Lühidalt

http://w3.ee/openarticle.php?id=2180524&lang=est

See lõpmata arm…

                                                 

                                                                                        Kaasautor:  Julia Mironova                            

     Koidest puretud jalapink armastas koledal kombel külmkappi, seda köögis troonivat jahedat iludust. Külmkapp oli saksamaine, täpsust ja korda armastav, otsekui hõbedane kronomeeter. Ja kui palju lisafunktsioone temas!

     

     Aga jalapink oli vana ja väsinud. Kuigi jah, kunagi oli ta lausa tallaaluseks olnud peenes magamiskambris, seda lausa  mõisahärra  Frau buduaaris.

Mistõttu tönkas ta, veidi küll arhailist, saksa keelt.

     

     Mis on vana mehe armumine? See meeletum kui esmane kirgastumine. Otsatult täis küpsust ja mõistmist, otsimas rohkem hingelist kui ihulist lähedust.

Ja mis lõputu piin, sõnatult seda tunda ja eneses kanda!

      

     Oli see  nüüd hilise sügise üksik, eriti ere tunduv päiksekiir või  tihase selle aasta esimene toitu otsiv toksatus vastu aknaruutu, igatahes see seletamatu „miski“ sundis jalapinki omi tundeid külmkapile lõpuks avaldama.

        

     Ja mida ta kuulis vastuseks?

„Kui su intellekt pole kõrgem tabureti omast, ära tee proovigi ronida mu troonile!“ ütles külmkapp  ja armus hoopis pilusilmsesse nõudepesumasinasse, kes teda küll alatasa oma hoolealustega – sööginõudega pettis. Neid toidujääkidega kaetuid kui pruugitud prostituute hellalt kallistades säravateks nautlemishetkedeks – taas delikatesse kandvateks hetäärideks puhtaks pestes.

Bon appetit!

2010