Ma üleni valge ja valeta

Ma üleni valge

ja valeta

Käed

jalad

Terve see põgenev keha

alasti

ausalt

Pungus südamesse kuuli puudutus

määrides keha

veresiirupisse

Lõputute hangede plombiirsele koogile

langesin liigvarajaseks

kirsiseks suudluseks

Hundid ulgusid kuu õitsele

mind jagasid tordilabidata

mitte üldsegi võrdselt

kõhetum vingatas nälgvalusalt –

nii tuttavalt...

otse mu kurti kõrva

hetk enne maomahlu

ja kihvu

Ühele paljudest

aja ringjoontest lükkides puuduva helme

27.07.2014

Õuduste Kõlakoda Tartu Raekoja katusel

Vägivaldseks tempereeritud romaan juttudes

Kui te leiate siit teragi tõtt, pange see idanema

Nad kogunesid nagu alati, siis kui kuu ennast taevasse juustukollaselt täisrattaks veeretas, vanalinna Raekoja platsi tumepunastele kivikatustele. Siia, pea tuhandeaastasse Tartusse.

Esimesena, nagu ikka, saabus Näotätokas, eelseisvast mõnust kärsitult juba ette hõõgudes. 

Ta tegi oma kohaloleku teatavaks kärarikka teoga, seda filosofeerimisse kallutatud sügavmõttelisel ilmel, kükkasendis puuksutas järjest mitmesse trompetitena sillutisele laskuvasse vihmaveetorusse. Millest tekkiv õudusseisundisse tarretav helistik ja seda saatev haisgaas lämmatasid seitse tuvi ja neli neid jahtinud räpakassi.

Alles äsja kõnniteed ilmestanud kerjus – mütsilodu vaid mõne harvsendiga reostatud, ronis nüüd kärmelt ja pikkküünselt kriiskavalt karniisidest haarates Näotätoka kõrvale kõõluma. „Kus siis meie teine seltsiline on?“ ühmas Võllapea. Ta pea tegi võrrdi, jäädes Näotätokat põrnitsema. Tal olid nii pikad jalad, et toetas need  mugavalt naabermaja katusele. Lõikamata küüned, nii ehk kolmsada aastat, kratsisid  kõrvalmaja katusekive.   

„Hilineb teine, nagu oma matusele,“ muheles küsitu. „Palju sul tänaseks kogutud?“

„Tead sa, mul päris uusi nagu polegi, tuletasin vanu meelde.“ venitas Võllpea Näotätoka huvi kui kehva poomisnööri pea katkevalt pingule.

Võllpea kuulatas. Kuuldus hääli. Kellegi lähenemist lubavaid.

Pirogovi pargis, nagu õõnsalt tervendavat mõistust taga huigates, lähenes Tartu Vaim.

„Ta tundub nii mahajäetud, lausa kahju teisest,“ kaalus ajastu vaimu Võllpea.

Haletsetud isik ise istus varsti raskelt ohates, duot umbusklikult ja ehk veidi isegi üleolevalt piieldes ühmates vaid: „Minu pärast võib peale hakata.“

Näotätokas õngitses taskust välja liivakella – seda raputades imestas siiralt: „Raekoja kell jääb taha! Tervelt kolm minutit! Seda asja peab sättima!“ Ja juba rippus ta kella minutiseieri otsas, kangutades jõnksuliselt nõksutades osutit edasi. Tartu Vaim vaatas tema tegemisi ja õhkas: „Jah, selles linnas hakkab tõesti aeg maha jääma.“

Raekoja kell lõi tumedalt kaksteist korda kolmeteistkümnenda kuupäeva algust. Näotätokas vaatas kuidagi kurvalt Raekoda. „Selle käskis ehitada Katariina. See teine,“ täiendas ta veelgi nukramalt oma hetkelist enesehaletsust.

„Ma tean, peale põlengut, millise korraldas kes?“ irvitas Võllpea, kratsides mõnust ägisedes paindes varbaga oma kukalt.

„Tema mu selliseks tegigi. Lasi kuklasse tikkida tätoveerigu. Minu sisemise näo.“ Tätoveering, mitmevärviline nahagraveering ta pea tagaküljel vaid muigas – omaniku kandja hädaldamise peale korraks vaid parastavalt hambaid kokku laksatades.

„Sa vaata, nii ilus tüdruk!“ erutus korraga alla, klombitud kividega kaetud plastile vaadanud Näotätokas. Tätoveeringki kandja kuklas üritas üle upitades näha olevust, kes ta nii paljunäinud peremeest erutada suutis.

„Näita, lase vaadata!“ nügis end katuservale Võllpea. „No see on üks paras pipar, liiga kaunis,“ ta ohkas nukralt. „Ta ei tule. Pealegi, nii ilus saab olla vaid kas  prostituut või  äraeksinud modell.“

„Tõega või arvad sa nii?“ päris Tartu Vaim  seltsilise madalust põlastades ja lõi Võllpea robustsele peale tiiru peale. Mis tiirles kui tige karusell.

„Hei, tüdruk, tule siia!“ karjus Näotätokas. Neiu ei saanud kohe aru, kust tuleb kutse, ometi jäi ta seisma, uurides öist taevast. Valge pluusike seljas. „Nagu nukk,“ ütles Näotätokas mõtlikult.

„Ilusad naised on alati üksildased,“ teadis Tartu Vaim. „Ja sageli kurvad – neile lähenetakse labaselt, et nõnda varjata oma kohmetust nende ilu ees.“

Nende ülimaks imestuseks aga haarasid kenad õrnad käed roostese tuletõrjeredeli pulkadest, nende emandat kärmelt üles vinnama hakates. Varsti oli ilus inimene katusel. Otse jõmmide keskel. Neid tunnistavalt uurides, neid kohmetuma pannes

Milline pilk! Mustsõstrad! Vau! Silmad on tumedad, aga juuksed kuldsed.

„Kes Teie veel olete?“ krabistas oma häält  Tartu Vaim. „Ja kuidas on sinu..., ee, teie nimi?“

„Teie külaline, kutsuge mind lihtsalt Tüdrukuks, ja te ei eksi.“ Ta naeratas. Keel õrnalt huulte vahel väljas – kui vaarikajäätis torbikust. Kõigi kõrisõlmed tegid jõnksti, viivuks umbsõlmseks joobudes.

Kõik haardusid Tüdruku ilust, Tartu Vaim pakkus isegi istet – eelnevalt seda teinud vaid maestro Vanemuisele. Nii ammu, et keegi enam selle tähtsa sündmuse  täpset daatumit ei mäletanud...

 „Noh ja kes, kes alustab?“ kammis Võllpea naudingust võbeledes oma sabatutti. Kasutades kammi asemel oma piilaadseid  pikki küüniseid.

 „Mina alustan,“ jonnis Võllpea katusekive jalgu naaberkatusel prõmmides, „mina! Viimati sain esimesena sõna katekismuse juubeli esmatrüki aegu!“

„Lase siis  käia,“ pomisesid teised, veidi küll kadedalt.

„Ma alustaksin ühest lihtsamast.“

 „Oodake! Lepime vaid enne  kokku, et  mina räägin viimse loo? sekkus ta deklamatsiooni algusse  hoogsalt ja ootamatult Tüdruk.

Võllpea tahtis juba avada  oma suusahtli, kui mürinal peatas teda vali hääl.

„Ja muideks, mis kõige peamine, Tartu tuleb vaimsusele tagasi vallutada! Kuna pealinn jääb meist aina kaugemale!“ sõnas selgelt ja valjult Tartu Vaim.

Mitte keegi neist ei vaielnud nii ilmse tõe vastu. Vaid omi  meeli ja kõrvu järgnevale jutule erksalt avatud väravaina lahti hoides. Jutt sulas elavaks pildiks, nad võisid valida kohti selles, seda olles osalejaks või statistina – näiteks ärakuivanud lillega potiks vaese muusiku aknal. Nende vaatekohad polnud üldsegi nummerdatud.

Katkend I -  "Pulmatants ussikuhilal"

~~~~~~~~

Võimsa mootori röhatuse kostumine künka tagant tekitas suguseltsis sipelgalise sebimise.

Mesimemm saabus ulja pöördega kurvi võttes, selle keskel lisaks vägevalt gaasi andes, nõnda et muld ja peenem kiviklibu lausa kõiki pulmalisi üle külvas.

Memm lükkas SS välgunoolte märgistusega Saksa sõjaväekiivri kuklasse ja avas uhkelt oma paarihambulise suu avali naeratuseks – egas taat teda ilmaasjata olnud sõitma õpetanud. Seltskonda tabas otsekui hädalise ees suletud kemmergu kramp. Rihard ronis külgkorvist välja, käes vana, vändaga grammofon. Tassis uhke masina taha seotud aiakärult punnpõskseid veininõusid.

Vaid paar tükki olid maad kastnud, uljast sõidust kildudeks. Alles joogianumaid nähes vabanes seltskond kidakeelsuse köidikuist.

Vein! Kirsivein! Kus alles lõhnab! Kuidas alles mekib! Assa! Hõissa!

Laual torninud viinapudelid kadusid tagasi keldri hämarusse. Paremaid aegu ootama. Tähtsamaid sündmusi.

Vana Magnus armus esimesest pilgust mustaverd BMW-st kaunitari lösakil, iharalt avali suurtesse ja võimsatesse, sakslikult lopsakil vormidesse.

Imelikud need vanameeste armumised. See-eest seda põhjalikumad.

Joodi ja söödi hullumoodi.

„Siga tahab juua!“ räusati.

Ilusa Magnuse käsi oli juba käinud Marette põski ja enesekindlust madalamaks silumas. Suguselts võttis iga taolise kõrvakiilu vastu rõkkava kiiduavaldusega: noor Tuhkatriinu teadku juba varakult, kus ta koht määratud. Vanaperenaine sikutas lohakalt ja viitsimata õelust varjatagi Marettet juukseid pidi enesele üle laua lähemale: „Siin pole midagi sinu oma, et sa teaksid. Isegi mu poiss pole sinu oma!“

Noor Magnus noogutas oma ilusat pead kinnituseks kaasa kui kooguvinnaga kaevuämber, ammutamaks suguseltsilt toetust.

Tal oli nüüd mänguasi. Pealegi elus. Nii kaua, kui tema seda soovis ja pärispikaks lubas. Juba ette nautides valge keha öist rutjamist, kõvastus ta alakeha lihaseendus ja hinges värises erutuse eelmäng.

Õudusega mõtles Marette eesootava pulmaöö peale. Kõik oli lihtsam tundunud.

Ah, hea, et Rihard on siin! Ometi! Nagu lubanud. Ta pidi lausa reitesse küüsi surudes ennast kiviks sundima.

Keegi ei märganud, kuidas Rihard äkitselt seisatus Noore Magnuse selja taha.

„Mis tahad, linnavurle?“ käratas peahärjana oma karja eest puhkiv vanaperemees.

Rihard ei püüdnudki naeratada. Need narrid oleks selle vaid nõrkusemärgina talle otsaette põletanud.

Ta ei teinud pilgetest ja irvetest väljagi. Hoopis seletas ennast rahulikuks sundides midagi Noore Magnuse kõrva.

Kelle ilmes esialgne tõrksus asendus peatselt lõbusa irvega.

Veel üks lisamoodus, kuidas võiks pruuti alandada! See igavene joobumus, tunda ennast kellestki kõrgemana. Kuidas oli ta seda aega igatsenud, ahastuses lausa võimatuks pidanud! Järanud hammastega vabaduse trellide soolamaigulist roostet. Saanud tundma soonimisvalu märjalt selga tõmmatud hullusärgi kehasse kuivamisest, mis pani karjuma ka kõige kangema hingekraadiga patsiendi. Tunda saanud uputamist, vanni sunnituna, kui sanitarist lihunik teda jalgupidi tõmmates vett hingama sundis.

Külast ta nagunii kedagi endale naisseltsiks muudmoodi kui sunniga ei saanud. Nende tõrksate verised allutamised olidki talle haiglakongi uksed avanud ja samas võika lajatusega sulgenud. Aga nüüd oli võimaluste laegas ise avanenud. Ja tema käes oli selle võti. Igaveseks. Alatiseks.

Ta noogutas teeseldud lahkusega nõusoleku märgiks. Veidi vist agaraltki, isa tõstis ärritunult oma kulmupuhmaid. Järeltulija laduslibe jutt seletas talle kiirkõnes vastuseks midagi pulmanalja kohta.

Oma poja pulmas ei saanud ju üks tõeline isa midagi keelata, kuigi mingi kahtluseuss Vana Magnuse sees susistas. Närvilise lõgismaona oma sabavõristit häirekellana kõristades. Sedakorda jäid pulmakellad peale.

Mööda laudkonda kandus üks sõna, suust suhu, kõrvast kõrva. Uhkelt vaatasid nad üksteisele otsa – ega nad mingid matsid ole! Vanu kombeid peab au sees hoidma!

Pruudirööv, see vana pulmatava, nüüdseks pigem küll pea pilakummituseks mandunud.

Aga mis õige pulm see naljata?!

Uhkuseasi oli nüüd peigmehele pandud oma röövitud pruut üles leida ja enesele tagasi vööratta.

Võiks isegi ju karistavat kätt pruukida, kui pruut ennast liiga kergelt ära tõmmata laseb.

Aga ei hakanud Noor Magnus ühti oma verivärsket kaasat varjama, selja taha peitma. Teda huvitas hoopis enam otsimine ja leidmine. Ta kujutas juba ette, kuidas ta selle va põlatu kättpidi lohistades oma kotta kotile tagasi tassib.

Rihard haaras naise käest ja, alul tasa kui esimeste öiste nahkhiirte lend, lahkusid nad vargsi, üle õla pilke üha vähem ja vähem endi taha heites.

Rihard oli ammu koha välja valinud – vana maha jäetud päratu plankudega vooderdatud linaleotuskaev sulas maapinnaga pea kokku. Hiljutine maaparandus oli selle sooned läbi lõiganud, lausa kuivaks kummutanud. Ainult kevaditi sulavete aegu tungis ta põhjaüska niiskust. Juba poolde põlve turritavad kõrred varjutasid selle suu võõraste silmade eest veelgi olematumaks. Köis laskumiseks oli valmis seatud. Aeglaselt laskis Rihard Marette nööripidi alla kaevupõhja. Järk-järgult neeldus Marette pilkasesse sügavusse. Neile lisaks, kes seal juba varem valitsesid.

„Tule!“ hüüdis naine kumedalt. Ja juba oligi mees all ja ühtaegu üleval korraga. Ta naeris selle mõttekäigu üle, aga ta lausa tundis südamega nii.

Nagu Marettegi.

~~~~~~~~

Magnus Vanema käsi, mis relvastatud kahvliga, katkes poolel teel väriseva süldikausini.

Ta silmadesse maandus üllatus, kasvades altveetu raevuks. Meel oli veel valmis ütlema, aga keel ei kandnud, kui tarbetuks tardunud sõnalabidas moodustas see vaid arusaamatuid kurinaid. Laudkond vaatas oma juhtoinast üllatuse ja hirmuga. Noorim tütardest tormas isale abi osutama. Oskamata midagi meditsiinilist ja teadmata tegelikku põhjust, püüdis ta Magnus Vanemale kosutavana tunduvat kirsiveini pakkuda. Sellest ägedalt tõrkumist võeti kui hetkelist meeltesegadust.

Aga elutark Vana Magnus oli sotid tõega klaarinud – kangestudes püüdis ta kogu olemusega näidata laual kõrguvate kirsiveini õhtupäikese raskusest tumenenud värviga helkivate anumate poole. Korraga tundus talle, et nende ruskusesse on veristatud ta enese elu.

Kui metsa tormanud tormi ees hakkasid peoliste kehad langema, ihudesse kangestus kasvav puisus.

Varsti ei püüdnudki keegi neist üksteist abistada, igaüks võitles enese eest.

Taat oli olnud muidu igas asjas mihkel ja tegijamees, ainult veinivalmistamisest ta suurt ei teadnud. Nagu enamik va vägijookide tarbijaid. Aga see tumedate kirsside suvi! Ei saanud ju taeva abiga kätte tulnud andi minema visata! Samuti ei taibanud taat seda, et kirsikivid tuleb eraldada kohe, mitte pärast kääritust. Muidu moodustub magusmahlaste kirsimarjade salakavalaist luusüdameist sinihape, mõrumandlilõhnaline lendlev mürgivedelik, mida kasutatud nii sõdades gaasirünnakuil kui mõrtsukate hukkamiseks.

Ei jõudnud Taadu oma tehtud jooki maitsta, kuigi vangilaagris nägi aina unes, et rästikud veinianumatel roomavad. Üha sagedamini ilmus see nägemus ta unenägudesse. Aina rohkem oli neid maduusse. Taat hakkas tasapisi, öölt-ööle, hulluma. Ta ei suutnud ega tahtnud enam neisse unenägudesse laskuda, kartes karjatustest hirmu poodud ärkamisi. Metsatööst rampväsinud keha kaasvangide larinal norskamiste, hambakiristamiste ja oigamiste uneviiulite südant jõnksava muusika saatel tuiutades istus ta varavalgeni nariserval.

See oli kui otsatu sund, mis viis nii vana mehe pea võimatuna näivale teele – põgenemisele. Tal oli vaja sõnad koju viia.

Katkend II - "Tantsutunnid ratastoolis"

Monotants

Pilvitu alasti hommik tuias toas häbitult ringi – ribakardin on ununenud ette tõmmata – päiksekiir sirutus lühtrisse, korrutas enese selles nurkkristalliliseks lihvitud helgiheitjaks, maandudes otse tüdruku silmaalusesse närvipunkti.

Elektriakudel töötav ratastool sõitis tasa, vaid siredalt sahistades, eriti kui seda juhtis osavnäpne noor käsi, kes kõiki uusi oskusi lennult omaks haaras.

Selle maja uksed ei kriiksunud avamisel, ta oli ringrõdul, kui alt, aatriumist, põrkus kajast veidi katkutud, kuid arusaadavaid ägestunud hääli.

„Ma ei jõua enam! Kogu mu päevaplaan on pidevalt ribadeks.“ Järgnes klirinasse maandunud raksatus – üks kahest hiina kallisvaasist suri kildudesse.

See sai olla vaid Mammaan, kunagi väga nooruslik sportlik ema, nüüd buliimne masajas lohverdis, keda ei püüdnudki rahulikumaks sussutada papa Hugio tuvilik, ärritusest laperdav kudrutus:

„Me peame midagi ette võtma, juba neljas hooldaja on sel kuul uttu tõmmanud! Kurat, ükskõik milline sel alal tegutsev firma viskab juba ainult meie nime kuuldes bumerangise heitega, üleõlase plärtsuga telefonitoru hargile! Me ole ju nii kuradima kuulsad!“

Papa ähkis oma kaebekõnesse auke, vist samal ajal kingapaelu kinni sidudes:

„Ja keegi kuramus enam ta juures ei käi! Pärast seda viimast skandaali eriti. No kujuta ette, mingit fucking rallit korraldada, invakäruga mööda peatänavat sõita! Ja seda ohtras joobes olles! Otse bensiinijaama uue laari järele, sa püha pasknäär, kuidas ma pidin selle politseitola Billi ees vabandades väänlema!“

See oli midagi uut, Carmeni tumekulmudesse kerkis üllatus – papa Hugio suu väljendus harva enamaks kui kolmesõnaliseks haugatuseks.

„Kas me peame siis teda lausa vangis hoidma?! Ja pealegi, Mathi ta enese juurde ei luba, ometi käib teine kogu aeg nagu kerjamas, vaene poiss!“ oli Mammaan lohutu.

„Ei,“ tumenes papa hääl, „koduarest on selle karistuse nimetus! Punkt, mulle aitab! Või too taevast mõni ingel talle põetajaks! Minu kannatuse redel nii kõrgele enam ei ulatu!“

Järgnev päev on tüdruku jaoks santpaunaselt tühi, täpselt nagu kõik need eelmised, enne ta elusaatuse laupkokkupõrget.

Hilisõhtul, voodis kangena, kuulis ta ukse taga summutatut vandepominat, metalli kraapimist vastu metalli. Midagi pudenes kõlinal oskamatute näppude vahelt põrandale. Tükk kallist aega kulus – ju polnud tegijal eelnevaid kogemusi.

Viltuselt, kuid kindlalt kiiskas Carmeni ukse ees tuliuus tabalukk.

Verinoor tantsuõpetaja

Tihedate tumedate karvadega kaetud käsi lõgistas mitme värvikihi alla maetud ust. Nagu arvata, oli see lukus, mis lukus, pimeaegselt kinni. Käsi aga ei jätnud jonni. See jätkas kaua ja tüütavalt, alarmselt kella täristades, nagu suudab vaid joodik, kes on kellanupule magama uinunud.

Tumerohelise kitliga avajast tungis esile porisev unine kärsitus:

„Mida sul vaja on, mees? Südaöösel, kas sa lugeda ei näe?!“ sihtis ta sõrm uksele kleebitud silti.

„Teil olevat üks koer.“

„Meil on neid palju, lausa viiskümmend kuus isendit. Isegi kuus mürkmadu on välja pakkuda ja üks imearmas alligaator, seesamane, kes oma perenaise hommikueinega segi ajas,“ viilis varjupaiga öövalvur tülitajale vastust teravaks. Tihe haukumiste kaja tegi jutuajamise raskeks, äsjane ärataja pani uksepakule kiiluks oma jala, selle liigutusega justkui valvuri kannatust kannast näksides.

„Tule homme, mida perset sa...,“ tahtis valvur tulija juba ärri täristades minema tõrjuda, ust ja selle vahele võõrast jalga valuvägistavalt sulgeda. Ses räpatallis lausa piinlikult uuena tunduv rahatäht kutsus siiski esile mitmelukulise ragistava vabapääsu ja valvuri näkku kleebitud sundnaeratuse.

„Homne on surnud,“ vastas äratajast noorem mees kalgi veendumusega. „Kärvas maha täna, minu jaoks vähemasti.“ Ta näos polnud naljapärjalist leinalintigi.

„Mingi varajane, ennetähtaegselt kliinikust vabaks lastud hull,“ närvitses valvur. „Olgu, ja milline neist krantsidest teid huvitab?“ Valvaja teietamine krigises roosteselt. Aga penitahtjal paistis suva olevat, vähemalt tundusid ta sammud ja pilk teadlikult otsivad ja sihikindlad. Iga puuris kargleja jaoks jagus tal vaid üks vaateviiv.

„Te tahate tõesti seda?“ tuksus valvuri näol hämmastus. Nad seisid kõige viimase, kõige räämasema puuri juures. Selle elanik lamas hääletult, rähmast tuhm läige silmades. „Huntkoer?“ oli nürilt kraabitud andmekandjale-plekktahvlile.

„Just nimelt ja ainult seda elukat,“ noogutas Tema Hulluseks tituleeritu ja toppis jälle rahakupüüre valvuri plekilisse kitli taskusse:

„Tagasi pole vaja. Mingeid pabereid, dokumente samuti mitte. Te pidite ta ju niikuinii homme magama panema? On mul õigus?“

„Seda küll, homme oleks temast saanud krematooriumi lõuatäis, selline poolik,“ ei varjanud valvur enam oma haigutavat ükskõiksust. Mille peale öine sissetungija vaid konstateeris:

„Vaata, mees, surnute tuhk on alati hallilt ühesugune ja ükskõikne! Isegi su enda oma, vahe on ainult selles, et sina seda ei näe!“ Ja juba ta tassiski rasket koera hingeldades ukse poole.

***

Mõne minuti pärast helistas ta mobiililt:

„Yuri, mul on teenet vaja.“

„Millist?“ puhastas vastaja lausa kõrvamembraani kraapivalt nühkides oma õliseid käsi. „Jah?! Milleks sulle selline jama?

Aa, nüüd ma saan aru, ma nägin sellist elukat internetis.“ Varastatud autode kiirmüügiks ümberlööja kobrutav habe varjas tekkiva muheluse kiirkaduvaks asenduskriipsuks.

Aga ikkagi oli ta pilgus naiivset üllatust. Eriti vasakus, klaasist kunstsilmas, mis igal võimalusel talle veidigi võõrastel rahaudara konto sendituks lüpsis.

Mõni tund hiljem, kehakontuur koidiku punavines hõõgumas, vaatas Yuri garaažiukselt, kuidas mees ja koer taamal helkiva sõiduki juurde venisid. Kaua, esmase treeningu viisil.

Ta kuulis noorusest enesekindlate jalgade kingaplaksatusi segiläbi koera kartliku koperdamisega. Loom vaatas alul tihti üle õla tagasi, siis liikus juba hüplevalt, katkeva võrinaga aina kiiremini ja kindlamalt, lõpuks üpris ühtlaselt, kandes ratastega varustatud raamistikku enese tagajäsemeteta keha all kaasas.

Viimaks maandus ta, keel rõõmust ja väsimusest ripakil, läbi talle lõpuks avatud autoukse tagaistmele. Ikka veel kahtlev saba tegi ainsa kõhkleva, tühmilt istet laksava liputuse. Rohkemat mees ei vajanudki. Vähemalt mitte endale. Ja kohe kindlasti mitte praegu. Koer kui sööt. Nimetu koer – ei vastanud ühelegi kutsele ega nimele. Nagu omaenese valust kurtunud, reageeris poolik hunt vaid viibetele ja vilele.

***

Nad seisid metallkaarses väravas. Nuhtleva vihma käes sorus. See mees ja see koer. Kauge ukskella vaevukuuldav „Pom, pom!“ Seegi veepladinas pigem aimatav. Koer oigas aeg-ajalt – ta kuulmisele oli vihmasabin valus.

Tulijad lähenesid väravale koos, naine ja mees, abikaasadena lausa nähtavalt omavahel kättpidi sõlmes. Nad piidlesid veidrat duetti ettevaatlikult nagu algajad vargad võõravõitu pärispärleid. Esialgu jätkus neil silmi vaid koerale, kes kärsitult neist mööda rapsis, kaotatud tagakäppade asemel rattapaarist rakendit vedades, mille Yuri oli vana ärapõlatud lapsekäru jäänustest oma töökojas meisterdanud. Seda vaid ühe tummtänuse käepigistuse eest, mälestades nõnda töötellija isa.

„Ma tulin selle töökuulutuse peale.“ See oli väga noore mehe hääl. Tema silmavaade tundus selle kandjast kaugelt vanem.

„Mul on soovitused, tunnistused,“ hakkas ta oma vettinud portfelli avama.

„Ei, ei, mis te nüüd siin, tulge sisse!“ See oli kahehäälse koorina lausutud. Alt ja tenor, kelle pilgud nõusolekuna ristusid: „Carmen tunnistab selle paari omaks, nemad on õiged!“

Noor mees seisis Carmeni toa lävel, vanemad diskreetsuseta talle peaaegu selga langemas. Carmen veidi kartis, mehe silmadest välkus väärav tumepupilne puurotsik. See avas ta kui apelsini, vabavaatluseks eelnevalt liigseid koori delikaatselt eestvajuvaks õisikuks lõigates. Korraga adus Carmen, et mees ei tunne hirmu ta katkisuse ees. Ei püüa seda kohmakalt varjata. Ei klopi, ise silmapiiri riputusnaelale kiindudes, tema jalutust sõnavahuga roosaks või olematuks.

„Mina olen Step,“ sirutas mees käe, haarates nõudlikult tüdruku oma järele, seda kergelt, kuid tuntavalt pigistades. Carmen vaatas üllatunult üles, alla peegeldus noormehe pehme naeratus. Aga see polnud lõppotsustav.

Koer silmitses alul Carmenit uurivalt. Siis äkitselt kikk-kõrvselt. Nuuskinud ägedalt ratastooli, siis põlglikpahuralt turtsatades, laotas ta oma esikäpad Carmenile reitele. Keeras oma pea uurivalt viltu, vaatas valuläve ületanu silmadega tüdrukule otse südamesse. Carmen tahtis koera pärisomaks kaisutada. Kare keel kraapis ta valu armkoelt liigset koorikut, mille alune veritses äkitselt vähem, nüüd hingetaguselt, unustuse selja taha varjunult üha vähem, üha tasem tuigates.

Katkend III - "Ülevedaja"

Libaliha eemaldamine

   

Hommikul sundis Eva Wilhemi kapi tagant leitud mehele noorust meenutava mantli selga.

„Ei, see kuidagi võõras ja ehk väikenegi,“ tõrkus mees.

„Kas ma olen su printsess või ei?“ Eva enese hääles polnud kahtluse tolmugi.

„Oled, oled,“ kinnitas Wilhem ja tiris endale dändiliku tunduva riidetüki kiirustades selga.

„Tulge, aga tulge! Ikka edasi!“ kamandas Peter lõbusalt kusagilt eemalt käigueendist. „Nad tahavad sinuga isiklikult kokku saada.“

„Kes nad?“

„Kes, kes, need, kes maksavad! Hullumoodi maksavad,“ patras Peter ja laksas Wilhemile õlale. Ta suust paiskus kalli konjaki auru.

Nad kõndisid käigus varemete all, siin oli terve kvartal sõja ajal alla heidetud lennukipommidega puruks tambitud.

Käigu sisenemisuks oli hästi maskeeritud. Pikk tunnel laskus järsult keldriüska.

Miski häiris Wilhemit. Ta mõistis, mis: siin oli mingi kummituslik ladu, igal riiulil saabaste ja riiete kuhjad. Wilhem vaatles seda algul nagu tavalist salaladu, kus on kummalised käekottide ja lasteriiete sorteeritud pambud. Üks tilluke jalats lebas lagedale veerenult – üksildane, ilmselt käinud läbi mitmest väiksest tallakandajast. Vaid meesteriideid ei jäänud peaaegu üldse silma.

Ja siis ta korraga taipas. Tundis lõhna. Suitsuvorsti tavaliselt nii meeldivat aroomi. Seejärel nägi kuhjas alasti inimkehi. Väga väikseid surmatud inimesi. Lapsi. Ta oli sellest kuulnud. Pidanud kuuldut lollidest hirmudest tingitud kõlakaiks.

Wilhemis tiksus valvelolek nagu viimase vindini üleskeeratud uuris. Ta laskis Eva käest lahti.

Selja tagant kostis krobinat, aga nad olid püünist seades endale tahtmatult sügavalt sõrme lõiganud – polnud arvestanud Wilhemi lahingukogemusi, temas drilliga arendatud kiirust ja vaistu. Mehele oli korraga selge, kus nad viibivad. See kuulus inimlihakarn. Need reetvad konksud ja restid, millest ei räägitud, vaid üksnes sosistati. Valitud kõrvadele.

Aga inimene valib tihti nii ekslikult. Nagu nüüdki, kui Wilhem tagantkäelöögiga seljataguse ründaja kõriõuna lõhestas.

Ainult ühe küsimuse esitas Wilhem veel Peterile: „Kas Loti teab?“

Peter vastas, küüntega põrandabetoonilt otsekui lootusetut halastust kraapides: „Tema, lirva, ju selle käsu andiski! Käskis sult kulla välja pinnida. Kui oleksid vastu punninud, siis tüdruk oleks sinu silme all lihaks lõigatud. Türa, mina pole süüdi, ma ei saanud valida!“

„Saad,“ ütles Wilhem, „paganama moodi sa seda saad!“ Ja laskis läbi mantlitasku, sihtimata. Samas Peterit täpselt kõhtu tabades, nagu kunagi õpetatud. Et surm aeglane ja valust hulluksajav oleks. Eva lendas samal ajal nurka, seda Wilhemi antud tahtmatust tõukest. Aga ta ei teinud piuksugi. Ta oli targaks saamas. East kaugele ette jõudnud. Selle saavutuse hinnasedelil oli napi ajastusriftiga kirjas: röövitud lapsepõlv. Ise, väriseva värvuvana, hoidis kramplikult Wilhemi hõlmast, sinna tekkinud kõrbenud august oma tilluksese näpu läbi surudes, sosistas:

„Nüüd on su mantel ära surnud.“

Pattude lävepakk on kõrge

  

Wilhem polnud ammu kirikus käinud. Tegelikult mees ei tundnudki praegust preestrit. Vana, kes teda leeritas, lahkus sõja ajal. Ta huulilt olid nii palju kordi teiste jaoks langenud sõnad: „Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sina saama.“ Täpselt nii öeldi järele talle eneselegi, kui ta aleviku surnuaia kõdumullaks varises.

Praeguse preestri silmavaade ei sobinud Wilhemi arust jumalasulasele. See oli kuidagi õline, kalasilmne, otsekui kiretu inimoptiline seade. Aga kui palju teadis tema Jumalast või tema sulastest?

Pealegi: „Jumal võtab arveraamatu alles siis kätte, kui inimene ära on koolnud.“ Nii oli öelnud Wilhemi isa.

Sõda sundis Wilhemit öeldut uskuma, samas mitte kedakuraditki usaldama, kaotades iseenesegi headusekübeme võtme sootuks tuimusesse.

Ja nüüd korraga: „Ma tahaks pihtida.“

„Pihtida,“ mälus preester seda kui arusaamatut võõrsõna.

Wilhem juba kahtles oma tulekus, selle vajalikkuses.

„See nagu rohkem katoliiklastel kombeks,“ arutles mustkuub, kuigi ei vaielnud. Pigem oli see asjaoludega leppimine.

„Aga teie…?“ küsis preester ta nime ja  nõustus lõpuks. „Olgu. Jumalat on niikuinii vaid üks! Ja meil,“ mees lubas enesele mõrkja muige, „on ta praegu väga üksi jäetud.“

See muie ja viimati lausutu otsustasid.

Ja Wilhem rääkis, kõne ajal aga erutus aiva kasvas neis mõlemas. Näod muutusid rooskpunaseks, otsekui tumedas vandenõus kaasosalisteks kasvades.

Wilhem vakatas, pihtimine oli otsa saanud. Sõnu enam polnud, veidi oli ehk kergem. Korraks – asemele asusid kahetsus ja kahtlus kuulaja suhtes.

Preester ei lausunud sõnagi. Ei andestamisest, ei arusaamisest.

Ta jäi Wilhemist seisma keset kirikulöövi, ihuüksi oma Jumala, oma õiguse, oma õiglusega.

Just preestri vaikimine sundis Wilhemit kirikumüüri taha peituma. Ta ootas kaua, teadmata enam isegi, milleks see luuramine. Juba oma kahtlemiseski kaheldes.

Korraga kiriku külguks käuksatas tasa. Wilhem hammustas palitu kraenurka. Raevuga. Samas rahunes, väljujaks polnud preester, vaid vanamutt. Seesama, kellelt ta piima üle lõi.  Kas poleks paslik aeg talt andeks paluda? Kuid miks mutt ringi vahtis, kahtlev kui kütitav lind? Ja miks ta kirikusse tagasi taandus? Liiati veel selg ees, käega ukselinki kobades? Enesel pilgus rotivalvsus ümbrusesse kõõrdpilke sähvimas.

Vastus saabus kiirelt väljuva preestri näol, kes pilkugi kõrvale heitmata hakkas astuma oma kindalt valitud teel. Kuhu? Wilhem jälitas teda end vaevu peites. Endise vallamaja teeotsale jõudnud, mõistis jälitaja, kuhu preestri teeviit näitas. Äraandmisele. Ainult vallamajast sai praegusel ajal helistada. Või siis seal ette kanda. Muud põhjust Wilhem ei näinud, miks pidanuks jumalateener sellist asutust külastama.

Läbi endise mõisapargi liipas ta preestri teed ära lõikama.

Nad seisid vastakuti. Preestri must pikkkuub laperdas leinalindina. Wilhemi käsi krampus. Sedakorda pussnoa pära ümber.

Madalad, meretuultest piinatud võrad vehklesid mustade sõrmekontidena, jäätunud oksad igast iilide hingetõmbest kilisemas. Preestri pilku sündis leppimine. Ta ei palunud, ei, ta palvetas. See siin oli ta viimane kirik ja tume taevas ehk tõesti tema Jumalani ulatuvad võlvid. Ta teadis. Wilhem samuti. Preester tahtis just praegu teda ära anda. Aga Wilhem ei saanud õnne ära anda. Teda ootas ju Eva.

***

 

Ülevedamine jätkus. Nüüd oli see vaid petlik ühevaatuseline etendus – paat vabastas ennast üleliigsest inimkoormast juba siinsetes rannavetes. Talv unustas maale lumevaiba ja merele jääkatte vedamise. Vaid sügis venis, aiva ajalist ringvagu laiemaks kündes.

Tüseda tümikast mehega oli pikalt tegu, sel mehel oli pullijõud. Ta kangutas oma käed Wilhemi kõri ümber kägistusrõngaks. Punased ringid ujusid mehe silmadesse, ajju tungis lõdvestav rahu. Korraga tundis ta, kuidas õhk valusalt kopsudesse tagasi tormas. Kuulis karjatust ja nägi, kuidas Eva, õel naeratus näol, haamriga vastase pead tagus. Löögid olid nõrgad, aga siiski! Tegu polnud tavalise haamri, vaid sellisega, mille ühes otsas asub meisel. Tüdruk oli löömiseks just selle otsa valinud. Teadlikult. Turske sell kattis pea löökide eest kätega. Wilhem ei kuulnud, aga nägi, kuidas haamer ühtlaselt langedes mehe pead katvate näppude vahelt läbi tungis, suutmata küll kolpa läbida, kuid mehest verd välja kiskudes.

Wilhem haaras osavalt mehel vöökohast ja tõukas keha üle parda, Eva lükkas jalaga hetkeks paadiäärel kõhklevalt kõikuvat keha.

Mees ei tahtnud lapsele otsa vaadata.

Aga Eva soovis kiitust, ta nügis Wilhemilt välja paituse. Raske ja jõuetult rippuva käega silituse. Sellest oli tüdrukule küllalt. 

Katkend  IV - "Surev neiu punases"

+

Keegi karjatas ja veel ja veel! Vabaduses mõjunuks see heli ehk isegi südantlõhestavalt, aga tsoonis selleks vabu kõrvu polnud. Siinsetel karjetel puudus kaja. Liiga igapäevane. Ainult segane oleks nii tavalisest inimkisast hoolinud. Nagu ehk ka nüüd?

Midagi tavatut oli siiski neis karjetes, ses halas. Just! See oli naisehääl. Erandlik. Äratades isaste karistustarus sumiseva huvi.

Eliitbaraki snõrr, see nii hallina näiv kuju vehkis noaga. Aina lüües. Nagu tungides surmafallosega istukile langenud, rabelevasse naisekehasse.

Naks! Naks! hõõrus soome pussist väits. Nagu pidemega nõel, mis ei liitnud, vaid lahutas. Elust lahti traageldades.

Trotskit tabasid karjed kuulidena, ta tundis need kohe ära: „Maria!“

Jooksis pidurdamatult – röökiva vedurina kiirrongiselt väravaid läbides.

Terve tsoon urahtas ärkava karjana, kelle juht ründab vaenlast. Kärmesti hakkasid tõttama paljud jalad. Terved ja hundisitked. Lonkavad ja haiglased. Ometi nii hullunult ühtsed. Otsekui jäänuks nad millestki maha.

Petusnõrrist Tupoi oli eneselt hallilmetu rüü heitnud. Nüüd heitsid ta silmad vaid põlastuskilde. Hooletu julgusega seistes, nuga kogenult kasutades torkas ta ära Trotski lähima, liigkiirustava käsilase, puurides noa kui seiskava osuti mehe südamesse tagantkätt, petteliigutusega, vahetades seejuures välkkiirelt oma löögikätt. Trotski polnud veel nii meisterlikku tera käsitlemist kohanud. Ega teisedki. Tupoi vaid irvitas. Nüüd meenus mõnelegi, et snõrr saabus tsooni eritapiga. Kahtlemine oli siiski õige olnud, kiskjatüüpi märkega toimikus: eriti ohtlik. Vaid retsimärgilistele korraldati sedalaadi saateparaade.

Barabanovi omad jõudsid kohale. Trotski ei pidanud isegi käsku andma – sealegi olukord selge. Vilunult moodustati noamehe ümber liikuv kehadering. Lainetav kett. Aga isegi need mitmekordses ülekaalus olevad elukutselised kõrilõikajad pidid vandudes-oiatades Tupoile tunnustust avaldama ja mitmed läbilõigatud kõrikorina saatel viimast au andma. Siis saabus noor zek. Ta oli relvastatud kaikaga, mille otsa oli kiiruga kiilutud treimismasina lõiketera. Ta ei löönud üldsegi ülakehasse. Vilinal lõi omatehtud odasaba ootamatult hoopis Toliku kandu. Siis, pea nähtamatu kiirusega tabas tasakaalu kaotavat Tupoid jäme tera õlavarde. Sellesse, mis hoidis nuga. Nuga ja valesnõrr kukkusid üheaegselt, teineteisest eraldi, lahku. Juba kägistasid kukkunut tugevad käed. Kõri alla ilmus kiiskav habenuga, „vene kraed“ lõikama sättides.

„Pea!“ käratas Trotski. „Mitte siin. Mul on temaga vaja paar sõna vahetada. Ruttu, enne kui musorad jaole jõuavad!“ Ta käskis Toliku rapitud keha barakki varjule lohistada ja viipas Barabanile, kutsudes teda kulme kortsutades lähemale. Sosistas mehele midagi ägedalt ja kiirelt. Baraban noogutas, Toliku suhtes antud käsku teadmiseks-täitmiseks võttes.

Trotski toetas Mariat, kelle kehast tilkus punast elumahla. Otsekui granaatõuna seemneid särtsus lumme.

Kahvatu nägu naeratas:

„Mina nüüd lendan, olengi värvuke…“

„Ma tulen varsti järele,“ lubas krampides tõmblevate lõualihastega Trotski.

Siis muigas:

„Ega me kohtu, sina lähed ju sinna,“ ta heitis pilgu taevasse. „Minu jagu on põrgu.“

Maria naeratas nõrgalt:

„Lollike, siin on põrgu. Mujal on taevas. Seal, kus me koos.“

Ja paitas mehe põske. Vajudes Trotski käte vahele kui luik, kes haarab viimast korda tiibadega kaaslasest.

Ja kõik nägid, terve see tsoon.

„Nigu filmis,“ tunnistas hiljem Baraban, kelle äkiliselt mahenenud näojoontes välgatas pisike, kunagi lastekodusse unustatud tihkuv poisike. Korraks. Hetkeks. Üheks kaadriks... Rohkemaks lihtsalt elul värvilist filmirulli ei jätkunud. Ülejäänu valgustati üle ühtlaselt hallmustaks.

*Teenindaja, söökla korraldaja

+

Kindral jõi admiraliteed*. Mõnuga. „Mida teile pakkuda?“ küsis ta.

Ataman:

„Vabadust saaks?“

Ülejäänud nelik muigas. Seda siiski tagasihoitud väärikusega. Silmadega, suuga ei kriipsugi.

„Vabadust?“ kergitas kindral nende üllatuseks kulme. „Pole midagi lihtsamat. Selleks läheb vaja vaid viis kuusepuust kirstu. Ma kohe kutsun poisid välja, tahate? Need surmakomando omad,“ täpsustas ta teeseldult loiult.

Saabus vaikus, poodu majas ei räägita köiest. Kui, siis vaid redelipulkadest, taburetist, mis jalgu toetanud.

„Aga siis jääks tehing sõlmimata,“ kahetses kindral vaikuse ribadeks.

„Tehing?“ kerkisid esmakordselt viisiku kulmudekaared. Juba huvitunult.

„Vaat, kus mul ärimehed, baranka-aukudega kauplejad,“ muigas kindral mõrult. Samuti vaid silmadega – kriminaalmaailmas ähmastub tihti piir kurjategija ja tema püüdja vahel. Vahel piirid kattusid, üheks jäljeks segunedes. Täpselt nagu praegu.

Ataman võttis lisaaja:

„Kui tõsiselt, siis paluks meile kõigile mineraalvett. Näiteks Borzommi.“

Kindralis sähvatas. „Need eluterved kombed. Loodavad kaua elada? See raisakotkaste pikaealisus. Teadagi, äh!“

„Küll ma teile eluiga mõõdan,“ lubas Kindral enesele. „Leinalindiga mõõdan!“ Lausa vannet vandus.

Kindral istus lauaservale. Mitte ülbelt, vaid nagu isik, kes on oma troonikoha õigsuses kindel. „Meil on vaja üks maal tagasi saada, mis on kadunud ja teie mehe käsutuses. Väga kallis maal.“ Ta tegi pausi „Seda mitte ainult rahaliselt. Aga see kuulub praegu väga valele inimesele.“

„Valele?“ imestas sõnakasutust Ataman.

Kindral juba vihastas „See oli ülimalt juhm käik teie poolt, see maal on teie käes!“

Ataman ei suutnud oma üllatust varjata:

„Meie käes? Selle nimetus?“

„Surev neiu punases.“

Sõna surm mõjus siin ruumis praegu kuidagi lummavalt nagu kallivõitu hoor, kes end palveränduri teele eksitanud.

„Aga tasakaalu keel?“ päris Ataman. „Meil on ühte nime vaja. Kohe väga! Ilma selleta pole meil midagi siin arutada!“

„Nime?“ tahtis kindral piipu süüdata. Aga piip oli katki. Ta ei keeldunud talle ulatatud paberossist, tubakas ju sama – Hertogovina Hluor.

Ta aimas selle nime vajalikkust. Neile. Ohverdatav lipp. Seega – keegi tuleb jälle neil oma kahuritest, odadest lipuks tõsta. Aga kes? Kurat! Ta peab teada saama. Lubada võis neile ju kas või Kremlit!

Hammustades:

„Jah, ta on teile tõesti keeranud.“

Ataman kangelt:

„Ja ka teie kontolt on palju kadunud.“

Kindral kehitas tehtult õlgu, ta ei saanud ju öelda, et äraandaja oli neile väga lähedane isik.

Vara veel. Enne oli vaja tagasi saada maal, mis oli ära vinnatud režiimi õukonda kuuluvalt malendilt. Tagasiantult kohe konfiskeerida, et too malend pikemata maha kärvaks. Režiim ja seda juhtiv süsteem ei saa olla kahepäine vapilind. Kui, siis vaid kujundina, päriselus mitte ilmaski.

Elusviguritega malemäng jätkus.

* Segu kangest teest ja konjakist

+

Tsooni kunstnik polnud tavaline illustraator. Hoopis lõpetanud Kunstiakadeemia, jõudnud isegi kahe isikunäituseni, kuni ikoonide välismaale parseldamisega vahele veeti.

Praegu vaatas ta rahuolevalt äsja lõpetatud tööd.

Maal kujutas tsooniülemat, kes oli endast portree tellinud. See oli nüüd valmis, millegipärast küll SS-vägede paraadvormi ja sarvedega ehitult. Mis sellest, need pisiasjad kohendab ta mõne tunniga enne töö üleandmist üle.

Kunstnik itsitas. Keegi lõi ukse jalahoobiga sisse. Kunstnik oiatas hirmust.

„Mul on sinu juurde asja,“ haaras sissemurdja rämedalt kunstijüngri hõlmast, sundides teda uksest välja koperdama, lumes kahlama. Õbluke mehike aina kukkus, pugistas lund täis suuga:

„Mida ma tegema pean? Mis sul vaja? Ära ainult tapa, ole inimene!“

„Kohe saad teada, olemegi kohal. Sind ootab töö. Kõige tähtsam sinu elus. Praegu pead aga ootama, sa pintslivares, mul on sind väheke hiljem vaja!“

„Too mulle ainult maalitarbed!“ rabeles kunstnik talle järele, haarates sulguvast uksest, sõrmed jäid selle metallkantide vahele, uks lõikas neilt otsad maha.

Kunstnik ulgus.

Tema kunstnikunatuuri tungis loom. Kättemaksuhimust iharalt inimlik.

Sulgeja pressis hoolimatult ust, lubades ähkides:

„Küll toon, ära kohe muretsegi.“

Siis keeras kärmelt võtit lukus. Surnukuuri ukse tagant kostis summutatud röökimist.

+

Öö. Purgaa tagus jämeteralise lumenuiaga vastu baraki seinu, kraapides oigava saatusena trellidega dekoreeritud aknaklaase, rappides oma küüntega seesolijate hingi õõnsaks.

Määrustepärane, pidevalt valvet valgustav laealune pirn ei põlenud, oli välja lülitatud. Nimelt lülitatud, mitte vintpesast välja keeratud. Nagu tavaliselt. Samas nutikalt, nii, et kui keegi baraki välisukse avas, plõksatas valgus taas kubrikut alastama.

Kubrik vaikis. Aga selle sisemus korises nagu kiskja näljane, ennast seediv magu.

Reeturlik kriiksatus, üks kiirelauseline sosin.

Trotski tunneb seda häält. Kalmõkk Kurim ihkab ammu ta aset. Õigemini positsiooni. Sellega kaasnevat autoriteeti. Võimu.

„Ja ta õhtune irvitus! Ja ta pole veel kroonitud, muidu raibe ei julgeks!“ Kaugel toimunud hääletusest üksi on vähe. Alles tseremoonia kinnitab masti kuuluvuse lõplikult.

Aga kahjuks pole juba üle aasta laagris ühtki seadusliku varast, kes ta seisust kinnitaks. Trotski pigistas Trotskit. Kõvasti, julmvalusalt. Nii, et mõlemad veritsesid. Üksteist arutult vihates, nagu vaid väga erinevad ühemunakaksikuteks sündinud suudavad.

Kiirelt viskus mees asemelt, akendest sissehiilivad välisprožektorite kiired valgustasid ta vasakul õlal kõndivat Hermest, kelle kätes madudega sau iga lihaste liikumisega õõtsudes otsekui omanikuga kaasa kõndis. See varaste ja poeetide jumal. Alati Trotskiga. Ka nüüd.

Kurim on oma narikoha ööseks muutnud. Tema voodile lähemale! Trotski kuulis seda vahetuskääksatust juba paar tundi tagasi.

Pihku kaalub habemenoast ümbertehtud tera. See pole mõeldud löömiseks. See on lõikerelv. Üks tõmme ja üks kõri. Siuhti, nagu vikatiga.

Trotskil on teravalt ja selgelt mälus, kes õhtul enesele irvitust lubasid. Ta kuulatab. Haistab hirmu segu. Nii tuttavat. Ta heidab pilgu kubrikule. Sealt hubiseb vastu vaid jaatust ja alluvust. Rahulikult läheb ta käimlasse, viskab terariista käimlakurku. Heidab rahumeeli magama. Mehe uni on pingevabalt sügav. Ta on kaalukeeled taas võrdsustanud. Paika pannud, õigeks rihtinud. Kõik on taas tasakaalus. Näidatud nõrkus on vahetatud tugevuse vastu.

Kubrik on vait, temas elav kiskja oli taas oma saagi saanud.

Mis sellest, et homme kutsutakse välja kõik, kes vähegi aimata võivad, ja algab uurimine. Halastamatu, sest kusagil keegi vastutab. Nagu alati, kui kellegi huvidelt on vaip alt ära tõmmatud.

Katkend V- "Rottide aeg saabub koidikul"

Teie elukoht? – Surmamõistetute kamber, proua Timukas!

Surmakambri eelboks, kuhu hukatav üle viidi vaid mõni tund enne eksekutsiooni, ahistas süüdimõistetut kolm korda kahe meetri suuruselt. Aknata koobas. Peatsete laipade viimane lava ja lavats enne viimast esietendust – otsuse täideviimist. Kuna nende viimane kaebuskatse oli tagasi lükatud. Nüüdsest siis lõplikult surma mõistetud isikud, keda jagus siia, Fort Northi, tavaliselt kolmeks kuni viieks seadustatuks mõrvaks kalendrikuus.

Hukkamisruumist endast vaid sosistati, need vähesed, kes sealt viimase minuti armuandmise kaudu tagasi olid tulnud, vaikisid kas halliks või hulluks läinuna. Ja niikuinii olid nende suud vaikimisallkirja tõttu lukus. Vabakäigu vangist koristajalt pinniti ühtteist siiski välja – kivipõrandasse raiutud vere äravoolu renn, hangunud verest lõhnatäpilised, lubjasegused seinad. Ja sidumislaud – kummaline jääknähe ehk isegi keskajast.

„Ma koristan alati käsikaudu, küürin verehaisu järgi,“ seletas ruumi puhastaja. Aga mida suutnukski muud lisada üks nägemisinvaliidist pime? Tõe kompamist?

***

„On aeg!“ kõmatas käskhääl. Sidumiskomando ülem püüdis rahulik näida. Vaid otsuse täideviijast keskealine naine hingas ärevvilinal nagu sabatilennuks valmistuv nõid. Surma imetaja, kes muidu päeviti näiliselt täiesti süütu hiirhalli tegelasena vahialustelt sõrmejälgi võttis ja naisteplokis kartoteeki pidas. Ta öisest tööst ei teadnud vahialustest keegi, enne kui temaga hoopis uues olukorras kohtus...

Naine komistas uksel, pöördus, õudüllatus silmades, kaaslaste poole, kes üle ta kummargil keha kambrisse piilusid – Vana Vangi näole oli tõmmatud alumiiniumkauss, otsekui metallist tainana lõuani venitatud, see kattis ka kuklaosa kui kitsas, pea pigistavalt lömastanud visiir. Mehe keha lamas valukõveralt veres, jäsemed olid selle põrandale laiali hõõrunud. Terav inimliha kärsahais ajas kõiki iiveldama.

Jälgi hävitades püüti toimunut igati maha vaikida, käkkides Vana Vangi isikutoimiku vanglaarhiivi kõige kaugemasse nurka, makulatuurse lasu alla. Petutegu võib-olla oleks ehk isegi õnnestunud, kui poleks hakanud toimuma sellele järgnevaid sündmusi.

Nimelt ei saanud pärast Vana Vangi äpardunud hukkamist ka järgmisi surmaotsuseid kuidagi ellu viia. Mitte ainsatki. Otsuste täideviimise ootuses surmamõistetud olid oma kongboksis hommikuks surnud, mis surnud. Ja kõigi nende pea, segipööratud sisikond ja muud surmaolud olid täpselt samasugused kui Vana Vangi juhul. Laipa ei saanud ju hukata – kuigi isegi sellist patuskeemi arutati.

Justiitsministeeriumi kabinettide uksed hakkasid hoogsalt paukuma. Vilkurmasinatel kihutasid Fort Northi prokuratuuri esindajad. Sisekontroll käias ülemaid ja alamaid vangide valvajaid üha valjemini ja tihedamini. Mõne mehe kupud arvati reservi, mitmed allesjäetud tärnidega saadeti pärapõrguliste aadressidega objektidele valvesse.

Aga kummituslik, enneaegne seadustamata kärvamine Fort Norhtis jätkus sellest hoolimata. Kuni hukkamised üldse peatati. Kõrgest salastustasemest hoolimata lekkis ühte närba ajalehe toimetusse pisiartikkel, mille autorit operatiivselt küll kohe ka külastati. Seda ilma kutseta, hoiatavat serenaadi akna all laulmata. Hoopis hääletult õnnitlema tulles. Seda südaöösel, mis muutis mehe hullvahuseks invaliidiks. Enamik lehetiraažist suudeti küll põletada. Vaid mõned proovitõmmised ununesid trükikoja praagikasti...

Aga arestitute lõugu saab kinni hoida vaid vanglas, vabanenute jutt pääses ketist. Seda raipkehalisest legendist konti pureti küll kiivalt vaid oma ringkonnas, valitute seltsis napilt ja harva sõnastades.

Tõde alles haudus enese koorumist.

Ilma liigse, enneaegse reetva kaagutuseta.

Markus-kirjamardikas

Markus Leitz sibas usinalt pisikese mardikmutrist olevusena kohalikul kirjandusmaastikul. Või roomas nukkröövikuna. Oleneb, kuidas hinnata.

Aga enamik kriitikuist vaatles teda just täpselt viimati nimetatud variandina – tõuguna. Teda, Markust. Ja nii juba aastaid.

Pääsusabaröövik kui looduslooline tegelane tegelikult meeldis Markusele. Selline vähe imelik, nagu heleroheline põrsas seljalt valguvate mustakirjaliste triipudega, küljed oranžide tähnidega tupsutatud, tundudes lausa kallistust nõudva, mõnuspehme kaisuloomana, kelle tagajäsemed otsekui väikeste karvadega kaetud rattad mustjatele velgedele veetud valgete rehvidena puuoksal usinalt edasi kiirustasid.

Markus võis väsimatult vaadata läbi nukkumise liblikaks muutumise imet. Ta keris kodus tunde edasi-tagasi vanale kriibitud-kraabitud DVD-plaadile jäädvustatud loodusfilmi, nähes Papilio machaon’i eellastes enese sugulashingi. Vahetult enne lõputiitreid koorusid liblikad. Mõni lendas neist läbi teleri monitori Markuse tuppagi lehvima. Ta oleks võinud selle nimel vanduda. Käsi enese tuksuval südamel, mille aina kiirenev põksumine talle rahu ei andnud. Vinnastatud pommi kellamehhanismina tiksudes – varustatud äraarvamatu ajastusega – võimsaks kirjanduslikuks plahvatuseks.

Mehe lõtvunud käsi pillas teleripuldi. Seni niigi lõdvalt seljas rippunud räpane hommikumantel vajus põrandale kui hüljatud liigne nahk. Ja alasti Markus lendas. Liueldes talle siiani suletuna, irvitavalt irvakil ustega maastiku kohal. Suutes nüüd sirutada kandvaid tiibu.

Lõpuks ometi lennuluba! Ülivõimsa üleoleku tundega tangitult, maandudes sinna toimetusse, kuhu aga heaks arvas. Gigantne lugejaskond hõiskava spaleerina kui urvakil austus teda kõikjal saatmas.

Markus karjatas, ejakuleerides otse tolmusele teleriekraanile, mille kineskoop nuttis ohtralt spermapisaraid. Uudistetoimetuste munarakkudeni ei jõudnud neist ükski.

Raksaki! maabus ta unelmatest olukorda tagasi. Tõelisusse. Reaalsusse. Oma nii kasina üüritoa kitsasse naeru.

Nüüd toppis mees teravaks ihutud tiku hambaauku. Orgi arupidavalt välja õngitsenud, vaatles ta eelmise päeva toidujäänuseid ja aietas valusähvatusest. Puukilluke pudenes põrandale.

Markus liigutas teravatipulisi kõrvu, mis andsid talle nurka surutud väikese, kuid õela kiskja välimuse.

Ta keris mõtteid edasi-tagasi kui pausita helindit: muidugi, literatuursetes köögipoolsustes nahistati rafineeritult. Ülalt ja kõrvalt vaadatult näis kõik kõigile pühalikult vagakultuurne.

Markus kehitas peegli ees kahtlevalt õlgu. Peegeldus nõustus, läigatades ta hetkelise nõutuse mehele ämblikuvõrgulise mõrastusega tagasi.

Markus süngestus. Kohaliku Parnassi literatuursed laiskloomad juhendasid oma kantseleidest-staapidest vaid halli, keskpärast kirjarahvust, ise neid ohtralt taastootes. Erksamaid erandeid endi ridadest vaistlikult vaenlasteks tõrjudes.

Markus sülitas peeglisse paraja koguse tatti, mis moodustas peeglile kui allavajuva mõnitava keele. Ta pühkis selle irvitava ila oma kampsunikäisesse peitu.

Markus meenutas ühe mehe sõnu: „Nad käituvad upsakalt ja kõrgilt, rüütatud ja ehitud aga pole nad oma, vaid teiste teostega, minu töid nad ei tunnusta ja põlgavad mind, kuigi ma olen leiutaja ja palju kuulsam kui nemad, pasunapuhujad ja deklameerijad, teiste teoste retsiteerijad ja ka muidu põlastusväärsed.“*

Markus naeratas korraks, mõeldes, kes need sõnad kord ammu jäädvustas.

Ta korkis lahti õlle. Üles kerkinud vaht vajus mütsaka õiena pudelisuule. Ta jõi otse pudelist, osa õlut nirises habetunud lõuale, valgus sealt edasi karvatule rinnaesisele. Ta ei pannud seda miskiks –  vähemalt tänaseks õlut jätkus.

Markuse peas surisesid arutluse tuuleveskite tiivad edasi, jahvatades mõrumandlilist jahu.

„Kurat!“ Lisaks need kabinettidest sarad, kus toetuspalvete rehepeksust enamasti vaid poolaganad sõelale jäeti. Markus kvalifitseeris need „Parkeri sulg suus sündinuteks“ – esivanemaiks olid kirjanikud või muidu vaimsusega koketeerinud inimesed. Müüs perenimi, see eelnevate põlvkondade loodud bränd, mitte järglaste õpitult õigekirjaline ja samas skemaatiline lahenduskäik, kus puudus loovväärtusteks muutev pulss.

Ta selektsiooni servadel ekslesid äärmuslased, kelle novaatilised ideed rullusid harva lahti juhtlaeva krootideks, hääbudes juba loomisel aegumiste-korduste kustumissärinaisse – see näiline uudsus, mis juba ammu teostatud kusagil metropolis, jättes neile vaid perifeersete dubleerijate tinased kroonid.

Muidugi eksisteeris nende valikus veel üks päästev tagauks – hakata kriitikuks. Või kolumnistiks. Luues hinnanguid, kui olude illustraator, adjektiivide ajudeta rivistaja! Nende omapoolne sõnum puudus või oli päästmatult uputatud segasesse lingvistilisse sõnavahtu. Persoonid, kelle kompassinõela vedas alati moto: kellel on parem PR büroo, suurem tiss, parem feiss.

Samas suutsid nad ette kleebitud naeratuse saatel tallata isegi üksteise kõril – need aretatud nihilistid.

Oma õnnetuseks ei kuulunud Markus kirjavere kaudu privileegitute sekka. Seepärast pidi ta looma midagi täiesti uut, lausa lugejate südamete salataskuid kompavat, naturaalselt küünistavat sõrmitsust.

Koorunud värviga akna klaasilt valvas teda punase markeriga kirjutatud tekst:

ÄRA KUNAGI KÜSI KELLELTKI NÕUANNET –  SA KAHTLED END KILDUDEKS!

Ta viskas selle kinnituseks äsja tühjaks joodud õllepudeli kui punkti vastu seina sädelevateks tükkideks. Kostus ärritunud inimhaugatusi. Naaberkorteritest. Seinad siin üürimajas olid niisama õhukesed kui Markuse enesekindlus.

Samal ajal küsis ta teine mina: „Aga kellega sa nõu pidasid?

„Iseendaga,“ vastas Markus Esimene, „lihtsalt polnud teisi kuulajaid-vastajaid.“

Markus teadis-tundis ka kolmandaid, meenutas õudusega neid, juba eluajal maetuid – mahavaikimise mulda sängitatuid – ta kartis kabuhirmunult samasugust kääbast saada.

Nüüd koperdas ta poolhämarasse peldikusse. Kägardas hajameelselt seinalt, koorunud tapeedi alt rebitud vanaväsinud ajalehelist riba – WC-paber oli jälle otsas. Ähkivalt punnitades jäi ta selles avaldatud lühikest uudisnuppu lugema. Korraga hakkas mehe kehal kiire. Ta nuuskas iseteadvalt ja põlglikult nina lotendavasse kampsunikäisesse – elu ise oli kirevam, kui seda suudaks paberile kanda ükski, olgu või narkodoosist kinni keevitatud kirjanduslik aju.

*Leonardo Da Vinci


Katkend VI-  Adolph F. Bandelier’le,

„hullule arheoloogile“, „The Delight Makers“ autorile ja inimesele

Ceneto kaheharuline, Viimane Nool

Taganevast tõusuveest kerkiv inimmadalik

Ta ei jõudnud kohe vajaliku, koolibri südametöö võnkekiirusega reageerida – mingi kummaline toikalik ese purustas auto aknaklaasi, tungis raksatades sõiduki armatuurlauda, mähkides puuvarrese ründerelva teraviku purskavasse sädemepilve.

Mees ukerdas oma takerduva kerega sõiduki kõrvalistuja poolsest uksest kõnniteele, sööstes kiiresti pakku ja tõugates enese teelt segavaid, kiljuvaid-vanduvaid jalakäijaid. Ta vaatas korraks tagasi – kuljustena helisevate käe- ja jalavõrudega, lehvivate kotkasulgedega ehitud rohekas luukerest sõdalane püsis tal ikka ligiliibuvalt kannul otsekui kleepmark mehe enese surmateadet kandval ümbrikul. Sõdalase nikerdatud ornamentidega kaetud peenisetupp vehkles tühjalt ja õõnsalt, laperdades kahtlevalt vastu võitluste kihvadest järatud poolikut puusaluud. Kontmehe kolpa sügavalt sisse graveeritud kuukollaste silmadega jaaguar avas aeg-ajalt möirates oma lõugu, haavates hirmuhigi soolaga mehe niigi nõrkevat tahet. Ta põgenes küttmehe eest kiirusega, millist polnud ammu maitsnud – kopsudes kiunatas juba suutmatuse vile. Ometi ei suutnud ta rohekast õudusest poolt sammugi kaugeneda – aina enam kriimustasid kõrvu kiirklõbisevad jälitavad sammud ja sõdalase oda tikkis valupisteliselt ta vasakusse kanda. Sellest riivavast puudutusest piisas – ta kukkus, sõjamees ajas oma kolba võidukalt kuklasse, tõstes oda ja olles kahekäeselt seda langetamas, puurimaks maatolmus abitult rähklevat keret viimase elusekundi kellaosutina läbi.

Cortez ärkas higisse kastetult, tormates oksendama.

„Pime, miks on siin nii kuradi pime?!“ röökis ta, põrgates kehaga oigavvalusalt inimtühja suure maja otsekui ootel parastavate nurkade vastu.

Ta ripendas kaua kraanikausi najal, öökides kui enesest mustust välja pigistav põrandakalts ja juues seejärel kuginal vett, imedes end kaanina kiindunult lõpuni avatud kraanisegistisse.

Arutlus kerkis häguselt viirustest nakatanud alamälu killustunud infofailide räsitud pilvest ajuarvuti monitorile: „Tinapanek ja kokaiin ei kepi omavahel kuidagi kokku.“ Ta suu väljutas selle kinnituseks pikalt maost tumedaid vereklompe.

„Sa kärbatanud peenisega tsirkuseelevant ei teadnud seda siis või?!“ karjus ta mõttes enese peale oma üleüleüleeile palju korratud teo idiootsuse pärast, mis tol hetkel lõbus oli tundunud. Kuid mehe hinges ei liigatanud kahetsuse tiivavõngetki – ta sõimas ennast reeglipäraselt ja igapäevaselt, olles ammu immuunne kõigele ja lüües kõige peale lõdva randmega lehva-lehva.

Nüüd ta õgis paanikas – purke maha pillates, tablette peoga põrandalt riisudes – rahusteid ja valuvaigisteid. Veritsev nina sügeles seestpoolt, otsekui pöörleks seal okassea saba, saates järjekindla keerleva vindiga valu ajju.

„Magama, ma pean magada saama! Kurat võtaks, taganurgahoovibaari odavhoora nimel!“

Ta oli ju oma neli ööpäeva jutti üleval olnud üht järjekordset sigalahedat möllu pannes. Või isegi viis?

Persetki ta mäletas...

Selle käigus oli ta mitut keha ahnelt keppinud, olles vahekorras kõigi maailma naistega täiesti üheaegselt ja korraga – nõnda talle igatahes orgasmid maitsesid...

Tegelik partneri nimi loojus mäluauku juba enne selle esimese tähe kõlamist. Või tutvusid vaid suguelundid? Milleks veel need liigsed nimed, vanemate naelutatud sildid?

„Naised on elu komakohad,“ kinnitas ta alati sõpradele. Ise tülpinud, sest teadis, et enamik elukogenud räimedest – orgiates osalevatest naistest – suhtusid temasse just samamoodi. Aga möla oli ju vaja ajada, kas või hülgemöla – kaootilist, igapäevaseks kujunenud keeleharjutuslikku, suguelundlikest eesliidetest punguvat jututatti.

Uinutid hakkasid mõjuma, keha kõõksus vähem. Gortez libises põrandale, uneaugu servale.

Aga nagu ta silmad sulges, seisis ta ees jälle see neetud kolplane. Roheline, veidi sammaldanud kuju kumistas:

„Ma tulen igasse su unenäkku. Võid kindel olla. Seda ütlen sulle mina, elujoonte äralõikaja, hingede viimsele jahile saatja, Surnute Pealik!“

Cortez hüppas vabinal ärkvele. Taskutes vähe urgitsenud, tõmbas ta kärmelt ninna valge ja paraspaksu, suurema vihmaussi mõõtu töntsaka triibu.

„Sind seaema poja vittu küll!

Paraku sedakorda kokaiin ei aidanud, ei hüpanud kurgulage kuivatama – oodatud mõnulaksu ja järgnevat kaifikerimise surinat ei järgnenud, kuigi ta ootas, tuksudes otsekui meeleheiteks raiutud kivikujuna.

Sõdalane muigas:

„Sa unustad, et see on meie taime jahvatise tuhktolm. See ei aita sind praegu mitte.“ 

„Mida ma siis tegema pean?“ röögatas Cortez silmlahtiselt vannituba jõllitades, kuid seal vaid üksinduse pilkavat vastupeegeldust nähes. Mees sulges kärmelt silmad, muidu poleks ta kuulnud vastust: „Sa pead meie juurde tulema, oma isa varastatust maha jäetud tühjuse täitma!“

„Millega?“ ei mõistnud Cortez kontmehe jutus ujuvat vabiseva kompassiosuti suunda kuidagi sirgeks asimuudiks määrata.

„Selles majas siin on peidus pühad Jumala rüükettad, mis tegelikult ei kuulu isegi meile. Aga ikkagi pead just sina need tagastama! Et ometi katkeks lõputu ohverdamise vibunöör...“

Sõdalane tundus korraks väsinuna. Siis, justkui ärgates, jätkas ta enesevihaselt: „No mine, hakka otsima.“

Ta sudis Cortezi, torkides odaotsaga mehe tuharat.

Segast sõimu jaurav Cortez hakkaski päratus majas otsima, loiult nuusates tuustima. Nii ilmset nulli – kontmees polnud ju öelnud, mis perset täpselt ta leidma peaks.

Otsitu sai olla vaid kunagi isa valduses olnud ruumides. Ta meenutas hõredalt isa, alati kaugeks jäänud, kuni keskeani nii edukat psühhopaadist ärimeest, kes elu lõpuaastail kannapöördeliselt ärist loobus ja kõigile ootamatult röövelarheoloogiks hakkas – see tema valmisseemendajast isik.

Kes kulutas ennast vaid enesele, oli juba Cortezi poisipõlves aina kusagil taamal kui sunnitud taust isegi siis, kui nad vahel harva juhtusid söögilauas vastakuti istuma.

Isa veidrad, alati tühjad silmad piidlesid poolavatult sulglaugselt vidutades poega kui äpardunud taiest, otsekui läbi aknaklaasi vihmast segi pekstud mudast kobrutavat ja kaootilisest pintslitööst lainetavat vabaõhumaali, kuulmata ühtki Cortezi vastukaja otsivat südamelööki.

Meest, kes rääkis rohkem iseenda kui teiste, ta tegemisi segavate kaasinimestega. See pidevalt enese egoga raksus oleva indiviidi vaidluspomin, röökimine ja ekstaatilised karjatused kabinetist olid Cortezi jaoks isast jäänud põhimälestus.

Üpris varsti lebas isa aga segasesse surma rebitult kui mälu varjus tukastav kuju ka Cortezi mälu prügikasti põhjas äravisatud piletina.

Ta pärandas küll raha, aga neil kupüüridel, mida Cortez omaloodud lõbustuspargi karusellil tiirutamiseks kasutas, isa portreed polnud. Isegi mitte tagasiantavate mündisentide aversitel ega reversitel. Ta võinuks selle peale kulli või kirja visata. Hinge küünistavat, tagaigatsuse servale seisma jäävat imet ei juhtunuks ju niikuinii, ei iial...

„Ema?“ Cortez võpatas. Valust? Kurbuse kajast? See kehalt kõrrena habras, samas sisemist jõudu kiirgav naine, kes ainukesena julges isale vastu hakata,  sünnitades armutuid võiduta kodusõdu, mis pikkade vaikimiste läbi näiliseks vaherahuks närtsisid. Ometi saatis ta alati abikaasat tema röövretkedel, kus isa arheoloogiahuvi kui häbitu niudevöö alt välkus alasti avastamisahnus.

Isa oli ilma emata oma viimaselt uurimisreisilt tagasi saabudes vaid pomisenud:

„Ta lahutas minust, et abielluda džungliga.“ Ühtegi inimmõistlikku seletust ei järgnenud. Ega jõudnudki järgneda – paari päeva pärast ilmestas ajalehtede esikülgi isa kirikukupli ristist läbi puuritud seletamatus püstiasendis keha pilt, otsekui sajanditetaguselt teibasse aetu. Kes polnud võtnud oma kannatust kanda mitte rahus nagu märter, vaid röökides ja rabeledes, oma alakeha üha sügavamale risti sisse uputades... Cortez tänas tihti mõttes saatust, et ta polnud pidanud seda pealt nägema...

Kontmees uuris uudishimuga laokil molbertit, kõndides klõbinal ümber selle aluspuki, kiigates uurivalt molberti tagustki – kogu kupatust kattis hommikumantel kui tolmule laskunud tiibades uinuv sirutuslik kallistus, nahkhiirne laip.

Cortez ei mäletanud, oli ta lõuendile värve kandnud või varjas räpatähnilne riidetükk vaid valget tühjust.

Nad möödusid läbustatud, segi pekstud vitriiniosaga kodubaarist – Cortez  palvetas ohtralt selle letinurgalt haaratud viskipudelist altarisuu ees.

„See pole ju teie jook,“ irvitas ta varsti purjus naeru kontmehele. Sellest tekkinud heli klimberdas mööda kõnetatu ribisid, kõlisedes ksülofonina võidu Cortezi käes vabiseva jäätükkidega täidetud klaasiga. „Ühe pohmakakuradi peab teise mõnukuradiga välja ajama!“ mörises ta Sõdalasele.

„Mõlemad on sinu jumalad, vähemalt praegu,“ vaatasid Kontmehe silmakoopad arupidavalt lällavat kuju – juba kõikuvalt komberdavat Cortezi – kui segavas kärbseparves puhkivat, karjast mahajäänud piisonivasikat. Otsekui järele oodates, otsides mingitki muutust Cortezi olekus, kes oli kui alles poolel teel oma kaotatud karjani – praegu küll veel väga enesekindlalt möögiv, lollrõõmsalt kepsutav, murdjate kihvadest veel mitte midagi teadev lojusloom.

Isa kabinet oli võõra seifina keelavalt lukus, mehele ei meenunud kuidagi võtme asukoht. „Türavarde see võti!“

Pärast viiendat jalahoopi kapituleerus uks rahulepinguta – pikipuitselt pilbastudes, tumedad puujooned kui avatud veresooned vaigulõhna immitsemas.

Julgestussauast viskipudel käes kõlkumas, tuhnis Cortez ruumis kaua, leidmata midagi peale arusaama oma narrusest.

Lõpuks vajus ta lõigatud puuna taaruvalt allapoole, sõrmed kui võra korraks pidepunkti otsimas, maandus tugitooli ja uinus veidralt kõrge laeni ulatuva piimklaasist gloobuse kõrval.

Ta kiristas larisevas sügavas unes vahkvihaselt hambaid. Vana kappkell põmatas esimest öötundi. Siis kuulutas ajanäitaja teist ja kolmandatki korda – Surnute Pealik ootas stoilise rahuga neljanda löögini.

Killud

„Sa oled tegelikult otsitule päris lähedal,“ lõgistas kontsõdalane, togides Cortezi ärkvele.

Mehe silm võbeles. Keha väratas. Viskiklaas kukkus käest. Sõdalase kuju seisis nüüd oma silmad lahti kiskunud mehe ees ilmsialasti.

„Raisk, mul on deliirium!“

Lataki! andis mees enesele krõbedalt kõrvetava kõrvakiilu – silmadesse siratasid sädemed, peas huugas tuhat kärbsetiivalist ventilaatorit, kontmees aga ei mõelnudki haihtumisele...

Cortez uuris teda viivu vaikides. Pealiku silmakoobastes valitses tume, sissepoole viirutatud tumenev tühjus, millist Cortez oli näinud vaid Leonardo joonistustes, visandites. See tõukas Cortezi millegipärast umbselt vihasse. Mees tõusis rünnakuks, barrikaadiks vaid enese hirm, mis nüüd tundus joobest vinnastatuna kergesti ületatav. Kiirelt tõstetud odaots peatas ta kehalise sööstu, Cortez kukkus vaipa takerdudes klirinal oigavasse gloobusesse. Tohutu klaaskera kõikus, haarates kahtlevalt tühjast laealusest, langes siis järsult ja rebitult, Cortezi killukuhja alla mattes. Mees ajas ennast juhmilt jõllitades käpakile, klaasiogad peopesi veristamas.

„Sa oleksid võinud surra, aga saatusejoon ei lubanud,“ mõõtis Roheline Sõdalane Cortezile, kes põrnitses juhmilt – purunenud maakera koopia polnudki nii õõnsalt tühi, kui võinuks eeldada.

Kumerservsetena lebasid põrandal kaks umbes meeter korda meeter suurusega siravat hõbetahvlit, mida katsid ornamendid. Cortez tõstis neid – kilbid tundusid üllatavalt kerged.

„Sa pead need nüüd tagasi viima,“ surus roheline, otsekui jaspisest sõdalane oda mehe rinnanibu alla, toetudes sellele korraks oma luukehaga. Cortez tundis valusat niiskust särki imbuvat, katsus käega, tõstis selle oma silmade ette – veri tundus ehmatavalt oma ja tume.

„Kuhu ahviperse ma need viima peaksin, sa rohelise pärdiku õõnsast sabaluust nikerdatud kondikubu!“ röökis Cortez. Sõdalane ei pannud ta sõnu millekski, ammuks oma olematu kõrva taha. „Sihtmärk asus sellel kaardikeral, mille sa just ära lõhkusid. Aga ma annan sulle aega,“ tõmbas roheline sõdalane oda Cortezi valust ja kehast ainsa ropsuga eemale, „et saaksid maamuna ja enese terveks ravitseda.“

Vaid ühe õhtu jagu suutis Cortez gloobust taastada, tundes peatselt võimetust kui oma jüngrites eksinud jumal. Tema olekusse väändusid peatselt alko ja narko võõrutusnähud, muutes keha ja meeled ...orbiidil tiirlevateks satelliitseteks põrgukäiadeks.

Mehe ihu vabises nurgas, püüdes ennast läbi seina kui urgu pressida, kehast taandunud mõistus vaatas seda enesest pagemise kullimängu lühtril kiikudes muiates pealt. Cortezi vahuniredes suu hõikas omasid ja võõramaid, keda nägi enese ees lõppematul konveierilindil hõõguvpunasesse tunneliavasse sööstmas.

Kätevärin ja iiveldus ei lubanud päevi ivagi süüa – sisikond põletas, lükates tõusva leegiga kõike tagasi. Iga kleepida üritatud kild lõikas kui mõnitus näppudesse valusaid veriseid sakkjooni.

Alles nüüd lubas Pealik tal puhata, ei äratanud ennast tema unenägude niigi segasesse summa.

Mobiiltelefon piiksatas lõksulangenud hiirena viimast korda, ekraan loojus nädalaiks.

Uksekella tagus ta ühel veidi arukamal hetkel mõlki – selle tirin kostis tuhande üheaegse laevasireenina. Ta oli omadega laipläbi, puperdava südametööga liigsest mõnust hõredaks muutunud inimvare.

„Mis sa minuga peale hakkad? Sa näed, ma pole ju millekski võimeline!“ kaebas ta Pealikule ulgudes ja põrandal väherdades.

„Siis tuleb kõik pulbripaunad lõhki lõigata, joomakurk sõlme siduda!“ lõi Pealik odatagumiku vastu põrandat. Tümm!

Cortezist polnud enam vaidlejat, ta alistus, tundmata selles tahte liigset murdmist. Ta oli abitult nõus. ...Uks taoti loobumisnaeltega lukku. Kontmees keetis türgi kohvi kopsikus – vaskses cezve’tis – rohuleotist, kraapides köögist leitud lasernoaga selleks raviollust oma sammaldunud luudelt.

Cortez vabises, sõdalane sundis teda jooma nagu tarviliku vaenlast – karmilt tulikuuma ja jälki haualehalist rüübet ühe ropsuga haigele kurku kallates.

Cortez ulgus selle peale nagu põdra jalahoobist paranev isahunt – nii talle Sõdurpealik lohutuseks igatahes kinnitas.

Alles paari nädala pärast vibravärin vähenes – Cortez isegi ironiseeris oma värisevaid käsi vaadates ja jõuetushigi pühkides: „Vapruse värin!“

Tasa elustus mehe vaatesse sealt kaua puudunud säde. Uueks hõõrutuna läikis silmades uudishimu.

Ta võis nüüd taas tööd jätkata, kuigi küsis:

„Sul on nüüd tahvlid käes. Sa võid ju need ise tagasi viia? Sa ju tead teed?“

„Oleks minu tahtmise rada, siis küll.“

„Kas pole siis?“

„Ei, sest sind ootab seal keegi.“

„Mind?“ lagastas Cortez muige irveks. Ja asus taas liimimistööle.

Maja läbiv pikk-koridor moodustas väikese galerii, seintel asuvad maalid kujutasid Cortezi esivanemaid eri ajajärkudest, nende viimane järglane oli nüüd siin kildude kleepimise sunnitööle sunnitud.

Kontmees uuris pingsalt üht maalidest. Sõdalane põlvitas põrandale, otsekui maalil olijale mingit sõnumit saates. Ootamatult tuikus Cortez ukseavale. „Kes see on?“ küsis Sõdalane, nagu poleks ta asendis midagi erilist.

„Minu ema, mis siis?“

„Ema?“ küsis kajana Surnute Pealik.

Teos oli hämmastava lahendusega – kujutatu jalg ulatus pea raamiservale, otsekui tahtnuks naine pildist välja astuda...

Cortez kleepis neetud gloobuse kilde kokku pikki päevi ja nirisevaid öid. Ka püüdis mees teda ees ootavast rohkem aru saada, lahti mõistatada, tuhnis isast jäänud segastes joonistes, märkmetes. Aga alati libisesid need ta mõistmiselt kui liiglihvitud libedused, ta oli sunnitud oma arutust tunnistama.

Keha enese kleepuva higiga sisseseebitatuna liimis Cortez paika viimase killu –taas ellu äratatud, küll sandina tunduvat gloobust kattis mõradena  kleepjälgedest ämblikuvõrk. Aga ta ei näinud sel ühtki suunavat, kontsõdalase lubatud märki. Meest esmalt tabanud jõuetus keeras end raevuks, ta pöördus – Surnute Pealik tõmbas jalgu kõlgutades aknalaual istudes piipu, ise arupidavalt Cortezi vaadates. Suits väänles ümber ta ribide, kerkiva uduna inimluist karkassi silitades. Klõbinal astus ta gloobuse kõrvale, puhus sellele suitsujoa, millel vilksatas korraks hõõguv täpp, plinkides kauge majakana. Sõdalane ulatas hobujõhvide, riidest ja nahast paeltega kaunistatud piibu Cortezile.

„Sa pead piibuauru maakaardi peale puhuma, et üles märkida oma minekurada.“

Piibukaha tundus olevat röövlinnu küüniseks voolitud. Ettevaatlikult võõristades tõmbas Cortez esimese mahvi – suitsumaitse ehmatas alul hõrkusega, tundus taimesegune. Huuli torutades puhus Cortez gloobusele – sel vilksatas jälle tuluke. Cortez uuris pingsalt vilkuva märgi asukohta – sihini jõudmine nõudis aega, seal võis asuda vaid inimtühi lõputu džungel. Ta kaevas piki tunde internetis, tõmbas alla teavet ja kaarte – antud kohast puudus igasugune info, nagu oleks sinna mingi valitsuse salastatud ufouurimislabor peidetud.

Cortz tiris parasjagu tangidega välisuksest reipalt vilistades suuri naelu välja – igal eelnenud päeval, eriti aga öösiti oli seda kangutamas, vandudes lõhkumas käidud – kui vägevad uksepaneelid lõid äkki ja ehmatavalt jõulistest löökidest kumisema, paisates piitade vahelt krohvitolmu õhku.

Raha&Sõbrad

Nad seisid trepil kui mürkseente kobar. Vilinal langes pesapallikurikas, tabades uksepiita – Cortez jõudis eest ära hüpata. Korraga hoomas ta tulijaist lehvivat lehka. See oli vihkamise hõng. Eriti traksis näis oleva Mona, ta reieni ulatuv nahksaapa nina nuuskis Cortezi munandeid, tabades siiski vaid mehe põlveõnnalt. Korraks oiatav Cortez mõistis – Mona oli ju ta juures ennast vahel pikki nädalaid majutanud, eriti küll seejuures mehe ellu sekkumata.

„Kus sa, eesli eesnahk, olnud oled? Me muretsesime end surnuks!“

Cortes ei üritanudki kambaga rahupiipu toppida: „Seega näen ma zombisid?  Kus on te kirstud? Hauaplatside aadressid? Te näete sedamoodi välja küll. Saada või karnevalile. Halloweeni õhtusse. Ja kelle suurperses peidab ennast üks päratu kollane kõrvits?“

„Ära, raisk, ülba, me teeme sust niikuinii iselüpsva hoiupõrsa.“ See oli Pikk Lars – vintskeim neist, kamba juht või sedasi.

„Ah et tundsite puudust minust või minu papist? Nii peenist liigutav!“ ilkus Cortez napilt.

Nad võtsid tema finantseeringuid nii enesestmõistetavalt – tingitud refleksid, mõtles Cortez, isegi lootusetul narkaril säilivad need viimase, veeni surutud surmava annuseni.

Pika Larsi avaneva vedrunoa plaksatus lõikas esimese haava verejanusesse õhku.

„Pane õige oma küüneviil Mona kosmeetikakotti,“ soovitas Cortez – kuigi pask pea püksi vedeldumas, püüdis ta palavikuliselt olukorras lahendust leida. Paraku ei nähtunud seda ei lähedalt ega kaugemalt.

Massiivne välisuks kriiksatas. Teisiti kui tavaliselt. Kriiskavalt – õigemini oli see pigem kui kiskjast metslooma jauramine. Kamp pöördus, ainult Cortez aimas ja muigas. Nende nägemusse ilmus kõigepealt jalg, õigemini luustik. „Mida, perset, õuduka filmivõtteid sa siin korraldad?“ imestas loiult Trulla – väga ilmselt laksu all olev põrsalaadne endine kambajõmm, Larsi jooksu- ja pepupoiss.

Siis ilmus ukseavasse roheline kolp, millel pesitsev jaaguar susises nende poole tüdinenud üleolekuga. Kaslase käpp sähvis, küünistades paksukese õlga sügavaid veretulvas paralleele, pikalt valget luud alastades, lihasse igaveseks haavu-arme maalides.

„Kust sa sellist kraami said?“ uuris Lars erutunult – ta ei teinud väljagi ulguvast Mona käte vahele vajunud Trullast.

„Mida?“ ei saanud Cortez aru.

„Noh, nii vägev laks, et juba sinu hingeõhust kaifi saab. Selliseid nägemusi esile kutsub, möh?“

Säutsuv nool tuharas tõi mehele arusaamise, et tegu pole siiski mõnuainega. Suur Sõdalane seisis nüüd täies relvis nende ees. Lars uuris oma persest välja  turritavat noolt nagu jaanalind uut segavat sabasulge.

Mona piiksatas ehmunud hiirena esimesena, tõmmates lesta, otsimaks ohutumat urgu. Lars möirgas ähvardusi vähemasti koos tuumaallveelaevaga tagasi saabuda, kuid Cortez teadis, et see lubadus ei maksa rohkem kui mehe haisev hingeõhk – Larsi taolisel polnud mereväes tutvusi.

Ometi röögatas ta ehmatusest, kui juba põgeneva mehe selga kiilus kirstukaanena laksuv tomahook.

„Nad jäid mu sõjatantsuga vist rahule,“ arvas Pealik, ise külmakereliselt Larsi purustatud selgroost kirvest välja tõmmates.

Cortez naeris valju häälega ja pikalt, seejärel imestusest lõigatult vait jäädes – naer tundus talle eneselegi ehmatavalt loomalik ja ehe.

„Aga tema, mis me temaga peale hakkame?“ heitis ta äreva pilgu Larsi surnukehale.

„Kahju,“ ühmas Suur Pealik.

„Kahju? Sul on temast ainult kahju?“ hüsteeritses Cortez.

„Ei, kahju, et teil raisakotkaid pole. Ainult kajakad. Muidugi, loomulik, kui teil inimesed nende asemel ringi lendavad. See polnud küsimus,“ avas ta Cortezi suunas suumulgu. „See on vastus paljudele küsimustele.“

Nad tirisid Larsi kere aeda, kaevasid talle nimetu kääpata haua. Vaevalt Lars isegi rohkemat oleks soovinud, kes talle, tänavanarkarile, paremaid matuseid ikka korraldanud oleks. Või „Viimase rännutee minekulaulu“ ümisenud, nagu tegi Surnute Pealik.

„Nii et panen need pagana tahvlid oma kohale tagasi ja ongi kõik?“ uuris Cortez sõdalaselt. „Siis jätad mind rahule?“

„Siis jätad sa ise ennast rahule,“ vastas sõdalane napilt. „Aga ma pean sind hoiatama, see tegu saab kaugelt raskem olema,“ kuju viipas kokku kleebitud gloobusele, „kui kerakaardi ravitsemine.“

Katkend VII - Citizen E. A. Poe reinkarnatsioon

Oktoobrikuu on vettinud kraavipõhjas lebamiseks kui koolnukallistus. Sinna jõuetult ärkamiseks eriti, kui temperatuur on vaid kolmkümmend kaks kraadi Fahrenheiti. Parameetriline hetk, millest tõmbub härma vahepealsus – samaselt nullpunktilise Celciusega kaasa kõikudes, miinustamas peatselt saabuvaid ööpügalaid. Mida lisaplussitamas  närviretseptoriteid tundetuiks irvitav niiskuse haare.

Äsja virgunud mees kuulatab, kange kaelaga ümbrust tuiutades, arusaamatuses ringi vaadates. Ta ei mäleta, kuidas ta siia sattus.

Vaid suu kuivab ja pead vajutaks kui hiigelsuur mehaaniline press. Metoodilise järjekindlusega.

Ilmne abstinentsi sündroom. Fakt. Kuigi kinnitamata. Seega ei võtaks seda isegi kaaluda ükski kohus...

Tuul huilatab puutüvede linnupesadest auksuudel kui ebardlikul flöödil, pilvedesse on maalitud üleküpsenud sinkjasmustade, mädakollakate rebenditega ploomide seguvärvine eemaletõukavus. Korraks väljutab ennast nende vahelt säbrutama kuu. Vähese valgevahuga rulluvad aeglaselt ja laisalt hilisõhtused tumeduse treppidelt laskuvad taevalained. Vaid üksikud tähed on piidlemas, need pilvede vahelt välja turritavad hõbedased naelad. Külmalt ja harva oma helki kõlistamas kui mündid vaese mehe tengelpungas.

Mees oiatab, kangutades tundetut keha püstipoole. Kui mudane, kombitsaid sirutav meduusipäine post upitub ta käsi korraks kraavist kõrguma, langedes seejärel taas lootusetu masendusega otsekui elu ringkäigu peatamise hääletaja hõige, mandudes pahuraks pominaks. Otseti mudasse. Limaselt ligase lärtsatusega tagasi.

Mees võpatab, tunnetades, kuidas mingi raskus maandub ta õlale. See on elav raskus,  kes rapsib ja nagistab imelikku häält kuuldavale tuues. Vaevaliselt pöörab mees oma habetunud lõuga. Laia, kuldsesse rõngasse kokkuveetud must silm vaatleb teda, kallutades arupidavalt oma pead samuti käändesse.

Siis – mees ei usu oma silmi – ajab ta õlal end kehitav lind pea kuklasse ja haigutab  päratut nokka pärani kangutades põhjalikult, lajatades noka seejärel kinni kui lõksurauad. Kaks korda.

Kõmm! Kõmm!

Valusalt puurivate küüntega mehe õlga klammerdudes kohendab elukas sulgi ja turritab võdistades keha, väljendades ilmset vastikust hilissügisese ilma vastu.

„Mis vahid?“ kostub linnult ebameeldiv, käristit meenutav plekine ninahääl. Ja ta nokk koksab valusalt mehe otsaesist kui võõrast muna.

„Üpris jäle ilm, kas te ei leia? Eriti kärvamiseks!“

Kus on pehmenduskäik? Selles olukorras pole...

Linnu kaal ja suurus on ebatavalised.

Need suruvad oma raskusega meest veel sügavamale kraavipõhja. Tolle keha on juba pea rinnuni külmas kangestavas mudas.

„Sa näed välja nagu vajuval postamendil seisev ausammas,“ krääksatab Ronk. „Või mälestussammas eluajal tunnustamata jäänud kirjanikule! Selline unustusse uppuv.“

Ta naerab turtsatades, mehe häälepaelad on aga umbsõlmes. Suudavad kuuldavale tuua vaid abitut kurinat.

Ronk plaksutab tiibadega: „No kas mister ei tunne mind ära?“

Kõmm! Kõmm!

„Nojah, tavaline, isased ei tea oma poegadest sageli sentigi!“ pillab lind hüljatu põlgusega.

„Poegadest?“ püüab mees küsimuse kinni, pannes sellele kõhklevalt pihu alla. Ta saab alles nüüd aru, et Ronga tiibadega plaksutamine oli irooniline aplaus. Talle, autorile.

„Muidugi, ma ju sinu jagu,“ rehmab Ronk teadvalt tiivaga ja õngitseb nokaga kärmelt välja tiiva alla peidetud kandilise viskipudeli. Ta varvastes helgivad sõrmused. Mitu hõbedast ja üks jäme, punasest kullast vermitud, pitsatimärgisega varustatud.

Eputised, need rongad. Kuigi, kas inimesed pole veel hullemad. Mis? Eriti need inimharakad...

Lind kulistab ilmse mõnuga, jooki nõrgub noka haaratsitelt sulgedele läikivateks tilkadeks.

Mees neelatab isegi ses rajuses ilmas lausa kuuldavalt.

„Võta, lonksa!“ pole Ronk kade.

Nüüd on mehe kord – ahnemalt, kui tahtnuks, rüüpab ta rutates, osa kallist märjukesest satub hingekurku. Mao sisepindadel sähvavad alkoholi teravad, kõrvetavad välgunooled. Ta läkastab, võideldes spasmidega.

„Jätta!“ ütleb Ronk noomivalt.

Ronk nagu komandör. Tema looja nagu noorsõdur...

„Pole vägijooke ilma soodavett peale võtmata harjunud tarbima või? Ja ise nii kuulus alkohoolik. Kindlasti on praegu su joomarikuulsus suurem kui kirjaniku oma. Mis? Äh, ole rahulik, aeg tasandab kõik hauakääpad. Olgu need siis armetult maamadalad või uhked püramiidid.“

Mees ajab pea kuklasse ja ulub hundina. Vastusena.

„Jäta jamamine, ma tean su trikke küll! Eriti neid su joomahoogudega kaasnevaid,“ annab Ronk terava, laksava tiivaga mehele paar kõrvakiilu.

Kõmm! Kõmm!

„Pealegi, meil on pikalt lennata. Ja nagu sa näed, pole täna üldse lennuilma.“

„Kuhugi sinu kuradiga ma ei lenda!“ Mehe enesekindlust kastab kui tärkavat taime äsjamaitstud märjuke.

„Ainult üks sõna su lauses oli õige,” heidab Ronk talle uuristava pilgu. „Võid vaid arvata, milline!“ Ronga pilk sarnaneb vene ikoonide pühakute range vaatega, see puurib uurivalt, ükskõik mis nurga alt pühapilti ka ei silmitsetaks.

Mees tahaks oma pead olukorra olemuse eituse kaenlaalusesse peita.

Vähemasti vaimne üritus. Bis..?

„Kes sa, pagan, oled?” on ta järsult otsekohene. „Ja mida sul minust vaja on?“

„Ometi üks õige küsimus,“ puhib hiidlind nagu vanaaegne keema läinud suur teekann. Ja avab noka:

„Ronk on mu nimi, ma lendan Hadese kohal,

  küüntes karjuvad hinged ja vaikivad kehad.

  Viimane viimine on minu töö,

  mille nägijad sest samapimedate silmadega kui praegune öö.“

Ah, see Lind! Tema Ronk! Mees mõistab lõpuks, aga ei usu. Veel mitte. Mitte päris. Kaheldes ennast kildudeks.

„Seda et, lendad minuga. On viimase lennu aeg!“

„Aga te ei täitnud lubadust. Virginia ju suri!“ oigas mees.

„See oli siis, kui alla kirjutasid,“ vaidlustab Ronk. Mehe apellatsioon on tagasi lükatud. Edasikaebamise õiguseta.

„Millelegi ma alla ei kirjutanud!” ägestub mees. Kõikudes siis ometi endamisi kõhklemisse: „Või ma ei mäleta, tõesti…?“

„Seda ikka mäletad, üks tohter käis teda vaatamas?“

„Jah,“ elavnes Poe. „Seda ma mäletan küll täiesti selgesti. Ta lubas. Ja mina nii uskusin!“

Mees on meeleheitel. Ta püüab end parastavalt röhitsevast mudast välja kangutada.

„Mida ta siis lubas?“ kiusab Ronk.

„Virginia ellu jäämist. Mitte vähemat!“ Mees on veel rohkem lögasse vajunud.

Ronk krahmab nokast haaratsitega ta kaenlaalustest. Otsekui suleline kraana tirib ta mehe jõnkshaaval külmast kivistuma hakkavast mudast välja.

Lind hingeldab kähinal. Ta nokapiludest paiskuvad külma õhku hingeaurude pikad sambad.

Linnu tiivad toetuvad väsinud suleluudadena maapinnale. Aga ta ei jäta meest rahule.

„Ausalt või?“ mõnitab Lind edasi. „Tegelikult lubas ta ju sulle vaid seda, et Virginia vabastatakse piinadest.“

„Millistest piinadest?“ raevub äkitselt Poe, ta käsi otsib kobades mudast kivi või mingit juurikat. Ta tahaks hiidsulelist tappa.

Lõpuks leiab ta paraja kivistunud mullakamaka. Kamakat peos kaalunud, virutab ta selle meeleheitliku raevuga Ronga pea suunas. Kamakas lendab lausa vihast vihinal. Aga põrkega.

Kõmm! Kõmm!

Ja maapinnalt kostab oie. Poe poolt heidetud külmunud mullatükk on hoopis teda ennast tabanud. Täpselt pähe. Nagu ta lindu oli sihtinud. Mehe teadvus vajub hämarusse, aeglaselt kui talvehommiku ees taanduv kuu.

Tema mõistus taarub taas tegelikkusse, kui mustade sulgedega rüütatud kuju valab vägisi ta kurku turgutavat viskit.

„Meil on aeg,” kuuleb ta jälle seda nagisevat häält – otsekui veaks keegi vanast kuivaks jäävast kaevust viimast pangetäit vett üles. „Su veksel on vaja välja lunastada. See viimane veksel. Ei, muidugi mitte see, mille sa oma onkeli  nimele võltsisid.

„Selle,“ hääldab ronk kui naeru alla neelates, „selle oled sa ammu välja lunastanud. Ikka see teine, meievaheline.“

Mehe ikka veel mõistmatut pilku nähes veiderdab lind:

„Loomulik, loomulik, sa oled unustanud. Nii inimlik!“

Lind roogib tiivaga mehe riietelt muda, samaaegselt pärides:

„Kas siis pole? Oma kohustusi unustada on nii inimlik! Meie pole, ära kohe muretsegi. Meie pole mitte ainustki aegade selgade taha mälutult maha matnud. Me pole ju inimesed!“ Ronk lubab enesele eriti võika irvituse.

Kuu sähvatab ta nokal seda pronksiseks maalides. „Jaa, su allkiri on vekslil. See pole sul mingite autogrammide jagamine!“

Ja Lind loetleb nagu mantrat kerides:

„See pole lubadus, on kohustus. Mis sinusse istutatud. Nagu käsukood. Vaata!“

Ronk õngitseb tiiva alt välja nööriga seotud, alles sündimata tapetud vasika õrnnahkse rulli ja käratab:

„Loe!“

Kirjal on vaid punakaspruun käejälg. Punapruunide piiskadega surmamustrisse kootud. Arteriaalne pitsat.

Mehele meenub: „See on ju Virginia veri. Tiisikuse köhast pärit…“

Ja ärritub: „Aga Virginia… See tohtrinärakas lubas…“

„Lubas, lubas!“ tänitab Ronk. „Ja sina ka ju lubasid. Vastukaubaks, tasuks.“

„Petturid, kaabakad!“ turtsatab mees põlglikult. „Pealegi, Virginia oli ju süütu nagu tall.“

Ronk laulab vastuseks jõhkralt:

„Kuid Maryl on üks väike tall,

väike lumivalge tall.

Ja ükskõik kuhu minna tal,

see tall on ikka kannul tal.“

Mehe terasvedrusse kerivat pilku nähes kohmab ta:

„Nii palju siis talledest. Süütutest ja süüdlastest, kõik lõpetavad kõhus.“

„Kõhus? Looduse igavene ringkäik?” Mees justkui jaataks. Veidi. Praotununa.

„Sa ei mõista ikka veel!“ kraaksatab Ronk noomivalt. „Need neetud literaadid, nad on nii enesekesksed, märkamata reaalsust loovad aiva uusi ebareaalsusi. Sina juhm, mina see tohter olingi!” kehitas Ronk end sabasulestikku ägedalt jõnksatades upakile.

Kahetsuse udusulg sealt lendus. Vist. Püüdke kinni...

„Maskid, ainult maskid,“ ulgus Poe.

„Ja mida sa muud lootsid, imet? Kõik on maskides, isegi pühakud. Sa ju alastasid neid. Oma lugudes. Tegelikult sa nägid vaid seemneid, äh!” lööb ta kui prahi suunas tiivaga. „Vilju näed meie juures. Aga nüüd pead sa tasuma selle eest, mida sul näha lasti. Tegelikult lasime sul näha vaid riidekerkimist. Hetkeks – inspiratsiooniks. Seal, kuhu me läheme, näed sa kõike.“

Ta naeratas korraks pehmelt:

„Kahju, et sa ei saa sellest kirjutada.“

Püüdes lepitada, kuigi kohmakalt:

„Aga kunagi kindlasti. Väheke hiljem.“

Kahetsevalt:

„Aga need oleksid teised lood.“

Mõtlikult oma kurgualust sügades:

„Hoopis teised… Sest siis oled sa liiga palju näinud! Isegi Dante karjus meil:

„Kui ma oleks sellest teadnud, ma oleksin osanud paberile raamida tõe! Iial ei oleks enam kellegi jalga siit lävepakust üle veetud!“

Ronk kätsatab põlastavalt:

„Need naiivid, kuidas saab raamida tõde?! Sa tead ju küll... Ja kellel on aega lugeda mingit Dantet?!“

„Minul on, oli,“ vastas, parandas mees.

„Sinul oli!“ lõi Ronk jälle tiivaga:

„Ja siin sa nüüd oled!”

„Ja see oleks? Kus siis?” päris mees külmast värisedes, hammaste laksatusi tagasi hoida püüdes. See ei õnnestu tal kuigi hiilgavalt.

Kõmm! Kõmm!

Ronk veidi juba tüdinenult:

„Omadega siis kus, kas lausa päral?“

Ise vastates:

„Koliseval unustuse vankril loomulikult. Ära ainult kahetse midagi,“ lisab Ronk veidi lohutavalt. „Mitte kübetki sellest, mida sa teinud oled. Muidu on kõik asjatu. Kahetsus murendab. Ja lõpuks murrab sind su enese sisemine peidus olnud loom. Enesekindlus on puur talle. Ajutine, muidugi mõista,“ täpsustab ta kokkuvõtvalt. „Meie juures pääseb see kiskja niikuinii välja. Keegi ei saa meie juures ennast teesklemisse varjata. Kõik on a la naturelle. Alasti hingede permission kehadesse ja välja.“

Ta sügab enese varbaid vastamisi: „Kuradi külm, mis? Võtame õige teise tiiva jaoks kah?“

Mees noogutab peegelpildina.