Taevaveskitiibadesse puhujad

Kui sest tõrvasest
imekübarast tõmbame vastakuti
omi südameist päeval nii allasurut tundeid

Ja igal õhtul
viskame need taevasse sõudjasse kuusse rippuma

Me suudame oodata ja olla vait
karjudes vaid vastu tuult sõnu magusaid

Aga silmis juba meil punahelk
ja aeg mida keegi tagasi röövida ei saa meilt

Täiskuu aegu kisume me sellest valla ulged
ja ainult hõbedased kuulid me kooni sulgeda suudavad

Las rumalad siis proovivad
kõik lastu nende vastu pöördub vaid

Me suudame oodata ja olla vait
karjudes vaid vastu tuult sõnu magusaid

Sest meid on rohkem juba ju kui neid

Neid taevaveskitiibadesse puhujaid

Meid enam kui neid on läbi terve aja

Kas keegi neid üldse vajab

Miks vastuseks on kaja?

Ka tema tuleb mõrvata

Enivei

Iga kell mis vähegi on väärt
teeb liikumise edasi

Nõksuga või ilma?

Teab vastust tagataskutark

_______________________________

Mitte see kuradima ärapeetud perpetuum mobile
või Timemassin mis iseenesest samuti ju ajatuuleliputaja

Ja selle masinist
kelle karjeist Hulleri palatis

koorub seintelt mädamunaline värv: ta liigub siiski!

__________________________

Mõni kell teeb: tikk!
Teine: takk!

Mul taskus tiksub võõras miin
Vastust võttes loen „Tick-Tack“

Tarbin

Reklaam teeb keelekasutuse värskemaks

kuigi paksenen vaid minikalori

___________________________


Keelekatlas ühekspõlemisest mu olemine veidi Hell

Nii näitab minu rinnakell

Iga kell!