Edasimüüja. Õhumüüja. Vaakumimüüja. Prahimüüja.

 Algul kõlab nagu nali.

LinkedIni profiile kerides.

Üks müüb võõrast kaupa.
Üks müüb lubadust.
Üks müüb puudumist ennast.
Üks müüb selle puudumise jääke.

Aga nali ei jää naljaks. Sealt kukub välja mudel.

LinkedIn ei ole tühi. See oleks liiga lihtne. Seal on päris töö. Päris inimesed. Päris oskused. Päris kontaktid. Sealt leitakse töötajaid, kliente, partnereid ja allikaid. Mõnes valdkonnas toimib see peaaegu avaliku töötururegistrina.

Hullem on muu.

LinkedIn kallab päris töö ja töö imitatsiooni samasse anumasse.

Sealt algab muda.

Kuvand on toode. Mõnel juhul ainus toode. Töö muutub tootepildiks. Oskus muutub märksõnaks. Kogemus muutub pakendiks. Inimene ei astu enam turule tegijana, vaid iseenda müügibrošüürina.

Nähtav. Tänulik. Alandlikult uhke. Kasvule avatud. Tulevikku ehitav. Väärtust lisav.

Muidu teda peaaegu ei eksisteeri.

Reaalväärtus algab tellisest.

Tellisega saab ehitada. Saab akna sisse visata. Saab vastu pead virutada. Tal on kaal, kasutus ja tagajärg.

Tellis ei vaja pitch deck’i.

Ta kas kannab või ei kanna.

Kuvandimajanduses on vastupidi. Tellist pole, aga on strateegiline ehituspotentsiaal, modulaarne kasvuraamistik ja tulevikukindel ruumilahendus.

Ostja seisab ehitusplatsil, arve käes, presentatsioonid ümber.

Seina ei ole.

See pole enam õhk. Õhk on veel midagi.

See on vaakum.

Või täpsemalt: hõbepaberisse pakendatud sõnnik.

Odav läige. Kingituse mulje. Väärtuse imitatsioon. Lõhn tuleb läbi.

Kuvand ei ole alati vale. Hea tegija vajab vahel nähtavust, muidu jääbki ta nähtamatuks. Käsitöölisel oli silt. Kaupmehel maine. Kirjanikul eessõna. Poliitikul kõne.

Enesemüük ei alanud LinkedIniga.

Uus on mastaap: tööstuslik enesemüük, mõõdetav tähelepanu ja algoritm, mis ei küsi, kas asi kannab. Ta küsib, kas asi liigub.

Platvorm ei loo kogu muda ise. Inimesed toodavad seda vabatahtlikult. Nad tahavad tööd, staatust, kliente, kuuluvust, kohta lauas.

Platvorm vormistab selle, võimendab seda ja maksustab selle.

LinkedIn teenib selle pealt.

Mida rohkem müra, seda kallimaks muutub ligipääs. Mida rohkem pakendatud sõnnikut, seda rohkem saab müüa filtreid, premium-tööriistu, värbamistööriistu, nähtavust ja “paremat sihtimist”.

Platvormi huvi ei ole, et õige inimene leitaks kiiresti.

Platvormi huvi on, et otsing kestaks.

Õige inimese leidmine hakkab meenutama kaevandamist kaevus. Kõik näib olemas olevat: nimed, ametid, kogemused, soovitused. Aga kui kaevama hakkad, tuleb välja muda, vana lubi, karjäärisete.

Mõnikord metall.

Harva.

Veel harvem tööriist.

Tasuline variant ei eemalda sodi. Ta annab õiguse näha rohkem sodi.

Maksad rohkem.
Näed rohkem.
Tead vähem.

Premium ei ole puhas pettus. Mõnele annab see parema otsingu, rohkem kontakte, kasulikke tööriistu. Aga hind on see, et baaskiht muutub järjest mudasemaks.

Kõigepealt tehakse usaldusväärne eristamine raskeks. Siis müüakse eristamise tööriist sulle tagasi.

See ei ole juhuslik kõrvalnäht.

See on mehhanism.

Platvorm kasvab.
Sisu paisub.
Kvaliteet muutub ebaühtlaseks.
Otsimine muutub raskemaks.
Siis müüakse filtreid, reklaami, nähtavust ja tasulist ligipääsu.
Ja korraga pole enam tugevat huvi muda liiga hästi ära koristada.

Infost pole puudus.

Puudus on mõõdust.

Google toodab otsingusetet.
Facebook toodab reaktsioonisetet.
Instagram toodab kuvandisetet.
X toodab impulssisetet.
LinkedIn toodab karjäärisetet.
Marketplace’id toodavad reitingusetet.
AI-sisutööstus toodab keelesetet.

Ühisnimetaja on sama: usaldusväärne eristamine muutub defitsiidiks.

Vana koloniaalmudel vedas välja maaki ja jättis maha augu.

Uus platvormimudel on kavalam. Ta jätab inimesele tunde, et too kaevandab ise väärtust, kuigi tegelikult sõelub ta kellegi teise ehitatud settebasseinis.

Inimene teeb töö.
Inimene annab andmed.
Inimene annab tähelepanu.
Inimene kannab närvikulu.
Platvorm kogub renti.

Turg ei ole üks loll pea. Ta on segu hirmust, kiirusest, ahnusest, kogemusest, juhusest ja puuduolevast infost. Mõnes kohas karistab turg pakendit väga kiiresti. Kehv töömees kaob. Halb restoran saab tühjad lauad. Kõver sein ei seisa LinkedIni postituse najal.

Aga infomüras muutub turg aeglaseks, väsinuks ja kalliks.

Täpselt sinna ehitatakse platvormi kasum.

Turg ostab seda, mida tal pole aega kontrollida. Mitte alati rumalusest. Sageli ajapuudusest. Sageli hirmust. Sageli seepärast, et kõik teised mängivad sama mängu.

Kui inimene näeb välja nagu ekspert, räägib nagu ekspert, teda jagatakse nagu eksperti — ehk siis ongi ekspert?

Nii muutub pakend tõendiks.

Väärtuse lahjendamine võib alata kõrvalnähuna. Keegi ei pea ütlema: lahjendame väärtust.

Piisab, kui nähtavus muutub tähtsamaks kui töö. Kui pakend muutub tõendiks. Kui “ekspert”, “strateeg”, “innovaator” ja “looja” muutuvad kleebisteks.

Aga kui segadus hakkab kasumit tootma, muutub ta hoitud seisundiks.

Müra oli algul kõrvalnäht. Siis avastas keegi, et müras saab müüa kõrvatroppe, mürasummutust, kureeritud valikut, tasulist ligipääsu ja eksperdi abi.

Sellest hetkest ei ole müra enam õnnetus.

Ta on ärimudel.

Kes selle kinni maksab?

See, kes veel päriselt midagi teeb.

Kasutaja maksab ajaga.
Tööandja maksab valede inimestega.
Töötaja maksab eneseturundusega.
Väike tegija maksab nähtamatusega.
Ühiskond maksab usalduse langusega.
Lõpptarbija maksab rahaga.

Platvorm maksab kõige vähem.

Tema müüb kaevu, labidat, sõela ja premium-ämbrit. Kui leid on muda, öeldakse: otsisid valesti, filtreeri paremini, maksa rohkem.

Vana maailm ei olnud ausam. Enne LinkedIni olid soovituskirjad, tutvused, parteipiletid, suletud klubid, päritud positsioonid, õiged poisid õigetes tubades.

Pettus pole uus.

Uus on selle tööstuslik levitamine.

See on vana kõnts uues vormis.

Leiba ja tsirkust. Ainult et nüüd ei istu publik enam tribüünil. Kõik peavad ise areenile ronima. Igaüks teeb oma väikese numbri, et leiva ligi pääseda.

Tänulik jagada.
Uhke teatada.
Viis õppetundi, mida õppisin.
Tänan tiimi.
Järgmine peatükk.

Tsirkus jäi alles.

Leib muutus tingimuslikuks.

Kloun peab nüüd ise oma CV kirjutama.

Siit algab suurem pilt.

Hajutatud mõttemaailmad. Hajutatud eluhoiakud. Hajutatud väärtused. Suur segadus.

Piibli keeles: enne uputust on maailm korrast väljas. Mitte lihtsalt “patune”, vaid mõõduta. Piirid, vastutus, suhe, töö, häbi — kõik on segi.

Tänapäeva uputus ei tule veest.

Ta tuleb mürast.

Kõik räägivad. Kõik müüvad. Kõik brändivad. Kõigil on oma tõde. Lõpuks pole küsimus enam, kellel on õigus.

Küsimus on, kelle paat veel ei leki.

Ja kohe ilmub keegi, kes müüb piletit Noa laevale.

Telli ligipääs.
Liitu kinnise võrgustikuga.
Osta premium.
Saa kureeritud teadmist.
Sisene kogukonda.
Ole nende hulgas, kes teavad.

Platvorm teeb kahte asja korraga: uputab ruumi müraga ja müüb seejärel pääsu kõrgemale tekile.

See on Noa laev ilma Noata.

Ainult piletikassa.

Piiblis pääseb Noa mitte sellepärast, et tal on parem narratiiv. Ta ehitab laeva. Puit, tõrv, mõõt, töö.

Jälle tellise loogika.

Päris Noa ehitab kere. Vale-Noa müüb sertifikaati.

Kindlate struktuuride põud tähendab, et süsteemid ei varise kohe.

Kõigepealt muutuvad nad vedelaks.

Kõigepealt laguneb keel.
Siis laguneb usaldus.
Siis laguneb vastutus.
Siis laguneb institutsioon.
Lõpuks laguneb inimene, kes peab seda kõike üksi kandma.

Struktuur ei ole alati hea. Struktuur võib olla vangla. Nomenklatuur. Kutsemonopol. Bürokraatlik väravavalve. “Meie inimeste” võrgustik. Vanad struktuurid kaitsesid sageli just neid, kes süsteemi lukus hoidsid.

Aga struktuuri puudumine ei tee inimest vabaks.

See teeb ta kaitsetuks.

Küsimus ei ole struktuuri hävitamises. Küsimus on selles, kes seda valvab ja kelle vastu see töötab.

Struktuur võib olla ka kaitse: sein tuule vastu, reegel nõrgema poole kaitseks, ametioskus petturi vastu, leping lubaduse vastu, maine maski vastu.

Kui struktuurid kaovad, ei võida vabad inimesed.

Võidavad libedad inimesed.

Voltaire ütles: oma aeda tuleb harida. Piibel ütleb sama teisest uksest: viljast tuntakse neid.

Inimesele ei antud lõputut kommentaariumi.

Talle anti aed.

Muld. Piir. Töö. Korduvus. Vastutus.

Surm mugavuse läbi algab siis, kui aed jäetakse harimata, aga selle kohta kirjutatakse visioonidokument.

Töö asemel protsess.
Vastutuse asemel kommunikatsioon.
Oskuse asemel kuvand.
Maapinna asemel platvorm.
Aia asemel profiil.
Vilja asemel nähtavus.

Mugavus ei tapa löögiga.

Ta võtab lihase ära.

Inimene ei oska enam teha, ainult tellida. Ta ei oska enam parandada, ainult kaevata. Ta ei oska enam eristada, ainult skrollida. Ta ei oska enam harida, ainult hinnata teiste aedu.

Aed ei ole romantika.

Aed on piir, töö ja korduvus. Seda ei saa tellida. Seda ei saa asendada tellimusteenusega.

Kui inimene annab oma aia platvormile, saab ta vastu profiili.

Profiil ei kanna vilja.

Aed on struktuur. Mugavus on umbrohi. Kui inimene enam ei hari, hakkab süsteem harima teda.

 

Reseller. Air Seller. Vacuum Seller. Garbage Seller.

 

At first it sounds like a joke.

Scrolling through LinkedIn profiles.

One sells someone else’s goods.
One sells a promise.
One sells absence itself.
One sells the leftovers of that absence.

But the joke does not stay a joke. A model falls out of it.

LinkedIn is not empty. That would be too easy. There is real work there. Real people. Real skills. Real contacts. People do find employees, clients, partners and sources there. In some fields it functions almost like a public labour registry.

The worse part is elsewhere.

LinkedIn pours real work and the imitation of work into the same container.

That is where the mud begins.

Image is a product. In some cases it is the only product. Work becomes a product photo. Skill becomes a keyword. Experience becomes packaging. A person no longer enters the market as a maker, but as his own sales brochure.

Visible. Grateful. Humbly proud. Growth-minded. Future-building. Value-adding.

Otherwise he almost does not exist.

Real value begins with a brick.

You can build with a brick. You can throw it through a window. You can hit someone over the head with it. It has weight, use and consequence.

A brick does not need a pitch deck.

It either carries weight or it does not.

In the image economy it is the other way around. There is no brick, but there is strategic construction potential, a modular growth framework and a future-proof spatial solution.

The buyer stands on the building site, invoice in hand, surrounded by presentations.

There is no wall.

This is no longer air. Air is still something.

This is vacuum.

Or more precisely: manure wrapped in silver foil.

Cheap shine. The suggestion of a gift. An imitation of value. The smell still comes through.

Image is not always false. A good worker sometimes needs visibility, otherwise he remains invisible. The craftsman had his sign. The merchant had his reputation. The writer had his preface. The politician had his speech.

Self-promotion did not begin with LinkedIn.

What is new is scale: industrial self-promotion, measured attention and an algorithm that does not ask whether something holds. It asks whether something moves.

The platform does not create all the sludge itself. People produce it willingly. They want work, status, clients, belonging, a seat at the table.

The platform formats it, amplifies it and taxes it.

LinkedIn profits from this.

The more noise there is, the more expensive access becomes. The more packaged manure there is, the more filters, premium tools, recruiting tools, visibility and “better targeting” can be sold.

The platform’s interest is not that the right person be found quickly.

The platform’s interest is that the search continue.

Finding the right person begins to resemble mining in a well. Everything appears to be there: names, titles, experience, recommendations. But once you start digging, out comes mud, old lime, career sediment.

Sometimes metal.

Rarely.

Even more rarely, a tool.

The paid version does not remove the sludge. It gives you the right to see more of it.

You pay more.
You see more.
You know less.

Premium is not pure fraud. For some, it gives better search, more contacts, useful tools. But the price is that the base layer becomes more and more muddy.

First, reliable distinction is made difficult. Then the tool for distinction is sold back to you.

This is not an accidental side effect.

It is a mechanism.

The platform grows.
Content swells.
Quality becomes uneven.
Searching becomes harder.
Then filters, advertising, visibility and paid access are sold.
And suddenly there is no strong incentive to clean the mud too well.

There is no shortage of information.

There is a shortage of measure.

Google produces search sediment.
Facebook produces reaction sediment.
Instagram produces image sediment.
X produces impulse sediment.
LinkedIn produces career sediment.
Marketplaces produce rating sediment.
The AI content industry produces language sediment.

The common denominator is the same: reliable distinction becomes scarce.

The old colonial model extracted ore and left behind a hole.

The new platform model is more cunning. It makes the person feel that he is mining value himself, while in reality he is sifting through a sediment basin built by someone else.

The person does the work.
The person gives the data.
The person gives the attention.
The person carries the nervous cost.
The platform collects rent.

The market is not one stupid head. It is a mixture of fear, haste, greed, experience, chance and missing information. In some places the market punishes packaging very quickly. A bad tradesman disappears. A bad restaurant gets empty tables. A crooked wall does not stand because of a LinkedIn post.

But in information noise the market becomes slow, tired and expensive.

That is exactly where platform profit is built.

The market buys what it does not have time to verify. Not always out of stupidity. Often out of lack of time. Often out of fear. Often because everyone else is playing the same game.

If a person looks like an expert, speaks like an expert, is shared like an expert — perhaps he is an expert?

That is how packaging becomes evidence.

The dilution of value may begin as a side effect. No one has to say: let us dilute value.

It is enough that visibility becomes more important than work. That packaging becomes evidence. That “expert”, “strategist”, “innovator” and “creator” become stickers.

But once confusion starts producing profit, it becomes a maintained condition.

Noise was first a side effect. Then someone discovered that in noise one can sell earplugs, noise reduction, curated selection, paid access and expert help.

From that moment on, noise is no longer an accident.

It is a business model.

Who pays for it?

The one who still actually does something.

The user pays with time.
The employer pays with wrong people.
The worker pays with self-marketing.
The small maker pays with invisibility.
Society pays with declining trust.
The end customer pays with money.

The platform pays the least.

It sells the well, the shovel, the sieve and the premium bucket. If the find is sludge, it says: you searched incorrectly, filter better, pay more.

The old world was not more honest. Before LinkedIn there were recommendation letters, acquaintances, party cards, closed clubs, inherited positions, the right boys in the right rooms.

Fraud is not new.

What is new is its industrial distribution.

This is old filth in a new form.

Bread and circuses. Except now the public no longer sits in the stands. Everyone has to climb into the arena. Everyone performs his own small number in order to get near the bread.

Grateful to share.
Proud to announce.
Five lessons I learned.
Thanks to the team.
The next chapter.

The circus remained.

The bread became conditional.

The clown now has to write his own CV.

From here the larger picture begins.

Scattered worlds of thought. Scattered life attitudes. Scattered values. Great confusion.

In Biblical language: before the flood, the world is out of order. Not merely “sinful”, but without measure. Boundaries, responsibility, relation, work, shame — everything is mixed.

The modern flood does not come from water.

It comes from noise.

Everyone speaks. Everyone sells. Everyone brands. Everyone has his own truth. In the end the question is no longer who is right.

The question is whose boat is still not leaking.

And immediately someone appears selling a ticket to Noah’s ark.

Subscribe for access.
Join the closed network.
Buy premium.
Get curated knowledge.
Enter the community.
Be among those who know.

The platform does two things at once: it floods the space with noise and then sells access to a higher deck.

It is Noah’s ark without Noah.

Only the ticket office.

In the Bible, Noah is saved not because he has a better narrative. He builds a ship. Timber, pitch, measure, work.

Again, the logic of the brick.

The real Noah builds the hull. The false Noah sells the certificate.

A drought of firm structures means systems do not collapse immediately.

First they become liquid.

First language breaks down.
Then trust breaks down.
Then responsibility breaks down.
Then the institution breaks down.
Finally the person breaks down, because he has to carry all of it alone.

Structure is not always good. Structure can be a prison. Nomenklatura. Professional monopoly. Bureaucratic gatekeeping. The network of “our people”. Old structures often protected precisely those who kept the system locked.

But the absence of structure does not make a person free.

It makes him defenceless.

The question is not the destruction of structure. The question is who guards it and against whom it works.

Structure can also be protection: a wall against the wind, a rule for the weaker side, professional skill against the fraudster, a contract against a promise, reputation against a mask.

When structures disappear, free people do not win.

Slippery people do.

Voltaire said: one must cultivate one’s garden. The Bible says the same through another door: by their fruit you shall know them.

A person was not given an endless comment section.

He was given a garden.

Soil. Boundary. Work. Repetition. Responsibility.

Death by comfort begins when the garden is left uncultivated, but a vision document is written about it.

Process instead of work.
Communication instead of responsibility.
Image instead of skill.
Platform instead of ground.
Profile instead of garden.
Visibility instead of fruit.

Comfort does not kill with a blow.

It takes away the muscle.

A person no longer knows how to do, only how to order. He no longer knows how to repair, only how to complain. He no longer knows how to distinguish, only how to scroll. He no longer knows how to cultivate, only how to judge other people’s gardens.

A garden is not romance.

A garden is boundary, work and repetition. It cannot be ordered. It cannot be replaced by a subscription service.

When a person gives his garden to a platform, he receives a profile in return.

A profile bears no fruit.

The garden is structure. Comfort is weed. When a person no longer cultivates, the system begins to cultivate him.

Kärt Pormeistri paradoks: Sildaru kui lava, geenivaramu kui püha graal

Kärt Pormeistri Sildaru-käsitlus algab kohast, millega on raske vaielda: laps ei ole tõuhobune, lapse raha ei kuulu vanemale ning tippsport ei anna õigust last alandada, murda või kasutada. Rahaasjas on olemas ka kohtulik alus. Tõnis Sildaru mõisteti süüdi oma alaealise lapse vara omastamises eriti suures ulatuses. Seda ei ole mõtet valgeks pesta.

Aga just siin tuleb vahe sisse tõmmata. Üks asi on kohtuotsus omastamises. Teine asi on see, kuidas Pormeister selle loo avalikku ruumi tõi, millise rolli ta endale võttis ja milliste vahenditega ta süüdistusraami üles ehitas. Ta ei piirdunud kohtuotsuse seletamisega. Ta võttis perekonnaloo, pani sellele juristi pitseri, ühendas selle salvestiste, YouTube’i, ERR-i ja institutsionaalse survega ning muutis selle avaliku moraalikohtu looks.

Seega ei ole küsimus ainult selles, mida Tõnis Sildaru tegi. Küsimus on ka selles, mida Pormeister selle looga tegi.

Sildaru oli lihtne lava. Geenivaramu on süsteem. Geenivaramu on püha graal. Seda Pormeister samasuguse mõõgaga ei rünnanud.

Pormeistri enda kanal annab võtme kätte. “See siin pole õigusteenus ega õigusnõu andmine, see on niisama mölavalang.” Väga mugav lause. Sellega saab rääkida juristi autoriteediga, aga vajadusel vastutuse pealt kõrvale astuda. Kui mõte töötab, on see juristi selgitus. Kui küsimus läheb täpseks, on see lihtsalt möla.

See ongi formaat: vastutuseta autoriteet.

Sildaru loos töötas see eriti hästi. Juristi hääl, sisulooja lava, moraalne kindlus, aga ukse kohal silt: ärge võtke liiga tõsiselt, see on mölavalang. Avaliku moraalikohtu jaoks ideaalne segu. Süüdistusel on kaal, vastutusel kummist seinad.

“Tõuhobuse” kujund ei olnud Pormeistri leiutis. See oli varasemast kohtulikust raamistikust võtta. Pormeister tõstis selle esile, muutis loosungiks ja pani oma avaliku süüdistuse etteotsa. Nii sai kohtulikust kujundist moraalne relv. Kujundeid võib kasutada, aga kui jurist võtab kohtu sõnastuse ja teeb sellest avaliku sõjapasuna, siis ta ei seleta enam ainult õigust. Ta ehitab süüd.

Rahaasjas oli tal tugev pind all. Seda ei pea vaidlustama. Aga Pormeister ei jäänud rahaasja juurde. Kohtu kujundist sai tema pealkiri, tema süüdistusraam ja tema nähtavuse vedur. Tõuhobuste loost võttis ta nimetuse ja tegi sellest endale veohobuse.

Sildaru loo kõige libedam koht ei ole omastamise kohtuotsus, vaid helide ja videote avalik kasutamine. Pormeister käitub salvestistega nii, nagu need oleksid juba läbi valgustatud. Kui Tõnis Sildaru räägib salasalvestistest ja vaidleb nende kasutamise eetika üle, siis olevat see märk, et salvestised on autentsed. See on juristi kohta mugav ja ohtlik hüpe.

Reaktsioon ei ole ekspertiis. Ebamugavus ei ole failiahel. Kaitsev toon ei tõenda, et lõik on terviklik, muutmata, õigesti ajastatud ja kontekstist välja rebimata. Salvestise autentsus tähendab enamat kui tuttav hääl või ebameeldiv stseen. See tähendab päritolu, ajatempleid, terviklikkust, säilitamisahelat, montaažijälgede puudumist ja kogu olukorra konteksti. Avalikkusele seda kihti ei näidatud. YouTube ei ole kohtuekspertiis, ERR ei ole heliforensika labor ja juristi kindel toon ei muuda faili kontrollituks.

Juristlikult aus lause oleks olnud kuiv: salvestised võivad olla ehtsad, kuid avalikkusele ei ole näidatud sõltumatut tehnilist kontrolli nende päritolu, terviklikkuse ja muutmata säilimise kohta. Selline lause ei tee aga tormi. See ei ehita moraalset plahvatust. See ei kanna avalikku hukkamist. Seepärast valiti teine tee.

Siit jõuame 2024. aasta auku. Toona oli seis selline: kehalise väärkohtlemise ja ähvardamise haru ei kandnud, omastamise haru kandis. Üks osa liikus edasi, teine mitte. Kui 2018–2019 helid, videod ja fotod olid nii kõnekad, siis kus need olid ajal, kui prokuratuur hindas vägivalla ja ähvardamise kahtlustust? Kui need olid menetluses olemas, miks need süüdistust ei kandnud? Kui neid menetluses ei olnud, miks neid seal ei olnud? Kui need olid kellegi käes aastaid, miks hakkasid need liikuma hiljem, siis kui menetluslik tee oli ühes harus kinni, aga avalik häbistamisväärtus veel alles?

See ei tee materjali automaatselt valeks. Küll aga teeb see ajastuse kõnekaks. Materjal, mis ei kandnud kohtulikus vägivallaharus või jäi sealt üldse välja, hakkas hiljem kandma avalikus häbipostis. See ei ole enam ainult õigus. See on surve.

Pormeistri kõige raskem samm ei ole isegi salvestiste kasutamine. Kõige raskem on küsimus, miks Tõnis Sildarult ei võetud toona alaealise Henry Sildaru hooldusõigust. See ei ole süütu imestus. Hooldusõigus tähendab riigi sekkumist vanema ja lapse suhtesse. Seda ei arutata möödaminnes nagu järjekordset moraalset nupukest. See eeldab tõendeid, lastekaitse tööd, lapse heaolu hindamist, kohtu kontrolli ja lapse enda olukorra arvestamist.

Kui 2024. aastal vägivalla ja ähvardamise haru ei kandnud, siis enne hooldusõiguse küsimuse õhku viskamist tuleb vastata palju kuivematele küsimustele. Kas need materjalid olid lastekaitse, prokuratuuri või kohtu käes? Kas neid hinnati lapse heaolu seisukohalt? Kes kontrollis nende päritolu ja konteksti? Mida arvestati Henry enda olukorra kohta? Ilma nende vastusteta ei ole “miks hooldusõigust ära ei võetud?” enam juristi küsimus. See on avalikku ruumi visatud kirves. Ja kirves teeb oma töö ka siis, kui hiljem öeldakse, et ainult küsiti.

Siin paistab Pormeistri paraprokuröri roll kõige selgemalt. Ta ei olnud enam lihtsalt jurist, kes selgitab. Ta oli korraga seletaja, vahendaja, sisulooja, ERR-i hääl, moraalikohtu prokurör ja avalik võimendaja. Kui prokurör kasutab tõendit, on menetlus. Kui kohus hindab tõendit, on vaidlus ja kaitseõigus. Kui ajakirjanik avaldab materjali, vastutab toimetus. Pormeistri puhul jooksis materjal läbi YouTube’i, ERR-i, institutsioonide ja moraaliraami. Kontrollikiht jäi uduseks, süüdistus oli selge.

See on paraprokuratuur: mitte riiklik süüdistus, vaid avaliku moraalikohtu süüdistus. Ja “mölavalang” on sellele mugav vihmavari. Kõlab nagu vastutusest loobumine, aga töötab nagu autoriteedi võimendi.

Temaga otse vaielda pole seetõttu eriti mõtet. Mitte siis, kui eesmärk on teda ümber veenda. Tema platsil on mikrofon tema käes, publik tema oma ja raam ette valmis: kes küsib salvestiste terviklikkuse, ajastuse või hooldusõiguse menetlusliku aluse kohta, selle saab lükata järgmisse kasti — kas te kaitsete väärkohtlemist? Nii muutub täpsust nõudev küsimus moraalseks süüdistuseks küsija vastu.

Seetõttu ei ole mõistlik vaielda temaga. Mõistlik on vaielda tema meetodi üle. Tema ei ole publik. Tema on näide.

Tellimust ei saa väita. Andmed puuduvad. Ei saa kirjutada, et keegi maksis, käskis või suunas. Aga funktsioon on nähtav. Vana materjal tuleb välja sobival hetkel. Sellele annab kaalu juristi autoriteet. Platvormiks on YouTube, võimendiks ERR, kõrvaltoimeks institutsioonide reaktsioon. Lõpptulemusena antakse avalikkusele süüdlane ette. Raha ei pea liikuma. Maine liigub. Nähtavus liigub. Eksperdistaatus liigub. Ligipääs avalikule areenile liigub.

See võib olla huvide kattumine. Võib olla tellimuseta tellimustöö. Võib olla juhus, mis käitub nagu meetod. Tulemus on siiski sama: ühe poole materjal saab juristi pitseri ja läheb avalikku ringlusse enne, kui kõik tõendikihid on päriselt nähtavad. Seda nimetatakse surveks.

Ja nüüd geenivaramu.

Pormeistri tegelik erialane põld ei ole Sildaru, freestyle-suusatamine ega perekonnadraama. Tema tugev alus on geeniandmed, terviseandmed, andmekaitse ja teadusuuringute läbipaistvus. Ta on kirjutanud geeniandmete töötlemise läbipaistvusest ja töötanud Tartu Ülikooli genoomika instituudis. Ta ei vaadanud süsteemi kõrvalt. Ta oli süsteemi sees.

Geenivaramu ei ole ühe pere vaidlus. Geenivaramu on riik, ülikool, teadus, registrid, tervishoid, genoom, personaalmeditsiin, tulevikuravi ja andmekapital. Seal ei ole mängus ühe lapse auhinnaraha, vaid sadade tuhandete inimeste bioloogiline ja terviseandmeline vara. See on püha graal.

Just seal ei kuule me sama häält. Seal ei tule mõõk välja. Seal on ettevaatus, menetlus, õiguspärasus, läbipaistvus, vastutuse alus ja sõnastused, mis ei lõhu ust. Seal kirjutab jurist pastakaga. Sildaru puhul tuli mõõk.

Kui Pormeistri Sildaru-loogikat ausalt edasi viia, peaks järgmine lause olema sama lihtne: kodanik ei ole biopanga tooraine. Aga seda lauset ei tule.

Sildaru puhul küsitakse, kas isa kasutas lapse raha ja tööd enda kasuks. Geenivaramu puhul tuleks küsida, kas riik, ülikool ja teadussüsteem on saanud Eesti inimeste bioloogilise ning terviseandmelise kapitali pikaajaliseks kasutusvaraks. Kas inimene, kes andis proovi teaduse, rahvatervise ja parema ravi nimel, sai päriselt aru, kuidas tema andmeid tulevikus ühendatakse, uuendatakse, analüüsitakse, jagatakse ja väärtuseks muudetakse?

Seadus võib olemas olla. See ei lõpeta küsimust. Kõik seaduslik ei ole inimesele arusaadav. Kõik teaduse nimel tehtu ei ole võimusuhtest vaba. Kõik rahvatervise lipu all seisev ei ole süütu.

Sildaru puhul on üks nägu. Geenivaramu puhul on süsteem. Ühte saab avalikult ruunata. Teise vastu minnes tuleb minna Tartu Ülikooli, riigi, teadusprestiiži, tervishoiupoliitika ja omaenda tööjälje vastu. Seal muutub mõõk pastakaks. Tühjaks pastakaks. Jälge ei jää.

Pormeistri puhul ei ole küsimus selles, kas ta tohib Sildarut kritiseerida. Tohib. Küsimus on selles, miks tema keel muutub. Kui sihtmärgiks on süsteem, tuleb ettevaatus. Kui sihtmärgiks on institutsioon, tuleb menetlus. Kui mängus on terviseandmed, laborid, registrid ja vastutus, tuleb juristlik pidur. Aga kui sihtmärgiks on üks inimene, üks perekond ja üks avalik nägu, siis pidur kaob. Siis on salvestis moraalikohtu kütus. Siis on hooldusõigus avaliku surve küsimus. Siis on “laps ei ole tõuhobune” mitte enam kujund, vaid lipukiri.

See ei ole lihtsalt stiilivahe. See on valikuline õiglus.

Pormeistri paradoks on lihtne. Sildaru on lihtne lava: üks mees, üks perekond, üks hääl lindil, üks avalik süüdlane. Geenivaramu on püha graal: sadade tuhandete inimeste geeni-, tervise- ja sugupuuandmed, Tartu Ülikool, riik, teadus, registrid, tulevikumeditsiin ja andmekapital.

Sildaru puhul saab võtta kohtu “tõuhobuse”, panna sellele oma sadula ja teha sellest brändi veohobuse. Geenivaramu puhul peaks küsima, kas terve rahvas on tehtud biopanga veoloomaks. Seda Pormeister samas hääles ei küsi.

Pormeister ei ole süsteemipurustaja. Ta on süsteemi sees lubatud moraaliprokurör. Ta lööb siis, kui sihtmärk on üksik, nähtav ja mugav. Seal, kus küsimus puudutab sadade tuhandete Eesti inimeste bioloogilist andmevara ja süsteemi, mille sees ta ise töötas, muutub toon ettevaatlikuks.

Sildaru puhul on mõõk väljas: nimi, nägu, süüdistus, helid, moraalne otsus, isegi hooldusõiguse küsimus. Geenivaramu ees muutub mõõk tühjaks pastakaks.

Süsteem jääb terveks. Jälge ei jää.

Saagem suureks vaimult

 

On kummaline, kui harva üks arvamusartikkel inimest päriselt puudutab. Mitte ei ärrita, mitte ei sunni poolt valima, vaid puudutab.

Jüri Reinvere tekst eestlastest ja iirlastest puudutas just sellepärast, et seal ei olnud tavalist väikeriiklikku kibestumist ega lõputut administratiivset mõtlemist. Seal oli midagi palju olulisemat: küsimus sellest, kuidas üks rahvas iseennast näeb.

Iirlased on suutnud teha oma rahvusest maailmas nähtava nähtuse. Nad ei häbenenud oma aktsenti, muusikat, folkloori ega diasporaad. Vastupidi — nad muutsid selle jõuks.

St. Patrick's Day ei ole enam ammu ainult iirlaste püha, vaid üleilmne identiteedi sümbol. Riverdance ei olnud lihtsalt tantsuetendus, vaid terve rahva eneseteadvuse eksport maailma.

Eestlased on olnud teistsugused. Meie tugevus on olnud vaikuses, visaduses ja püsimises. Me säilitasime oma keele läbi sajandite, olukorras, kus suuremadki rahvad kadusid või murdusid.

Kuid samal ajal õppisime me ennast vähendama. Me õppisime mitte liiga palju silma paistma. Mitte liiga valjusti rääkima. Mitte liiga uhked olema.

Ja ometi elab täna tohutu osa eestlusest väljaspool Eestit. Soomes, Rootsis, Kanadas, Saksamaal, Inglismaal, Austraalias. Mõni ehitab maju Helsingis, mõni juhib laborit Berliinis, mõni kirjutab muusikat Londonis, mõni õpetab Toronto koolis eesti keelt.

Nad kõik kannavad midagi Eestist edasi. Kuid erinevalt iirlastest puudub meil siiani kindel arusaam, et ka see on Eesti.

Me räägime endiselt „ära läinutest“, nagu oleks lahkumine pooleldi truuduse murdmine. Me mõõdame eestlust liiga sageli aadressi järgi. Aga kultuur ei ela registrites ega ministeeriumides. Kultuur elab keeles, mälus, lugudes ja selles kummalises sisemises tundes, et sa kuulud kuhugi isegi siis, kui oled kaugel.

Selles mõttes meenub paratamatult Jakob Hurda üleskutse:

„Saagem suureks vaimult.“

Võib-olla oleme me seda mõtet liiga kaua lugenud vaikselt ja tagasihoidlikult, nagu lohutust väikesele rahvale. Tegelikult on see üleskutse. Mitte saada suureks arvult või jõult, vaid lõpetada iseenda vähendamine.

Sest eestlase suurim oht ei ole alati väljastpoolt tulev surve. Mõnikord on selleks meie enda sisemine ettevaatlikkus, harjumus öelda: „Ah, mis nüüd meie.“

See sama tunne, mille tõttu mõni andekas inimene jääbki kusagile varju, mõni diasporaas elav eestlane muutub nähtamatuks ja mõni kultuuriline võimalus jääb kasutamata.

Iirlased tegid oma diasporaast müüdi ja jõu. Meil seisab see töö alles ees.

Aga võib-olla algabki see hetkest, kui eestlane lõpetab vabandamise oma eestluse pärast. Kui ta ei tunne enam vajadust sulanduda halliks, rääkida vaiksemalt või peita oma juuri kuhugi taskupõhja. Kui ta saab aru, et väike rahvas ei püsi ainult rahvaarvu abil, vaid kujutlusvõime kaudu.

Rahvas kaob palju varem oma mõtetest kui kaartidelt.

Inspireeris: Jüri Reinvere artikkel Postimehes „Me oleme valgusaastate kaugusel sellest, mis iirlased on teinud“.

 

 

Vastuseks "Kes jääb romaaniaastast välja?"

 

Mõtlesin, et panen selle siia.

See ei ole päris arvustus.
Ja ei ole ka päris kaitsekõne.

Pigem katse vaadata kõrvalt teksti, mille olen ise kirjutanud.
Mitte autorina, vaid lugejana, kes küsib:

mis üldse mahub kirjandusse ja mis jääb ukse taha?

Tõenäoliselt see ei sobi ajakirja.
Aga võib-olla sobib siia.

(Kes tahab, loeb.)

 

 

 

Käesolev mõtisklus lähtub Valner Valme romaaniaasta ülevaatest „Romaaniaasta 2020 — läbitud etapp“, mis ilmus ajakirjas Looming (nr 3, 2021) ning on kättesaadav ka ERR-i kultuuriportaalis:

https://kultuur.err.ee/1608154249/valner-valme-romaaniaasta-2020-labitud-etapp

Romaaniaasta kokkuvõtted on kirjandusväljal vajalikud. Need loovad korraks pildi, annavad mõõdu, joonistavad välja hetke eelistused ja pettumused. Ühtlasi on need vältimatult ülekohtused. Mitte pahatahtlikkusest, vaid žanri enda loomusest: üks pilk peab haarama väga palju, väga erinevat, sageli ka väga kiiresti. Mõni teos saab seal rohkem ruumi, mõni vähem, mõni taandub paari märksõna peale. Nõnda kujunebki nähtamatu hierarhia, kus osa romaane astub kirjandusaasta sisse peaukse kaudu, osa lastakse korra eesruumi, osa jääb ukse taha.

Küsimus ei ole ainult selles, milline romaan on õnnestunum, milline vähem õnnestunud. Küsimus on ka selles, millised elukogemused üldse mahuvad meie kirjanduslikku lugemisrežiimi. Mida peetakse “päris” romaani vääriliseks materjaliks, mida liigseks, tooreks, ülepaisutatuks, vormituks, ebapuhtaks. Millal tuntakse ära kunstiline pinge, millal tembeldatakse sama aine lihtsalt “rämeduseks”. Millal nähakse ühiskondlikku haava, millal ainult autori liigset hoogu.

On romaane, mida saab lugeda turvalise esteetilise distantsiga. Neis võib olla traagikat, surma, vägivalda, moraalset allakäiku, aga lugeja jääb ometi kindlale pinnale. Tekst on talle sõnakuulelik, maailm allub seletusele, õudus on doseeritud, tegelased püsivad äratuntavates piirides. Selline lugemine on mugav ka kriitikule: ta saab hinnata vormi, tooni, kompositsiooni, ilma et peaks liiga sügavale laskuma sellesse, mida tekst endast väljapoole kaasa toob.

Aga on ka teistsuguseid romaane. Neid, mille aine ei lase ennast kergesti viisakaks kirjanduseks ümber tõlkida. Neid, kus haigus ei ole süžeevahend, vaid keskkond. Kus psüühiline murdumine ei ole eksootiline karakteriviga, vaid elu enda surve all toimuv lagunemine. Kus meditsiin, sotsiaalsüsteem ja hooldus ei ilmu päästva taustana, vaid osalevad ise inimese ümberkujundamises, mõnikord lausa tema hävitamises. Kus ravimid ei ole neutraalne ravi, vaid muudavad mälu, taju, tahtejõudu, iseloomu. Kus vägivalla vorm ei ole ainult löök või nuga, vaid ka allkiri, diagnoos, hooldusotsus, hilinemine, vaikimine, juhis, järjekord, puuduv vastus.

Selline materjal tekitab kirjanduses ebamugavust. Mitte ainult lugejas, vaid ka kriitilises keeles endas. Sest seda ei saa käsitleda üksnes vormiküsimusena. Kui tekst puudutab vaimse tervise süsteemi, hoolduse, ravi, sõltuvuse, puude, institutsionaalse võimu ja sotsiaalse mahajätmise teemat, siis on väga kerge öelda: liiga palju, liiga tume, liiga tihe, liiga räige. Ja mõnikord on see tähelepanek osaliselt õige. Mõni romaan ongi liiga tihe, mõni kujund liigne, mõni lõik vajaks rangemat toimetajakätt. Aga oht algab sealt, kus vormiline etteheide muutub viisakaks viisiks aine enese kõrvale nihutamiseks.

Sest ka kannatusel on oma esteetika. Mitte ilus esteetika, vaid oma kuju, rütm, keel. Inimene, kes on kaua elanud haiglas, hooldusvõrgus, järjekordades, sõltuvuse ja ravi vahel, ei räägi enam tingimata selges, sümmeetrilises, hästi komponeeritud proosas. Tema teadvus on killuline, ärritunud, kramplik, irooniline, ropp, vahel lausa segane. Kui kirjandus tahab säärase kogemuse sisse minna ausalt, mitte dekoratiivselt, peab ka keel muutuma. Siit tekibki pinge: kas kriitik loeb seda kui vormilist puudujääki või kui kogemuse enda õigustatud avaldumisviisi?

Võib-olla on küsimus veelgi laiem. Võib-olla ei häiri meid sellistes romaanides mitte ainult stiil, vaid see, et need võtavad sõna nende nimel, kes tavaliselt jäävad kultuuris nähtamatuks. Invaliidid, psühhiaatrilised patsiendid, hooldajad, ravimist sõltuvad inimesed, sotsiaalsüsteemi vahele jäänud, krooniliselt haiged, need, kelle elu ei ole kangelaslik ega ka inspireeriv. Nende lood ei sobitu hästi eduloo ega ka elegantse kaotuse mudeliga. Nad ei ole “ilusad kannatajad”. Nad ei kanna oma häda väärika vaikusega. Nad on sageli tüütud, katkised, hirmunud, vihased, sõltuvad, vahel ebaõiglased, vahel lausa vastikud. Aga just sellepärast on nad kirjanduses olulised. Mitte hoolimata sellest, vaid selle tõttu.

Kui romaan toob sisse umbes tuhande inimese koondportree, siis ei tähenda see statistilist raportit ega sotsioloogilist tabelit. See tähendab, et üksiktegelased on kirjutatud paljude elusaatuste pealt. Nad ei ole üks ühele äratuntavad, vaid tihendatud. Nad kannavad endas rohkem kui ühte lugu. Selline kirjutamisviis ei ole vabandus ega kaitsekõne. See on üks väheseid võimalusi rääkida nähtusest, mis muidu hajub üksikjuhtumiteks. Sest süsteem armastab väga üksikjuhtumeid. Üksikjuhtum ei kohusta millekski. Koondportree juba kohustab.

Mulle tundub, et just siin tekibki kriitika ja säärase romaani vahele kuristik. Kriitik küsib: kas see on usutav, kas see on piisavalt fokusseeritud, kas see ei lähe liiale? Autor küsib vastu: kas te tõesti arvate, et see maailm ise ei lähe liiale? Kas te kujutate ette, et ravimist, haiglast, psühhiaatriast, hooldusest, vägivallast ja sotsiaalsest kadumisest saaks kirjutada ainult peene distantsiga? Kas kõik, mis ei mahu korralikku kirjanduslikku puhtusesse, tuleb lugeda liialduseks?

Romaaniaasta kokkuvõte võibki eksida mitte üksikdetailis, vaid lugemisviisis. Ta võib märgata intriigi, aga jätta tähelepanuta süsteemi. Ta võib märgata rämedust, aga jätta märkamata selle põhjuse. Ta võib näha vaimuhaiglat, aga mitte seda, et tegelikult kirjutatakse laiemalt abitusest, kontrollist, ravimitest, hooldusest, lapsepõlvetraumast, inimeseks jäämise piiril olemisest. Ta võib nimetada tegelase valesse ametisse, pidada sanitari arstiks, ja nõnda nihkub paigast terve võimuskeem, millele romaan on üles ehitatud. See pole enam lihtsalt detailiviga, vaid märk sellest, et tekstist on läbi mindud pigem märksõnade kui sisemiste telgede kaupa.

Siinkohal kerkib esile veel üks küsimus, mida harva sõnastatakse: toimetamine. Sageli öeldakse selliste romaanide kohta, et need mõjuvad vähese toimetamistöö tulemusena — ebaühtlane keel, liigne materjal, kohati kontrollimatu intensiivsus. Ka see võib olla osaliselt õige. Ent sellel on ka teine, harvemini nähtav pool.

On tekste, mille puhul toimetamine ei ole ainult tehniline töö, vaid ka risk. Kui romaan puudutab psühhiaatriat, ravimisõltuvust, sotsiaalsüsteemi kitsaskohti, institutsionaalset vägivalda, siis ei ole toimetaja roll enam pelgalt keele silumine. Ta satub sisuliselt kaastegijaks materjalis, mis võib olla ebamugav, konfliktne, isegi ohtlik oma üldistustes.

Ei ole haruldane, et käsikirja vastu tuntakse esialgu huvi. Nõustutakse, lubatakse, nähakse potentsiaali. Aga pärast süvenemist algab taganemine. Tuuakse esile ajapuudus, muud kohustused, formaalsed põhjused. Tegelik põhjus jääb sageli nimetamata.

Mis siis tegelikult hirmutab?
Võib-olla mitte niivõrd tekst ise, kuivõrd selle tagajärjed.
Hirm eksida piiride suhtes: kas see on ilukirjandus või süüdistus?
Hirm olla seotud materjaliga, mis puudutab konkreetseid süsteeme ja inimesi.
Hirm, et tekst ei allu täielikult “parandamisele” — et seda ei saa teha viisakaks ilma seda murdmata.
Ja võib-olla ka hirm selle ees, et toimetamine ei tähendaks siin ainult keele korrastamist, vaid ka eetilist valikut: kui palju toorest materjali jätta alles.

Sellisel juhul sünnib paradoks. Väljast vaadates paistab romaan vähese toimetamistööna. Tegelikult võib see olla romaan, mida ei ole tahetud lõpuni toimetada. Vahe ei ole semantiline, vaid sisuline.

Kui toimetajaks on märgitud “Nemo Null”, võib see mõjuda iroonilise või isegi provokatiivse märgina — “mitte keegi”. Aga see võib osutada ka olukorrale, kus vastutuse võtmine selle teksti eest ongi jäänud lõpuks autorile endale. Mitte valikuna, vaid sunnina.

See ei vabasta teksti kriitikast. Aga see muudab küsimust.
Mitte ainult: miks see romaan on selline?
Vaid ka: miks ei olnud võimalik, et see oleks olnud teistsugune?

Kas see oli hirm teksti ees või hirm süsteemi ees?

Võib-olla ei ole küsimus ainult selles, milline oli üks või teine romaaniaasta. Ehk on küsimus selles, keda meie kirjandus tahab endasse mahutada ja keda mitte. Kes on piisavalt puhas, piisavalt vormistatud, piisavalt “kirjanduslik”, et saada nähtud. Ja kes jääb liiga haigeks, liiga vihaseks, liiga tooreks, liiga ebamugavaks.

Niisuguste romaanide puhul ei peaks esimene küsimus olema, kas need on liiga tumedad. Pigem võiks küsida, miks meie lugemisviis nii sageli heledat eelistab.