Kunagi
poolsante aastaid tagasi
vanaisa küsis
Ise küll
persetas külitas
juba surmaree päral:
Poig
poig
kulle minnu
kas kuulet!
Kuna ne naase naerva
ommi alumiste huuliga?
Ülemise neo
võiva olla kogu aig krambin
vooruse vüürusen tallen
aga alumise ei petva
ei!
Ja kui kunaki
saat tundma
poig sinagi
tuu mu havvale lilli
neit sanna takant
memme istutet
sintiseid liiliasi
Haavkarva harvalt
olen toonud
neid tummalt
vaid vaatega
lubatuid lilli
Mitte põhjusetusest
Ei!
vaid mugavusest
ihutud laiskusest
mõtted jäänud
on teota
Kevadel
Sügisel
kraapides
hauaplatsi
korrakirja
tuletab häbi küll meelde
ja mäletab õõnsalt
Aga siis
Vanamemme lilled need
kas ei pungu veel
või juba uueks
mullaks
varisenud on õiteleek
aprill 2014
