„Keegi pole kaitstud” – katkendid romaani sissejuhatavast osast

Alustuseks: https://epikoda.ee/spetsialistile/statistika?fbclid=IwAR240GdKWgqxDf1iOW0sYKY4_dMoZig20AgHM93pMHjSSI5QfR-aHtGLUBk

https://www.kriso.ee/keegi-pole-kaitstud-db-9789949015559.html

https://www.apollo.ee/keegi-pole-kaitstud.html

Enne meie Eestit

Kõik ei alanud Ralf Rossingust

Selles majas polnud ainult end ise keisriteks ja kuningateks pühitsenud „haigusjuhtumid”. Ka mitmed kunagised päriselukuningad lamasid nüüd reformpõhjalistel kollastel kui haavadest roostelarakatega kaetud koikudel. Nüüd küll juba oma „sõbra” Alzheimeri tõve kägistavas kallistuses. Või siis isand insuldiga püsivas sõjaolus olles ringi tatsates. Needsamad mehed, kes enne ja parematel aegadel ülbelt isegi SORVVO-s* enne juttu ei alustanud, nõudes stiilis: mul täna pea haige, tooge õlut ja suitsuangerjat, varem mitte üks sõna! Ja mis Andropovi jüngritel* teha jäi? Toodigi külmast pärlendavad õllepudelid ja suitsuvorst, seda veel vabandusega: ei leidnud seda va silmu või suitsuangerjat, isegi mustal turul polnud teist konfiskeerimiseks võtta!

„Jah olid ajad, olid majad, nüüd nad kõik – omanikud, elanikud rõõmsalt kõrvuti haiglalobi sõid,” laulatas Ralf mõttesõnu riimi.

Aga oli ka teist sorti kontingenti.

No kasvõi see uue ooperihoone rajaja, kes nüüd kahe nooreohtu debiilikuga palatit jagas. Need, kes endid tihti peast otust vanamehega ühepoolset padjasõda pidades lõbustasid. Mängus, kus abituks märklauaks VANA  HIRM ise. Kahjuks polnud aga kunagisel Laskurkorpuse mehel enam relva, ei tarmu, et ennast rünnakute eest kaitsta. Ta oli elu eesliinile maha jäetud, surma tagalasse unustatud. Ühtki aaria esitamist igatahes  teatri juhtkond ta palatiakna taha ei korraldanud (la stile: Figaro siin, Figaro seal), priimabaleriine ega sümfooniaorkestrit maestrot külastamaks ei saadetud.

Ka kompartei ei kiirustanud oma esindaja lähetamisega – varavõitu! Nende kauaaegne esiliige polnud ju siit ilmast füüsiliselt veel lahkunud. Pealegi kaastundeavaldusi, leinaläkitusi taolistel juhtudel jagatakse ja võetakse vastu vaid pärast kliinilist surma. Ja sedagi vaid püha nekroloogi kujul.  Punane aamen selle peale!

„Figaro siin, Figaro triibulise madratsi peal!” laulis Ralf tasa.

Mees turtsatas killukese okkalist naeru. Tõsines siis: tihti – ühegi hoiatuseta alla kukkuv saatuse tellis võib sind ennastki serviti tabada.

Nii arutles varahommikul Ralf, olles teel kõrge pihaga, klaasitud välisuksega hoonesse. Seda nagu ikka hoogsalt jalgsi, nagunii bussigraafikud ei kattunud mehe töögraafikuga.

*Sorvvo  -  lühend, mis tähistas sotsialistliku omandi riisumise ja spekulatsiooni vastu võitlemise osakonda, vene keeles ОБХСС – отдел по борьбе с хищениями социалистической собственности и спекуляцией (ОБХСС).

**Andropovi jüngrid  -  KGB töötajad

***   

  

Tööpäeva alguses kuulas Ralf taustaks köögiplokitädi juttu ja noogutas aeg-ajalt. Hetk hiljem ei mäletanud ta naise lobast silpigi, kaugelt tähtsamatki oli vaja teha – näiteks seadistada oma näomaski. Mees vaatas pikalt vanaaegsesse, juba tuhmuva hõbedaga kaetud peeglisse ja pilgutas siis mõlemat silma. Aeglaselt valgus silmadesse nii vajalik terasvaade. Ta pistis pea korraks koridori, vaatas välisust, õigemini selle ülemist piidaosa. Seda kuulsat silti, millest patsiendid nii sageli lobisesid-rääkisid, ta seal ei näinud.

Siis, sisimas veel üle korrates: vähem möla, pikem samm! astus ukseni. Kuulatas, sumin haigetarus ei ületanud normatiivset nivood. Seega, võis sisse astuda. Ruumi, kus valitses püha kolmainsusena nimekiri: tsüklodol, haloperidol ja aminaziin*.

Trukker* avas kõrge, kolme tahvliga siseukse ja Ralf sisenes palatisse. Nimme  mürtsu saatel suletud uks andis märku, et ta on end oma hoolealustele ilmutanud.

Hommikul, peale valve ülevõtmist luges ja hindas Ralf oma patsiendid alati üle.

„Sieg Heil, herr Sanitaarius!” haugatas Jyri, omi musti, parkunud jalakandu mütsuga kokku lüües, hoogsalt käe rooma tervituseks ette sirutades. Talle järgnes veel nii umbes kümmekond kätt. Ralf vastas erksalt, ent vaikides sama moel.

PLUSS ÜKS ISEND – OHUTU, KROONILINE SANTLAAGER – JUBA 16 AASTAT KINNISE OSAKONNA ISIKKOOSSEISU KUULUV TEENELINE PATSIENT,  loendas ta mõttes.

Ta jätkas oma ülevaatust.

Pikk, pikk puupink, millele ohutuse eesmärgil raskuseks vähemalt saja kilo jagu kive sisse pandud, kerkis aeglase järjekindlusega. Turjakas, kolmekümnendate aastate alguses Tennu, see meistersportlane, sooritas oma hommikust treeningut. Ehk vaid hullude jumal teadis, mis moel mees vahel põgenema sai, ja siis oli lähedal asuv ülikooli staadion paugupealt inimtühi. Ühesaja kahekümne kilosele Tennule meeldisid nimelt heitealad – kuulitõuge, vasaraheide  ja eriti odavise. Ja visata, heita suutis mees üpris kaugele, seda enamasti küll tribüünide suunas – ta nautis oma koordineerimata tegevust täiel rinnal.

Oh seda vaeva, et teda tagasi keelitada, füüsiliselt oleks mehe tagasi toomine keeruline olnud, ehk vaid läbi mahalaskmise? Aga tulirelva siis Ralfil veel polnud. Pärast küll. Aga kas ta kasutanuks Walther P38 rõõmsameelse Tennu peal? Ei, muidugi  mitte.

PLUSS ÜKS ISEND – KOHALOLEKU ÜLEKONTROLL IGA VEERANDTUNNI TAGANT!

*trukker –vaheuste erivõti töötajatele

*tsüklodool – omaaegne psühhotroopne ravim, tuntud ka kui ka Vene LSD, kõrvaltoimed: hallunatsioonid, krambid ja tahtmatud liikumised, tüsistused südames ja veresoonkonnas

*haloperidool –   tugevatoimeline antipsühhootikum          

*aminaziin – antipsühootikum, laialdane kasutus skisofreenia puhul

Ralf astus palatis edasi, jätkas ringkäiku.

Jummel, see kirikuõpetaja poeg kandis kaelakeed, mis ta iseenda poolt väljatõmmatud kolletanud hammastest koosnes.

„Algul kaotasin kaardimängus, pärast võitsin, aga tagasi ei saanud ju teisi istutada!” itsitas ta pärimiste peale. Ise pidin veel välja kakkuma, ptüi!” Taoline lugu oli juhtunud Jummeliga vangilaagris, kuhu ta enne skisofreenikuks „tunnustamist” õige tihedalt  sattus.

Sina vaene Jummel ja veel vaesem ta kirikuõpetajast isa! See poja pattude eest nuheldud isa, kes pidi pärast poja poolt rüvetatud kiriku uuesti sisse pühitsema. Ta Jummelist poeg oli nimelt pühapaiga ära rüvetanud, selle altaril kõrtsist kaasa haaratud naisega lõbupattu tehes.

Praegu naeris Jummel oma roosaigemelise suuga Ralfile laialt vastu. Mees mängis kolmeses seltskonnas suitsude peale kaarte. Suitsud olid siin, nagu igas kinnises asutuses alati kindel ja konventeeritav valuuta.

Huvitava juhuse kaudu tundis Ralf Jummelit juba noorukieast. Nimelt ühel palaval juunikuu päeval maantee ääres hääletades, peatus punane Zaporožets imeliku lohina ja krigina saatel ta kõrvale teepeenrale. Ralf oli küüti palunud, mida ka lahkelt lubati. Autosse pugenud, aheldas ta pilku pea käevarrejämedune raudkang, mis auto põrandast läbi oli löödud.

 „Pidureid ei ole, kasutame arhailist,” oli naeratav Jummel seletanud ja juba sõites surunud aeg-ajalt kangi kord vähem, kord rohkem läbi sõiduki põranda.

„Me lähme Karpaatidesse matkama, tuled ka?” oli ta noorukeselt Ralfilt küsinud. Sama süüta pilguga, täpselt nagu praegugi. Auto tagaiste ägas veinipudelite lasu ja ühe tumedaverelise vauna ülevärvitud naise alla koormatult, kes sõnatult Ralfi suunas piidles. Ralf oli küüdi eest tänanud ja ajapuudusega end välja vabandanud.

Nüüd oli neil mõlemal aega, et seda eluseika ikka ja jälle naeru saatel meenutada.

PLUSS KOLM ISENDIT – OODATAV OHT!

Ta treenitud kõrv kuulis juba selja taha jäänud mängulaua poolt nägeluse kraakseid. Seega, varsti võis oodata kaklust. Ralf pani selle oma mälumärkmikusse musta ristina kirja. Ta oli selleks valmis. Mitte ilmaasjata ei vinnanud Ralf vabadel päevadel sangpommi, ei tagunud presendist liivakotti, tööl oli nagunii igapäevane maadlusmatš juba ette ära kindlustatud. Kus alatasa pidi ka alatut, jälgi mitte jätvat kägistamisvõtet kasutama, sest patsiente lüüa, seda eriti näkku, polnud nagu eriti lubatud.

Ralf astus edasi.

Viis fikseerimisvoodit, kolm neist hõivatud. Ralf võis kasvõi une pealt rabelevat patsienti fikseerida – ka kõige keerukamad sõlmekombinatsioonid olid talle selged nagu Kroonlinna madrusel. Ta kontrollis käe- ja jalasidemed üle. Eelmise valve valvsuses ei võinud mitte kindel olla. Seda eriti üliõpilastest koosneva üksuse puhul – neil oli alati nii kiire, seda eriti töölt lahkumise osas.

PLUSS KOLM ISENDIT – KETISTATUD TAHTED

Järgmisena jäi talle silma Jarre* ehk Vladimir, kes parasjagu  komponeeris, selleks  lauaplaati kui klahvpilli sõrmitsedes. Mees mõtles viivu ja kritseldas siis hoogsalt midagi poolikule kortsunud paberilehele. Ta viipas  Ralfi suunas rõõmsalt käega, et siis taas oma ebajumala Jumal olla. Kuigi jah, kunagi olla ta hea pianist 0lnud, üleliidulisi noortekonkursse võitnud, aga nüüd siis omadega nii – siin – otse hulluse reepära peal.

Mehel oli  ilmselt käsil tõelise Jarre poolt  veel komponeerimata „Oxygene” part IX.

PLUSS ÜKS ISEND – KLASSIKALINE ISIKSUSE KAHESTUMISE JUHTUM – MANIA GRANDIOSA

* Jarre - Jean Michel Jarre, prantsuse elekrtoonilise muusika ikooniline teerajaja

Ralf loivas korraks toiduruumi tagasi. Millegipärast  higistas ta viimasel ajal ohtrasti, toimetamine  käis  uimaselt. Raiuv köha, väike palavik vindus temas juba mitu kuud.

Ralf kuulatas. Lauanurgal seisvast VEF-ist, raadiost, kostus AC/CD lugu – „Highway to Hell”. Siia täitsa klapib, mõtles ta laulusõnu kaasa ümisedes. Loo alalisvoolu ja vahelduvvoolu energia üheaegselt endasse lastes. Siin – hulleris oli see ju võimalik! Laetuli vilgatas korraks. Ralfile meenus korraga tema esmane kokkupuude elektrikrampraviga – EKR-ga, see rahvakeelselt elektrišokkravi. Šokk oli see talle tõesti, pärast esmakordset osalemist, selle kaasläbiviijana. Ralf tuias pärast seda rahu saamata õhtuni palatis ringiratast.

Ikka ja jälle kangastus pilt äkksööstus krampides jalgadest ja sellest, kuidas ta haige pidžaamast tugevalt pidi kinni hoidma, et haige oma lihaseid ei rebestaks. Samas pidi valvas olema, et ise särtsu ei saaks.

Ralf ei teadnud siis veel, et samane raviviis oli kunagi E.Hemingway’lt röövinud kõige väärtuslikuma – tema mälu. Nii kirjanik oma elu enesetapuga lõpetaski – suutmata kirjutamisoskuse kadumisega kuidagi leppida.

Eranditult kõik patsiendid püüdsid meeleheitlikult seda ravivõtet vältida – kui kõige karmima karistuse eest juba eelnevalt, alateadlikult end õe kabineti uksest võimalikult kaugele hoides. Tõmbudes pärast seanssi nuuti saanud koertena kössi. Hall-alandliku pilguga, toimunust midagi mäletamata, nukrate varjudena palati seintest kinni hoides, nende najal pikki tunde õõtsudes.

Ja kuhu sa, hing, siit kinnisest ruumist ikka põgened? Ja kui sind põgenemiselgi ikka  ja jälle alati tagasi toodi. Järgnevad karistusprotseduurid juba ees ootamas: erivoodid sidumiseks, neli jäsemesidet, pluss laiad rinna- ja jalasidemed, mis risti üle  patsiendi tõmmatult ta elavaks muumiaks muutsid.  Ja veel trobikond muid ebameeldivaid sunnivahendeid.

***   

  

Suvepäikesest lõõmas vannitoa põrand ruuduliselt. Selliseks vägistasid valguse akende ette paigaldatud jämedad trellid. Hoolimata sellest, et need olid lumivalgeks võõbatud, ei suutnud erk varraste valevus kuidagi terassüdamikes peituvat kalkust ära varjata. Suutmata kuidagi asutuse olemust vabamaks viilida, seda mitte ühegi millimeetri osas, kus kõik uksedki avanesid vaid spetsvõtmega – eelnimetatud trukkeriga.

Ralf tõmbas isutult suitsu, sedagi pigem harjumusest kui vajadusest. Suitsupakil kägardus pruunikas palm. Ta istus pikal mustapesukastil, kui Olga ta kõrvale graatsiliselt istuma vajus.

PLUSS ÜKS ISEND –  MEELSASTI PANDAV – SEDA LAUSA RETSIDIIVSELT

Naine lõhnas slaavilikult, uinutas parfüümse eelmänguna mehe nina retseptoreid, ärritavalt kasvavat mõnu lubades. Ralfile tundus naisega kaasa lendlev hõng seksika kutsekaardina. Olga kuum veri kandus tavaliselt kõikidesse ta tegudesse, isegi praegusesse kiirkõnesse, trummipõrinana r-deks, otsekui tantsiks ta keel liigpalaval tsinkplekist katusel palvetantsu.

Ralfile küll eriti õrisevad r-id ei meeldinud, need meenutasid talle üht ammu nähtud lavastuse tegelaskuju. Oli see nüüd lausa Lenin ise olnud? Põrgut, ta ei viitsinud praegu oma mälus arheoloogilisi kaevetöid läbi viia. Ometi,  mingid kellad* justkui kumisesid? Seda siiamaani. Justkui variseva võimu leinahelid – riik kärises liigse pinge all oleva õllenõuna. Mis kõige hullem – seda meeli jahutavat vahurüübet aga kauplustes müügil polnud.

Ta puhus Olga suunas veidi riivava suitsuviiru. Mitte otse naisele näkku, see oleks olnud isekalt jõhker. Olga aga ei lasknud end põrmugi häirida, ta tõrjus käega, kus helkis mitu kuldset sõrmust, nikotiinse joapilve järsult ja lehvivalt laiali. Ta silmad helkisid rohekalt. Ralf oleks tahtnud praegu olla rong ja kihutada Olgasse, ikka nende lubavate semaforituledes silmade pärast. Läbides orgasmi eelsete huilete saatel kiirelt vahelduvaid poose nagu erinevaid, üha erutavamaid vahejaamu. Neis üheski peatumata, lõpetamaks alles Olga nii kikkis rindadel. Ta pani oma käe Olga ristatud põlvedele, selle kaudu sukeldudes kitli alla, aiva kõrgemale, kobama avanevasse häbemepessa.

Naine heitis pilgu vannitoale ja vedas siis küsiva pilgu mehele: siin?

Ralf raputas peaga ägedalt eitust, nagu urukoer saaki. Sedapuhku mitte see kiire, püstijalabaarine, eelmänguta kehade desserdi kiire kugistamine, ei!

Maitsetu, vaagis olukorda Ralf. Ja üldse – hiljem. Naise kabineti diivanil. Pärast rahalist, samas kahetist, nii ebameeldivat tööotsa. Millise Olga talle just praegu pähe oli määrinud.

Enne minekut haaras mees veel naise rindadest, nendest Olga kitli all peitust mängivatest ahvatlustest. Neid juba jäigastuvaid nibusid õrnalt pigitades. Just enne  Olgast kostuvat esimest oiet jättis mees järele. Oli aeg. Sandimaja laibamehe töö ootas tegemist.

* ”Kremli kellad” N.Pogodini näidend

***      

Kivine kelder lehkas, mis ka mõistetav. Väljas lõõskas varjuski 30 kraadi Celsiust juba paar nädalat. Vanamehest valvur pobises vandumisi, mis tasust kuulnult harvhambulisse naeratusse ärkasid. Haaras sangadest, tõmbas ennast küürasendisse. Ta eakusest kidur sandaalitud jalg otsis pidet paljudest astumistest kulunud trepiastmetelt. Ralf võttis teiselt poolt kandami käepidemetest. Ja siis nad kukkusid – nüüd juba lausa kolmekehaliselt. Läks tükk aega jändamist, enne kui nad said oma teekonda jätkata. Kandam oli raske, kätelihastesse õmbles piimhape valuniite. Ralf tundis nõeluvat soovi käepidemetest lahti lasta ja üldse kuradile kõndida. Otsejoones külma õlle ja kuuma Olga juurde.

Aga juba olidki nad kohale jõudnud – osakonna vannituppa. Pikk, õõnsa kõlakastina võimenduv pesukast võttis kandami valju raksatusega enda kanda. Vanamees heitis puhmaskulmude alt küsiva pilgu Ralfi kitli põuetaskule. Väljapööratud, tühjuse märki sisaldava kitlihõlma näitamine vedas küsija suurnurkadesse nördimusvaod.

„Pärast saab,” silendas Ralf olukorda, kuigi tal endalgi polnud ettekujutust, mis „pärast“ saab. Ehk jääb üle? Kui ikka jääb, heitis ta kahtleva pilgu suure mütsaka poole, mis nüüd pesukastil asus.

Vanamees mühatas: „Ma ootan siis!”  ja tegi minekut. Tapa rongi võid sa oodata, mõtles Ralf, küll juba mina tulen ja toon.

Ta kurjas sosinal, täna töötas ta paarimeheta.

Kus kuradis see mees küll  molutab, Ralfil oli just nüüd hädasti abi vaja! 

Kohale kõpsatanud medõe jutust selgus kurb tõde: va paarimees lebas lõhki löödud peaga traumaosakonnas – parajasti põrandat peseva patsiendi meelest käratas sõber liiga nõudlikult, käsutades käbedamalt koristama. Mis tegu polnud jäänud mitte karistuseta. Saades patsiendi poole hooletust selja keeramisest tollelt säärase karistuslöögi osaliseks, mis laksust sõbra vilkurite saatel traumapunkti viis.

SEEGA MIINUS ÜKS ISEND – HAAVATA SAANUD SÕBER

Kuigi üksi töötamine polnud mingi imetrikk. Imetrikk oli muus, nimelt seisis palgalehel mitu nime, keda mitte keegi polnud kunagi tööpostil näinud, aga palgasabas sai uudistada täiesti tundmatuid tegelasi. Kes kui juustu varastamiselt tabatud hallid hiired ruttu tasu kätte saanult kadusid – seda kuni järgmise palgapäevani.

PLUSS MITU ISENDIT – MITU SELTSIMEES X-i SAID „MUSTA LISARAHA”

Ralfile oli esimesed õpetunnid andnud vana sanitar, kellel petlik leebe naeratus huulil, ise kõhn kui vaestemaja majavaim. Kes samas oskas rajalt maha võtta ka kõige gängstama hullu. Üliharva usaldas ta rääkida arhailistest raviviisidest. Nagu näiteks uputamisprotsess vannis – äkktõmme patsiendi kandadest mõjus üliefektiivselt, pea silmapilkselt olid karistusaluse kopsud vett täis, vastupanu olematu. Unearteri kinnipigistamine oli sellega võrreldes lausa lapselik trikk. Ralfi poolt pesukapi põhjast leitud keha fikseerivate eripidžaamade suhtes vanamees vaid naeris: „Need on ametlikult ajalugu, aga las need olla – nii igaks juhuks!”

Ralf tegi kiire tõmbava käeliigutuse. Eemaldas ühe heitega kandamilt lina. Hais tõusis talle vastu, olles kui sein. Esialgu ei suutnud ta ennast kuidagi sellest läbi astuma sundida. Pidi veidi kohanema. Langetas lina tagasi. Pesi käsi, hõõrus Vietnami tähte* endale ninasõõrmeisse. Mees ootas, kuni salv mõjule pääses. Seniks vaatles ta tuimalt lina alt välja ulatuvat varvast. Sinikaslillat ja tursunut, mille küljes väreles õhuaknast hoovuva, tuulest liikvele lükatud nimelipik. 

Julius Kera oli sinna hoogsalt, peaaegu üle papiserva kukkuvalt, lennukalt lendleva käega kirjutatud.

MIINUS ÜKS ISEND OSAKONNA PATSIENTIDE NIMEKIRJAST – OHT OKSENDADA

Ralf kuulis, kuidas keegi koridoris jooksis. Kostus võtmenaks ja jälle jooksusammud.  Ta vaatas randmekella – teadagi, valvearst tegi õhtust kiirvisiiti. Praegu oli too ilmselt juba õnnelikult medõdede tuppa  varjendisse jõudnud.

Jälle üks neist arstidest, kes palatiosa alati jooksuga läbisid. Need järjekorra alusel valvesse määratud teistest lahjema staatusega osakondade arstidest, kes akuutosakonna 12- tunnilist juhtimist kui trahviroodu määramist käsitlesid. 

PLUSS ÜKS ISEND – KARDA KARTJAT

Ralf tunnetas osakonna igat helivõnget, jälgis seda juba reflektoorselt.

Varsti kuulis ta jälle avatavate uste prõmme ja kohe järgnevaid kinnilangemiste lärtse.

„Kus sanitar on?” nõudis tuttav, väga iseteadlik hääl. „Meil on siin vaja üks insuliini protseduur läbi viia!”  See oli Akadeemiku nõudlik käratus.

Minge õige kollektiivselt perse! tahtnuks Ralf sisistada. See vastikult jälk protseduur, mille lõpus patsient glükoosilahusega koomast välja toodi. Vahel ei suudetud tuua. Akadeemik Suurmann pidas ilmselt loomulikuks kaoks, et osa patsiente protseduuri käigus letaalses vormis kaob – teadus nõudis ohvreid. Vaid Ralfil oli jälle üks hoolealune juures, kes „viimast võidmist” – riietamist vajas, ja juba algselt nüri Neva* žiletitera osas enam kurta ei suutnud.

PLUSS HONORAR

MIINUS TEADMATA HULK ISENDEID – SALASTATUD, SEDA TEISTE  LOOMULIKUMALT TUNDUVATE DIAGNOOSIDE TAHA PEIDETUNA

* Vietnami salv, ka „Vietnami täht” –  vängelõhnaline,  eukalüpti õlisid sisaldav salv

* žilett „Neva” – kõige nürim tolleaegsetest žilettidest

***      

Ta võttis kilekotist esimese pudeli viina. Juba pudelit puudutades tundus see imala  käepigistusena. Lina laiemale kiskunud, avas ta teise käega pudelipõhja vastu põlve lüües anuma. Pöialt nõrga survega pudelisuul hoides pritsis ta nüüd laialilükatud linast avanenud lihakehale vedelikku. Kõhuosal, mis kummis kui seitsmes rasedusekuu, õitsesid ohtralt hematoomid.

Surmatunnistusel kirjas kindlasti diagnoos – äge südamepuudulikkus, mõtles Ralf. Ta võinuks selle peale hobuseannuse  Aminazini võtta.

Nii oli eelmisel korral ja üleeelmiselgi korral märgitud. Ja küllap on ka edaspidi samamoodi.

Varem oli teisiti. Enne seda, kui see „erikontingent” saabus. Lagunev Liit kärutas erihaiged oma koduvabariikidesse tagasi. Need eriti ohtlikud, kroonilised haigusjuhud, kellest erandi moodustasid vaid dissidendid, keda nüüdsest eristaatuse saanutena vabastatuteks vormistati. Mis viis aga selleni, et seniilsed isendid, kes rahaümbriku valge kitli taskusse libistamise kaudu siia mugavama hooldekoha saanud, hakkasid äkki liiga kiirelt välja surema.

„Looduse loomulik käik, ehk kantakse nad nüüd Punasesse Raamatusse“, oli paarimees pilganud.

„Ei!” oli Ralf vastu raiunud.

Peast vähe soojate vanurite asemel nüüd need sarimõrvarid, lastepilastajad, Aminaziinist või muust meditsiinilisest keemiatränast elavateks, kõikuvateks varjudeks moonutatud? Kes nii tihti muutusid kiskjateks. Seda siis, kui mõni meeltesegane ätt istus nende voodile, nende eneste poolt mõõdetud tuiamisrajale ette jäid, siis valdas neid endidki lõbustav raev. Nüüd lamas üks sellise juhtumi tagajärg Ralfi ees suurel mustapesukastil. Kohtueksperti välja ei kutsutud, patoloogile laipa üle ei antud. Loomulikult mitte!

KONTROLLITUD – SEDA ÜHA AINA KORDUVAMAL MOEL – LAHKUNUTE ARV ÜLETAS AMMU PIIRNORME

***      

Kodanik Kera alasti kehand vääris oma nime igati. Rasvunud surnukeha riietamine nõudis Ralfilt kõiki talle teada olevaid nõkse, nippe ja ohtralt jõudu. Aeg-ajalt eraldus keha seedekulgla anaalsest lõpppunktist tumedat lehkavat vedelikku. Sisemised verejooksud, konstateeris Ralf. Ta oli taolisi „õnnetusjuhtumeid” juba õige mitmeid näinud ja korda silunud.

Tikk-takk! ilmus Ralfi vaatevälja tikkkontsadel õde, ainus, kes personalist susse või madalkontsaga kingi ei kandnud.  

PLUSS ÜKS ISEND – TÄHELEPANU VAJAV – ENT MITTEPANDAV NAISÜHIK

„Kuule, see žiletisööjast fakiir märatseb.”

„Mh!” Mehele meenus kohe üleeile sisse toodud patsient.

Sedapuhku korravalvurite saatel eskorditud, mitte nagu tavaliselt – kiirabiga.

Praegu asus nimetatud patsient kartseris.

Ei juhtu temaga seal midagi, las laseb veidi auru välja, mõtles Ralf.

„Otsekohe!” ütles ta aga õele, kes rautatud kassina minema tippis. Klõps! Klõps!

Üleeile siis, jaa-jaa. Ta mäletas juhtumit hästi.

Žiletisöömisel oli veidi veider põhjus, nimelt väitis veritseva suuga kiitsakas olevus, et talle polnud keegi vastu tulnud. Seda siis intiimse teene osas.

„Mis teene see siis oli, mis sind nõnda endast välja viis?” oli valvearst pärinud. Paistis, et ta tundis patsienti juba oma varasemast praktikast.

„Kurat, jootsin ja söötsin, aga keegi ei tahtnud suhu anda!”

„Selge,” ütles psühhiaater, „õde, andke talle õige ekstraannus Aminazini. „Suukaudne manustus!” lisas ta üle õla muiates, enne kui tema taga kõrge vanaaegne uks sulgus.

PLUSS ÜKS ISEND – SEKSUAALSE TÄHELEPANUTA JÄÄNUD – MORAALSELT VÕÕRAS ELEMENT

Nooruke, ent sportlik kursandist võmm polnud säärase kontingendiga otse nähtavalt harjunud. Ta tihti heitlev pilk, nõutu maneer näitas abitust. Lisaks leidis hullumaja kroonimata pealik – Leningradi Risti* haiglablokist läbi käinud sell – Peetrus, et võiks veidi nalja teha – lavastada iseäralik lõbu pakkuv sketš. Ta kaasas selleks ühe vene sõjaväe eest peitu toodud, aga muidu ärksa nooruki.

Surmtõsiselt, valjuhäälselt vaieldes arutasid nood nüüd oma pähe UFO-lt suunatud signaalide tähenduste üle. Seda juba ohtralt higistava miilitsa osas, kelle puusal kõlkuv kumminui neid otse ilmselt kõige rohkem ärritas.

„See munder tappis ära meie kalli Lenini! Ta tuleb ära süüa.  Seda kohe!”

„Ei!” vaidles nooruk, „käsk on ta piksevardasse ajada. Ma kuulsin väga täpselt.”

„Ei, ta tuleb ära põletada kui nõid! Yurka, pane kohe tuli alla!”

Suitsukonisid tõmmanud, tunde koha peal paraadi marssinud Yuri süütas prügikasti sisu kohe ja kuulekalt.

Poolmiilits – kursant heitis valges kitlis seisvale Ralfile abiotsivaid pilke, taipamata, et temaga mängitakse etüüdi nimetusega: „VÕIMALIK  VAID HULLUMAJAS”.

Ralf end vahele ei seganud, ta jälgis etendust maskist näoga, samaga, millega ta uksest sisenenult tööle oli tulnud. 

Sest hull, joodik ja koer, need saavad kohe aru, kui kardad. Seega – mask kuulus kindlalt töövarustuse nimestikku. Sõnatult tõi ta vannitoast ämbri veega, valas prügikasti sisu sisisema. Vaatas miilitsahakatise rinnaesist, Valdemar Ruus seisis seal kahekeelselt kirjas.

Ralf ei pidanud pettuma, etendus võttis hoogsalt pöördeid ülesse, kogus tuure. Peetrus lähenes ilmse kavatsusega seltsimees Vlad ta ametinuiast eemaldada. Poiss üritas küljelt tiibmanöövrit sooritada – aga mitte keegi ei suutnud tabada kiirust, millega kursant Vlad Peetruse ja Poisi oli omavahel käeraudadega ühte ketti ühendanud.  

„Me võtame ta nüüd ise üle,” ütles Ralf tunnustavalt, lepitavalt võmmist kursandile.  Peetrus torises rahulolematult, ta kannatada saanud prestiiž  vajas kiiresti lappimist – etendus oli liiga vara ära lõpetatud. Ralf kutsus mehe žefiiri jooma. Peetrus unustas paugupealt kõik näitekunsti võlud, kange tee joomise au osaliseks said vaid siinses hierarhias väga kõrgel seisvad patsiendid. Seega oli kõik loogiline, Peetrus oligi auga oma krahvitiitli välja võidelnud. Seda küll mitte mõõgaga, vaid nahaalsuse ja rusikatega.

Eriti lisas Peetrusele kuulsust juhtum, kus ta miilitsaauto kongis kohale tooduna selle koosseisu veidralt ümber paigutas. Nimelt olid miilitsad väga vale ravivõtet kasutanud – marineerinud meest pool päeva võmmiauto väga kitsas, võretatud kongis. Võmmide jaoks lõppes juhtum üpris letaalselt: otse hullumaja ees lõi uksest sisse toodav Peetrus autojuhi ühe hoobiga uimaseks, teisel murdis käeluu, kolmas võmm mõistis hulluse paradoksi, et sedakorda päästavad jalad kehaomanikku vaid nendega oma elu eest joostes. Mitte nagu tavaliselt, kus sai konvoeeritavaid oma lõbuks alajäsemetega karistamatult kolkida.

Ja muidugi ei jätnud Peetrus talle maha jäetud lelu – kollast, sinise triibuga Willist mitte kasutamata – tuuritades sellega mitu tundi linna vahel. Haige saadi kätte alles siis, kui pika marsruudi läbinud Peetrus kõrtsis ennast umbjoobesse oli tankinud.

Ühel ajahetkel, koos kanget teed rüübates, oli Peetrus Ralfi lõpuks usaldanud. Rääkinud lähemalt Leningradi Risti vanglas asuvast hullude eriosakonnast. 

Kus isegi kõige ägedamat tülitsemist viidi läbi vaid sosinal. Iga lusikas loeti peale söögikorda üle. Ja kui üks vaene mees leidus, kes siiski söömariista alla neelas – ootas medpersonal  külma rahuga öörahuni, et nimetatud söögiriist ilma narkoosita mehe maost eemaldada. Ikka selleks, et karjatused kõigi kõrvu jõuaksid kui hoiatus.

Ka teadis Peetrus lisada, et seal seljaaju osas inimkatseid tehti.

Vahel tuli Peetrusel pidutuju, siis tabas osakonda maavärin –  linnast tuli kokku kampade viisi karvalisi-sulelisi: kartsaruum rekvireeriti hulluse erikorra alusel peoruumiks. Lisaks käis Peerus tihti õhtuti ravimitekapi A osa kallal endale lisarõõme hankimas. Mitte keegi personalist ei leidnud endas julgust teda selles tegevuses keelata. Peerus omas trukkerit. Isiklikku. Metallist korgiavajast ümbertehtult olid selle talle meisterdanud sõpradest linnakraaded. Sünnipäevaks. Kingituseks.

                                                                             ***

Surnule kaasapandud ülikonda Kera alasti kehale mõõtes, aru pidades edasise õige tööjärjekorra üle, meenus Ralfile äkki seik ta esimesest töönädalast.

Keegi karjus. Nii hingepõhjast kostudes, et lausa jõust tühjaks ehmatas.

„Doktor!”

„Jah, ma kuulan teid.”

„Kas teil on luukered kapis?”

„Mh, igaühel on,” kõhvitses valvearst oma ajamata habemetüügast uimaselt.

„Aga minul on zombied, hoian küll neid oma tumbas kinni, aga ikka laseb keegi nad sealt välja,” nuuksus naabritapjast ravialune Valeri. Süütu naabrimutike oli nimelt temalt kahte kanamuna laenama tulnud. Väga valel ajal.  

„Ja siis olen ise täiega valezombie,” lisas patsisent mõtlikult. Ta nägu lõi algul tasa lõkkele, siis aina enam hõõguma lüües. Kuid väsinud arst ei reageerinud õigeaegselt nii ilmsele ohumärgile.

Ralf ei saanud siiamaani aru, kuidas see füüsiliselt võimalik sai olla – Valeri hüppas üle vanaaegse kirjutuslaua, haakus arsti kaela, pures seda kiskjast loomana.

Kostusid ägedad rüseluse helid, siis räntsatasid mõlemad koos klaaskappi. Ralf seisis kui betoonpostiks valatu, võimetu sekkuma. 

Igal pool verelatakad, klaasikildudel helkides kui lömastatud küpsete sõstarde mahl. Tormijooksuga sisenesid kaks valves olevat sanitari.

„Mis sa siin vahid? Tule, aita!” käratas üks neist Ralfile.

Ta kuulis veel, kui äraveetav Valeri karjus: „Doktor, ma olen nii valesti kokku pandud, raiuge mind ometi tükkideks ja pange mind õigesti kokku!” Nuuksus: „Palun, palun!”

Miks see talle praegu meenus?

Ralf sai korraga aru, et katkisi inimesi oli palju. Võpatas teise mõtte tekkimisest – või oli neid nimme tekitatud? Tal polnud sellele küsimusele ühtki tervet vastust. Seni küll mitte – kõik olid kahtlema panevad, poolmõrased.

***

Tavalisse tööpäeva mitte kuuluv, mitte normatiivne heli seiskas Ralfi töö. Tümps! tümps! Võõravõitu kõla. Imelik, see tuli mitme ukse tagant, ent kajas vastu vannitoa radiaatorites.

HÄIRE! JOOSTES MARSS!

Kaua ei tulnud helide allikat otsida.  See tuli peldikust. Kõrgharidusega Morten, kes muidu võis nädalate kaupa normis olla ja väga konstruktiivselt vestelda, tagus praegu oma pead vastu äramurdunud kraani ora vastu. Ralf talutas ta kärmelt õeruumi. Pärast mitut kõnet tuli Maarjamõisast kirurg koos abilistega kohale. Kuid otsmikul hakklihaks pekstud massi kinni õmmelda näis lootusetu olevat. Kirurg vandus. Süstitud novokaiingi valgus tulutult läbi purustatud kudede. Leiti ainus ratsionaalne lahenduskäik: meedikud sidusid Morteni pea kinni ja lahkusid kiirustades.

EI OLE MIDAGI HIRMSAMAT KUI MEEDIKUTE HIRM PATSIENDI EES

Ralf võttis vaid 24-tunniseid vahetusi – liigne luksus tundus vaid 12 tunni nimel ühest linna otsast teise marssida. Peletas kavaldamisega koormusväsimust, öösiti valvas ta und poole sigaretipaki eest palgatud unevalvaja. Patsient, kes nüüd, peale kümmet raviaastat vaid mõmises – räige inimkatseline insuliiniravi Tšernjahhovskis* oli ta aju poollagedaks raspeldanud. Kes nüüd kedagi ligi ei lasknud, kui Ralf magas, isegi õe äratamiskatsete peale urises kurja lõrinaga, meedikut ustava koerana tõrjudes.

* Tšernjahhovski erihaigla – NSVL aegne eripsühhiaatriahaigla, kus toimusid pidevad inimkatsed nendeks patsiente kasutades

***      

Keegi avas ta selja taga vannitoa ukse. Ralf, segamisest häiritud, pööras end tulija suunas. Kas ikkagi oli see imeja fakiiri kombel ennast kuidagi kartserist vabaks saanud?

Sedapuhku ei, vaid  kolleegist Kolba Volli luuras teda vidukil silmil noosivalt vastu.

„Jälle säärane haltuura? Ja veel sihukese pekilasuga, sina puha üksinda? Silma järgi oma 120 kilo jagu surnud liha, mh? Lausa puhta viinaga pesed? Ma küll teist ei raiska, veest ja harjast käib küll! Viin ikka sisemiseks desinfitseerimiseks mõeldud! Raske pole või? Ma võin aidata.“

Ralf uratas: „Sa võid siit jupi endale praeks lõigata, ega mul kahju pole.” Lajatav kinnilöödava ukse prõmm! andis teada, mida Kolp temastki arvas.

Ralf ei sallinud Kolpa, kes tihti korrus kõrgemal asuvast naisteosakonnast pesemise abistamise ettekäändel patsiente alumise osakonna vannituppa transportis. Sel moel saades võimaluse noori tüdrukuid seksuaalselt ära kasutada. Vahel ajasid nad seda asja koos Trolliga, Kolba sõbraga. Ralf tõrkus ette kujutamast, kuidas sääraste tüüpide koosvalve võinuks välja näha. Üks asjaolu küll leevendas – säärane lõbus kamp polnud siin mitte kuigi kaua töötanud ja Ralf teadis pealtkuuldud jutukatketest, et varsti on nad siit sundlennuga läinud. Hea veel, kui tööraamatusse sellekohast märget ei tehta.

Sest ka mõned patsientide sõrmused ja käekellad kadusid, rahast rääkimata. Aga need oinad ei suutnud arvestada, et ajutistel patsientidel ägedalt reageerivaid sugulasi võib esineda. Või oli meestel tõega nii savi, elasidki vaid mõne joovastava tunni nimel?

PLUSS ÜKS ISEND PLUSS TEINE ISEND – MITUT JA VALJUT FÜÜSILIST MÄRKUST VAJAVAD OLENDID

Ralf ise käis üleval teisel korrusel naiste kinnises osakonnas harva – seda siis, kui  mõne naislüpsja füüsisega isiku ohjamiseks osakonna oma personali jõud üle ei käinud.

Aga tõelist emainstinkti väge nägi Ralf juhtumis, kus üks naispatsient end läbi WC kitsukeste aknatrellide vahelt välja surus. Kuidas ta küll seda suutis? Täielik mõistatus, et üks keskmise kehaehitusega naine sellise imega hakkama sai.

Vaene naine kukkus aga otse WC all olevasse telliskivihunnikusse. Nii moondunud kannaosaga inimest polnud Ralf varem kunagi näinud. Nähtud pilt kerkis kui teadvuse hauakohast tihti ta mällu. Ka naise karjeid ei suutnud mees kuidagi unustada. Ja ei karjunud ta sugugi oma lömastunud jäseme valust, hoopis oma lapse nime hüüdis ta ahastavalt taga.

  

                                                                              ***    

Kerale pintsaku selga ajamine oli viimane, kuid kõige keerulisem tööosa. Pidi minema lahkunu sugulastega nõu pidama. Lihtsalt kuue seljaosa lõhki lõikamine, ilma omastega konsulteerimata olnuks ehk liig riskantne. Aga teisiti see riidetükk kuidagimoodi Kerale selga poleks mahtunud.

Kera leinajad istusid mustas „Volgas”. Tõelise hullu järeltulijad! mõtles Ralf. Sellise ilmaga neljarattalisel praepannil sitsida! Veidi üllatavalt olid nood asjade käigust selge ülevaate saanutena ruttu Ralfi otsusega päri.

Ometi polnud nad mitte kunagi palatisse oma kallist perepead vaatama astunud. Ikka ja alati vaid läbi arsti või tema suhelnud, oma isa olukorra järele pärinud. Ühel korral oli Ralf sel teemal enesele veidi iroonilise märkuse lubanud: „Kas isa järele igatsust ei tunne?” oli ta küsinud.

Naine oli otse kehaliselt vastama kerkinud. Oma suurte, pärani silmadega vaate otse küsijale suunates: „See on nii õrn, delikaatne teema.” Ta oli heitnud enda kõrval seisva abikaasa suunas nukra pilgu, kes vist põrandaliiste kokku luges. „Me ei suuda sellisel moel isa mälestust rüvetada.”

”Kuidas?” polnud Ralf aru saanud. „No sellises olekus teda näha, see kustutaks ju kõik helged mälestused isakesest. Minagi kutsusin teist papakeseks,” oli naine mineviku vormi kasutanud.

KAKS KORDA MIINUS INIMÜHIKUT, PLUSS TEATRAALSED ETTEASTED!

PLUSS KAKS ISENDIT – KAUP ÜLE ANDA AINULT PEALE TASUMIST!

     

Ralf kuulis löökide matse – Kolp tagus ta korraldustele mittealluvat patsienti. Kes talle sidumisvoodist vastu jõuras: „Sa mees ei oska õieti lüüagi. Vaat Pikaro, tema juba oskas! Tuli tsooni, lasi ükskõik kelle käsipidi lakke tõmmata ja võttis nuudi välja – kõik see mees rääkis isegi selle ära, mitu pakki kommi nad lapsepõlves poest olid ära virutanud! Ja sina, klimp, vehid siin oma nuudlitega!”

                                                                           ***                 

Kõik tööpäevad polnud siiski mitte ühesugused, selgelt eristus neist üks kindel daatum. See päev, mida eriti akuutosakonna personal igati vältida püüdis. Nimelt 24.veebruaril ei tahtnud mitte keegi valves olla.

Juba antud kuupäeva eel tõid ülikondades mehed, need „Džersinski poisid”, käeraudades või siis kahe vahele kiilutult liiga terava vaatega isikuid nädalasele „ravile”. Kõiki sel päeval potentsiaalseid Kuperjanovi hauda külastavaid persoone poleks hullumaja suutnud vastu võtta. Ralf meenutas Siimu* – kes koolist välja lendas, õnneks suutes küll ettevalmistatud kõne, mis paberile panduna kirjas, kongauto puuris enne alla neelata, kui masin KGB Vanemuise maja ees peatus.

TAVALISELT OLI „RODINALE” OHTLIKKE ISENDEID KOLM VÕI NELI

*Siim Hiedel

*** 

Härra Kera keha oli peaaegu valmis, Ralfi poolt ontlikuks ülikonnastatud, hõljuv lehkki tundus  nüüd inimlikum, talutavam. Õhukesi kummikindaid vahetades haaras mees kotist puudritoosi. Ralf tõmbas vanni alt lagedale Poola päritolu grimmivahendite kasti, mis pohmellis teatri lavamehelt saadud. Kui võlukast sisaldas see vahendeid, mille abil sai ka moonutatud näo, selle füsionoomia vastuvõetavaks muuta. Selle kasutamise oskus oli Ralfile nime teinud ja selgitas, miks Olga teda nii visalt nõusse rääkis. 

Nägu. Näos oli asi, selles peitus leinatalituse pidulikkuse vaim. Peksust puretud keha varjas ju ülikond. Näo tasandamine,  silumine võttis Ralfilt pool tundi aega.

Luksuskirst, samas mitte põrmugi labane, hindas Ralf asjatundlikult tumedat eset koridoris. Leinajast naisisikul tuli oma ilusat papakest vaadates lausa vesi silma.

Kunstripsmete vahelt langes ehtne pisar, mudis Ralf meeltega sõnakujundit ja sõrmedega taskus olevat siledat sajarublalist.

***      

Olga kabineti uks oli lukus. „Osakonnajuhataja“ seisis sildil. Ralf tundis järsku vastupandamatut soovi ka ise midagi juhtida. Näiteks iseennast. No kasvõi üks kordki elus.  Päriselt. Ta ei teadnud, et taoliselt unistasid samal hetkel NLKP Peasekretär Mihhail Gorbatšov, Osama Bin Laden, üks nooremapoolne, tõmmu mees, nimega Obama ja veel mõni miljard inimest, kellest suure osa moodustasid hiinlased.

LIIGA PALJU VÕÕRISENDEID! – OHT HÄÄBUDA

Ainult mitte keegi neist peale Ralfi ei kuulnud äkki eikusagilt kostuma hakkavat naeru. See oli Nostradamus, tal olid veel mõned seni avaldamata ennustused varuks.

Neid, mis täituksid. Olles valmis neid jagama. Temaga – Ralfiga.

VALESTITÕLGENDAMISE VÕIMALUS – 1000/942 – RALF OLI SENI LEITUID LUGENUD

Ennustustest kumas inimkonnale isegi restarti. Lihtsa valemina, nende minaegost loobumise kaudu. Kuid Ralf teadis esimest – nimelt Kristust, kes taolise restardi juba korraldas, ja milline oli olnud tema saatus? Ei, see oleks iseenda  hauaküünalde peale mäng!

Ralf keeldus kategooriliselt säärasest aust – esitas samal päeval lahkumisvalduse, seda püüdega tavaellu taganeda.

Esmakordselt kartis ta ise hulluks minna. Mis polnuks mingi ime ega üksikjuhtum, nii mõnigi psühhiaater sai ka edasi töötades vastavat ravi. Mõni kavalam, seda küll kõigi eest varjates, ravis ennast ise.

PLUSS ÜKS ISEND – MIINUS ÜKS ISEND – OHT ISE HULLUDA = ÕIGEAEGSELT TÖÖLT LAHKUDA

Ralf ei tahtnud olla Prohvet. Seda enam veel Hullumajas. Sealses akuutosakonnas. Mis pealegi „väga kinnine”. Kuhu ta kindlasti oleks sisse „müüritud”. Seda kohe pärast esimese ettekuulutuse jagamist ja ilmutamist. Lihtsalt aeg polnud säärase performance jaoks veel küps.

Kollase värvikoorega  maja ta selja taga täitus jooksvate sammude müdinaga – Ülo Kiple** oli ennast just äsja üles poonud.

MIINUS ÜKS ISEND – TEADMISTE KONTROLL OLI  ÜLE KONTROLLITUD

Ralf ei teadnud vaid üht, kuid väga olulist – siit majast nakkusena saadud tuberkuloosi kepikesed* vohasid temas juba võiduka võimsusega. Seda just esimese vereklombi plahvatuse eelselt – kolm kroonikust patsienti olid lahkelt-laialt köhides neid tema kopsudesse külvanud.

Ta vaatas veel kord tagasi ja oleks peaaegu komistanud. Silt hõõgus, seesama, mida ta hommikul koridoris uksepiida kohalt otsis.

SIIT VÄLJUDES VÄLJUTE VEEL SUUREMASSE HULLUMAJJA!

Ralf möödus joostes hallist, ilmetust telliskivimüürist. Sinna oli suuretäheliselt helendava värviga kirjutatud:

Haiguste ravi. Kontrollitud. 1. Üksindus – magamistuba vaikuse, pimeduse, raadioga. 2. Selts – elukoht kellegi juures 3. Priisöökla.

Nendes tingimustes teatud boil. ajal avastab inimene “tee” tervisele. Au ja rikkus sellele, kes avaldab selle tõe ajalehtedes.

Ülo Kilpe
1984
Tartu

*kochi kepikesed – Robert Kochi poolt avastatud tuberkuloositekitajad  https://www.terviseamet.ee/et/nakkushaigused-a-u/tuberkuloos

**Ülo Kiple – tappis enda, kui sai teda, et on hooldekodusse suunatud

huvi korral: vt Wikipedia: Ülo Kiple

Omaenda olemine

  

Anna

Kärdi! Silikaattellistest eramaja välisuks avanes ülakorruse põrandal lamava Anna jaoks äratavalt – naine oli korraks poolunne vajunud. Uksevedru lõrises alul tigeda koerana, et hetk hiljem vinguvalt algasendisse tõmbuda. Peremees Peter oli koju jõudnud.

Lähenevad tuttavad sammud panid maja tundlikult vabisema, nagu ka Anna, kelle vastupanutahet liginevad asted üha õhemaks viilutasid.

Naine otsustas abitult – peab Tibu kutsuma. Häälitseski tasa: „Tibu, tibukene, tule nüüd mulle ometi appi!”

Kuigi varem – vaid aasta eest ta ihkas mehe samme, oli kärsitult igatsenud, mööda korterit ringi tuisates, õhinal nende kõla oodanud.

Kriuks! kriuks! Nüüd tekitasid liginevad sammud naises vaid õõva.

Anna tundis, kuidas keha hõõgus, aju põles ergavas tules – oleks tahtnud selle kui üleliigse pealuust üldse välja kiskuda. Ülearuse – liiga palju mõtlema sundiva, liiga katkise keskuse.

Esimene huultele veniv tilk, kiirelt kuivav, endast valget soolatuhka nahale maha jättev, kukkus rindade vahelisse kitsasse nõkku. Siis oli ta hetkega läbimärg – higilaine rullis naise ainsa viivuga endasse.

Ta pani hetkeks silmad kinni, kujutles suurt kaabitsat, selle esimest puudet nahal. Puhastavat mõnutunnet, mis sellele järgneb – kehalt higisoolast ollust maha kraabib. Kas samasugust tunnet tunneb kesta ajav madu? Paraku reptiilide osas Annal kogemus puudus. Inimreptiilide osas aga jagus. Üks neist tuli just praegu trepist üles.

Päeva jooksul oli ta end korduvalt duššikabiini kitsast vahest sisse libistanud. Seejuures vältinud vähimatki kehapuudet pesukabiiniga – silmad kinni surunud – läbi eluka avatud lõugadena tunduva liugukse.

Veel veest tilkuvana peeglist oma alasti keha vaadelnud, mis kõverdus naise meelest rõvedaks. Peegel kattus mõrase ämblikuvõrguga – Anna oli sellesse hambaharja tassi virutanud. Nühkis oma rüvedana tunduvat keha veritsema. Ja nõnda kaheksa korda – ta oli pärast igat pesemist dušširuumi uksele sälgu lõiganud, et arvet õigena pidada. Praegu kattis ta keha ainult pruuniplekiline käterätt.

Ta väike pihk pigistas suurt nuga, mis tundus turvaliselt terav ja uus. Naine oligi selle ju alles täna ostnud. Jahipoest – imelik, mingit luba selleks temalt ei küsitud.

Tavatu söösturetk välisesse maailma sai alguse juhusest. Seda läbi tagavaravõtme omastamise – tal endal polnud võtit enam ammu, Peter oli selle pärast koolis juhtunud skandaali Annalt ära võtnud.

Nüüd päeval kobistavalt koristades sai ta äkki varuvõtme valdajaks. Seda juhuleiu läbi vanast vaasist – Peter oli tagavaravõtme sinna peitnud.  Naine kaalus tükk aega võtit käes kui vabadust, et lõpuks siiski välja hiilida. See nii erandlik, kõrghetkeline päev – haiguskoodiga F40.2* markeeritud isik väljub inimmassi sekka kartlikult ja üliharva.

Ootamatult sattunud ostukeskuse rahutusse möllu. Äkitselt ei tundnud aga naine pärast mitmekuist aheldavatest seintest pääsemisest loodetud rahuldust. Ahnelt tõuklevate inimkehade mass, nende puudutused, väiksemadki müksud olid häirivad.

Enda jaokski ootamatult tahtis ta kinnisseinte vahele jälle tagasi.

Kiirelt lahkudes, rabistavalt veel mõned asjad ostnud, et majast välja murdmisest enda jaoks mällu kinnitust saada.

Ta naeratas hetkeks, et siis oiata – ta oli sel päeval muudki soetanud. Pooljoostes ringi tormanud, talle võõraid kehi igati vältides, krahmanud servapidi kaasa Van Gohgi „Päevalilled”, õigemini selle laiatarbelise koopia. Shoppamise järeltuike tuhinas soovinud koju saabunult pildi koheselt üles riputada. Peksnud selleks jalast võetud kinga kontsaga naelu maja kivisesse seina. Paraku keeldus tõrges sein naelu omaks võtmast, kõverdades need ebardlikult kõlbmatuteks. Ta tabas terava kingaotsaga mitu korda valusalt sõrmi, aga naine ei hoolinud sellest, vastupidi – üha ägedamalt kopsis ta, püüdes juba järgmist naelapead tabada.

Näpud veritsemas, oli naine pikalt vaadanud viimast keerdus naela, selle helkiva ussina tunduva jäleduse käest pillanud. Vajus siis äkitselt ümber läinud tassina tühjaks, kõverdus voodisse, tõmbus seal kaitsvasse looteasendisse, ägedalt patja oma üska surudes.  

Karistus taolise iseolemise katse  eest ei jää kindlasti tulemata. Aga seekord polnud ta selleks juba etteleppivalt valmis. Enam mitte – ülesäratatud Tibu nokast voolas temasse verejanu. 

*F40.2 kood: agorafoobia – ärevushäire, foobia. mis väljendub haiguslikus hirmus avatud, suurte ruumide või väljakute, ka rahvarohkete kohtade ees

Liigsed mälestused

Ajuti Anna lahterdas. Iseenda mälestusi lahterdas. Õigemini püüdis neid loogilisse ritta seada. Otsekui keerulist ristsõna lõpuni ära lahendada. Mis kuidagi ei õnnestunud –  alati jäi liiga palju tühje ruute alles.

Kas lahendamist lubavalt jäid paljud vastused varjatult ebameeldivate mälestuste irdkettale? – nii ta vähemalt kartis. Samas ei teadnud ta, palju selline ketas üldse summa sumarum ära mahutada võinuks. Üliharva nende analüüsimiseks, allalaadimiseks julgust omades.

Ometi oli see ju kõige kiirem moodus ebameeldiva mälufaili avamiseks. Aga naine pelgas nendega kaasnevaid viirusi, ehki enda meelest kaitses teda parim tõrje selle vastu – täiuslik, tekitatud tundetus. Seda tunnet aitasid luua pillid, rattad või õigekeelse nimetusega tabletid. Psühhotroopsed tabletid, mis muutsid emotsionaalselt täiesti immuunseks, elus hakkama saamise võimeliseks.

Ajutise abipuhvrina välja reklaamitud ravimid tekitasid naises varsti nende järele vajaduse. Ta arvutas – viis aastat juba neid tarvitatud. Samas otsekui nende käes vangis, Anna vabastamisaeg teadmata, tähtajatu.

Säärasesse lõksu langenud Anna tõstis kasvavast vajadusest ravimite doose, neid suurendades. Tagajärg: esmane asi kodust väljumisel – paaniline käekotis tuhlamine, rabe kontrollimine – kas tabletid on ikka kaasa saanud. Ime, et iseennast kaasa võtta ei unusta, muigas naine mõnikord mõrult.

Varsti lisandusid ka nn tujutõstjad – meeleolu stabilisaatorid, mida soovitas talle abikaasa Peter. 

„Sa näid nii kurvameelne, meil töö juures kasutab neid pea igaüks,” pakkus ta. „Näe võta, proovi!”

Helesinised tabletid* olid äkki mehe avatud, ettesirutatud pihule tekkinud. Annale meenus „Matrix”*, ainult valik puudus – teist värvi tabletti mees ei pakkunud.

„Aga sina ise?”

„Mina olen vaimult tugev,” ütles mees. Ta ütlust ümbritsevad veendumuste põhiseinad moodustasid tugeva enesekindluse. Ja tõesti, Anna oli sellega üpris päri, kuigi selle kindluse sisemusse Peter teda kunagi ei lasknud.

* Matrix – f ilm vt Wikipedia

***

Tabletid olid naise vaakumisse pakendanud, tunnetest tühjaks tõmmanud. Isegi muusika ei äratanud temas tiivalööki, endist lennutahet. Enam mitte – kõigele meelt tõstvale oli tihe filter ees. Või siis tekitatud?

Annale jäi silma paar nädalat puutumatult seisma jäänud pakk. Naisele meenus, et ta oli tuttavalt antikvariaadimehelt raamatu tellinud.

Saadetu oli vanamoeliselt ajalehe sisse  pakitud. Anna muigas, atikvariaadimees oligi vanamoeline – säärasena mäletas ta teda juba plikaeast saadik.

Aeglaselt, eelneva kahtlusega võttis ta raamatu. Kunagi, tabletieelses elus oli selle lugemine Annale lainetavat, lausa kurguni tõusvat mõnu pakkunud. Nüüd libisesid sõnad naisest haakumatult läbi, jätmata endisest naudingust lõikugi alles. 

Kuigi säärane endiste meeleolude kustutus polnud Anna jaoks midagi uut. Ta viskas raamatu mütsuga lauale tagasi. Seda ümbritsenud kortsus ajaleht lebas kuivanud korjusena maas. Naine sirutus seda üles võtma, vaatas viivu päisega tõtt. Nimetus „The Herald”* ei öelnud Anna jaoks paljut – inglisekeelne, lehitses ta kortsunud lehte hajameelselt. Silmad libisesid laisalt üle pealkirjade, seda juba loobuvalt, kuni eelviimasel leheküljel märkas ta ühte infokildu. Keegi oli sellele punase joone alla tõmmanud. Naise silmad seisatusid. Loetu jõudis ajju. Naist tabas korraga paanika jõuline rusikas. Äsja saabunud teadmine kerkis temas hääletuks karjeks – miks säärast juttu meie arstidelt pole kuulda?*  

„*Dr James Davies of the Council for Evidence-based Psychiatry (CEP) said: “We welcome these changes in policy which, if acted upon, will help reduce the harm that is being caused to huge numbers of patients through overprescribing, inadequate doctor training and often disastrous withdrawal management.”

Kas antikvariaadimees oli sel kombel teda hoiatanud? Kaudse lootusega, et naine leiab artikli ja ehk ka läbi loeb? Ilmselt oli ta Annaga toimunust kuulnud.  

Naine, loetu mõjust voodilt üles tõusnud, seisis värelevana põrandal.  Ta ei osanud uue teadmisega mitte midagi peale hakata. Niigi nõudis iga liigutus tahtest viimast vinnamist. Ikka: astu, istu – enesekäsud lausa iga sunnitud liigutuse jaoks. Süvenemine kirjutatusse – pikemalt kui üks või paar lauset seda suutmata – read valgusid laiali, kirjatähed sumisesid kärbseparvena, pea pingesidemesse  mähkides.

* Xanax ehk Alprazolam – tugeva sõltuvustekkega meeleolutõstja

*

 ** „The Herald” on Šotimaa kaalukaim ajaleht

Link teemale: https://www.heraldscotland.com/…/17673220.antidepressants…/…

***

Anna vedas pilgu üle toa – algselt valge sein oli kingakontsa jälgi tihedalt täis pikitud. Nagu oleks keegi sellele haavavalt suitsukonisid kustutanud. Naine plaasterdas auke umbes tund. Terve rull meditsiinilist kleeplinti läks raisku. Mõtles: saaks nõnda hinge plaasterdada, aga paraku ei saanud! Või siiski? Kiiruga käekotist võetud tabletid lendasid põrandale. Helkides nüüd vaibal kui valged, iiristeta silmad. Naises polnud jõudu neid üles korjata.

Ta oli enda varemete vahel vangis. Seda jälle, nii umbselt, nii võikalt ja tuttavalt. Võpatades jäi ta kuulatama. Tok, tok! See nii tuttav nokkiv heli. Suur  Tibu oligi saabunud.

Äraootavalt vaatas naine taas ringi. Suur Tibu oli ennast munema seadnud: ta polnud ainult tema sisse pesa ehitanud – nüüd asusid need kõikjal, kuhu aga Anna silmapaar ulatus. Asudes isegi vana kappkella sees, mis aina valjemini tiksus. Mille pendel järjest kiiremini võnkus. Äkki pendel nõksatas korra ja tegi siis hoogsa täistiiru – et kiigena veel mitu tiiru üle võlli käia. Seisatas siis hetke haripunktis, et kivina alla  kukkuda.

Just! Jälle see kivi! Anna hammustas sõrme – see otsese sihtmärgita lendulastud  mineraalne kämp, mille jälg siiani naise pihus kuumas. Olles oh kui õnnetult: vurdi! – otse vanaema koduõue paistvasse päikesesse visatud. Mis tagasi kukkudes sooja suvepäeva valguse ainsa hetkega tumedaks mattis.

Selili kukkunud tibu nokast immitses verepiisk. Ta pisike jalg veel tõmbles, läbi tüdruku okastraadilist karjet kiskudes. Siis verepiisk veidi kummus – olles vaevu vanaema õmbluskarbis lebava nõelasilma suurune. Ometi tundis Anna end sinna ära uppuvat. Poolliibates ligi jooksnud vanaema kiigutas vappuvat tüdrukut hommikuni. Jootnud Annat vänge ja kange piparmünditeega.

„Lilian!” oli tüdruk aeg-ajalt sosistanud. Siis vastu hommikut karjatanud: „Tule ometi tagasi ja ärata tibu üles! Palun, palun!” et siis niidetult uinuda.

Lilian oli jäänud kadunuks juba mitu päeva tagasi. Nagu mingis moodsas mängus, kus lapsed oma vanemate närvikava proovile panid. Muidugi ja loomulikult teavitati koheselt pärast Liliani kadumist ka politseid – kolm päeva tagasi. Vanaema kondised käed pigistasid Liliani nime kuuldes oma valu edasi andvalt – aga väike Anna ei mõistnud memme tunde ülekannet, rabeles ennast vabaks. Isa käis aeg-ajalt, et siis jälle rutates minekut teha. Nende sosinad vanaemaga ei jõudnud kuidagi Anna kõrvu, kuigi tüdruk selle nimel  end pingutas, nende taga alatasa hiilides. Nii möödus nädal. Siis Anna lõpuks kuuliski.

„Ära seda tee!” kuulis ta vanaema nutust häält. „Jumala nimel, mõtle vähemalt Anna peale!” Vastuseks lajatas isa enda järel välisukse kinni. Maja rappus, kummutilt kukkus väike vana portselanist inglikuju põrandale. Anna kummardus seda vaatama. Kujukesel olid tiivad küljest lahti tulnud.

„Memm, kas nüüd peame ta koos tibuga maha matma?” küsis tüdruk.

„Ei, võta parem endale,” ohkas memm.

„Kas talle kasvavad tiivad tagasi?” küsis Anna temast juba ära pöörduvat memme kleidist sikutades. „Näiteks öösel lendamiseks?”

„Kindlasti, lapsuke,” vastas memm tüdrukule.

Isa oli läinud, et mitte kunagi enam tagasi tulla. Praegust isa nägu oleks Anna suutnud vaid ebamääraseks laiguks kujutleda. Selle piirjooni selgemaks mitte kuidagi – isegi siis, kui ta seda oleks väga tahtnud. Aga ei tahtnud. Vajadust ja põhjust ju polnud. Senini vähemalt. Isegi mingit viha polnud – pigem tühjus, mis ei vajanud täitmist. Lihtne, kolm ruutu – ISA.  Need kolme tähte, mis Anna eluristsõnas alati tühjaks jäid.

 ***

Lilian ei tulnud mitte ise, ta toodi tagasi. Seda just keset tibule korraldatud matuseid, need katki katkestades. Vanaemaga koos punutud võilillepärg kollendas pisikesel  kääpal – Anna kätega kinni patsutatud hauakesel.

Tibule mõeldud palve aga jäigi pidamata. Kas sellepärast tibu tagasi tuligi? mõtles Anna hiljem kahtlevalt.

See oli politseibuss, mis õue sisse keeranult oma tumedate akendega neid kaht tibumatjat, pimeda vaatega põrnitsema jäi. Masina külguks avanes kraapiva lohinaga, kaks, ilmselt abipolitseinikku, aitasid sõidukist Liliani välja, kes meeste abistamist tõrkuvalt tõrjus.

Aga see polnud üldsegi enam see Lilian, keda Anna varem omana tundis.

Kas ka Lilian on nüüd ära surnud? Ja seda lausa elusalt, nagu muinasjutus, oli Anna mõelnud, nähes õe silmades öise kaevupõhja tumedat sügavikku. Mis ootasid kui endasse huikamist, et vastata võinuks: hüppa sisse ja saad teada!

Varsti, ühest hommikust jäi Liliani ase tühjaks. Ja nõnda see jäigi.

„Nüüd oleme, kullake, sinuga kahekesi,” oli vanaema Anna pead paitanud.

Anna hakkas koolis käima, oli viks ja viisakas. Mustad mälestused hakkasid tasapisi hajuma. Õhtuti hõljus toas tasast, väikest õnne. Anna kuulis sellele jätku lubavat nurrumist. Nõnda igal õhtul, just hetk enne uinumist. Ainult vanaema peidetud valugrimassid jäid väikesele tüdrukule märkamata.

Mööduv aeg – see pehme tasane mälu kustutuskumm murenes äkki tükkideks. Seda päeval, kui postiljon sai aru, et midagi on väga valesti. Kasepuu külge kinnitatud postkastist polnud ajalehti paar päeva välja võetud. Tuule käes laperdasid pealmised üleeile sisse susatud lehed.

Üheksa - aastane laps leiti surnud vana naise voodi alt.

Ta oli seal kaks päeva Suure Tibuga koos olnud. Sellest ta ei rääkinud mitte kellelegi. Sest nõnda oli tüdruk Suurele Tibule lubanud. Nagu ka Suur Tibu Annale – jätkuvat, salaleppelist kooslust. Lastekoduski kaitses teda vaid Suur Tibu. Ja kedagi teist tüdruk omaks ei tunnistanud. Õppides ühiskonna poolt loodud normatiivseid rolle mängima,  neisse  poolvõõra helmena sulandudes.

 ***

Töö ajal haigestuda oli probleem. Pealegi, maksti ju alles alates neljandast haiguspäevast. Mis kummaliselt hullem – lapse haiguse ajaks võetud haigulehte vaadeldi koolis vaat et reetmisena. Mis mõistetav – asendust andvad õpetajad ägasid säärase topeltkoormuse all endid looka.

Kuigi – apteekide käibed kasvasid mõlemal juhul räige järjekindlusega. Enamik täiskasvanutest käisid isegi haigetena tööl, oma lapsigi rohtude abil lasteaia kõlblikeks kõpitsedes  – uus normaalsus – keegi isegi ei imestanud enam.

Kas seepärast tunduski Annale Martini lasteaed lausa haiguskollete pesana? Tihti mõjus avar laste mänguplats kui veekihi alla mattunud liuväli – talved olid tihti sulailmalised. Õhtul lapse pesemisel nähtavaks ilmunud sinikad panid Anna jõuetult nutma.

„Mis viga, emme, kas ma olen paha laps?”

„Mida sa ometi räägid, Martin!”

„Et ma ei osanud püsti jääda. Ja püksid katki läksid.  Anna andeks, ma enam ei tee. Anna andeks!” hakkas laps äkki nuuksuma. 

Suurenenud silmadega väike vibalik keha vabises vastu Annat.

„Harjub, elukoolis järeleaitamistunde ei anta,” hindas vannitoa uksele ilmunud Peter.

Anna poolt lasteaia juhtkonnale adresseeritud e-kirjale: Kas ma pean lapsele kiivri kaasa panema? ei reageeritud reagagi.

Ühel õhtul Martinile järele minnes kukkus ta ise pikali. Käekott laksas vastu nägu, kui naine tasakaalu püüdis säilitada, kätega veheldes tühjusest pidet haarata püüdes.

Anna lamas maapinnal, ta ei silmanud sellel räbukillustiku riivetki ja soolatatud liiva ei kasutatud enam ammu. Vaid suurkuu – see üksik vanaaegsele, mustavale malmpannile löödud härjasilm vaatas teda kiretu ükskõiksusega. Talle meenus Sokratese vanne,  selle read*– raseduse katkestamise vastasus. Naine oleks tahtnudki siia lamama jääda. Siiski libeduses käperdavalt üles tõustes – Martini elu vajas ta ema edasi elamist.

* Sokratese vanne õpetajatele, selle üks punktidest:   seista vastu kõikidele isikutele ja suhetele – avaliku arvamuse survele, erialaliitude huvidele, ametkondlikule staatusele, ametlikele ettekirjutustele, kui need minu vandega võetud kohustuste täitmisel takistuse

Allikas:  Wikipedia

***

Peteri ja Anna seksuaalelu kuhtus peale Martini sündi pea olematuks, maeti eraldi voodites magamisse. Igal Peteri lähenemisel oli naise tupp põuaaegselt kuiv.

Kuigi mees püüdis naist mõista, ei suutnud Peter looduse poolt surutud sundi kuidagi kastreerida. Ärritus hoopis. „Kas ma pean endale armukese otsima või veelgi tihedamalt pornot vaatama?!” kisendas ta koolitööde parandamisse kooldunud Anna kohal.

„Mul ükskõik,” ütles Anna, öeldut koheselt kahetsedes, püüdes seejärel kätt Peteri juusteni paiks sirutada. Lataki! sai ta vastu näppe ja hinge.

Järjekordselt tabas Martinit haiguspuhang. Ikka viiruslikku tüüpi, seda sajakonna erineva tüübi seast, mis Anna lausa ahastama pani. Arstide poolne mantra, et lapse suuremaks kasvades tema immuunsüsteem tugevneb, ei lohutanud põdemise hetki olematuteks. Ajuti oli pool lasteaeda haige, ninad tatised toodi nad rühmadesse – vanemad pidid tööl käima.

Hilisel õhtutunnil, millal siis veel! lõi lapsel temperatuur pea kraadiklaasi lõppkriipsudeni üles. Kiirabi saabus euronormatiivselt ruttu.

Kiirabiõde Carmen, vastav nimesilt rinnal, rääkis Annale äsjasest väljakutsest – purjus perepea oli pea lõhki kukkunud, elamises turritasid kõikjal isoleerimata juhtmed, väikesed lapsed nende vahel roomamas.

„Kuidas sellised küll nõnda tihti poegivad? Prr!” väristas hoolitsetud välimusega, hea maitsega meigitud medõde oma õlgu. „Aga korralikud naised ei saa kohe kuidagi.”

Anna, kes just hakkas last sülle võtma, kangestus, ehmunult küsides: „Kas te ikka ära isoleerisite?”

„Mida? Mille?” ei saanud Carmen kohe aru.              

„No kas teil brigaadis poleks keegi leikoplaastrit saanud kasutada, et ohtu vähendada?” küsis Anna häält tõstes. Medõe nägu hakkas seepeale tasa, ent kindlalt hõõguma.

Peter selgitas vaikselt, ent selgelt: „Tal on diagnoositud F40.2.”

„Mis see veel on?” ei mõistnud kiirabiõde kuidagi.

„Agorafoobia.”

„Pole kuulnudki, millega täpsemalt tegu on?”

„Närvikava olulised muutused,” üldistas Peter meditsiiniõdede brigaadile diagnoosi lihtsaks.

„Siis on selge,” heitis meedik Anna suunas võiduka pilgu. 

Anna märkas mehe kaela ümber lihtsat musta värvi paela, mille külge oli kinnitatud lihtne teokarp. Ta polnud seda varem mehel näinud. Imelik, Peter, ja säärane, tema kohta nii lihtne ehe? Kuigi, Anna vaatas hoolsamalt, sel ilutses väga kuulsa autofirma logo. See selgitas asja loomulikuks.

 ***

Õppetöö osas hinnangulist täitmist vajavat dokumentatsiooni oli vaata et kaugelt enam kui naudingut pakkuvat õpetamisprotsessi ennast. Ometi nõuti aruandluse mahte aina tõusvasse kasvutrendi. Igapäevast leiba  anna meile, aruandlus!

Annale meenus ikka ja jälle Mart Raua luuletus „Aruanne”.

Eriti ei jätkunud aga kvaliteetaega – aega iseenda ja pere jaoks nagu ka enamusel Eestimaa töötajatel – Annal jäi vaid üks päev nädalas vabaks.  Ometi, kultuurne pidi üks pedagoog ju olema, kuidas  siis teisiti! Või sellisena vähemalt välja paistma, seda siis, kui näiteks õpetajate toas teatritüki esietendust arutati.

Anna igatses Martiniga koos olla, laps oli nüüd naise jaoks esikohal. Aga aega polnud. Vaid Peteril paistis aega aina juurde tekkivat, koduste jälgede järgi sai Anna aru, et mees oli enamuse päevast kodus olnud. Nii võis ka väike Martin haigena isa hoole all olla. Peter oli kuidagi muutunud, mõtlikum, hajameelsem.

Raha hind on aeg

Rahakupüürid, millised Peter nagu tavaliselt külmkapi servale pani, tõukas Anna keelduvalt eemale. „Mul jätkub enda teenitust!” Ta oli tõega rohkem teenima hakanud, õpetajatele maksti juba päris hästi. 

Moodsalt üksik olla on ajastust lähtuv privileeg. Mida aeg edasi, seda rohkem ka Annale see mugavama eluvormina tundus. Säärane mõnus egotripp – õhtud ainult enese päralt. Lisaks vaikus, see kaaslane, kelle järele Anna kõige rohkem igatsust tundis. Aga ööd? Seda ta ei teadnud – Peter oli ta ellu laia kaarega avatud uksest sisse astunud, kui tal ülikoolis õpingud veel pooleli olid.

Rahavabaduse häirivaks pooleks osutus ootamatult tõsiasi, et tal ei jätkunud nüüd isegi Martini jaoks aega – mitmel rindel – linnakoolis  ja  õhtuti erafirmas õpilastele tunde andes.

Mõnikord, ennast selleks kasvõi sundinud, siiski Anna muretses, äkki oli ta mehele liiga palju kohustusi jätnud? Neid, mida polnudki nii vähe – lapse trenni viimine, hiljem sealt koju toomine, turul käigud, söögitegemine, pea kõik see olmeline. Peale tööd Anna muud ei jõudnud, kui veidi uudiseid kuulata, seejuures võimega automaatkorras õpilaste töid parandada. Mida nii segas Peteri jutt kui hall ja segav foon. Anna tahtis kasvõi natukeseks sotsiaalvõrgu lõdvestusse pageda või mõnda uuemat filmi, huvitavat saadet vaadata.

Vahel aga kukkusid asjaolud ristipidi välja, seda siis, kui Anna töö juures kollektiivne või personaalne jamalõke puhkes. Siis rääkis Anna kiirtempos, seda veel äsjasest konfliktikirest lähtuvalt. Mis pani Anna liiga valjusti rääkima, seda nagu klassi ees, et laste kisast üle kõlada.

„Ema, jäta ometi järele!”

Anna sai poja peopesadega kaetud kõrvadest aru – ma ju karjun! „Mis on, ma räägin ju ainult, mis meil täna koolis juhtus.”

„Juba jälle oled sa töö koju kaasa tassinud! Kogu oma kogutud pedagoogilised poeemid,” oigas mees, ise  erutusest läkastades. „Mul on juba sellest täiega siiber!” karjatas Peter, vastu toaseina taguma hakates. „Töö! Te pee-pedagoogid ei osanud isegi endile õiget ametit valida! Nüüd seda kogu aeg, lõksu jäänud rotisabana enda järel kaasa vedades!”

Anna aga jätkas justkui kuulmata, mehaaniliselt: „Õudne, me pidime jälle ainult ühe lapsevanema kaebuse pärast terve rühma töö sulgema, ülejäänud vanemad esitasid petitsiooni. Ja meie oleme sellises risttules!”

„Oeh, püüa ometi asju lihtsamalt võtta, ära keera neisse vinti juurde. Kruvi ennast koduski koolielust lahti!”

„Kas ma tõesti käitun nii?” katkestas Anna oma kõnevoolu.

„Raudne ülemõtlemine, kindlasti, lausa igas kooliasjas.”

„Aga kui teised jooksevad lihtsalt lati alt läbi?” poetas Anna tasa.

„Mis paganama latist sa veel räägid?” ärritus Peter.

Anna oli vastanud vaikimisega. Ta ei hakanud ju nii lihtsat asja abikaasale selgitama – lihtsalt mõnel inimesel tuleb lennata lasta, seda isegi siis, kui too surnuks kukub. Peter poleks temast eluilmaski aru saanud. Naine oli selles kindel.

***

Anna istus diivanil. Väsinult, raske õppematerjalide kott soonis vastu jalga, naisel polnud jõukübetki kott koduse töölaua juurde viia, lahti pakkida – kuuenda klassi kontrolltööd olid vaja üle vaadata.

Kuidas minu meestel läheb? jõudis ta vaid muretseda. Lastetoast kumas vähest valgust. Anna astus kikivarvul selle ukse poole.

Laps oli söödetud, joodetud,  magas õndsa nohinaga. Peter istus poja voodi ees, muinasjuturaamat avatult süles.

Ühel õhtul kuulis Anna koju saabunult, kuidas mees Martinile unelaulu laulis. Anna polnud sääraste sõnadega laulu kunagi kuulnudki. Peter oli ilmselt need ise loonud. Aga Annale polnud mees kunagi mitte ühtegi salmi laulnud.

Anna oli juba peale lapse sündi imetlenud, kui  osavalt oskas mees pamperseid vahetada – nende kasutamise  varsti täiesti ära keelates. „Ei hakkagi muidu potil käima,” oli ta Annale selgitanud.

„Kuidas te minuta hakkama saite, miks sa hoidjat ei kutsunud?”

„Ma hoian edaspidi Martinit õhtuti parem ise,” lausus Peter.

„Aga sinu töö?”

„Ah, küll ma kombineerin. Pealegi, töötada saab praegu ju kasvõi läbi „Skype”.”

„Oled sina alles osav!” tunnistas Anna, vaadates, kuidas mees Martini toariideid ainult paari liigutusega pahupidi olekust õigeks tõmbas. „Mina pidin oma venda hoidma, kui teised lapsed mängisid,” vastas mees talle ootamatu kalkusega.

„Sain tasuks  paki komme ja kaks pudelit limonaadi.” 

„Ja seda kui pika aja eest? Kas nädala?” päris  Anna vaikselt, silmalaud poolsuletud, pehmed.

„Kuni vend kõndima hakkas, seega ühe aasta eest.”

„Aga kool?” imestas Anna.

Peter tõusis, keeras laetuled mahedalt hämaraks.

„Mul oli kinokülastamise keeld, koolitöödeks anti poolteist tundi, vahel vähemgi.”

„Seda hooajal,” lisas ta näost veel kivisemaks muutudes. 

„Hooajal?” sai Anna korraga aru, et ta ei tea Peteri lapsepõlvest peaaegu mitte midagi.

„Siis, kui Leningradis käidi kartuleid parseldamas ja  Eestis kurke ja roose müüsime.”

Peter naksatas lõuapärasid, meenutas, kuidas ta talvel pakasega autokasti käratati ja ka siis vooderdati rohkem pabulaid kui teda. Nooruk pidi hõreda kasuka alt sooja otsima, pärast kõndis paar nädalat kui puujalgadega – koolis irvitati, näidati näpuga. „Puujalg! Könt!” pilgati.

Viimasest mees Annale ei rääkinud.

Naine vaid hoomas seda, nagu muudki Peteri poolt varjatut. Mehe tööasjadestki teadis Anna ainult seda, et too pangas töötab. Millega ta täpsemalt seal tegeles, polnud Peteri arust naisel vaja teada. Anna selle suunalistele küsimustele oli ta napilt vastanud: „Ärme rahajumalat välja vihasta, ta ei salli oma jüngrite liigset loba.”

Aga raha neil jätkus, seda ka pärast Anna töötuks jäämist. See Annat ei hämmastanud. Peteri puhul oleks ju rahapuudus ebaloomulik seisund.

 ***

Anna töötuks jäämine oli toimunud skandaalselt.

Need mundrita, ent vägeva võimuga lastekaitse pouad-preilid võtsid ka Martini kaasa. Direktiivse operatiivsusega tegutsedes, seda peale intsidenti, kus pedagoog Anna klassiruumist peale tundi koridori väljuda ei julgenud. Naine istus tardunult õpetajatoolil, aeg-ajalt kartlikke pilke koridoris huilates ringijooksvate õpilaste suunas heites. Päästvad tabletid olid seekord maha ununenud. Käekott seisis nülitud loomana ta ees laual – naine oli kasvõi voodrivahele libisenud tabaletti taga otsides selle lõhki käristanud.

Anna oli pedagoogina tööle asunud juba hulludel üheksakümnendatel – aja kiired  muutused, mille jõhkruse ilme ka õpilased endiga kodunt kooli kaasa tõid. Maakoolide kolleegidelt kuulis ta jubedamatki, et nüüd olla koolikka jõudnud niinimetatud puskarilapsed – Gorbatšovi riigi kainestamise pärandi. Hallide vaadetega, tuimade ilmetega lapsed. „Mis neist küll saab, sünnitavad omataolisi? oli kolleeg õlgu võdistanud. Annal oli korraga temast nii kahju, nad kallistasid tugevalt ja kaua – nad ei kohtunud enam kunagi – maa läks linnast järjest enam lahku.

Keegi vaatas üle ukse sisse, see oli õppealajuhataja. Vanem naine ei näinud läbipõlenud õpetajat sugugi esmakordselt. Tuli, pani käe õlale – Anna ravimkeemiast lõhutud vaim sellest lohutusest paraku ei leebunud.

Äkilisest teadmisest võpatas naine hapra mõranenud klaasina – kaua ja hästi varjatud hirm oli ta lõpuks ikkagi kätte saanud.

Oskamatult ja nõutuna askeldav kooli personal kutsus lõpuks kiirabi.

Meedikud talutasid Annat, kes käekotist järele jäänud räbalaga oma nägu varjata püüdis.

Seda kõike saatsid õpilaste hämmeldunud pilgud, esmakordselt oma pedagoogi hinge nii alasti nähes – lõpuks olid nad ometi korrakski vait jäänud.

Anna puikles alul nõrgalt. Hiljem jändas kiirabi brigaad kaua, ta krampi tõmbuvaid käsi fikseerides. Ärajäämanähud leevendati kiire süstiga.

Koolijuhataja laud, millel meenekruus suuretähelise tekstiga ÕPILASTE PISARAD ja direktori käsi, mis ainsa  hetkega allkirjastas Annaga tehtud töölepingu peatamise akti. Riigi töötute nimekirja oli lisandunud veel üks läbipõlenud pedagoog.

Visiit psühhiaatrilisse kiimlusse

Alles peale kolmekuulist järjekorda sai Anna lõpuks kutselise loa üle kabineti läve astuda – psühhiaatri vastuvõtuks.

Ta usaldas laua taga istuva mehe mahedaid silmi, oli valmis rääkima.

„Mul oleks kui pidev menstruatsioon. Seda nii mõttelises kui füüsilises osas. Ja see on nii tühjaks pigistavalt kurnav!”

Need olid esimesed laused, mis Anna endast välja pahvatas.

„Kas kõlas väga tobedalt?” uuris ta vanemat meest, psühhiaatrit, ise öeldust krampi tõmbudes.

Kes ta küsimusele ei vastanud, hoopis ise vastu küsis:

 „Mulle näib, et te kütate ennast üles, piitsutate ennast emotsionaalselt, seda lausa täiskurnatuseni? Ja kas mitte liiga ülemäära sageli? Mis oleks selle põhjuseks? Teate te ehk öelda – eneseanalüüs kui selline, mh?”

Anna oleks talle tahtnud karjuda: aga näidake mulle seda pragu või nurka, ma poeksin hea meelega sinna peitu! Eelkõige iseenda eest, keda ma nii väga vihkan ja samas kardan! ”

Arst oli kabinetis püsti tõusnud, oma lõuga kõhvitsedes öelnud: „Oletame, te olete kell. Selline vanemat tüüpi,” täpsustas ta, „mida aeg-ajalt üles peab keerama. Vahel te nagu unustate seda tegemast ja vahel ...?”

„Keeran üle,” tunnistas Anna.

„Õige! Aga nüüd,” arst kirjutas kiirelt midagi tema ees lebavasse toimikusse, „proovime õige antidepressante. Nõus?”

Anna oskas vaid noogutada.

„Istuge ometi!” poolsundis teda psühhiaater kabineti diivanile suunates. Anna istuski, seda aseme servale.

Kiirelt, äkki lähenenud arst tegi diivanil enda jaoks kõrval ruumi, naist puusast nõudvalt lavatsi nurka lõksu lükates.

„Nii – nüüd väike seanss, ja et meid keegi ei segaks, korraldame endile väikese privaatsuse,” tõusis doktor käbedalt ja astus ukseni – sama rada, mida mööda Anna äsja sisenenud oli.  Kuuldus võtme keeramist.

Dr. Mahe võttis taskust välja pendli, milleks oli hõbeketi otsas olev lihtne sõrmus. Mees kõlgutas seda Anna näo ees ja luges kui hingeraamatust: „Sa oled rahulik! Väga rahulik, kõik mahlad voolavad su kehas ühtlaselt ja tasa.”

Anna tundis, kuidas ta suruti kui soolaukasse lämbuma. Teadvus rabeles veel vastu, ei kustunud lõplikult. Kõik see tundus ebameeldiva unenäona, aga nii palju jõudu naises polnud, et ennast sellest välja, pinnale tõugata.

Arsti käsi sukeldus otsustavalt ja  jõhkralt naise üles kerkinud kleidi alla. Anna lasi sel uneuimas sündida. Jäiga nukuna, tundetu sexleluna kuulis ta, kuidas arst hingeldades tema kohal end käeliselt rahuldas. 

Anna ärkas arsti käteplaksu peale. Ebamääraste kildudena siiski möödunust midagi mäletades, palavikuliselt selle puudujääke oma ajusoppidest otsides.

„Tänaseks on kõik,” hääldas psühhiaater selge diktsiooniga, külmalt ja ametlikult allutavat sõnumit naisele dikteerides.

Anna langetas pilgu. Nägi pisikest halli piiska – seemnevedeliku plekki seelikul. Selguse saamine  lõi valusalt kõhukoopasse, siirdus vasaku rinna  alla plahvatuseks – tema keha ja vaimu oli ära kasutatud. Anna tõusis, põgenes jooksujalu välja – koridori.

„Mis sinuga ometi juhtus? Sa oled veel hullemaks muutunud,” kiusas teda koridori tugitoolis oodanud Peteri sosin.

Anna püüdis juhtunust kui kiirmarsil läbi kõndida, ei rääkinud juhtumist sõnagi, keeldus kategooriliselt sama arsti juurde minekust. Mees vandus kurja, aga leidis kiiresti erakliinikust asendusarsti, kellega Peter ise nelja silma all pikki jutte maha pidas. Ajuti tundus Annale, et tal on nüüd ka kodus olles meedikust järelvaataja. Tema tegevusi väga piirav isik – Peter.

***

Peter kontrollis nüüd igat tema sammu – alguses oli see Annale hoolitsusena tundunud. Kui liiga pikaks veninud muinasjutt lõppes see aga ühe õhtuse tüliga.

Peter hõikas talle köögist: „Sa oled mune söönud. Kohe kaks tükki? Viimased, ma ei jõua enam kauplusesse, kurat küll!”

„Jah, sõin küll.” Annal tõmbus süütundest kõhuõõnsus kokku. Käed närveldasid. Ta aimas, midagi lõplikku on tulemas.

„Aga mina tahtsin pannkooke teha,” keris mees äratatud riiule sõlme juurde.

„Ka sa ei kuule või?” käratas ta äkki võõra nõudlikkusega. „Siin majas ei kuule keegi mitte persetki! Isegi see sein siin on suurem kõrv kui sina!”

Korraga seisis ta praepanni kramplikult enda ees hoides elutoas. Viskas kuuma õli  otse Anna suunas. Naine jõudis hädavaevu heidetu eest ära hüpata. Kuum õli suitses parketil. Mees hoidis nüüd panni kui servimiseks valmis olevat reketit. Anna sulges silmad, kuuldes, kuidas pannilt viimased, maha kukkuvad tilgad põrandal tigedalt susisevad. Oodatud hoopi ei järgnenud – tossust üles äratatud vinguandur kriiskas nad kurtideks. Nad jäid vait – neid vaatas oma toa ukselt pärani silmadega Martin, käed kõrvadele surutud.

Mees koristas sõnatult põrandalt õlist läga. Anna istus jalgu enda alla kerinult diivanil – vaherahu seekord ei sõlmitud. Anna mõtles öösel: on alles ütlus – kodusõjas surma ei saa. Saab ikka küll, vaadake statistikat. Ka võetakse ohtralt pantvange, eriti just neid, mõtles ta kibestunult.

Ja nüüdsest algas üha kitsamaks koonduv ringmäng, millest Anna enam väljuda ei suutnud. Ainult psühhoravimite doosid  kasvasid, kaasati ka teisi, uusi ravimeid. Neid mõõtis talle ikka tema abikaasa käsi. Anna tundis ennast üha enam purki suletuna. Emotsioone polnud. Anna tundus iseendalegi puht harjumusest elu küljes rippuva kaanina. Kelle reaalsuse järele haarduvad iminapad üha tahtetumad, ravimdoosidest vigastatult jõuetud.

Ta oli küll proovinud tablettidest loobuda, seda juba tööperioodil, suvepuhkuse ajal – pidas vastu sada päeva, siis allaandnult loobudes – ei märkigi lootust andvast kergendustundest. Enda mina endiseks saamine jäi kindla luku taha.

***

Öösel ja vaikselt otsis ta ammuunustatud katkise portselanist inglikuju üles. Valju mürtsuga kukkusid kastid alla. Ta kuulatas – vaikus. Pani kujukese õhukese pidžaama taskusse. Naine tundis, kuidas katkine inglikuju tiivaköntide teravikud hinge pigistavat valu vähendasid. Ta tahis just minna magamistuppa, kui Peter ta tee tõkestas – mees oli ikkagi üles ärganud. Peter sundis ta kätt väänates vannituppa.

„Istu siingi rahulikult, muudkui valva sinu järel!”

Naine laotas käterätid mustapesukastist vanni, heitis neile külili. Tundis inglikuju katkiste tiivanukkide teravusest mõnu. Surus end veelgi tugevamalt vastu kujukest, seda otse enda keha alla seades – kehaline valu vaigistas nõnda sisemist valu vähemaks.

***

Nüüd oli muundunud Annale jäänud vaid see üks pidevalt pulseeriv küsimus: kus ometi tema laps on? Mees, tema teab, Peter, kes just praegu trepist üle tuleb! Anna oli ju peale sattunud, kuulnud, kuidas Peter pojaga telefoni teel korduvalt vestles.  Aitab! Ka Anna peab lapse asupaiga teada saama!

Aga kui Peter ei ütle, kus Martin asub? Mida siis teha? Ta peab meest sundima, aga kuidas? Ta vaatas alla, oma kätele. Nägi abi ja vahendit – nuga. Suur Tibu piiksus ägedalt, rabeles otse Anna rinnanibu all, naisele tundus, et pooldavalt. Ehk isegi tappa käskivalt?

***

Kuuldus uksevõtme keeramist. Tugev lukukeel lopsatas kaks korda.

Pühiti jalgu. Vaid korra, sedagi rutaka lohakusega. Väga imelik käitumismustri muutus.  Pedandist Peteri puhul küll.

Suur Tibu piiksatas käskivalt. Anna naeratas. Naine ei kartnud enam, ta polnud enam üksi, ta uskus  Suure Tibusse. Sest inimesi, keda uskuda, Annal ju enam polnud.

Kui ülitundlik päästik oligi ta vajanud vaid impulssi. Plahvatuseks. Mõrvalasuks. Kõverduvaks näpuks päästikul. Ta oli ju varemgi tapnud. Ta mäletas. Kuigi eriti ei soovinud. Sest liiga hästi mäletas. Ometi, kui kriidijoontest härmas tahvel ilmutas see end ikka ja jälle järsult erksa pildina naise teadvusse.

Mida  aitasid poolrahuks kustutada ravimid-tabletid. Seda küll üldjuhul. Seega mitte alati. Nagu näiteks täna. Kolm tabletti Rivotrili*, pluss Lexotanili* ja Cipralexi* – kokteil missugune! ja ometi toksis Suur Tibu oma nokaga üha ägedamalt, aina kasvavas rütmis, järjest nõudvamalt.

„Ainult kolm?  Kas mitte liiga vähe? Kohe saab lisa!” toksis Suur Tibu. Kes nüüd käsutas: tapa! Sellist käsku esmakordselt andes. Mis naise vastutõrkesse kinni kiilus.

Kuigi, kuigi temas tekkinud tapmissoov polnud sugugi esmakordne. Nagu allhoovus rabas teda see tihti ja ootamatult – isegi siis, kui tundis end ohutult kaldaäärsel madalikul seisvat.

Nimelt oli Anna oma senises elus tapnud kaks rotti ja väikese, äsjakoorunud kollase tibu. Just täpselt sellises ajalises järjekorras. Seega, tapaarve, konto oli avatud – seda risustasid kolm laipa. 

Sest kunagi ammu, veel enne Suure Tibu mõrvamist, olid Anna ja isa keldris rotilõkse üles seadnud. Seda täiesti juhuslikult – ülemeelikult ringijooksev tüdruk sattus isa tegevusele peale. Ja ometi, peale tapetud tibu polnud ta rottidest-ohvritest hoolinud – ta ei olnud kuivas keldris kõvaks kuivanud rotilaipu isegi vaatamas käinud. Kuigi isa kutsus: „Näe, kelle me kätte saime! Lausa võhrud* teised!”

Ema? Vanaema rääkis oma tütrest alati minevikuvormis. Harva kui sedagi. Seega jäi Annale vaid sõna, millel puudus vääristav mõiste. Vaid üks pilt hõõgus. Seegi kui läbi erepunase filtri tehtud ammune foto. Väga hägune, seljatagune ülesvõte. Mõjult nõrk, üha enam kuhtuv peegeldus minevikust. Omi asju kohvrisse loopivast emast ja võõrast onust.

„Lits!” oli vanaema öelnud.

„Siin urkas muutub ka kõige nunnum hooraks!” oli ema raevunult vastu haugatanud. Tema kõrval seisev võõras onu oli vait. Nagu isagi, kui töölt koju jõudis. Anna kuuldes ema nime suhu ei võetud, vaid Lilian hakkas üha enam päevade ja ööde kaupa ringi hulkuma. Tegemata teiste hurjutamisest väljagi, kuniks sellega kõik harjusid, välja arvatud vanaema.

Ometi, rotid olid kindlasti ammu ära surnud. Vaid Suur Tibu elas veidral moel edasi. Olles alati Anna läheduses – tema sees. Vaja oli vaid tibu-tibu kutsuda ja Suur Tibu tuligi – väljus nähtavaks, Anna sundijaks.

Kes küll viimasel ajal aga lausa kutsumata külla tulema kippus. Just see asjaolu häiris naist kõige enam – nüüd puudus tal Suure Tibu üle vähimgi kontroll. Muidu oleks isegi ju ehk lõbus olnud – olla hull ainult vajadusel, enda lõbuks. Anna naeratas hapralt ja napilt, kestendavad, lõhkikuivanud huuled hetkeks kitsa praona avades. 

*Diazepeks – barbituraat, rahusti, tuntud ka vaaliumi nimetuse all

* Rivotril ehk Clonasepam – tugevatoimeline rahusti, uinuti

* Lexotanil – antideperssesant

* Cipralex – antidepressant

* võhr – rändrott, kehakaal kuni 900 grammi

 ***

Peter lähenes kükitavale Annale. Seda ebaharilikult, aeglase alandlikkusega. Võttis poolkukkuvalt ta kõrval istet. Anna tundis higilõhna. Teravat, aga tuttavat, ammust aega meenutavat – ta teadis äkki, et see on hirmuhigi lehk. Peteri nägu pärlendaski vaevahigis. Kes endast kauge kajana sõnu välja pressis. Taevavõlvise raskusena vajus nende sisu  Annale peale, keeras naise niigi väikese maailma umbsõlme.

„Martin põgenes ära. Või...,” mees ei lõpetanud lauset. „Keegi ei tea, kus ta praegu olla võiks. Mulle just helistati.”

Mees hakkas nutma – seda algul sissepoolselt, siis juba valjult, püüdes Annast haarata, naisega kasvõi korrakski üheks kokku vajuda. Anna taandus mehest ruttu kui vaenlase eest.

Naist tabas raev – mees on süüdi, ainult tema pärast on tema Martin praegu kadunud! Sekunditega jõudis ta kujutleda tuhandet olukorda – kõik eranditult fataalse lahenduskäiguga, tapvalt võikad. Ja ta lõi selja taha peidetud noaga süüdlase kehasse. Mees karjatas korduvalt kui tapetav küülik. Aga miks temal valus on, iga löögi järel? ei saanud Anna kuidagi aru. Nuga ta käes tegi taas lõike, naine oigas  taas üllatusega – valu kirvendas tema kätesse, randmetesse.

All koridoris kostus mahamurtava ukse ragin, trepist hakati üles jooksma. Tulijaid tundus olevat palju, nende jalgades pulseeris treenitus. Lukustatud uks löödi hetkega lahti. Vilunult leiti käeveen üles, sellesse vajutati uima pritsiv süstlaotsik. Hetk hiljem hõljus Anna läbi katkematu valguse. Naine tahtnuks sellesse rahumensuuri alatiseks jäädagi. Mis enesekindluse korgiga kinni pitseeritud, jättes muretihased kaitsva eralduse külgseinu kopsima.

 ***

Anna kompas jalaga. Aeglaselt libistas naine varbaid, otsis pidet äratundmisele. Ent mitte midagi, mida mälu toetanud oleks – vaid tundmatu pehme tühjus. Ka  segas teda jalutsis keerduläinud tekk. Anna surus otsustavamalt, tugevamalt. Päka ette jäi külm ja jäik metallvarvas – ta sai aru, et ta pole kodus. Seega jättis naine silmad kinni, püüdes kuulata hääli, mõistmaks, kus ta õieti asub.

Tahtis ülesse tõusta, aga ei saanud. Käed olid kinni. Nahkrihmades, mis kettidega voodi peatsi küljes asuvate rõngasteni kinnitusid. 

„Ära teeskle!” raputati teda jõhkralt. Räige riidekärina saatel teda lamavasse asendisse tagasi surudes.

Uratades, läkastades lõi ta hambad hääle ja teda tagasi suruva käe poole. Ent ta keha sööst katkes poolikuks, rinnale oli tõmmatud lai side. Tema poolset rünnet oli oodatud, kostus pilkav naer.  

Hooldajast naine, seda ebamäärases vanuses, kes meenutas Annale akte Rubensi maalidelt, kelle kätel võbelev rasvkude ajas iiveldama – ja juba Anna öökiski. Endast vaid mõrkjat sappi väljutades – ta polnud ammu söönud. Kostus kõlks, ta vasak käsi oli  vabastatud.

„Topi see endale jalgade vahele,” suruti talle pampersmähe pihku.

„Ja võta enne vana ära!” käsutati veel karmimalt.

Lärts! viskas kummikindane käsi kasutatud ja haisva mähkme kummiratastega konteinerisse. Omaette torisedes läks hooldaja palatist välja.

„Miks ma küll ta tapsin?!” väänles Anna ohjamisvoodis.

„Kelle?” imestas parajasti õhtust visiiti tegev valvearstist psühhiaater. Naine küsis seda siiralt, Anna adus öeldu ausust.

„Te pole mitte kedagi tapnud. Te vigastasite hoopis iseennast.”

„Kuidas, kuidas? Millega?”

„Noaga. Te vajate pikaajalist hoolitsust ja ravi.”

„Ma ju saan, võtan regulaarselt tablette” poetas Anna pisikese lootusega siit pääseda.

„Kahjuks on see ebapiisav, te vajate pidevat järelvalvet. Saage aru, me kaitseme teid eelkõige teie enda eest,” ohkas psühhiaater väsinult.

„Homme on konsiilium, kus otsustatakse teie edaspidise hoolduse osas. „Teie hooldajaks on nüüd kohalik omavalitus.”

„Omavalitsus? Aga minu abikaasa?”

Arst nihkus veidi voodist eemale. Anna sai kohe aru, et midagi on väga valesti.

„Tema andiski hooldusõiguse kohalikule omavalitsusele üle.”

„Kuidas?” ei saanud Anna äkki milleski aru. Arst kaalutles veidi ja andis medõele korralduse: „Manustage veenisiseselt neli milligrammi Diazepaami!”

Ta ootas veidi Anna voodi peatsis. Nähes, et rahusti näis Annat lõdvestavat, ütles ta vaikselt: „Ma ei peaks teid sellest küll teavitama, aga teie abikaasa andis hooldusõigused omavalitsusele üle. Ma ei saa küll aru, mil moel see tal õnnestus või võimalik on, aga praegu on reaalne olukord selline.”

 Anna ei hoomanud ikka veel täit tõde, see paistis ta rabatud ilmest välja. „Aga minu tahtmine, nõusolek? Ei loe midagi?” julges ta küsida.

„Enam pole teie nõusolekut vaja, te olete nüüd hooldusalune,” ohkas arst väsinult. „Praegu olete te küll selge teadvuse juures, aga ometi te ei mäleta sedagi, mis tegelikult juhtus. See pole adekvaatne käitumine! Kujutate endale ette, et kellegi tapsite. See pole normaalne. Kas te ise ikka sellest aru saate?”

„Ei, ma ei saa millestki enam aru,” pomises Anna. Ta silmades läigatas korraks libahundi pilk – ta oli otsusele jõudnud.

Teadmine voolas Annasse aeglaselt kui kinnitus eelnenud kahtlustele. Ta oli äsja teada saanud, et on hull. Seda täiesti ametlikus vormis. Arsti suu läbi oli see nüüd seadusjärgseks kinnitatud.

***

Psühhiaater oli eksinud, isegi säärane ülidoos mõjus ravimitega harjunud Annale vaid lühiajaliselt. Ka medõe lohakus oli ilmne, kes parasjagu teise osakonna õega teed juues juttu lobises.

Halli linoleumi kattega koridoris põlesid vaid seinatuled. Anna liikus hämaruses tasa hiilides, iga tema samm naksus reetvalt. Turvamees oli just äsja tualetti sisenenud, naine lootis, et tal seal pikemalt läheb  – Anna pani poolviltuselt tooli tõkestavalt lingi alla – veidigi lisaaega oligi juurde võidetud.

Nagu õudses videomängus ilmus Anna ette kui hiiliv tont, nurga tagant välja koperdav muldvana eit, püüdes mingit klaasist purgis olevat ollust põgenevale naise pihku toppida.  

Millega täpselt tegu, ei saanud Anna koheselt aru – pruun vedelik loksus värisevates kätes üle ääre, seda ka Anna säärtele pritsides.

Alles eide jutupomin tegi asjaolud klaarimaks. „See on minu pissiproov. Andke palun vaid purk tagasi,” sosistas eideke, „vanamees sõi teise eile tühjaks, aga jälle on vaja ju uut moosi keeta. Pealegi on tänavu hea vaarika-aasta. Siis häält tasandades,  „Mul on suur saladus, ärge jumala eest seda ainult mitte kellelegi rääkige, meil on aidas suur suhkrukott peidus.” Vanamutt näitas kätega koti suurust. Parts! kukkus kuseproovi purk põrandale kildudeks. Mis heli kuulsid ka jälitajad – hakkasid kostuma nende lähenevad jooksusammud.

Anna oli hooldaja olemasolu ära unustanud, selle kogenud medkrokodilli valvsust alahinnanud. Kes nüüd, paar julgestusmeest kannul, keerdtreppi mööda üles tormas.

Anna tõukas segase muti oma teelt ja nägi seinas kõrget ja suurt kolmnurkset akent. See oli ilmselt tuulutamiseks veidi avatuks jäetud. Akent sai avaramalt lahti lükata vaid  pika kepi abil. Väga ja liiga üleval, vaatas Anna akent. Jama! Ometi suutis Anna ennast seina mööda üles kraapida, lõpuks akna valget värvi alaservani küündides, vinnates ennast aknalaulae ja hüppas üheainsa tõukega öösse. 

Anna oli vaid korraks teadvuse kaotanud. Ta oli otse lumekuhja maandunud, vaid paarkümmend sentimeetrit asfaldiga kaetud teejupist eemal. „Vedas sunnikul!” venitas turvamees jalaga asfaldist Anna peani umbes poolemeetrise kriipsu. Otsekui elumõõdiku skaalat.

Juba naine tundis, kuidas ta käsi julmalt väänati, kindlalt haardesse võeti. Anna fikseerimist jälgiv arst, morn, et ta und oli segatud, nähvas kinniseotavale Annale: „Ma hoolitsen igati selle eest, et te juba homme hooldekodus olete. Kõige hullemas, mis võimalik!” 

Roop  Aktiivverbaalse värbamise katse

Roop kaalus käes ajast kriimulist Norma kuivainete karpi, millel tuhmunud kiri ROSINAD. Sisu kahises – Roop ei uskunud panku, võttis arvele kantud rahapalga kohe välja. Ta oli juba mitu kuud raha purki pannud, oma plekist purgipanka finantse lisanud.

Üks ammune unistus vajas täitmist – osta endale jalgratas. Mitte mingi lapsepõlve - aegne Ukraina1. Ikka üks korralik Scott – näiteks SUB CROSS 10 MEN, mis kõlbas sõitmiseks igal pool, igal maastikul. Ratta eest makstes Roobile tuli vanaisa meelde, tema ratas. Naumann2, see raske raamiga, musta värvi iludusest jalgratas. Taat meenutas tihti aega, mil ta ratas oli veel väärikas noorhärra – pooled külanaised olla õhanud, kui vanaisa uhkelt neist läikival ratsul mööda sõita sahistas.

Roop läbis männiku vahelise kitsa raja, käigud vahetusid sujuvalt, meeldiv raskus pingestas jalgalihaseid, kui ta  järjest järsuvõitu tõuse võttis.

Hingas sõõrmete pahinal sisse: ennast taeva poole sirutuva metsa, tärkavate taimede lõhn, mis olemise särtsuks lõi. Põrgut, ta oli vaba, lõpuks ometi! Alles nüüd valgus see tunne temasse, seda kuni sõrmeotsteni, ta paremal asuv süda lõi trummi – ta tahtnuks säärast tunnet sülle võtta, endaga igavesti kaasas kanda. Äkki armastas ta kõiki siin maamunal.

Roop väntas endalegi märkamatult metsateel kilomeetrit kümme, jõuliselt rasket maastikku läbides, ajuti jälle kiirendades, lasi lõpuks tempo alla, ratta vabajooksule.

Roop suundus metsarajalt kohalikule külateele. Paar kilomeetrit, ja ta ongi tagasi oma valdustes. Laskuv päike maalis maastiku sulakulda.

Roop hingas oma vabaduse hõngu hinge, kevad uimastas. Ehk seepärast ta  muidu nii teravaks tahutud meeled ei püüdnudki kinni selja tagant läheneva auto mürinat.

Oskuslikult lasti masin lõpumeetritel vabakäigule, esipamperiga täpselt Roobi velo tagumist ratta nurka tabades, nii et ratas otse teetammilt eurokraavi sisse kihutas. Ta tõmmati koos jalgrattaga musta masinasse, mis kiirelt edasi sööstis. MB G63 džiibil olid ukseklaasid tumendatud, Roop istutati kitsalt kahe mehe vahele

Roop tegi kiire järelduse: kõik oli hoolsalt planeeritud, mitte suvaline operatsioon.

Veidi aega metsa vahel mahajäetud teed mööda vingerdanult auto lõpuks peatus.

Ta lükati välja. Seda rahuliku müksuga. Vaade avanes varakevadiselt hõredatele lumelatakatele ja kuivanud kõrgetele kõrtele – siin poldud ammu asjatatud, kõik oli ligadi-logadi, rääbakil. Keset risu asus endine NLiidu aegne kämping. Mõned värvist maha kooruvad majad, vanust ehk sajand.

Roop sai hetkega ringi uurides selgust – koht on täiesti inimtühi, abi polnud kusagilt loota.

Majoriga kaasas olevad kaks tursket selli, lühikesed kalažid üle õla, jäid neid paarikümne meetri kaugusele valvama. Ei jookse ära, mitte eluilmaski, hindas Roop olukorda.

Roop heitis Majori poole pilgu: mida sa, raibe, minust veel tahad, et siia tassisid?  Maha löömiseks? Või enne ehk lõbustad ennast? Mil moel? Kohe näeme.

„Raibe” naeratas talle võluvalt. Sirutas Roobi suunas oma käe. Tervitavalt.

„Ma pean vabandama. Vist? Mis arvad? Võtad vastu?” Majori käsi oli nüüd peaaegu vastu Roobi ribisid.

„Nüüd on siis meie vahel selgus majas,” sülitas Roop. Ei võtnud pakutud kätt vastu.

„Jah, aga su hing on ikka veel lukus,” uuris Major teda  arupidavalt. „Sa oled ikka veel vangis. Enda sees,”  täpsustas ta.

„Just enne sinu tulekut sain sealt välja, sina keerasid selle mälestuse jälle lahti!”  marutas Roop.

Major keeras hetkeks pea kõrvale.

Tõsine, nagu mündilt vaataks vastu, hindas Roop mehe profiili. Midagi enamat Roop Majori näost välja lugeda ei suutnud.

„Hoidke tal silma peal!” käsutas Major kahte alluvat ja tõi autost teki ja jääkasti. Pani need Roobi kõrvale maapinnale ja läks, tõmbas paar lauda raksatusega majaseinast lahti. Ilusaid, ornamentidega kaunistatud ääreosadega voodrilaudu lõkkesse põlve peal pooleks murdes.

Robustne, vaatas Roop. Aga Major sai sõnadetagi Roobist aru.

„Keegi ei taasta nagunii,” ütles ta. „Muinsuskaitse ju kukil, parem ja lihtsam on uus ehitada. Enne seda muidugi mõnel perseläinud kulil ehitis põlema lasta süüdata.”

Major sättis lõkke üles. Vilunult, ise vaikselt vilistades.

„Teil jaguneb elanikkond kuidas? On sul aimu?” Major lõikas tomatit viiludeks. Leib oli poest, juba ette lahti lõigatud. Kuivsoolapekk, see saala paistis õige olevat – venemaine. Kurk oli pikk ja kiles – kodumaine.

Roop vaatas tomatist valguvaid seemneid – need ei lähe kunagi kasvama nagu nendevaheline jutuajaminegi ei muutu kandvaks, ei sirgu vilju kandvaks koostööks.

„Sa pole pikalt kodus olnud, on sul kõigest ülevaadet, mis toimub?” päris Major justkui möödaminnes, lõkkesse veel lauajuppe lisades.

Nüüd hakkab siis minu valgustamine, sai Roop kohe aru. „Ja nüüd, mis edasi?” ilmutas ta tüdinult huviriismeid. Ise mõeldes: saaks see juba läbi – mehel oli korraga kõigest silmini – ikka ja kogu aeg tallab kellegi saabas su kõri peal.

Major ei teinud kuulmagi, jääkastist ilmus lagedale liitrine härmatanud viinapudel. Kallas kindla käega välja – sajastesse klaasidesse. Tegevuse käigus juttu jätkates:

„Te oleksite nagu Euroopa tagalas, aga tegelikult olete eesliinil. Saad sotti? Kus meie jaoks kõige kergem saak on kannatajad, need nõndanimetatud Solvatute klubi liikmed.”

Roop vaikis, kükitas kurttummana. Boikoteeris täiega.

Ei see aidanud, Major liikus oma jutuga kui täiskäigul tank edasi, raskekaliibrilisi sõnu endast välja tulistades.

„Kas sa oled näinud, kuidas hüäänid üksikut lõvi kiusavad? Neetud lääs, tahtis meilt loodusvarad üle lüüa, meie lõime neile jalaga. Igale poole olid ennast juba sisse ussitanud demokraadid ja liberaalid – meie kui toormeriik. Tahtsite meid tagaplaanile suruda,” vuristas Major. „Ei läinud läbi! Me oleme nüüd jälle suurriik, kes ise otsustab!”

„Sinu suurriik on paljudest maavaldustest loobuma pidanud,” näris Roop sõnaliselt Majori kõri.

„Ja teie idapoolne plokiosa on Lääne kannupoiss – igas mõttes,” uratas Major, laiali laotatud tekilt kurgiviilu põske pistes. Ilmselt pole see tekk juhuslikult tal autos, selle peal käib kehaline värbamine, hoidus Roop sakusmenti puutumast. Jõi küll, hirm oli, ta ei pidanud ennast Baltimaade Bondiks. 

Viin oli nõnda külm, et venis pudelist kallates kui siirup. Roop läigatas pool klaasitäit ühe sõõmuga endale kurku. Suu ja keelega midagi tundmata, alles makku jõudnult hammustas joodu nagu end puurist välja uuristav loom.

„Mina läksin sul täitsa meelest ära, lausa kümneks aastaks,” meenutas Roop Majorile reaalsust.

Major vaikis, kissitas silmi, ilmselt meenutas vahepealseid aastaid. Ütles siis kõlatult:

„Mind viidi teise osakonda ja siis, võid isegi aimata, mis lahti läks. Koondamineressursside ümberpaigutus. Aga vaat, kuidas saatus keeras, mind löödigi teise osakonda, mul polnud sinu juurde ligipääsugi. Ma ei teadnud isegi, kus sa täpselt vangis oled. Kas sa mõtled, et meil salavanglaid vähe on või?”

Valetab raibe, mõtles Roop. Seda ta ju oskab, õpetas mullegi. Kust ta tõhk muidu teadis, et ma just säärases istusin? Reetsid ennast just sellega, sa kaameli eesnaha alla pugenud täi!

Major pani käe Roobi õlale. Sõbralikult. Semulikult. „Tead, sa olid minu kavandatud eliitreservi rühma arvatud. Grupijuhiks. Ja siis varises kõik kokku. Ah, kas pole kurb?!”

„Aga ajalehes ilmunud artiklid? Miks just kohalikes?” lasi Roop hammustava küsimuse Majori suunas lendu. „Ja mille kuradi nimel mind üldse terroristiks lavastati?”

„Eriosakonna poisid läksid ehk hoogu, mõtlesid liiga lumise legendi välja,” muigas Major. „Ehk oli just uus aasta saabumas, poisid seega veidi üleliia lõbusad.”

Äkki tõsinedes: „Nagu vargal, ei tohtinud sul mingit köitvat sidet maha jääda. Mõistad?”

„Mis puutuvad siia vargaseadused?” imestas Roop.

Major tõmbas kõutsina silmad kissi: „Arvad, et need ainult varaste puhul toimivad? Oled sina alles naiiv! Vaata ringi! Näe laiemalt! Ja kuidas varast tänapäeval üldse defineerida? Kui ta ei kanna tätoveeringuid, omab kõrgharidust, valdab mitut keelt ja oskab suurepäraselt suhelda? Välistad sa automaatselt sellise varaste hulgast?”

„Ei,” pidi Roop tõtt tunnistama.

„Tõeline, globaalne varas aga ju selline just välja näeb,” seadistas Major talle tõtt rivvi.

„Vanasti oli hulga lihtsam, kas tead. Iga vend parteis teadis täpselt, kui palju tema ametikoht varastada lubab,” turtsus Major. „Kui ei teadnud, sai kuuli pähe!”

Major itsitas. „Mis kõige naeruväärsem, enne varastasite võõraste tagant, vaenlaste sahvrist, nüüd iseendi tagant!”

Roop lasi kärtsu peeru. Protestiks?

„Saaks aga virutada, pätsata, mis?! Kuidas see teil nüüd kõlaski? Ah, jaa: mis ripakil, see ära! Lausa sajandeid läbiv loosung, kas pole?” Major itsitas nii imelikult, et Roobil kõhe hakkas.

„Ja korraga oli teie väike riik varastamiseks tühi. Vene transiidile panite ise sõlme sisse, tootmise olite maha ärinud – kas siis Lääs konkurente sallis, te vabrikud ja tehased suretati mõne aastaga välja. Eks teid vaeseid sunniti, saan aru,” ohkas Major kaastundlikult. Jah, EU-s olek maksab olemise hinda.”

On komöödia, mõtles Roop, aga oskab tola mängida, pidi ta Majori näitlejameisterlikkust tunnustama.

Kes kui klassi kõige lollimale õpetamist mitte ei jätnud: „Kordame õige üle. Milleks on vajalikud poliitikud? Tegelikult? Elulises osas, mitte tribüünidel. Ära ostetud või ära lollitatud poliitikud, nagu enamik neist on,” täpsustas Major.

„No on sul meeles?” sudis ta Roopi tagant.

Roop tuletas ammuõpitust: „Et rööv, vargus, majanduskuriteod seadustada.”

„No vot, oligi meeles,” kohendas Major lõkketuld särtsakamaks.

„Ja palju nad projekti läbi surumise eest saavad?”

„Kümme protsenti,” vastas Roop automaatselt.

„Ja palju küsib maffia – nii tavaliselt?”

„Samapalju,” pomises Roop. „Ekstreemsemate juhtumite puhul pool summast.”

„Kas need pole siis ühendavad jooned, mis?” küsis. Major. „Mis need oleks!? Ütle õige mulle!”

Roop ei öelnud midagi, ta teadis vastuseid, õigemini aimas, õpitu polnud kuhugi kadunud – igaveseks selgeks raiutult meeles seistes.

Major valas jälle klaasid triiki täis.

„Kuule, aga meenutame veel õpitut üle, kasutame seda praeguse ajastu illustreerimiseks,” lõikas Major tüki soolapekki. Sool sillerdas sel jämedateraliselt, valgel rasval pisikesed piisad kui pisarad läikimas.

Roop tahtnuks Majori pikalt saata, aga paraku väga härga täis minna ei saanud – Majori ihukaitsjad olid profid, nende maskmütside piludest piilus Roopi kiretu valvsus. Pidi napisõnaliselt lõugu koos hoidma, ehk pääsen kuidagi, ehk saab olukorda enda kasuks pöörata, lootis mees.

„No kasvõi see teie EU-sse astumine, kuidas seda võiks tõlgendada? NATO-sse samatraaviliselt otsa. Et siis tollideta majandus, suured laenurahad boonuseks, ah, mis ahvatlus? Paradiis? Aga kellele?”

Roop jõllitas valuliselt Majorit: „Kurat, ma pole siin väga kaua olla saanudki ja juba sina siin! Koos oma küsimuste kladega. Tead, pühi sellega õige oma perset!”

Major ei teinud kuulmagi, Roobi ütlust kui koolipoisikese  üleannetust võttes.

„Mida teeb jahimees, kui ulukid tema ümbruskonnas otsa saavad?”

„Laiendab oma areaali,” pomises Roop.

„Just!” kiitis Major. „Aga mis teda selleks ajendab? Kas nälg või ahnus, et enne nõnda priiskas? Tagavarasid ju pole. Vaat siit ilmusidki välja varjujad – tulevased pankurid.”

***

Major küsis ootamatult: „Kas su ema pensioni saab?”

„Loomulikult.”

„Hauasambast ta raha seega ei saa,” konstateeris Major.

„Mis hauasambast sa räägid?” Roop

„II sammas, see ongi  hauasammas,” kõverdas Major põlglikult huuli. „Või siis ausammas! Kuidas kellelegi.” Roobi pea kumises, ei suutnud kõike lõpuni mõista.

„Vaat nendest seadustatud röövlitest ma sulle just äsja rääkisingi. Moodustavad fondi, 5 miljardit väärtust, aga kasutavad siseringi poolt heaks kiidetud isikute äriprojektide finantseeringuteks. Täpselt sama, mis varaste Obštšak1, vahet ei mingit. Vahest isegi veel lõdvem, mis? Fondi tootlus ettearvatult null või kerges miinuses – samas pärisomanike jaoks täielik pärisorjus.”

„Ah, jama,” lõi Roop käega.

„Arvad?” küsis Major ja deklameeris:

„Ma laenusideme võtaks –

sind köidaks sellega,

sind köidaks sellega ühte,

oh õnnetu Eestimaa! Kas pole õige, te ju puha laenuorjad?”

„Sa tead Liivi luulet?” hämmastus Roop.

„Loomulikult, meie teele satub ka intelligentsi, nagu seda ka aastal 1940. Ma võin sulle isegi Barbaruse loomingut ette lugeda!”

Roop meenutas: need vanad kontrollküsimused kaheksakuulisest programmist.  Siis polnud ta neile erilist tähelepanu pööranud, võtnud kui sunnitud, tarbetut jura.

„Aga kas sa seda tead, et kõige suuremad nõudandjad on Kremli läkitatud? Teil polnud ju kedagi, kes juhtimisoskusi omanuks. Nad kasutasid selle oskuslikult ära. Algul veidi varju tõmbudes, omastati majandus vaikselt ärastamise kaudu.”

Hämmastusega vaatas Roop nüüd Majorit, meenutas kodukoha endisest kolhoosiesimehest praegust vallvanemat.

„Milleks see kõik?” osaks ta vaid pomiseda.

„Ikka selleks, et Lääs omadega kindlalt perse läheks. Või arvad sa, et tugev EU kellelegi meeldib? Loll, põrutada saanud Ivanuška oled. Imeratsuta veel pealegi.”

„Ära hakka peale!” tõmbusid Roobi käed rusikasse.

Majorigi nägu lõi hõõguma.

„Mida ära hakka! Ammu on hakatud. Ja veel kuidas! Lääne vanad vaenlased kommunistid, teie endistest punastest „Exmininistrid&Co” on nüüd Brüsselis suured nõunikud. Millega sa seda seletad? Meie teame küll!” naeris Major kuratlikult. „Annavad seal endise  idabloki kogemusi edasi, taipad või?”

Mida sa, koer, veel täpsemalt tead? vaatas vaikiv Roop Majorile sügavalt silma. Aga vaikis löödult. Milleks kõik see jutt? Aga äkki tahab pihtida, mõtleb, et minu lööb maha, kurat seal vahet, et lobises välja oma tõelisi mõtteid, närvitses Roop. Selle peale pidi lausa viina võtma. Pidi! Muidu võib lolliks minna! Aga äkki ta oma jutusaagimisega seda just taotlebki? Või tuli sigudik mind lihtsalt üle vaatama, mis seisus ma olen?

Major teritas oma värbamisjuttu edasi: „Tead, mis on praegu kõigi valitsuste peamine sõnum oma alamatele?”

„Ja milline see oleks?” küsis Roop.

„Minge õige euroraseeritud vittu, te pisikesed inimesed!” vastas Major. „Mõtle, neil on isegi koduigatsustasu. Ma kuulsin, et astronautidele, kosmonautidele hakatakse nüüd samaselt maksma. Ühesõnaga, seda tagasiulatuvalt ja pärandvara hulka kuuluvalt. Selle suurus? Üks miil  võrdub ühe dollariga, seda iga ööpäeva kohta.”

„Mingi sinu nali või?” uuris Roop mõistmatult.

„Minu naljad on nüüd otsas, aga sinul?”

„Kas enne oli siis teisiti?” pareeris Roop.

„Enne saadeti perse Ja nagu sa tead, persest ei sünni peale rooja midagi, ainult vitul on lootust sünnitada.”

„Aga vituomaniku nõustumine?” lubas Roop endale killukese irooniat.

„Iha suurus  määrab loa maksumuse,” lõi Major lõdvalt randmega.„Kas mu jutt tundus väga rõve või?” küsis Major Roobilt kelmikalt jälle viina välja valades.

„Ega me loomadest nii väga ei erinegi,” arvas Roop klaasi tühjendades.

„Erineme! Kasukaalutlus on see, mis eristab. Ma ei pidanud vorstijuppi penile silmas,” pani Major veel ühe kõva klõmaka hinge alla.

„Sellest sain ma aru küll,” arvas Roop. Viin oli latva löönud, keha surises kenasti.

„Ah, et sina said aru? Tõesti või? Kõik kardavad midagi, kõnnivad hädadest mööda, lootusega: ehk läheb minust mööda, lendab üle. Tasandub iseenesest tasaseks kui persepealne vistrik.”

„Mis  peaks mööda minema?” küsis Roop üle, „sõda või?”

„Eriolukord, kriis või mingi muu suurjama,” ei avanud Major oma kaarte lõpuni.

***

„Kuule, kuula nüüd! Mida sa migratsioonist Euroopasse arvad? Või nendest, kes selle kuradima Araabia kevade korraldasid? Ajudeta, aga munadega värk, mis?”

Roop ohkas sunnitult – pidi aga värbamist edasi taluma.  Makarov – püstol Majori käes ei lubanud eriti vaielda.

„Need on orjad, kes nüüd ise kohale tulevad. Orjalaevu pole vanas mõttes enam vajagi. Nutsupakk pihku ja kaitset vajavalt kodumaalt tuld! Pealegi kui eluelupinda pakutakse. Pluss etteõigustatud vägistamised, oma kodukorra loomine. Aga need pole tööorjad, ei! Vaata meie ajalugu. Tatari-mongoli ike – ürikud räägivad, et enne olime väga rahumeelne tõug, nüüd ettearvamatuse kehastus, pluss see vene äraarvamatu hing veel otsa.” Major naeris kõlavalt ja pikalt. „Seda süstiti meisse, ei, kepiti meisse tervelt kaks sajandit. Tulemus? Terastaluvus, salakavalus, metsikus.” Majori silmad hõõgusid mitte vähem kui kuumad söetükid lõkkes.

„Ja Euroopa mehe sperma on järjest sitem. Sa vaata neid luusereid, seda just eugeenika, geneetika alustel. Järeldus: seda on vaja parandada!  Ja siis, kui nõrkev tõug on korralikult üle seemendatud, tehakse neile imporditud tõutäkkudele kiire lõppmäng. Ise need raiped kutsuvad selle oma laamendamistega esile, aga see on juba kenasti ette arvatud kui loomulik kahjum.”

„Aga see läheb vastuollu selle äsja väljaöelduga, et Venemaa vabastab Euroopa,” pistis Roop vahele.

„Ehee!” torkas Major näpuga Roobi suunas. „Üks ei välista põrmugi teist. Nad ise –    Lääne-Euroopa, tulevad rahvusvahelist abi paluma, põlvili tulevad. Alandavalt  läbitrukitult kutsuvad. Me ju töötame selle nimel, orgunnime nendele hädaorgu. Hehee! Ja me pole mitte üksi. Kus sa sellega!”

No küll ikka tuudutab, mõtles Roop. Kas tal pole kellegagi rääkida, kellelegi pihtida. Ilmselt nii ongi – see luuraja üksindus.

„Aga teil kõigil siin on muidugi  suva, peaasi, et saaks kuidagi ära nihverdatud selle oma elu – põhikasum müüakse ära krosside eest. Lollid! Ja teiesugused tänavale juba ei tule! Kontrollitud. Vastuhaku seeme, mis teis olnud, on ammu välja juuritud. Seda teie endi abiga loomulikult.”  Major naeris parastavalt.

Ja mis kuradima viiendast kolonnist te räägite alatasa? Te olete ise ju see kuues. Mitte kuskil ei kohta me nii vähe ühtsust ja nii palju lahkhelisid kui orjade hulgas1. Muide, see ütlus on vanem kui kristlus,” täiendas Major veidi uhkena.

„Ka relvad on teilt ära korjatud – äkki hakkate valesid laskma. Või siis õigeid, aga valitsevad valed? Teie riik on nii väike, et varastele jäi väheseks, seepärast EU-sse sisse marssisitegi – aga selle hinnaks on? Mis sa arvad?” Major ei tuikunud, va raibe, hästi kandis, pidi Roop tunnistama.

„Iseseisvus.” Major ütles seda täiesti emotsioonita. Nentides. 

„Ja kus on teie piirivalve, see, mille Jürgeni seadus hingusele saatis? Kuusteist aastat hänna alla! Meil korraldati selle peale lausa pidulik õhtusöök, mõni sai isegi ordeni. Nüüd te ju ei teagi, kes meie jaoks töötavad!”

Töötleb, mõtles Roop, kui kuradi tuttav. See on värbamismeetod, varju viskamine – sa ei saa selle alt kunagi välja!

„Teil ei ole või?” hammustas ta vastu.

„No ütle mulle, miks see pealekaebamine, omavahel purelemine teil igal ajastul nii moes on olnud? Kas see on geneetiline mutatsioon või rahvuslikust  sättumusjoonest eripära? Teil!” sihtis Major Roopi sõrmega. „ Ja kas pole imelik, et teie riigis on trahvid suuremad kui kahjutasud kannatanule. Äh, mis paradoksaalne häbilaks!”

No küll ikka tuudutab, mõtles Roop. Kas tal pole kellegagi rääkida, kellelegi pihtida. Ilmselt nii ongi – see luuraja üksindus.

„Aga teil kõigil siin on muidugi  suva, peaasi, et saaks kuidagi ära nihverdatud selle oma elu – põhikasum müüakse ära krosside eest. Lollid! Ja teiesugused tänavale juba ei tule! Kontrollitud. Vastuhaku seeme, mis teis olnud, on ammu välja juuritud. Seda teie endi abiga loomulikult.”  Major naeris parastavalt.

Ja mis kuradima viiendast kolonnist te räägite alatasa? Te olete ise ju see kuues. Mitte kuskil ei kohta me nii vähe ühtsust ja nii palju lahkhelisid kui orjade hulgas1. Muide, see ütlus on vanem kui kristlus,” täiendas Major veidi uhkena.

„Ka relvad on teilt ära korjatud – äkki hakkate valesid laskma. Või siis õigeid, aga valitsevad valed? Teie riik on nii väike, et varastele jäi väheseks, seepärast EU-sse sisse marssisitegi – aga selle hinnaks on? Mis sa arvad?” Major ei tuikunud, va raibe, hästi kandis, pidi Roop tunnistama.

„Iseseisvus.” Major ütles seda täiesti emotsioonita. Nentides. 

„Ja kus on teie piirivalve, see, mille Jürgeni seadus hingusele saatis? Kuusteist aastat hänna alla! Meil korraldati selle peale lausa pidulik õhtusöök, mõni sai isegi ordeni. Nüüd te ju ei teagi, kes meie jaoks töötavad!”

Töötleb, mõtles Roop, kui kuradi tuttav. See on värbamismeetod, varju viskamine – sa ei saa selle alt kunagi välja!

„Teil ei ole või?” hammustas ta vastu.

„Mõnes riigis nagu näiteks Šveits, usaldab riik oma kodanikke märksa rohkem,” märkis talle Major kuivalt.

Major kangutas veel tule jaoks seinast laudu lisaks.

„Sa oled naiivne, meilgi käib võitlus, ühed püüavad, teised pesevad puhtaks.”

„Mida püütakse, pestakse?” küsis Roop endalegi totakana tundudes.

„Raha, kasumit!” sülitas Major endast sõnu. „Enamik neist kusevad kõige ja kõigi peale. Hullemad lausa situvad, ja meie olgu taoliste sõnnikutootjate koristajad – on alles koeraamet!”

Roop püüdis ilmetu näida – kuhu see raibe oma jutuga välja tahab jõuda? Tüürib muudkui siia-sinna. Imelik!

 „Eesti, Euroopa eelpost. Kuula, veli, kel aga vähegi viitsimist on, muudkui tuleb ja tõstab selle posti najal jalga. Seda nii meie kui lääne poolselt – ja teie tegevus? Teie urisete ainult ühele poole.”

„Kas kuseda võib?” küsis püsti tõusev Roop Majorilt. „Sorista, sorista,” lubas Major armulikult ja jätkas: „Vaat, kõigepealt võtavad nad ära sinu rahvussangarid. Usu neisse, ja siis on koristusaeg rahvuse käes. Mis kui atavistlik jäänuk.”

„Mis kuradi usk, me oleme Euroopa kõige ateistlikumad,” vaidles Roop püsilukku kinni vedades.

„Usu iseendasse, ära aja seda segi pappide ja iseenda omaga. Või ei usu sa enam millessegi?”

„Ega vist,”  pomises Roop.

Major itsitas: „Mine siis ennustaja juurde, selgeltnägijate manu, neid on teil Euroopas tuhande elaniku kohta kõige enam. Loogiline, te olete ju Euroopa suurim paganusku kogukond.”

Roop jõllitas Majorit üllatunult: „Mida?”

„Te usute horoskoope ja selgeltnägijaid. Vaatasin kuulutusi: annan nõu, kuidas vabaneda kodukäijatest jne. Mis kõige suurem huumor: hind: 10 € minut, pluss käibemaks.” Major peeretas naeruhoogude vahele hoogsalt.

„Ega püksi ei tulnud?” küsis Roop kaastundliku näoga Majorilt.

„Raibe,” ütles Major. Ta näost oli naer hoobilt kadunud. Nagu poksikindaga oleks ära pühitud.

                                                                                      ***

Major ei jätnud Roobile hingamisruumi:

„Me võime majanduskriise, poliitilisi kriise esile kutsuda. Teie riigis ja EU riikides on see käkitegu! Või siis sünteetilisi viirusepuhanguid lahti päästa. Selle loomiseks kulub vaid paar, kolm päeva. Ikka aeg-ajalt, et teil igav ei hakkaks. Mis tekib? Loomulikult paanika, majanduslik kaos, moodustub nn pärgviirus. Et teil ikka lõbus oleks, ah? Ja mis asja juures peamine, Lääne-Euroopa jaoks olete ühed osside ossid. Väga idiootsed ossid pealegi. Või lausa venelasteks peetavad. Kes oma maavarad, tööstuse ja pangad on ammu käest andnud. Need läänest ei tule teile ka kõige suuremas hädas appi.”

Provotseerib raip, mõtles Ralf. Mis eesmärgil ta siin mulle siin jutlust peab? Arvab, et hakkan talle agendiks?

Major näis Roopi löödud mõradest, kahtlustest vajalikku mõju lootvat.

„Lollid, kas te siis ükskord aru ei saa – teie vastu võideldakse süsteemselt. Isegi need juhtumid, mis tunduvad äraspidisel moel veidrad, on osatükid suurest üldpuslest!

Mõtle, isegi teie kontrollorganite koputajad töötavad meie heaks – edastades valeinfot või segadust tekitavaid pooltõdesid, mille õigsuses ei saagi otsa kätte. Miks?  Sest nii ongi planeeritud.”

„Planeeritud?” Roop viskas viinaklaasi sisu kurku. Neelatas - pidi vajalikul määral tuim olema. Major lõikas vorsti, ulatas viilaka koos leivatükiga.

Roop mälus leiba koos uue teadasaamisega. Mõlemal oli mõru maik juures.

Major krõmpsatas valgete hammaste välkudes pekki. Mõmises pooltäis suuga: „Muidugi planeeritud. Kui Liitu tabasid lolli juhtkonna pärast ajutised raskused, lasime teist kui parasiitidest lahti.”

„Ära lora!” Roop tundis, et öeldu ja joodu lõid tal vaikselt katust pealt.

„Totakas, nüüd oletegi küpsed tagasivõtuks. Ise palute,” haaras Major Roobil lõuast, sikutas seda oma silmade ette. „Vaata mulle otsa, vaata tõtt! Mina olen peegel!”

„Teie nn vaesus on nagu nn NLiidu aegne, et elanikud liiga palju mõtlema ei hakkaks – neid pidevas rakendis hoides. Eriti hästi köies hoiavad omad, kas pole? Kupjad ju tunnevad alati oma rahva nükkeid kõige paremini ära.” Major irvitas. „Sellise mõru teadmise  leevendamiseks kõlbab magus ära, näh võta kommi,” osutas ta teki suunas. „Head Kalevi kommid, olgugi, et nüüd nende tootmine võõra valduses.” Major puhkes oma nalja peale lausa kriiskavalt naerma, äkki tõsinedes: „Mida te siis selle kolmekümne aastaga saavutanud olete? Loeme neid kiretuid arve õige koos, tahad?”

Roop ei tahtnud, aga Majori valjust naerust lähemale nihkunud ihukaitsja ärgitas meest nõksatavalt noogutama.

Major oleks korraks kui kõnetooli astunud, loetledes valjult ja kõlavalt:

„200.000 isikut allpool vaesuspiiri,

50.000 alkohoolikut,

xxx narkomaani,

100.000 invaliidi,

135.000 puudega isikut,

100.0000 - 150.000 riigist lahkunut. Mh,” köhatas Major. „Ajude äravool. Te lollid, tambite haridusse raha ja siis tõmbab noor spetsialist leelet.  Saaja riik, firma irvitab: me ei kulutanud sentigi! Ja veel:

xxx suletud õppeasutust,

xxx suletud raamatukogu,

xxx suletud kauplust maakohtades,

xxx suletud postkontorit maakohtades,

xxx elaniketa majapidamist linnades ja maakohtades,

xxx mahajäetud külakohta,

xxx kaotatud tootvat töökohta,

xxx loodud bürokraati. Ametkonna, bürokraatia hulga suurenemine ja mis saab valimistel? Terve pere ja suguvõsa käiatakse kaasa hääletama, et istmiku alune šopagrelkast – persesoojendajast ametikoht ikka alles jääks. Mis toredad arvud! Kas sina ei leia?” küsis Major Roobi käest.

Jätkas juba kaalutlevamalt: „Ehk nii 50.000 teie seast moodustavad niinimetatud kõrgaadli, aga just nende seas leiame endale Solvatute klubi liikmeid. Tühja neist 200.000-st, need ei pääse ikke alt väljagi, et midagi muuta. Aga neist solvatutest saab teile alamjuhte küll ja küll.  Ja ühe nukupealiku – Brüsseli kõrgeaulise käskjala. Tuleb vaid valem leida, mis teid lõhki ja lahku lööb. Loomulikult meie jaoks õigel ajahetkel.”

„Pluss toimikud,” pakkus Roop kõhklevalt.

„Toimikud? Mh, loogiline. Vanade KGB toimikutega pole varsti enam midagi peale hakata. Tuleks uusi koostada. Ja ainest nende jaoks jaguks. Eriti kui selleks soodumused luua. Ahnus hukutab alati püüdja kaevatud auku. Me ise ei peagi neid toimikuid arhiividest välja tooma. Loome kasvõi uued, söödame ette, lööme vanad templid alla. Nii saab igaüht mustata. Nagu kirsasaapad, anna ainult kätte. Kohe hakkavad omade seast proovima, kelle jalga need istuksid. Seda kasvõi vägisi. Kaunistava meedia turmtule saatel, neile tuleb vaid mõni ärgitav, tühikerani viiv niidiots jätta. Selline mahlakas, aga usutav. Klikkide nimel puhuvad nad selle kui  dirižaablist õhupalli kasvõi lõhki.”

Roop mõtles: käsiraamat „Töö konjunktuuriga”? Mitmes trükk? Ilmselt vananenud väljaanne, ei tööta hästi. Pealegi,  Major pidas teda samaahneks matsiks, kui ta oli olnud kümme aasta tagasi. Kas ta tõesti ei tabanud nii lihtsat tõde – inimene muutub elu jooksul vähemalt kolm korda. Seda üpris määravas ja olulises mõõtkavas.

                                                                          ***

Viin oli äkki lahjaks muutunud, ei rahustanud enam. Nagu allikavett oleks joonud.

Tuli ise rünnata. Põlgusega?

„Kuule, ma ei viitsi sind enam kuulata. Räägi asjast või lase maha! Türa sa siin õhku tuudutad! Ma pole enam poisike!” Roopi valdas enda isiku osas täielik ükskõiksus.

Major jõllitas teda joobnu tardunud vaatega. „Vaat, ühte peab küll tunnistama, omavahel sõdimises – selles teil vastast pole – aga see on pärisvaenlasele leib ja sellele võikate.” Major mügistas naeru. Käratas siis äkki: „Stepka, too masinast uus pudel!”

„Teil puudub ainult üks ressurss,” püüdis Roop ebameeldivat juttu pooleks rebida.

„Jah, see oleks?” uuris  Major kahtlustavalt.

„Lihtne – inimressurssi ei jätku nii suure maa haldamiseks. Teid peaks nii pool miljardit olema, mitte vähem.” Roop pani otsekui mõtlikult käe lõuga toetama.

Roop püüdis Majoril veelgi tuju rikkuda. Ka temal oli õpitust meeles: külva kahtlust, aja ajurakud omavahel purelema.

„Hiiliv Hiina,” torkas ta, „ainult ootab oma võimalust teie pooleks löömiseks. Mandžuuria. Ta peab ju seda ala igipõliselt enda omaks,” ilkus Roop Majorit.

„Enam ta ei hiili, kahjuks,” krimpsutas Major nina. „Juba laiutab. Ja mitte ainult meil. Küll ta veel teilegi külla tuleb. Moel, mida keegi veel aimatagi ei oska. Isegi meie  struktuurid mitte.”

***

„Teie riik on ikka väga invaliidne. Nagu kogu Euroopa.” Major juba kippus varem öeldut üle kordama.

Hakkab juttu kokku võtma, taipas Roop. Ka viin juba mõjus, Majoril oli otse ilmselt vaja puhata.

„Seda Venemaad, mida te taga hirnute, pidevalt alavääristate, enam pole. Ka meil on kõik muutunud. Seda hulga julmemalt kui teil! Taguge see nüüd lõpuks ometi pähe!”

„Kuidas?” päris Roop irooniliselt. Ta oli aru saamas, et praegu küll teda maha lööma ei hakata.

Lõke oli ära kustunud, viin oli ära joodud, vaikides koristas üks ihukaitsjatest jälgi. Väga professionaalselt – kõik Majori laiali loobitud konidki kokku korjates. Korjaja pilk jäi otsima – Roop taipas – mees oli ärasuitsetatud sigarettide arvu kokku lugenud. Musta maski kandev mees toppis kõik korjatu tugevasse plastkotti.

„Mida me nüüd siis sinuga teeme?” torutas Major huuli.

„Minuga pole teil midagi peale hakata,” lootis Roop.

„Arvad tõega või? Äh!” patsutas ihukaitsjate poolt talutatav Major Roobile kergelt põsele.

„Aga mis sa sealt suletud ukse tagant leidsid? Mille sa lahti muukisid, ah? Oma töökohas, mh?”

Roop vaikis vapustatult. Ta polnud mitte kellelegi nähtust rääkinud, püüdnud unustada. Ja nüüd? Major ikkagi teadis. hullu@maja.com aadressilt sai vaid selliseid teateid saata – nõnda oli ta lootnud. Roop ahmis õhu. Major nautis.  See oli mehe silmadesse sisse kirjutatud.

„Jah, kuna suudab üks väike suurelt mõelda? Harva, üliharva, lausa imena,” pomises ihukaitsjate najal rippuv mees. Major oli oma viimase löögi andnud. Jättes selle nüüd ootemiinina Roopi tiksuma. Mees juba vaarus. Ihukaitsjad võtsid ta ümbert veel kõvemini kinni, talutasid autosse. Kiirelt koha peal rapsides kadus must sõiduk ja selles olev seltskond Roobi silmist. Mehe meeltest muidugi mitte kuhugi.

Miks ta mu ikkagi ellu jättis? Kas ta tõesti ei karda, et ma võimudele ette kannan, vasardas Roobi peas. Heh, täiesti ebaloogiline. Siis meenus talle Majori üks ammune ütlus: „Luures lihtloogika ei tööta. Pidage see meeles, poisid. Vaenlane just ootab teiepoolseid niinimetatud loogilisi samme – üllatage teda ettearvamatusega!”

Aga mida minult tahta? Mis kasu?

Talle meenus kauge kajana Majori kunagine instruktaaž teemal: „Kuidas värvata agentuuri”.

Süütunde tekitamine? Seda otse ilmselt. Rahulolematute kasutamine oma huvides? Neid on ju iga riigikorra ajal. Selle võimendamine? Seda kohe kindlasti!

Kas taoline plaan võis tõesti nii pikalt ette mõeldud olla?

Roop kaalutles. Ta oli kuulnud küll taolistest väga pikalt ettekavandatud operatsioonidest. Praegu kahtles ta ennast pooleks – nii pikalt siiski ette planeerida? See nõudnuks kavandajatelt ju lausa fantoomilisi võimeid.

Siis hoomas mees äkki – taolisi vaikivalt sihtmärke, käsu ootajaid võis olla sel juhul sadu, või siis lausa tuhandeid ja tuhandeid?! Selles osas Major ei kelkinud.

Aga kas kodumaa hoopis teda reetnud polnud? Sellise küsimuse teke lausa ehmatas Roopi. Siis meenus vagun, piiriületamine ja kitsas kupees veedetud kümme minutit.

Mee tõusis, ringutas, ta töö alles algas. Esimene punkt oli läbitud. Teine tuli iseendal leida ja täita.

Roop vaatas oma jalgrattast, lõi jalaga maast prahti üles – nii palju kriime tuliuuel rattal. Kurat võtaks, aga ta teeb ratta korda! Ja ka enda? Ta taskus piiksatas telefon.

See oli Major. Kes purjus olekus naeru kõhistas: „Ma tulen sulle veel külla. Võib?”

Järsku jäi Roop oma paljukannatanud ratta najale seisatama. Kas polnud need Majori ütlused sundmõtted või paranoiline unelm? Nagu paljudel tema praegustel hoolealustel. Samas sähvis: aga kui võimule saavadki säärased hullud? Keda siis üldse normaalseteks pidada?