Ma pole üldsegi peata
Ratsanik te Linnas –
ikka maalt ja hobusega
Kirjakilbita sulerüütel ma olen
Üldsegi hoolimata te kivistest nägudest
Inimväljakutest
platsidest
Käsulaudadest klombitud siltidest
te kahtlustest
nii ära ruunatud Pegasusega
Ja kuidagi ma
ei tunne end kübemena
Hoopis
see viimane punkt
veskitiibadega barrikeeritud kaitsekraav
löödud muremurdjasse –
Raamatusse
Veel seisan
valvan
oma sisemist tuld
kuniks veel lõkendub
südamest sõnadepirde
oodates
vendadest bardide horde
