Öö, suveöö, Suurkuu irvitamas taevas. Raekoja kell on juba ammu südaööd kuulutanud – aega, mil deemonid vabanevad, libahuntidel saab äravisatud päevane tallenahk ja inimesed, keskmise tähega nime alguses, joovad ennast üliinimesteks. Oo jee – kõigile alkotootjatele! Teie tihe kamm niidab täna nii mõnegi mehepoja aru ja ihuliikmed!
Aga see polegi oluline, meie jutt puudutab miskit muud.
Rüütli tänavat, nõukaajal 21. Juuni nime kandnut. Selle nurgalt Raekojani, otse üle „Suudlevate Tudengite“, kes vihmavarjuga end tuvisita eest kaitsevad, on umbes kolmkümmend inimsammu.
Selsamusel nurgal, viisteist sammu enne keldribaari, põlvitab vanamees, kidur nagu altkäemaks vaeses vallas, mütsilott kõnniteel annetusi ootamas. Valgus langeb otse ta kiilasse pähe, otse seal avanevale haavale, paljastades üllatavalt ühtlaselt ümmarguse, umbes kaheeurose mündi suuruse rebendi. Hele pealuu kiiskab terves haava ulatuses, otsekui möödujatele Maailma olemust meelde tuletades – elame siin vaid ajutiste üürnikena.
Mõni neist põrkub kaltsukubust kiljatades eemale, mõni püüab distantsilt vanamehega paarilauselist vestet alustada. Asjata. Vanamees vaikib küsimuste ees, ta vaid koogutab vedrunukuna ja halab ühtlase monotoonse häälega:
„Aidake, head inimesed!“
Mütsi langevadki rahatähed, mõni sigarett lisaks.
No, mõtlen, varsti on politseipatrull kohal. Kaua seda Hugo’likku „Imede Õue“ siin korraldada lastakse? Pealegi kõnnib siin öösiti ohtrasti välismaalasi, kes usinalt päevitigi oma digikaameraid ja fotoaparaate suristavad-klõpsivad – ja siin avanemas selline atraktsioon!
Ja seda jama pärast, kui need kuskil Euroopas juhtuvad mõnd ajaleheartiklit kaunistama. Vaat sulle Heade Mõtete Linna! Säh sulle Euroopa Kultuuripealinna kandidaadi staatusest unistamist!
Telejaamu pole samuti tunglemas märgata, kuigi olukord oma äraspidises pikantsuses jäädvustamist ju vääriks.
Veab meie Linnavalitsusel, veab – sedapuhku.
Ma tean seda vanameest. Sisemiselt võib ta praegu isegi irvitada. Oma suht lootusetu olukorra viimasest sidrunist viimseid mahlapiisku pigistades ehk naudibki ta enese etteheitvat vormi. Juba mitu päeva on samasuguses olekus linnas silma torganud, aga praegu on ta rambivalguses.
See on tema etendus!
Paar vindist noorukit toovad baarist vanamehele karahviniga viina, vaieldes, kas talle võiks ka õlut pakkuda.
„Eh, raisk, haav läheb kindlalt mädanema. Siis on känd oma skalbist puhtalt ilma!“
Mõlemad pahvatavad naerma ja eemalduvad öösse linnaseiklusi otsima.
Mingi näitsik ilmutab sügavamat huvi. Nähtu ei mahu tema mõtteraamidesse, aga ta hoolib, vähemasti püüab – plusspunktid talle!
Vanamees pilgutab mulle silma. Tean, ta pole loll – ikkagi Alma Mater’i vilistlane –, valitseb olukorda.
Kolm keskmise kaliibriga tunduvat kantpead jäävad vanameest jõllitama.
„Ma laseks kuuli pähe, enne kui niimoodi siin vedeleks!“
„Perset, tal pole tukkigi, mida sa jahud! Ehk vaid konks ja nöör,“ venitab-vaidleb üks nahktagidest.
Üpris emotsioonivabalt, muideks. Eks nad ole elus ühtkomateist näinud...
Poetavad mütsi sinise Koidula, ise hirnuvad:
„Selle pealt sa tulumaksu maksma ei pea, meie ka ei maksnud!“
Ikka ei suutnud endid kohevile löömata jätta, eh!
Ennäe, üle klombitud Raekoja platsi kivide õõtsub sündmuspaika kiirabiauto – täitsa euroopalik ilmutis.
Tundub, et näitsik ei piirdunud vaid haletsusega, tegutses, nagu oskas – trafaretselt, aga õilsalt!
Noor on see kiirabibrigaadi koosseis, neis on veel erksust, tahet ja usku midagi muuta. Paraku ei saa nad kohapeal eriti midagi ette võtta.
Mustaverd arstihakatis on murelik ja samas otsusekindel. Helistab kuhugi, vaidleb, lubab endale isegi ägestumist – näha, et vastaspool tõrjub ta entusiasmi.
Aga ta saab oma tahtmise. Vähemalt nii näib.
„Kuulge, ma leppisin valvekirurgiga kokku, ta tuleb kodunt ja lapib teie peahaava ära. Ausalt, see haav võib muidu sepsisesse minna!“
Toetab vanameest, tassides ta kiirabiautosse.
Selgituseks – vahetult enne punavalge masina pidurdamist on vanamehe viinakarahvin ja rahamüts vaateväljalt kuhugi äkitselt kadunud. Haihtunud... :)
„Kas pea piirkonnas... see tähendab, kas haav on valulik? Ajab teid iiveldama? Kuidas see vigastus teil üldse tekkis?“
Küsimusi tuleb veel, niikaua kui ilus meditsiiniõde mingit sidemelaadset asja ümber vanamehe pea mässib.
Paraku on vastus vaid üks, tuhm:
„Kukkusin...“
Ilmne vale. Eks keegi virutas. Seda reedab mehe tõrjuv „ei“, hirm meenutamise ees, kehahoiak.
Vanamees kratsib ennast.
„Täid teevad küll elu kibedaks, saaks neist lahti.“
Arst, nooruke, äkki isegi veel interni staatuses, ei kohku sellest vastusest. Asjalikkus ja samas võimetus plingib ta hääles:
„Tulete siis kaasa, jah?“
Aga vanamees ei taha vedu võtta. On’s ta haistnud praegust teenimisvõimalust – baar on veel paar tundi lahti...?
„Millega ma sealt tagasi saan, bussid ju enam ei käi,“ pomiseb ta tõrjuvalt.
„Kus te elate?“ ei jäta valgekittel vanamehe kallal jonni.
„Lubjas... varjupaigas,“ krimpsutab too huuli.
Krimpsutus reedab, et nimetatu talle isegi lihtsas sõnakasutuses ei meeldi.
Mõistetav, kui uskuda kuuldusi, et Lubja tänaval baseeruvas asutuses peitub omalaadne varivalitsus oma hierarhia ja koodeksiga – laen kriminaalidelt, keda Linnavalitsus vabanemisjärgselt suunab just nimelt sinna varjupaika.
Vanamehel pole seal pisematki lootust. Peavigastuse tekitajat võiks vabalt sealt asutusest otsida, aga kes see viitsib, enne kui just päris maha ei lööda. Pealegi nõuaks see vanamehelt ametliku kaebuse esitamist, millel oleks tema jaoks üpris kurvad tagajärjed.
Arvatagi, arvatagi... :(
Arst, hoolimata oma staažitusest, paistab nimetatud asutusega seotud väljakutsete põhjal nii mõndagi teadvat ja vaikib. Lepib sellega, et ta ei suuda siin ja praegu seda eluvõrrandit mitme tundmatuga lahendada. Pealegi pole tal selleks lihtsalt mingeidki volitusi.
Seab end lahkuma, pinnides vanamehelt enne siiski välja lubaduse homse traumapunkti mineku suhtes.
Raekoja kell lööb teist öötundi.
Raekoda ehib linna lipp.
Raekoda magab.
Tal pole asja ei vanamehega ega minuga – ta rohkemgi, palju hullemat näinud. Hoonele endale polegi vanamehel mingeid pretensioone, küll temas päeviti toimetajatele. Nende teadmatus kergendab ebameeldivate kohustuste mittetäitmist.
Paraku nood pintsaklipslased magavad praegu arvatavalt süütaund. Täpselt samasugust, nagu vanamees igatseb iseendale...
Aga selleks oleks vaja astuda need kolmkümmend lihtsat inimsammu.
Ja see küsimus jäigi mind vaevama: kumb pool need sammud peaks heledas päevavalguses astuma – vanamees või linnaametnik?
Või mõlemad?
Sealt Rüütli tänava nurgalt.
