Anu!

Miks anud vaikides

laugude laugaste alla peidetud ometi keeld?

Andumiseta andmisekohustus…

Mnjah

Karjuv vaikelu

Sisemine kuivkaev

Surunutune kehatakt

Ei aita isegi pisipettus – migreenihoog

Seljad vastamisi lebate

tapatandril – voodil

Anu!

Seda mälestust

et oleks kuidagi kergem

ära unustada hetke

millest kõhus tiirlevad tigedad herilased

Kuhu küll jäi

nirvaanatõugu liblikate tiibade tolm

kui su lõualihastessegi surus end nende krampmagus lend?

Rusu

Ma teda pea ei tundnudki

Elas viis maja edasi

Kõhevil vildakil sissekäik

aknad haarasid suviti lehka – kohe nende all õitses väljakäik

Ta sai peksa pidevalt

Verbaalselt ja otseti näkkugi

„Mille eest?“

küsimise eest

Nii päevi

kuid

aastaid

Terve see elu

Pärast surma kuulutati Märtriks see Märt

ja loodi temast skulptuur

Kuju ei küsinud sõnagi

Postamendilt maha astus – rahvale lähemale ligemale

Nad pildusid ta Rusuks

Edasi tagasi käib päev

Mees
Ae Mees! 

Oled
sa vaadanud otse päikse südamesse
laskuva taevalambi hõõgumisse
hetk enne loojumist
kuuaega kukkumist?

Edasi tagasi käib päev
Tema teab
näeb

Või merelaineid
nende päid
vahuharju
Pahinal rannale sünnitab kive
kes kandmas su nime

Alul su põlvele kiikuma
Hiljem aeg künnaks kui lahku te vaod
teistele mandritele
arusaamiste kaugustesse kaotab

Edasi tagasi käib päev
Tema teab
näeb

Hetk enne hauda kohtute
või siis hiljem 
kui nad ikka käivad su
kalmuliiva riisudes silumas

Seda nii pikalt oodatud paid tegemas
milliseid eluajal ehk ei saanudki
sa tundma
pea eest ära keerasid 

Edasi tagasi käib päev
Tema teab
näeb
aga vastust küsib sinu käest

Mees
Mees…
Ae