(Haigele tüdrukule)

Plaks! Ja ma panen päikse põlema!

Õues ja pargis
tunned mind ära iga naks –
mul on lepatriinuga pats!

Aga siin
mööda koridore ma tatsan ja tatsan
voolikuga pudel taskus
Ema isa vennakest
läbi klaasi näen
siis kui pühapäev

Haigus mulle otsa vaatab peeglist –
mul on kiilaspea
Aga see va trollist koll
kiusab eriti mu kaisukarust koaalakest

Ah
te nagunii ei saa aru
Väljas pargis
kogu aja
kiigun
ootan suve
et siis Teie lahkuvaisse selgadesse
hüüda:
Pöörake
mind ju ära tunnete iga naks
mul on see lepatriinuga pats!

Aga seniks
panen päikese põlema!
Sellise sinise
õhtuse
ja
hilise

2016 okt