Kuna?

Kunagi

poolsante aastaid tagasi

vanaisa küsis

Ise küll

persetas külitas

juba surmaree päral:

Poig

poig

kulle minnu

kas kuulet!

Kuna ne naase naerva

ommi alumiste huuliga?

Ülemise neo

võiva olla kogu aig krambin

vooruse vüürusen tallen

aga alumise ei petva

ei!

Ja kui  kunaki

saat tundma

poig sinagi

tuu mu havvale lilli

neit sanna takant

memme istutet

sintiseid liiliasi

Haavkarva harvalt

olen toonud

neid tummalt

vaid vaatega

lubatuid lilli

Mitte põhjusetusest

Ei!

vaid mugavusest

ihutud laiskusest

mõtted jäänud

on teota

Kevadel

Sügisel

kraapides

hauaplatsi

korrakirja

tuletab häbi küll meelde

ja mäletab õõnsalt

Aga siis

Vanamemme lilled need

kas ei pungu veel

või juba uueks

mullaks

varisenud on õiteleek

aprill 2014