Sarjast: Muinasjutud on muhedad, turujutud on
lahedad
Istunud kord suure mure kaissu kooldunud seltskond lõkke ääres,
seda väga üksildases metsakohas – et keegi nende juttu segama ei tuleks, ammuks
salakõrv ei kuuleks. Arutatud, et mis nõuga rahva nurisemise leeki vähemaks või
päris maha keerata saaks. Tulisemaks kui nende ees tasa hubisev tuli, läks
kohevarsti lõõmavaks vaidluseks.
„Liiga palju räägivad meie alamad,“ kaebas kohtukulliküünistest meisterdatud
ametiketiga pärjatud piiga.
„Ei, liiga palju kirjutavad!“ leidis Võimu Haldur.
„Kas on sel mingit vahet?“ heitis Meele Valvur nende suunas oma
valvsaks ihutud pilgu.
„Muidugi on, see praegune: lausa nagu turbavälja põlemine – tasa
miilab, vaat kui päris tulekahjuks lahvatab, mis siis saab, ah? Kus kõik ülemate
patud päevavalgele kätte praadima pannakse! Pole sünnis ju!“ säristas Kohtupiiga
talle vastu. „Ja mis kõige hullem, kirjas
kirjutatu jääb ju alles, paljad sõnad viib tuul homseks unustusse tuulduma.“
„Ei, seda saa küll kuidagi lubada, säärastel tarbetutel valgustajatel
tuleb juba sündimisel keeled suust lõigata!“ täiendas teda Võimu Haldur, „aga
meil puudub selleks vajalik seadustäht! Kahju! Oot, vaadake, mis või kes see
veel on?“ hõõrus ta äkitselt oma silmi.
Nimelt
piilus ühe jändriku puu tagant välja üks jurakas nina, mille valdaja näis agaralt
endale olukorda selgemaks nuuskivat.
„See
on nõid! Kohe tuleriidale saata! Kus on vahimehed, miks me ometi neid kaasa ei
võtnud?“ kahetses Kohtupiiga.
„Kes
sa selline oled, tule aga välja!“ hõikas ta oma vöölt pistoda pihku tõmmates.
Nina
aevastas korra arupidavalt ja tõmbas endasse tubli sõõmu hetkeseisu karmi hõngu.
Aga
Kohtupiiga pidi nina pihta ergutuseks veel mitu käbijunni viskama.
Ja siis said meie seltskonna lõkkesuitsust ja murest vaevatud
silmad nägema üht õnnetut Kirjarüütlit, kel seni avaldamata kirjarullid üle õla
puldanist kotis rippumas, nüüd puu tagant lõpuks välja astus.
Mehe raudrüü oli üpris mõlkis ja roostetäpine, ka kirjasulest odaots
oli kõver ja väändunud.
„Miks
sa nii armetu välja näed, kas said viimastel turniiridel kogu aeg peksa või?“
uudistas Meele Valvur meest veidi õelalt. „Ja kes sa üldse oled, mis tõust ja soost? Esitle meile ennast!“
„Olen
tähtedega sehkendaja, veergudega kaupleja, tulihingeline kirjapattude eest võitleja“
sõnas rüütel siiralt, ent alandlikult. „Va Sinder
kõlab mu nimi.“
„Või
kohe selline mees on meie teele sattunud, nagu umbes lendu lastud nool oled sina
täitsa äkitselt õige üles märgi leidnud,“ elavnes korraga muidu morn Meele
Valvur. Kaks ta kaaslast vaatasid teda algul üllatunult, siis juba suureneva
huviga – ju oli kaaslane mingi salanipi otsa kätte saamas.
Vaid
Va Sinder vaatas teda kahtlevalt, nagu siga lihunikku.
„Seega,
viimasel ajal ei lähe sul päris hästi?“ uuris meest Võimu Haldur, ise mehe loppis
välimust oma kasuks kaaludes.
„Ja
kus sinu vapp on?“ näppis Kohtukulli
piiga tema varustuse ahervaremeid.
„Vaat
vapi pidin mina panti panema,“ tunnistas va Sinder häbelikult, äkki kaeblikult
nuuksatades. „Ka tahtsin oma veel ilmumata kirjaread juba ette maha müüa – aga keegi
ei tahtnud.“
„Aga
mis su vapi peal oli, on sel mingi tunnusmärk?“ uudishimutses piiga.
„Kolm
valget valli,“ vastas Kirjarüütel väikese kõhkluse järel.
„Aga
hobune, miks sa nõnda alandaval moel jalgsi käid?“
„Ära
lendas!“ tõmbas Kirjarüütel ennast turri. „Reetur selline!“
„Ah,
et sina oskad siis meil kohe nilbeid jutte kirjutada või?“ uuris Meele Valvur rüütlit
üha ärksama huviga. „Kas sa patupalka teenida tahad? Ühe loriloo eest näiteks?“
„Selgitage
palun lähemalt,“ tõmbas rüütel ennast kerra – kaitseasendisse, kes midagi aru
ei paistnud saavat või siis osavalt lollikest mängis.
„Vaata,
meil siin on pärispatust hinge vaja. Sellist ohvrilammast. Aga mitte ainult.
Lisaks pead sina ühe väga ropu loo kirjutama, kus üht vaga last hirmsasti ära
pilastatakse. Saaksid sa taolise tükiga hakkama?“
„Kah
mul asja, mida osata,“ tõmbas va Sinder üleolevalt oma vägeva ninaga ennast
õhku täis. „Ma virnade viisi teisi sehkendanud. Aga mis ma selle eest vastu
saan?“ tõmbas kirjamehes korraga ennast
vinna kaupmees.
Mille
peale kolmik oma pilgud kaalutlevalt ristas.
„Sõlmime
sinuga õige kokkuleppe, muidugi suulise,“ hakkas Võimu Haldur kokkuleppe kotisuud
kärmelt kinni köitma.
„Suulised
kokkulepped, need on kõige auklikumad,“ kahtles Va Sinder.
„Me
sõlmime ainult sääraseid, kui ei meeldi, astu otse perse!“ käratas Võimu Haldur
juba kannatust kaotades. „Me laseme iga päev sind kohtukantsli pealt mahahüüdes
tõrvata, pannes heeroldite pasunad hüüdma – sinu teised raamatud, mis seni
rängas rahapõuas, saavad samas kaalus hõbedaga üles ostetud!“
„Aga miks sul nina nõnda valge on?“ märkas Kohtupiiga Kirjarüütli
juraka nina sõõrmete ümber korraga rante, mis sealt kui kaks aupärga vastu helendasid.
„Jahuga vist koos,“ ühmas Kirjarüütel vaid, küll oma ninaalust
käeseljaga ägedalt hõõrudes.
„Mida, käisid veskitega võitlemas või?“ uuris teda silmvidukil Meele
Valvur.
Mille peale kõik see kolmik kooris naerma puhkes.
„Aga ikkagi, mis teil sest kasu oleks?“ ei jätnud Kirjarüütel
jonni.
„Meil või,“ venitas Meele Valvur tõsinedes, „meie saaksime need seaduse
ratta peale tõmmata, kes tõelist tõde liiga usinalt otsivad. Sest nende kahtluste
ussid on kõige mürgisema nõelaga ussid,“ sisistas ta vastikusest kehast värisedes.
„Aga
kohtutee kaudu saad sina endale märtrikrooni pähe, meie aga seaduse, et neil
suud igaveseks saaksime lukku löödud!“
„Aga
kui rahvas ikkagi aru saab?“ kahtles Va Sinder oma suurele puust sulele
nõjatudes, mille terasest ots nüüd kõhklusetähti
maapinnale kraapis. „Pealegi, mõni kirjatsunfti kannupoiss või isegi sealne
kõrgem isand võib mind tõsimeeli ju kohtusse kaitsma tulla, mis ma neile ütlen?“
„Kui
asi nõnda täbaraks kisub, siis tuleb meiepoolne ratsukäik,“ mõõtis Kohtupiiga talle
kohtupingi pikkust parajaks. „Laseme sulle hullusärgi õmmelda, sellist õiget
mõõtu, et ei pigistaks.“ Ta mängles muusana loovaks ergutuseks näppudega rüütli
„tallivärvaval“.
„Hulluks tunnistada? Mind?“ ahmis Va Sinder õhku, endal aru kiivri
alt välja kärssamas. „Te olete vist tõega liiga palju nõdrameelseks tegevat seent
söönud?“
„Ah, mis sest erilist, näed Hamletkti mängis ju hullu, ei, see
toob sulle vaid lisaloorbereid ja kinnismajja sa ei satu,“ lohutas piiga ja nõjatas
vaesele kirjamehele oma pea korraks õlale.
„Aga kuidas?“ püüdis Kirjarüütel näitsiku palet oma õlal alles
hoida, tolle põske püüdlikult suudlema kippudes. Oma kätt piiga undruku alla
uudistama sättides. „Mu sõrmedel on hellad silmad,“ lubas ta.
„Võigas peab see kirjatükk olema, nii et põlvist nõrgaks võtab, sinu
kirjatüki vastu palju kaebajaid sünnitab,“ tõrjus Kohtupiiga Kirjarüütli kätt
ja mesijuttu taas argiseks ja vagaks.
„Et
asi ontlik välja näeks, pead sina selle roppkirja riigist väljaspool posti
panema, õigelt, meie
võimust väljaspool olevalt rajalt teele saatma,“ õpetas Va Sindrit
Kohtupiiga veel enne lahkumist.
Käsud käes, jäeti rüütel plaani hauduma ja
kolmik sättis ennast minekule.
„Sa
meenutad mulle kedagi,“ näris Meele Valvur veel korraks Kirjarüütlit oma
pilguga.
„Keda
siis ometi?“ ei mõistnud osatatu.
„Seda
templisüütajast Herostratust,“ ütles too nii tasa, et rüütel ei kuulnud.
Üksi
jäänud va Sinder sügas oma kongusnina – kuulsus vajas lisatiibu, närbunud
aujärg tahtis ohtrat kastmist. Kirjarüütel jäi kauaks mõttesse.
„Tuleb
vist laenata, üks kaebelugudega kirjutajast ori leida, või siis taoline
tegelane lausa välja mõelda,“ arutas ta endamisi. „Midagi vanast kirjapajast
tuleks ka uuesti lettile sättida, uueks kokku kleepida?
Või
siis lausa ise kirjutada, nimme vigaselt, et kõik ikka usuksid? Ah, mis
arutada, siin tuleb tegutseda, korraks piiri taga ära käia ja siis uudishimu
äratava kohtulõõma taustal saaksin oma teisedki raamatud lõpuks ära müüdud,“
otsustas mees ja uinus.
„Aga äkki pannaksegi teine hullumajja?“ õõtsus Kohtupiiga nõtkelt
oma hobusel.
„Las aga panevad, mis meil enam sellest. Tema töö on siis ju
tehtud,“ ühmas Võimu Haldur. Meele Valvur vaid noogutas koos langeva päevarattaga
– varsti algav kohus lubas peataset vagadust ja vaikimist – sellest punguvat
murumadalat lugemust.
Kõik
läkski nii nagu plaanitud. Valju kära saatel kohtupidamine tõi Kirjarüütlile Va
Sindrile au ja suure hulga hõbedat ta kirjatükkide eest. Ka sai rahvas oma
hääle tummaks karjutud ja nõnda õiguse nõudmise eest uue seaduse kaudu kaitstud
ja mahatasutud. Kohtupiiga pidas kõne, mis kulda raiuti, Võimu Haldur hoolitses
selle eest, et see ka seadusesse lukku löödaks, ja Vaimu Valvur valvas, et
rahva meel liiga kõrgelt ei lainetaks.
