Tuksuv
veel pehmelt koolduv
kivi su peos
See punduv kuumus
särtsatav eneselummus
nakkab edasi!
Haa!
Looda sa!
Kalekalgiks
kallistub kivi
hetkest
mil selle rebisid rinnust –
elust lahti käristatud
äärjoonsest kindlusest
Tahtes näidata ridu ja radu
Nende järgi
rivistuda-eksida
nüüd oskad vaid ise!
Haa!
parastab paratamatus
See lapsmeelsuse
avakeelsuse pärgamata matus
Mil
sel
viimsel teel
su kõrvade käevangus tatsab
vaid karikakramängune leinviis
Mata! Mata..
Sa ennast elusalt!
Harju! Ära karju!
Tantsi!
Ikka enesest lahku!
Iseenesega
öistes kõlakodades
unedes kohtudes
mis rahust riisutud tühjaks
kokku liibudes
vaid siis
vaid siis...
Mis siis!
Karju!
Palun...
Ära veel harju!
Su
peas
Narrmütsil
nii puutuvalt
nii kutsuvalt
tiliseb leeprahingene kelluke
Trill!
Katsu!
2013