Kuidas kaval Kirjarüütel va Sinder endale kuulsust sai

Sarjast: Muinasjutud on muhedad, turujutud on lahedad

Istunud kord suure mure kaissu kooldunud seltskond lõkke ääres, seda väga üksildases metsakohas – et keegi nende juttu segama ei tuleks, ammuks salakõrv ei kuuleks. Arutatud, et mis nõuga rahva nurisemise leeki vähemaks või päris maha keerata saaks. Tulisemaks kui nende ees tasa hubisev tuli, läks kohevarsti lõõmavaks vaidluseks.

„Liiga palju räägivad meie alamad,“ kaebas kohtukulliküünistest meisterdatud ametiketiga pärjatud piiga.

„Ei, liiga palju kirjutavad!“ leidis Võimu Haldur.

„Kas on sel mingit vahet?“ heitis Meele Valvur nende suunas oma valvsaks ihutud pilgu.

„Muidugi on, see praegune: lausa nagu turbavälja põlemine – tasa miilab, vaat kui päris tulekahjuks lahvatab, mis siis saab, ah? Kus kõik ülemate patud päevavalgele kätte praadima pannakse! Pole sünnis ju!“ säristas Kohtupiiga talle vastu.  „Ja mis kõige hullem, kirjas kirjutatu jääb ju alles, paljad sõnad viib tuul homseks unustusse tuulduma.“

„Ei, seda saa küll kuidagi lubada, säärastel tarbetutel valgustajatel tuleb juba sündimisel keeled suust lõigata!“ täiendas teda Võimu Haldur, „aga meil puudub selleks vajalik seadustäht! Kahju! Oot, vaadake, mis või kes see veel on?“ hõõrus ta äkitselt oma silmi.

Nimelt piilus ühe jändriku puu tagant välja üks jurakas nina, mille valdaja näis agaralt endale olukorda selgemaks nuuskivat.

„See on nõid! Kohe tuleriidale saata! Kus on vahimehed, miks me ometi neid kaasa ei võtnud?“ kahetses Kohtupiiga.

„Kes sa selline oled, tule aga välja!“ hõikas ta oma vöölt pistoda pihku tõmmates.

Nina aevastas korra arupidavalt ja tõmbas endasse tubli sõõmu hetkeseisu karmi hõngu.

Aga Kohtupiiga pidi nina pihta ergutuseks veel mitu käbijunni viskama.

Ja siis said meie seltskonna lõkkesuitsust ja murest vaevatud silmad nägema üht õnnetut Kirjarüütlit, kel seni avaldamata kirjarullid üle õla puldanist kotis rippumas, nüüd puu tagant lõpuks välja astus.

Mehe raudrüü oli üpris mõlkis ja roostetäpine, ka kirjasulest odaots oli kõver ja väändunud.

„Miks sa nii armetu välja näed, kas said viimastel turniiridel kogu aeg peksa või?“ uudistas Meele Valvur meest veidi õelalt. „Ja kes sa üldse oled, mis  tõust ja soost? Esitle meile ennast!“

„Olen tähtedega sehkendaja, veergudega kaupleja, tulihingeline kirjapattude eest võitleja“ sõnas rüütel siiralt, ent alandlikult. „Va Sinder kõlab mu nimi.“

„Või kohe selline mees on meie teele sattunud, nagu umbes lendu lastud nool oled sina täitsa äkitselt õige üles märgi leidnud,“ elavnes korraga muidu morn Meele Valvur. Kaks ta kaaslast vaatasid teda algul üllatunult, siis juba suureneva huviga – ju oli kaaslane mingi salanipi otsa kätte saamas.

Vaid Va Sinder vaatas teda kahtlevalt, nagu siga lihunikku.

„Seega, viimasel ajal ei lähe sul päris hästi?“ uuris meest Võimu Haldur, ise mehe loppis välimust oma kasuks kaaludes.

„Ja  kus sinu vapp on?“ näppis Kohtukulli piiga tema varustuse ahervaremeid.

„Vaat vapi pidin mina panti panema,“ tunnistas va Sinder häbelikult, äkki kaeblikult nuuksatades. „Ka tahtsin oma veel ilmumata kirjaread juba ette maha müüa – aga keegi ei tahtnud.“

„Aga mis su vapi peal oli, on sel mingi tunnusmärk?“ uudishimutses piiga.

„Kolm valget valli,“ vastas Kirjarüütel väikese kõhkluse järel.

„Aga hobune, miks sa nõnda alandaval moel jalgsi käid?“

„Ära lendas!“ tõmbas Kirjarüütel ennast turri. „Reetur selline!“

„Ah, et sina oskad siis meil kohe nilbeid jutte kirjutada või?“ uuris Meele Valvur rüütlit üha ärksama huviga. „Kas sa patupalka teenida tahad? Ühe loriloo eest näiteks?“

„Selgitage palun lähemalt,“ tõmbas rüütel ennast kerra – kaitseasendisse, kes midagi aru ei paistnud saavat või siis osavalt lollikest mängis.

„Vaata, meil siin on pärispatust hinge vaja. Sellist ohvrilammast. Aga mitte ainult. Lisaks pead sina ühe väga ropu loo kirjutama, kus üht vaga last hirmsasti ära pilastatakse. Saaksid sa taolise tükiga hakkama?“

„Kah mul asja, mida osata,“ tõmbas va Sinder üleolevalt oma vägeva ninaga ennast õhku täis. „Ma virnade viisi teisi sehkendanud. Aga mis ma selle eest vastu saan?“  tõmbas kirjamehes korraga ennast vinna kaupmees.  

Mille peale kolmik oma pilgud kaalutlevalt ristas.

„Sõlmime sinuga õige kokkuleppe, muidugi suulise,“ hakkas Võimu Haldur kokkuleppe kotisuud kärmelt kinni köitma.

„Suulised kokkulepped, need on kõige auklikumad,“ kahtles Va Sinder.

„Me sõlmime ainult sääraseid, kui ei meeldi, astu otse perse!“ käratas Võimu Haldur juba kannatust kaotades. „Me laseme iga päev sind kohtukantsli pealt mahahüüdes tõrvata, pannes heeroldite pasunad hüüdma – sinu teised raamatud, mis seni rängas rahapõuas, saavad samas kaalus hõbedaga üles ostetud!“

„Aga miks sul nina nõnda valge on?“ märkas Kohtupiiga Kirjarüütli juraka nina sõõrmete ümber korraga rante, mis sealt kui kaks aupärga vastu helendasid.

„Jahuga vist koos,“ ühmas Kirjarüütel vaid, küll oma ninaalust käeseljaga ägedalt hõõrudes.

„Mida, käisid veskitega võitlemas või?“ uuris teda silmvidukil Meele Valvur.

Mille peale kõik see kolmik kooris naerma puhkes.

„Aga ikkagi, mis teil sest kasu oleks?“ ei jätnud Kirjarüütel jonni.

„Meil või,“ venitas Meele Valvur tõsinedes, „meie saaksime need seaduse ratta peale tõmmata, kes tõelist tõde liiga usinalt otsivad. Sest nende kahtluste ussid on kõige mürgisema nõelaga ussid,“ sisistas ta vastikusest kehast värisedes.

„Aga kohtutee kaudu saad sina endale märtrikrooni pähe, meie aga seaduse, et neil suud igaveseks saaksime lukku löödud!“

„Aga kui rahvas ikkagi aru saab?“ kahtles Va Sinder oma suurele puust sulele nõjatudes, mille terasest ots nüüd kõhklusetähti maapinnale kraapis. „Pealegi, mõni kirjatsunfti kannupoiss või isegi sealne kõrgem isand võib mind tõsimeeli ju kohtusse kaitsma tulla, mis ma neile ütlen?“

„Kui asi nõnda täbaraks kisub, siis tuleb meiepoolne ratsukäik,“ mõõtis Kohtupiiga talle kohtupingi pikkust parajaks. „Laseme sulle hullusärgi õmmelda, sellist õiget mõõtu, et ei pigistaks.“ Ta mängles muusana loovaks ergutuseks näppudega rüütli „tallivärvaval“.

„Hulluks tunnistada? Mind?“ ahmis Va Sinder õhku, endal aru kiivri alt välja kärssamas. „Te olete vist tõega liiga palju nõdrameelseks tegevat seent söönud?“

„Ah, mis sest erilist, näed Hamletkti mängis ju hullu, ei, see toob sulle vaid lisaloorbereid ja kinnismajja sa ei satu,“ lohutas piiga ja nõjatas vaesele kirjamehele oma pea korraks õlale.

„Aga kuidas?“ püüdis Kirjarüütel näitsiku palet oma õlal alles hoida, tolle põske püüdlikult suudlema kippudes. Oma kätt piiga undruku alla uudistama sättides. „Mu sõrmedel on hellad silmad,“ lubas ta.  

„Võigas peab see kirjatükk olema, nii et põlvist nõrgaks võtab, sinu kirjatüki vastu palju kaebajaid sünnitab,“ tõrjus Kohtupiiga Kirjarüütli kätt ja mesijuttu taas argiseks ja vagaks.

„Et asi ontlik välja näeks, pead sina selle roppkirja riigist väljaspool posti panema, õigelt, meie võimust väljaspool olevalt rajalt teele saatma,“ õpetas Va Sindrit Kohtupiiga veel enne lahkumist.

 Käsud käes, jäeti rüütel plaani hauduma ja kolmik sättis ennast minekule.

„Sa meenutad mulle kedagi,“ näris Meele Valvur veel korraks Kirjarüütlit oma pilguga.

„Keda siis ometi?“ ei mõistnud osatatu.

„Seda templisüütajast Herostratust,“ ütles too nii tasa, et rüütel ei kuulnud.

Üksi jäänud va Sinder sügas oma kongusnina – kuulsus vajas lisatiibu, närbunud aujärg tahtis ohtrat kastmist. Kirjarüütel jäi kauaks mõttesse.

„Tuleb vist laenata, üks kaebelugudega kirjutajast ori leida, või siis taoline tegelane lausa välja mõelda,“ arutas ta endamisi. „Midagi vanast kirjapajast tuleks ka uuesti lettile sättida, uueks kokku kleepida?

Või siis lausa ise kirjutada, nimme vigaselt, et kõik ikka usuksid? Ah, mis arutada, siin tuleb tegutseda, korraks piiri taga ära käia ja siis uudishimu äratava kohtulõõma taustal saaksin oma teisedki raamatud lõpuks ära müüdud,“ otsustas mees ja uinus.

„Aga äkki pannaksegi teine hullumajja?“ õõtsus Kohtupiiga nõtkelt oma hobusel.

„Las aga panevad, mis meil enam sellest. Tema töö on siis ju tehtud,“ ühmas Võimu Haldur. Meele Valvur vaid noogutas koos langeva päevarattaga – varsti algav kohus lubas peataset vagadust ja vaikimist – sellest punguvat murumadalat lugemust.

Kõik läkski nii nagu plaanitud. Valju kära saatel kohtupidamine tõi Kirjarüütlile Va Sindrile au ja suure hulga hõbedat ta kirjatükkide eest. Ka sai rahvas oma hääle tummaks karjutud ja nõnda õiguse nõudmise eest uue seaduse kaudu kaitstud ja mahatasutud. Kohtupiiga pidas kõne, mis kulda raiuti, Võimu Haldur hoolitses selle eest, et see ka seadusesse lukku löödaks, ja Vaimu Valvur valvas, et rahva meel liiga kõrgelt ei lainetaks.