Üks traagiline mees

Ma tundsin üht meest
väga traagiline see mees
end iga päev õmbles kokku
ja lahku

Ikka
Lipati
Lapati


Lehekülgedeks kokku
Luulevihikuks kogus

Nõeludes valusat
enese
omade ja võõraste elu

Nii traagiline mees
et read põlesid kiiresti hõõgudes
need sündinud olid tema südame seest

See mees elas mu sees

Jah…
Oli
Tuli

Ja läks

Laugude all

Uuh!

Ka minul on valvaja!

Oma valvur ja vardaja!

Nõnda porises mulle silmapiir

Kes? pärisin

Muidugi silmaring

pilgutas vastust mul horisont

Ilmamaa peatus e. sünnipäev

Sünkpilvi tõugates
ja pärisomaks tunnistades

Küll tahaks öelda
urintasaselt ja lausa leekivil silmil:
Tule tuul ja tõuka pilvi!

Aga IlmaJaam
Ei mitte see 
kust vihma&päikest saab

Lubab vaid ajakohalist luuletust

Elagu IlmaJaam!

See peatus
mida läbides 
igaüks meist 
alul vanemaks 
hinghiljem nooremaks saab

Mu sisemine uks

Mu sisemine uks

aiva lukustub

Sulgudes (vedruvemblaga) – plaks!

Ainult paberil

sel näival vabadusel

avaneb taevasse või mulda 

Sillad me vahel

Lapsed

Need armusillad me vahel

Me verede kestmiste ahel

Mis me elulehekülgi lapates köites

tundeid otsekui avali pihult ikka toites

Isegi siis

kui me kehad on teineteisest kaugel

neist hinged hingavad nii lähedal