Öö, suveöö, Suurkuu irvitamas taevas. Raekoja kell on juba ammu südaööd kuulutanud aega mil deemonid vabanevad, libahuntidel saab äravisatud päevane tallenahk ja inimesed keskmise tähega nime alguses joovad ennast üliinimesteks. Oo jee-kõigile alkhotootjatele, teie tihe kamm niidab täna nii mõnegi mehepoja aru ja ihuliikmed! Aga see polegi oluline, meie jutt puudutab miskit muud. Rüütli tänavat, nõukaajal 21.juuni nime kandvat. Selle nurgalt Raekojani, otse üle „Suudlevate Tudengite“, kes vihmavarjuga end tuvisita eest kaitsevad, on umbes kolmkümmend inimsammu. Selsamusel nurgal, viisteist sammu enne keldribaari põvitab vanamees, kidur nagu altkäemaks vaeses vallas, mütsilott kõnniteel ootamas annetusi. Valgus langeb otse ta kiilasse pähe, otse seal avanevale haavale, paljastades üllatavalt ühtlselt ümmarguse, umbes kaheeurose mündi suuruse rebendi, hele pealuu kiiskamas terves haava ulatuses, otsekui möödujatele meelde tuletades Maailma olemust, kus elame vaid ajutiste üürnikena. Mõni neist põrkub kaltsukubust kiljatades, mõni püüab distantsilt vanamehega paarilauselist vestet alustada. Asjata, vanamees vaikib küsimuste ees, ta vaid koogutab vedrunukuna ja ühtlase monotoonse häälega halab: “Aidake, head inimesed!“ Mütsi langevadki rahatähed, mõni sigarett lisaks. No, mõtlen, varsti on politsepatrull kohal, kaua seda Hugo’likku-„Imede Õu’e“ lastakse siin korraldada, pealegi kõnnib siin ohtrasti öösiti ka välismaalasi, kes usinalt päevitigi oma digikaameraid ja fotoaparaate suristavad-klõpsivad, ja siin avardumas selline atraktsioon! Ja seda jama, pärast kui need kuskil Euroopas juhtuvad mõnd ajalehe artiklit kaunistama, vaat sulle Heade Mõtete Linna! Säh sulle Euroopa Kutuuripealinna kanditaadi staatusest unistamist! Telejaamu pole samuti tunglemas märgata, kuigi olukord oma äraspidises pikantsuses jäädvustamist ju vääriks. Veab meie Linnavalitsusel, veab-sedapuhku. Ma tean seda vanameest. Sisemiselt ta võib praegu isegi irvitada. Oma suht lootusetuse olukorra viimasest sidrunist viimseid mahlapiisku pigistades, ta ehk naudibki enese etteheitvat vormi. Juba mitu päeva on samasuguses olekus linnas silma torganud, aga praegu on ta rambil, see on tema etendus! Paar vindist noorukit toovad baarist vanamehele karahviniga viina, vaieldes kas talle võiks ka õlut pakkuda. “Eh, raisk, haav läheb kindlalt mädanema. Siis on känd oma skalbist puhtalt ilma!“ Mõlemad pahvatavad naerma ja eemalduvad öösse linnaseikluste otsinguisse.
Mingi näitsik ilmutab sügavamat huvi, nähtu ei mahu tema mõtteraaamidesse, aga ta hoolib, vähemasti püüab, plusspunktid talle!
Vanamees pilgutab mulle silma, tean, ta pole loll-ikkagi Alma Mater’i vilistlane, valitseb olukorda. Kolm keskmise kaliibriga tunduvat kantpead jäävad vanameest jõllitama. “Ma laseks kuuli pähe, enne kui niimoodi siin vedeleks! Perset, tal pole tukkigi, mida sa jahud! Ehk vaid konks ja nöör“ venitab, vaidleb üks nahktagidest. Üpris emotsioonivabalt muideks, eks nad ole elus ühtkomateist näinud...., poetavad mütsi sinise Koidula, ise hirnuvad: “Selle pealt sa tulumaksu maksma ei pea, meie ka ei maksnud!“ Ikka ei suutnud endit kohevile löömata jätta, eh!
Ennäe, üle klombitud Raekoja Platsi kivide õõtsub sündmuspaika kiirabiauto, täitsa euroopalik ilmutis. Tundub, et näitsik ei piirdunud vaid haletsusega, tegutses, nagu oskas-trafaretselt, aga õilsalt!
Noor on see kiirabi brigaadi koosseis, neis on veel erksust, tahet ja usku midagi muuta. Paraku ei saa nad kohapeal eriti midagi ette võtta. Mustaverd arstihakatis on murelik ja samas otsusekindel, helistab kuhugi vaidleb, lubab endale isegi ägestumist, näha, et vastajapool tõrjub ta entusiasmi. Aga ta saab oma tahtmise, vähemalt nii näib “Kuulge, ma leppisin valvekirurgiga kokku, ta tuleb kodunt ja lapib teie peahaava ära. Ausalt, see haav võib muidu sepsisesse minna!“ Toetab vanameest,tassides ta kiirabiautosse.Selgituseks-vahetult enne punavalge masina pidurdamist on vanamehe viinakarahin ja rahamüts vaateväljalt kuhugi äkitselt kadunud,haihtunud :)... „Kas pea piirkonnas, see tähendab haav on valulik? Ajab teid iiveldama? Kuidas see vigastustus teil üldse tekkis?“ Küsimusi on veel, niikaua kui ilus meditsiiniõde mingit sidemelaadset ümber vanamehe pea mässib. Paraku on vastus vaid üks tuhm: “Kukkusin...“ Ilmne vale, eks keegi virutas, seda reedab mehe tõrjuv ei, hirm meenutamise ees kehahoiak. Vanamees kratsib ennast “Täid teevad küll elu kibedaks, saaks neist lahti.“ Arst, nooruke, äkki isegi veel interni staatuses, ei kohku sellest vastusest, asjalikkus ja samas võimetus plingib ta hääles: “Tulete siis kaasa, jah?“ Aga vanamees ei taha vedu võtta, on’s ta haistnud praegust teenimisvõimalust-baar on veel paar tundi lahti...? “Millega ma sealt tagasi saan, bussid ju enam ei käi“ pomiseb ta tõrjuvalt. “Kus te elate?“ ei jäta valgekittel vanamehe kallal jonni. “Lubjas-varjupaigas“, krimpsutab too huuli. Krimpsutus reedab, et nimetatu talle isegi lihtsas sõnakasutuses ei meeldi. Mõistetav, kui uskuda kuuldusi, et Lubja tänaval baseeruvas asutuses peitub omalaadne varivalitsus, oma hierarhia ja koodeksiga-laen kriminaalidelt, keda Linnavalitsus vabanemisjärgselt suunab just nimelt sinna varjupaika. Vanamehel pole seal pisematki lootust, peavigastuse tekitajat võiks vabalt sealt asutusest otsida, aga kes see viitsib, enne kui just päris maha ei lööda, pealegi nõuaks see vanamehelt ametliku kaebuse esitamist, millel oleks tema jaoks üpris kurvad tagajärjed - arvatagi, arvatagi… :(.
Arst, hoolimata oma staašitusest, paistab teadvat nimetatud asutusega seonduvate väljakutsete põhjal nii mõndagi ja vaikib. Lepib sellega, et ta ei suuda siin ja praegu seda eluvõrrandit mitme tundmatuga lahendada. Pealegi pole tal selleks lihtsalt mingeidki volitusi, seab end lahkuma, pinnides vanamehelt enne siiski välja lubaduse homse traumapunkti mineku suhtes.
Raekoja kell lööb teist öötundi. Raekoda ehib linna lipp. Raekoda magab, tal pole asja ei vanamehega, ei minuga-ta rohkemgi, palju hullemat näinud. Hoonele endale polegi vanamehel mingeid pretensioone, küll temas päeviti toimetajatele, nende teadmatus kergendab ebameeldivate kohustuste mittetäitmist. Paraku nood pinstaklipslased magavad praegu arvatavalt süütaund, täpselt samasugust nagu vanamees igatseb iseendale... Aga selleks oleks vaja astuda need kolmkümmend lihtsat inimsammu. Aga see küsimus jäigi mind vaevama, kumb pool need sammud peaks heledas päevavalguses astuma, vanamees või linnaametnik? Või mõlemad? Sealt Rüütli tänava nurgalt.
