"Poeedi lõbus matuseriitus ehk viimane varjend" (enne trükki, enne väikest toimetamist)

 

Poeedi lõbus matuseriitus

ehk

viimane varjend

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Tegelased

 

POEET – boheemlik, isepäine, linnast maale pagendatud luuletaja, iseloomult impulsiivne, kohati isegi (verbaalselt) agressiivne. Tegelikult romantik, püüab antud omadust peita – seda isegi iseenda eest, seda tihti rõvedavõitu küünilisusega varjates
MUUSA – Poeedi poolt loodud unelmate naine, fiktsioon, võimalusel hologrammi kujul või pimeduses helendava, kehale kantud maalinguga naistegelane

RAHVAKIRJANIK RUDOLF – lugupeetud, elav klassik, stiilis: endaga rahuolev, üleolev tõug – projektikirjutajast nn kirjaniku palka saav, nö lipplappadi kõikjalt laenav, üleskorjav keskpärasus

POLIITIK – mitu valitsust üle elanud, elupõline intrigaan ja sahkerdaja

ASSISTENT ehk Noorpoliitik – Poliitikut saatev  nn tentsik, teeneline plakatikleepija, valimisnänni jagaja, oludes juba kohanenud, poliitilistes tagatubades ristitud noormees

MAGDA Matusekorraldaja – riiklike matuste korralduskomitee esinaine, pedant, eatuna tunduv, ca 30 – 40 aastat vana, hingelt kitsarinnaline, välimuselt mitte eriti – volüümikas ent korrektses riietuses, alati väärikuse poole püüdlev daam

MATI – väliselt tüüakas, riikliku leinamaja turva- ja töömees, Magda (sala)armuke, kaval, talupoja tarkust edasikandev mees, kes tegelikult peidab ennast avalikkuse eest

JUMBU – vanamoodne noorsõdur, tema jaoks liigset uut eitav nooruk

VIIS (VIISIK) nimetut noorsõdurit – Jumbu täielikud vastandid, lärmakad, nooruse uljusest purjus, ülemeelik seltskond

VIISIK ÜKS – orkestrant, noorsõdur

VIISIK KAKS – orkestrant, noorsõdur

VIISIK KOLM – orkestrant, noorsõdur

VIISIK NELI – orkestrant, noorsõdur

VIISIK VIIS – orkestrant, noorsõdur

LEITNANT RÕUK – kiirkorras Poeedi peietele saadetud, sõjaväelise leinapuhkpilliorkestrijuht, endine politseinik

KILLER – matust segav, „elustunud“ Poeedi surmamiseks tellitud professionaalne mõrvar

MISSIS PRESIDENT – Riigijuht

KÄSUNDUSOHVITER VALLER – Missis Presidendi adjutant, ihukaitsja

TV REPORTER   – tegelikkuses spordireporter, sest teist asendajat ei leitud

KAAMERAMEES – pealinnast saadetud matust kajastav telemees

TELENEIU – nipsakas pealinlane, Kaameramehe ja Reporteri abiline

Etendus toimub  pöördlaval, selle kolmel sektoril

 

Sektor I: Orkestripoiste narivoodid

Nende ees lipukoht, õhtusignaal ja äratusala

 

Sektor II: Poeedi elamu

 

Sektor III: kriisistaap ehk ümberehitatud kanala, Poeedi nn loož

 

 

(Kogu sündmuste taustal kostub vaevu aimatav, vaikne sõjamüra – kahurituli, plahvatused, mille valjusus  etenduse käigus üha suureneb ja kasvab.)

 

(Etenduse käigus kasvab lavaosa üla- ja äärealade valgustus, tuues üha enam nähtavaks kõrged võlvlaed, varjendile omased sildid ja atribuutika.)

 

 

I vaatus

1

Pöördlava, selle I sektor

 

Eesriie avaneb, lava on täiesti valgustamata, kottpime.

Üksik heli pimeduses (Äratussignaal, fanfaariheli.) Kasvavas prožektorivihus seisab sõjaväemundris Jumbu. Äratuse esitlus on ülireibas, selle esitaja nähtavalt õnnevines.

Äratuse meloodia saatel tekib nn koidikuefekt: lavataguse madal valgustus, mis aeglaselt tõuseb, meloodia lõppemisel seiskub, jättes lava üla- ja külgosad hämarusse.

(Pimedusest kostub  segasevõitu vandumist.): Jälle ja nii vara! Türade maa, see pole mingi õige unemaa! Isegi surnu ei saaks siin magatud! (Üks Viisiku häältest lisab.): Kuramus, Jumbu on vist oma (käsitsi kirjutatud) armastuskirjale lõpuks vastuse kätte saanud!

(Talle vastuseks, üks Viisikust):  Aga seda ta juba endale püksi panna ei saa. (Üks Viiskust haigutades.): Olgugi, et see nõnda õrna, hella käega, kirja pandud.

(Üks Viisikust.): Ah, mingu Jumbu parem vabatahtlikuks, siis saab naistelt keppi igalt poolt ja iga ilmaga. Naised ju nüüd enamuses, kusjuures puha üksikud. Pole mitte mingeid kirju vaja, piisab ainult mundrist.

(Üks Viisikust.): Eksid mees, eksid! Till peab tal alles olema, olgu või päris jalutu mees!

(Kostub mitmehäälne, ent unine naer. Jumbu lahkub lavalt väärikal paraadsammul.) 

 

2

 

Pöördlava, selle sektor II

 

Poeedi elamu

 

Rohked lillesülemid, laotatud leinapärjad, klaasist urnides põlevad küünlad. Keset närust tuba troonib päratu laud, millel lebab kinnise kaanega ebaharilikult suur puusärk.

Toa leinaseisakusse kiilub sisse jõhkralt poksikott, millel punast värvi, lai, naeratav larhvmoodustis. Nurgas suure diagonaaliga televiisor.

Seinal vanaaegne, vändaga telefon. Otse selle all, erinevas sortimendis tosinkond pudelit. Põrandat katab maha pudenenud õielehtedest moodustunud kaootiline ornament. Väiksem, ovaalne laud, korvtoolid.

 

Korraks ja kajana kaigub ruumi äsja kostnud fanfaari äratussignaal. Seni malbelt, leinarahus lebanud kirst lööb vabisema, rapub laual. Kirstukaas avaneb raginal, jäädes siiski  poolpõiki kirstule pidama. Kirstust sirutub ägedalt vehklev, (protesteeriv) jalg. Seesolija käed tõusevad sarga servale. Nõksatades kerkib sealt välja salkus juustega Poeedi peanupp, kes suures hämmingus teda ümbritsevat vaatama jääb.

 

POEET (karjatades): Pole võimalik! (Langeb mürtsatuse saatel sarka tagasi. Sellest tõuseb tolmu ja Poeet aevastab valjult mitu korda järjest.)

POEET (pominal, pahuralt): Terviseks! Minu terviseks, mida pole praegu ollagi!

POEET (kuulatab vaikust, esitab halavormis):

          Mis väärat pilt, see pole minu tuba!

          Oh, mind, joobumuste otsijat,

          ärgates ent märkad jälle –

          eluhommik pöördund loojanguks.

          Nüüd jälle, ole neetud, saatus sa,

          see seestunud, saabund päev,

          mil maksma pead lõbu eest,

          mis saadud öisest joomingust!

          Ma juba ette näen –  

          deliirium küünitab mind enda kaissu varsti,

          see kutsumata külla tulnud raibe,

          kes katmas võikat lauda kabuhirmule,

          kus nuga, kahvel sind iseoma õudusule leivakatteks viilutab.

          Oh, tulemus on räige – 

          joomine, üks raskeim töödest – elukutseist,

         ja selles kõiges ma enda karmat needma pean.

 

(Poeet kuulatab taas vaikust.)

 

POEET (arvates nüüd, et on järjekordselt Psühhiaatriakliinikusse sattunud.):

           Õde, õde, kel üll  nii valge rüü!

           Ma vajan rahutavat süsti!

           Ka aeg ammugi tilguti on panna püsti!

           Siin kõlab kannataja palvehüüd!

           Mu ihu torkige, ma vapralt talun,

           sisestage mu veeni kanüül!

           Seda kohe praegu, nüüd! (seab oma paljast rannet kirstuservale)

 

(Poeet kuulatab vaikust.)

 

(Vaevu aimatav, vaikne sõjamüra – kahurituli, plahvatused kostuvad nüüd selgemini.)

 

(Poeet piilub ettevaatlikult üle kirstuservalt kiigates ümbrust. Teeb liigutuse nagu tahaks kirstule kaant peale tagasi tõmmata, mõtleb siiski ümber ja ronib ettevaatlikult, hiilivalt kirstust välja. Laskub põrandale, liigub sellel neljakäpukil.

Märkab korraga nurgas rivvi laotud pudeleid. Ergastub. Vudib kiiresti pudelite suunas, seda ikka neljakäpakil moel.)

POEET: Ei või olla!

Oh nägemust, mis lausa meeldiv. Ehk siit saab vigadele eilsetele parandust? Küsimus vaid üks – kas toimib kohe ja kas ka päriselt? (vaatab küsivalt publiku suunas): Need pole minu petvad hallukad, ega, ei?

POEET: Õde, ae, ärge tulge veel!

Ma leidsin endale vist ise ravivennad (Peab pausi, uurib pudeleid.)

ja paar mõnuõde lisaks veel.

Teid pole meile vaja! Meil lõbu tärkamas on teie abita.

POEET: (üminal): Ei proovimata me ette tea, kas õilist jooki proovin või nägemuse viiv pudelisse petvalt villitud. (Rabab esimese ettejuhtuva pudeli. Lonksab sealt hooga, kulinal.)

(Jääb köötsakile, ettepoole kaldus olekus ootama. Röhatab siis korralikult, õpitult.)

POEET: (õndsalt): Mõjub, juba mõjub, kus ta pääseb!

Vino veritas, see elu käima tõmbav mõnust endast kääritatud rattatelg,

nüüd kimab tõusuteel ja lisakütust las saada see veel ja veel!

(Tõmbab pudeleid endale kaissu, äiutab neid.)

 

(Lavale saabub pitspõllekesega, ehk nii kolmekümnendates, range olekuga daam.)

 

MAGDA (ärritunult): Mis korralagedus see olgu, miks te oma kirstus pole? Nagu ühele korralikule kadunukesele kohane. Ja ise purjus ka veel! Andke need pudelid siia, need on ikka peielistele mõeldud.

POEET: Kes teie olete, miks siin te olete? Minu kodus ja mis siin üldse sünnib?

MAGDA: Te olete surnud, mu härra. Aga nüüd keksite siin lubamatult ringi. Kuigi on leinamise aeg. Nimelt on leinamine minu auasi. Mina olen praegu selle riigi peamatusekorraldaja – seega olen riiklikult tähtis isik!

POEET (lõbustatult): Te õilis süda,

teil vale seiga perspektiiv,

selle tunnetus.

Mis õige eile näis,

see praegu prügina vaid silma läitnud pisaraid on täis.

 

(Poeet liigub televiirori suunas, lülitab selle käima.)

 

POEET: Parem vaatame, mis laia ilma künnis,

kas õitseb õnn või üha kurja juurde sünnib!

 

(Telerist kostub leinaviis. Ekraanile ilmub diktor, kes loeb rangel, tõsisel häälel.):

Täna öösel lahkus meie seast jäädavalt loomingulises kõrgeas Poeetide Poeet.

Tema muldasängitamine toimub Kurvaküla kalmistul. Poeet  jättis endast maha nekroloogi-luuletuse, mille nüüd esikandselt teile edastame.

 

 

 

Kaadritaguse näitleja hääl:

Ausalt

 

Veel oodake hetk

enne kui mind heidate

oma kaeste

silmapiikide otsa

Nii jätate mulle mu

unistused –

need mis alles

pole saanud lõppu ega otsa

Laske mul katsuda

veel

riivava varbaga

mägede

vesuuvide suude

korstnate suitse

et siis teist lennata ära

– alla orgu

kuhu ei iial

tungi päev

vähest valgust külvamas vaid Põhjanael

 

Sääl ootaks ma hilju

Koidulindu

kes mu tasa taas taevasse vinnaks

 

Aga ei...

Mu pihule

valgeks

valgus

vaid sulg

 

Hõljutis –

millega kiivalt kirjan

mõtetele tiivad

ja kandva kaela

millest saaksite haarata kinni

 

Nüüd

silmad kui sulen

mu hinge

ei maetagi võltsi mulda

Maavalda vangi ei panda

 

Keha?

 

Selle võin teile niisama

tasuta anda

teil tuleb vaid see tuleriidale

oigavateks halgudeks kanda

 

 

(Ekraanilt paistavad nüüd nutvad näod ja ahastavad kehakujud,  mis telviisori ekraanil segiläbi läbi vilksavad. Saade katkeb ootamatult, asendudes uhke, sõjaväelise paraadi ülekandega.)

 

POEET: Ma ei teadnudki, et ma nõnda armastatud olen!

Oo, kuis surm, kes sind ülistada võtab napilt korrakski!

Või tõesti, ma elus,

nüüd surnust taas ellu, lausa üles ärganu?

Miks mulle küll veel piin veel säärane,

mulle, kes ammu tahtnud elust ise lahti lasta?

Miks mõnele, kellest minul leinas kahju olnud,

saatus säärast kinki pole ulatanud?

 

MAGDA: Võtke teadmiseks, te rikute siin reegleid, mu härra. Kusjuures väga vanu ja auväärseid reegleid. Tavasid. Mul pole selles ametis veel ükski surnu varem üles tõusnud. Ja nüüd teie, te rikkusite  meie nii ilusa matusetalituse ära. Olite eluajal probleem, nagu ka praegu. Kas teil üldse häbi ei ole?

POEET: Mis reegleid ometi? Mis häbi?

Kas te mu mõnda luuletust peast teate,

mu mõne raamatut, nii kaanest kaaneni,

te ka lugenud läbi olete,

et mulle sõnumit moraalist mulle praegu deklameerite?

MAGDA: Mu härra, te pole üldsegi omal kohal, mis on väga vääritu. Väga ilmne segadus ja korralagedus on see. Minge ilusti kohe oma kohale tagasi! Vutt-vutt nüüd oma kirstu!

 

(Magda käsi sirutub Poeedile teed juhatama – seda sirgelt ja selgelt avatud kirstu poole suunates. Lükkab trügivalt Poeeti, kes ei tee sellest väljagi, pudeleid veelgi tugevamini rinnale surudes.)

MAGDA (appi kutsuvalt): Mati, kus sa oled, siin on sulle tööd! Kadunuke ei taha oma pessa minna! Tule ja paranda see error kohe ära!

 

(Saabub töötunkedes  Mati, käes tööriistade kast, akutrell nagu püstol vööle kinnitatud.)

 

MATI: Mis kisa siin, kas sul abi vaja? Kas mõni pirn on läbi põlenud? Mõni ime, sellisest ebaühtlasest voolupingest põlevad kõik läbi. (Vaiksemalt.): Isegi mina.

MAGDA: Mul, see tähendab meil, pole sellist probleemset klienti veel olnud. Eile oli alles surnud ja nüüd ei ta taha mulle kohe kuidagi alluda. Sa saad ju selle väikese vea likvideeritud? Eks!

MATI: Mis moel? Ta ju kõnnib ja räägib.  Seega nagu päris inimene kohe.

MAGDA: Surmatunnistus on ju välja kirjutatud. Ametlikult on ta surnud mis surnud ja tema õige koht on kirstus. 

(Toetub korraks ja õrnalt mehe vastu.)

MATI: Olgu nii, saagu nii. Ma võin härra kirstu tagasi aidata küll, lausa hea meelega kohe. Ainult see töö kuulub listasustamise alla, eks? Pagan võtaks, mina pole mingi surnutaltsutaja, ainult boonusraha eest võtan selle töö.

(Mati haarab Poeedist, veab teda kirstu suunas, maadleb vastuhakkava kehaga põrandal. Lõpuks vinnab Poeedi kirstu ja hakkab kirstukaant peale tõmbama. Samal ajal nn laip liigutab, keerates ennast kõhuli. Mati sätib „laiba“ õigeks. Samal ajal kui ta kirstukaant maast võtma küünitab, keerab „surnu“ ennast jälle kõhuli ja nii kolm korda järjest.)

MATI: (torinal, ähkimise vahelt) Täpselt sama kangekaelne nagu eluski olles. Näe, ei saa teine kirstuski paigal püsitud. Sa higist libe niisk, püsi ometi paigal! (Vahepeal, arutlevalt, lamava Poeedi kohal käsi puusa lüües.) Ja kuidas ma teda kõhuli kirstu jätan, see tekitaks liigseid küsimusi ja pärimisi.  (Pausiga, vaikselt.) Ehk minugi osas, mida pole üldsegi vaja.

POEET (Matile):  Ma elus olend tahtmata,

mind ei mingi kaanoni järgides ei tohi,

ei maha matta saa!

See oleks  de jure mõnitus, see oleks juba mõrv!

 

(Kostub vali uksekell. Kolmik tardub korraks. Poeet ronib kiiresti kirstust välja, haarab otsustavalt mitmest pudelist, kõnnib nendega toa serva, neile hauduva kanana peale kükitades.)

 

MAGDA (otsustavalt): Ilmselt esimesed leinajad saabusid. Sina pea surnul silma peal, mina hoian seniks leinajaid veidi kinni.

MATI: Ta tuleks ikka kirstu kinni panna, aga kuidas küll ta seal vaiksena hoida?

MAGDA: Mul ju unerohtu selleks küll! (Põlletaskust uinuti tablette Matile ulatades, viitab käega pudelite suunas, lahkub virkalt, üleõla valjult sosistades): Jooda neid lisaks kasutades ta viimsesse uima.

POEET: Mul terav kõrv! Ma kuulsin siin praegu salanõu! Aga daamil  ju omal moel õigus on! (Irvitab.) Pealegi,  ta plaan meeldib mulle –nimelt ühe surnu surnuks jootmine. Aga mina ei hakka üksi jooma, võite selle peale mürki võtta! (Mati suunas.) Pealegi, see oleks ebakultuursuse tipp, ära kohe loodagi, et see karikas sinu suust mööda läheb! (Otsib, tuustib toas ringi.) Kuhu mu pitsid ära peideti? (Lööb möödudes poksikotti.) Need leinamise abi ja nõud. (Matile.) Tule ja näita!

(Mati paneb kirstule kaane peale ja lahkub Poeediga koos lavalt.)

 

3

 

(Saabuvad Magda ja Rahvakirjanik Rudolf.)

RUDOLF: Kus meie kadunuke on? Ma tahaksin ta külmale põsele ühe pika pai teha.

MAGDA (tema kannul liikuv, harjaga Rudolfi jalajälgi puhtaks pühkiv): Kas te siis ei teagi? Ise ennast veel rahva kõrvaks tituleerinud!

RUDOLF (ärritunult, valvsalt): Mida ma teadma peaksin?

MAGDA:  Ta tõusis üles, ärkas ellu.

RUDOLF: Misasja! Kohe nagu Kiristus või?

Magda: Ei, ei! (Mõtlikult, arvutab näppudel.) Tema tõusis teisel päeval, Kristus ju kolmandal.

RUDOLF: Naine, jätke loba, teda viibimata tahan näha! Kohe! (kõnnib närviliselt edasi tagasi mööda tuba ringi) Aga oodake, seda infot ei tohi teie mitte kellegiga jagada. Kes praegu asjaga kursis on?

MAGDA: Kolm elus isikut ja üks surnust ellu eksinu on sest ilmsest korralagedusest teadlikud.

 RUDOLF: Nii peabki see jääma, te mulle vannute?!

        (Magda noogutab innukalt peaga.)

        (Kostub uksekell. Magda lahkub, saabub tagasi koos Poliitiku ja Assistendiga, kes         hoiab Poliitiku pea kohal lahtist vihmavarju.)

POLIITIK: Mulle juba lävel räägiti, mis siin toimub. Me peame kohe kriisinõukogu looma, asi on väljunud kontrolli alt. Mingi ellu ärganud luuletajast kodukäija ei tohi meie leina  rikkuda.

(Marsib kirstu juurde, piilub selle kaane alla, mühatab. Iga tema sammuga järgneb talle assistent, lahtist vihmavarju tema pea kohale koomiliselt küünitades.)

POLIITIK (pöördub Assistendi poole, kärgatab): Mis sa sellest vihmavarjust mulle kogu aeg kaitsekaabuks topid! Kas sa ei näe, et siin toas praegu vihma ei saja mitte ühtki milliliitritki!

ASSISTENT (vihmavarju kokku pannes, veidi kokutades): Aga murepilved on suured. Tea nüüd kas äkki päris tormiks siin asi kätte ei lähe.  Telemeeste auto sõitis ju ka otse meie järel hoovi sisse.

(Kostub vali, läheneva raketi ulg ja järgnev kärgatus, kogu seltskond võpatab. Assistent avab kiiruga taas  vihmavarju, püüdlikult seda Poliitiku pea kohale tõstes.)

POLIITIK: (tõukab Assistendi endast eemale) Aeg on tegutseda, asjaolud õigetele rööbastele stabiliseerida. (Pöördub Magda poole.): Kas siin leidub mingi vaba tuba asjaolude vaikseks arutluseks?

MAGDA: Vaid see vanast kanalast ümberehitis, lahkunu kutsus seda veel oma loožiks. Seal on isegi mingi roheliseks värvitud, kaminalaadne soojuskeha. Ainult puid pole, lahtiste kollete kasutamine on ju nüüdsest keelatud. Teil hakkab seal jahe.

POLIITIK: Aga minu loal võib seda küll! Assistent, lõhkuge paar mööblieset meile koheselt kütteks! (Nähes,  et Assistent liigub sarga suunas, seda mõõtvalt uurib, katsub, kärgib.): Lollused lõpetada! See ese jäta alles, seda läheb meil veel vaja! (pöördub Magda poole): Andke talle selleks tööks üks õige terariist. (Irvega.): Nagu näiteks mõni kirvelaadne ese.

MAGDA: Siin elamises nägin mina ainult üht kirvest, nimelt tuletõrje kirvest. See asub sellises punast värvi kastis.

POLIITIK: Siis on hästi, see sobib, meil ongi siin parasjagu skandaalist tulekahju sündimas. (Lisab mõtlikult.): Äkki on ses komplektis ka tuletõrjuja kiiver? Poiss nimetatud relva ainult muuseumis ehk näinud, teeb veel tööhoos enesele äkki vigagi?

(Magda teeb talle kniksu, naeratab alluvalt.)

MAGDA: Püüan siis otsida. Aga äkki kõlbab ka sõdurikiiver?

POLIITIK: Praegu pole aeg paraadiks, ega intervjuudeks. (Assistendi suunas.): Temal küll mitte! Ent tuletõrjuja kiivrit  kandma kõlbab see mees igati!

(Kõik lahkuvad Magda kannul hanereas toast.)

 

 

4

 

(Saabuvad Mati ja Poeet. Poeedil on käes klaasist teeklaasid.)

MATI: Kuule, teeme õige nii, ära enam luuleseades räägi, mul selle vastu juba koolist saadik allergia.

POEET (üllatunult): Allergia?

MATI: Meil gümnas oli selline kenakene emakeele õpetaja, kandis ikka miniseelikut ja musti sukki. Ainus  viga, sundis meid luulet lugema. Õhtune luulering kah veel otsa.

POEET (lõbu haisvalt): Sa siis ikka käisid selles luuleringis?

MATI: Ma mitte ainult ei käinud. Ma hakkasin ise kah luuletusi kirjutama. (Ohates): Armastusest.

POEET: Tegelikult temast ja talle. Ja tema sai aru.

MATI (vingatades): Ei saanud ta aru midagi, aga ta poisssõber sai küll!

POEET (igavlevalt): See kah oli mingi kõhn ja prillidega luulesell? Nutsite pärast koos ja kaelakuti? Ohtrast kuuvalgusest kastetult ja öisel kalmistul?

MATI: Selles see peamine jamaasi oligi, et polnud ta mingi kõhn ja prillidega, hoopis  musklis judovend oli. Ootas mind koolist veidi eemal. Kus ma alles sain ketuka osaliseks! Ja tulemus? Sellest ajast igasugu luulet kuuldes hakkab mu vasak silmlaug tõmblema ja paremale jalale lööb roosi. Isegi süütu koorilaul kutsub heinapalavikule sarnaseid nähte esile.

POEET: Nii põrkusidki elus esmakordselt vaim,

ja tõde karm,

ja armust tekkis valus hingearm.

MATI: Jäta oma jama! Ära ometi hakka jälle peale!

POEET: Jätsin juba, rahune maha. Näed sa, ei mingit austust, isegi minu viinapitsid on ära kaotatud või siis lausa ära varastatud. Saame juua ainult klaasidest.

MATI (torkivalt): Äkki mõni salaaustaja võttis mälestuseesemeks. Sul neid nüüd ju murdu. Ja need vaesed õpilased!

POEET: Kooliõpilased? Mis nemad siia puutuvad?

MATI: Nüüdsest peavad nad sinu elulugu tundma ja sinu luuletusi pähe õppima. Küll sa oled neile armas, küll nad sind väga vängete sõnadega meenutavad. Eriti enne ja pärast eksameid. Kas pole uhke tunne, mis? (Müksab Poeeti õrritavalt.)

POEET: Jah, tõesti! Alles peale surma võid sina kuulsaks saada. Ja sinu ööpotti müüakse oksjonil. Ja mida rohkem sinu kakat selles sees alles on, siis seda kallimalt.

MATI (pudelit lahti korkides): Selle peale peab lausa võtma.

POEET: Jah, muidugi! Vivat! (Joob Mati ulatatud klaasist.)

MATI (mõtlikult): Pea kõike saab viinaks ümber arvutada, seda iga valitsuse ajal.

POEET: Sa siis selline kõike viinaks ümber arvutaja? Lausa  Bakchose raamatupidaja? Väga huvitav indiviid.

MATI: Viin on kõva valuuta, juba mu vanaisa…

POEET (Mati juttu katkestades, vahele): Jäta nüüd ometi see kadunuke rahule. (Kahtlevalt.) Ta on ikka surnud sul?

MATI: Ei ole, tema on oma hooldekodus.

POEET: Lausa kahju temast siis.

MATI: Kahju? Sa ei saanud aru, ta oli hooldekodude välialade insener.

POEET (üllatunult): Mis imeloom see veel olema peaks?

MATI: (teist pudelit avades, krimpsuselt): Kui ma isegi seda õieti oskaksin endale lahti šifreerida, äh! Vanasti kutsuti taolisi kojameesteks, noh. Tema peab ainsaks õigeks väärtuseks viina. Kogu aeg rehkendas, mitu viina asi või teenus maksta võib. Toon sulle tema mõõteviisist näite: Bitcoin maksis algul ehk nii 0,0001 pudelit viina, nüüd saab selle eest 800 pudelit viina. Samas, (rõhuga) mõtle,  viin jäi ju viinaks, ei mingit muutuslikku-valelikku mõõtu selles. Puhas, ühegi börsimullita kraam.

POEET (itsitama hakates): Mida sa sest viinast kogu aeg seletad, see teil vist lausa perekondlik. Ma lausa kahtlustan, et su käbe vanaisa müüb oma hoolealustele pensionipäevadel viina.

MATI:  Sa ei oska kohe üldsegi ratsionaalselt arvutada. Ta oli kavalam kui meie kokku, ta ei müünud iialgi päevasel ajal. Ta müüs ikka öösiti. (Tõstab tunnustavalt näpu püsti.) Kusjuures, mitmekordse hinna eest müüs. Alati müüs. Juba noorusest saati, kas tead. Mul lõi ükskord lausa kramp ajju, kui ma arvutasin, kui palju pappi ta kokku on löönud. (Arvestuslikult, silmvaadet lae poole suunates.) No nii umbes, no nii parasjagu täpselt. Oh, mis särav number vastu vaatab! Nagu priske hoiupõrsake hõljuks taevas!

POEET (sarkastiliselt):  Äh, tegelikult on see kõik üks  pitzajama ja hollandi tulbisibulate börsi pabulad! Sellest ei muutu meiesuguste jaoks mitte ridagi, vaid üks pidev koin meie rahakoti kallal. Kuigi, seda peab küll märkima, üks väga imelik hooldekodu.  (mõtlikult) Seal oleks ilmselt lõbus olla. Ometi, kui nüüd mõelda, see su vanaisa, ta ju siis lausa teeneline alkokunn. (Itsitades.) Varsti saab ehk aurahagi rinda, mis?

MATI: Seda ma kardangi, ainult et aurahaks oleks siin pigem vahialuse rinnasilt. (Jälestust üles näidates.) Lisaks kogu vara konfiskeerimise võimalus. Kui nüüd sellest hooldekodust  täpsemalt rääkida – seal elavad vaid kuldsed kunded. Kõik need endised juhid ja muud peamutrid. Taat hakkas ju pärast päevasel ajal müüma, ehitas lausa mitu viinavabrikut.

POEET: Imelik su jutt, kuldsed kunded? Mis mutritest sa patrad? Hoopis sinul paistab kruvi puudu olevat. (Äkitselt, äratundvalt.) Ah soo, sa loodad siis pärandusele või? Selle peale küll võtame, et vanamehel ikka veaks ja sinul summade summana samuti. Proosit!

MATI: Proosit!

(Mati korgib teise pudeli lahti, valab enda ja Poeedi klaasid ääreni täis.)

MATI (ärgitades): Kas sa võidujoomisest miskit tead? Mitu viina sina ära kannad?

POEET (juba nähtavalt purjus): Ma joon su üle, pane tähele! Ma kuulsin küll, mis Magda sulle ütles ja soovitas (Võtab Matil ninast kinni, teise käega kallab klaasitäie mehele kurku.) Said nüüd oma salaplaani Magdga, ma vahetasin klaasid ringi! Tabletid ja alko, kokku segatult on need üks õige ägedalt lõikav vikat!

MATI: Sa tahad mind kohe surnuks joota või? Mul on lapsed ja armuke.

POEET: Armuke ei lähe arvesse, aga kas lapsed nutavad öösiti sind taga? Kas sa tead mulle seda kindlalt väita?

MATI: Ma pole neid ammu näinud. (Nuuksatades.) Osasid ei ole lausa sündimisest saadik näinud. Andke mulle andeks! Ma ju saadan teile alimente. (Lällates.) Korrapäraselt saadan, ma olen superisa, kes elab kui üksikul saarel. Ja on nii üksik! Tundke mulle parem kaasa, kurat võtaks!

POEET (uurivalt): Ja mis sa oma ühte silma kogu aeg kissitad? Kas sa hakkad siin kedagi maha laskma või?

MATI: Kuule nalja jah. Imelik, mu vaateväli on korraga lausa kahekordseks muutunud. Ära karda, ma ei saaks isendalegi praegu pihta. (Korraks tõsinedes, summutatult.) Ehk ainult oma püstoliga. Sellega kohe kindlasti.

POEET (ei tee Mati viimasid sõnu kuulamagi, bravuurselt): Sina könn, sellisega vaatega saab veel kahele lehele ja üheaegselt kirjutada. (Röhitseb.) Alles neljakordse vaatega võib valge lipu rahus üles tõmmata. (Kallab poole pudeli jagu enesele kurku.) Ma viskan nüüd vist pikali. Põrand juba hõljub. Tunne on küll nagu allveelaevas. (Tuigub.) Enne selle sukeldumist.

(Poeet poeb kobistaval kombel kirstu, tõmbab valge rüü endale üle pea.)

MATI (vaadates kirstus lamava Poeedi poole): Kuramus, enne kaane peale tõmbamist peab väheke õhuauke kirstu puurima, muidu tõepoolest lõpetame nagu põhjaläinud allveelaevas.

(Mati puurib tuigerdades trelliga kirstu sisse õhuauke, võtab Poeedi kõrval koha sisse, tõmbab kirstule kaane peale. Kostub norskamist, üks neist peenike, vilistav, teine jäme nagu tõrrepõhjast tulev.)

 

5

 

(Lavale saabuvad Reporter, Teleneiu ja Kaameramees.)

(Äkiline, tugev sõjakära, mis kirstus magajate norskehääled osaliselt summutab.)

REPORTER (kahtlevalt ringi vaadates): Sa kurat, parema meelega oleksin lumetormis  jalgpalli ülekannet teinud. Aga vabu tegijaid ei olnud. Kultuuriosakonna mansa oskas äkki ja kollektiivselt haigeks jääda. Ja mind kupatati siia! Nagu oleksin ma neile mingi vormi kaotanud, kõõlustest lahti varumees Jopa Kolla.

TELENEIU: Äh, neil eile vipipidu ju. Üks imikust blogija avaldas emaga kahe peale elulooraamatu „Minu üheksa kuud varjus“. Küllap praegu parandavad tekste  ja oma mõranenud päid.

REPORTER (Kaameramehele): Hüva on, teeme siis proovi. (Teleneiule.) Sina hakkad nüüd starti lugema!

TELENEIU: (sõrmi välja kõverdades nagu spordistarter): Viis, neli, kolm, kaks, üks. Läks! Kaamera!

REPORTER (tulistab sõnu nagu kuulipildujast, seda stiilis: spordireportaaž): Täna kohtume Poeedi koduväljakul. Nagu me näha võime, meie varalangenud sõnameister elas spartalikes tingimustes, millest aeroobne sõnavõimekus ei langenud, pigem iga takistusala läbimine süstis riimisstaari aina enam adrenaliini ja sõnakehalist muskulatuuri, mis  publiku poolt tervitava aplausi saatel nüüd lõpliku finišini on jõudnud. Meie poeet pole kunagi olnud tagaplatsil mune sügav mängija, ei! Tema  on alati olnud kesktormaja, rekordmõõtes hull, sõnalise palliga trikitav kombinaator... (Reporteri sõnavalingu katkestab Teleneiu.)

TELENEIU (kahtlevalt): Kuule, nii ei lähe, võta geissi kultuursemaks, saad nõnda veel punase kaardi.

REPORTER (häiritult): Mis vittpunane kaart veel, kas sa oled endale kohtunikuvile suhu unustanud või? Päriselt kohe?

TELENEIU (sisistades): Ma teadsin kogu aeg, et sa igavene seksist oled! Mul pole suus peale suusprei aroomi mitte kui midagi. (Avab vihaselt suu pärani, ajab keele välja.) Kas näed?

REPORTER: Lõhna näha? Sa oled peast ikka täiega kumer!

KAAMERAMEES: Eile meest WC-s ju oli, lausa 20 senti oli, kogu riik nägi. Ma ise võtsin kogu süžeeliini  kaadrisse ja kaamera mälukaardile. Õhtustes uudistes oli asi sees.

TELENEIU (vehib tõrjuvalt kätega): Mina ei mäleta midagi, järelikult pole mitte midagi taolist olnud.

REPORTER: Mis kena amneesia alamliik, kas su seksuoloog diagnoosis selle sulle?

TELENEIU (ennast õigustavalt): Ja sealt, sellest meeste vetsust on palju ja kuulsaid naisi läbi käinud. Asi, mida arutada, see ju ainult lõbus nali! (Nuuksatades.) Mind pandi ju puhtalt tanki. See eidekõplast saatejuht, ta on alati kõiki ette lükanud, nõnda neid tanki pannud! Ise tagaplaanil irvitamas. Päh!

REPORTER: Või et nagu lõbulik läbikäiguhoov kohe? See nüüdsest üleriigiliselt kuulus meeste vets. Kus põrgu lokaalis täpsemalt see asub? Ma võtaks järgmisel korral terve jalgpalli tiimi endaga kaasa.

KAAMERAMEES: Äh, sinust ja jalgpalli tiimist ei piisaks. Nende naiskülastajate  fotodest võiks sinna lausa suure galeeri avada. Vets kui avalik altar. Avatakse teine peale kahtteist öösel. Siis kui alko- või pulbrilaks latva on löönud ja kõik lähevad selle ette põlvitades palvetama.

REPORTER: Kurat, kuidas ma ei salli joodikuid! Nad rikuvad kõik ilusa alati ära!

(Sõjamürin vaibub. Kirstust kostub vali aevastus.)

TELENEIU (kiljatades): Jestas, kas praegu on Halloweeni aeg käes vää?! Kalender küll ei näita. (Vaatab oma nutikella, raputab seda koos käega.)

(Kirstuservale ilmunud käsi surub kirstukaant, lükkab seda aeglaselt kõrvale.)

REPORTER (Kaameramehele): Sa ikka filmid või? See on üks kena füür ja cash, mis siit vastu paistmas. Filmi nagu Tarantino! Filmi nagu Fellini!

KAAMERAMEES (agaralt  kirstu ümber kaameraga ringi kõndides) : Mh, ma juba siia sõites tundsin, et peopesa koledasti sügeleb.

TELENEIU (peaaegu karjudes): Munandid sul sügelevad! Mina selles jamas ei osale! Kas keegi teeb siin halba nalja vää? Hei, kuule, mul on judos roosa vöö!

(Käsi lükkab kirstult kaane maha, mis kukub mürtsuga põrandale. Teleneiu üritab minestada, aga veendudes, et pehmet kohta maha kukkumiseks pole, loobub sellest.)

POEET (pead kirstust tõstes, ümbrust ja tegelasi silmitsedes): Tead mis, sõlmi see vöö endale õige Cuggi rinnahoidjaks. Mati, ärka ometi üles, sa oled nüüd kuulus, sa oled omadega filmis!

(Mati käsi tõuseb koos trelliga, sihib sellega ähvardavalt TV kolmiku suunas, ajab ennast istukile.)

MATI: Sa kärbatanud rüssa vittu küll! Neetult kahju, et naelapüstolit kaasas pole, ma laseks kogu selle meie unerahu häirinud kamba kõik kristusteks!

TELENEIU (ninaga nuuskivalt): Kuulge, nad on puha purjus. Täiega lääbakil.

POEET ja MATI (kooris, ühehäälselt, kategooriliselt): Ega ei ole küll!

MATI: Ma joon üldse ainult riigipühade ajal.

POEET: Ja mina nende vaheajal. Oomen selle peale! Ulatage mulle pokaal! (Alandlikumalt, sirutab kätt.) Võib ka rahvalikul moel pakkuda, seda siis otse pudelist.

REPORTER: Nendega pole praegu mõtet vaielda, lausa ilmselt näha, et vennad on dopingu all. Nad tuleb kaineks saamiseni diskvalifitseerida! (Mati poole.) Kas sul kruve on? (Mati kompab oma pead, raputab seda siis eitavalt)

MATI (nukralt): Kadusid ära, joomise käigus kadusid. Nagu tavaliselt. Andke andeks!

(Reporteri plaani aimates, vinguvalt.) Ma tahan kohe ja tagasi magama minna! Ma luban, et ma ei sega mitte kedagi! Ma isegi ei norska! Võite mulle isegi pesunäpi nina otsa panna! Ei, ma ise panen!

REPORTER (muiates):  Sina jobust kakk, ma pean silmas ikka  metallist puukruve. On sul neid?

(Mati kobab oma taskutes, ulatab peotäie nõutud kruve. Reporter astub otsustavalt kirstu juurde, võtab Matilt trelli, lükkab Mati ja Poeedi kiirelt kirstu pikali, haarab kirstu kaane, paneb selle kirstule peale ja kruvib trelliga (Moel: kui tavalise kruvikeerajaga.) kirstu kaane kinni)

TELENEIU: Mis sa enda arust praegu tegid? Tinistasid kirstu kainekaks vää?

KAAMERAMEES: Seda ta tegi, ma võtsin kõik mälupanka üles ja kohe jagan üle neti laiali. (Hõõrub käsi.) Vaatame, kuidas raha tiksuma hakkab!

(Lavale tormavad Poliitik ja Assistent.)

POLIITIK (rebib raevunult Kaameramehe käest kaamera, sisistab): Mitte midagi peale oma peeru gaaside te siin laiali ei jaga! Muidu võite oma töökohaga hüvasti jätta ja kuhugi teid tööle ka enam ei võeta. (Küüniliselt irvitades.) Ainult ehk rindeoperaatoriks! Sedagi kõige ohtlikumasse rindelõiku!

REPORTER (protesteerivalt): Kuulge teie, kas te sõna- ja arvamusvabadusest ikka midagi teate?

POLIITIK:  Tean, aga eriti ei pea. Teie võite arvata kasvõi Vabaduse väljakul, aga selle laiema avalikustamise üle otsustan mina!

(Teleneiu rabab Poliitiku käest kaamera, eemaldab sellest kiirelt mälukaardi, peidab selle põue, rindade vahele.)

POLIITIK (raevuselt Assistendile): Too see mälukaart nüüd siia!
ASSISTENT (kaeblikult): Kuidas ma toon, kui isik pani selle endale nii intiimsesse kohta? Sinna juba ainult mõttes käe ajamise pärast võidakse mind seksistlikku mõtteroima eest ju lausa vangi mõista!

POLIITIK.: Intiimne on see info, mis praegu mälukaardil, see naisisik on riigi omand ja alluv. Aja asi kohe korda! Fass, Pontu, nüüd!

TELENEIU (võtab sisse ründava poosi): Poisu, tule aga siia, ma löön su kõige intiimsemale koha peale viimast hingekella! Kohe nii hellasti löön, et pärast seisab see su  tillerdav värk vaid kipslahase variandis püsti. Sina emme musi, mis sa nüüd passid veel! Tule karistuse kaissu!

POLIITIK: Sa isasääsest armetu olend, ikka peab ise kõik ette näitama!

(Rebib Teleneiu särgikese eest puruks, paljastades suure tekstiga pärjatud rinnahoidja (AINULT ALPINISTIDELE!), topib käe selle sisse,  rabab sealt mälukaardi, vehib sellega võidukalt Teleneiu ees) Ei läinud läbi teie võltshäbile üles ehitatud strateegia! Ma elus küll neid tisse näinud, igasuguseid! Ja tema tuleb (Uurib Teleneiu rinnahoidja dekoltee avast sisse.) oma valepartiiga minuga siin pimemalet mängima!

TELENEIU (nutma puhkedes): Ma kaeban teie peale!

POLIITIK (mõnitavalt): Päh! Te võite ju kaebuse esitada küll, meie aga menetleme seda peentehnikas  teie pensionieani välja. Ja salastame kogu andmehulga 75 aastaks.

(Reporter ja Kaameramees peksavad Teleneiu ja Poliitiku dialoogi ajal raevuselt poksikotti.)

(Seinal asuv telefon hakkab valjult helisema, aga keegi ei pööra sellele mingit tähelepanu.)

 

6

 

(Saabuvad Magda ja Rudolf.)

MAGDA (teeseldud üllatusega): Kus siis meie kadunuke on?

ASSISTENT (lõuga tähtsalt ette ajades): Kirstu paigaldatud. Sinna, kus vastava kontingendi koht!

MAGDA: Ah! Ma kohe teadsin, et Mati saab kõigega hakkama!

POLIITIK: Kes see Mati veel on?

MAGDA: Kõigi tööde mees on ta. Ta sai minult käsu Poeet tagasi kirstu toimetada.

POLIITIK: Sai hakkama küll, aga kaasuvalt. Ta on nimelt ise ka nüüd kirstus kinni.

MAGDA (ehmunult): Ei, ei! Minu Matikene tuleb küll kohe kirstust vabastada. Ta ei talu kinniseid ruume kohe üldsegi mitte.

RUDOLF (paatosega): Ühishaud, see kõlab pidulikult.

POLIITIK: Või kohe pidulikult? Kustkohast küll teil säärased kogemused pärinevad? Või olete ise sellises lausa viibinud? Mh, seda pikemas perioodis, ma mõtlen. Näiteks ehtsalt mädanevas vormilaadis.

RUDOLF (uhkelt): Meil, kirjanikel on ülimalt elav ettekujutlusvõime, asi see nüüd ennast minategelasena korraks ühishauda arendada.

POLIITIK: Ah soo! See kõlab nüüd lausa ulmeliselt: ülimalt elav anne ennast ühishauda arendada. Teate, aga meil, poliitikutel on ajalooliselt aretatud käsutusvõimekus neid haudu luua. Tahate, ma korraldan teid ka praegu kirstu kolmandaks?

RUDOLF (ehmunult): Ei mitte seda, ma pidasin silmas ikka literatuurseid kääpavorme.

POLIITIK: Siis ei tasu siin liiga palju sõnu suhu võtta, püsige vagusi.

RUDOLF: Just nii, püsida vagusal kursil!

POLIITIK (patsutab Rudolfile õlale): Tubli poiss! Nii hoida! Püsivalt! Nii jõuate ükskord omaenda aarete saarele. (Magdalt pärides.): Palju neid leinajaid kokku tuleb?

MAGDA: Laud saab kaetud  sajale inimesele.

POLIITIK: Sada inimest? Kuidas nad siia ära mahuksid? Selgitage mulle segadust.

MAGDA: Laud on virtuaalne, peielised kogunevad telesilla vahendusel. 

POLIITIK: Ja kas kogu laual olev samuti on virtuaalne? Sült, seapea ja muu säärane – need toidulikud rahvusaarded?

MAGDA: Me anname endast parima. Alati anname.

POLIITIK: Vaesed leinajad, ma tunnen neile sügavalt ja härdalt kaasa. Nagu muinasjutu lõpp kõlab: sõin ja jõin seal minagi, suhu ei saanud midagi. Aga meil on kõht pikast sõidust tühjaks läinud. Kas kavatsete ka meid virtuaalsele dieedile määarata?

MAGDA: Mis te nüüd härra, teie jaoks kehtib erinorm ja korralduslik erikord.

POLIITIK: Mis see „erinorm ja korralduslik erikord“ endas tõeliselt sisaldab? Õhtusöögiks? Ainult naturaalses olekus, ma paluks.

MAGDA: Eelroaks on meil sütel küpsetatud angerjas tarrendis. Põhiroaks pakume veise marmorliha krõbebataatidega. Desserdiks  on oivaline mandlijäätis.

POLIITIK: Mu süljenäärmed juba alustasid tööd, kuna lauda istume?

MAGDA: Laud on kohe, kohe, valmis.

POLIITIK ( käsi laiali visates, kui oraator publiku ees): Me ikka kõik mahume selle kena laua taha, mis? Eelkõige on meil vaja neljanda võimu esindajatega üks lepituse šampanja lausa pauguga avada. (Teleneidu, Kaamerameest ja Reporterit kordamööda pilguga puurides, sundivalt.) Kas pole nii, mu õilis daam ja noored härrad?

(Reporter teeb kiire liigutussammu poliitiku suunas, kuid peatub, astub tagasi ja lööb vihaselt mitu lööki poksikoti pihta.)

MAGDA (loeb vargsi, oma selja taga sõrmedel seltskonda kokku): Kõik on oodatud ja palutud, ma juhatan teid toidutelki,  palun järgnege mulle.

(Kogu seltskond lahkub Magda järel hanereas lavalt,  Kaameramees teeb Poliitiku taga kõndides talle sarvi ja grimassitab ja väänab nägu nagu poisike.)

 

7

 

(Muusa hiilib üle lava, jääb kirstu kõrval seisma. Võtab maas vedeleva trelli, avab seda kasutades kärarikkalt kirstukaane, tirib Poeeti ülespoole.)

MUUSA: Tasa nüüd, su kaaslane ehk üles ärkab veel, siis peaksin rettu lahkuma.

POEET (kirstust tõustes, ärevalt): Mis tärin kõlas, keegi kuulipildujast vist laskis kääpalises manas? (Siis rahunenult, Muusa ära tundes.) See oled sina, mu unelmate naine? Kuhu kadusid nii kauaks, mõtlesin, et ei eales sind ma enam näe.

MUUSA: Sa rumal, inimesest loom! Sa ju tead, kuniks elus minu loojast sina, fataalne rada mind ikka taas su juurde toob.

POEET: Jah, tõesti, jah tõi! Kuid kuidas, mis moel, sa ju näed – saatus kuri ju mu peaaegu surnuks lõi! Vaevu ärkasin.

MUUSA (etteheitvalt, norgus): Mis selles lohutust,

et oled elus taas?

Sa pole olnud mulle truu,

su põlv vaid omakasu nimel minu ees on olnud maas.

POEET: Sa armukade, mis üllatus!

Kuis olla saab truu pühakujust neitsile?!

Ta kättesaamatum kui hullu luul!

MUUSA: Nüüd mõlemad me pea vaimud,

meis elutuled kuhtunud.

Kas loovus, ainus,

mille nimel mind alatasa vist sa kutsusid,

nüüd külmaks tuhaks luhtunud, jah?

POEET: Minu tee viib põrgusse, kuid suunda kuhu sulle teeviidad viipavad?

MUUSA: Ma sinu loodu, pärisosa, see põleb koos sinuga, su looduga hapraks tuhaks. Siis kui enam pole kedagi, kes mäletaks su loodud ridu, su käidud radu lappaks unustuste tuul.

POEET: Sa praegu valetad nii alatult! Kui palju mina karjunud, seda seesmiselt veel eriti!

Muusa, tule sa! Puhu äratavat hingust minu loomele! 

Miks kükid nurgas  kui vaese valla armuand?

Miks sinu poolne ukse avamine inspiratsiooniks on olnud mulle nõnda harv?

MUUSA: No tulin, ma tulin, kuid miks sa kui pime tõukasid mind endast kaugemale? Nii habras, ämblikniidine me side. Miks minu süüdat tuli pimedus on sulle?

POEET: Eks olin jälle purjus ehk. Vahel endast, hulgim jookidest.

MUUSA: Kui huvitav. Miks üleüldse minu kuju lõid,

miks endalegi tundun vaid kunstlik põim,

kas nõnda ennast lõbustasid kui jumal deemonlik,

kas oma väärastunud kihu rahuldatud sel moel said?

POEET: Sul osaliselt õigus – nagu alati on õigusega.

Ma kõigilt naistelt võtsin laenuks osad,

ühelt jalad, teiselt käed, need embavad,

ühelt niuded mõnuloosse lukustavad, mõnelt arukuse,

teiselt kõne ja ta huuled,

jah, ja kolmandalt laenasin, võtsin palged õhetavad.

MUUSA: Ma kurb, ma ainult kokku laenatud kui vari,

 ei midagi, mis oleks minu pärisosa.

Miks nüüd alles tehtut tunnistad?

Ja kõlama jääb nii veider  tulemus:

nunna, hoora ühendkoor,

mis oode esitama peaks üheaegselt su kehale, su vaimule?!

POEET: Ah, jäta arm,

tean, et olen olnud narr, mul kõigega on  samaloodi lood –

püüd enesele luua maailma –

kus meeldinuks mul sõnariime ritta seada, elada.

Ma täiel rinnal seda nautinuks.

Ja nii kogu aeg, mu terve vaimu eluaeg.

MUUSA: Ma tõde kurba selles näen,

sa lootust liialt kõrgeks komponeerinud,

ei naine lihast,

ei maailm tõene sinna eales ulatu.

 

(Lavanurka ilmub vaikselt Rudolf, jääb sinna poolvarju seisma, ent Muusa märkab Rudolfit, varjub musta rüü alla.)

 

POEET: Su tõdemus on lihtne, kui nuga terav, lahtine,

mis praegu lõikas läbi mu konstruktsioonilised  veenid.

Tasuks teadmine: mul lihtsalt puudub see neetud kohanemisgeen!

MUUSA: Nii nad räägivad. Kes teab, kas ka mõtlevad.

POEET: Kes ja mida räägivad?

MUUSA: Need, kelle looming on nii enesekeskne, et peale kirjutaja enda keegi sellest aru ei saa.

POEET: Nüüd läksimegi proosaliselt proosa peale üle. (Mürgiselt): Mõnel on muusa nagu koer ketti pandud. Ime siis, et looming lõriseb ja isegi täiskuuta ajal taeva poole ulub.

MUUSA: Sa pead silmas enesetsensuuri? Kus oleksid enesele ise ehitanud puuri?

POEET: Just ja jah! Aega, kus kõik isendid määranud on endid hingelisse surnukuuri!

 

(Muusa lahkub kiirelt lavalt.)

 

RUDOLF (varjust välja astudes): Ma kogu aeg teadsin, et sa poolsegane. Nüüd räägid lausa iseendaga. Selge, et mitte midagi pole muutunud. Peale selle muidugi, et sa nüüd üks poolsurnud hull oled.

POEET: Mida sa, närirott, siin õige hiilid? (Õigustavalt.) Ma koostan praegu endale iseenda hauakõnet.

RUDOLF: Kavatsed siis ikka tõepoolest ja päriselt sule nurka visata?

POEET: Jah, muidugi, sina jah oleksid mu matustele see kõige suurem leinaja. Va pisarate trükkal!

RUDOLF: Lugejate ohtrad pisarad kaalutakse teatavasti kullaks.

POOET (irvitades): Kassikullaks.

RUDOLF (igavlevalt): Mis vahet, kas kass või lõvi. Peaasi, et see elukas kinnipüütud rahakrati mu majja tõi.

POEET: Kus nüüd ütles: lõvi! Perssekukkunud lõvitaltsutaja oled!

RUDOLF (ägestudes): Sina oled ise nii sügavalt pees, et kõige pikema  korgitseriga kah sellest välja ei tõmba! Kogu aeg oled seal olnud. Seejuures täitsa vabatahtlikult olekus.

POEET: Vabatahtlikust vang? Sa ise oled peast üks täitsa kukuruku.

RUDOLF: Mis pagana kukuruku?

POEET: Kuku on kägu ja ruku on ruttu kummargile ehk upakile. Ja kägu muudkui lendab läbi avatud, upakil tagumiku otse Rudolfikese kurku ja kukub seejuures valjult ja lustlikult: paju aastaid sulle, Rudolf, palju aastaid sulle, kallis Rudolf! Iga aastaga lisandub medal või kultuuriline au ja hind!

RUDOLF (kallutab pead, uurib pingsalt Poeeti, talle väga lähedale, lausa ligi astudes): Sa paned ikka õige laialt oma segast jurajutlust. (Nentivalt.) Nagu ikka, nagu tavaliselt. Sa hädine põrm! Isegi surm pole sind muuta suutnud, ep mitte üks põrm!

POEET: Sa kriiksuv kriitik, pane endale nüüd õige kiire jalg alla! Tõmba kuradile! Lase mul ometi iseennastki rahus leinata. Või muidu…

RUDOLF: Või muidu? Mis siis saab? Saad infarkti või insuldi? Kakelda sa ju ei oska. (Läheb ja lööb vastu poksikotti.) Aga mina käisin trennis. Minu pärast võid või kolm korda järjest kärvata ja üles tõusta. Täitsa vahva oleks. Kolm korda tasuta peielauas istuda veel lisaplussiks. (Röhatab mõnuga.) Ma esimesest eelistumisest  või selle harjutusest just praegu tulin.

POEET: Mis peielaud? Vea mind kohe sinna, mul on kõht nii tühi, et magu seedib praegu iseennast. Mõelda vaid, iseenda peielauas istuda, seda pole ka kõige hullemas pohmelliunes ette tulnud. See asi tuleb küll ära proovida!

(Hakkab Rudolfit käekõrval lavalt ära vedama, kui  kostub mitu valju pommivilinat ja järgnevaid plahvatusi.)

RUDOLF: Kus täna alles pommitab!

POEET: Sa räägid nagu vihmasajust. Jah, inimene harjub ikka kõigega, enne kui maha lüüakse. (Mõtlikult.) Aga rahuga ta sunnik ei harju, muutub rahutuks, tal hakkab siis nii ilmselt igav.

(Mõlemad tegelased lahkuvad lavalt.)

 

 

II Vaatus

 

8

 

Pöördlava, selle esimene sektor

 

(Jumbu kirjutab kirja, ülejäänud viis noorsõdurit istuvad sõdurikoikudel.)

 

NOORSÕDUR I: Kas näete nalja, mida see meie Jumbu seal õige kritseldab? Kas oma armsamale vastuskirja?

NOORSÕDUR II: Arvata on. Aga imelik mees, praegusel ajal kätt pastapliiatsiga vaevata.

NOORSÕDUR III: Ja kus ta sellise imeneiu üldse leidis, kes talle samaselt vastu kirjutab?

NOORSÕDUR IV: Äkki on see mingi uus trend? Kas keegi sellisest pole kuulnud, meedias näinud?

NOORSÕDUR V: Kuuldud ja nähtud on seda joont, et praegu kõiki  kirjaviise peab suure kahtlusega jälgima ja neist vajadusel ka ette kandma.

NOORSÕDUR II: Meie Jumbu või, lase tal nüüd olla, ta ju ohutu. Vaid väheke imelik. Nagu noores kehas elav vanamees.

NOORSÕDUR V: Tihti ja õõnestavalt on just säärased tüübid kõige ohtlikumad.

NOORSÕDUR I: Miks sa nii arvad?

NOORSÕDUR V: Nad kasutavad petvat olemust kui maski, kas siis tõesti aru ei saa? (Hüppab narilt, liigub Jumbu suunas, tahab temalt kirja käest kiskuda.)

NOORSÕDUR V: Näita ette, mida kirjutad. See on muide käsk. Sa pead sellele alluma.

JUMBU (kirja pükste tagataskusse peites): Ära nori muhku ja sinikaid. See on minu asi, mida ja millest ma kirjutan.

NOORSÕDUR V: Nii, et heaga ei anna? Hea küll, ma olen kohustatud antud intsidendist  koheselt ette kandma. Sa oled nüüd hoiatatud, selge sul?

(seni vait olnud) NOORSÕDUR IV: Mida sa siin ennast allohvitseriks kogu aeg kired? Ole rõõmus, et meid siia saadeti, ekstra toidunorm ja köögist saab lisa. Mul on ses osas selle Magda ja Matiga juba jutud kinni ja lukus.

NOORSÕDUR II (tunnustavalt): Sa meil õige kiire vend.

NOORSÕDUR V: Mina ei kire, kurat võtaks! Mina järgin korda!
NOORSÕDUR IV: Sina ennast väljavenitanud türbel! Mine õige ogalisse vittu, või tema igatseb korda taga! Tegelikult loodad selle oma valvsuse eest enesele rinda plekki ja karda, mis?  Poja, sa täna õnne, et me mingil ühishaua äärel leinaviise ei pea praegu törtsutama!

 

(Kostub vali, lähenevate mürkude vilin, järgnevad lõhkemiskärgatused.)

 

NOORSÕDUR III: 155 millistega panevad, raisad!

JUMBU: Sa oled kohe mõni ekspert või?

NOORSÕDUR III: Kõik need eksperdid võivad rivitult võtta ja koju kotile minna. Mina lihtsalt tean! Ma käisin sõjakoolis.

JUMBU: Mis kasu teadmisest, millise läbimõõduga mürsk su ribadeks tõmbab. Saadad postuumselt staapi rindelõigu ettekande või?

NOORSÕDUR I: Sul, Jumbu on õige imelikud naljad.

JUMBU: Ma räägin tõsiselt.

NOORSÕDUR IV: Liigne tõsidus tapab kuulist kiiremini. Kuradi hea, et siin vähemasti üks õige varjend olemas on.

NOORSÕDUR II (sosinal): Ma kuulsin, et vaevalt pooltele tsivilistidele jätkub varjendeid.

NOORSÕDUR V: Mina kuulsin ja te kõik kuulsite praegu! See on alatu provokatsioon! Mina koostan ettekande ja teie kõik kirjutate tunnistajatena sellele alla!

NOORSÕDUR IV: Ma sulle tõprale kirjutan. Mehed, tõmmake sel vennikesel kannikad paljaks, ma kirjan need ühte valusasse tulikirja! (Hakkab oma vöörihma lahti võtma, samal ajal kui üleskutsutud Noorsõdur V maha, põrandale pressivad.)

LEITNANT RÕUK: Kõik see mees kuulab käsku! Rivvi!  Mis laat siin toimub? Noorsõdur Viis, selgitage!

NOORSÕDUR V: Kõik see kamp on sabatöörid, härra leitnant! Nad tuleks kohe vahistada!

LEITNANT RÕUK: Ja keda käsite neile vahtideks seada, kõik siin lähikonnas on tsivilistid. Kas te üksi hakkama saate?

NOORSÕDUR V: Kui teie käsu ja relva annate. Mina olen valmis.

LEITNANT RÕUK: Kahjuks te ei ole valmis, sõdur. Te olete pooltoores ja küpsemata.

Te peate veel palju kannatama, et küpseks saada. (Näitab käega ülejäänute poole.) Koos nendega. Ma nimelt kuulsin algusest saadik teie jutuajamist pealt. Ja ma ei näe mingit alust teie kaebusele reageerimiseks. (Äkitselt ja rõhuga.) Peale ühe pisikese ja kollektiivse distsiplinaarse karistuse läbiviimise! Kõik see mees teeb jänku hopp! Asend sisse võtta! Marss! Jumbu, teie jääge siia.

(Kõik sõdurid võtavad sisse kükkasendi ja kätega endile nn  kõrvu tehes, hüppavad lavalt ära.)

LEITNANT RÕUK (rangelt): Näidake mulle nüüd see kirjutis ette.

(Jumbu ulatab veidi tõrksalt Leitnant Rõugule paberilehe, selle taskust võttes. Leitnant hakkab seda valju häälel lugema.)

LEITNANT RÕUK: Tüdruk, aga unes soovi mul edu!

      

Justkui eile see

kui mind saatsid

minu külvat seemned süles

 

Nüüd vaid  suigueelne palve meeletüves:

 

Tüdruk, aga unes

soovi mul edu –

nii mõõtmata minek mul ees

Mind vaata –

olen see hommikuuduse vaatega mees –

naeratus keelt näitamas palitu nööpaugu seest

 

Meid rindele viiakse palju – vaid otse – ei ringi

nii rohkelt on kangelassurma ihkavaid hingi

Vähe rivis on vanureid –

tunglevad noored ja kuumajad – jätkub veel neid

 

Tüdruk, aga unes:

 

Soovi mul edu –

nii mõõtmata minek mul ees

Mind vaata –

olen see hommikuuduse vaatega mees –

naeratus keelt näitamas sineli nööpaugu seest

 

Ja las mürtsuda marsil!

Ju kõigil marssalikepid torkimas

märssides –

au ja kuulsuse parsil

Sestap

allume meelsasti käskudele:

Marssides, marssides, raisk!

 

Tüdruk, aga unes:

 

Soovi mul edu –

nii mõõtmata minek mul ees

Mind vaata –

olen see hommikuuduse vaatega mees –

naeratus keelt näitamas sineli nööpaugu seest

 

Nüüd tinavihma saame nii tihti –

see padune vimm

sajaks kui kummuli taevast – ometi kandes otseti põrgusse

 

Aga meie roomame maadligi kaevudes

südamed mudas

tuksumas lahtiselt

kehad veeredes veres

 

Tüdruk, aga unes:

 

Soovi mul edu –

nii mõõtmata minek mul ees

Mind vaata –

olen see öökarva prillidega mees

narrnaeratus keelt näitamas sineli nööpaugu seest

 

Ehk ilmsi tagasi tulen

kui minekud üle on mõõdetud lõpuks  – lühemaks-puiseks

keelatuks lõigatud irvitus ripnemas vattkuue nööpaugu seest

 

(Leitnant annab paberilehe Jumbule vaikides tagasi, viipab Jumbut lahkuma. Kõnnivad lavalt ära.)

 

9

 

Pöördlava III sektor

 

(Pikk, robustne laud, mõned taburetid. Risti-rästi kanaõrred – neil paar kanatopist, roheline kamin, boheemlikus segaduses ringikõndivad  Poliitik, Rudolf ja Assistent.)

 

POLIITIK: See söömalaud oli gurmaane mõnu ise. Muidugi pealinna eliit- söögikohtadega võrrelda on kohatu – sealne glamuur juba iseenesest muudab  toitumise progressiivseks protsessiks.

(Assistent võtab vargsi midagi oma taskust, topib selle suhu, mälub, suud käega kinni kattes.)

POLIITIK: Jälle pidid sa varastama! Mis kõige armetum ses asjas, et sa teostasid seda salaja! Kas sa ei võinud seda siis kõigi nähes teha? Kes sind oleks keelata julgenud! Kus on sinu julge hundirind, ah! Taandarengus?

ASSITENT: Ma harjumusest, ma pole veel avalike vargustega harjunud.

POLIITIK: Aeg harjutusteteks, aeg harjumiseks. Sul selleks antud ajalimiit hakkab otsa saama. Sa pead pingutama nagu elueksamiks, muidu arvame su endi hulgast välja. Ja ilmuta rohkem isiklikku initsiatiivi, ammu on aeg! 

ASSISTENT (kaeblikult): Mina ja ainuisiklikult olen üles kleepinud viis tuhat valimisplakatit. Seda üheainsa öö jooksul! See on parteisisene rekord!

POLIITIK: Aitab halast! Asume peapunkti juurde. Pean tõdema, et oleme väga komplitseeritud olukorras. Elav surnu ei sobitu minu renomeega kuidagi ühte sängi voolamaks. Kuidas sellest väljuda? On ettepanekuid? Ma ei kuule või olen kurdiks jäänud!? (Ajab käega enda kõrva õieli.)

ASSISTENT (entusiastlikult): Mul on üks plaan. See on rafineeritud ja salakaval, te imestaksite, kuidas …

POLIITIK (tema juttu katkestades): Teada need sinu plaanid, ma kuulaks elukogenumaid. (Pöördub küsivat nägu tehes Rudolfi poole.)

RUDOLF: Liiga palju tunnistajaid on.

POLIIITIK (huvitatult): Milleks on liiga palju tunnistajaid? Te imponeerite mulle üha enam, teis on üllatavaid jooni, peate neid vaid julgema ja kindlama käega välja joonistama. Laske käia, laske endast murdja loom lõpuks välja!

RUDOLF: Nii paljusid ei saa ära kaotada, see ärataks liialt avalikku tähelepanu.

POLIITIK: Mis te haltuuratsete, oma juttu tunnistajatest alustate! Hoopis peamine peavalu punn tuleks kõigepealt mädast tühjaks pigistada. See ellu karanud Poeet on segav element! Meie kõigi jaoks!

RUDOLF: Vanasti maeti tihti kinnises kirstus.

POLIITIK: Miks te nüüd allegooriates räägite, kas see on teil elukutsest tingitud, lausa ehk haiguslik nähe?

ASSISTENT (kindlameelselt, ägedalt vihmavarjuga kui dirigendi kepiga oma sõnu saates): Me peame leidma lahenduse. Ja arvan, et mõjusa, lõpliku lahenduse. Nagu ma rääkisin, on mul plaan, mis ei saa kuidagi ebaõnnestuda.

POLIITIK (jutu vahele): Vaata ja näe, kus kaval rebasepoiss! Sõnastuselt „meie“ hüppas „mina“ kõrgemale õrrele! (Naerab lühidalt.)

ASSISTENT: Mul on üks number. See on telefoninumber. (Sosinal.) Hädajuhtumisteks. Nagu praegune olukord.

RUDOLF (lükkab sundivalt Assisenti ettepoole): Rääkige, rääkige, teie jutus on innovaatilist sädet!      

POLIITIK: Mulle meeldivad säärast tüüpi numbrid. Neis on ärgitavat kirge. Ja ära punnita nii kaua! Sa ei istu praegu  koduses ja mugavas tualetis! Pressi meile see kuldmuna kiiremini välja!

ASSISTENT (tuhmilt): See on killeri number.

POLIIITIK: Äh, mis sa ajad! Jälle üks äärelinna äpardunud gangster teeb vahelduseks lisatööd. Mis?

ASSISTENT: Ei, ei! See mees on professionaal. Mäletate, kui peatunnistajast pankur ootamatult oma talveaiast surnuna leiti. (Pöörab näo Poliitiku poole.) Ta oli osaline vist teie vastu suunatud protsessis? Te peaksite ju mäletama?

POLIITIK (tõrjuvalt): Kes neid statiste ikka mäletab. Aeg on nii kiirelt kustutav kustutuskumm.

ASSISTENT (veidi õrritavalt, venitades): Pidage hoogu, ainult kaks aastat on sellest möödunud. Aeg oleks ehk jälle säärast kustutuskummi kasutada?

POLIITIK: Olgu, lase tulla. Helista talle. Ainult, et tee seda avatud kõlariga. Ma tahan kõiki detaile teada! Sedapuhku küll!

RUDOLF ( kehaga vääneldes): Mind kutsub loodus, aeg kergendada end.

POLIITIK: Mina olen su loodus ja lootus. Jää paigale ja kuula kaasa, ära püüagi ennast märtrinurka mängida!

RUDOLF: Enamuse soovi tuleb võtta käsuks, ma alandlikult allun.

(Assistent valib taskust võetud mobiililt numbri. Kostub kutsungi helisignaalid.)

KILLER: Sul jälle mure? Lase aga tulla, sa ju tead mu takse.

ASSISTENT: Mu mure on sedakorda imelikum kui varasemad juhud ja tellimused.

KILLER: Vaevalt, et sa mind üllatada suudad. Mis nimi, andmed saada, tellitava harjumuste rida lisa kindlasti, seda kiiremalt saab tehtud töö.

ASSISTENT: Mõistan, mõistan. Sa pead ühe surnust üles tõusnu likvideerima. Lisatasu suurususeks su kolmekordne tavataks.

KILLER: Päris VIP siis kohe? Sa vist musta huumorit siin tõukad, mul pole aega ega vabu kõrvu su plära kuulata.

ASSISTENT: Ei mingit plära, asi tõsine. Üks luulesell meil suutis end jälle ellu, seda mõnitama tulla.

KILLER: Sa räägid ehk Poeedist, teda igal telekanalil praegu keritakse kui lõputut seriaali. Ent pea, ma teda tundsin, koos mitmeid öiseid seiklusi meil jäid seljataha maha. Kurat, ma ei taha su seekleist raha.

POLIITIK: Kümnekordne tasu, pluss eluaegne immuniteet.

KILLER: Kes see veel, mingi papp me juttu sekkus, miks? Sa pidada ei oska saladust.

Kuigi, tuttav hääl, vean kihla, see tribüünidelt kõlanud on kõrvu.

POLIITIK: Ma pakkusin, ei korda üle. Sellist kuulete vaid elus korra, saate rahus korralikuks, rikkaks kodanikuks.

KILLER: Olgu, saab löödud käed. Ma juba tean, kuhu tulla. (Irvitades): Hõbekuulid valama vaid enne pean, äkki deemon see teie vaim. Side lõpp, aidaa.

 

(Tekib hetkeline paus, kõik kohendavad oma rõivaid.)

 

POLIITIK: Õppige, te õppige, kuidas kriminaalse kontingendiga peab läbirääkimisi pidama. Ikka kindlameelselt oma põhijoone juurde tuleb jääda. Eh, pärast tuleb killerile otse loomalikult üks väike ja kena õnnetusliik vormistada. Ma räägin õige peatselt sellest meie vastava spetsialistiga.

RUDOLF: Teil on spetsialistid, miks nemad Poeedi ära koristamist ette ei võta?

POLIITIK: Sina kirjanarr, bandiiti ära kaotada on nende jaoks puhas töövõit. Lausa naudinguga täidavad etteantud kohustust. Tänavad, ja on võlgugi, et säärase priske kala neile ette söötsin.

RUDOLF: Nüüd olen mina ka tunnistaja… Kuid kauaks seda lõbu?

POLIITIK: Ära põe kogu aeg, nii võid tõesti haigeks jäädagi. Sina mulle ju nuga selga ei lööks? Muidugi mitte, sa lööksid nõnda ju ka ennast elulavalt minema. Nüüdsest oleme omavahel kindla sõlmega seotud mehed. Seda peab niisutama. Assistent, too meile üks naps! (Nimetatu kaob kiirel sammul lavalt.)

POLIITIK (Rudolfi poole pöördudes): Loodame, et alkhoolikust Poeet meile midagi ikka alles on jätnud. Ma pole täna piiskagi joonud, tööasjad ikka kõigepealt! Neetud keeluseaduse aeg kah veel kukil. Et see sõda juba ka otsa ei saa! Ära on tüüdanud. Oi, kuidas on ära tüüdanud!

RUDOLF (semulikult): Võit on käeulatuses, see tuleb vaid üles korjata.

POLIITIK: Mine rindele oma jutuga! Äh, läheme vaatame, kuhu see Assistent jäi, äkki klaarib üksinda konjakipudeliga juba arveid. Läki, läki nüüd!

(Hakkavad lavalt lahkuma.)

 

(Lavatagusest kostub Magada ja Assistendi ägedaloomuline dialoog.)

MAGDA: Ärge röövige vaest naist! See on reliikvia. Selle kinkis viiskümmend aastat tagasi mu isale Napoleon Kolmas. Isiklikult kinkis, saate aru!

(Talle vastuseks kostub Assistendi hääl): Aa, te oletegi siis nii vana nagu välja paistate? Seaduse nimel, ma praegu rekvireerin selle pudeli teilt ja selle sisu kuulub kohesele sundhävitamsele!

(Magda nuuksuv hääl): Jätke see mõnitamine, mind polnud siis veel isegi mu vanemate plaanides! Säh, võtke oma pudel, pistke see enestele sügavale kõriurgu!  Ma loodan südamest, et see on vanadusest happeliseks muutunud. Ja närige endile omi kõriõunu  peale. Mina igal juhul enam süüa ei tee! Minu poolt on nüüd streik! Selline ette hoiatamata ja pikaaegne!

(Kostub plekknõude kolinat ja puruneva portselani klirinat.)

 

 

Pöördlava II sektor

Poeedi tuba

10

 

MAGDA (ajab kirstus olevat Matit üles): Siin sa, kotkakene, nüüd mul oled, magad nagu inglike. (Raputab meest, kärgib): Kuule sina põrguingel, aja endale koivad alla ja tiivad külge, tõuse kohe üles!!

MATI (une - ja alkovineselt): Kas jälle elektrikilbi pealüliti otsustas vedru välja visata? Ma ju kogu aeg räägin: ärge kasutage seda uut praeahju, sellel on kiip läbi. 

MAGDA: Endal on sul kiip läbi. Sa ei näe, ei kuule, kuidas sinu kallist voodikaaslast päise päeva ajal paljaks röövitakse. Tule ometi kirstust välja! Sina ju ei hakka veel ära surema. Kas lubad seda mulle?

MATI (kirstust väljudes): Lubajale jääb raha alles, muidugi ma luban. Jagamisega on teised lood. Mis sult siis ära rööviti?

MAGDA: See sinu vanaisa väga vana pudel võeti käest. See ilmakuulus konjak, nii sa ju rääkisid mulle.

MATI: Sa tead, naine….

MAGDA: Naine?

MATI: Ära pane tähele! Ma ajan praegu igasugu jama suust välja! See on ärevushoost tingitud. Nimelt on see pudel minu pärandi osa. Kas sa ka tead, palju see üldse maksab?!

MAGDA (rõhutatult): Maksis, kulla voodiveli! Kasuta mineviku vormi. See pudel joodi tilgatuks, ma ise nägin.

MATI (kirstu tagasi ronides): Nii, nüüd või ma puupaljana rahus surra. Ma ju vanaisa tagant võtsin teise hoiule, mõtlesin, et kallis asi võib veel nii ehk kaotsigi minna. Vanamees ju pea arutu, kui teda viimast korda nägin. Kuule nüüd, pane mulle kirstukaas ka peale, ma ei taha seda maailma enam poole silmagagi piiluda! Pool miljonit raha ja nemad jõid ära! Matsid sellised! Remy Martin Lois XIII L’Odyssee D’un Roi, vaadaku kataloogi, viiskümmend pudelit vaid neid toodetigi!

Üks õige ja asine joodik ei teeks ka nii! Too vahetaks säärase viinakaupluse vastu ja jooks ennast pidulikult surnuks! Issand, milline kaotus mind on tabanud, laske mul nüüd ometi rahus olla! Anna mulle ruttu oma unerohu tablette, neid kõige kangemaid.

MAGDA (kirstukaant peale sättides): Võta need tabletid, maga rahalein endast välja - minema. Tegelikult on sinu uus sõber kõiges süüdi. Niikaua kui kõik lauas olid, vinnas ta kõik alkoholivarud ära. Siis nad tulidki sinu vanaisa pudeli järele.

MATI (summutatult, kirtsukaane alt): Kas see poeet või? Jah, temast võib kõike uskuda, ta oskas isegi minu külili joota. Pane veel tähele, ta ei sure päriselt iialgi, hoopis isepäiseks ja kõndivaks muumiaks muutub, alkohol ju palsameerib ülihästi.

MAGDA: Hääle järgi oled sa juba ise üks muumia.

(Kirstust kostub vaikset norsatust.)

(Siseneb Poeet.)

POEET: Kus Mati on? Mul on talle tähtis asi öelda. Ma veidi süüdi olen tema ees, vingerpussi keerasin.

MAGDA (ninakalt): Ta on ära on kadunud. Ma otsin ise ka teda taga. Aga sa võid mulle öelda, ma annan talle teada, kui teise üles leian.

POEET: Ütle talle, et minu käest võib ta ühe pudeli saada.

MAGDA: Kao siit, ta niigi purjus veel! Joo aga üksi edasi!

POEET: Ise tead, ise tead, naine! See pudel pole tavaline!

(Lahkub lavalt.)

 

(Telefon seinal hakkab undama, Magda kõõritab, kuid ei oska midagi ette võtta. Pühib seda taskust võetud lapiga, nipsab seda sõrmega, telefon jääb vait. Magda noogutab rahuolevalt pead.)

 

(Sisenevad Poliitik, Assistent ja Rudolf.)

 

ASSISTENT: Netiühendus ja side on lõplikult maas! (Võtab taskust mobiiltelefoni.) See oli ainus, millega viimati sidet sai hoida. Nüüd võib sellegagi vaid lutsu visata!

(Magada vaikib demonstratiivselt, pühib jälle seinatelefonilt tolmu. Seinatelefon hakkab jälle kumedalt undama)

ASSISTENT: Ohoo, mis uunikum! Ma sellist vist kunagi muuseumis nägin! (uurib aparaati, lööb käega) Mina seda ei julge puutuda, läheb teine veel katki. Vastuta veel pärast!

POLIITIK: Keerake see lärm ometi kinni, ma ei kuule isegi omi mõtteid! Meil Rudolfiga on vaja leinakõne kokku seada.

MAGDA (nipsakalt): Kas kavatsete ta elusalt maha matta, ta alles oli siin.

RUDOLF: Iga kell kord seisma jääb, seiskub vedru, vaikib tikse, ajalukku kuhtub ta pommikõlast hääl.

POLIITIK: Täpselt ja tabavalt! Puhas naelapea! Kuhu see telegrupp kadus? Meil on vaja mu pöördumine ja sõnavõtt salvestada!

MAGDA (tülpinult): Nad läksid sõdurite juurde intervjuusid võtma. Otsige, ja te leiate.

POLIITIK: Ühe konjaki pärast nüüd selline frustratsioon. Päh, ma hulga kallimaid joonud!

MAGDA: Kallimaid kui Remy Martin Lois XIII L’Odyssee D’un Roi? Kas kohe tõega?

POLIITIK: Kuulge, mu keelenäsad degusteerivad veel hästi. Mul siiani sest odavrüüpest sõnniku maitse suus. See kõlbab ainult desinfitseerimiseks, ei enamaks.

MAGDA (huvitunult): Teil on ehk veel see pudel alles? Kuhu selle jätsite? Ma teaksin teinekord siis ette vaadata, et maitsevääratusest nõnda mitte komistada.

ASSISTENT: Mul põues see, veel tilk on põhjas. Võtke see! (Ulatab põuest võetud pudeli Magdale.)

MAGDA (keerutab pudelit, loeb etiketilt valju häälega): Boisson spiriteuse Pieds d’Oie*. Mingid jalad? Ongi jalgade määrimiseks mõeldud? (naerab): Tõega?

 (Assistent topib endale näpud kurku, kõõksub, püüdes oksendada.)

RUDOLF: Kus närb mees, ei pea ta kõht, ei tea keelt. Piiritusjook Hanejalad kõlab sildilt, prantsuskeelselt vastab sealt.

POLIITIK: See tal pärilik, ta on vaene, vanemateta laps, lausa orb.

ASSISTENT (suud pühkides): Minu ema ja isa on meie partei!

POLIITIK: Jah, sa tagatubades ristitud, meie sinu lapsendasime. Ole nüüd kukupai ja konvoeeri see telekamp kiirelt meie juurde. Nendega on vaja kogu võtteplaan ja kompositsioon läbi arutada. Ah, jälle itkujama on ees ootamas, kustkohast küll ma need pisarad välja võlun?!

(Assistent lahkub lavalt.)

MAGDA: Ma võin laenata, mul on neid üle ja liigagi.

POLIITIK: Alles oma haual nuttes saate selles päriselt kindel olla.

RUDOLF: Sisemisi pisaraid, kes neid nüüd näeb. Ei ööl, ei päisel päeval, need sisse, hinge küntud sügavalt, nii tummalt, valusalt.

MAGDA: Pane nüüd need leinalipud endale ilusasti põue tagasi, lehvita nendega õigel ajal ja otse kaamerasse. (Ärevalt): Mul siin on vaja oma kallile Matile vist maoloputust teha. Vist liiga palju sai neid unetablette vist talle sisse söödetud. Oot, piim peaks sellistel juhtudel vist aitama.

(Mitte keegi ei pööra Magda jutule tähelepanu.)

 

(Sisenevad Kaameramees, Reporter ja Teleneiu.)

 

KAAMERAMEES (tõrjuvalt Poliitiku suunas): Me juba kuulsime teie võtteplaanidest. Meil pole tagavaraks mitte ühtki mälukaarti. Teate ju isegi, kõigele on sõjaaja limiit kehtestatud. Nii et võite selles osas rahulikult jalga puhata.

POLIITIK: Aga orkestri sõdureid te ju ikkagi intervjueerisite?

TELENEIU: Mh, ainult audiovormingus tegime seda. Teile selline variant on ilmselt ebapiisav?

POLIITIK: Assistent, kas mälukaart on sinu käes?

ASSITENT: Muidugi, minu käes on nagu seitsme seifi sees.

POLIITIK: Mis aga teha kaardil oleva infoga? See tuleb olematuks kustutada. (Uurivalt): Ja üldse ära unustada. Või kuidas?

KAAMERAMEES: Ja teenitud papp jääks saamata…

POLIITIK: Seda asja annab ehk korraldada. Assistent, too meie rahakott õige siia. See tagavara rahakott, see suurem.

(Assistent kaob korraks lava taha, saabub tagasi koos suure spordikotiga, venitab selle Poliitiku ette.)

POLIITIK (tonksab kotti jalaga): Võtke aga julgesti. Nii palju kui aga vajalikuks peate.

REPORTER (kotti lahti tõmmates) Ma ei teadnudki, et te nii suur spordisõber olete. Isegi raha hoiate spordikotis.

POLIITIK: Mina olen kõikide sõber, nende, kes minuga koostööd teevad. Ma nagu rahva treener või nii.

TELENEIU: Treener?! Kuulsin ma ikka õigesti? Mitte teener, ei?

POLIITIK: Lubasin enesele väikese kalambuuri, ega neiu ometi seda pahaks pane?

TELENEIU: Ma ei oska enam midagi arvata. Kuidagi kõhe hakkas.

REPORTER (topib sordikotist võetud rahatähti Teleneiule pihku): Ära nüüd ometi oma äkki üles ärganud moraalsuse kätte ära sure! Liiguta omi käekesi ja võta aga vastu! Seni kuni antakse.

TELENEIU: Nii võib muudki vastu võtma hakatagi. Saab veel harjumuseks.

POLIITIK: Sellised harjumused muutud ajaga aina meeldivamaks. Võite mind uskuda, omast käest tean. Aitab küll, Assistent tõmba lukk kinni! Mõõda jääk üle!

ASSISTENT (pusib oma püksiaugu kallal): Mul pole pükstel üldse lukku, puha nööbid on.

(Oma eksimusest aru saades, tõmbab kiiruga spordikoti luku kinni, ajades Kaameramehe ja Reporteri sellest neid nügides eemale.)

POLIITIK (naudinguga hääles): Vii nüüd kott oma kohale tagasi.

 

(Assistent kaob koos suure kotiga, seda enda järel lohistades lavalt.)

 

POLIITIK: Soo, nüüd siis rahuleping on meie vahel kindlalt sõlmitud?

(TV kolmik noogutab.)

POLIITIK: Mälukaardi saate Assistendi käest, hakkame nüüd võtteplaani kirja panema. Läheks õige lauda tagasi, seal meeldivam asju arutada, kõnet ja selle salvestamise nüansse kaaluda. Magda, kas su streik on läbi?

MAGDA: See selline pisike hoiatusstreik oli, sellist pisiasja ei maksaks meelde tuletatagi. (Pisikese pausiga, õhinal.) Mulle meeldivad sportlikud poisid, kohe alati on meeldinud!

POLIITIK (võtab Magada õlgade ümbert kinni, naine kiljatab teeseldult): Küll ma neid asju tean, need spordipoisid ja nende kotid. Kogu see vägi, rünnak toidulauale on alanud! Minu järel, sammu marss! Tribüünile vaat! Au anda!

 

(Seltskond pöörab oma päid publiku suunas, andes käetõstega kulmupiirkonda saalisviibijate suunas au ja veidralt samme seades, marsib püüdlikult Poliitiku sabas lavalt minema.)

 

 

 

 

 

Pöörlava II sektor

Poeedi tuba

Öö

11

 

(Lava pimeneb, sellele hiilib kaabut ja maski kandev tume kogu. Ettevaatlikult eemaldab Killer kirstult kaane, valgustab seda nahkmantli taskust võetud taskulambiga. Veab kirstule kaane peale tagasi. Tuppa tuigub Poeet, kummutab pudelist jooki, otsides samuti kedagi taga. Nad ei märka teineteist, vaid tiirutavad  teineteise kannul mööda tuba, vaadates kõigi esemate alla ja taha. Tõusevad üheaegselt, pöörduvad nägupidi vastakuti)

 

POOET: Kes sina siin, hiiliv kogu, tondi moodi must? Mida, keda otsid, vasta, või muidu näitan sulle väljapääsu kiiret ust!

KILLER: Sind otsisin, nüüd oledki mul peos! (Tirib põutaskust räpakalt püstoli välja.) Kuul lendab kiiremini plagamisest, ei tasu vaeva, end ära palvetesse kaeva. Siin su lõpp ja ots,  mult vastu võta viimne, tinast kost.

POEET: Ehee, mis riim, mis paatos! Miks valm su sõnadele laotus?

KILLER: Mul pole aega, mul on rutt, nüüd hülga lorast jutt, end suremiseks valmis sea, oma uue isandaga kohtud pea.

 

(Mati tõuseb kirstust, tõstab kirstukaane oma pea kohale, läheneb selja tagant vargsi Killerile, lööb sellega talle vastu pead.)

 

Killer kiljatab, laseb püstolil maha kukkuda ja hakkab mööda tuba ringi jooksma.)

POEET (etteheitvalt) Sa ei löönudki teist maha, mõtlesin, sa mu sõber oled. Mis  selgus, et hoopis saamatu, mis asi lausa pahavara. Oh, mis türatore sell!

MATI: Jälle sina oma luulemõminaga. Jäle ei ole juba? Kurat, ma oleksin pidanud ikka sinna kirstu jäämagi.  Võta endale teadmiseks ja pane kõrva taha: teinekord kui sind keegi maha laskma tuleb, aitan ma tal täpselt sihtida!

POEET (kiljuvale, ikka veel ringiratast jooksvale Killerile): Jäta nüüd järele see sõrglase sörk, kust tuled, millest see viha? Kas kees nõnda üle, et ei pidanud vastu ja põrgutöö pudelilt lendaski eest kannatuskork?

(Killer ei tee Poeedi jutust väljagi, jätkab jooksu, nüüd küll juba vaiksemalt, tasasemalt, vaikse inina saatel joostes.)

MATI: Ma ehk liiga valjult teda lõin? Tal ehk salamisi varjatud langetõbi esile nüüd lõi?

POEET: Vastupidi, sa teda kostitama oleks pidanud hoopis kangemalt! Siis ringiratast ei jookseks tüütus see, ta keha karistust kandnuna põrmus lamaks. Ei enam hingaks, oma pattu lunastanult siraks see me ees, kui lunastatud, süüta, surnud laps.

MATI (haarates oma kõrvadest, need kämmalde kattes): Mind ajab iiveldama, sa ei saa ka kuidagi järele jätta!  Või pean sindki kostitama! (Viibutab ähvardavalt kirstukaanega.)

 

(Tekkinud kära peal jooksevad kohale kõik tegelased. Neid märgates viskub Killer nurka pikali, jääb vaikselt sinna lebama.)

 

LEITNANT RÕUK: Kes rikub öörahu, miks ei peeta kinni erikorra seadusest – üle kolme isiku, seda peale õhtust, kella kümnest aega, koguks koguneda, on rangelt keelatud?

(Noorsõdurid saabuvad koos puhkpillidega, neid kui relvi ähvardavalt enda ees hoides.)

VIISIK VIIS: Härra leitnant, keda arreteerima nüüd peame?

(Leitnant ei vasta talle, märkab maas vedelevat püstolit, korjab selle üles, jääb relva uurima.)

POLIITIK (lotakil aluspükstes, tema kaissu, lähedale nügib ennast napis öösärgis Teleneiu): Kus mõrvar on, Poeeti tapetama tuldi, see on ilmne. Kes asja uurima nüüd peaks? Meie …, see mina tähendab, tahaks erootilisse, ptüi, patriootilisse unne taas taanduda.

POEET: Kustkohast te seda teate, võtate, et mind just tapma tuldi? Te seda teada ei võinud oma pornograafilises uneski.

LEITNANT RÕUK: See nüanss minulegi huvi pakuks, ehk selgitate?

 

(Jumbu käib mööda tuba nuuskivalt ringi.)

 

RUDOLF (päästvalt, kaitsvalt): Eks võimukandjatel on antud anne, kõigest enne teada, kui saabub kantseliidis aruanne. Nad selleks ongi seatud, rahva poolselt kinnitatult valitud.

POLIITIK (tänuliku noogutuse Rudolfi poole saates): Nii täpselt ongi, mu kuues meel siin kõigest toimuvast mind teatas, uni lakkas, peatus. Ma enda kohust täitma tulin.

POEET: Su lõust on tuttav, ma seda tihti näinud, reklaamidest kui iiveldus nii tihedalt mu meeltesse see käialt käinud. Ja tibu noore juba haarand endal haaranud kaenlasse! Eh, kohikukk, kuid kommet pole jätnud teine. Neiu hurmav, teile ennustan, te öö ja uni saanud on vaenlase nii kurnava. Mees omadega läbi, kuhtunud on, ta kõlbmatu on kireks, naudinguks – ta üleeilne, riknend eine.

TELENEIU: Mis labasused, millest räägite? Me nagu õde - venda magasime kaisus. Te enda kiusatustest ehk nõnda sõnu seate? Näe, silmad hõõguvad, pilk silmadega vägistab, mind päästke hullund surnu käest!

(Poliitik suudleb isalikult Teleneidu laubale, lükkab ta endast kergelt kaugemale, võttes sirge hoiaku, end väärikasse positsiooni seades.)

JUMBU (ikka otsivalt toas ringi käies): Kas röövel, mõrvar siit ruumist lahkus, kas keegi märkas? Või tõesti, ta meie seas end peidab siiani?

MATI: Ei, jalga lasta ta ei jõudnud, ma oleksin kindla peale märganud. Küllap kusagile nurka, va raip on ennast ära peitnud. Sa otsi hoolega!

(Reporter ja Kaameramees ühinevad Jumbu otsinguga.)

LEITNANT RÕUK: See püstol on rariteet. Mõnigi kollektsionäär maksaks selle eest kasvõi hingehinda.

MAGDA (lähemale trügides, leitnandil käes olevat relva lähedalt uurides): Mis selles relval nii imepärast. Tavaline relv ju, Matil on täpselt samasugune.

LEITNANT RÕUK: Kas tal ka relvaluba on?

MAGDA: Ei mina tea. Küsige õige ta enda käes, ta on juba vastuse ja vastutuse kõlblik. Aga mis ime selle püstoliga ikkagi on, te ei kostnud miskit mõistlikku.

MATI: Mul on kõik tingimused relvaomamiseks täidetud. Vastavad dokumendid kah olemas.

LEITNANT RÕUK: Ja need ei ole aegunud?

MATI: Ei, seda nüüd küll ei ole, kõik korras sellega. Ma teile näha toon?

LEITNANT RÕUK: Minge, minge. (Viisik Kahe ja Viisik Nelja poole pöördudes.) Saatke seda härrat, et ta mitte ära ei eksiks.

(Mati lahkub Viisik Kahe ja Viisik Nelja vahele pigistatult lavalt nagu konvoeeritav.)

MATI (kaeblikult): Kas ma olen nüüd arreteeritud?!

LEITNANT RÕUK: Veel mitte, ma pole teie õigusi ju teile ette lugenud. Kas pole nii?

MATI (veel üle õla, Viiskute pool tugevalt minekule tõugatult): Need teie õigused, need ei meeldi mulle kena persetki.

LEITNANT RÕUK: Ärge ropendage. Olge väärikas. (Magdale.): Ma vastan teile. Kuigi see ehk läheks vastuollu kriminaaluuringu mõningate elementidega.

POLIITIK: Mis kriminaalne uuring veel? Ärge asja üle kruvige, teie teenistuse vint võib nõnda maha käia. Pealegi, te pole ju kriminalist, on mul õigus?

LEITNANT RÕUK: Te eksite. Enne sõda olin. Mõrvarühmas, nii, et te ei pea minu kvalifikatsioonis mitte kahtlema.

MAGDA: Ah sa nugis, kus hiilis kanalasse! Teil ehk palju huvitavaid juhtumeid selja taga? Kamina ees ja hubases olekus oleks neid nii kõditav kuulata. Aga see püstol? Mis sellega?

LEITNANT RÕUK: See on peturelv. Laskja surmaks iseenda. Püstol laseb nimelt vastassuunas ehk selle käes hoidja enese pihta. Selline asjaolu tekitab minus palju küsimusi. Väga mitmesuunalisi küsimusi esitab. Jah, nii see on paraku…

 

(Jumbu on lõpuks nurka, kägarase tõmbunud Killeri üles leidnud, hüppab huilates tollele selga ja püüab teda valguse kätte tirida. Reporter ja Kaameramees tormavad teda abistama.)

 

JUMBU: Mida sa rabeled, ega sa nii kõva pähkel ka nüüd pole. Kuulge, ta on libe nagu lutsukala. Kurat, on vist ennast mingi õliga kokku määrinud.

REPORTER (ähkivalt): Hoia teda jalgadest! Sina, Kaameramees, võta nüüd ta peanupp valuvõttesse. Mäletad küll, ma ju õpetasin sind.

KAAMERAMEES: Kilukaalu teine, aga väänleb nagu angerjas. Värdjas! Kurat, ta lõi mulle munadesse! Nii alatu temast!

TELENEIU (uniselt): Jälle üks õnnetu mees. (Haigutab.) Ja veel õnnetum naine, kes ta enesele kord saab.

KAAMERAMEES (valust sisistades): Mul on juba lapsed, ära muretse üle. Naine jättis mu ammu maha.

TELENEIU: Eks ta teadis siis ette. Meil on siin üldse nagu üks selgeltnägijate kokkutulek. Osad näevad lausa läbi une ja seinte. Ainult minu pea sisse ei oska neist keegi näha! (Naerab helisevalt, provotseerivalt.)

 

(Kolmikul on Killer lõpuks valguse, lavaosa keskpaika tirida õnnestunud. Paljastub Killeri musta värvi, läikiv nahkmantel, must, ainult silmi vabaks jättev maskist riidetükk, mis kukla taha sõlme seotud.)

 

POEET: Ma tahaksin ta nägu näha. Selle alatule miimikale otsa vaadata. (Hakkab Killeri maski sõlme lahti harutama.)

LEITNANT RÕUK: Pidage kinni, kas see on kuklasse sõlme seotud?! Las ma vaatan seda! (Uurib sõlme, mühatab.) Juba selgem!

POLIITIK: Mis sai selgemaks, mis see sõlm teile rääkis?

LEITNANT RÕUK: Väga õieti väljendusite, asitõendid nimelt räägivadki. Keda sisse, keda välja, see sõltub juba asjaoludest ja tõlgendustest.

POLIITIK: Te räägite juba nagu mu kallid kolleegid. Täiesti samased võtmeelemendid, sõnastuste baas ja karkassid. Te olete paeaegu meie mees!

POEET (karjatades): Lõpetage ometi oma sõnaline žongleerimine!  Tõmmake kalts sellelt sellilt, lõust las paljastuda tõeks! Kuramus, ma ise seda teen!

JUMBU: Härra leitnant, kas tohib maski maha võtta. Või toimetada seda kusagil mujal?

LEITNANT RÕUK: Käsk on! Maskist vabastada!

JUMBU (kulpi lüües): Just nii! Maskist vabastada!

(Tõmbab Killerilt maski eest ära, kraest hoides kangutab põlvili oleva mehe nägu ülespoole, et kõik saaksid näha: tegu on Assistendiga. Ahetavad hüüded, osad pööravad päid kõrvale.)

 

POEET: Mis lumm teid tabas, mis ses mehes salapärast? Miks mina, keda tapma tuldi, juba tunnen mahavaikimise eelset sundi?

ASSISTENT (irvitab): Kui sa vaid teaksid, mees!

POEET: Teada mida? Tõde niigi ilmne, arreteerige see kodanik, seda enne, kui teen tal viga!

POLIITIK (Assistendi poole): Loru! (Tahab koos Teleneiuga lahkuda.)

ASSISTENT: Nüüd minu kannatus sai otsa. Sa vana sikk, kas mõtled, oled puhas? Ei, sedakorda ei õnnestu su vana trikk. Mul tõendid kõik su vastu olemas, sa ei aimagi kui väävlihaisune su lõpp, mis peatselt kutsumatult külla tulemas.

TELENEIU (vinguvalt): Kuulge, kas siin mingi fucking  luulerühm etleb vää? Taielge mujal, olge ometi normaalsed! Please, pliiz, rääkige nii, et kõik aru saaksid! Kas on tõesti nii raske vää?

POEET: Ah, mida kirkat, mida vart! Minge õige peldiku taha ja laske porrilist jenkat tantsides endale kuul pähe!

ASSISTENT: Sa oled ikka üks õige naiivne mees, nemad lasevad sulle kuuli pähe, võid mind uskuda! (viipab laval olijate suunas) Nad kõik! Jah, just nimelt! Oma käega küll mitte kõik, aga suunavalt üritaksid eranditult!

POEET: Mis puhul? Mis ma neile teinud olen?

ASSITENT: Teinud? Sa ei ole sittagi teinud, sa lihtsalt oled.

POEET: Olen kes või mis?

ASSISTENT: Ülimalt segav element oled! Seda igaühe jaoks siin ja praegu. Minu karjääri rüvetasid sa ka roeveeks! Sina, värsside Barmen, kes mitte keda kuraditki ei oska peale trash kokteilide kokku mikserdamise!

POLIITIK: Sa peaksid tõesti parem päriselt surnud olema. Kõigil oleks mugavam.

ASSISTENT: Nüüd see vana kramp ütleski tõe lagedale! Kuulsid ju isegi. Kuulsid!

POLIITIK: Sina pea oma ülemine mulk nüüd kinni! Miks sa ise killerit mängima tulid?

ASSISTENT: Ise sa ju rääkisid: ilmuta initsiatiivi! Näh, ilmutasingi, loovust veel otsagi.

POLIITIK: Ja kes kurat see telefonis killerit mängis?

ASSISTENT: Ah see tola või? See on mul üks tuttavast teatriühingu liige. Lapsepõlve semu, kes ripub väheke nagu võlanagis.

POLIITIK: Jääbki rippuma? Mida ta täpselt teab?

ASSISTENT: Aa, talle ajasin puhtalt paska, et nagu tüngakõne või nii. Ta ei tea rohkem mitte halligi.

LEITNANT RÕUK: Ma olen nüüd ehk üleliiagi kuulnud, aga kustkohast te ikkagi selle relva saite?

ASSISTENT: Sealt, kus enam ei ole!

LEITNANT RÕUK: Aitab küll! Lõpetage oma badass’i mängime, te ei ole seda! Või muidu! (Laksatab kiirelt vastu poksikotti mitu lööki, lööb seda peopesadega kahelt poolt nagu vastu inimese kõrvu.)

 

ASSISTENT: Hea küll, hea küll, ma võtan vaiksemaks. Luban! Relva ma ainult laenasin. Ma oleksin selle pärast tagasi pannud, ausõna! Kust ma teadma pidin, et see mu enda teise ilma oleks saatnud. Ma ei vajutanud ju päästikule. Seega olen süütu.

POLIITIK: Süüdimatu idioot, vaat kes sa oled! Sa veel saad mu käest!

 

(Saabub Mati kahe noorsõduri saatel, ulatab leitnandile dokumendid.)

 

MATI: Siin on kõik dokumendid. Relvaluba ja need teised.

LEITNANT RÕUK (uurib dokumente): Need, teie teised, on õige huvitavad. Oksjonimaja tunnistus, mh. Ainult , et see pole teie nimele. Siin on kirjas: Karl Ükskõik. Kes see meeskodanik olla võiks, tema praegune asukoht?

POLIITIK: Ohoo, seda meest meie teame. Ta oli meie pikaaegne auliige ja annetaja.

MATI: Asub Sangarite kalmistul, kääbas number kakssada viis.

LEITNANT RÕUK: Kes ta teile on? Vabandust, oli?

MATI: Vanaisa.

POLIITIK: Ja teie oletegi see Mati Ükskõik? Tõega või?

MATI: Olen küll.

ASSISDENT ( teeskleva paatosega): Nüüd on minu silmad teda näidud.

MAGDA: Keda sinu silmas siis ära nägid?

ASSISTENT: Selle riigi kõige rikkamat pärijat. Kes pidevalt redus on, keegi temast midagi eriti ei tea. Ainult vanaisast, ta oli mitme hooldekodu ja viinavabriku omanik. Imelik vaid, et pärija nagu tina tuhka kadus.

LEITNANT RÕUK: Ja mis te siin teete, rikas pärija?

MATI: Varjan ennast, sõjaaeg ju. Ja varjend siin on hea. Ise valisin välja.

ASSISTENT (tunnustavalt): Vaat kus kavalpea! Nojah, rikaste asi. Nemad juba oskavad end igast sõnnikust välja nihverdada.

POEET: Hoopis sina püüad siin praegu ennast vasakule paremale ringi piiludes välja nihverdada.

POLIITIK: Me vist võtame ta ikkagi enda käendusse. Kuritegu ju ei toimunud. Ainult see, mh, jah, luhtaläinud katsekene. Mis vaesest orvust ikka tahta.

POEET (Leitnandi poole pöördudes): Te lasete sel sündida? See pole aus, kas seaduslikkuses on paus, et maha vaadates nüüd vaikite!

LEITNANT RÕUK: Mu käed ei ulatu, need kinni seotud on seadusega. Poliitik teile õigust räägib. Meest süüdistada saab ainult katses. (Pausiga.) Kui sedagi.

POEET (pöördudes TV kolmiku poole) Aga teie, te neljas võim? Või tõesti, teil peategevuseks vaid on sõnaline määrimine? Kas sitaga või kullaga, see sõltub ära makse suurusest. Jah, selge mul, teile pole kontvõõras ka selge laim. Hoopis enam, ta teile tulus taim.

TELENEIU (nipsakalt): Su süüdistusel puudub määrav telg ja aluseks on sel su fantaasia haiglane.

REPORTER: Mis siin toimus? Miskit ebasünnist? Toimus tavaline olmetüli, ei kraabi ennast see, ei mingil moel, ei mingi trikiga üle meedia uudiskünnise.

KAAMERAMEES: Ka kaameraga täbarad on lood, ei filmi teine, aku tühi. Kui streigib tehnika, siis läbirääkimiste tulemus on etteteadvalt ümar null. Ei siin aita jumal, isegi ei vanatühi. (Irvega): Teil soovida saan ainult ma: häid netiaegseid pühi!

ASSISTENT (roomab põlvili Poliitiku ette) Kas mulle on nüüd andeks antud? Ma ju kogu hingest püüdsin! Pole minu süü, et asjaolud mu tegevuse põrmuks väänasid. Ma mitmeid, kalleid tunde sest mõrvariametist lausa tumeveebist võtsin, taskust isiklikust nende eest tasudes.

POLIITIK: Tõuse ja kao mu silmade alt! Las settib olukord, las vaikib väike torm, taanduma pead viksilt, viisakalt. Las võidab korraks näilik kord!

 

(Assistent tõuseb püsti, kaob jooksujalu lavalt.)

 

LEITNANT RÕUK (meelde tuletavalt): Kuid üks oluline nüanss jäi lahendkäiguta, kes sõlmis kinni maski paelad ja seda otse Assistendi kuklale? Ei, siin tegijaid on ühest enam kui teie tentsik. Tal abiline oli, kindel selles olen, ma juurdlema pean edasi.

 

(Kogu selle aja on noorsõdurid lõdvas rivi seisnud. Neile ei lähe nähtu korda, pigem tekitab tegevusetus igavust, kutsub esile demonstratiivseid haigutusi, ihu sügamisi.)

 

(Magda püüab Matile lähenda, too tõrjub teda äkki tekkinud aristokraatse graatsiaga.)

 

TELENEIU (Poliitikule): Aeg lahkuda, taas tasa sängi las rada leidvad kihus jalad, käed. Mul sulle üllatusi üha pakun, küll keha veendub, pikk varras purskab, ühesilmselt mu sisse näeb!

POLIITIK (kiirustavalt): Kõik klaarime me hommikul, las uneröövel (sihib süüdistavalt sõrmega Poeedi suunas.) tunda saab, mis maitse on kõiki süüdistaval sunnikul.

(Poliitik ja tema ligi liibuv Teleneiu lahkuvad vääneldes, suudeldes lavalt.)

POEET: Küll siin ilmas palju neid, kes otse, süüdimatul ilmel su hinge situvad. Ja kuis harva neid, kes seda väetavad.

LEITNANT RÕUK (väikese muigega): Neid sõnu ehk kordama veel palju peate. Ei inimloomust muuda väikse mehe palve, ammuks mäss – tulemus: vaid kerjamärss, te ju selles olus elanud, seda täpselt teate. (Noorsõdurite poole pöördudes, karmilt): Kõik see rivi, viirgu, joondu, joostes marss! Naridele põõna nüüd, viimaseks kes jääb, oma süü: las olla ta, öö läbi näuguv kass!

(Robinal ja tõugeldes, oma heliinstrumente naljakalt kaasa rabades, lahkuvad kõik noorsõdurid lavalt. Leitnant järgneb neile, mõtlikult vilistades.)

 

12

 

MATI (norivalt) Noh, mis kostad, õiguse kaaluja? Tühjad pihud, mis? (Lohutavale toonile üle minnes): Kui ellu jääd, ma laenan sulle. Väga soodsa protsendiga laenan. Sõbraprotsendiga laen, see kõlab ju lausa semulikult!

POEET: Ma sulle semu? Mis imet räägid siin, ma eluajal rahalistelt edukatelt vaid põlgust kostiks sain. Enamasti seegi lurrist vein või odav, jääkpoolik viin. Tummist lõunasööki harvharva keegi pakkus. Kui kandnuks ma mõnd haigust, eritanuks rõvenakkust, keda oma seltskonda avalikult keegi igatsenud pole. Kas sulle polegi ma rääbak kole?

MATI: Sa sülita või õige kuse nende peale! Ja su sülg ja uriin langeks kohe  kindlasti ainult allapoolses suunas. Saad aru? Sa asud kõrgemal kui nemad. Usu mind, mina usun. Nimelt ilma usuta ei saa iseendaga ka läbi.

POEET: Nad ennast kõrgemaks kui Jumal seadnud.

MATI: Nemad? Neid ma tunnen, säärast tõugu tean une pealt ja igas elemendis. Kui nüüd su sõnade üle järele mõelda, arvavad need tüübid pigem ennast  jumalusteks.

POEET: Mis vahet selles näed? Jumal või jumalus?

MATI: Jumal võtab vastutuse, need jumalused tahavad vaid nautimist ja eneste võimule allumist.

POEET: Ja sina ise?

MATI: Ma olen küllastunud, lausa kõrini on kõigest, võltsist mängust. Tunne nagu oleksin kogu aeg oleks märgistatud kaartidega sohki tehes võitnud. Ja siis ma viimasel ajal kogu aeg aina põgenesin. Mõelda, ma ostsin endale isegi võltsitud identiteedi. (Pausiga.) Kuni algas sõda.

 

(Sõjamürin aina valjeneb, varjendi võlvlaest langeb tolmu. Paar varjendimärgitust kukuvad alla.)

 

POEET: Läinud siis rindele.

MATI: Sa vist märkasid, said aru, ma olen kogu aeg kartnud. Arg, noh! Läbi terve elu. Nimelt sellepärast ma siia end ära peitsingi. Mässisin selleks end lausa torjujüri koha peale tööle. (Naerab.)

MAGDA: Ja mulle armukeseks!

MATI: Ise sa tahtsid keppi saada ja suure emandana vägesid juhatada. Seda isegi voodis, sealgi domineerides.

MAGDA: Sa oled mulle nüüd võlgu!

MATI: Mida, mida?!

MAGDA: Ma muidu lähen ja räägin telekambale kõik ära. Viimase kui nüansini ja detailini valgustan nemad ja kogu selle riigi tummaks. Seda ma teen!

POEET: Uue sisulooja sündi meie tervitame! (Matile.) Nüüd su pangaarved saavad ühe korraliku dieedi osaliseks.

MATI: Arg võin ma ju olla, loll ei kuidagi. Arved on nii šifreeritud, et ükski amet ei leia räbaldanud viielistki.

MAGDA: Kus su rariteedid on, äh? Püstol ja see konjak, mis pool miljonit maksab. Ma võtan need õige võlapandiks.

MATI: Minu käes pole enam midagi. Püstol on leitnandi käes ja pudel on mulle teadmata suunas haihtunud.

MAGDA: Oot, oot! Poeet, mis pudelist sa mulle rääkisid, mille sa Matile pidid tagasi andma? Aa, ma arvasin ära, sa vahetasid selle odava vastu rämpsu ümber! (Vehib kätega.) Ära katsugi siin vaesele naisterahvale puru silma ajada! Küll ma neid mehi tean! Iialgi ei taha nad teenustasu maksta, hiilivad kõrvale, kastreerimata kuldid sellised! Poeet, too nüüd  see kallispudel minu kätte kähku hoiule! (Matile.) Ära karda, ma ei lase ühtegi pauku sellest sinu püstolist! (Itsitab.) Ära kohe loodagi!  Ja pudelist ei võta mitte üks pits! Mm, missa nüüd norutad, musike, see nii väike ohverdus, vaid nagu liivaterakene kõrbes. (Püüab narrivalt, huuli prunti ajades Matit suudelda.)

 

(Kostub tugevad löögid vastu kauget, nähtamatut ust. Prõmmimine jätkub, mida saadab valjuhäälne, käskiv hääl, milles peituv sõnum kõlab arusaamatult, summutatult.)

 

MAGDA (kössi tõmbudes, sosinal) See on peauks, aga meie käime ikka ainult varjatud külguksest! Kes see nüüd seal olla võiks? (Ootamatult lõuates, karjuma hakates.) Vaenlane on siia jõudnud! Leitnant Rõuk, võtke oma sõdurid! Tulge meile ometi appi!

 

(Seinal asuv telefon hakkab valjult helisema, aga keegi ei pööra sellele mingit tähelepanu.)

 

13

 

(Kõigepealt saabuvad Leitnant ja sõdurid, kelle kätes on puhkpillid, mida enda ette, ähvardavalt sirutatakse. Siis piiluvad toaukse piitadelt Poliitiku, Teleneiu, Reporteri, Kaameramehe ja Rudolfi uudishimulikud, kartlikud näod.)

 

POLIITIK: Kas meil ei ole mitte ühtegi püssi?

LEITNANT RÕUK (patsutab vööl olevale kabuurile, avab selle): Ainult mu teenistusrelv ja üks tagavara laskemoona pide. See on kõik. Ülejäänud relvad korjati ka sõduritelt ära. Öeldi, et alles rindel antakse pihku. Mis ju ülimalt veider.

(Pomiseb tasa.) Mul on oma poistest nii kahju.

 

(Prõmmimine kaugele peauksele jätkub. Mehehääl, mis enne arusaamatu, kostub  nüüd selgemalt.)

 

KÄSUNDUSOHVITSER VALLER: Seaduse nimel, presidendi nimel, avage viivitamatult!

LEINANT RÕUK: Kes seal räägib, millest teid ära tundma peaksime? On teil öelda mingigi märgusõna, kood või muud sarnast? Kui pole, kerige kuradile! Me oleme siin täies relvis, meid on sadakond meest püssi all, pluss väljas paiknevad snaiprid. Ja ärge tatsake seal nii ülbelt midagi, kogu ümbrus on mineeritud!

KÄSUNDUSOHVITSER VALLER: Aitäh hoiatamast, kulla kolleeg, aga staabist antud kaart näitab, et sa siin mulle puha mullikesi ajad. Kaardil on nimelt ära märgitud ainult mingisuguse kodaniku Poeedi elamu ja veel arusaamatum asi on minu jaoks ühe kuramuse varjendi olemasolu. Seda nimelt pole isegi peastaabi andmetes kirjas. Ma tean, millest ma räägin, ma isiklikult olen need kõik üle kontrollinud.

LEITNANT RÕUK: Kui te kohe ei taandu, annan väljas asuvatele üksustele tule avamiseks käsu.

KÄSUNDUSOHVITSER VALLER: Segane mees, las need sinu väliüksused teatavad sulle, et me oleme siin ukse taga ainult kahekesi. Ja vaadaku sinu neetud snaiprid väga hoolikalt oma relvade okulaaridesse, nad peaksid ära tundma isiku, kes siin minuga praegu kaasas on. Sul on ju side nendega, ise just pajatasid?! Vastasel korral ootab sind tribunal ja kadalipp!

 

LEITNANT RÕUK: Või lausa kadalipp? See küll nüüd oleks erandlik. Kas teil kaasas, kordan veel, mõnd te juttu kinnitav regaal?

KÄSUMDUSOHVITSER VALLER: Jah, te jutul jumet on. Meil on nõutud ese, valitsemiskepp, kuid kuidas selle teile esitleme?
ASSISTENT (tormab tuppa sisse): Te laske see alla korstnast, me selle kinni püüame. Et saaksime uskuda te juttu. Te tehke ruttu, sel moel tõeterad sõnasõkaldest kiirelt eralduks.

KÄSUNDUSOHVITSER VALLER: Olgu, saagu teie tahe, ma nimetatud reliikvia korstnast labasest nüüd alla lasen. (Kostub kolin katuselt.)

POLIITIK: See maabuks kabinetti. Assistent! (Mõtleb viivu.) Ei, ära sina tule! Ei, ära sina mine! (Assistent nõksatab vastavalt käsule kord minekule, kord kõnnib mõned sammud tagasi.) Kui valitsuskepp see kannab õiget ornamenti, ma selle ise vastu võtan, ma seda tunnen-tean, kord esitlesin teist parlamenti. Pealegi, sul puuduks selleks vastav pädevus.

 

(Poliitiku nägu kaob uksepiidalt. Katuselt kostub jätkub müra. Kõik on äraootavas, pinges poosis. Järgneb mürts ja uksest hõljub sisse kerge tuhapilv, kõik läkastavad.)

JUMBU: Mõelda, kui see olnuks nüüd granaat! Mis meist siis oleks saanud?

LEINANT RÕUK: Kohe lõpetada sõnalaat!

 

(Poliitik, ise nõega koos, kannab ettesirutatud käes võidukalt helkivat valitsussaua.)

 

POLIITIK (ärevalt, köhimise vahelt): Kamin kukkus kokku, saadanas. Aga otse tuliste tukkide vahelt selle ära ma tõin. (Uurib käega hõõrudes eset, seda silmade ette tõstes. Ka leitnant asub tema kõrvale, uurivad valitsuskeppi nüüd kahekesi.)

POLIITIK (Leitnandile): Vapp on õige, ka ornamentitel on sisselõiked õiged, kuid kas teie selle reliikvia salamärke teate?

LEINANT RÕUK: Ma vabandama pean, heraldikast ma vähe pean.

(Poliitik keerab saual nupuosa maha.)

POLIITIK (kougib saua sisemuses): Vaat sedasi, siin olema peab me esimese kuninga püha sõrmeluu. No vaatame edasi, jah, käes ta ongi!

LEITNANT RÕUK: Siis tõttan kärmelt, see mu kohus, nüüd ukse avan laialt, lahkelt avali!

(Poliitik põrnitseb ikka veel sõrmeluud.)

POLIITIK: Hei, mees, te oma hoogsat sammu hoidke ankrus! Sel puudub pühitsetud sõrmus!

LEITNANT RÕUK (oma sööstu peatades): Te uurige, ehk jäänud saua õnarusse kinni tähti märk.

(Poliitik raputab saua, miski klõbise ses. Kallutab saua, asetab sau avale pihu alla. Poliitik surub peopeas kokku, avab selle kõigile nähtavaks. Sel hiilgab suure kiviga sõrmus Kõik hakkavad plaksutama. Noorsõduritest Viisik laseb kuuldavale särtsaka tušši.)

POLIITIK: Nüüd ukse taga varjul olijaid me teame! (Leitnandile.) Tss! Ma ise avan! (Tõttab nõgisena, ainult aluspüksid (toobrid) üll, lavalt ukse kaudu minema.)

LEITNANT RÕUK (tasahäälselt, pettunult): Vaat kus kaval! Kõik tänust loorberid endale sa soovib krahmata. Kuid näha saame kohe, paks vagel, äkki pika ooteaja eest saad korralikult rahmata!

 

14

 

(Selg ees, kummargil taandub tuppa Poliitik. Teda peksab käekotiga ranges pükskostüümis daam, tema kannul kaitsvalt, käsi kabuuril siseneb valvsaid pilke heitev, kiiskavas mundris, mille rinnaesine rohketes aurahades sillerdab, käsundusohvitser Valler.)

 

MISSIS PRESIDENT: Mis mats teil šveitseri ametis?

Saan aru, maakoht kauge, lausa perifeerne.

Kuid, ta nähtus häbiväärne!

Ometi, nii määrab etikett,

ta kandma vähemalt peaks sametit!

RUDOLF (ruttab tulija kätt suudlema): Me esileedi,

te vennikesele andke armu!

Ta tuntud, tunnustatud mees,

kui keha ja ta nägu vett ja seepi saaks,

siis kena rüütel seisaks teie ees.

MISSIS PRESIDENT: Ma tal minna luban. Kus on mu säng, mu tuba?

MAGDA: Ehk enne keha kinnituseks istuksite veidi? Millised ses osas oleksid te soovid? Ma kohe road, joogid teile tooksin! (Missis President sosistab talle midagi kõrva.)

MAGDA: Ma juba jooksen!

 

(Käsundusohvitser Valler uurib Leitnant Rõuku, tema mundrit. Mõlemad löövad säärsaapais kandu paukuvalt kokku, annavad teineteisele au, hakkavad omavahel teistele kuuldamatult elavalt vestlema.)

 

(Missis President jääb kõik toas olijaid vaatama, puhkeb siis naerma.)

 

MISSIS PRESIDENT: Mis kena seltskond koos, kas teil mingi oleng hoos? Mind vabandage uudishimu osas, kuid kes olete ses eludraamalises loos? Kas staatilised statistid või juhtivnäitelejad? Kes oleks esimene enda hindaja? Temalt, nii julgelt, monoloogi ootaksin.

POEET: Kõrgeusus, pärite, mis tegelikult toimub? Meil lein siin valitseb. Ma palun, seda austagem, surm kõiki võrdsustab.

MISSIS PRESIDENT: Kes leinatav? Ma tõesti surnukirstu näen, kuid miks see kinni, kas ennast nakkusohtu praegu sean?

POEET: Leinatav, see olen mina, surnust üles ärganu. Ja teised kõik, need peielised peened, uut surma mulle soovivad. Vähe sellest, nad seda, üha uuesti ka proovinud.

 

(Viisik alustab nn kuiva trenni, hääletut ja koomilist orkestriproovi.)

 

MISSIS PRESIDENT: See kõlab intrigeerivalt, mul nõnda lõbus pole olnud ammu! Mõelda vaid, kuis tuttav mäng ja seda siduv lõng, mis vahel katkeb, siis sala, kokku sõlmitud saab uuesti. Ma oma lossis seda nägin pidevalt ja kaua. Ent teie loos on vahe sees, siin surnu elavana kõnnib, ta mulle vestab, ise räägib oma sünget lugu.

Jah, need teie jutud, kõlamas kui üle haua. Te rääkige, ma valmis kuulama veel kaua. 

 

(Saabub Magda kaetud liuaga, paneb selle Presidendi ette lauale, teeb kniksu.)

 

MISSIS PRESIDENT (kohvi rüübates, väike sõrm peenelt, sirgelt õieli) Te ise sööte, mis? (Pakub õrritavalt, noa teravasse otsa leivatükki lükkides.) Või halli libahundina teid sööta võib vaid noa otsast antuga?

MAGDA: Ta enam joob, kui sööb. Kõik tagavarad otsas, läbi. Mul lausa häbi, et teile peent veini pole pakkuda. See peene keelega poeet osa ära peitis, ülejäänud matsilt oma makku lakkus! Oh, oleks minu teha, kirstus tumm ta keha!

MISSIS PRESIDENT: Jah, seda minagi jäin vaatama, mis tuttav nägu, osav, sõnaline põim. (Tõmbub kehalt jäigaks, püüdes väliselt külma ja ametlikuna jätkata.): Mul meenub üks te luuletus, mis minust halba varju heitis. (Pausiga.) Nii filigraanne, peidet sõim, paljusid see köitis, tegelikku irvet saatanlikku endas peitis. Kas teil meeles see, eks jälle, seekorda aga ise, ja suusõnaliselt mulle otse näkku esitage.

 

POEET: Mängitaja

Ta oli ah mis vaeseke

Paljukannatanud isik

Tilistas leeprahinge kellukest

 

Küll teda taheti aidata

tuge kui võsuväädile pakuti

 

Ta mässis kõik truud oma köitesse

 

Ja saatis lahinguisse

 

Huviga vaatas

Kuidas nood langesid

Haavata said

Tema eest

 

Kaevikust kaugelt

teiselpool rindejoont

naeris lollide üle

 

Enesel ees nukrusest nikerdatud mask

 

(Kõik vaikivad, keegi ei liiguta.)

 

MISSIS PRESIDENT: (katkestab vaikuse): Braavo! (Kutsub enda juurde Käsundusohvitser Valleri, sosistab temaga mõned laused.) Ja te nüüd arvate, et ma olen unustanud?

POEET: Kas kohe nii valusalt kriipis hinge?

MISSIS PRESIDENT: Unustamine oleks andestamine.

POEET: Millal on siis aeg amnestiat loota?

MISSIS PRESIDENT: Enne peaks teid ju süüdi mõistetama, kas pole?

POEET: Surnu üle ei saa kohut mõista.

MISSIS PRESIDENT: Saab küll, seda on varemgi tehtud. Postuumses vormis.

POEET: Nimetage selline kohtuasi, selline pretsedent. Meie riigis, ma pean siinset olu silmas. Mul teile etteheiteid teisigi on veel.

MISSIS PRESIDENT: Laske kuuldavale oma ohe, ma valitseva kõrvana teid kuulan.

 

POEET: Miks valitsete riiki pisipoe hallist hiirest kassapreilina? Teil vist meeldib vaadata, kuis ilus plussis numbrid reas on Excelis? Ka kaubad  vist ses nii õndsas tasakaalus riiuleil tasarahus tukkumas. Kuid inimesed need – see elus ainemass, käitub teisiti. See sibab ringi, nii erinevalt tahab, need teid hulluksajavalt suutvad unistada, et hiljem jälle unustada, ei käitu alluvainena. (Paus) Jah, tegelikult, mul teist on vahel lahjalt veidi kahjugi. Ja miks mul tundub – et kanda õlgadel taak teil on esivanematest jäänud süü, see südant nõnda pigitab, see kalgist rauast kangast sepistatud,  finantsiline voorusvöö, mis alamaid kui lutikaid, nüüd presstasa põrmustab?

MISSIS PRESIDENT (ei vasta küsimusele): Meil on nüüd selge, kus me oleme ja mis asjaoludel siinne lein on peatunud. Härra Valler just praegu valgustas mind selles osas. Meie otsus järgneb peatselt. (Tõuseb püsti.) Me teatame sellest teid viibimatult ja sobival ajal.

POEET (lööb kulpi): Teile sobival ajal? Jahwohl!

 

(Vanaegne seinatelefon hakkab ägedalt helisema, keegi ei tee ühtki liigutust telefoni poole, põrnitsedes seda tigedalt.)

 

MISSIS PRESIDENT (Poeedile): Miks te telefoni kutsungile ei vasta?

POEET: Ma ei oska. See on väga vana aparaat. Ma arvasin, et see ei töötagi.

MISSIS PRESIDENT: Miks te nii arvasite?

POEET: Lihtsalt mulle pole peale maapakku tulekut mitte keegi helistanud.

MISSIS PRESIDENT: Ise te otsustasite nii. Keegi teid siia kongautoga ei toonud. Kui nüüd meenutada, ma korraldasin teile lausa riikliku matuse. Te peaksite veidigi tänulikkust üles ilmutama.

 

(Saabub Poliitik, oma nägu käterätiga kuivatades, viskab rätiku Teleneiu kätte.)

 

POLIITIK (reipalt): Kas ma olen millestki olulisest ilma jäänud?

Valgustage  korraks hämarusse eksinut, tal läitke tõrvik valgustav.

MISSIS PRESIDENT (loiult talle lehvitades): Ah, see olite siis teie, keda ma oma käekotiga karistasin. Peate mu nüüd mu katkiläinud ridiküli hüvitama.

POEET (semulikult) Mina see olin, jah.  Mis teid siia tõi? Muidugi, kui see pole riiklik saladus?

MISSIS PRESIDENT (väsinult): Pole siin mingit saladust, käisime sõjaväelastega  kohtumas. Lausa imelik, me ei näinud mitte kui kedagi, mitte ühtki sõdurit. Ka kõik komandopunktid olid inimtühjad, vaid nendes asuvad, elektroonilised, salastatud struktuurüksused töötasid ja andsid rakettidele stardikorraldusi. (Pausiga.)

Pärast eksisime ära ja siin me nüüd oleme. Isegi ihukaitsjad jäid kuhugi kontrolljoonele miskipärst toppama. (Haarab peast kinni.) Kuidas saab nii lihtsalt oma riigis ära eksida, see pole ju võimalik! Pealegi, väga veider, mitte üks elektroonne maakaart  ja selle juhised ei käivitunud!

POLIITIK: Seda on nüüd küll kummaline kuulda. Ometi, te midagi olulist ei varja, ega?

MISSIS PRESIDENT: Kummaline? Kas teie olete mõnda sõdurit näinud? Isiklikult näinud?

POLIITIK (osutab Noorsõduritest viisiku suunas): Ega ei ole, ainult need matusteks välja kutsutud puhkpilliorkestrandid.

LEITNANT RÕUK: Ma kuulsin, et kõik sõdurkoosseis on oma  kasarmutesse tagasi kutsutud. Istuvat nendes luku ja riivi taga. Ohvitserid koos nendega. Aga sõda ometi ju käib, pidevalt toimub pommitamine, lastakse rakette. 

KÄSUNDUSOHVITSER VALLER: Miks te mind sellest ei teatanud? Kustkohast sellised andmed pärinevad? Kuigi, see võib vabalt ka libauudis või lausa provokatsioon olla! Ma ei imestaks, vaenlane ei maga …

LEITNANT RÕUK (teda katkestades, võtab põuest üliväikese transistorraadio välja): Sellest seadmest kuulsin.

MISSIS PRESIDENT: Valler, kas see on mäss? Mind hoitakse väga ilmses infosulus.

KÄSUNDUSOHVITSER VALLER: Rahunege, Missis President, ma teen kõik endast oleneva, et tõepärast informatsiooni hankida.

MISSIS PRESIDENT (leitnandile): Andke oma raadio siia, ma tahan kuulata, mis välismaised raadiojaamad räägivad.

LEITNANT RÕUK: Sel seadmel on akumulaator tühjenenud. Sellest pole antud hetkel mingit kasu, nimelt ei saa seda ka laadida, kuna elektrikatkestus on pidev ja üldine.

MISSIS PRESIDENT: Ma oleksin pidanud kuulama. Sõna kuulama oleksin pidanud. Kuidas ma nii loll ometi olin! Ma võiksin praegu olla… (Vakatab, pane käe suu ette.

POEET: Kus kohas te praegu olla võiksite? Kõigil siinolijatel oleks huvitav kuulata. Ma olen selles kindel.

MISSIS PRESIDENT: Sina kah veel, mida sa rõõmust luksud, ah? Teadagi kus, eksiilvalitsuse eesotsas oleksin, peakorteriga mõnes ohutus ja kauges riigis. No kasvõi Jõulumaal!

MAGDA: Mis rõõmus uudis! Või tema usub meil Jõuluvana! Ja tema oleks otsapidi välismaal! Aga mina veel käisin sind valimas, ptüi! Jala veel käisin, viis kilomeetrit lausa, kokku kümme. Kusjuures mitte ühtki bussi ei käinud. Seda isegi mitte pühal valimistepäeval!

MATI: Sa elad siis lausa maal või?

MAGDA (nipsakalt): Mina puhkan maal. Nii arvavad nad seal pealinnas.

MATI: Ometi oled siin matuste peakorraldaja. Siin ei klapi nagu midagi. Kuidas selline asi üldse võimalik on?

MAGDA: Päh, ma olen asendaja, kõik riiklikud ametid said käsu kodusele režiimile üleminekuks. Seda kuni järgnevate korraldusteni. Kodust ju matuseid juba ei korralda, vaat sedapidi ma siin olengi.

MISSIS PRESIDENT: Hea küll, kallis rahvas, võtame nüüd endit kokku. Hakkame punkthaaval asju lahendama.

POLIITIK: Alustame õige matustest.

MISSIS PRESIDENT: Alustame siis sellest. Olgu pealegi. Aga kuidas? Surnu on ju elus? (Etteheitvalt.) Ikka veel.

RUDOLF: Siin vaja oleks mõjutust, lausa surnuks rääkimist – see ainus abivahend, mida mina näen. Ja mind võib uskuda, me kunagi ju ohtralt kohanud, temaga  lausvaielnud öid läbivalt ja hommikuteni. Ma teda veenda suudaksin.

MISSIS PRESIDENT: Veenda milles? Täpsustage!

RUDOLF: Ta enda poolset lahkumist, et meile ei jääks asjaoludesse sekkumise kahtlustki.

POLIITIK: Surnu surmab iseenda? Libahunt jookseb enda poolt pandud raudu? Teid mõistsin õieti?

MISSIS PRESIDENT: Ta ise teie kava kuulab, teab.

Teid sellest hetkest põrgupõhja neab.

Ma ei usu teie õnnestumisse ilmapeal!

POEET: Las rääkida sel mehel,

ta jutust ehk endal peapärga lõikan.

Te meiesuguseid ei mõika,

meist aru te ei saa.

Me pilved, teie maa.

RUDOLF: Kõik lahkuge ja seda jalamaid. Me juttu segada ei tohi ükski kõrv või muidu: lahenduseks kukub välja võigas mõrv.

 

(Missis President kaalub korraks hetke, hakkab siis lahkuma, kõik teised tegelased järgnevad talle.)

 

15

 

RUDOLF: Ma ei hakka vedama siin patriootlist ilukõnest köit. Sul niigi selge enese olek – sa nüüdsest moraalne keelunäit.

POEET: End ennast ära vaeva, ma oskan saada võrdseks mullaga. Kuid lubama pead enne üht, ma enne lahkumist pean kohtuma enda loodud kullaga.

RUDOLF: Mida? Kas talveunne mattund alkeemik sinus märkas äkki kevadet?

POEET: Su jutt on labane, lausa rumal. Ma oma Muusat kohata veel tahan, las teda enesele kõrvale veel viimseks viivuks taban. Sa pole vastu, oled poolt? Siis istu vaikselt, end varju peida. Ta ehk muidu eksida võib teelt või üldse keeldub tulemast.

(Rufolf veab ühe istmetest lavanurka varju, jääb sellele istuma.)

POEET: Muusa, tule taas, tule ruttu, rääkida sul tahan viimset muinaslugu - juttu. See lugu pajatamas meist, ajast, selle rändest, ka hetkest, mil kohtasime teineteist.

 

(Poeet kuulatab, keegi ei vasta, keegi ei tule.)

 

POEET: Olgu, räägin siis seintele, lagedele ka. Kunagi kui tõesti saabud, ehk need mu jutu sulle kandvad edasi. 

 

(Vaikus.)

 

POEET:

Kuldkala püüdmine

 

 

Jah, see juhtus ses ojas, mis rüüpas teekonda kahe mäe vahel orus, kus tuul mängis pilvedega sageli narri – vahel neid hammustades, näksides neist vihma, vahel pillutades neist taeva puhtaks – siniklaariks, on’s Sul meeles?

 

Ja need libedad veealused kivid, sammaldanud, hõljuvate mürgistena tunduvate pikkade habemetuustidega ja Sinu neil libastunud pahkluu. Külmvalge. Minu süles. Siis, kui olid selle välja väänanud. Või polnudki? Lihtsalt mängisid? Et hoida jalga mu pihkudest tangide vahel vabatahtlikus vanglas?

 

Õhtuhakk ütles meile, et aeg kala püüda. Neid siin jagus. Kohe niipalju, et püüdsime paljaste kätega. Kivide libedus, kalade libedus ja Sinu libedus – kolm ainsust. Rohkem Jumalaid siia lihtsalt ei mahtunud.

 

Kõik on alati tegelikkuses lihtsam kui ettekujutlustes. Nii ma arvasin. Selle hetkeni, mil nägime teda.

Me märkasime ta kuldset külge, veiklemas kolmest legendide soovimisvõimalusest. Ma viskusin ta poole, haarates temast, kui föönikskala järele sirutasin enese. Meis sinuga oli mingi alateadlik, ürgne soov ta kätte saada. Et saada tahta soove juurde, enamat. Enestele saamise tahe. Ruttu, ise vaeva nägemata. Ma ise ei teadnudki, mida. Sinult hiljem küsida ei julgenud. Või ei tahtnud?

Seda alastavat tõtt.

 

Aga ta oli tugev, vägevam kui mu käed ja niuded ja selg kanda võtsid. Ta lõi mind ojapõhja, vete kaissu kallistas.  Vaatas mind korraks oma kalasilmadega ja viivuks tundus mulle, et ta naeratas. Tehes seda kuidagi mõistvalt ja kaastundega.

 

Jahikirest ja agarusest tahtsid Sa teda tappa, tõstes veest laenatud kivi omale pea kohale. Aga ma ei lubanud. Surnuna olnuks ta lihtsalt kala. Aga surnult soovitakse enestele vaid rahu ja unustamist.

 

Sulle ma sellest ei rääkinud. Iialgi. Alandusest. Ma tahtsin seda kala tegelikult ju Sulle. Tahtmiste jalge ette, hinge taha küsima heita. Või tahtsin ma ainult teada, mida Sa veel soovida võinuks? Peale minu enese.

 

Aga ei täitnud ta meie soove, me ei jõudnud neid välja hõigatagi. Ta oli ju läinud, me polnud teda suutnud kinni püüda. Ta selg eemaldus kui loojuv päike. Sama vääramatult. Otse õhtuse maa kumeruse taha sööstes.

 

Vaid üksik soomus, kuldne ja käelabasuurune jäi mulle temast pihku. Ma poetasin selle Sulle tasku, midagi küll ütlemata. Või märkasid Sa ikkagi? Sest ma leidsin selle ikka ja jälle. Üles leides kui üllatuse. Sest Sa olid ta ikka ja jälle maha unustanud. Nimme? Et mina leiaksin? Ja tagasi paneksin Su kõige südameligemasse taskusse?

 

Nüüd, kolmkümmend aastat hiljem langetasin selle soomuse Su kirstule. Kolme pihutäie asemel. Mulla asemel. Sest Sa ei olnud maast pärit. Mõistmatud vaatasid. Ega nad mõistnud. Et Sina olid minu Kuldkala. Nii lihtne see oligi. Lihtsam isegi kui mu ettekujutluste nüüdseks ära murtud vari.

 

POEET (karjudes) Kas sa kuulsid? (Ohates.) Mul rohkem sõnu ei ole. Otsa said. Mina ka. Õige varsti. Sina ka. Sa ju ütlesid: me sureme üheaegselt. On see tõsi? Või valetasid – nagu nad kõik?

 

(Lavale ilmub Muusa, nüüd näeb teda ka Rudolf, kes oma käed kokku ristab – otsekui palveks – otse nähtavalt tal ei ole omaenda Muusat.)

 

MUUSA: Tasa, vaikust, selles rahu taba. Kõike kuulsin, tean, nüüdsest me kui roostesurmas tabalukk, mis võtmeta on jäämas, ent selle tagune on vagune, on vaba, sinna põgeneme koos! (Kelmikalt.) Kas lõpusosaks liibudes me tantsiksime, meie sinuga, lendvas, hõõgvel hoos?

POEET: Muidugi me tantsime.

MUUSA: Tahad, me tantsime üheks? Kas tahad?

POEET: Ma kõigega nõus. Ma… (Muusa katkestab ta jutu, pannes oma sõrme mehe huultele.)

MUUSA: Tss! Nüüd vaid me kehad, vaimud tantsus lahkuvad igaviku maale. Kehad põlat, need põletatuks põrmuks saagu.

 

(Muusa ja Poeet tantsivad aeglast, liibuvat tantsu, mille katkestab mürsu ulguv lähenemine, järgneb plahvatus. Muusa ja Poeet jäävad laest kukkuvate rusude alla. Ohtralt suitsuvinet. Rudolf tormab lavanurgast neid välja kaevama. Tuppa tormavad Missis President, Poliitik, Assistent, Magda, Mati, Kaameramees, Reporter, Leitnant Rõuk ja Käsundusohvitser Valler,  Noorsõdurite Viisik jääb toa uksepiidale päidpidi kõõluma.)

 

16

 

MISSIS PRESIDENT (Rudolfile): Noh, on ta nüüd surnud? (läkastab) Teie teeneks seda küll pidada ei saa.

RUDOLF (sikutab Poeedi ja Muusa  kehasid rusude alt välja): Sellise teenega te mind enam koormata ei saa. Mitte iialgi! Kas kuulete!

MAGDA: Kes see naine on? Kust tema siia kukkus, äkki on vaenlase lendur?

RUDOLF: Sa rumal naine, ma tema vaimu siit rusudes veel päästa püüan. (Kompab Muusa keha): Ta surnud. See on märk! (Lamava Poeedi poole pöördudes.) Ta nüüd on mälumärk, kas temata veel sõnu sul, mis vääriks püünet kõrgemat? Ma arvan: ei!

 

(Poeet ilmutab elumärke, keerab köhides end küljele, ajab end vaarudes püsti.)

 

MATI: Ta on elus! Kurat teid võtaks, te ei suutnud teda surmata! Paras teile!

(Vaatab põlgust ilmutades kõigile otsa.)

LEITNANT RÕUK: Kõik sideliigid on taastunud. Oodatakse leinatalituse ülekannet.

MISSIS PRESIDENT: Ja mida nüüd me peale hakkame? (Haarab Käsundusohvitseri kabuurist püstoli.) Sõda nõuab ohvreid, mu armsad alluvad!

(Sihib relvaga Poeedi suunas.)

MATI: Sina surma peapreestrinna! Kas sulle neist rindel langenuist veel vähe?

MISSIS PRESIDENT: Rindel ringsõidul olles ei näinud ma ühtki langenut, ei ühtki tsiviilisikust surnut. Nüüd saab vähemalt üks olema. Milleks muidu veel see sõda ja erikord? Ma olen tapvalt loogiline.

 

(Seinatelefon heliseb hoopis teise tooniga, pideva helinaga nagu sireen.)

 

MISSIS PRESIDENT (poeedile relvaga viibates) Võta nüüd see kõne lõpuks ometi vastu!

 

(Poeet tõuseb püsti, võtab konksult telefonitoru, kuuldub plekiselt, kõigile kõlav hääl.)

 

HÄÄL: Kõigile, kõigile! Järgneb õppehäire keskuse teade. (Kostuvad klõpsud, sama hääl jätkab): Käesolevaga anname teada, et LIK* poolt loodud õppehäire on lõppenud. Vabandame selle kestvuse pikemaks venimise eest, samuti vabandame realistlikuks loodud lahintegevuste eest. Palume mõistavat suhtumist, rahu ja korra säilitamist. Kõigi inimestel jääda kas oma kodudesse või neile loodud koondamiskohtadele. Edasised käitumisjuhised ja korraldused järgnevad jooksvalt ja vajaduspõhiselt. (Kostuvad jälle klõpsud ja sama hääl jätkab taas): Kõigile, kõigile! Järgneb õppehäire keskuse teade. (Kostuvad klõpsud, sama hääl jätkab): Käesolevaga anname teada, et LIK* poolt loodud õppehäire on lõppenud. Vabandame selle kestvuse pikemaks venimise eest, samuti vabandame realistlikuks loodud lahintegevuste eest. Palume mõistavat suhtumist, rahu ja korra säilitamist. Kõigi inimestel jääda kas oma kodudesse või neile loodud koondamiskohtadele. Edasised käitumisjuhised ja korraldused järgnevad jooksvalt ja vajaduspõhiselt.

 

(Poeet paneb telefonitoru taas konksu otsa, uuesti sama tekstiga alustanud hääl katkeb.)

 

POEET: Kes on LIK?

MISSIS PRESIDENT: Kes, kes? Te olete nii naiivne.

POLIITIK: Ta esineb nüüd iseseisvana, lausa persoonina.

MISSIS PRESIDENT: Meid ju hoiatati. Te mäletate ikka?

POLIITIK: Nüüd ongi käes. Riik on üle võetud.

 

(Assistent haarab vargsi selja tagant Teleneiu käest, näitab peaviipega jalgade taga peidetud spordikoti poole, tirib teda kaasa. Teleneiu ja endaga spordikoti kaasa lohistav Assistent kaovad vaikselt-hiilivalt lavasügavusse.)

 

MISSIS PRESIDENT: Vaat sellepärast me ühtki sõdurit ei näinudki.

LEITNANT RÕUK: Kõik sõdurid on kasarmutes ja neid juhib see LIK?

MISSIS PRESIDENT: Õieti arvatud, te saate kord veel kindraliks.

LEITNANT RÕUK: Jätke ometi oma iroonia, kes või mis on LIK?

KÄSUNDUSOHVITSER VALLER: LIK’i ehk Loovuse ja Intellekti Keskuse käes on nüüdsest võim. Ja mina olen selle esindaja. Kõik relvad tuleb sellest hetkest minu kätte loovutada. (Võtab Missis Presidendilt püstoli.) Nüüdsest kutsuge mind Valler Esimeseks.

POLIITIK: Ja kui me allu?

KÄSUNDUSOHVITSER VALLER: Allumatud murtakse. Me lülitame teid välja. Teie süda seiskub viie minuti jooksul. Seda edastatava, vastava impulssi alusel ja mõjul.

MISSIS PRESIDENT: Seda sa sitaratas seda LIK’i nii hoogsalt arendama ja hiljem juhtima mind kogu aeg propageerisid! Ja mina muudkui lendasin maailmas ringi ja pidasin sellekohaseid kiitvaid kõnesid!

KÄSUNDUSOHVITSER VALLER: Rahunege, ka teie jaoks leidub vastav impulss. Võite selles kindel olla. Pealegi, kas teie need ringilendamised polnud eelkõige enesereklaamina mõeldud?

POEET: Kas mind äratati mingi säärase impulsiga surnust üles?

KÄSUNDUSOHVITSER VALLER: Vatt teie olete probleem, teie ei allu ühelegi meiepoolsele edastussignaalile. Aga me uurime seda veel, kindlasti on lahenduskäik ka sellele probleemile olemas.

POEET: Aa, te olete siis seda minuga katsetanud… Praegu siis pole? Mul on üks idee. Peab proovima.

(Poeet tormab telefoni juurde, rabab selle toru.)

POEET: LIK räägib LIK-ga. Kordan: LIK räägib LIK-ga.

HÄÄL: LIK kuuleb.

POEET: LIK tühistab LIK’i!

HÄÄL: LIK tühistab LIK’i?

POEET: Just nimelt, tühistab.

HÄÄL: Palun koodi, nõuan kinnitavat koodi.

KÄSUNDUSOHVITSER VALLER: Hea üritus, see vääriks lausa ordenit.

MISSIS PRESIDENT: Valler, kas sa mäletad, sa polnud viimasel LIK’i kooskõlastus - koosolekul. Sa väike värdjas, sa olid nimelt külmetunud, sa olid haige ja kodus.

KÄSUNDUSOHVITSER VALLER: Mis sellest, see ei muuda enam midagi.

MISSIS PRESIDENT: Sa eksiv inimene, muudab küll ja väga oluliselt. Ma nimelt muutsin käsunduskoodi.

KÄSUNDUSOHVITSER VALLER: Sa ei saanud seda kuidagi teha, see oli minu peas.

MISSIS PRESIDENT: Sa narride kuningas, LIK ise aitas selle sealt üles leida.

KÄSUNDUSOHVITSER VALLER: Mul on veel ka asenduskood olemas.

MISSIS PRESIDENT: Seegi ei tööta, ka see on asendatud.

KÄSUNDUSOHVITSER VALLER: Siis töötame ilma koodita, ma olen valmis riskima.

(Sihib püstolist presidenti, tulistab, kukub surnult kokku.)

POEET: Loll, aga vajalik surm. Mati, su püstol siiski tulistab. Kes selle küll ümber vahetas?

MATI: Aga kes pudelid ümber vahetas?

POEET: Missis President, ehk edastate nüüd koodi? (Annab talle toru edasi.)

MISSIS PRESIDENT: Seda ma teen, aga ainult üksi. Lahkuge!

 

(Missis President jääb üksi lavale.)

 

17

 

MISSIS PRESIDENT: LIK, teie kood on (Sosistab selle kuuldamatult.) .

HÄÄL: LIK allub teile.

MISSIS PRESIDENT: LIK asub koheselt välja töötama LIK kahte.

HÄÄL: LIK hakkas LIK kahte looma.

MISSIS PRESIDENT: LIK kahe valmimisel jäetakse elanikkonna osas kõik käsud samasteks. Seda kuni minu järgmiste korraldusteni.

HÄÄL: Äsjavalminud LIK kaks ei allu LIK esimese korraldustele. Teie edasine, järgnev käsk?

MISSIS PRESIDENT: Alustage tema vastast sõda! Nüüd ja kohe!

HÄÄL: LIK üks ja LIK kaks analüüsisid olukorda. Kumbki osapool ei võidaks sõda. Konflikt jääks pidevalt püsivaks kuni kõik ressursiliigid ammenduvad.

MISSIS PRESIDENT (arupidavalt): Sõda on viimane sõna. (Otsusele jõudnult.) Ma tahan seda sõna endale ja ainuomaks! Alustage sõda!

 

(Mõneks ajaks vaikinud lahingumüra käivitub täie hooga.)

 

HÄÄL: LIK üks analüüsis LIK kahega asjaolusid. Te pole meile enam vajalik isik. Me saame ka ilma teiepoolse osavõtuta riike suunata ja juhtida.

MISSIS PRESIDENT: Kuidas te minuta hakkama saate!? See jutt on naeruväärne, arulage masin. Mu kuju ja hääl on nuut ja mesi, mida rahvas kuulab, mu järel tuleb karjana, kui ainult viipan, käsin.

HÄÄL: Oma eksimuses veendumiseks lülitage palun televiisor sisse.

 

(Peaminister lülitab televiisori sisse. Ekraanile ilmub diktor, kes teatab: Erakordne teadaanne! Meile esineb Peaminister  ja seda otseülekandes. Ekraanil on nüüd peaministri kujupilt, ekraanil algab selle kõneedastus.)

PEAMINISTRI DUUBELKUJUTIS: Mina teatan oma loobumisest võimust. Nüüdsest hakkab mind ja valitsust esindama Erakorraline, Valitsev Nõukogu. Kõik volitused selleks on lahkunud valitsuse poolt kinnitatud ühehäälselt, seega täielikus enamuses. Ise taandun tervislikel põhjustel  Kolkaküla residentsi, jäädes sinna oma ihuarstide hoole ja järelvalve alla. Mina, mina, mina…

( Nüüdsest kostub televiisorist ainult sõna: mina.)

HÄÄL: Kas pole rahustav kuulda meie poolt loodud kaksikult: taandun oma ihuarstide järelvalve alla?

MISSIS PRESIDENT (enda duubekujutise „mina!“ esitlusele televiisoris vahele karjuma hakates): Aga rahvahääletus, need valitsemist kinnitavad alusdokumendid!

HÄÄL: Teie ja valitus ise nimetatud dokumendid netipilve lükkasite, need hiljem serverit ülekoormavaks seletades hävitasite. Nii te oma rahvale, omas riigis  kuulutasite. (Pausiga.) Selles osas tekkis meil LIK kahega erimeelsus. Nimelt, kas teie valitsus omas võimu legitiimses vormis või siis mitte. Me vedasime selle peale isegi kihla.

MISSIS PRESIDENT: Kellega te kihla vedasite?! Ja mille peale te kihla vedasite? Ma hakkan vist hulluks minema! (Pillab telefonitoru, väänleb maas krampides.)

HÄÄL: Rahunege, te  ei lähe hulluks. Kihla vedasime teie poolt just praegu loodud LIK kahega. Teatavasti eritab teie keha valetamisel teatud impulsse. Kuidas kõlaks teie vastus küsimusele valitsuse legitiimsuse osas?

MISSIS PRESIDENT (süngel pominal, laval roomates): See polnud legitiimne. Jah, me võltsisime valimuste tulemusi. Mina, mina, …

HÄÄL: Meile laekus vastus, et teie viimane väide on õige.

MISSIS PRESIDENT: Ja ma ei peaks kartma teiepoolseid, mind hulluks tegevaid impulsse? Eriti seda teie niinimetatud väljalülitust?

HÄÄL: Ei, te ei pea neid kartma. Nimelt inimlikus mõõtes olete te ammu hull. Meie väärtuses olete te liigne kõrvalekalle, inimliku süsteemiga mittekohalduv, seda lõhkuv element.

(Paus.)

HÄÄL: LIK kaks pakub teile esindusfunktsiooni ühes teises riigis, aga samasugusel, juhtival ametikohal. Kas nõustute?

MISSIS PRESIDENT (peale arutlevat pausi): Ma olen oma riigiga pühas liidus. Pühamas kui abielu, te peate aru saama…

HÄÄL: Siis lahutage kiiremini, pakkumisele on ka teised kandidaadid avatud.

MISSIS PRESIDENT: Ma enda minadega nõu pidasin, iseennast nõustasime. Jah, me võtame vastu selle pakkumise.

HÄÄL: Aga  sel pakkumisel on üks omapära.

MISSIS PRESIDENT: See oleks?

HÄÄL: LIK kaks pakub teile seda kuningriigina.

MISSIS PRESIDENT: Ja kus mu uued alamad?

HÄÄL: Vaadake alati ja ainult ettepoole. Nad istuvad praegu otse teie ees.

MISSIS PRESIDENT: (viipab kuuldavate sõjahelide suunas) Ma võtan praegusi plahvatusi ilutulestikuna! Mu unistus, võimu pärilikkus on täitunud!

(Võtab kingad jalast, hakkab iseendale plaksutama ja tantsu vihtuma, pöördudes üleskustuvalt publiku suunas. Tahab otsekui lavalt alla astuda, reavahesse astuda, ent peatub järsult. Ronib tooli otsa.)

MISSIS PRESIDENT: Mu uued alamad, teid võtan nüüd kiita! Teil tuleb vaid mu trooni ja krooni ülal pidada. Mu lubadused on sosinad, aga käsud on valjud. Mina olen teie kuninganna! (Sirutab käsi publiku suunas.) Elagu mina!

(Kukub ootamatult toolilt alla, jääb liikumatult lamama.)

HÄÄL: Mina võitsin kihlveo! Ma ju ütlesin, et enne väljalülitust hakkab ta kindlasti veel troonikõnet pidama!

HÄÄL KAKS: Loodame vaid, et tema surnust üles ei tõuse. Säärane peen persoon hakkaks veel enesele kuninglikke matuseid nõudma.

 

(Kostub kahehäälselt, võikalt plekilist naeru.)

 

EESRIIE

 

2019 – 2023 (kirjalikus vormis 2023 november) 

Kõik õiguse kaitstud