Kevad viskab end vinna

Kevad viskab end vinna

Higilinadesse

ja kreissae huugamisesse virgun

Hetk

ja juba

rahunenult

vaatan ringi

enesel üks sokk jalas –

teine kadunud

ära nii ammu....

Annan luulele ja Luulele suud –

ise olen ma mõlemale puujalaga mees

Jalg see

Jah

on

sokita

on täiskuu aegu langetatud kasepuust

aga ai kus valutab see olematu luu

kui saabus Mai

see puhtpurjus kuu

Aga kus kevad viskab end sääl vinna!

Sinna urvad

lehtedest

Raamat

kasvab

Laulud küll nukkerrohelised

kui keeled

tundmatud

petlikule kõrvale

kõlamas

väliselt?

Ometi – kõik panen lukku ja kirja

Pärast läeme Karla Kallaga

rongiga linna

Ostame säält

enestele

kahe peale

ühe paari kingi

Me kaks –

ühe puujalaga hinge...

04.03.2014