Doomino(d)efekt

„Mo, mul on sulle kingitus!“ lookles Wang neoonvärvi keerlevate, kiirelt sähvivate valgussammaste vahel. „Kus sa ometi ennast peidad, kallis laps?“

„Milline? Näita, näita!“ tormas nooruke, täna alles miljon aastat vanaks saanud Tüdruk Troonsaali põranda-laeta ruumituses annitoojale õhinal vastu. Ta kannul, valguslõngast ketis, laperdas Joopo, pisike põrsalaadne olevus, kes lehvitas oma kõrvadest tiibu, tõrksa jonnipunnina põrkudes Mod tihti kiiva kistes. Tüdruku õnneks rullus ta teele lahti valgusesööstune helendav rada, tuisates sõnakuulelikult kaasa perenaise igale käänakule – täna küll viimast korda, sellest hetkest oli tüdruk piisavalt suur, et iseseisvalt lennata. Just enne Wangi kogu tõmbus hõõgvaip sisinal tagasi kui keel, mis nüüdsest abisõnatuks keelatud.

Vaid kaks üüratut kaarust hõljusid ses seinte ja lagedeta tinglikkuses jämedalt, asiselt. Neile läheneda, ammuks neid katsuda oli Tüdrukul karmilt keelatud.

„Need on vastandite uksed,“ oli Wang vaid hoiatanud. „Kes ei oska vastata nende ellu kutsutud uste poolt küsitule, see hävitatakse-neelatakse.“

„Kuhu?“ oli tütar pärida julgenud.

„Otse suure valaskala kõhtu,“ oli vastanud Wang.

„Vaata,“ avas isa karbi, milles kui süsteemselt keesse ketistatult puhkas mitu eri suurusega kera, mis tardunult hõljusid. Valvsalt ootel. Nagu sõdurid, kuigi Mo ei teadnud sõna sõdur tähendust, veel ei teadnud, aga haistis aimaja vaistuga. Ja mis nüüd ometi end kui valvepalves Tüdruku suunas sirutasid.

„Vali mind!“ sosistasid nad. Igaüks neist tahtis enesesse elu ja liikumist... Ometi, lausa kummaline, peale Tüdruku enda ei kuulnud neid soove mitte keegi...

„Nad on nii pimeduses,“ muretses Mo. „On nad üldse elusad?“ kaardus-kallutus Tüdruk silm, mis reageeris vaid ülierutuse korral.

„Milline sulle neist meeldib? Vali!“ puhus Wang keradele, mis sütena hõõgvele lõid.

Kuigi korraks, vaid viivuks. Ahvatluseks. Kingituse avamishetke paraadiks. Erivärviliselt veigeldes, värvid sulasid, kobrutasid voolavalt.

„Kui ilusad!“ õhkas Tüdruk. „Eriti see roheline. Siniroheline!“ Ta kergitas kera karbist välja. See tõusis kui magnetist tõmmatud, jäädes ta avali peo kohale aeglaselt pöörlema.

„Ettevaatlikult, õrnalt,“ manitses Wang – samuti õrnalt.

„Aga kas ma võin temaga kõike teha? Või on see lihtsalt üks uus habras mäng?“

„Loomulikult,“ naeratas Wang – ta armastas oma tütart.

„Ei sugugi, sa pead nüüd kera õpetama ja ka ise temalt jälgides õppima,“ huukas Mole õpetaja Fung, olles neist kahest üldse mitte eriti kaugel – ainult viie täheruumi kaugusel.

„Miks? Kuidas?“ ei saanud Mo täpselt aru.

„See muutub.“

„Muutub? Miks küll ometi?“

„Sest sina ise muudad algse, aga seda ainult alguses, pärast hakkab ta elama iseenese elu.“ Fung tiirles nende peade kohal, kiirustanult kohale jõudnud.

„Ja siis ma enam sekkuda ei saaks? Ainult jälgida?“ Tüdruk mossitas – jälle mänguasi, mis meenutas Joopod, kelle kohta eales ei teadnud, mida norsatavalt piiksuv järgmisel hetkel ette võtab, ta oli pidevalt sõnakuulmatult vallatu. Müras esile vaid korralagedust.

Ta tahtis ise juhtida. Lõpuni. Esimest korda olla otsustaja. Valdaja ja katsetaja.

„Saad küll, ainult et need oleksid siis juba meetmed. Tagasivõtmatult pöördumatud,“ kostis kolmanda osapoole hääl. Fung oli neile juba päris lähedal. Vaid kaks valgusaastat eraldas teda veel Most ja Wangist.

„Palun ära riku pidulikku hetke,“ porises Wang, „ära võta lapselt avastamisrõõmu tema tähtpäeval.“

„Ta on nii tilluke,“ muretses Mo. „Kas ta ei või haavata saada? Pealegi ma ei näe hästi, mis temaga toimub. Me peaksime teda kasvatama. On see võimalik?“

„Pigem siis juba suurendada?“ mõõtis Wang. „Veidi hiljem, oota korraks.“ Isa eemaldus ägedalt viipava Fungi suunas.

***

Fung sosistas: „Ja ikkagi usaldasid sa selle talle, Tüdrukule.“

„Jah, see on hädatarvilik. Tal on nüüd arendustegevus,“ kiikas Wang Fungist mööda vaadata.

„Aga milleks? Et kasvatada troonipärijat? Või siis märtrit? Vaata ainult, et sa seda kahetsema ei pea. Meie ise ju...“

„Mida teie siin salatsete?“ lendles Mo korraga nende vahele.

Fung värises, sisemist eitust vaevu peites: „Mitte midagi, sa võid nüüd sellega mängida, muuta kingituse suurust, saata selle orbiidile. Aga kõigepealt pead sa looma talle aja. Tema oma aja,“ rõhutas Fung. „Ja kindlasti valguse.“

„Koheeeee!“ lubas Tüdruk. „Kust saan ma selleks energiat? Ja selle kandja?“

„Pole lihtsamat, too universumist energiat, seda on lõpmatuse mõõtmatuses. Loo vaid selle edasiandja.“ Wang vakatas. Ehk oli ta liigagi palju õpetanud?

„Ma panen sellele nime,“ lubas Mo.

„Minugipärast, aga ma pean nüüd sõitma oma valdusi kontrollima. Õpetaja jääb seniks sinuga.“

Fung noogutas väärikalt.

Mo hõljus oma isa kõrval, saates teda pikale teele.

„No ma loodan, et kui ma tagasi tulen, on sul mulle palju näidata,“ ütles Wang Mod pilguga hellitades.

„Ma püüan, mulle väga meeldib su kingitus,“ lubas Mo.

***

„Peab looma aja?“ vaatles Fung kera sel ajal lähemalt. Ta tõdes hämmastunult: „Kummaline, paistab, et kera on selle juba enesele loonud. Iseseisvalt.“

„Tõesti erandlik,“ pomises ta lahkudes. „Esmakordselt..., hämmastav...“ Siis sõnad hääbusid.

***

Mo põrnitses uksi. Miks polnud tal neile läheneda lubatud? Alati keelati karmilt. Nüüd, kus ta vajas vastandite vahel valimisel abi.

Mo magas otse kera kõrval, igatsedes seda silitada, aga aimas, et lõhuks nõnda hapra olendi.

Uksed olid ikka veel kinni. Ja linki nende jaoks tal polnud. Ta oli ustelt tõdesid tahtnud pärida, püüdes vastuseks vaid vaikuse. Veel oli liiga vara... Mo pidi veel palju eksima...

***

Joopo hõljus kõrgel troonsaali kohal, otse lae all. Valguse lõng ta kaelal langes tühjalt, Tüdruku käeta, juhita pendeldades. Truu mänguloom ei osanud kuhugi minna. Näiteks peitu igatsuse eest. Ta perenaine oli nii kinni endale loodud maailmas, sinna end hõivatuks unustanud ja Joopo tarbetuks põlanud.

„Mine ometi ära, mul on niigi halb!“ oli ta Joopo kaissunügimised uniselt tõrjunud. Loom lakkus Mo põske, tundes võõrast, uut maitset. Kurbuse maitset.

***

„Tulge vaatama! Ruttu!“ karjatas Mo ärganult, veel poolune härmas uskumatult just siis, kui Wang oli reisiretkelt tagasi saabunud.

„Sa ei olnudki oma puhkekookonis? Mitu aastat sa siin järjest oled olnud?“ kärkis Wang. Küll veidi tehtult.

„Ja sina, Fung?! Sa pidid ju Mod juhendama!“

„Mina arvan, et parim meetod on niinimetatud vabad käed, loovalt vabad. Isevool, sa mõistad küll, ah? Sest liigne juhtimine pidurdab individuaalset mõtlemist.“

„Väga kaval ja keerutav vastus. Sa oleks nagu vahepeal eriti oma asjadega tegelenud. Näita siis, mis juhtus,“ leebus Wang lõpuks tütre kasuks.

„Taimed, taimed, sa oled neid nii palju loonud. Ilus, väga kena,“ arvas Wang, vaadates nõudlikult otse Fungi silmadesse, too koogutas kärmelt ja pooldavalt.

Kuid taimedes polnud võrdsuse täiust – omavaheline võitlus lämmatas nõrgemaid.

„Ta juba valib,“ sosistas Fung – kera tootis kliima kaudu eelistusi.

„Jah, loomulik valik toimib tõesti,“ nentis Wang. „Aga siin pole näha looja kätt... Ainult laokile jäänud isepäisus.“

Aga mehed ei laitnud Tüdrukut – kas olnuks neil selleks õigustki? Looja eksimine on kui vea piiri kompamine, see alaline tegijate saatja, ainult suutmatult tardunu arvab enesel olevat õiguse olla arvustaja.

Wang ja Fung paistsid seda valemit väga hästi tundvat...

***

„Mo, mida ja keda sa veel luua mõtled?“

„Ma ei tea,“ Mo hääl kahises pettumusväsinult. „Ainult keras endas on tõeline liikumine. Pöörlev, ümber loodud valguse keerlev.“

„Sa vaatad liiga kaugelt,“ vaidles Fung. „Aga me saame pilti suurendada, lausa enda juurde üle kanda. Siis oleme keraga toimuvas sees. Kaasas igas ta punktliikumises, viimases kui ta liivatera kukkumises.“

„Aga kera ja tema asukad, kas nad näevad meid?“ kõhkles Mo.

„Tema ja nemad ei tea. Nii ongi parem, usu!“ tõsinesid Fung ja Wang.

„Ma loon ise? Üllatuse? Midagi siia ja juurde! Tahad?“ naeratas Wang, pakkudes tütrele otsekui lohutusauhinda.

Mos maandus alistuv nõustumine. Wang kutsus käeviipega esile suurenduse, mis tõi kõik keral toimuva otse Troonisaali.

„Aga taimed ei suhtle,“ kahetses Tüdruk, kui oli neid nüüd pikemalt uurinud.

„Sa ei oska nende mustrit lugeda,“ laitis Wang.

„Kui igav! Päh!“ halvustas Mo.

„Tahad, ma elustan sulle veel midagi?“ vaatas Wang tütart uurivalt, lüües ise nipsu.

„Liblikad, kas need on tõesti liblikad?“ hüüatas Mo.

„Sa kinkisid need mulle?“ vaatas ta Wangile otse südamesse, mis helepunaselt hõõguma lõi.

Lendlaste hulkparv täitis nende ümbruse, mässides kõik kui haprasse tantsu. „Liblikad tõesti,“ pomises Fung, „ainult et ühepäevased.“

Kumbki, ei Wang ega Tüdruk kuulnud teda. Või ei tahtnud kuulda. Nad tõusid õhku, keereldes koos liblikatega. Mõned riivasid tüdruku põske, seda oma tiivatolmuga virmaseks värvides.

Wangigi nina sai värvimustriliseks, ta naeris laginal.

Vaid Fung tõrjus liblikaid, neid liigseid. Kellele on need vajalikud? Talle küll mitte! Nahkhiired olnuks paremad!

***

Mo voolis erutatult pomisedes midagi, meeleheites tihti lähteainet minema loopides, et see viiv hiljem tagasi kutsuda...

***

„Jälle oled sa siin!“

„Ma mängin.“

„Mängid? Sa peaksid hoopis rohkem õppima. Varsti kasvavad nad sul üle pea nagu umbrohi!“

„Umbrohi? Kera on umbrohi?“

„Sa oled terve kerapeegelduse siia tassinud,“ pahandas Wang.

Troonisaal peegeldas juba hoomamatut võitlust elu ja surma peale.

„Siis näen ma nende sisse,“ naeratas Tüdruk kavalalt. „Hoopis paremini! Ma saan aru! Võitlus arendab neid!“

„Praegu,“ porises Fung. „Selles etapis. Pärast...“ Ta lõi rüüservaga põlgusele teed.

***

„Ja kes need nüüd on?“ uuris järjekordselt reisilt tagasi saabunud Wang karmilt armetuna näivaid kujusid.

„Elanikud,“ pomises Mo.

„Miks nad on eri soost?“ pahurdas Fung kaasa.

Mo punastas: „Ma püüdsin küll ettevaatlik olla, aga...“

„Aga?“ küsisid mehed korraga, samas Tüdruku vastust kui ette teades.

„Ta läks pooleks.“

„Kes?“ otsekui imestasid Wang ja Fung.

„Uus elanik,“ pomises tüdruk. „Mis kõige imelikum, ta nagu oleks ise seda tahtnud...“

„Et ühinemist kogu elu taga püüda...“ näpistas sõnu Fung.

„Jah?“ helises Wangi küsimuses irooniakelluke, „Kas ei juhtunud sul mitte loomadega samamoodi?“

„Jah, isa. Ma tahtsin vaid, et nad oleksid nagu meie.“

„Enese keha järgi luua tohib vaid Wang,“ turtsus Fung raevuselt.

„Aga kes oleme meie? Tegelikult?“

„Ja nende ülesanne? Mida on neil oodata?“ ei pannud Wang tütre küsimust nagu millekski.

„Arenemine?“ küsis veidi mõelnud Tüdruk.

„Õige vastus,“ nõustus isa Wang.

„Aga kas sa seadsid neile piirangud?“

„Kas pidin või?“ ehmus Mo.

„Jah, sest nad tapsid esimese omadest. Just praegu.“

„See on algus, lase ajal kulgeda, siis alles näed,“ arvas Fung.

„Ainult sõjad, tülid,“ märkis Tüdruk.

„See-eest oskavad nad seda üha paremini. Pealegi, see on ainult biomass, ära erutu,“ lohutas Fung.

„Aga mõtlev,“ jonnis Mo.

„Millest küll peamiselt?“ krigistas Fung kriitiliselt.

Ja Tüdruk saatis teele esimese saadiku.

Vargsi selle meisterdanud ja talle eluvõimaluse kinkinud. „Mine, sosistas ta, vii neisse ometi rahu!“ Salaja. Seda küll enese meelest.

Fung sättis lohinal paika esimese hiidkivi. See meenutas doominokivi. Murdjoonelt jagunevat kahepoolselt ühetäpilist. See hakkas tumeroheliselt plinkima. Wang vaatas ta tegevust nukralt, samas võimetult pealt.

***

„Ruttu, tulge vaatama, nad juba ehitavad linnu!“ kallas Tüdruk endale avastamist.

„Aga neil ei ole usku, on ainukt kombed,“ urises Fung. „Aga muidu nad mulle täitsa meeldivad. Eriti nende ohverdamiskombed.“

„Veel mitte, neid on palju, keda nad kummardavad.“ Wang vaatas selle peale õpetajat kurjalt.

„Loomulikult,“ nähvas Fung, „kontrollalandlikkus kõrgemaks loodu ees.“

„See oleks pigem hirm,“ kaalus Mo.

„Nad unustavad muidu omale loodud jumalad, püüdes astuda ise nende asemele.

Vähemalt üritavad, sest sa jätsid neisse sellise tungi. Ülimalt üleliigse. See võib nad hävitada,“ oli Fung tõsine.

„Miks, kuidas?“ Mo ei mõistnud.

„Sest nende rahuldus on üürike,“ lõikas Fung.

„Vaata!“ sundis ta Mod. Otse nende ees käis kohutav võitlus, kera aega läbides, tappes, mõrvates.

„Näe, esimene ori,“ näitas Fung Mole, kuidas ühele neist seati kaela ling. „Ja neid tuleb veel miljardeid.“

„Kust sa tead?“ kibrutas Mo küsimust.

Ta nägi vastuseks vaid minema tuiskava Fungi selga.

„Nad vist tapsid saadiku!“ ahastas Mo endamisi.

„Varsti tapavad nad tema nimel,“ ennustas Fung kiretult, kuid tummalt, Wangile Mo teost küll sõnagi rääkimata... Ta kurvastas niigi tihti...

***

„Miks on nad nii erinevad, kas ma tegin midagi valesti?“ uuris Mo nõutult.

„Mitte nii väga, seesmiselt erinevad nad palju kordi rohkem, kuigi neis on kaks vastandit,“ kõhvitses Wang vastuse kõhualust.

„Miks? Ainult kaks, oled sa kindel? Ja need oleksid?“

„Kartus ja tahtmine.“

„Esialgu kindlasti. Kõige mõjusamalt võimsamat. Muidu poleks tõukejõudu. Seda edasi viivat,“ muigutas Wang.

„Või siis hävitavat,“ poetas peent sõnapipart Fung.

„Nad ei oska loodut õigesti käidelda. Nad ei hooma ohtu.“

„Mida nad ei hooma?“ uuris Wang teraselt tütart.

„Vastutust. Ühise ema ees,“ oli Mo kurb.

„Ema?“ põrkus Wang tagasi. Fung vaid virildas lõusta.

„Kera on ju nende ema. Elus ema,“ ei jätnud Mo oma teesi.

„Miks sa üldse arvad, et see organism on emassoost?

„Ta ju sünnitab neile kõike vajalikku ja seda pidevalt.“

„Aga kelle kaudu käib kõige jaotus?“ irvitas Fung.

Ta jätkas: „Loovus ja töö on isa. Kas kumbki saaks olla täiesti iseseisev? Mugavast kättesaadavusest poegib peagi sisse ületarbimise narrus!“

Fung turtsus: „Pluss tähelepanuvajaduse janu? Mh, see kõikidest vajadustest nende jaoks vist kõige mõjuvõimsam. Aga ainult siis, kui esmavajadused on rahuldatud. Seega – asendustegevuste võtmete otsimine. Nii ebavajalik.“

„Kellele? päris Mo.

„Neile, kes tahavad massist väljuda, eristuda. Kelle hulk aina suureneb.

Aga äkki tahad nad korrale allutada? Veel on selleks aega. Pärast võib hilja olla.“

Wang lubas endale turtsatuse: „See küll hävitaks juba loodu, terve süsteemi.“

Mo lendas minema, ta oli segaduses. Korraga tahtis ta jälle väike tüdruk olla, minnes Joopod otsima. Joopo oli aga surnud. Igatsusse.

Ja Mo saatis teele teise saadiku. Olles ta vargsi meisterdanud ja eluvõimaluse kinkinud. „Mine,“ sosistas ta, „vii neisse ometi rahu!“ Salaja. Seda küll enese meelest.

Fung sättis lohinal paika teise hiidkivi. See meenutas doominokivi. Murdjoonelt jagunedes kahepoolselt kahetäpilist. Kivi hakkas tumeroheliselt plinkima.

***

„Me oleme nendega nii sarnased,“ arvas tüdruk

„Rumalus!“ puhkis Wang, „me oleme kaugelt võimsamad, arukamad.“

„Aga nad arenevad!“ näis Mo uhke. „Väga kiiresti!“

„Seda rohkem peaksime neid ehk hoidma, ka enda kaitsmisele mõtlema.“

„Kelle eest ometi siis,“ üllatus Mo.

„Nende, keda sa oled loonud.“

Wang tõstis tütre näo enese silmavaatesse.

Aga tüdruku silmad ei põgenenud laugude alla peitu. Hoopis välkusid vihaselt ja võõralt.

***

„Nad surevad haigustesse!“ Mo roomas Troonisaali tinglikkuses, otsides vastusele võtit. „Praegu!“

„Mõtleks, katk on pelgalt bioloogiline relv. Ja mitte viimane. Nad ei saa aru, et kera on elusolend-organism, mis tunneb valu ja annab. Kas nemad talle vastu anda oskavad?“ Fung väänutas piinatult kaela.

Mo trampis jalgu. Mõlemale vanamehele tundus see millegipärast nõnda naljakas, et nad vaevu naeru suutsid tagasi hoida. Mo tundis imelikku vedelikku silmas. Võõrana soolast.

Mehed vahetasid pilke. Nende tütar ja õpilane oli nakatatud veidral moel inimlikku haigusesse – kaastundesse.

Mo saatis teele kolmanda saadiku, olles ta vargsi meisterdanud ja eluvõimaluse kinkinud. „Mine,“ sosistas ta, „vii neisse ometi rahu!“ Salaja. Seda küll enese meelest.

Ja Fung sättis lohinal paika kolmanda kivi. See meenutas doominokivi, jagunedes murdjoonelt kahepoolselt kolmetäpiliseks. Kivi hakkas tumeroheliselt plinkima nagu majakas.

***

„Miks nad usuvad valet!“ Mo pettus projekti kasvades aina rohkem. „Ja ise toodavad seda aina juurde!“

„Tõde? Me võime muidugi selle neile saata. Kosmilise tolmu tagasipeegelduse näol. Hologrammid moodustaksid maailmaruumi sündmuste kujundi. Tahaksid sa neile eilset tõde?“ päris Wang külmtõsiselt. „Nemad ise küll vaevalt. Mõned erandid ehk. Nende juhid mitte iial!“

***

„Miks küll on neile vaja sõdu?“ Mo vaatas Troonisaalis peegelduvat-toimuvat grimassiga.

„See arendab neid, kas pole imelik?“ utsitas ta mõtlemist Wang. „Ise nii hõiskasid!“

„See pidi ju ainult alguses olema, Fung ütles samuti nii – et ellujäämise või surmamise vajalikkus arendab.“

„Väga veider tõukejõud.“

„Aga kui osavalt nad varjavad seda.“

„Mille taha?“

„Võiduparaadide taha. Endi mõtlemise eest varjule.“

„Killustame siis nende tõed!“

„Kuidas?“

„Tõde las olla ring. Või siis labürint, et seda veeretada saaks. Uude kohta. Tõde liigub ajas, vahetab positsioone. Kohe, kui nad midagi avastavad, tekib mitmeharuline küsimuste võrk. Ja nii lõputult.“ Fung itsitas.

„Pealegi, neisse on sisse kodeeritud kiskjalikkus. Kultuur ja moraal on õhukesed kui siidne maonahk, nad muidugi ise ei julge seda küll tunnistada.“

„Miks?“

„Neil hakkaks hirm.“

„Kelle ees?“ hämmeldus Mo.

„Iseendi ees loomulikult,“ köhatas Wang

***

„Mis ma ometi teen, nad tapavad tõesti üksteist ära,“ närveldas Mo jälle hapraks viilitult.

„Sa võid ju nad hävitada, need parasiidid. Nagu dinosaurustega tegid.“

„Ma ei taha kuuldagi!“

„Siis kasuta musta auku, kaota nad sinna, milleks muuks me need üldse lõime. Las aga arvavad, et leidsid seaduspärasused. Meie tekitasime hoopis anomaaliad.“

„Et siis mängime nendega?“ küsis Mo nördinult. „See poleks aus!“

„Aus!? Nali. Sa kuula parem. Kuidas nad uurivad nähtusi, olgu või Titicaca või püramiidid, aga aru ikka ei saa.“

Mõlemad vanamehed silmitsesid teineteist, hakates lõpuks irvitama.

Fung tõsines: „Me tegime väikese kelmuse, korraldasime mõned näitused.“

„Mõned rekvisiidid jäid maha, kahjuks,“ kehitas Wang õlgu.

„Mõned armsad, väikesed kujud, mida saaks valmistada vaid nüüdisaegse tehnikaga. Nende tehnikaga,“ rõhutas lõpetuseks Fung.

***

Ja Mo saatis teele neljanda saadiku olles ta vargsi meisterdanud ja eluvõimaluse kinkinud. „Mine,“ sosistas ta, „vii neisse ometi rahu!“ Salaja. Seda küll enese meelest.

Fung sättis samal ajal lohinal paika neljandat hiidkivi. See meenutas doominokivi, jagunedes murdjoonelt kahepoolselt neljatäpiliseks. Kivi hakkas tumerohelise majakana plinkima.

„Ründa parem nende poolt loodud raha, elavkaotustest ei hooli nad nagunii,“ vandus kurja Wang. „ Kõik virtuaalsed väärtused võib nullistada. Õigemini ongi need nullised. Kokkuleppelised.“

„Nad muutuvad endi loodud asjade orjadeks, vähe sellest, nad orjastavad selleks oma kaaslased. Naeruväärne! Jah, miks ma siis ei naera! Ütle!“ karjus Mo Fungile.

„Äh, ohustada tuleb tõelist raha, mitte seda näivat, nende poolt virtuaalselt kujundatut,“ täiendas Fung. „Ikka seda, mis sisaldab nende higi ja verd.“

„Kõik pole ju süüdi. Nemad jääksid kannatajaks. Enamik,“ vaidles Mo.

„Probleemist läbi vaatamine on veel hullem, tuleb nad kriisi viia, kas või vahelduseks,“ pilutas Wang silmalaugu.

„Neil pole enam midagi avastada, nad on oma maailmast välja kasvanud,“ tõdes Mo.

***

Siis nad ründasid. Ootamatult. Rakettidega. Haavates Mod, tappes temas pisikese tüdruku.

Ärritunud Wang lendles ümber kookoni, kus Mo lamas.

„Varem nad vähemalt kartsid.“

„Keda?“

„Loodust, kera.“

„Neid tuleb selle eest karistada,“ kees Wang vihast.

„Karistus?“ hääldas Mo kartlikult tähendust.

„Jah, saada neile orkaanid, tormid. Üleujutused. Kõik! Või viib kera ise nad hävinguni. Või nemad keral...“

„Aga nad juba õppisid neid kasutama,“ teatas Mo, „et teised nende hulgast ei saaks neid süüdistada – et sa mõistaksid praegust olukorda.“

Wang: „Seega on nad nii targaks saanud, et kasutavad ise neid relvadena üksteiste vastu – et neid ei saaks rünnakus süüdistada?“

„Arenevad vaid ühes suunas,“ nentis Wang süngelt.

„Mis suunas?“ väreles Mo, kuigi ta teadis vastust. Julgemata küll ise seda öelda, ainult ehk mõelda.

„Miks ikkagi selline pidev sõjategevus,“ ei saanud Mo kuidagi rahu.

„Lihtne, relvastuse arengu kontroll. Mehisuse kontroll. Vägede ettevalmistuse kontroll. Raha kontroll. Võimu kontroll. Selleks on esile kutsutud sõjad ja loodud vaenlase kuvand. Juhul, kui seda pole. Enamasti muidugi on,“ läkastasid vanamehed naerda.

„Neil on nüüd Uus Kord. Niisuguseid korraloomisi on ennegi nähtud,“ õelutses Fung. „Millal, kus?“ päris Mo.

Fung ei vastanud.

„Saada keegi nendesarnane. Välimuselt, sisemuselt eeskujuks, kauakestev, kui kõiki ühendav element,“ soovitas lõpuks Wang.

„Seda ma teen,“ lubas Mo kuidagi varjavalt.

Ja Mo saatis teele viienda saadiku, olles ta vargsi meisterdanud ja eluvõimaluse kinkinud. „Mine,“ sosistas ta, „vii neisse ometi rahu!“ Salaja. Seda küll enese meelest.

Fung sättis lohinal paika viienda kivi. See meenutas doominokivi, jagunedes murdejoonelt kahepoolselt viietäpiliseks. Kivi hakkas tumeroheliselt plinkima.

„Aga kui näidata neile meie jõudu, kõike selgitada,“ proovis Mo veel oma loodu eest seista.

Ohates võttis Wang karbi kätte: „Olgu, see on viimane kord!“

„Jah, kindlasti, nad õpivad uuesti,“ Mo lausa põlvitas sõnades.

Mehed vangutasid lootusega päid – alles lapsepõlvest ärgates saab tüdruk aru, et koodi muutmiseks peab enne selle lahti murdma. Alati.

„Aga siis nad kardaksid, nad ei areneks, nad ei mõtleks, et on kordumatud. Nõnda alaväärsusest hääbudes,“ murdis Mo mehi, kes kui niidetult vaikisid.

Ja Mo saatis teele kuuenda saadiku. Aga seekord mitte enam pärissalaja...

Fung sättis vastusena lohinal paika kuuenda kivi – ta oli oma veidrana näiva paigutustegevusega juba troonisaali keskmesse jõudnud. Paika sätitud lahmakas meenutas doominokivi, jagunedes murdjoonelt kahepoolselt kuuetäpiliseks. Kivi hakkas tumeroheliselt plinkima.

Tüdruk raevutses. „Ta on üleni nakatunud, seda täiesti,“ väitis Fung väga veendunult. „Mida teha, Wang?“

„Mitte midagi. Tema teeb. Ja tal on vaja tunnetada samaselt nagu need, kellest ta hoolib.“

„Aga ta väljus katsest,“ vaidles kirglikult Fung.

„Jah, aga see oligi katse eesmärk. Ehk isegi lausa peamine,“ selgitas Wang seltsilisele kiretult.

***

„Nad imevad kõik energia endale! Rikkudes tasakaalu!“ kisendas Mo. „Nad on igale poole oma sondpumbad välja saatnud. Valmistuvad ülekandeks. Jättes teised ilma! Ka meid!“

Troonisaalis oli tõesti poolhämar.

„Ja samas on nende seas müstikuid, kes arvavad, et kui kõik ühetaoliseks muuta, siis kaovad probleemid!“

„Mitte muuta, vaid vaadelda,“ parandas teda kärmelt Fung.

„Projekt tuleks lõpetada, kriitiline mass on juba ületamas...,“ kuulis Mo, kuidas Fung Wangi kauguses veenis.

Uks! Neist kahest tuli valida õige. See polnud lihtne ülesanne – mõlemad olid ühesuguselt ükskõiksed.

Ukse pinnast väljusid korraga käed. Alumisi oli rohkem ja need olid väiksemad.

Ukse keskel olid huuled, need avanesid äkki ja hoiatamata.

„Mida küsisid?“ uurisid need. Ja Mo vastas.

„Tervita siis meid,“ rääkis uks. „Järgemööda, paluks.“

Üleval asus kõige suurem labakäsi.. Mo tervitas käsi kõheldes, pigistades viimaks viimast, mis ei tahtnud kuidagi lahti lasta. Mo käsi lõi hõõguma. Valus oli, aga ta kannatas välja. Siis lasi käsi tast lahti, Mo käsi oli muutunud võtmeks.

Uks avanes.

Puine suu hõikas: „Hüvasti! Aga ära tagasi tule, kui lõpetad.“

„Kust?“ küsis Mo.

Uks naeris: „Nad nimetavad ise seda eluks, kuigi see on põrgu.“

Fung sättis lohinal paika viimase kivi. See meenutas doominokivi, mis oli murdejoonelt kahepoolselt tühi. Mo oli saadiku teele saatnud. Enam mitte üldsegi salatsedes, sest ta oli saatnud rajale asendamatu, võttes enese meelest midagi kaasa ja jättes enesest maha ruumi võimalusele.

***

„Ta on põgenenud,“ tuiskas Wang Troonisaali. „Ta leidis lukule sõnad!“

Fung lebas külili, pead kui aluspadjalt tõstes, Wangi hämmastas korraks õpetaja rahulikkus.

„Nii pidigi minema,“ ütles Fung ja tõusis püstasendisse.

„Miks?“ Wang rabeles sihitult Troonisaalis ringi. „Jälle?“

Vastsuseks tõukas Fung esimest hiidtahvlit. See hakkas paljunema, moodustades kõrinal liikuva keti järgmise tahvlini, paisates endast mitmed, väiksematest kividest kõrinal liikuvad kosed ja joad. Haarates enese üska järjest suureneva paindala. Lõpuks moodustus tohutu ring, mille keskel kui hõõguv punane silm hõljus Fungi Molt näpatud kuul.

„Doominoefekt. Või siis defekt, me ei tea veel, aga kohe saame näha,“ ilmutas Fung irooniast nõrguvat optimismi.

„Sa lõhkusid pürgiva täiuse.“ oli Wang lohutu.

Fung vastas täiesti siiralt ja üllatanult: „ Kuidas saab lõhkuda kaose täiust?“

„Aga kui sa oleksid tõuganud teiselt poolt?“ Wang kahtles nähtavalt isegi.

Fung naeris: „Valitseja, kukkunud oleksid nad ikka üheselt ja lõppsuunaselt.“

„Ma ei usu, ütles Wang, vaadeldes kive. „Kas sulle ei tundu, et Mo on selle ümber ehitanud?“

„Teadmised äratavad kahtlusi,“ vaatas Fung Wangi süüdistavalt.

„Need on ainult targutuse sõnad, tegudeta...,“ Wang vaatas kuidagi kummaliselt kivide kõrisevat rada.

„Ja miks sa tema saadikud oma teele keerasid, alati?“ põrises Wang.

„Ei, alati andsin ma neile enne valiku,“ vaidles Fung ägedalt.

„Millise, jälle mõne alatu meelituse?“ päris Wang sarkastiliselt.

„Katse ja eksituse meetod on vanem kui ükskõik milline kogukond,“ meenutas Fung.

Korraga kostis meloodilisest võrinast raksatus. Doominoefektile mitteomane võõrheli. Kõlades esmakordselt siin, Troonisaalis.

Mõlemad pöörasid üllatunult pead.

„Kuidas?“ tuiskas Fung seni klirisevate langjoonte kohale. „Jah, südamik on teine. Tule, vaata!“

„Südamik?“ üllatus Wang.

„Vaata ometigi!“

Peatatud südamikus istus hoone – raekoda. Kui liivatera. Nad nägid Mod ja ta kaaslasi.

„Pidur on sellega peal!“ märkis Wang.

Väike liivatera-raekoda oli ühe kivi teed muutnud, peatades edasise langemiskose. Lõppu ei olnud. Veel mitte.

„Juhus,“ püüdis Fung üleolev olla.

„Ei!“ naeris korraga Wang, „see on Mo! Tema tegu! Veel on lootust! Jälgime!“

***

Nad vaatasid laskuvat Mod. Tüdruk oli astumas munakividest platsile, mille olid kui karpi võtnud mitmesaja-aastased majad. Eemal, platsi lõpus, säras tulevalguses üks maja nagu valvav silm.

„See oli nüüd irvitus minu üle?“ Wang puhises.

„Nüüd, kui ta peab ise hakkama saama. Aga rohkem katseid me enam läbi ei vii ja kui nüüdne ei õnnestu, toome Mo tagasi?“ küsis Fung.

„Ei, muidugi mitte, sa ju tead,“ irvitas Wang jultunult.

„Sellest katsest aga aitab, järelikult polnud määratud, seega lõpetame?“ puhises Fung.

Wang kostis ärevalt: „Kas ta on kohal?“

„Jah,“ kostis väsinult Fung.

„Ma näen, ta on praegu ühes väga kahtlases seltskonnas,“ urises Wang.

„Seltskonnas?“ Fung naeratas. „Miks kahtlases?“

„Need on sinu poolt pööratud jüngrid,“ ei jätnud Wang „Eks sa ise korraldasid, ah?“

„Kes teab, kes seda nüüd teab ja mäletab,“ põrises Fung. „Tule, lahutame seniks meelt. Ei juhtu hullu midagi! Ta peab nüüd ise õppima. Vigadest. Muidu ei saaks temast õiget valitsejat – Kuningannat.“

„Ühestki pole veel saanud,“ porises Wang.

Fung uuris teda altkulmu: „Kuigi, üks selline juba oli. Meessoost küll.“

„Ära võta julgust rääkida mu pojast!“ värises Wang vihaselt. „Jälle see 1%, need on sinu jüngrid, jälle?“

Wang väänles vihase vurrina.

„Looduslik valik, kunstlik valik,“ kähvas Fung ja  nähvas kui piitsaga – „inimlik valik!“

„Lähme, vaatame õige ruumi?“ pani Wang ette.

„Tahad sa tõega?“ krimpsutas Fung oma olemust.

See teine uks, mis Moga ei kõnelnud, mis oli tüdruku valusalt eemale tõuganud. Mehed seisid nüüd selle lävel. Nende vaatevälja täitsid kerad. Osa neist mustas, osa hõljus kosmilise tolmuna. Paljud tükkidena. Mitte ühelgi polnud märke elust. Ka mitte lootust vähimalegi taassünnile.

„Viimase võimalusena kasutati alati suitsiidset lahendit,“ konstateeris Fung.

„Miks? Minul vastust igatahes pole. Aga sinul? Meie luhtunud katsed,“ võttis Fung kokku.

„Meie?“ Wang patsutas Fungi nii, et too valuliselt rappus. „Ei, see on sinu jääknähe. Aga kus sa nende kõigi hingede mahutit varjad? Iial pole sa mulle seda näidanud. Seda pilve.“

„See pole füüsiline, sa peaksid ju aimama.“

„Njah, muidugi, pilv ju. Kas see sajab? Kui konstantne suurus?“ irvitas Wang.

Vaikus.

„Mis seega hävitab,“ resümeeris Wang.

„Lihtne ju, kui nad ei usu minu pidevalt põlevat pilve.“

„See sajab pidevalt tühjaks.“

„Ei, see tuhastub,“ itsitas Fung rüblikuna.

„Aga miks?“ päris sarkastiliselt Wang. „Puuduv liitaine toob nad sinule?“

„Loogiline ju, põhjuste kuhjumine,“ säras Fung.

„Aga kus on kera?“ närveldas Wang. „Kuhu sa selle ometi peitsid?“

„Rahu,“ keelas Fung ja võttis rüü alt karbi. Selles oli tüdrukult näpatud kera. Molt vargsi ja sala ära võetud kera tõusis veripunaselt hõõguvast, Marsi märgiga kiiritatud laekast.

„Jälle, aga Mo on ju seal,“ Wangi meeleheide oli teesklematu.

„Ta pole oma viimast sõna öelnud,“ lohutas Fung kaaslast. „Seega on veel võimalus. Kuigi vaid üks. Nagu viimane unejutt.“

„Neile oleks uut usku vaja?“ posis Fung midagi taskus kõristades.

„Kellele, kellele?“ imestas Wang.

„Kuidas Mo neid nimetaski?“ Fung püüdis meenutada. „Selline haruldane nimi oli.“

„Inimesed,“ ühmas Wang, „nii ta neid kutsus.“

***

„Üks tema viimastest küsimustest häiris mind tõsiselt.“ Fung läkastas ärevusest.

„Milline?“ päris Wang hajameelselt, tütre saatuse pärast rohkem muretsedes.

„Et kas meid ka jälgitakse, nagu meie neid,“ jäi Fung Wangi vaatama.

„Katsed, jajah,“ pomises Wang. Mõtlikult plaksusid ta seljal tiivad. Üks neist läikivalt mustjas, teine helehõbejas.

Valged tiivad. „Oleks, et ma teaksin! Tihti on parem mitte liigselt mõelda.“

Nad lahkusid, korraks sunnitult peatudes, teineteisele otsa vaatama jäädes. Siis naerma puhkedes.

Wang: „Vabanda, anna andeks!“

„Pole midagi, hea, et Mo ei näinud,“ tõstis Fung oma välja kukkunud jämeda ogatutiga saba nagu lipu vardasse. Reipalt plaksusid ta seljal tiivad. Üks neist läikivalt mustjas, teine helehõbejas.

 „Kahju ainult, et ta püüdis lõhkuda meie ühist tasakaalustust – vereringet. Mis peaaegu oleks õnnestunud, mis sa kostad, ah?“

„Ei usu!“ vaidles Wang.

„Miks?“ päris naiivset teeseldes Fung.

„Muidu poleks meil ju seda uksetagust ja sinu pilve,“ Wang viipas hiidlabori ukse suunas, mille uks oli nüüd irvakil lahti – saladust polnud enam vaja Mo eest lukus hoida.

„Tood jälle tütre ohvriks,“ viskas Fung täringuid.

„Olen ju alati toonud.“ Wang naeratas: „Meie mängureeglid on ajatud.“

Ja nad alustasid järjekordset doominopartiid.

Wangi uus tütar väljus just täna oma kookonist. Tal oli sünnipäev – miljon aastat vanaks saanuna ootas teda kingitus.

Fung pilgutas Wangile silma: „Vaata siis, et ta õigesti valiks, muidu muutub meie igavene mäng igavaks. Ja mu pilv vajab jälle täitmist.“

„Meil on väga ühesed mured,“ märkis Wang ja viskas täringutega kolm kuut.

Uus Suur Pauk polnud enam kaugel. Juba müristas ähvardavalt. Organism tahtis parasiidid eneselt heita.

Sest vanamehed tahtsid uut mänguasja.

***

Mo seisis tänaval. Tema ees säras maja, tühja platsi klompkivid painutasid paljaid jalataldu uudishimulikult kui ninad. Siis hüüdis teda hääl. Üks vägagi tuttav hääl. Tüdruk vaatas üles. Seal viipas talle mitu kogu. Hämarus joonistas nende selgade taga valitsevast pimedusest esile täiskuu.

Ta oli päral. Raekoda vaatas teda mõtlikult, redeliga tuge pakkudes. Ülejäänuga pidi ta ise hakkama saama. Üksinda. Veel. Kuni oma jutuni. Nii ta lootis.

Raekoja kell hakkas aeglaselt kellamängu hellerdama. Kõlas: „Kaunim linn on Eestis Tartu.“

1979–2013

Nad vaikisid kaua. Isegi Tartu Vaim hoidis sõnad seekord enesele kui tarbetud – sõna kulub, ta teadis kulunud väärtuste languste seadust.

„Lihtne ja lihtsameelselt armsas südamevõtmega keeratud lugu,“ mõõtis Tartu Vaim. „Aga ma juba aimasin, kes sa oled!“

Nad olid korraga paljaks alastatud.

„Ma ju saatsin teele teid ja neid, kes teie juttudes. Kuidas te saite unustada?! Te olite ometi mu SAADIKUD! Ja kus on ülejäänud? Ma saatsin teid ju viis!“

„Kaks läksid eneseohverduse ja liha teed,“ pomises kolmik.

„Jah?“ Mo võpatas. „Nemad siis vähemalt püüdsid. Ja mida ma näen, mis teist saanud on? Miks? Te pidite ju parandama, mitte lõhkuma!“

„Me ka püüdsime,“ võpatas Näotätokas, aga meid vist... segati. Üks Vanamees....“

„Mugandusime!“ käratas Tartu Vaim. „Jätke need enesevaled!“

„Sulle jutud ei meeldinud, äratasid vastikust?“ küsis Mo ootamatult Tartu Vaimult.

„Jah,“ pomises küsitu.

„Aga kas sa pole mõelnud, äkki see ongi eesmärk, kuigi varjatud. Et sa tead nüüd rohkem kurjuse tõukejõust? Aga sul hakkas paha, valus?“ uuris Tüdruk.

„Jah,“ pidi tunnistama Tartu Vaim.

„Äkki jutt seda taotlebki, et sul halb hakkaks, et see ärataks viha ja vahkvaluga?“

„Ma tean niigi,“ arvas Tartu vaim kõlatult, oma paksu raamatut kõvemini kaenlasse surudes.

„Mo! Aga siiski,“ käis Näotätokas peale. „Miks sa tulid? Et ei juhtuks sinu jutustatud lõppuosa võimalikku varianti?“

Punane king ja valged poolsukad. Mo ei vastanud suuga. Ainult tumedate silmadega.

„Aga miks sa selle koha valisid? Tartu linna?“ järas ka Võllpea.

„Metropolid on valve all.“ vastas Mo tumedalt. „Pealegi, paiga valisite ju teie, mina tulin vaid teid taga otsima.“

„Ah, tantsime parem ringmängu,“ tegi ta seejärel käegalöövalt ettepaneku. Ja nad tantsisid ümber purskkaevu. Hoogsalt, lennukalt. Mo Võllpea kukil. Näotätokas hüppas Raekoja kupli kõrguseni. Vaid Tartu Vaim liikus kahinal – nagu katki läinud akordion või lõõtsaga, viimast ringi tegev väsinud liinibuss.

Lõpuks jäid nad lõõtsutades seisma.

„Kas me ei võiks siit minema lennata?“ pöördus Tartu Vaim anuvalt Mo poole. „Vaimsusesse!“

„Kohe ja päriseks?“ päris imestunult mitte veel andestanud Mo.

Ka Näotätokas seisis kangelt, vastamata. Ta kehahoiakus oli vastus kui udune peegel. Mo pühkis selle talle selgeks: „Mis sina edasi teha tahad?“

„Sinuga, teiega tulla,“ kogeles Näotätokas.

„Ma sain aru,“ ütles Tüdruk. „Ma lasen su vabaks, sa võid minna.“

„Kuhu? Ma ei taha!“

„Miks?“

„Ma tahan uskuda ja teiega tulla. Sinna, sinu uude maailma.“

„Kuhu?“ kissitas silmi Tüdruk. „Tõsi, mul on üks kera taskus alles. Ta tuleb vaid ellu äratada.“ Tüdruk surus käe jakitaskusse, sealt õrnalt hiilgavat kuuli võtta tahtes.

„Tulete?“ päris ta kärsitult. Aga jakitaskus oli vaid tühjus. Mo sai kohe aru, kes kadumise taga võis olla.

„Me peame jääma, kallid sõbrad. Mul pole uut kuuli, kuhu võiksime põgeneda. Aga enne ma vabastan teid.“

„Mina jään endaks,“ põtkis Tartu Vaim.

„Peadki, sul pole teist võimalust,“ ütles Mo ja mõtles liivaterale. Siis naeris: “Kas te teate seda trikki?“

„Millist?“ uuris kõhklev kamp.

„Kui sul on lühikeste käistega kleit, aga varukaart on ikkagi käises?“

„Kuidas see võimalik oleks?“ imestas isegi sullerist Näotätokas.

Mo vaatas alla. Otse oma dekolteesse. Võis üks miljoni vastu kihla vedada, et tüdruk nägi rohkemat kui ülejäänud, end vaevu vaos hoidev jõllitav kamp. Mo noomis silmadega, kuid muigas ka ise.

„Võin ma kas või puudutada?“ küsis Näotätokas.

„Võid, korraks, nõus?“ Mo naeris kelmikalt.

„Ma arvasin, et sa oled...“

„Korralikum?“ õngitses Tüdruk. „Siis on teile vaja Madonnat. Aga kuhu jääks siis laps?“

„Sa õrritad?“

„Ei, Madonna on ju lapsega. Alati. Mul olete ainult teie. Esialgu. Mu kallid lapsed!“

Kallid lapsukesed urisesid pettunult.

„Oh,“ ohkas Mo, „olgu, minu kallid kaaslased.“

Äkki kostis vägevat lärtsumist. Keegi vesimärg tegelane lähenes nurga tagant.

„Miks sa nii märg oled?“ uuris mehelt Näotätokas.

Vastuseks lirtsatas vanake veejoa suust. Kalapoeg jäi asfaldile siplema.

„Issand, see on ju kilu! Kust see Ülemiste järve sai?“ ilkus juba tätoveeringuta Näotätokas.

„Kõik sai meri endale!“

„Miks sa siiski linnale vee peale lasid?“

„Tallinn sai liiga valmis-suureks, neelates juba tervet riiki. Sellepärast.“

„Mnjah, seda ta tegi tõesti,“ nõustus Tartu Vaim.

„Aga elanikud?“

„Evakueerusid.“

„Kuhu?“

„Üle riigi jälle laiali. Kaugemalegi. Nagu enne. Ennevanasti. Muistsel ajal. Valgusid oma maadele tagasi.“

Jah, me võiksime sulle Emajõge pakkuda, aga seal on näkid,“ kaalus olukorda Tartu Vaim.

„Tõesti või?“ elavnes vanamees. „Ma tahaksin nendega ise seda asja arutada! Võib?“

„Ei meie vastu ole,“ laususid kõik kooris ja muiates.

„Võllpea, su saba on nii pehme!“ kiusas Mo kergelt ja pani selle kelmikalt endale juustesse kui veidra õie. Kõik muhelesid. See nägi välja võigas, kuid mitte Mo ja ta sõprade jaoks.

„Su pea kõriseb nii armsasti,“ ütles neiu. „Las ma proovin veel!“ Võllpea ei tõrkunud põrmugi.

„Kas kõik kardavad teid? Alati?“

„Jah,“ ütles Tartu Vaim. „Iseäranis mind.“

Korraga olid Mo silmad nii kurvad, otsekui nukruse muukrauad. Nagu oleksid neisse unistused ära uppunud.

„Aga me võime kõike muuta,“ käis peale Näotätokas. „Seda sinu toodud võimalust kasutades.“

„Kuidas?“

„Me alustame iseendist.“

„Olgu, ma vabastan teid,“ uskus Mo. Doominoefekt oli defektiks murtud. Vanameeste jaoks. Küll vaid korraks.

„Tuled sa teinekord jälle?“ küsis Võllpea Raekoja platsi munakivisillutise kivikuppe kui tarbetult turritavaid muhke uurides.

Tüdruk vaikis. Siis vastas: „Tulen, kohe kindlasti tulen, aga ainult ühel tingimusel.“ Ta jäi neliku ette kõõluma.

„Ja see oleks?“ päris arglikult Näotätokas.

„Mina räägin alati lõpuloo.“

Kõlas kolmekordne: „Jah!“

Kõik kolm kadusid, koit lähenes hiigelsammul ja valgusega kallistavalt.

Äkki hüüatas keegi Toomemäe pimedusesse valgust. See oli Tartu Vaim. Kuigi inimesed olid teda unustusse jätmas. Sedapuhku karjus ta aga joovastusest joobnult. Mõni Pirogovi pargist lahkuv hommikuline tuigerdas tast läbi, kogetust kui udukogu südame kõrvetusest äkitselt kainenedes.

Raekoja akna all õide plahvatanud sirelipõõsast hakkas Hullkägu aastaid kukkuma – lõputult ja kõigile, kes neid vaid kuulata viitsisid. Ja enestele omaks lugeda oskasid...

Katse jätkus. Esmakordselt paraleelselt kulgedes. Wang ja Fung teadsid ju – parim varjend on pettev kaksikpeegel.