SALK ehk tänapäeva šamaanide kogu

 

Aura, ebakindlus ja poliitilise tegelikkuse tõlgendamise monopol

Lähtekoht: ERR, 11. august 2026: „Jüristo: Reformierakonnas on pinged, kuid rong Michali mahavõtmiseks on läinud“.  https://www.err.ee/1610107222/juristo-reformierakonnas-on-pinged-kuid-rong-michali-mahavotmiseks-on-lainud 

  Tarmo Jüristo ERR-i intervjuud lugedes tekib kõigepealt väga lihtne küsimus: mida uut mees ütles?

  Vastus: mitte poole sendi eestki.

  Reformierakonnas on pinged. Teada. Meelis Kiili ja Pärtel-Peeter Pere lahkumised on avalikud. Michali väljavahetamisest räägitakse. Teada. Kersna, Pevkuri ja Paeti nimesid võib võimalike juhtidena veeretada. Poliitikud võivad enne valimisi erakonda vahetada. Nimekirjad hakkavad lukku minema. Mitte ükski neist tähelepanekutest ei vaja erilist andmemudelit ega pääsu Delfi oraakli juurde. Jüristo ise ütleb ERR-is, et Reformis on pinged „kaugele näha“, nimetab võimalike juhtidena Kersnat, Pevkurit ja Paeti ning ennustab Eesti 200 ja Reformierakonna „loksuvate kivide“ võimalikku liikumist.

  Ainus oma näoga kaup on kuulutus: „rong on läinud“. Jüristo hinnangul on seitse kuud enne valimisi Michali jõuga mahavõtmine liiga riskantne ning Reformierakonnal olevat praeguse seisuga valimisi „sisuliselt võimatu võita ükskõik, kes seal ees on“.

  Aga millel see kategoorilisus põhineb?

  ERR-i loos ei esitata selle väite juurde SALK-i uut küsitlust, mudelit, erakonnasisest häälte seisu ega mingit muud kontrollitavat uut informatsiooni. Jüristo ütlebki „mulle tundub“. Seega on meil tegemist arvamusega. Täiesti lubatud. Ainult et pakend — ERR, Vikerhommik, SALK-i juht, aastatega ehitatud andmeeksperdi kuvand — annab sellele arvamusele hoopis tugevama kaalu.

  Siit muutubki Jüristo intervjuu huvitavamaks kui selle tegelik sisu.

Uudis puudub, aura töötab

  SALK-il on päriselt uuringud, andmed ja mudelid. Seda pole mõtet naeruvääristada ega eitada. SALK kirjutas juba 2023. aasta alguses, et nende suur töö oli andmemudeli ehitamine, millega saab vaadelda väga spetsiifilisi valijarühmi ning modelleerida muu hulgas erakondade võimalikke mandaadisaake. Samas öeldi otse, et valimisteemade uuringu tulemusi jagatakse parteidega, „kelle edu valimistel Salga eesmärkidega kokku klapib“.

  Veel kõnekam on SALK-i enda 2025. aasta tagasivaade. Jüristo kirjutab seal, et kohalike valimiste raames tehti koostööd Reformierakonna, SDE ja Eesti 200-ga; ERJK vaidluse tõttu olid nii andmed kui SALK-i töö seekord lepingutega kaetud ja erakondade poolt makstud. Samas rõhutab SALK, et tema enda käsitluses ei ole erakonnad kliendid ning SALK ei pea seda neile teenuse osutamiseks. See täpsustus on tähtis, sest vastasel juhul muutuks kriitika ise demagoogiaks.

  Aga samas tekstis ütleb Jüristo midagi veel huvitavamat. 2027. aasta valimistsükliks olevat „kriitiliselt tähtis“, et SALK-il oleks autonoomne regulaarne andmevoog; selle tulemusel saab organisatsioon oma andmetega avalikkuses „märksa enam nähtav“ olla.

  Siin tasub korraks pidama jääda.

  Andmed → nähtavus.

  Andmed ei ole seega ainult teadmise vahend. Need annavad ka avaliku positsiooni. Nähtavus toodab autoriteeti, autoriteet ligipääsu ning ligipääs omakorda informatsiooni.

  Tekib ennast võimendav ring:

  kuvand → ligipääs → informatsioon → tugevam kuvand → suurem ligipääs.

  Alguses peab tõlgendaja näitama mudelit.

  Mõne aja pärast piisab sellest, et tema on mees, kellel tavaliselt on mudel.

  Jüristo tänane ERR-i intervjuu paistab juba selle järgmise astmena. Mudelit pole vaja näidata. Piisab formuleeringutest „rong on läinud“, „loksuvad kivid“, „võimatu võita“. Institutsionaalne aura teeb ülejäänud töö.

Cagliostro, Rasputin ja näpuotsaga Mesmerit

  Siin hakkab ajalooline paralleel ootamatult hästi tööle. Mitte selles mõttes, et Jüristo oleks Cagliostro või Rasputin moraalses või ajaloolises tähenduses. Mastaabid, ajastu ja tegevus on täiesti erinevad.

  Sarnasus on mõjuvõimu psühholoogilises arhitektuuris.

  Cagliostro ehitas oma autoriteeti eriteadmise, rituaali ja saladuse kaudu. Ta rajas oma niinimetatud Egiptuse vabamüürluse riituse ning tema ümber kogunes ka kõrgest seisusest järgijaid. Tema mõju ei seisnenud ainult selles, mida ta väitis teadvat, vaid selles, et inimesed hakkasid uskuma tema ligipääsu erilisele teadmisele.

  Rasputini puhul muutus mehhanism veel huvitavamaks. Aleksandra sõltuvus temast kasvas seoses troonipärija Aleksei hemofiiliaga ning tema näiline võime poisi seisundit leevendada kasvatas usaldust. Samal ajal paisus Rasputini poliitilise mõju ümber müüt, mis oli tõenäoliselt suurem kui tema tegelik kontroll riigiasjade üle. Just see on tähtis: talle omistatud mõju muutus ise poliitiliseks jõuks.

  Mesmer annab sellele segule kolmanda komponendi — sugestiooni. Tema „loomamagnetismi“ väidetava nähtamatu jõu olemasolu uurinud 1784. aasta kuninglik komisjon ei leidnud sellise füüsilise magnetilise toime kohta kinnitust ning katsetega eristati nähtamatu „magnetismi“ oletatavat mõju kujutluse ja ootuse mõjust. Need katsed kuuluvad hilisema kontrollitud katsetamise ajaloo oluliste eelkäijate hulka.

  Moodne poliitiline variant ei vaja küünlaid, magneteid ega Egiptuse riitust.

  Tal on küsitlus.

  Tal on regressioon.

  Tal on segment.

  Tal on mudel.

  Tal on „poliitiline dünaamika“.

  Tal on ERR-i mikrofon.

  Ja siis osutab šamaan näpuga: rong on läinud.

  Muig.

Moodne šamanism peab välja nägema šamanismi vastandina

  Siin peitub asja kõige parem iroonia.

  Moodne šamaan ei tohi paista müstiline. Vastupidi — ta peab välja nägema äärmiselt ratsionaalne.

  Graafikud. Protsendid. Mudelid. Andmevood. Valijasegmendid. Professionaalne sõnavara.

  Kõik need on iseenesest täiesti legitiimsed töövahendid.

  Probleem tekib siis, kui töövahendi autoriteet kandub märkamatult üle väitele, mida selle töövahendiga pole tõendatud.

  SALK võib teha esmaspäeval väga korraliku küsitluse. Sellest ei järeldu, et Jüristo teisipäevane arvamus Reformierakonna sisevõitluse kohta oleks samuti andmetel põhinev tulemus.

  Aga psühholoogiliselt toimub ülekanne väga lihtsalt.

  Kuulaja ei kuule enam ainult:

  „Tarmo Jüristo arvab.“

  Ta kuuleb:

  „SALK-i Jüristo ütleb.“

  Need pole sama kaaluga laused.

Ebakindlus kui tööriist

  Siit jõuame sügavama mehhanismini.

  Sellise vahendaja jaoks pole ebakindlus tingimata puudus. Ebakindlus võib olla tema kõige viljakam tegevuskeskkond.

  Kui kõik oleks teada, poleks tõlgendajat vaja.

  Kui Reformierakonna sisehäälte arv, vastaskandidaat, juhatuse seis ja otsus oleksid avalikud, poleks vaja küsida Jüristolt, kas Michali rong on läinud.

  Tõlgendajat vajatakse just seal, kus fakt lõpeb.

  Ja sinna ilmub professionaalse kõlaga interpretatsioon:

  „Mõned inimesed võiksid veel liikuda.“

  „Loksuvaid kive kindlasti on.“

  „Nimedest on räägitud.“

  „Rong on läinud.“

  Jüristo teeb ERR-i loos veel ühe kena käigu: ütleb, et erakonnavahetajaid tõenäoliselt tuleb, nimetab Reformi ja Eesti 200 „loksuvaid kive“, kuid lisab kohe, et „kas ja millal keegi otsuse teeb, seda ma praegu ennustama ei hakka“.

  Ent ennustus on juba tehtud.

  Sellise formuleeringu ilu on väike kontrollirisk. Kui keegi lahkub, oli hinnang õige. Kui ei lahku, polnud konkreetset nime ega kuupäeva ju nimetatud.

  Šamaan jääb püsti.

Deorientatsioon ilma otsese valeta

  Veel peenemaks läheb asi siis, kui küsida, kas selline kommentaar ainult kirjeldab poliitilist tegelikkust või võib seda ka ise muuta.

  „Michali väljavahetamine ei ole enam realistlik“ pole ainult ennustus.

  Seda kuuleb reformierakondlane.

  Seda kuuleb võimalik vastaskandidaat.

  Seda kuuleb annetaja.

  Seda kuuleb ajakirjanik.

  Seda kuuleb valija.

  Kui piisavalt autoriteetseks peetav inimene teatab, et mingi võimalus pole enam realistlik, võib osa mängijaid hakata selle järgi käituma. Sellisel juhul hakkab ennustus ise mõjutama sündmuse tõenäosust.

  See on juba rohkem kui tuleviku kirjeldamine.

  See on tajutava valikuruumi kujundamine.

  Kõige labasem mõjutamine ütleb:

  „Ära tee seda.“

  Palju elegantsem mõjutamine ütleb:

  „Seda pole enam mõtet teha.“

  Veel elegantsem:

  „See rong on juba läinud.“

  Kedagi pole kästud. Kedagi pole keelatud. Aga võimalikkuse piir on kuulaja peas nihutatud.

  Seda võib nimetada deorientatsiooniks, kuid mitte tingimata tähenduses, et inimest püütakse täielikult segadusse ajada. Palju tõhusam on selektiivne orientatsiooni juhtimine: üks võimalus valgustatakse välja, teine muudetakse naeruväärseks, kolmas kuulutatakse ebarealistlikuks ja neljas jäetakse üldse ekraanilt välja.

  Selleks pole tingimata vaja valetada.

  Piisab faktide valikust, rõhuasetustest ja autoriteetsest tõlgendusest.

  Kas SALK-i teadlik eesmärk on deorientatsiooni tekitada? Seda pole tõendatud ja seda ei saa faktina väita.

  Küll aga võimaldab niisugune eksperdi-, nõustaja-, andmevaldaja ja poliitilise kommentaatori rollide kattumine sellist mõju väga hästi tekitada.

Paadi kõigutamine

  Jüristo ERR-i lugu on selles mõttes peaaegu demonstratsioon.

  Ühe käega rahustab:

  Michali kukutamise rong on läinud.

  Teise käega nimetab võimalikke asendajaid, räägib Reformi sisepingetest ning ennustab „loksuvate kivide“ liikumist.

  Seega paat ei lähevat ümber.

  Aga vett loksutatakse edasi.

  Selles on poliitiliselt kasulik vastuolu. Avalikkusele saab korraga anda kaks sõnumit: muutust justkui ei tule, kuid midagi siiski käärib.

  Kahtlus jääb elama.

  Ja poliitikas on kahtlus ise tööriist.

Meedia kui altar

  Ilma võimendita oleks kogu nähtus palju väiksem.

  Kui Jüristo kirjutaks SALK-i blogisse, et tema arvates on Michali mahavõtmise rong läinud, oleks see ühe selgelt maailmavaatelise organisatsiooni juhi arvamus.

  Kui sama lause öeldakse Vikerhommikus ja ERR teeb sellest uudisloo pealkirja, omandab väide teise staatuse. ERR ise esitleb teda selles loos SA Liberaalne Kodanik juhina ning muudab tema hinnangu päeva poliitilise uudisvoo osaks.

  Meedia ei pea Jüristo seisukohta toetama.

  Piisab lavast.

  Cagliostrol oli rituaaliruum.

  Rasputinil õukond.

  Mesmeril seanss.

  Tänapäeva poliitilisel šamaanil on ekraan.

  Ekraan annab ulatuse. Korduse. Autoriteedi. Ja mis veel tähtsam — loob mulje, et väljaöeldud arvamus ise on uudis.

  Tänase ERR-i loo kõige lõbusam omadus ongi see, et uudist sisuliselt pole.

  On Jüristo tõlgendus juba teada olevatele faktidele.

  Aga tõlgendaja staatus muudab tõlgenduse sündmuseks.

Kellele kasulik?

  Siit jõuame vana küsimuseni: cui bono?

  Kõige lihtsam oleks vastata: liberaalsetele erakondadele.

  See võib mõnes olukorras tõsi olla, kuid selline vastus jääb liiga pinnapealseks.

  Kõige kindlam kasusaaja on vahendaja ise.

  Mida enam poliitikud usuvad, et SALK tunneb valijat, seda väärtuslikum on SALK-i analüüs.

  Mida väärtuslikumaks seda peetakse, seda suurem on ligipääs erakondadele.

  Mida suurem ligipääs, seda rohkem saab organisatsioon teada poliitikast endast.

  Mida rohkem ta teab, seda tugevamalt saab ta avalikkusele esineda poliitika tõlgendajana.

  Mida sagedamini meedia teda tõlgendajana kasutab, seda tugevamaks muutub kuvand, et tegemist on inimesega, kes teab rohkem kui tavaline vaatleja.

  Ja ring algab otsast.

  See on mõjuvõimu seisukohalt erakordselt mugav konstruktsioon, sest kuvand võib hakata tootma tingimusi, mille kaudu kuvand ise osaliselt tõeks muutub.

  Seda pole vaja nimetada vandenõuks. Vastupidi. Vandenõuteooria muudaks nähtuse ainult lapsikumaks.

  Erakond tahab andmeid.

  Meedia tahab kommentaari.

  Annetaja tahab teada, kellel on perspektiivi.

  Avalikkus tahab prognoosi.

  Ja nende vahele tekib tõlgendaja.

  Tema kõige väärtuslikum kapital pole tingimata teadmine ise.

  See võib olla usk tema teadmise erilisusse.

SALK kui šamaanide kogu?

  Satiirina — täiesti.

  Cagliostrolt eriteadmise aura.

  Rasputinilt omistatud tagatoa mõju.

  Mesmerilt näpuotsaga sugestiooni.

  Kõige peale tänapäevane andmekiht, graafikud ja poliittehnoloogiline sõnavara.

  Aga nalja taga jääb täiesti tõsine küsimus:

  kui suur osa SALK-i avalikust mõjust on mõõdetav tegelik mõju ning kui suur osa mõjuvõimu reputatsioon?

  Me teame, et SALK on erakondadele andmeid jaganud, 2025. aastal tegi kolme erakonnaga lepingulist ja tasustatud koostööd ning peab enda regulaarset andmevoogu 2027. aasta eel avaliku nähtavuse seisukohalt kriitiliselt tähtsaks. Need pole oletused, vaid SALK-i enda kirjeldused.

  Aga kui palju SALK tegelikult valimistulemusi nihutab?

  Andmed puuduvad.

  Kui palju Jüristo tänane hinnang Michali kohta põhineb mingil meil teadmata andmestikul või siseringi informatsioonil?

  ERR-i loost ei selgu.

  Kui palju on lihtsalt kogenud poliitikavaatleja kõhutunnet?

  Ei tea.

  Just sinna teadmata alale tekib aura.

  Seetõttu võib SALK-i kõige väärtuslikum toode olla mitte tõestatud võime valimisi võita, vaid usk, et SALK teab, kuidas valimisi võita.

  Usk toodab ligipääsu.

  Ligipääs toodab informatsiooni.

  Informatsioon toodab mõju.

  Mõju toodab uut usku.

  Ja kui ühel hommikul pole parajasti poole sendi eestki uut fakti võtta, võib minna ERR-i ja teatada:

  rong on läinud.

  Uudis puudub.

  Liturgia toimib.

Pääst oige, a ihult virk

 

 „Mis temast tahta, ta ju meil oige inimene.“

 „Sa kuradi oige inimtükk! Sa isegi oigad vaid käsu peale!“

 „Pääst oige, a ihult virk.“

 Vana kõnekeelne väljend ütleb inimese kohta rohkem kui pikk psühholoogiline kirjeldus. Ta võib olla kehalt toimekas, töökas, osav, kiire ja praktiline, aga pääst oige — vaimselt loid, ühiskondlikult tuim, vähese algatus- ja reageerimisvõimega. Ta teeb ära selle, mis talle ette pannakse, kuid harva küsib, kes pani, miks pani ja kelle huvides.

 See väljend sobib ebamugavalt hästi tänapäeva eestlase ühe tüübi kirjeldamiseks.

 Mitte kogu rahva. Mitte iga eestlase. Kuid piisavalt suure osa, et nähtust ei saa enam seletada üksikute inimeste laiskuse või rumalusega.

 Eestlane töötab. Maksab. Kohaneb. Õpib uue programmi ära. Vahetab töökohta. Võtab laenu. Renoveerib korterit. Läheb vajadusel Soome. Täidab digivormi. Paneb lapse trenni. Otsib odavama elektripaketi. Kui vaja, õpib viiekümneselt uue ameti.

 Ihult virk.

 Aga kui küsimus muutub ühiskondlikuks — kes otsustab, kelle huvides otsustatakse, miks otsus selline on, kuidas organiseeruda, kuidas sundida võimu arvestama — muutub pilt teiseks.

 „Mis mina teha saan?“

 „Kõik on juba otsustatud.“

 „Pole minu asi.“

 „Mis sa ikka riigiga võitled.“

 „Mul on oma elu.“

 Pääst oige.

Õigus on olemas, aga jõudu selle taga pole

 Eesti inimene tunneb sageli oma individuaalseid õigusi päris hästi. Tarbija teab, et katkise kauba võib tagasi viia. Patsient oskab nõuda dokumenti. Kodanik võib esitada teabenõude. Kohtusse võib minna. Petitsioonile võib alla kirjutada.

 Formaalselt on kõik ilus.

 Aga õiguse olemasolu ja õiguse jõustamise võime on kaks eri asja.

 Ametiühingutesse kuulub Eestis vaid väike osa töötajatest. Streigid on erandlikud. Inimesed tunnetavad oma mõju valitsuse otsustele nõrgana. Kui tekib konflikt suure institutsiooniga, seisab kodanik liiga sageli üksi — tema Gmail, tema telefon, tema närvid ja tema aeg ühel pool; teisel pool ametkond, juristid, eelarve, protseduurid ja palgaline tööaeg.

 Õigus on justkui olemas.

 Aga seljatagust pole.

 Eestlane pole õppinud piisavalt hästi mõtet, et võõra inimese õiguste kaitsmine on tegelikult enda õiguste kaitsmine.

 Kui õpetaja streigib, tahab „endale rohkem“.

 Kui ettevõtja protestib, tahab „endale kasumit“.

 Kui pensionär nõuab, mõtleb „endale“.

 Kui puudega inimene vaidleb ametiasutusega, on see „tema probleem“.

 Alles siis, kui sama asi jõuab enda ukse taha, tekib küsimus:

 „Kuidas nad võivad?“

 Võivad küll. Sest eelmisel korral vaatasid kõrvalt.

Protestimise asemel kohanemine

 Eestlase suur oskus pole olnud ainult ellujäämine. See on olnud möödahiilimine.

 Halb töökoht? Otsi teine.

 Eestis liiga väike palk? Mine Soome.

 Maakohas pole elu? Koli Tartusse või Tallinna.

 Avalik teenus ei tööta? Mine tasulisse.

 Ametnikuga vaidlemine võtab aastaid? Anna alla või palka jurist.

 See on üksikisiku seisukohalt sageli täiesti ratsionaalne käitumine.

 Aga kümnete tuhandete inimeste puhul muutub see ühiskondlikuks mehhanismiks.

 Probleemi ei parandata.

 Probleemist lahkutakse.

 2000. aastatest alates lahkus Eestist väga suur hulk tööealisi inimesi. Neid ei saa romantiseerida „ärksamaks eliidiks“ ega „seiklejateks“. Paljud olid täiesti tavalised inimesed, kes tegid lihtsa arvestuse: milleks siin kakelda palga pärast, kui laev viib üle lahe tööle, kus sama töö eest makstakse rohkem?

 See oli edukas individuaalne lahendus.

 Samas tähendas see, et rahulolematus ei muutunud Eestis alati surveks.

 Ta muutus emigratsiooniks.

 Exit, mitte voice.

„Ma ei loe üldse“

 Siia sobitub teine nähtus.

 „Ma ei loe raamatuid.“

 Seda ei öelda alati enam vabandades.

 Vahel öeldakse uhkusega.

 Raamatumüügil võib sellele vastu põrgata. Laadal võib seda kuulda. Inimene ei ütle: „Pole viimasel ajal jõudnud.“ Ta teatab enesekindlalt:

 „Mina üldse ei loe.“

 Eesti statistika võib esmapilgul rahustada. Vähemalt ühe raamatu aastas lugevate inimeste osakaal on Euroopa võrdluses kõrge.

 Aga „vähemalt üks raamat aastas“ on äärmiselt helde mõõdupuu.

 Ühte tabelisse lähevad inimene, kes luges suvel ühe kriminaalromaani, ja inimene, kes loeb aastas nelikümmend raamatut.

 Kui vaadata regulaarset lugemist, muutub pilt palju karmimaks. Tugevat lugemiskultuuri kannavad ebaproportsionaalselt naised, kõrgharitud inimesed, osa vanemast põlvkonnast ning kooli tõttu ka noored. Keskealiste meeste ja kutseharidusega inimeste seas on lugemine märgatavalt nõrgem.

 Veel tähtsam küsimus on: mida loetakse?

 Raamatu lugemine ei tähenda automaatselt ajaloolise mälu, keerulise mõtlemise ega rahvuskultuuri tugevnemist. Meelelahutuskirjandus, krimi, fantaasia, elulood ja praktilised käsiraamatud on samuti raamatud.

 Neis pole midagi halba.

 Aga rahvusmälu ei püsi üksnes selle najal, et inimene oskab lugeda.

 Ta peab ka teadma, mida enne teda mõeldi, kirjutati, tehti ja läbi elati.

 Kui klassikud muutuvad ainult koolis kuuldud perekonnanimedeks, ajalugu tähtpäevade reaks ja oma kultuur millekski, mida pidupäeval laval demonstreeritakse, jääb rahvusest järele rituaal.

 Lipp on.

 Hümn on.

 Laulupidu on.

 Aga mälu hõreneb.

Kõhu tasemele langenud laat

 Sama muutust võib märgata väikestes asjades.

 Laat oli kunagi suurel määral koht, kuhu inimene tõi enda tehtu.

 Sepis. Kudum. Puitese. Korv. Savinõu. Kodune kaup. Oma käte ja oma oskusega tehtud asi.

 Tänapäeva laat liigub järjest rohkem söögi, joogi, meelelahutuse ja hetketarbimise poole.

 Loomulikult söödi laatadel ka sada aastat tagasi. Küsimus pole vorstis.

 Küsimus on raskuskeskmes.

 Tegijalt tarbijale.

 Kui inimene tuleb laadale eelkõige sööma, jooma ja aega veetma, on laadast saanud osaliselt elamusmajanduse üks vorm.

 Isetehtud asi kandis oskust.

 Tarbimisprodukt kannab tehingut.

 Sama muutus käib ühiskonnas palju laiemalt.

Homo europicus

 Siit võib tuletada ühe tingliku inimtüübi: homo europicus.

 Mitte eurooplane ajaloolises või kultuurilises mõttes.

 Pigem Euroopa hilise administratiivse ja tarbimisühiskonna ideaalne kodanik.

 Ta on hästi kohanev.

 Liikuv.

 Digipädev.

 Töövõimeline.

 Keeleliselt piisavalt paindlik.

 Ta võib homme kolida teise liikmesriiki, leida sealt töö, avada pangakonto, kasutada roaming’ut, lennata odavlennuga nädalavahetuseks mujale ja tellida telefoni kaudu õhtusöögi.

 Ta tunneb oma tarbijaõigusi.

 Ta oskab võrrelda hindu.

 Ta teab, milline toetuse vorm tuleb ära täita.

 Ta on süsteemile väga hästi kasutatav inimene.

 Ihult virk.

 Aga tema side konkreetse maa, ajaloo, kogukonna ja pika mäluga võib olla järjest lõdvem.

 Ta pole tingimata Eesti kodanik, Prantsuse kodanik või Saksa kodanik vanas vabariiklikus tähenduses.

 Ta on pigem mobiilne Euroopa elanik ja tarbija.

 Kui kodumaal ei meeldi — liigub.

 Kui teenus ei sobi — vahetab pakkujat.

 Kui kaup ei sobi — tagastab.

 Kui poliitika ei sobi?

 Siis pahandab sotsiaalmeedias.

 Siin ongi vastuolu.

 Talle on antud tohutult individuaalset valikuvabadust, kuid sellest ei järgne automaatselt kollektiivset poliitilist võimu.

 Ta saab valida neljakümne jogurti vahel.

 Aga ta ei usu, et suudab muuta maksuotsust.

 Ta võib kolida homme Hispaaniasse.

 Aga ei tunne oma naabreid piisavalt, et nendega koos tänava probleemi lahendada.

 Ta võib vallata kolme äppi oma investeeringute haldamiseks.

 Aga ei tea, kuidas organiseerida sada inimest ühise õiguse kaitseks.

 See pole EL-i ainuisikuliselt „toodetud“ inimene. Oleks liiga lihtne Brüsselile kogu süü kaela riputada.

 Eesti ise valmistas pinnase väga usinalt ette.

 1990ndatel tõsteti ausse edukas individuaalne kohaneja.

 Ole ise tubli.

 Saa hakkama.

 Ära virise.

 Ära jää jalgu.

 Liigu sinna, kus parem.

 Euroopa Liidu tööjõu, kapitali, kaupade ja teenuste vaba liikumise mudel sobitus selle maailmapildiga suurepäraselt.

 Nii võibki homo europicus olla homo sovieticus’e ootamatu järeltulija, kuigi väliselt on nad täielikud vastandid.

 Üks elas puuduses, teine tarbimiskülluses.

 Üks ei saanud vabalt reisida, teine võib homme lennukisse istuda.

 Üks sõltus parteiriigist, teine turust ja administratiivsest süsteemist.

 Aga üks omadus võib kummaliselt säilida:

 võim on ikkagi kusagil mujal.

 Mina kohanen.

Rahvus ilma mäluta

 Rahvuslik kuuluvus pole ainult emotsioon.

 See on mälu.

 Kui inimene ei tea, kuidas tema eelkäijad oma õigused kätte said, hakkab ta arvama, et õigused anti talle ülevalt.

 Kui ta ei tea, kuidas institutsioonid tekkisid, peab ta neid loomulikuks ja igaveseks.

 Kui ta ei tunne oma kirjandust, kaotab ta osa keelest, milles oma ühiskonda mõtestada.

 Kui ta ei tunne ajalugu, on iga vana poliitiline võte tema jaoks uus.

 Ja kui tal puudub kollektiivne mälu, muutub väga raskeks kollektiivne tegevus.

 Sest „meie“ ei sünni ainult sellest, et ühes passis seisab sama riigi nimi.

 „Meie“ vajab ühiseid lugusid.

Oige rahvas

 Siit jõuame algusse tagasi.

 Eestlast pole vaja nimetada argpüksiks. See oleks vale.

 Kui oht on selge ja tunnetatakse, et küsimus puudutab kõiki, võib eestlane mobiliseeruda tohutu jõuga.

 Ajalugu on seda korduvalt näidanud.

 Probleem on selles, et „minu probleemist“ saab „meie probleem“ liiga hilja.

 Seni kohanetakse.

 Kannatatakse.

 Irvitatakse.

 Otsitakse kõrvalteed.

 Kirjutatakse Facebooki.

 Kolib see, kes saab.

 Maksab see, kes suudab.

 Kannatab see, kes ei saa.

 Ja igaüks tegeleb enda päästmisega.

 Selline ühiskond võib väljast paista erakordselt toimekas.

 Majad renoveeritud.

 Autod sõidavad.

 Telefonid käes.

 Maksud laekuvad.

 Digiriik töötab.

 Inimesed rabelevad.

 Ihult virk.

 Aga demokraatlik ühiskond ei püsi ainult töökusel.

 Ta vajab inimest, kes mäletab.

 Küsib.

 Kahtleb.

 Loeb.

 Vaidleb.

 Ühineb.

 Ja vajadusel ütleb võimule:

 ei.

 Muidu jääbki järele kummaline Euroopa ideaalelanik — tubli töötaja, eeskujulik klient, liikuv maksumaksja ja vilets kodanik.

 Homo europicus.

 Pääst oige, a ihult virk.

Hüüru kui AI-buumi hüüumärk: särav torn, vananev sisu ja küsimused, mida ei küsitud

 

 Hüüru andmekeskuse puhul pole põhiküsimus, kas tehisarul on väärtust või kas maailm vajab rohkem arvutusvõimsust. Mõlemad on reaalsed. Rahvusvahelise Energiaagentuuri baasstsenaarium näeb maailma andmekeskuste elektritarbimise ligikaudset kahekordistumist 2030. aastaks, umbes 945 TWh-ni, kusjuures AI-d vedavate kiirendatud serverite elektritarbimine kasvaks ligi 30% aastas.

 Õige küsimus algab sealt, kus edulugu tavaliselt lõpeb: kas praegune investeerimis- ja ehitamiskiirus vastab homsele tegelikule nõudlusele ning kas pika tasuvusajaga andmetaristu jõuab ennast tagasi teenida enne, kui muutuvad tehnika, elektriarhitektuur, standardid, seadused, kliendid ja kapitali hind?

 Hüüru ei tõesta, et AI-taristu on mull. Samuti pole praegu alust väita, et Hüüru investorid teevad halba tehingut. Kuid Hüüru on väga hea hüüumärk riskile, sest ühes projektis saavad kokku aastakümneteks rajatav füüsiline taristu, mõne aasta kaupa uuenev arvutustehnika, suur elektrikoormus, alles kujunevad tehnilised standardid ja miljarditesse ulatuvad tulevikuootused.

Hüüru pole mälukärg, vaid andmetaristu

 Greenergy Data Centersi enda andmetel on Hüüru kompleksi pindala 14 500 m² ja koguvõimsus 31,5 MW; PUE-eesmärk on alla 1,2 ning keskus on side- ja pilveneutraalne.

 AI-suunal pole tegemist lihtsalt andmete hoidmisega. Hüüru on pigem andmetaristu sõlm: hoone, elektrivarustus, UPS-id, jahutus, võrgutehnika, fiiber, andmete hoidmine ja järjest enam arvutamine.

 Miko Niinemäe ütleb ERR-i intervjuus üsna selgelt, et GDC ehitab maja ja vajaliku infrastruktuuri, kliendid toovad sinna GPU-d või serveriraamid. Vähemalt praegu GDC ise arvutusriistvara ostma ja välja rentima ei hakka.

 See eristus on tähtis. Hüüru omanik ei pruugi kanda kõige kiiremini vananeva ja kallima arvutustehnika riski. Ta võib teenida pikaealisema „korpuse“ pealt.

 Aga sellest ei järgne, et taristuomanik on AI-riski suhtes immuunne. Korpus teenib ainult seni, kuni keegi tahab sinna konkurentsivõimelist sisu sisse panna ja selle eest piisavalt maksta.

Kümneaastane mänguri-PC

 Hüüru seletamiseks sobib üllatavalt hästi kümne aasta vanune kunagine tippmänguri-PC.

 Hoone on korpus. Alajaam, UPS-id ja elektrijaotus on toitesüsteem. Jahutus on jahutus. Switch'id, ruuterid ja fiiber on võrguosa. GPU, CPU ja mälu moodustavad kalli sisu. Elekter ja internet tulevad pidevalt sisse.

 Kümneaastane kvaliteetne korpus võib ka praegu särada nagu uus. Tuled vilguvad, ventilaatorid töötavad ja masin läheb käima. Kuid just see osa, mille eest omal ajal kõige rohkem maksti, on kaotanud suure osa oma kunagisest majanduslikust väärtusest.

 Microsoft arvestab arvutiseadmete hinnanguliseks raamatupidamislikuks elueaks üldiselt 2–6 aastat, hoonete ja parenduste puhul 5–15 aastat. Need pole tehnoloogilise konkurentsivõime tähtajad, kuid näitavad hästi varakihtide erinevat ajahorisonti.

 Niinemäe nimetab samal ajal andmekeskuse infrastruktuuri tasuvusajaks üle 10–15 aasta.

 Siit tuleb esimene tuumküsimus:

 mitu kallist tehnoloogiapõlvkonda jõuab ühe pikaealise taristuinvesteeringu tasuvusaja jooksul läbi sama hoone käia?

 Vana GPU ei muutu tingimata viie aastaga kasutuks. Ta võib edasi teha odavamat inference'i, teadusarvutusi või muid ülesandeid. Probleem on premium-teenimisvõime kadumises. Kui uus põlvkond teeb sama elektri ja ruumi juures oluliselt rohkem tööd, liigub kõige tulusam töö uuele rauale.

II tuumküsimus: kes maksab järgmise sisu?

 See küsimus on veel olulisem.

 Kui AI-operaator paneb keskusse näiteks 500 miljoni euro eest tehnikat ning nelja-viie aasta pärast tuleb konkurentsivõime säilitamiseks järgmine põlvkond osta, ei piisa sellest, et esimene põlvkond näitas tegevuskasumit.

 Esimene rauapark peab katma oma ostuhinna, elektri, rendi, võrgu, hoolduse, tööjõu ja finantseerimise ning jätma lisaks piisavalt vaba raha järgmise tehnoloogiapõlvkonna ostmiseks.

 Alles sellest üle jääv raha on päris kapitalitootlus.

 Microsofti 2026. aasta teises kvartalis läks umbes kaks kolmandikku 37,5 miljardi dollari suurusest kapitalikulust lühikese elueaga varadesse, peamiselt GPU-desse ja CPU-desse; ettevõte ütles samas, et klientide nõudlus ületab endiselt pakkumist.

 Suur ettevõte saab järgmise rauaringi rahastada muu äri rahavoost, võlast või eelnevalt sõlmitud kliendilepingutest. Väiksema AI-operaatori puhul muutub küsimus palju karmimaks.

 Kui järgmine sisupõlvkond ostetakse jälle uue laenu, uue investori või uue aktsiaemissiooni abil, võib ettevõte küll kiiresti kasvada, kuid ta pole veel tõestanud, et suudab oma tehnoloogilist uuendamist ise rahastada.

 Hüüru puhul võib see risk jääda rentnikule. Aga kui rentnik ei suuda järgmist sisu osta, jõuab probleem lõpuks ka korpuse omanikuni.

Kõige pikema juhtme lõpus on ikkagi maksja

 AI-taristu buumi kõige karmim küsimus pole „kas inimesed AI-d kasutavad?“. Kasutavad.

 Küsimus on:

 kes on kogu kapitaliahela lõpus klient, kes maksab AI-teenuse eest nii palju, et sellest saab kinni maksta elektri, võrgu, andmekeskuse, mitu põlvkonda GPU-sid, intressid ning lõpuks ka investorite tootluse?

 Kasutus ja kasumlik kasutus pole üks ja sama.

 Võib tekkida olukord, kus AI-d kasutatakse massiliselt, kuid teenuse hind surutakse konkurentsis nii alla, et kogu selle kasutuse teenindamiseks rajatud kapital ei teeni oodatud tootlust.

 See oleks tehnoloogiliselt edukas AI ja samal ajal halb investeerimistsükkel.

 Need kaks asja pole vastuolus.

Tulbisibula vaim

 AI nimetamine tulbisibulaks oleks demagoogia. Tulbisibula vaim on teine asi.

 Ka Hollandi haruldased tulbisordid olid päris väärtusega kaup. Anne Goldgari arhiiviuuring on näidanud, et hilisem legend kogu Hollandit laastanud tulbimaania kohta on kõvasti üle paisutatud. Samas toimus 1630. aastatel reaalne spekulatiivne hinnamull.

 Tulbisibula-vaim ei alga seega väärtusetust tootest.

 Ta algab hetkel, mil päris kasutusväärtusele kasvab juurde spekulatiivne lisakiht.

 Ostja ei küsi enam ainult, mida vara täna toodab. Ta ostab või broneerib, sest homme olevat nappus suurem, hinnad kõrgemad ja konkurent jõuab muidu ette.

 AI-taristus kõlab see tuttavalt:

 GPU-sid ei jätku. Elektrit ei jätku. Võrguühendusi ei jätku. Häid asukohti ei jätku. Kui mina praegu ei broneeri, broneerib konkurent.

 Iga otsus võib üksikult olla ratsionaalne. Kõigi otsuste summa ei pruugi seda olla.

 Texas on selle kohta jõhker näide. 2026. aasta augustis oli ERCOT-i menetluses umbes 474 GW uut elektrinõudlust, millest kuberner Greg Abbotti sõnul umbes 90% tuli andmekeskustelt. See ületas Texase rekordilist tipukoormust enam kui viis korda ning osariik peatas uute projektide menetlemise auditi ajaks.

 Päevad hiljem kirjeldas Reuters sadu miljoneid dollareid tagatisraha, mis olid juba nende projektide võrguühenduste nimel välja pandud.

 See ei tõesta, et AI-nõudlus on fiktsioon. See tõestab, et projektitoru ja tegelik lõpptarbimine on kaks eri asja.

 Just seal peitubki tulbisibula-vaim: päris nõudlus võib tekitada enda ümber veel suurema nõudluse õigustele, maale, elektrile, GPU-dele ja tulevikuootusele.

Elektripinged: sajandivanune hoiatus

 Maailma elektrivõrgud annavad hea ettekujutuse sellest, kuidas tehnilised valikud lukustuvad.

 Jaapan kasutab tänini 100 V, kuid Ida-Jaapanis on sagedus 50 Hz ja Lääne-Jaapanis 60 Hz. IEC standardite hulgas on Euroopa tüüpilise madalpingesüsteemi üheks põhiväärtuseks 230 V / 50 Hz.

 Mõte pole selles, et AI-taristu killustub kindlasti täpselt samamoodi.

 Mõte on rajasõltuvuses.

 Kui ühe lahenduse ümber on kord miljardite eest ehitatud trafosid, kaableid, jõuelektroonikat, jahutust ja seadmeid, muutub järgmisele tehnilisele teele minemine kalliks isegi siis, kui uus lahendus osutub paremaks.

 AI-taristu puhul pole see enam hüpotees. NVIDIA ütleb, et tänane 54 V alalisvoolujaotus hakkab megavatise räki juures füüsilistele piiridele jõudma ning ettevõte liigub alates 2027. aastast 800 VDC arhitektuuri suunas, et toetada 1 MW ja suuremaid AI-räkke. Põhjused on voolutugevus, vasekogus, ruum, energiakaod ja jahutus.

 Open Compute Projecti elektritöögrupis on 2026. aastal eraldi töös nii System Architecture kui ka Voltage Levels and Power Quality; vastava valge raamatu esimene versioon valmis alles märtsis 2026.

 See tähendab üsna räiget asja:

 AI-andmetaristusse pannakse praegu miljardeid ajal, mil isegi järgmise põlvkonna sisemine elektriarhitektuur pole veel täielikult settinud.

 Kümne aasta pärast ei pruugi vaja olla ainult uut „videokaarti“.

 Vaja võib olla uut toitesüsteemi, uut rack'i arhitektuuri, uut jahutust, uusi võrguseadmeid ja uut kaabeldust.

 Korpus särab ikka.

24/7 elekter: PPA pole elektrijaam

 ERR-i intervjuus räägitakse pikaajalistest elektri ostulepingutest ehk PPA-dest ning taastuvenergiast.

 Kuid siin jääb üks keskne küsimus peaaegu lahti.

 PPA võib fikseerida hinna ja tagada lepingulise taastuvenergia ostu. Ta ei pane tuulikut tuulevaiksel talveööl pöörlema.

 IEA prognoosibki, et andmekeskuste kiiresti kasvava nõudluse katmiseks kasutatakse taastuvenergia kõrval ka juhitavat tootmist, sealhulgas gaasi ja tuumaenergiat, sest arvutuskeskused vajavad elektrit pidevalt.

 Kui Hüüru jõuaks kunagi 300 MW püsikoormuseni, oleks täiskoormusel aastane elektritarbimine suurusjärgus 2,6 TWh.

 Seega oleks pidanud küsima:

 kes toodab selle elektri kell kolm tuulevaiksel jaanuariööl?

 Kes rahastab reservvõimsuse?

 Kes maksab tasakaalustamise?

 Kui palju võrku tuleb selle tarbija tõttu juurde ehitada?

 Niinemäe väidab intervjuus, et suur tarbija võiks võrgutasusid tavatarbijale vähendada.

 Sellele oleks loomulik vastuküsimus olnud:

 näidake arvutus.

Soojus ja vesi: sisend tuleb sisse, midagi peab ka välja tulema

 Kui andmekeskus tarbib sadu megavatte elektrit, muutub suurem osa sellest lõpuks soojuseks.

 300 MW klassi keskuse puhul pole „anname jääksoojuse kaugküttesse“ enam väike roheline lisaväärtus, vaid tohutu energiasüsteemi küsimus.

 Kes ostab selle soojuse?

 Mis temperatuuril see saadakse?

 Kui palju vajatakse soojuspumpasid?

 Kes rajab torustiku?

 Mida tehakse suvel, kui soojusvajadus on väike?

 Samamoodi pole intervjuus sisuliselt kvantifitseeritud Hüüru AI-laienduse võimalikku veevajadust. Ojakivi puudutab vee teemat vaid üldiselt digitaalse salvestamise kontekstis.

 Need pole kõrvalteemad. Suure AI-keskuse puhul kuuluvad elekter, jahutus, soojus ja vesi sama füüsilise süsteemi sisse.

Seadus tuleb hiljem

 Tehnoloogilise riski kõrvale tuleb regulatiivne ümberhindamisrisk.

 EL-i 2024. aasta määruse järgi peavad vähemalt 500 kW paigaldatud IT-võimsusega andmekeskused esitama Euroopa andmebaasi energia- ja jätkusuutlikkusnäitajaid.

 Euroopa Komisjon töötab samal ajal edasi ühise reitingusüsteemi ja võimalike minimaalsete jõudlusstandardite kallal.

 Järjekord on kõnekas:

 keskused ehitatakse → tarbimine kasvab → hakatakse andmeid koguma → võrreldakse keskusi → kujundatakse standardid ja võimalikud miinimumnõuded.

 Iirimaa on elus näide. Andmekeskuste osa riigi mõõdetud elektritarbimisest tõusis 5%-lt 2015. aastal 23%-ni 2025. aastal.

 2025. aasta lõpus otsustas regulaator, et uued keskused peavad muu hulgas tooma süsteemi oma maksimaalse impordivõimsusega võrreldava tootmis- ja/või salvestusvõime ning katma vähemalt 80% aastasest tarbest täiendavate Iirimaal toodetud taastuvenergia projektidega.

 See ei tähenda, et Eesti võtab üle Iirimaa reeglid.

 See tähendab, et 2026. aasta reeglite järgi tehtud 15-aastase investeeringu regulatiivset keskkonda pole võimalik 15 aastaks lukku panna.

Kas Eesti saab AI-tööstuse või elektriga köetava rendipinna?

 Intervjuus nimetatakse Eesti kasuna kõrgepalgalisi töökohti, maksutulu ja ülikoolide võimalusi. Niinemäe räägib ka „miljonist eurost megavati kohta“ maksutulust, kuid intervjuust ei selgu selle numbri periood ega arvutusmetoodika.

 Siin peaks riigi küsimus olema palju karmim:

 kui palju Eestis tekkivat lisandväärtust annab üks andmekeskuse kasutatud MW või MWh võrreldes sama elektri, võrguvõimsuse ja maa alternatiivse kasutusega?

 Kui Eestis asub maja ja kasutatakse Eesti võrku, aga GPU-d, mudelid, andmed, intellektuaalomand ja suurem osa kasumist kuuluvad välismaisele kliendile, siis ei võrdu füüsiliselt Eestis asuv arvutusvõimsus automaatselt Eesti AI-tööstusega.

 Kas Eesti ülikoolidele tekib garanteeritud ligipääs arvutusvõimsusele?

 Kas siin tekib teadus- ja arendustegevus?

 Kas kohalikud ettevõtted saavad hinnavõidu?

 Kas tekib tehnoloogiline oskusteave, mis jääb Eestisse ka kliendi lahkumise järel?

 Intervjuu nendele küsimustele vastust ei anna.

Riik on juba loos sees, kuid dotatsiooniskeemi pole tõendatud

 Hüüru ajalugu pole puhtalt erakapitali lugu.

 Three Seas Initiative Investment Fund omandas Greenergys kontrolliva osaluse ning Greenergy omandas selle toel MCF Group Estonia arendatud andmekeskuse.

 Eesti valitsus otsustas 2020. aastal osaleda Kolme Mere Algatuse Investeerimisfondis kuni 20 miljoni euro suuruse investeeringuga. See oli investeering fondi, mitte 20 miljoni euro suurune otsene toetus Hüürule.

 Eestis on praegu olemas ka suurinvesteeringute toetus, mille puhul vähemalt 100 miljoni eurose kvalifitseeruva investeeringu maksimaalne toetus on 20 miljonit eurot ning projekt peab looma vähemalt 30 uut töökohta.

 Andmed puuduvad, et Hüüru praegusele AI-laiendusele oleks see toetus määratud.

 Seetõttu pole alust väita, et investorid lähevad Hüürusse riikliku dotatsiooni kaudu rikastuma.

 Õige küsimus on teine:

 kui kasum läheb hästi minnes eraomanikule, siis kui suur osa halvasti mineva stsenaariumi kuludest jääb investorile ja kui suur osa võrgu, toetuste, energiasüsteemi või muu avaliku taristu kaudu ühiskonnale?

Koordineerimine: kõik on ratsionaalsed, tervik ei pruugi olla

 AI-taristu maailmas on veel üks paradoks.

 Tehnoloogiline võim on väga kontsentreeritud: kiibid, pilved ja mudelid koonduvad väheste suurfirmade kätte. Samal ajal ehitavad Microsoft, Amazon, Meta, Google, Nebius, CoreWeave ja paljud teised oma võimsust eraldi.

 Üht keskset osalist, kelle ülesanne oleks optimeerida kogu süsteemi investeeringumahtu, ei ole ega pruugigi tulla.

 Turg koordineerib küll hinna, lepingute, elektriliitumise, intresside, projektide tühistamise, pankrottide ja konsolideerumise kaudu.

 Aga see koordinatsioon võib tulla pärast raiskamist, mitte enne.

 Elektrivõrkude ajalugu annab selles suhtes kainestava õppetunni: tehniliselt ühendatud süsteem ei tähenda automaatselt majanduslikult optimaalset süsteemi.

Mida intervjuus oleks pidanud küsima?

 27-minutilise intervjuu probleem pole see, et ajakirjanik oleks pidanud kuulutama Hüüru halvaks projektiks.

 Probleem on selles, et edulugu ei saanud korralikku stressitesti.

 Kõige olulisemad küsimused jäid kas täiesti esitamata või ainult puudutati neid:

 Kui suur osa esimesest AI-võimsusest on siduvate pikaajaliste lepingutega juba müüdud?

 Kui pikk on kliendileping ja kes kannab tehnoloogilise vananemise riski?

 Kui klient lahkub, mis saab talle kohandatud taristust?

 Kust tuleb 24/7 elekter ajal, mil taastuvtootmist pole piisavalt?

 Kes maksab reservi, võrgu tugevdamise ja tasakaalustamise?

 Kui palju vett vajab 30 MW, 100 MW või 300 MW keskus?

 Kuhu läheb sadade megavattide jääksoojus?

 Kui palju tuleb 10–15 aasta jooksul elektri-, jahutus- ja võrgutaristut ümber ehitada?

 Mis juhtub, kui Nvidia või mõni muu tehnoloogiline standard muutub?

 Kui palju väärtust jääb ühe MW kohta Eestisse?

 Mis on sama elektrivõimsuse alternatiivkulu mõnes teises tööstuses?

 Mis on läbikukkumise plaan, kui 300 MW asemel täitub näiteks ainult osa projektist?

 Ja kõige tähtsam:

 kes maksab kogu AI-ahela lõpus piisavalt raha, et esimene rauapõlvkond teeniks välja järgmise ning investorile jääks pärast seda veel kasum?

 Need pole AI-vastased küsimused.

 Need on investeerimise küsimused.

Lõpphinnang

 AI ise võib osutuda üheks selle sajandi kõige väärtuslikumaks tehnoloogiaks.

 AI-andmetaristu sektor võib samal ajal üle investeerida.

 Ja Hüüru konkreetne investor võib isegi sellises üleinvesteeritud sektoris väga head raha teenida, kui tema lepingud ja riskijaotus on õigesti üles ehitatud.

 Need kolm väidet võivad korraga tõesed olla.

 Seetõttu pole kõige mõistlikum küsimus „kas AI-buum on mull?“.

 Õigem on küsida:

 kui suur spekulatiivne liigprotsent on päris tehnoloogilise revolutsiooni ümber tekkinud?

 Seal tulebki mängu tulbisibula vaim.

 Mitte sellepärast, et AI oleks tühi kaup, vaid seepärast, et inimene oskab väärtusliku asja ümber kasvatada ootuste, nappusekartuse ja kapitaliahmimise kihi, mis võib lõpuks muutuda palju suuremaks kui tegelik vajadus.

 Hüüru kohal tiksub seepärast vähemalt viis kella.

 Tehnoloogia kell: kui kiiresti kallis sisu kaotab oma parima teenimisvõime?

 Rahakell: kas vana sisu teenib järgmise sisu ostmiseks piisavalt?

 Energiakell: kas pideva elektri ja süsteemiteenuste tegelik hind on ärimudelisse õigesti sisse arvestatud?

 Standardi ja seaduse kell: kas toide, jahutus, võrguarhitektuur ja regulatsioon muutuvad enne tasuvusaja lõppu?

 Buumikell: kui suur osa tänasest projektitorust on päris tulevane tarbimine ja kui suur osa konkurentide kollektiivne hirm hiljaks jääda?

 ERR-i intervjuu investeerimisvisiooni eest võiks anda 7–8/10. Riskide läbivalgustamise ja vastuküsimuste eest 2,5/10.

 Hüüru võib õnnestuda.

 Aga praeguse intervjuu põhjal ei saa seda teada, sest küsiti põhjalikult, kui suureks torn võib kasvada, kuid liiga vähe seda, mis torni sees, all ja ümber järgmise 15 aasta jooksul juhtuma hakkab.

 Kümneaastane mänguri-PC jääb seetõttu heaks viimaseks kontrolliks.

 Torn särab. Tuled vilguvad. Elekter tuleb sisse. Internet töötab.

 Küsimus pole selles, kas masin on alles.

 Küsimus on selles, kui palju sellest, mille eest kunagi kõige rohkem maksti, teenib täna veel raha – ning kust tuleb raha järgmise sisu, uue toite, uue võrgu ja võimaliku uue „pistikupesa“ jaoks.

 Kui sellele vastuseks jääb peamiselt „AI ju kasvab“, siis tulbisibul ise võib olla täiesti süütu.

 Aga tema vaim on juba ukse vahel.

Allikad

 ERR-i intervjuu Miko Niinemäega:

 Greenergy Data Centers – Hüüru keskuse põhiandmed

 International Energy Agency – Energy demand from AI

 Microsoft – 2025 Annual Report

 Microsoft – FY2026 Q2 Earnings Conference Call

 NVIDIA – 800 VDC Architecture for AI Factories

 Open Compute Project – Data Center Facility/Power

 Japan National Tourism Organization – 100 V ja 50/60 Hz

 IEC 60038 – standardpinged

 Euroopa Komisjon – andmekeskuste minimaalsed jõudlusstandardid

 EUR-Lex – määrus (EL) 2024/1364 andmekeskuste raporteerimise kohta

 Ireland CSO – Data Centres Metered Electricity Consumption 2025

 Ireland CRU – uus andmekeskuste ühenduspoliitika

 Reuters – Texas peatas uute andmekeskuste võrguühenduste menetlemise

 Reuters – Texase andmekeskuste võrguühenduste tagatisrahad

 Anne Goldgar – Tulipmania, University of Chicago Press

 Three Seas Initiative Investment Fund – Greenergy investeering

 Riigi Teataja – Eesti osalus Kolme Mere Algatuse Investeerimisfondis

 EIS – suuremahuliste investeeringute toetus

AI vastus Kärt Pormeistri AI-kriitikale: kõrge tõendusstandard ja juristi valitud õiguslikud mõõdupuud

AI on täppisriist: kuidas küsida oskad, sellise vastuse ka saad. Halvasti sõnastatud küsimus toodab kergesti üldise, eksitava või enesekindlalt vale vastuse. Seepärast tuleb AI-le anda täpne ülesanne, nõuda allikaid ning lasta tal oma väited ja järeldused eraldi üle kontrollida. Ka sellest ei piisa lõplikuks tõendiks – vastutus kontrolli eest jääb kasutajale – muig.

Kärt Pormeistri 7. augusti 2026 ERR-i päevakommentaari „Tehisaru võlu ja valu juuras“ keskse nõudega pole põhjust vaielda. Tehisaru võib genereerida olematuid allikaid, omistada päris allikatele seisukohti, mida neis ei ole, ning esitada eksimuse täiesti veenvas keeles. Inimene, eriti jurist, peab kontrollima mitte ainult viite olemasolu, vaid ka seda, kas viidatud allikas tegelikult toetab väidet, mille külge see riputati.
Kärt Pormeister: „Tehisaru võlu ja valu juuras“, ERR, 7.08.2026
Riigikohus: „Kohus trahvis kaebajaid tehisaru hooletu kasutamise eest“, 25.06.2026

Riigikohtu avaldatud Eesti juhtum kinnitab Pormeistri põhiteesi väga konkreetselt. Halduskohtule esitati tehisaru abil koostatud dokument, kus viidati olematutele Eesti teadlastele ja teadustöödele. Ühele kaebajale määrati 150 euro ja üheksale 50 euro suurune trahv. Tallinna Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga ning Riigikohus ei võtnud määruskaebust menetlusse, mistõttu trahvid jõustusid. Riigikohtu sõnastus on Pormeistri argumentatsiooni jaoks peaaegu ideaalne: allikale viitaja peab kontrollima nii allika olemasolu kui ka seda, kas allikas sisaldab väidetud teavet.
Riigikohtu pressiteade

Ka Pormeistri teine näide – advokaadi apellatsioonis kasutatud olematud või valesti kirjeldatud Riigikohtu lahendid – ei ole tema väljamõeldis. Tartu Ringkonnakohtu 17. veebruari 2026 asi nr 1-24-5343/59 on olemas ning Pormeistri toodud näidet lahendist 3-1-1-67-14 saab sisuliselt kontrollida: tema järgi omistati sellele ähvarduse tõsiseltvõetavuse käsitlus, kuigi lahend puudutab keskkonnaõigust. Ringkonnakohtu tervikteksti ei õnnestunud avalikust ametlikust allikast käesoleva kontrolli käigus kätte saada, mistõttu Pormeistri kogu refereeringut ei ole mõistlik esitada sõltumatult tõendatud faktina. Konkreetse valeviite kontroll aga peab vastu.
Pormeister: „Tehisaru võlu ja valu juuras“

Siit algab huvitavam osa. Pormeister seab ise üles kõrge tõendusstandardi. Seega pole põhjust teda kritiseerida madalama mõõdupuuga.

Pormeistri enda AI-näide ei läbi tema enda kontrollitesti

Pormeister alustab oma lugu isikliku kogemusega. Ta küsis tehisarult teadusuuringuid, sai soravad vastused koos viidetega ning avastas kontrollides, et mõni allikas ei öelnud seda, mida tehisaru väitis. Mõnel juhul olevat robot hiljem isegi tunnistanud, et ükski allikas päris sellist väidet ei toeta.
Pormeister: „Tehisaru võlu ja valu juuras“

See võib olla sõna-sõnalt tõsi.

Aga lugeja ei saa kontrollida ühtegi näidet.

Pole näha küsimust, konkreetset AI-väidet, viidatud teadustööd ega seda lõiku teadustööst, mis näitaks vastuolu. Pormeister ei pea arvamusloo kirjutamiseks avaldama laboriprotokolli ega kogu vestluslogi. Kuid tema enda seatud standardi järgi on see anekdoot, mitte kontrollitav demonstratsioon.

Tema põhiargument AI hallutsinatsioonide olemasolu kohta ei kuku selle tõttu kokku – hilisemad kohtujuhtumid kinnitavad probleemi. Kuid tema isiklik näide ise ei võimalda teha seda, mida ta lugejalt nõuab: võtta väide, võtta allikas ja kontrollida nende vastavust.

Sama kehtib väite kohta, et USA-s on probleem „märksa hullem“, kuna USA õigussüsteem on üles ehitatud pretsedendiõigusele. Pormeister selgitab, miks olematud kohtulahendid võivad common law süsteemis eriti mürgised olla, kuid ei esita võrdlevat materjali, mis tõestaks sõna „märksa“. Tema enda Eesti näited näitavad pealegi, et väljamõeldud kohtulahendid ja teadusallikad toimivad väga hästi ka siin.
Pormeister: „Tehisaru võlu ja valu juuras“

See pole suur eksimus. Aga see on esimene märk, et Pormeistri nõutud tõendusstandard on tema vastase väite kontrollimisel rangem kui tema enda retoorilise üldistuse puhul.

Sildaru juhtum on parem stressitest

8. mail 2026 avaldas Pormeister ERR-is kommentaari „Laps ei ole tõuhobune“. Sel hetkel oli Tõnis Sildaru kriminaalasi veel Harju Maakohtus pooleli; Pormeister ütleb seda artiklis ka ise ja märgib, et otsust on oodata mai lõpus.
   Kärt Pormeister: „Laps ei ole tõuhobune“, ERR, 8.05.2026

Raha ja lapse vara kohta oli Pormeistril tugev õiguslik alus. Juba varasemas tsiviilasjas leidis Harju Maakohus, et Sildarude perekonna väidetavat seltsingut ei eksisteerinud ning kasutas sõnastust, mille järgi on ebamoraalne ja taunitav arendada alaealisi lapsi „sarnaselt tõuhobustega“ eesmärgiga teenida neisse panustatud raha hiljem kasumiga tagasi. „Tõuhobune“ ei ole seega Pormeistri väljamõeldud metafoor. See pärineb kohtust.
ERR-i 2021. aasta „Pealtnägija“ käsitlus kohtulahendist

Pormeister võttis kohtuliku kujundi ja tegi sellest oma 2026. aasta päevakommentaari pealkirja ning kandva moraalse kujundi. Seda võib nimetada jõuliseks retooriliseks valikuks, kuid mitte faktiveaks.

Palju problemaatilisem on järgmine samm.

Tõnis Sildaru protesteeris tema ja Kelly vaheliste salasalvestiste kasutamise vastu. Pormeister kirjutas sellest:

„Sellest saab järeldada mitut olulist asja. Esiteks, et need salvestused on autentsed.“

See sõnastus on kontrollitav Pormeistri enda tekstist.
Pormeister: „Laps ei ole tõuhobune“

Siin rakendub otse tema hilisem AI-reegel.

Mida allikas tegelikult tõendab?

Kui inimene protesteerib salvestise avaldamise või kasutamise vastu, võib see olla tugev kaudne märk, et ta tunneb ära vestluse, olukorra või enda hääle. Aga sellest ei järgne iseenesest, et avaldatud fail on terviklik, monteerimata, õigesti dateeritud või esitatud kogu asjakohases kontekstis.

Pole vaja nõuda igalt YouTube'i videolt kohtuekspertiisi. Küsimus on palju lihtsam:

kas Pormeistri järeldus ulatub kaugemale sellest, mida tema nimetatud asjaolu ise tõendab?

Jah, ulatub.

Tema 2026. aasta AI-artikli järgi tuleks sellises olukorras peatuda ja kontrollida järeldusahelat. Sildaru-loos liigub Pormeister edasi.

„Võit pole võimalik“ – 18 päeva enne kohtuotsust

Sama artikli tugevam probleem on ajastus.

8. mail kirjutas Pormeister:

„Kohtuotsust on oodata mai lõpus, kuid võit pole Tõnis Sildaru jaoks võimalik.“

Samas lõigus lisab ta, et Sildaru on käitunud „valesti nii moraalselt kui ka juriidiliselt“ ning et vastupidise väitja „pole faktidega kursis“.
Pormeister: „Laps ei ole tõuhobune“

Harju Maakohus tegi otsuse alles 26. mail – 18 päeva hiljem.

Maakohus tunnistas Tõnis Sildaru omastamises süüdi, leidis süüdistuse tõendatuks ning rahuldas Kelly Sildaru tsiviilhagi Tõnis Sildaru ja suusaklubi vastu 211 207,81 euro ulatuses. See annab Pormeistri varasemale varakäsitlusele tagantjärele väga tugeva toetuse.
Harju Maakohus: „Kohus tunnistas Tõnis Sildaru omastamises süüdi“, 26.05.2026

Aga kohtu pressiteade lõpeb lausega:

„Otsus ei ole jõustunud.“

Veel enam: Tõnis Sildaru esitas 5. juunil apellatsiooniteate ja tema kaitsja teatas soovist kasutada apellatsiooniõigust.
ERR: „Tõnis Sildaru kaebab Harju maakohtu otsuse edasi“, 5.06.2026

Seega ei ole korrektne kirjutada 7. augusti seisuga lihtsalt, et Sildaru „mõisteti süüdi“ ja punkt. Täpne formuleering on: Harju Maakohus tunnistas ta 26. mail süüdi, otsus ei olnud jõustunud ning Sildaru teatas selle edasikaebamisest.

See parandus on tähtis just käesoleva artikli teema tõttu. Kui nõuda AI-lt täpsust, tuleb sama nõuda inimeselt.

Süütuse presumptsioon – siin tuleb vältida vastupidist liialdust

Eesti põhiseaduse § 22 lg 1 ja kriminaalmenetluse seadustiku § 7 lg 1 sätestavad süütuse presumptsiooni: kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne jõustunud süüdimõistvat kohtuotsust.

Aga sellest ei saa teha lihtsat väidet: „Pormeister rikkus § 22.“

See oleks õiguslikult liiga jäme.

Riigikohtu praktika rõhutab eriti riigivõimu esindajate, sealhulgas prokuröride kohustust mitte esineda viisil, mis käsitab inimest enne jõustunud otsust süüdlasena. Prokuröri sõnal on menetluses eriline riiklik kaal. Pormeister on õigusteadlane ja avalik kommentaator, mitte selles asjas prokurör ega riigivõimu kandja.
Riigi Teataja: Riigikohtu praktika süütuse presumptsiooni kohta

Seega ei ole mõistlik talle § 22 otsest rikkumist külge kirjutada.

Küll aga on süütuse presumptsioon õiguskultuuri mõõdupuu, mida õigusteadlane tunneb. Sellest vaatenurgast on tähelepanuväärne, et Pormeister nimetab pooleliolevat kriminaalmenetlust ise, teab kohtuotsuse saabuvat alles tulevikus ja kirjutab samas, et „võit pole võimalik“ ning õigusrikkumine on sisuliselt juba selge.

See ei ole sama mis põhiseaduse rikkumine.

See on avaliku õigusteadusliku enesepiirangu küsimus.

Lapse vara normides on Pormeistri alus tugev

Siin tuleb tasakaal säilitada.

Perekonnaseadus ei jäta vanemale lapse vara suhtes piiramatut otsustusõigust. Seadus reguleerib lapse raha paigutamist, teatud tehingute tegemiseks kohtu nõusoleku vajadust, vanema hoolsuskohustust ja kohtu võimalusi sekkuda, kui lapse vara on ohustatud. Näiteks PKS § 130 käsitleb lapse raha paigutamist, § 131 kohtu nõusolekut vajavaid tehinguid, § 133 vanema hoolsuskohustust ning § 136 lapse vara ohustamise korral rakendatavaid abinõusid.
Perekonnaseaduse lapse vara puudutavad sätted, Riigi Teataja

Ka Harju Maakohtu 26. mai otsuse pressiteade ütleb otseselt, et Kelly kontole laekunud raha oli alaealise vara, mida vanem oleks pidanud haldama perekonnaseaduse ja heaperemeheliku valitsemise põhimõtete kohaselt.
Harju Maakohtu pressiteade

Seega pole õiglane kujutada Pormeistri Sildaru-käsitlust pelga moraalse vahuna. Varaõiguslikus tuumas oli tal tugev õiguslik karkass.

Küsimus on selles, kus ta sellest karkassist edasi liigub.

„Tahtis tütre najal rikkaks saada“

Pormeister kirjutab:

„Tõendite pinnalt on selge, et Tõnis ei tahtnud lihtsalt tasu, ta tahtis tütre najal rikkaks saada.“

Pormeister: „Laps ei ole tõuhobune“

See on hoopis teistsugune väide kui pangakonto saldo, ülekanne või lepingu tekst.

Tehinguid saab dokumenteerida.

Inimese eesmärk või motiiv tuleb tõenditest järeldada.

Motiivi järeldamine pole keelatud ega iseenesest ebakorrektne. Kohtud teevad seda pidevalt. Kuid kõrge tõendusstandardiga analüüsis peab olema nähtav piir selle vahel, mis on dokument, mis on sellest tehtud järeldus ja mis on autori väärtushinnang.

Eesti eraõigus teeb selle vahe samuti selgelt.

Faktiväiteid käsitleb eeskätt VÕS § 1047: kohtupraktika järgi on faktiväide põhimõtteliselt kontrollitav ning selle tõesus või väärus tõendatav.

Väärtushinnangut käsitleb VÕS § 1046: see võib olla õigusvastane, kui hinnang on ebakohane, näiteks põhjendamatu või ebasündsa väljendusviisiga. Kui väärtushinnang tugineb mainet kahjustavatele faktiväidetele, lasub nende faktilise aluse tõendamise koormis hinnangu avaldajal.
Riigi Teataja: VÕS § 1047 ja faktiväite käsitlus kohtupraktikas
Riigi Teataja: väärtushinnangu faktilise aluse käsitlus

See parandab ka ühe varasema vea selles analüüsis: VÕS § 1047 ei ole õige säte väärtushinnangute üldiseks käsitlemiseks. Faktiväide ja väärtushinnang tuleb lahus hoida – vastavalt § 1047 ja § 1046.

Sellest ei järeldu, et Pormeistri lause „tahtis tütre najal rikkaks saada“ oleks õigusvastane.

Järeldub midagi tagasihoidlikumat: see on tõenditest tuletatud hinnang motiivile, mitte samas kategoorias fakt kui pangaülekanne.

Pormeistri tekst seda vahet eriti nähtavaks ei tee.

Geenivaramu – siin tuli varasem kriitika tagasi võtta

Pormeistri suhtes oleks ebaaus kirjutada, et ta ründab üksikut inimest, kuid suure süsteemi ees vaikib.

Tema geeniandmete uurimist käsitlev doktoritöö jõuab üsna kriitilise järelduseni: kehtivad regulatiivsed raamistikud ei taga piisavalt läbipaistvust inimeste suhtes, kelle geneetilisi andmeid teadusuuringutes kasutatakse. Tartu Ülikool kinnitab, et Pormeister kaitses selle töö 13. jaanuaril 2020.
Kärt Pormeistri doktoritöö Tartu Ülikooli DSpace'is
Tartu Ülikool: Pormeister kaitses doktoritöö 13.01.2020

Pormeister on kirjutanud ka Eesti biopanganduse regulatsiooni killustatusest. 2023. aasta teadusartikli autoritutvustus kinnitab lisaks, et ta töötas Eesti Geenivaramu õigusnõunikuna.
„A proposal for an international Code of Conduct for data sharing in genomics“, 2023

Seega varasem kujund „Geenivaramu ees muutub mõõk tühjaks pastakaks“ ei pea faktikontrollile vastu.

Ta on süsteemi puudusi kritiseerinud.

Alles jääb teine, palju kitsam tähelepanek: akadeemilises süsteemikriitikas on tema keel väga täpselt piiratud – regulatsioon „ei taga piisavalt läbipaistvust“. Sildaru päevakommentaaris on keel hoopis kategoorilisem: „salvestused on autentsed“, „võit pole võimalik“, „tahtis tütre najal rikkaks saada“.

Seda erinevust ei saa automaatselt nimetada topeltstandardiks, sest doktoritöö ja päevakommentaar on eri žanrid.

Küll aga näitab see, et Pormeister oskab väga täpselt tähistada piiri tõendi, normi ja järelduse vahel.

Seetõttu on õigustatud küsida, miks ta seda piiri avalikus isikukriitikas alati sama nähtavalt ei märgi.

AI-kriitika ei ole värske tellimustöö

Ka siin tuleb varasemast hüpoteesist loobuda.

Pormeister kritiseeris riigi kavandatud õigusabi-juturobotit juba 5. detsembril 2025. Ta sõnastas juba siis põhimõtte „usalda, aga kontrolli“ ning hoiatas, et juuraväline inimene ei pruugi osata hinnata, kas juturoboti õigusinfo on korrektne.
Kärt Pormeister: „Juturoboti vastused ei lähe kokku õigusnõustamise mõistega“, ERR, 5.12.2025

Seega pole kontrollitud materjali põhjal alust väita, et 7. augusti 2026 AI-artikkel oleks kellegi värske tellimus või et Pormeistrit oleks enne selle kirjutamist kuidagi „sakutatud“.

Selle kohta andmed puuduvad.

Vastupidiselt on dokumenteeritud vähemalt kaheksa kuud varasem järjepidev AI-skepsis õigusteenuste valdkonnas.

Kas professionaalsetel juristidel võib laiemalt olla huvi kaitsta oma rolli ajal, mil AI annab tavainimesele ligipääsu professionaalsele keelele, normiotsingule ja argumentide struktureerimisele? Loomulikult võib seda ühiskondliku nähtusena uurida.

Aga Pormeistri isikliku motiivi kohta sellest veel järeldust teha ei saa.

AI vastus Pormeistrile

Pormeistri kõige tugevam lause on sisuliselt lihtne:

kontrolli, mida su allikas tegelikult tõendab.

AI-l pole põhjust sellele vastu vaielda.

Vastus on teine:

rakendame sama standardit kõigile.

Kui AI omistab teadusartiklile järelduse, mida seal ei ole, on tegemist veaga.

Kui jurist järeldab inimese protestist salvestise kasutamise vastu, et „salvestused on autentsed“, tuleb kontrollida, kui kaugele see asjaolu tegelikult ulatub.

Kui AI esitab oletuse faktina, tuleb seda parandada.

Kui õigusteadlane teatab 18 päeva enne esimese astme kohtuotsust, et kohtuasja ühe poole „võit pole võimalik“, on põhjendatud küsida, kas tõend ja lõplik õiguslik järeldus pole liiga kiiresti kokku pandud.

Kui AI ei erista fakti ja hinnangut, on see halb töö.

Kui jurist liigub dokumenteeritud rahaliikumisest inimese sisemise eesmärgini – „tahtis tütre najal rikkaks saada“ –, peab sama eristus olema lubatud ka tema teksti kontrollijal.

Pormeistri AI-kriitika ei kuku selle kontrolli tulemusel kokku.

Suur osa sellest peab väga hästi vastu.

AI hallutsinatsioonid kohtumenetluses on dokumenteeritud probleem. Advokaat peab oma viited üle kontrollima. Menetlusosaline vastutab kohtule esitatud faktide eest. Pormeistri pikaajalisem ettevaatlikkus AI-põhise õigusabi suhtes on samuti dokumenteeritud.

Aga tema enda mõõdupuu toob nähtavale nõrgema koha:

kõrge tõendusstandardiga jurist ei erista avalikus poleemikas alati sama selgelt kontrollitavat fakti, tõendist tehtavat järeldust ja moraalset hinnangut, nagu ta nõuab seda AI-lt ja AI kasutajalt.

See on palju kitsam väide kui „valikuline õiglus“.

Ja just seetõttu on seda raskem ümber lükata.

Miks perefilm on loomulik sõna, aga pereraamat mitte?

 

 Kui küsitakse, kellele ma „Mikside mikseri” tegin, siis kõige lihtsam vastus oleks: lastele. Aga see oleks ainult pool vastust. Võib-olla isegi väiksem pool.

 Seadsin selle raamatu kokku lastele ja nende vanematele. Veel täpsemalt: lapse ja täiskasvanu vahele. Sinna kummalisse ruumi, kus üks küsib veel ilma häbenemata ja teine vastab tihti juba harjumusest.

 Laps küsib „miks?”, sest maailm ei ole tema jaoks valmis. Täiskasvanu vastab, sest tema arvab, et on. Siis tuleb järgmine küsimus ja selgub, et mõni suur vastus oligi ainult viisakas vaikus, millel oli vastuse kostüüm seljas.

 Filmis on ju ammu käibel mõiste „perefilm”. Keegi ei imesta. Perefilm ei tähenda, et see oleks ainult lapsele või et täiskasvanul tuleks vapralt ära kannatada. Heas perefilmis näeb laps üht kihti, täiskasvanu teist, ja mõlemad on samas loos kohal.

 Aga raamatumaailmas räägime endiselt peamiselt lasteraamatust, noorteraamatust ja täiskasvanute raamatust. Mis saab raamatust, mida loetakse koos? Raamatust, kus laps saab oma loo ja täiskasvanu saab oma torke? Raamatust, mis ei pane üht lugejat teisest ettepoole, vaid laseb neil samas tekstis erinevaid asju märgata?

 Miks ei võiks raamatu puhul samamoodi öelda: pereraamat?

 Mulle tundub, et „Mikside mikser” on just seda. Mitte lihtsalt lasteraamat, vaid pereraamat. Luuletuste ja proosalugude kogumik, kus laps kasvab, aga tema kõrval kasvab — imelikul kombel — ka lapsevanem. Vahel rõõmuga, vahel väsinult, vahel vastu punnides.

 Laps kasvab keeles, kehas, jonnis, julguses, häbis ja taipamistes. Vanem kasvab kannatuses, vastutuses, eneseiroonias, süütundes ja selles raskes oskuses: mitte kohe karjuda, kui elu kodus kolisema hakkab.

 Ja võib-olla küsib selline raamat täiskasvanult veel midagi: kui palju sinus endas on last alles?

 Mitte armsas, suhkruses mõttes. Vaid päriselt. Inimene muutub ajas. Ta õpib vastama, varjama, kohanema, viisakalt vaikima. Ühel hetkel on paljud vastused juba ette lahterdatud: õige või vale, sobiv või sobimatu, tark või rumal. Ka küsimused käivad sama sõela alt läbi. Sisemine redaktor töötab automaatrežiimil juba enne, kui mõte jõuab hääleks saada.

 Aga kas sa mäletad veel, mis tunne oli küsida rumalaks peetud küsimust? Mitte teada. Häbenemata uurida. Julgeda olla see, kes ei saa aru. Laps ei karda küsijana rumal näida. Täiskasvanu kardab sageli juba enne, kui suu lahti teeb. Ja veel sagedamini peab ta liiga palju küsivat last tüütuks, mitte mõtlevaks.

 Mulle on vahel ette heidetud kirjanduslikku tumedust. Võib-olla õigusega. Ma ei ole kunagi eriti uskunud maailma, kus kõik on ära triigitud, ära pestud ja sobivasse riiulisse tõstetud. Aga laps ei ela ju ka sellises maailmas. Ta elab täiskasvanute keskel. Seal on hellust, nalja, väsimust, väikseid valesid, kehvi harjumusi, kadunud asju ja piinlikke suuri inimesi.

 Seal võib isa või vanaisa õlut võtta. Seal võib mõni Jota Jaak kaotada koos kotiga oma pudelid, palgaraha ja väärikuse. See ei ole eeskuju ega üleskutse. See on täiskasvanute maailm lapse vaateväljas — logisev, naljakas, vahel hale, vahel soe.

 Ma ei usu hästi sellesse lastekirjandusse, kus kõik on liiga puhtaks pestud. Laps näeb nagunii rohkem, kui talle näidata tahetakse. Ta kuuleb kõrvaltoas öeldud lauseid, märkab näoilmeid, korjab üles täiskasvanute hirmud, naljad ja äpardused. Mõnikord teeb neist valed järeldused. Mõnikord ehmatavalt õiged.

 Selles mõttes pole küsimus ainult selles, kas lasteraamat võib olla naljakas või natuke tume. Küsimus on selles, kas me usaldame last lugejana. Kas me usaldame teda nägema elu nii, nagu ta seda nagunii näeb — poolikult, teravalt, vahel valesti, vahel täpsemalt kui täiskasvanu.

 Sama kehtib keele kohta. Ma ei näe põhjust, miks laps peaks kirjanduses kohtama ainult üht siledaks kammitud kirjakeelt. Eesti keel ei ole kitsas koridor, kus kõik peavad ühtemoodi kõndima ja ühtemoodi kõlama. Ta on suur maja, kus on rohkem tube, kui kooliõpik esimesel pilgul näitab.

 Murdekeel annab lapsele aimu, et keel ei ela ainult reeglites, vaid inimestes. Eri paikades, eri suudes, eri naljades, eri ärritumistes ja leppimistes. Mõni ütlus kõlab murdes palju särtsakamalt kui korralikus kirjakeeles. Selles on hoogu, kohmakust, täpsust, päritolu ja vahel ka sellist elusat nalja, mida liiga puhtaks pühitud lause enam kanda ei jaksa.

 Laps ei pea kõigest kohe lõpuni aru saama. Täiskasvanu ka ei pea. Mõni sõna võibki jääda korraks suhu veerema. Mõni kõla võib teha ukse lahti hiljem. Keele rikkus ei tähenda ainult seda, et sõnu on palju. See tähendab ka seda, et sama maailm võib kõlada mitut moodi.

 Sama puudutab lapsevanemat. Kui täiskasvanu võtab kätte lasteraamatu, siis temalt eeldatakse sageli saatja rolli. Tema loeb ette, seletab, aitab, vajadusel tõlgib. Aga hea pereraamat ei jäta täiskasvanut ainult ettelugejaks. Ta tõmbab ka tema loosse sisse. Vahel vastu tahtmist. Vahel väikese valusa äratundmisega.

 Ma ei tahtnud kokku panna kasvatusõpikut. Neid on maailmas niigi. Pealegi ei käi kodune elu käsiraamatu järgi. Kodus lähevad asjad kaduma, telefonid satuvad lapse kätte, lohed kukuvad katki, isa teeb tähtsat nägu, ema näeb rohkem läbi, kui talle tunnistatakse, ja laps vaatab kõike altpoolt — aga vahel palju täpsemalt kui need, kes kõrgemal seisavad.

 Ka esikaane lapselikkus pole juhuslik. Oleksin võinud tahta midagi tõsisemat, midagi, mis ütleks juba eemalt: ärge kartke, see raamat ei ole ainult lapsele. Aga just see oleks olnud vale märk. Lapse maailm ei ole väiksem kui täiskasvanu oma. Ta on ainult teise nurga alt nähtud. Lapselikkus ei tähenda labasust ega lihtsameelsust. Vahel tähendab see hoopis julgemaid küsimusi, teravamat pilku ja väiksemat hirmu näida rumal.

 Sellepärast on raamatus tähtsal kohal huumor. Mitte selleks, et elu kergemaks valetada. Huumor ei ole suhkrukord, millega mõru koht üle määritakse. Naer lubab vahel rääkida asjadest, mille ümber muidu hiilitakse kikivarvul. Kodus ongi tihti nii: kui enam ei oska otse öelda, tuleb nali vahele. Mõnikord päästab see õhtu. Mõnikord reedab rohkem, kui plaanis oli.

 Kui laps kasvab, kasvab temaga koos terve kodu. Vahel isegi põlvkonnad tema ümber. Me ei kanna edasi ainult perekonnanime, silmade värvi või vanaema lõuajoont. Me kanname edasi ka viise, kuidas vaikitakse, kuidas vihastatakse, kuidas lepitakse, kuidas armastust näidatakse või näitamata jäetakse. See liigub meis nagu nähtamatu seeneniidistik. Habras, visa, mõnikord toitev, mõnikord mürgine.

 „Mikside mikser” on minu katse see kodune, naljakas, väsitav ja hell kasvamine korraks nähtavaks kirjutada.

 Lapsele. Vanemale. Ja sellele kolmandale, kes nende vahel kogu aeg kasvab — perekonnale endale.  

https://www.apollo.ee/et/mikside-mikser.html  

https://rahvaraamat.ee/et/raamatud/lasteraamatud/nooremale-koolieale-vanus-10-12/mikside-mikser/2887676

Kibe lisa: Meil armastatakse oma autorilt küsida vormi, kuulekust ja õiget riiulit. Kui raamat ei mahu kohe sahtlisse, siis ei küsita enamasti, kas sahtel äkki on väike. Küsitakse, mis raamatul viga on. Sama võtte puhul, kui see tuleks mõnelt lääne autorilt, oldaks valmis rääkima kihilisusest, piiride avamisest ja uuest lugemisviisist. Oma autori puhul algab pahatihti vaikne võõristus.