1997. Venemaa. Suvi. Batjaga viimset kingitust üle andmas

Raksaki andis uks järele, ja juba nad olidki toas.
Batja I tuli koos oma bandega varavalges. Üllatusvisiit? Ei teinud ta märkamagi minu kaisus magavat Juliat, vaid hoopistükkis kukkus mind rapsima. Lausa jalgupidi vedas voodist välja – no peaaegu.
Mõh, ma ei kuulnudki, kuidas see kamp sisse sadas, ometi ma enese arust erksaks koolitatud unega. Automaat – AK 47 nagu truu koer tolkneb voodipeatsis, aga mis sest kasu kui igamees sind üllatada võib ja tuliriista hoiatusäratust haukuma pole õpetatud.
Kurat, peab valvele ühe korraliku ketuka välja kirjutama! Kuidas selline jama sai üleüdse toimuda, ah!?
Rahustan ennast – ju Batja neile nii tunnustatud kuju, et meie laagrisse siseneda lubasid.
Peab vähemasti uksele kangema luku muretsema, kuigi kõik poisid karauulitavad ometi paarikaupa, üksteist iga nelja tunni tagant välja vahetades.

Mis pärast selgus – vennikesed puhtalt otse vaatluspostidelt ära väänatud. Kõigi lahingureeglite kohaselt uimaseks löödunuina lohistatud palkonni luku taha puhkamaie.
Vaata nüüd seda Batjat, kohe ikka pidi ukse pauguga lahti lööma, kuidas siis teisiti. Kui juba, siis juba! Slaavi uljus – enne lõugab, siis raiub – otsekui mõõgaga su lagipähe. Et sa kardaksid, meeles peaksid, kes on siin autoriteet. Suure A – ga!

Džiip põrises juba ootavalt hommikuudus kui must ablas põrnikas, neelates oma sisikonda minu koos Batjaga, kes ei võtnudki midagi vaevaks selgitamaks. Naboob võttis sedapuhku masinaga maad vaostamata paigalt, õrnalt justkui veaks böömi kristalli, aga sõidusiht kindel, midagi ei pärinud.
Selge, marsruut tal ammututtav. Ise jätan automaatselt meelde iga käänaku ja sildi, kuigi tagaistmelt vähe lahja seletada – pealegi hämardavad tumendatud autoakna klaasid niigi segast väljavaadet.

Peatume mingi tare ees. Kui nii võib muidugi öelda ühe kolmekorde ehitise kohta. No ei oska mõni mees kohe kuidagi oma rahakust välja näitamata jätta. Õigemini vastupidi – just nimelt seda tahtes. Arhitekti jaoks tellija soovide täitmine kindlasti skisofreeniline õudukas – mingi torn majaotsmikul, nagu piraka soolatüükaga ehitud tulnukate lennuaparaat – siin kohaliku tähtsusega minikreml. Imelugu, miks sel kella pole märgata. Sellist jurkakalist, täistunde kurdistavalt kuminal löövat. No küll ostab, kui kael ja õlad vähegi kannavad. Vaene kujundaja – disainergi vist kogu aeg pampersites ja püstol meelekohal – lossipordiku sambakesed kivistesse maohaardeisse poodud – lausa Baba Jaga onnike! Kummituste maja ansamblit täiendab okastraat kahesüllasel aial, millelt vast eelajaloolise hiidkoera kujutisega silt lõrisemas – andes üheselt mõista – dokumente ei kontrolli, kohe hammustan, lausa lõhki su rebin! Aga neid reklaamituid kutsasid ei ole miskipärast kuulda ega näha – vaid vaikus avatud autoaknast haigutab vastu.
Naboob ja teine Batja sestjorka* räsivad tagaluugi kallal midagi ähkivalt tõstes, autost välja nihutades. Ilmsesti raske esemega tegu – huvitav, huvitav, mida nad seal tassivad?! Poolköötsus olekus kannavad nad minu vaateväljast kaugenedes mingit kummalist paneeli. Kuuldamatult lõõtsutavad kaugenedes kui tummfilmis, pingeis lõustadest näha, et asi – ese raske. Unekas korraga kui pühitud. Lõi kui nuiaga mu teadvusesse – see ju pirakas hauakivi!

Batja irvitab, tirib oma silmadega mind vaatemägule kaasa elama, itsitab poisikesena, kuni Naboob ja teine eluvend kivi ukse ette sätivad – ikka nii ,et ust ainult ehk vaid poollahti saaks lükata. Higi pühkides, omavahel sosinal vandudes, istuvad äsja laadija elukutset omandamas käinud mehed autosse. Batja kortsutab mattide moraalituse peale vähekese kulme, aga ei hakka seekord pragama, võtab hoopis raadiotelefonitorukese ja laseb klahviklõbinal kustungit eetrisse. Kasutab vaid sõjaväes kasutatavat, Spetsnazile mõeldud sidevahendit. Selge, et vastuvõtjal samsugune riistapuu ja eeldatav kõne vastuvõtja üldse oma jope.
Varsti kähisebki uimane, ärevil hääl “Batjuška, mis nii vara hommikul?
„Mihailits, ära puterda, mine tee uks lahti!“
„Mis uks…?“, jõuab vastaja membraani veel piniseda, enne kui ta jutu vahele raiub Batja erutusest viliseva hääline röögatus “Oma onni uks, sa …kuradi rikkis Kalkulaator!“ ja katkesatab kõne, maosilmselt luurates ootama jäädes.
Varsti ongi näha, et keegi kõhetu mehike püüab elamu ust lahti kangutada, aga hauakivi ikka nii täpselt paika sihitud, et isegi temasugune voblakaalus olend läbi selle pilu ei mahu. Rassib tükk aega, kõik autos olijad lubavad enesele mahlakaid kommentaare. Batja ei keela neid tavatult kohe üldse mitte. Heidan talle kõrvalpigu – mees hoopis naudib seda, nagu onaneeriks vaimselt – kuidas keegi kaifi püüab, eh!

Keegi tuleb seestpoolt appi, näha on turskemat öösärgis valendavat naisekuju.
“Ämm alati mul abiks!“ irvitab Naboob äratundvalt. Ja siis see plaat nõksatab ja justkui veidi kõhklevalt veel kõikudes variseb trepimademile. Kalkulaator, või mis iganes ta nimi nüüd oligi, vaatab meie autot ja siis hauaplaati ja tardub. Miskit kummalist selles hauaplaadis ikkagi. Midagi enamat kui ma praegu mõikan. Muidugi, selge, et mingi taoline esemetükk su hommikuemotsioone kuidagi ei saa helgeiks heliseda. Aga sel veel mingi lisakaal, mis nüüd justkui mehe kangestab – langeb ta niigi kiitsakaile õlule, vähendades ta kuju veelgi hapramaks. Äkitselt piseneb lausa nõnda nagu jälgiksime teda läbi binokli tagurpidiliste okulaaride.
„Batja, kallike, anna mulle lollile andeks!“ karjub ta hommiku vaikussese kui tapale veetav, äkitselt nuga näinuna, oma elulõppu mõistnud orikas.
Siis niidavad kuuldamatute laskudest kuulid ta otse jalapealt. Need tummfilmlikust jätkavad summutiga relvade surmavad sülged. Üks kahest mulle seni nähtamatuks jäänud laskuritest jookseb areenile, seisatab korraks, sooritab veel kotrolllasu nüüd siis juba kadunukese pähe ja viipab Batjale – tehtud! Teine seisatab eide kõrvale, relv tolle pähe suunatult laskevalmis, näos küsimärk meie masinat vaadates. Öösärgises naine hukkamise ootamisse tardunud, seismas kui leppimus sellega, käed kehakülgedesse rippuvalt kokku kasvanud. Krimimaailma kirjutamata koodeksid määramas praegu ta saatust. Ei puuduta need seekord ussidesöödana teda – ju siis arve esitus puht isiklik. Batja lööb vaid patsu Naboobi õlale – edasi! Ei enam mingeid väliseid emotsioone, näolt pinge vajunud lõtvuse tülpinud kaevu.
Sõidame vaikides. Saan aru, et Batja ootab minupoolseid küsimusi. Aga las praeb, ise ta selle tule pliidi alla läitis. Tal ju mingi kindel eesmärk oli minu kaasatassimiseks – lisaks sellele, et tegi minust mõrvas kaasosalise. Otse asiaatliku kavalusega pani selle faktiga enegaga ühte köide, ühte lõõga sidus, raibe selline!


Viimaks Batja heidab mulle puuduva killu, alanduse pipraga pikitud, palukese mõistmist kerjavale palvetajale.
„See oli mu raamatupidaja, ahneks läks. Muidugi enese kasuks. Mida teha, pidin karistama!“
„Ja milleks veel see monument“, ei tule mulle korraga meeldegi, kuidas venekeelselt hauakivi nimetatakse.
Batja pöörab minu poole oma võiduka näolarhvi: “Sel hauakivil Kalkulaatori pärisnimi ja sünniaeg!“
Ja lisab rõhuga „Lasin ka surmapäeva peale raiududa – tänase. Paljast peksmisest on tänapäeval vähe! Tapa omasid, et kardaksid kõik!“

Minituur romaani „Vikat lõikab kõrgemat kõrt“. II – etapp

***

Üksindus teeb isase isendi paraku kurvaks. Igav hakanud, neil seal kahekesi, ei ühtki nooremat naissoost indiviidi hääleulatuseski. Silma ja käega katsumise võimalikkusest rääkimata. Arutatud siis seda seksuaalset situaatsiooni. Kahe peale see võrrand lahendati, kuigi ka lahendusversioon paraku mitme tundmatuga kippus kätte tulema – parim ja ühtlasi halvim koht suhete sõlmimiseks ikka tantsupidu ja sellele eelnev soojalt soovitatav kohalike vantide seltsis käraka panekuga ühestükis.
Nii nad arvasid, kui külasimmanile marssisid. Riskantne, muidugi, aga kes munavargust ise järele ei proovi, sööb vaid sellest mõnusast suutäiest põrandale põlatud koori!

Viinajoomisel see eripära, et kõigis seda saatvais staadiumites näeb suhteliselt selgelt, kes on kes. Juhul kui ise muidugi piiskagi ei võta.
Mis üks otsatu vägitükk või lausa imede liiki kuuluv ilmutus, millele Gyrsa ja Klemmi nõder vaimuramm lausa tahtevabalt end alla heita lasi.

Vanapäraselt simman, vahepeal siis disko, vaevalt nüüd reiv – mis kestab maakohtades lausa varavalgeni. Olid siis Klemm ja Gyrsagi seal enne õiget peo pealehakkamist viinakest lahendanud ja kohaliku ladvikuga muidujuttu puhunud.
Aga ega Klemm suutnud oma suumulku kinni hoida, ta juba natuurilt selline ärpleja tüüp – vastupidiselt Gyrsale, kes ju tegelikult venelane, päritolult küll siinne. Vanausuliste hõimlased siin juba mitusada aastat, need kes Peeter I – se eelajastul ja hiljem Peipsi äärealadele maabusid juba ju kolmsada aastat tagasi. Aga eesti keelt paneb Gyrsa puhtalt, lausa ludinal, kakskeelne – bilingvist.
Eesti vabariigi kodanik, sõnaline „au“ eesliide presidendi poolt küll veel viseerimata. Küll seegi tuleb, kus ta pääseb, meil ju suuraatelised plaanid käsil - Eesti tuleb maailmakaardile kanda!
Klemmi võštupaitamine* täitsa kohatu, ähvardades ära rikkuda rahumeelse integratsiooni maalaste rüppe. Oma pideva hoopleva pläraga segiläbi õpetas mees neile džuudonippe, õnnestudes isegi ühel väegade purjus isendil tolle jopekäised seljataha kinni siduda, mis muidugi kuidagi džuudovõtete valdkonda kuuluda ei võinud. Misasi tegelikult üldse kummaline polnud, teades, et Klemm ise ihuliselt mitte viit sekunditki polnud tatamil viibinud. Vandersell, kes peale nimtatud trikki pea kätetu, oskas peagi enesel nina veriseks kukkuda. „Veri nõuab verd!“ kukkunud ärasolvatud maamehed õiglust nõudma.
Läinud siis kõvaks madinaks, nemad kahekesi, külabande õige vihaselt vastas ruigamas. Gyrsa seisab, endal nii liitrijagu viina sees ja tema ümber keksib mingi kohaliku tähsusega krahviklähvits, ise ei ulatu Gyrsale õieti püksirihmanigi. Vehelenud oma minikombitsatega küll kungi, küll fud. Sai lõpuks aru, et paljaste kätega siin midagi ei saavuta, rabas raibe pudeli. See habras anum täitsa viina täis, alles täitsa korgi all muideks! Ja raksti sellega Gyrsale otse lagipähe. Pidi veel üles hüppama, see vaene kasvult katkutud vend, muidu poleks lihtalt ulatunud. Ime, kultrast taburetti tooma ei läinud. Gyrsa seisab ja mõmiseb mõtlikult, käekäpad laiali nagu kallistaval grislil. Julgats võtnud teise pudeli ja lajatanud uuesti, pudel jälle partsti puruks. Gyrsa ikka puha püsti, ei kõigugi teine! Ise mörisenud kekatsile siiralt, naiivse eheda hämmeldusega “ Mees mis sest elusast viinast raiskad, ah? “ Ja siis vihastanud lausa korralikult ja kui oma käelabidaga virutas! Pinn! Selli lõi jalalt õhku nagu multifilmi Jerryl. Ütlemata pikk vabalend olnud teisel, maabudes lõpuks lahti unustatud uksega kuivkäilmas. Välja sealt taarudes, sa perkele, prilllaud nagu võidupärg ümber kaela. Gyrsa Klemmi jutule vahele niheleb: „Ma nii mitte eriti …, ega…tahtnudki, natsa…, rohkem nagu hoiatuseks. „
Tegelikult Gyrsa teades, tundes, tema löök lausa kanglöök, kangilöök, just nimelt!
„Ah, kas nägite, nägite, …klounid!? „ olla Klemm kui kohtunik ja sekundant üheaegselt ümber hämmeldunud kohalike keksinud.
„Miskene mees, ta oleks selle teie pähmanist pealiku kasti kah lüüa võinud! Aga halastas…, ise olematuid pisarad pühkides. Ja tõstnud Gyrsa käe otsekui võidu märgiks üles. Aga pärismaalased ei jätnud, ei! Kus sa sellega! Kui eesti mees on viina saanud, tema alla ei anna, tema läheb ja võtab aiateiba, rabab puukuurist kirve. Isegi pikali lööduna tirib end rohujuuri hammstega haarates edasi, ikka edasi - kas see ongi nii palju kiidetud rohujuue tasandi eestlus?
Nii nad siis seal võidelnud, ise ikka väheke rohkem suutnud vastu anda, kui ise tappa saada. Taandutud tasapisi peomaja sisemusse, saalinurgast tüki maad parem vaenlase parvi tõrjuda! Eriti hulluks olla madina lõpp läinud, kui kolm lihast venda, kõik poolproffidest maadlejad sõjapärandisel BMW mootorattal kohale pläristanud, mille külgvankril lisailuks veel kuuliiduja alus, sedapuhku õnneks küll ilma tapamasinast täiskomplekti moodustava tulipritsita. Eks need mehed viimaseks reserviks välja kutsuti. Kaks neist saatis Gyrsa koos aknaraamidega välja, värske õhu kätte tuulduma. Kolmas, see kõige kangema olekuga jäänud poole taplemise pealt äkki lolli näoga vaatama, ähkides küsimas: “ Gyrsa, sina ise või?“
No olla mehed kunagi koos spordikoolis käinud, ühes maadlussektsioonis mitu aastat seda va nupuvõtmist koos harjutanud.
„Mitte üks moka kobin enam, see meite mees!“ käratanud vanem vendadest.
Rahu sellega majas, kõik tuled põlema, meestele viina, litsidele limonaadi. Nüüd alles õigeks peoks läks, tibidki olla kohe õite lahkemaks läinud.

Must Suvi

Kuldnoka nokast pudenes heli
kevadekella sisse tiksuma

Selle vaarvana Nürbergi muna sisse
rebustus päike
jälle

Öösitigi kannad leinavaid prille
Suve vaadeldes mustaks

Talvel unistad taas ta valgeks
nii kauniks

Siis kui
Leevike end laulis surnuks

Ta ei surnud kohe
Enne ta palus

Aknale toksis lootuse pea noogutust

Kahe paiksed-irw

Poliitilised kahepaiksed


Meil, Eestis pole parteisid. On Erakkonnad. Väga erilised, eraklikud konnad. Misantroopsed kahepaiksed.

Võlg

Võlg olevat võõra oma.

Krt, võõrast tuleb alati kaugele hoida-irw. Eestlased on sellest ammu aru saanud. Nüüd siis ka hingevõlast. Süda on seifis.
Võti? Sel on hambumisperiood.