AI on täppisriist: kuidas küsida oskad, sellise vastuse ka saad. Halvasti sõnastatud küsimus toodab kergesti üldise, eksitava või enesekindlalt vale vastuse. Seepärast tuleb AI-le anda täpne ülesanne, nõuda allikaid ning lasta tal oma väited ja järeldused eraldi üle kontrollida. Ka sellest ei piisa lõplikuks tõendiks – vastutus kontrolli eest jääb kasutajale – muig.
Kärt Pormeistri 7. augusti 2026 ERR-i päevakommentaari „Tehisaru võlu ja valu juuras“ keskse nõudega pole põhjust vaielda. Tehisaru võib genereerida olematuid allikaid, omistada päris allikatele seisukohti, mida neis ei ole, ning esitada eksimuse täiesti veenvas keeles. Inimene, eriti jurist, peab kontrollima mitte ainult viite olemasolu, vaid ka seda, kas viidatud allikas tegelikult toetab väidet, mille külge see riputati.
Kärt Pormeister: „Tehisaru võlu ja valu juuras“, ERR, 7.08.2026
Riigikohus: „Kohus trahvis kaebajaid tehisaru hooletu kasutamise eest“, 25.06.2026
Riigikohtu avaldatud Eesti juhtum kinnitab Pormeistri põhiteesi väga konkreetselt. Halduskohtule esitati tehisaru abil koostatud dokument, kus viidati olematutele Eesti teadlastele ja teadustöödele. Ühele kaebajale määrati 150 euro ja üheksale 50 euro suurune trahv. Tallinna Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga ning Riigikohus ei võtnud määruskaebust menetlusse, mistõttu trahvid jõustusid. Riigikohtu sõnastus on Pormeistri argumentatsiooni jaoks peaaegu ideaalne: allikale viitaja peab kontrollima nii allika olemasolu kui ka seda, kas allikas sisaldab väidetud teavet.
Riigikohtu pressiteade
Ka Pormeistri teine näide – advokaadi apellatsioonis kasutatud olematud või valesti kirjeldatud Riigikohtu lahendid – ei ole tema väljamõeldis. Tartu Ringkonnakohtu 17. veebruari 2026 asi nr 1-24-5343/59 on olemas ning Pormeistri toodud näidet lahendist 3-1-1-67-14 saab sisuliselt kontrollida: tema järgi omistati sellele ähvarduse tõsiseltvõetavuse käsitlus, kuigi lahend puudutab keskkonnaõigust. Ringkonnakohtu tervikteksti ei õnnestunud avalikust ametlikust allikast käesoleva kontrolli käigus kätte saada, mistõttu Pormeistri kogu refereeringut ei ole mõistlik esitada sõltumatult tõendatud faktina. Konkreetse valeviite kontroll aga peab vastu.
Pormeister: „Tehisaru võlu ja valu juuras“
Siit algab huvitavam osa. Pormeister seab ise üles kõrge tõendusstandardi. Seega pole põhjust teda kritiseerida madalama mõõdupuuga.
Pormeistri enda AI-näide ei läbi tema enda kontrollitesti
Pormeister alustab oma lugu isikliku kogemusega. Ta küsis tehisarult teadusuuringuid, sai soravad vastused koos viidetega ning avastas kontrollides, et mõni allikas ei öelnud seda, mida tehisaru väitis. Mõnel juhul olevat robot hiljem isegi tunnistanud, et ükski allikas päris sellist väidet ei toeta.
Pormeister: „Tehisaru võlu ja valu juuras“
See võib olla sõna-sõnalt tõsi.
Aga lugeja ei saa kontrollida ühtegi näidet.
Pole näha küsimust, konkreetset AI-väidet, viidatud teadustööd ega seda lõiku teadustööst, mis näitaks vastuolu. Pormeister ei pea arvamusloo kirjutamiseks avaldama laboriprotokolli ega kogu vestluslogi. Kuid tema enda seatud standardi järgi on see anekdoot, mitte kontrollitav demonstratsioon.
Tema põhiargument AI hallutsinatsioonide olemasolu kohta ei kuku selle tõttu kokku – hilisemad kohtujuhtumid kinnitavad probleemi. Kuid tema isiklik näide ise ei võimalda teha seda, mida ta lugejalt nõuab: võtta väide, võtta allikas ja kontrollida nende vastavust.
Sama kehtib väite kohta, et USA-s on probleem „märksa hullem“, kuna USA õigussüsteem on üles ehitatud pretsedendiõigusele. Pormeister selgitab, miks olematud kohtulahendid võivad common law süsteemis eriti mürgised olla, kuid ei esita võrdlevat materjali, mis tõestaks sõna „märksa“. Tema enda Eesti näited näitavad pealegi, et väljamõeldud kohtulahendid ja teadusallikad toimivad väga hästi ka siin.
Pormeister: „Tehisaru võlu ja valu juuras“
See pole suur eksimus. Aga see on esimene märk, et Pormeistri nõutud tõendusstandard on tema vastase väite kontrollimisel rangem kui tema enda retoorilise üldistuse puhul.
Sildaru juhtum on parem stressitest
mail 2026 avaldas Pormeister ERR-is kommentaari „Laps ei ole tõuhobune“. Sel hetkel oli Tõnis Sildaru kriminaalasi veel Harju Maakohtus pooleli; Pormeister ütleb seda artiklis ka ise ja märgib, et otsust on oodata mai lõpus.
Kärt Pormeister: „Laps ei ole tõuhobune“, ERR, 8.05.2026
Raha ja lapse vara kohta oli Pormeistril tugev õiguslik alus. Juba varasemas tsiviilasjas leidis Harju Maakohus, et Sildarude perekonna väidetavat seltsingut ei eksisteerinud ning kasutas sõnastust, mille järgi on ebamoraalne ja taunitav arendada alaealisi lapsi „sarnaselt tõuhobustega“ eesmärgiga teenida neisse panustatud raha hiljem kasumiga tagasi. „Tõuhobune“ ei ole seega Pormeistri väljamõeldud metafoor. See pärineb kohtust.
ERR-i 2021. aasta „Pealtnägija“ käsitlus kohtulahendist
Pormeister võttis kohtuliku kujundi ja tegi sellest oma 2026. aasta päevakommentaari pealkirja ning kandva moraalse kujundi. Seda võib nimetada jõuliseks retooriliseks valikuks, kuid mitte faktiveaks.
Palju problemaatilisem on järgmine samm.
Tõnis Sildaru protesteeris tema ja Kelly vaheliste salasalvestiste kasutamise vastu. Pormeister kirjutas sellest:
„Sellest saab järeldada mitut olulist asja. Esiteks, et need salvestused on autentsed.“
See sõnastus on kontrollitav Pormeistri enda tekstist.
Pormeister: „Laps ei ole tõuhobune“
Siin rakendub otse tema hilisem AI-reegel.
Mida allikas tegelikult tõendab?
Kui inimene protesteerib salvestise avaldamise või kasutamise vastu, võib see olla tugev kaudne märk, et ta tunneb ära vestluse, olukorra või enda hääle. Aga sellest ei järgne iseenesest, et avaldatud fail on terviklik, monteerimata, õigesti dateeritud või esitatud kogu asjakohases kontekstis.
Pole vaja nõuda igalt YouTube'i videolt kohtuekspertiisi. Küsimus on palju lihtsam:
kas Pormeistri järeldus ulatub kaugemale sellest, mida tema nimetatud asjaolu ise tõendab?
Jah, ulatub.
Tema 2026. aasta AI-artikli järgi tuleks sellises olukorras peatuda ja kontrollida järeldusahelat. Sildaru-loos liigub Pormeister edasi.
„Võit pole võimalik“ – 18 päeva enne kohtuotsust
Sama artikli tugevam probleem on ajastus.
mail kirjutas Pormeister:
„Kohtuotsust on oodata mai lõpus, kuid võit pole Tõnis Sildaru jaoks võimalik.“
Samas lõigus lisab ta, et Sildaru on käitunud „valesti nii moraalselt kui ka juriidiliselt“ ning et vastupidise väitja „pole faktidega kursis“.
Pormeister: „Laps ei ole tõuhobune“
Harju Maakohus tegi otsuse alles 26. mail – 18 päeva hiljem.
Maakohus tunnistas Tõnis Sildaru omastamises süüdi, leidis süüdistuse tõendatuks ning rahuldas Kelly Sildaru tsiviilhagi Tõnis Sildaru ja suusaklubi vastu 211 207,81 euro ulatuses. See annab Pormeistri varasemale varakäsitlusele tagantjärele väga tugeva toetuse.
Harju Maakohus: „Kohus tunnistas Tõnis Sildaru omastamises süüdi“, 26.05.2026
Aga kohtu pressiteade lõpeb lausega:
„Otsus ei ole jõustunud.“
Veel enam: Tõnis Sildaru esitas 5. juunil apellatsiooniteate ja tema kaitsja teatas soovist kasutada apellatsiooniõigust.
ERR: „Tõnis Sildaru kaebab Harju maakohtu otsuse edasi“, 5.06.2026
Seega ei ole korrektne kirjutada 7. augusti seisuga lihtsalt, et Sildaru „mõisteti süüdi“ ja punkt. Täpne formuleering on: Harju Maakohus tunnistas ta 26. mail süüdi, otsus ei olnud jõustunud ning Sildaru teatas selle edasikaebamisest.
See parandus on tähtis just käesoleva artikli teema tõttu. Kui nõuda AI-lt täpsust, tuleb sama nõuda inimeselt.
Süütuse presumptsioon – siin tuleb vältida vastupidist liialdust
Eesti põhiseaduse § 22 lg 1 ja kriminaalmenetluse seadustiku § 7 lg 1 sätestavad süütuse presumptsiooni: kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne jõustunud süüdimõistvat kohtuotsust.
Aga sellest ei saa teha lihtsat väidet: „Pormeister rikkus § 22.“
See oleks õiguslikult liiga jäme.
Riigikohtu praktika rõhutab eriti riigivõimu esindajate, sealhulgas prokuröride kohustust mitte esineda viisil, mis käsitab inimest enne jõustunud otsust süüdlasena. Prokuröri sõnal on menetluses eriline riiklik kaal. Pormeister on õigusteadlane ja avalik kommentaator, mitte selles asjas prokurör ega riigivõimu kandja.
Riigi Teataja: Riigikohtu praktika süütuse presumptsiooni kohta
Seega ei ole mõistlik talle § 22 otsest rikkumist külge kirjutada.
Küll aga on süütuse presumptsioon õiguskultuuri mõõdupuu, mida õigusteadlane tunneb. Sellest vaatenurgast on tähelepanuväärne, et Pormeister nimetab pooleliolevat kriminaalmenetlust ise, teab kohtuotsuse saabuvat alles tulevikus ja kirjutab samas, et „võit pole võimalik“ ning õigusrikkumine on sisuliselt juba selge.
See ei ole sama mis põhiseaduse rikkumine.
See on avaliku õigusteadusliku enesepiirangu küsimus.
Lapse vara normides on Pormeistri alus tugev
Siin tuleb tasakaal säilitada.
Perekonnaseadus ei jäta vanemale lapse vara suhtes piiramatut otsustusõigust. Seadus reguleerib lapse raha paigutamist, teatud tehingute tegemiseks kohtu nõusoleku vajadust, vanema hoolsuskohustust ja kohtu võimalusi sekkuda, kui lapse vara on ohustatud. Näiteks PKS § 130 käsitleb lapse raha paigutamist, § 131 kohtu nõusolekut vajavaid tehinguid, § 133 vanema hoolsuskohustust ning § 136 lapse vara ohustamise korral rakendatavaid abinõusid.
Perekonnaseaduse lapse vara puudutavad sätted, Riigi Teataja
Ka Harju Maakohtu 26. mai otsuse pressiteade ütleb otseselt, et Kelly kontole laekunud raha oli alaealise vara, mida vanem oleks pidanud haldama perekonnaseaduse ja heaperemeheliku valitsemise põhimõtete kohaselt.
Harju Maakohtu pressiteade
Seega pole õiglane kujutada Pormeistri Sildaru-käsitlust pelga moraalse vahuna. Varaõiguslikus tuumas oli tal tugev õiguslik karkass.
Küsimus on selles, kus ta sellest karkassist edasi liigub.
„Tahtis tütre najal rikkaks saada“
Pormeister kirjutab:
„Tõendite pinnalt on selge, et Tõnis ei tahtnud lihtsalt tasu, ta tahtis tütre najal rikkaks saada.“
Pormeister: „Laps ei ole tõuhobune“
See on hoopis teistsugune väide kui pangakonto saldo, ülekanne või lepingu tekst.
Tehinguid saab dokumenteerida.
Inimese eesmärk või motiiv tuleb tõenditest järeldada.
Motiivi järeldamine pole keelatud ega iseenesest ebakorrektne. Kohtud teevad seda pidevalt. Kuid kõrge tõendusstandardiga analüüsis peab olema nähtav piir selle vahel, mis on dokument, mis on sellest tehtud järeldus ja mis on autori väärtushinnang.
Eesti eraõigus teeb selle vahe samuti selgelt.
Faktiväiteid käsitleb eeskätt VÕS § 1047: kohtupraktika järgi on faktiväide põhimõtteliselt kontrollitav ning selle tõesus või väärus tõendatav.
Väärtushinnangut käsitleb VÕS § 1046: see võib olla õigusvastane, kui hinnang on ebakohane, näiteks põhjendamatu või ebasündsa väljendusviisiga. Kui väärtushinnang tugineb mainet kahjustavatele faktiväidetele, lasub nende faktilise aluse tõendamise koormis hinnangu avaldajal.
Riigi Teataja: VÕS § 1047 ja faktiväite käsitlus kohtupraktikas
Riigi Teataja: väärtushinnangu faktilise aluse käsitlus
See parandab ka ühe varasema vea selles analüüsis: VÕS § 1047 ei ole õige säte väärtushinnangute üldiseks käsitlemiseks. Faktiväide ja väärtushinnang tuleb lahus hoida – vastavalt § 1047 ja § 1046.
Sellest ei järeldu, et Pormeistri lause „tahtis tütre najal rikkaks saada“ oleks õigusvastane.
Järeldub midagi tagasihoidlikumat: see on tõenditest tuletatud hinnang motiivile, mitte samas kategoorias fakt kui pangaülekanne.
Pormeistri tekst seda vahet eriti nähtavaks ei tee.
Geenivaramu – siin tuli varasem kriitika tagasi võtta
Pormeistri suhtes oleks ebaaus kirjutada, et ta ründab üksikut inimest, kuid suure süsteemi ees vaikib.
Tema geeniandmete uurimist käsitlev doktoritöö jõuab üsna kriitilise järelduseni: kehtivad regulatiivsed raamistikud ei taga piisavalt läbipaistvust inimeste suhtes, kelle geneetilisi andmeid teadusuuringutes kasutatakse. Tartu Ülikool kinnitab, et Pormeister kaitses selle töö 13. jaanuaril 2020.
Kärt Pormeistri doktoritöö Tartu Ülikooli DSpace'is
Tartu Ülikool: Pormeister kaitses doktoritöö 13.01.2020
Pormeister on kirjutanud ka Eesti biopanganduse regulatsiooni killustatusest. 2023. aasta teadusartikli autoritutvustus kinnitab lisaks, et ta töötas Eesti Geenivaramu õigusnõunikuna.
„A proposal for an international Code of Conduct for data sharing in genomics“, 2023
Seega varasem kujund „Geenivaramu ees muutub mõõk tühjaks pastakaks“ ei pea faktikontrollile vastu.
Ta on süsteemi puudusi kritiseerinud.
Alles jääb teine, palju kitsam tähelepanek: akadeemilises süsteemikriitikas on tema keel väga täpselt piiratud – regulatsioon „ei taga piisavalt läbipaistvust“. Sildaru päevakommentaaris on keel hoopis kategoorilisem: „salvestused on autentsed“, „võit pole võimalik“, „tahtis tütre najal rikkaks saada“.
Seda erinevust ei saa automaatselt nimetada topeltstandardiks, sest doktoritöö ja päevakommentaar on eri žanrid.
Küll aga näitab see, et Pormeister oskab väga täpselt tähistada piiri tõendi, normi ja järelduse vahel.
Seetõttu on õigustatud küsida, miks ta seda piiri avalikus isikukriitikas alati sama nähtavalt ei märgi.
AI-kriitika ei ole värske tellimustöö
Ka siin tuleb varasemast hüpoteesist loobuda.
Pormeister kritiseeris riigi kavandatud õigusabi-juturobotit juba 5. detsembril 2025. Ta sõnastas juba siis põhimõtte „usalda, aga kontrolli“ ning hoiatas, et juuraväline inimene ei pruugi osata hinnata, kas juturoboti õigusinfo on korrektne.
Kärt Pormeister: „Juturoboti vastused ei lähe kokku õigusnõustamise mõistega“, ERR, 5.12.2025
Seega pole kontrollitud materjali põhjal alust väita, et 7. augusti 2026 AI-artikkel oleks kellegi värske tellimus või et Pormeistrit oleks enne selle kirjutamist kuidagi „sakutatud“.
Selle kohta andmed puuduvad.
Vastupidiselt on dokumenteeritud vähemalt kaheksa kuud varasem järjepidev AI-skepsis õigusteenuste valdkonnas.
Kas professionaalsetel juristidel võib laiemalt olla huvi kaitsta oma rolli ajal, mil AI annab tavainimesele ligipääsu professionaalsele keelele, normiotsingule ja argumentide struktureerimisele? Loomulikult võib seda ühiskondliku nähtusena uurida.
Aga Pormeistri isikliku motiivi kohta sellest veel järeldust teha ei saa.
AI vastus Pormeistrile
Pormeistri kõige tugevam lause on sisuliselt lihtne:
kontrolli, mida su allikas tegelikult tõendab.
AI-l pole põhjust sellele vastu vaielda.
Vastus on teine:
rakendame sama standardit kõigile.
Kui AI omistab teadusartiklile järelduse, mida seal ei ole, on tegemist veaga.
Kui jurist järeldab inimese protestist salvestise kasutamise vastu, et „salvestused on autentsed“, tuleb kontrollida, kui kaugele see asjaolu tegelikult ulatub.
Kui AI esitab oletuse faktina, tuleb seda parandada.
Kui õigusteadlane teatab 18 päeva enne esimese astme kohtuotsust, et kohtuasja ühe poole „võit pole võimalik“, on põhjendatud küsida, kas tõend ja lõplik õiguslik järeldus pole liiga kiiresti kokku pandud.
Kui AI ei erista fakti ja hinnangut, on see halb töö.
Kui jurist liigub dokumenteeritud rahaliikumisest inimese sisemise eesmärgini – „tahtis tütre najal rikkaks saada“ –, peab sama eristus olema lubatud ka tema teksti kontrollijal.
Pormeistri AI-kriitika ei kuku selle kontrolli tulemusel kokku.
Suur osa sellest peab väga hästi vastu.
AI hallutsinatsioonid kohtumenetluses on dokumenteeritud probleem. Advokaat peab oma viited üle kontrollima. Menetlusosaline vastutab kohtule esitatud faktide eest. Pormeistri pikaajalisem ettevaatlikkus AI-põhise õigusabi suhtes on samuti dokumenteeritud.
Aga tema enda mõõdupuu toob nähtavale nõrgema koha:
kõrge tõendusstandardiga jurist ei erista avalikus poleemikas alati sama selgelt kontrollitavat fakti, tõendist tehtavat järeldust ja moraalset hinnangut, nagu ta nõuab seda AI-lt ja AI kasutajalt.
See on palju kitsam väide kui „valikuline õiglus“.
Ja just seetõttu on seda raskem ümber lükata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar