neljapäev, 18. juuni 2026

Musk’s Tightrope: Wealth, Starlink, the Front Line, and the Old Shadow of the War Industrialist

 


Scope Note

This essay does not claim that Elon Musk caused the war in Ukraine, acquired Ukrainian mineral assets, entered into a secret arrangement with Russia, or personally directed military operations. It examines a narrower and more uncomfortable question: what happens when a privately controlled communications network becomes part of a war’s nervous system while its owner’s strategic and financial position rises.

The argument is analytical and interpretive. It distinguishes between proven facts, public reporting, business interests, political risk, and propaganda frames that may later be built around those facts. Where the text discusses possible accusations against Musk or Starlink, it treats them as accusation frames, not as verdicts.

 

 

This essay does not claim that Elon Musk caused the war, acquired Ukrainian mineral assets, or entered into a secret arrangement with Russia. It examines a narrower and more uncomfortable question: what happens when a private communications network becomes part of a war’s nervous system while its owner’s strategic and financial position rises.

When speaking about Musk, it is no longer enough to talk about Tesla, rockets, and a large ego. The war in Ukraine has revealed another dimension: the man is not merely selling a car, a rocket, or satellite internet. He stands at a point where connectivity, government contracts, war, minerals, and political pressure run into the same knot.

There is no need here to claim that Musk started the war, acquired Ukrainian mines, or signed a secret deal with anyone. Those would be cheap and unproven claims. The real tension lies elsewhere. A business interest does not live only in ownership. A business interest can mean access, position, dependency, contract, a layer of control, and a valve.

Starlink is precisely such a valve.

It can be switched on. It can be restricted. It can work in one area and not in another. It can be allowed for one user group and denied to another. It can be civilian communications, but in war that same connection becomes part of fire control, drones, intelligence imagery, and the chain of command. If a connection can be regulated, then it is no longer merely a service. It is leverage.

The war in Ukraine made this visible.

Starlink was activated for Ukraine right at the beginning of the full-scale war. At first, it could be presented as a humanitarian gesture: internet for a country under bombardment. But very quickly the meaning changed. If a connection keeps a state, a military unit, a drone, fire control, evacuation, and intelligence imagery functioning, then it is no longer ordinary internet. It is the nervous layer of war.

And now comes the fact that cannot be left out: Musk’s wealth rose during the years of the Ukraine war on a scale that is no longer an ordinary fluctuation in billionaire rankings. In 2021, he was already a historically rich man. In 2022, when Russia launched its full-scale war against Ukraine, his wealth was estimated in the hundreds of billions. After SpaceX’s 2026 stock market debut, talk had already moved into the trillion-dollar range.

That cannot be written directly onto the account of the Ukraine war. That would be too simple and too stupid. Musk’s paper value moved through a combination of Tesla, SpaceX, Starlink, artificial intelligence, investor belief, government contracts, the space market, and stock-market mania. But the timing is politically poisonous. During the war, Starlink became a symbol of battlefield communications, drones, targeting, national resilience, and military command. At the same time, SpaceX’s strategic value grew, the Pentagon needed satellite communications, allies were learning a new kind of war, and states understood that a communications network can be as important as a tank battalion.

Musk’s wealth did not rise in empty space. It rose in a world where war proved that connectivity can be the nervous system of a weapons system.

Here comes the first division: the ability to strike at distance and the physical front line.

The ability to strike at distance means: how far you can make the enemy feel pain. Moscow, the Kapotnya refinery, Rostov, Crimea, bridges, airfields, oil infrastructure, drone swarms, satellite imagery, targeting, Starlink. This is the upper floor of war — visibility, communications, strike depth, psychological pressure.

The physical front line means: who holds the ground. Village, road, high ground, trench, minefield, artillery, infantry, rotation, evacuation of the wounded. This is the lower floor — blood, mud, ammunition, land.

Starlink belongs to the first floor, but its effect reaches into the second. It does not take a village. It does not hold a trench. But it gives eyes, nerves, and a chain of command to those who take or hold villages. When Starlink works, a unit is connected. When Starlink is restricted, darkness appears. If Starlink can be regulated geographically or by user, then it is no longer merely communications. It is a valve.

That is why it is wrong to speak only of “capability.” Capability sits in a spreadsheet. Ability exists at night. In Ukraine’s case, the question is not only whether they have drones, satellites, and Starlink. The question is whether they can use all of it repeatedly so that Moscow, Crimea, Rostov, and refineries become uncomfortable places for the Russian rear.

The ability to strike at distance shows how far the war reaches. The physical front line shows who pays for land in blood and whether they can keep it.

Then comes the question of minerals.

Musk does not need to own a mine in Ukraine. That would be too simple an accusation and too easy to dismiss. A business interest can be much quieter and much stronger: access, position, contract, supply chain, dependency, a layer of control.

Ukraine has critical minerals: lithium, graphite, titanium, manganese, uranium, possible rare metals, gas, coal, metals. Some are in Ukrainian-controlled areas. Some lie on military maps. Some are under Russian control or close to it. If Kyiv can no longer physically hold territory, then on paper the mineral may remain Ukrainian, but access is determined by the front line.

Law does not mine ore. Ore is mined by whoever can hold the area, secure it, feed it, power it, and move it out by rail or through a port.

Here is the hard formula:

Starlink controls connectivity.
The front line controls minerals.
A contract controls only what someone can actually access.

If some of Ukraine’s mineral wealth remains under a Russian soldier’s boot, then the smell of old power politics appears. Not necessarily some direct deal between Musk and Putin. That would be too direct and too convenient. Rather, it is a Molotov–Ribbentrop-type logic in a new package: first the map is changed by force, then comes “territorial reality,” then negotiations, then risk assessment, then intermediaries, then business says: we do not do politics, we merely operate in the world as it exists.

That is more unpleasant than a conspiracy theory. A conspiracy theory wants one secret agreement. The real world often works without a signature. It is enough for a situation created by force to last long enough for business to begin taking it into account.

Here Krupp enters the picture.

Krupp is not Musk. Musk is not Krupp one-to-one. The parallel does not work in that crude way. But Krupp shows how a private company, war industry, the state, and moral responsibility can melt into one another.

Bertha Krupp inherited the Krupp industrial empire. Gustav Krupp became its public head and bearer of the family name. “Dicke Bertha,” or Big Bertha, tied the Krupp name to weapons, scale, and the state war machine. Later came the Nazi regime, rearmament, forced labor, plunder in occupied territories, and finally Lex Krupp.

Hitler did not make Bertha the ruler. Quite the opposite. Bertha was already at the center of the ownership axis. With the 1943 Lex Krupp, ownership was reshaped so that Alfried Krupp became the sole master. Other heirs were pushed aside, family ownership was concentrated, and the company was made a more suitable tool for the war state. The state did not have to simply buy the company. It reshaped its inheritance and power.

After the war came the Krupp Trial. Alfried Krupp was convicted of crimes related to plunder and forced labor, but not of preparing aggressive war. He was sentenced to prison and his property was confiscated. Later he was released, his property was partly restored, and the industrial body of Krupp remained.

The Krupp company did not end in 1945 with a bang and a seal. The family’s direct dynastic rule ended later, when after Alfried’s death the assets passed to a foundation and Krupp’s industrial body eventually merged into the new corporate Germany. Family power ended. The industrial function remained inside the system.

This is the unsettling parallel in Musk’s case: the moral problem of a war industrialist or an owner of war infrastructure does not end with the fact that the company makes a good product or is necessary to the state. Necessity is precisely what makes it dangerous. If the system needs you, your private property becomes a political instrument. If war needs you, your technology becomes part of war. If later there is a court case or propaganda campaign, the accusation will be: you were not outsiders; you were inside the machine.

Musk is not an artillery manufacturer in the old sense. His cannon is connectivity. His metal is not only steel, but satellite, terminal, data flow, geofencing, user permission. His Bertha does not thunder from a railway carriage; it hangs in orbit. Starlink does not make the explosion. It makes the explosion possible, visible, guidable, or preventable.

In this sense, Musk is more Edison than Tesla. The Tesla myth is the solitary genius, wireless energy, a great vision, and tragic failure. Edison is laboratory, patent, capital, production, network, investor, and reputation. Musk sells Tesla, but acts like Edison: he gathers engineers, capital, government contracts, brand, and infrastructure.

The story of Tesla’s papers fits here from another angle. It has not been proven that Tesla’s boxes contained ready-made free energy or a working death ray. But the state took control of his materials after his death, assessed them, sorted them, copied them, some later reached a museum, and the movement of some material remained unclear. The conspiracy is not proven. But complete verifiability was lost. If the source material was in the hands of the state for a period of time, then the later statement “there was nothing there” means only this: we looked, and we decided.

The same logic threatens Starlink. Not everything has to be secret. It is enough that the valve sits in a place where later control is difficult. Who decided? When was it restricted? Whose terminal worked? Whose did not? Who paid? Who used it? For what purpose? How was civilian communication separated from military targeting? These questions do not disappear.

And then comes the prosecutor’s logic.

Russia does not need to prove that Musk wanted war. For propaganda, the chain is enough:

terminal → drone → strike → corpse → Musk.

That is not my factual claim. It is an accusation frame that can be built. And it can be built precisely because Starlink’s real role in the war in Ukraine was too large to later repaint it as an innocent internet service.

The accusation package is ready: Starlink was the nervous system of the Ukrainian army. Starlink helped prolong Ukrainian resistance. Starlink enabled coordination of drones and units. Musk became richer in a world where the military value of his infrastructure increased. Musk was not a neutral seller of communications equipment. His company stood inside the nervous system of the front.

The methodology may be filth. But in the information space it works. A prosecutor does not need to find one great crime. He takes smaller, partly true pieces and builds a package of moral guilt. “Give me a body, and I will find the statute.” Here the statutes are stacked on the table.

The worst thing for Musk is that his defense and his guilt come from the same place.

When Starlink works, it is indispensable.
When Starlink is restricted, he is the man turning the valve.
When he speaks of peace, people ask why his company stands in the nervous system of war.
When he speaks of business, the mineral map appears in the background.
When his wealth rises during the war years into the trillion-dollar range, people ask how much of that value came from a world in which war proved the necessity of his infrastructure.

This is not an automatic conviction. But it is a political risk that cannot be washed away with the sentence: “we only provided internet.” If your internet is a battlefield communications layer, a nerve for drones, an argument for defense contracts, an object of military pricing, and a diplomatic pressure tool, then it is no longer ordinary internet.

Ukraine may need Starlink. The Pentagon may need Starlink. Small states may fear it and desire it at the same time. An investor may say: here is the future defense infrastructure. Russian propaganda may say: here is a blood network. All of those claims may be partly true at once.

Here is Musk’s tightrope.

The height is not measured by Tesla stock. The height is measured by Starlink.

Musk walks a rope beneath which there is no circus net, but war, minerals, government contracts, dead soldiers, propaganda, investor belief, and a possible future indictment. Starlink made Musk large in the war in Ukraine. The same Starlink may later make him an accused figure.

And now there is one more floor below: wealth. If Starlink were only a moral adventure, that would be one thing. But Starlink is a revenue engine for SpaceX, part of U.S. military data infrastructure, and a future system sold to investors. If war raises the necessity of that system, it also raises the owner of that system. Not necessarily directly. Not one-to-one. Not as a verdict. But enough for the question to remain on the table.

Final Q.E.D.:

Edison and Tesla laid the foundations of the electric world.
Krupp showed how an industrialist, a family, a state, and war can fuse into one machine.
Hitler’s Lex Krupp showed that a war state can reshape company ownership and inheritance when an industry is strategically too important.
The Krupp family’s power ended, but the industrial body remained inside the system.
Musk stands in another age over a similar danger: not with cannons, but with a connectivity valve.

The ability to strike at distance shows how far the war reaches.
The physical front line shows who controls the land.
Starlink controls connectivity.
The mineral is controlled by the force standing above it.
Musk’s wealth grew in the same age in which Starlink became the nervous layer of war.

This is not a verdict. It is a rope. And that rope is very high.

References and Sources

Starlink, the War in Ukraine, and the Communications Valve

  1. Reuters. “Musk says Starlink active in Ukraine as Russian invasion disrupts internet.” 26.02.2022.
    https://www.reuters.com/technology/musk-says-starlink-active-ukraine-russian-invasion-disrupts-internet-2022-02-27/
  2. Reuters. “Musk ordered shutdown of Starlink satellite service as Ukraine retook territory from Russia.” 25.07.2025.
    https://www.reuters.com/investigations/musk-ordered-shutdown-starlink-satellite-service-ukraine-retook-territory-russia-2025-07-25/
  3. Reuters. “US could cut Ukraine’s access to Starlink internet services over minerals, say sources.” 22.02.2025.
    https://www.reuters.com/business/us-could-cut-ukraines-access-starlink-internet-services-over-minerals-say-2025-02-22/
  4. Reuters. “Starlink used by Russian forces deactivated on battlefield, Ukraine says.” 05.02.2026.
    https://www.reuters.com/world/europe/starlink-used-by-russian-forces-deactivated-battlefield-ukraine-says-2026-02-05/
  5. Reuters. “Ukraine working with SpaceX to stop Russian drones’ use of Starlink, Kyiv says.” 29.01.2026.
    https://www.reuters.com/business/media-telecom/ukraine-working-with-spacex-stop-russian-drones-use-starlink-kyiv-says-2026-01-29/
  6. Reuters. “Pentagon spars with SpaceX over Starlink price hike during Iran war.” 26.05.2026.
    https://www.reuters.com/business/aerospace-defense/pentagon-spars-with-spacex-over-starlink-price-hike-during-iran-war-2026-05-26/

SpaceX, Defense Contracts, and Musk’s Wealth Increase

  1. Reuters. “SpaceX surges past $2 trillion in Nasdaq debut, closes in on Amazon.” 12.06.2026.
    https://www.reuters.com/legal/transactional/after-record-ipo-musks-spacex-faces-next-test-market-debut-2026-06-12/
  2. Reuters. “Elon Musk becomes world’s first trillionaire: what does that mean?” 12.06.2026.
    https://www.reuters.com/video/watch/idRW826012062026RP1/
  3. Reuters. “US Space Force awards SpaceX $2.29 billion contract for military space data network.” 26.05.2026.
    https://www.reuters.com/science/us-space-force-awards-spacex-229-billion-contract-military-space-data-network-2026-05-26/
  4. Reuters. “SpaceX wins $4.16 billion US Space Force contract for threat-detection satellites.” 29.05.2026.
    https://www.reuters.com/science/us-space-force-awards-spacex-416-billion-deal-2026-05-29/
  5. Forbes. “Forbes’ 35th Annual World’s Billionaires List: Facts And Figures 2021.” 06.04.2021.
    https://www.forbes.com/sites/kerryadolan/2021/04/06/forbes-35th-annual-worlds-billionaires-list-facts-and-figures-2021/
  6. Forbes. “Forbes Billionaires List.”
    https://www.forbes.com/billionaires/
  7. Forbes. “Elon Musk profile.”
    https://www.forbes.com/profile/elon-musk/

Ukrainian Minerals and the Economic Meaning of the Front Line

  1. Reuters. “What are Ukraine’s critical minerals and what do we know about the deal with US?” 01.05.2025.
    https://www.reuters.com/markets/commodities/what-are-ukraines-critical-minerals-what-do-we-know-about-deal-with-us-2025-05-01/
  2. Reuters. “What are Ukraine’s critical minerals and why does Trump want them?” 12.02.2025.
    https://www.reuters.com/markets/commodities/what-are-ukraines-critical-minerals-why-does-trump-want-them-2025-02-12/
  3. Reuters. “US, Ukraine may wait decade or more to see revenue from minerals deal.” 01.05.2025.
    https://www.reuters.com/world/europe/us-ukraine-may-wait-decade-or-more-see-revenue-minerals-deal-2025-05-01/
  4. Reuters Graphics. “Mapping Ukraine’s mineral deal with the US.” 26.02.2025.
    https://www.reuters.com/graphics/UKRAINE-CRISIS/USA-MINERALS/gdpznylnqpw/
  5. Reuters. “US-Ukraine deal is heavy on symbolism, light on minerals.” 02.05.2025.
    https://www.reuters.com/markets/commodities/us-ukraine-deal-is-heavy-symbolism-light-minerals-andy-home-2025-05-02/
  6. Reuters. “Russian billionaire Potanin eyes rare earth metals exploration.” 18.03.2025.
    https://www.reuters.com/world/europe/russian-billionaire-potanin-eyes-rare-earth-metals-exploration-2025-03-18/

Krupp, Bertha, Lex Krupp, and the Historical Parallel of War Industry

  1. Thyssenkrupp. “History.”
    https://www.thyssenkrupp.com/en/company/history
  2. Thyssenkrupp. “Gustav Krupp von Bohlen und Halbach and Bertha Krupp von Bohlen und Halbach.”
    https://www.thyssenkrupp.com/en/company/history/the-founding-families/gustav-krupp-von-bohlen-und-halbach-and-bertha-krupp-von-bohlen-und-halbach.html
  3. Alfried Krupp von Bohlen und Halbach Foundation. “thyssenkrupp AG.”
    https://www.krupp-stiftung.de/en/institutionen/thyssenkrupp-ag/
  4. Yale Law School, Avalon Project. “Nuremberg Trial Proceedings Vol. 1.”
    https://avalon.law.yale.edu/imt/v1-11.asp
  5. Yale Law School, Avalon Project. “Nazi Conspiracy and Aggression, Vol. 2, Chapter XVI.”
    https://avalon.law.yale.edu/imt/chap16_part13.asp
  6. United States Holocaust Memorial Museum. “Subsequent Nuremberg Proceedings: Case 10, The Krupp Case.”
    https://encyclopedia.ushmm.org/content/en/article/subsequent-nuremberg-proceedings-case-10-the-krupp-case
  7. WorldCourts. “The Krupp Trial: United States v. Alfried Krupp et al.”
    https://www.worldcourts.com/imt/eng/decisions/1948.06.30_United_States_v_Krupp.pdf
  8. Encyclopaedia Britannica. “Big Bertha.”
    https://www.britannica.com/technology/Big-Bertha-weapon

Nikola Tesla, Wardenclyffe, and the Seizure of Papers

  1. PBS. “Tesla: Master of Lightning — The Missing Papers.”
    https://www.pbs.org/tesla/ll/ll_mispapers.html
  2. PBS. “Tesla: Master of Lightning — Tower of Dreams.”
    https://www.pbs.org/tesla/ll/ll_todre.html
  3. FBI Vault. “Nikola Tesla.”
    https://vault.fbi.gov/nikola-tesla
  4. Smithsonian Magazine. “Nikola Tesla and the Tower That Became His ‘Million Dollar Folly.’”
    https://www.smithsonianmag.com/history/nikola-tesla-tower-that-became-million-dollar-folly-11074324/

Ukrainian Long-Range Strikes and the Moscow Attack Context

  1. ERR / BNS / The Kyiv Independent / BBC-based article: “Ukraine carried out the largest attack on Moscow so far in the war.” 18.06.2026.

  2. Reuters. “Ukraine hits Moscow refinery in major attack on Russian capital.” 18.06.2026.
    https://www.reuters.com/world/europe/russia-attacks-kyiv-with-missiles-local-authorities-say-2026-06-17/
  3. Reuters. “Ukrainian drone strike halts operations at Moscow oil refinery, sources say.” 16.06.2026.
    https://www.reuters.com/world/moscow-oil-refinery-damaged-ukrainian-drone-attack-mayor-says-2026-06-16/
  4. Reuters. “Russian regulator demands explanation after one Moscow petrol retailer hikes prices by 19%.” 18.06.2026.
    https://www.reuters.com/business/energy/russian-regulator-demands-explanation-after-one-moscow-petrol-retailer-hikes-2026-06-18/

 

Copyright / Rights Notice

© Esper Thompson / Thavet Atlas. All rights reserved.

No part of this essay may be copied, reproduced, republished, distributed, translated, adapted, publicly displayed, publicly communicated, used as the basis for another article, video, broadcast, training material, AI-generated derivative, or other public work without the author’s prior written permission, except to the extent expressly permitted by applicable copyright law.

Short quotations are permitted only where allowed by law, for purposes such as criticism, review, commentary, reporting, research, or scholarship, and only with clear attribution to the author, the title of the work, and the original place of publication.

Any substantial use, republication, translation, adaptation, or derivative use requires prior written permission from the author.

Legal basis and reference points:

Berne Convention / WIPO: copyright protection is generally automatic and does not require registration.
https://www.wipo.int/en/web/copyright

United States Copyright Office: fair use may permit limited quotation for purposes such as commentary, criticism, news reporting, and scholarship, depending on the circumstances.
https://www.copyright.gov/help/faq/faq-fairuse.html

UK Government: fair dealing for quotation, criticism, review, and reporting current events is allowed in limited circumstances and requires sufficient acknowledgement.
https://www.gov.uk/guidance/exceptions-to-copyright

Estonian Copyright Act, § 13 and § 19: the author has exclusive economic rights to the work; limited quotation and other free uses are permitted only under the conditions set by law.
https://www.riigiteataja.ee/akt/Aut%C3%95S

 

 

laupäev, 13. juuni 2026

Mõtteaadli ärevus: kui rahvas saab sõnastuse kätte

ERR-i pikk intervjuu Pärtel Piirimäega räägib pealtnäha mõttelaiskusest ja tehisarust. Tegelikult kumab sealt läbi midagi muud: tänapäeva mõtteaadliku ärevus.

Hirm ei ole ainult selles, et inimene laseb masinal enda eest mõelda. Hirm on ka selles, et inimene saab tööriista, millega varem suletud keeleruumidesse sisse murda.

Ametniku keel. Juristi keel. Ülikooli keel. Toimetaja keel. Eksperdi keel.

Need on olnud väravad, mille taga tavakodanik pidi seisma müts käes. Tahad otsust vaidlustada? Palka jurist. Tahad ametiasutusele vastata? Õpi vorm. Tahad kaebust kirjutada? Ära eksi terminiga. Tahad vaide esitada? Vaata, et paragrahv valesti ei läheks.

Nüüd saab inimene tehisaru abil koostada avalduse, vaide, kaebuse, selgitustaotluse, vastulause. Mitte sellepärast, et masin tema eest mõtleb. Mõte on tal ammu olemas: mind solgutati, mulle ei vastatud, otsus on vigane, ametnik hämab, süsteem toodab mulle ajakulu.

Tehisaru aitab selle mõtte vormi panna.

See ei ole mõttelaiskus. See on keeleline enesekaitse.

Intervjuu suur vastuolu ongi siin. Kui professor kasutab tehisaru tõlkimiseks, tsitaatide otsimiseks ja suure mõttepärandi läbikammimiseks, siis on see tööriist. Kui tavakodanik kasutab sama tööriista ametikirja, vaide või kaebuse vormistamiseks, muutub see korraga vaimse allakäigu märgiks.

Ühe käes abivahend. Teise käes patt.

See pole tehnoloogiakriitika. See on seisuserefleks.

Teine vastuolu: intervjuu hoiatab vaimuaristokraatia eest, aga loob seda ise. Pikk, kenitlev, professorliku kraega jutt seletab rahvale, millal rahvas veel mõtleb ja millal on juba mugavusloomaks muutunud. Mõtteaadlik seisab trepil, hoiatab mõtteaadli tekkimise eest ja silub samal ajal omaenda mantlihõlma.

Kolmas vastuolu puudutab tehisaru juhtimist. Seda kujutatakse liiga odavalt, justkui inimene vajutaks nuppu ja laseks masinal enda eest valmis lobiseda. Jah, nii saabki prügi. Aga see on kehv kasutus, mitte kogu nähtus.

Tõsine AI kasutamine on vaidlus masinaga.
Kus on nõrk koht?
Mis jäi välja?
Milline väide ei kanna?
Kuidas ametnik sellele vastu vaidleb?
Milline paragrahv on vale?
Kus on propaganda?
Kus on tühi loosung?
Kus kadus minu enda toon?

See on mõttetöö. Teistsugune, aga mitte olematu.

Halb kasutaja saab halva teksti. Mõtlev kasutaja saab tööpingi.

Neljas vastuolu on võrdsuse jutus. Kardetakse, et kallimad mudelid annavad osale eelise. See oht on olemas. Aga seni oli kallis mudel elav inimene: juristist isa, toimetajast tuttav, ülikooliharidusega kodu, ametikeelt valdav sugulane. Keegi, kes oskas kirjutada nii, et vallavalitsus, haigla, pank või kohus ei saanud sind kohe kõrvale lükata.

AI ei loo ebavõrdsust nullist. Ta võib osa senisest ebavõrdsusest nähtavaks teha ja osa sellest ka ära lõhkuda.

Ajaloo juures kordub sama muster. Kui jutuks tuleb Tartu rahu, Sinimäed ja ebamugavate teemade vältimine koolis, ei lõigata asja kohe sirgelt läbi. Algab pehmendus: ühest näitest ei tasu teha suuri järeldusi, tsensuuri mõistet kasutatakse liiga avaralt, vaja on tasakaalukust, erinevaid tõlgendusi, konteksti.

See on pehme tsensuuri tänapäevane riietus. Mitte keeld, vaid “tundlikkus”. Mitte mahavaikimine, vaid “tasakaalukas käsitlemine”. Mitte ajaloo vältimine, vaid “keeruka teema läbimõtlemine”.

Mõtteaadlik ei pea enam ütlema: seda ei tohi rääkida.
Ta ütleb: ettevaatlikult.
Ta ütleb: kontekst.
Ta ütleb: ärme tee jämedaid järeldusi.
Ta ütleb: teema on tundlik.

Ja lõpuks seisab Tartu rahu jälle ukse taga, Sinimäed ukse taga, tavakodanik ukse taga, kõik ootamas õiget tooni.

Sama muster töötab ka tehisaru juures. Ei kardeta ainult robotlikku jama. Seda tasubki karta. Kardetakse ka seda, et inimene saab lõpuks vastu kirjutada.

Mitte vihase kommentaarina.
Vaid kaebusena.
Mitte köögilaua vandumisena.
Vaid vaidega.
Mitte “mulle tundub” vormis.
Vaid struktureeritud vastulausena.

Siin lähebki mõtteaadlik närvi.

Sest kui tavakodanik saab sõnastuse kätte, siis ei ole ta enam nii mugavalt juhitav. Ta ei vaja iga ukse jaoks vahendajat. Ta ei pea iga ametliku kirja ees põlvili laskuma. Ta saab küsida: kus on õiguslik alus? Kus on põhjendus? Miks tähtaeg selline on? Miks piirang kehtib? Kelle huvides see kord tehti? Miks mina pean ootama, kontrollima, tõendama ja vaidlema, samal ajal kui süsteem toodab endale aina uusi läbipääsupunkte?

Mõttelaiskus on päris oht. Robotlik tekstimass on päris nuhtlus. Tehisaruga saab toota vahtu, plakatit ja pidulikku tühjust.

Aga sama tööriist võib anda inimesele keele, millega ta saab vastu hakata.

Seda kardabki ärev mõtteaadlik kõige rohkem.

Mitte seda, et rahvas enam ei mõtle.
Vaid seda, et rahvas hakkab mõtlema ilma tema loata.

Allikas:
Merilin Pärli, “Pärtel Piirimäe: mõttelaiskus murendab ühiskonda”, ERR.
https://www.err.ee/1610053579/partel-piirimae-mottelaiskus-murendab-uhiskonda

Õigsuse pimendamine


Tegelike kasusaajate andmekogu põhimääruse muutmise plaan teeb tavakodaniku ette pimedaks

Tegelike kasusaajate andmekogu põhimääruse muutmise plaani ümber räägitakse praegu peamiselt sellest, kas riik hakkab otsustama, kes teeb ajakirjandust ja kes mitte. See on vajalik küsimus, aga liiga kitsas. Ajakirjandus vaatab jälle kõigepealt omaenda mätta otsast: kas mina näen edasi, kas minu toimetus saab loa, kas minu blogi, saade, portaal või maksumüür kvalifitseerub.

Tavakodaniku küsimus on palju lihtsam ja valusam: kas mina näen, kes minu kahjuks töötab?

Kui tegelike kasusaajate andmed viiakse loapõhise ligipääsu taha, ei kao ainult ajakirjaniku mugav tööriist. Kaob kodaniku ennetav kaitsevahend. Inimene ei taha tegelikku omanikku teada uudishimust. Ta tahab teada, kellega ta tegelikult tehingut teeb, kes seisab teenindusfirma taga, kas sama inimene on varem firmasid põhja lasknud, kas halb maine on lihtsalt uue OÜ taha peidetud ja kelle poole kahju korral tegelikult vaadata.

See puudutab autoostu, remonditöökoda, ehitusfirmat, e-poodi, kinnisvaratehingut, korteriühistu haldust, ventilatsioonitöid, koristusteenust, avariitöid, turvafirmat, inkassot, vahendajat. Kõike seda, kus tavainimene maksab enne ja saab tarkuse sageli alles pärast.

Artiklis toodud autoostu näide ei rahusta, vaid paljastab kogu süsteemi absurdi. Inimesele öeldakse: kui ostad autot ja müüja tahab sularaha, saad ju kontrollida. Logid sisse, kirjeldad tehingut, märgid, kelle kohta andmeid soovid, esitad taotluse, ametnik vaatab üle ja kui seos on piisavalt põhjendatud, siis saad andmed kätte.

Aga kui autoostja võib kontrollida, siis milleks üldse see lisauks? Miks peab inimene oma ettevaatust riigile seletama? Miks peab lihtne riskikontroll muutuma minimenetluseks?

Varem oli loogika lihtne: vaata enne, otsusta siis. Nüüd on loogika tagurpidi: põhjenda enne, oota siis, võib-olla näed hiljem.

See ei ole läbipaistvus. See on läbipaistvus ametniku loal.

Ja siin on esimene suur vastuolu. Riik ütleb, et tavakodanik ei jää pimedaks, sest õigustatud huvi korral saab ta kontrollida. Tegelikult muutub kontroll just sel hetkel aeglaseks ja tingimuslikuks, mil ta peaks olema kiire. Auto, remonditöö, ehitusleping, KÜ otsus või teenuse tellimine ei oota alati ametniku menetlust. Petturile ei ole vaja igavest saladust. Talle piisab viivitusest.

Ajakulu ei ole kõrvalkulu. Ajakulu ongi mehhanismi osa. Mida kauem kodanik taotleb, põhjendab ja ootab, seda vabamalt liigub raha. Õigus teada jääb paberile, aga praktiline kaitse sureb menetlusse.

Teine vastuolu on veel räigem. Räägitakse “targemast läbipaistvusest”, aga samal ajal tunnistatakse, et kui Eesti omanik tahab oma osalust avalikkuse eest varjata, piisab välisfirma vahele panemisest. Mida see tavakodanikule tähendab? Seda, et ta näeb Eesti OÜ-d, registrikoodi, juhatust ja korrektset arvet, aga ei näe tegelikku omanikumustrit. Kui omanik peidab ennast kihi taha, jääb kodanik kihte lugema nagu pime kaardimängija.

Kolmas vastuolu puudutab ajakirjandust ennast. Ametnik ütleb, et ei hakata otsustama, kes on ajakirjanik. Samas hakatakse vaatama, kas blogi on olemas, kas see on avalikkusele suunatud, kas see kirjutab õigest teemast ja kas ligipääs on põhjendatud. See ongi otsustamine, ainult teise nimega. Kui riik hindab sinu kanalit, teemat ja avalikku huvi, siis ta ei pea sulle ütlema “sa ei ole ajakirjanik”. Piisab sellest, et ta ütleb: sinu taotlus ei ole piisavalt põhjendatud.

Aga isegi see ei ole kogu asja tuum. Ajakirjanik ei ole ainus, kes peab nägema. Nägema peab ka inimene, kelle raha liigub.

Korteriühistute puhul on asi eriti räige. Korteriomanik ei ole lihtsalt tarbija. Ta on oma vara kaasomanik. Tema rahaga makstakse haldust, hooldust, ventilatsiooni, remondifondi, avariitöid ja “teenuseid”. Kui tegelikud kasusaajad on peidus, ei näe ta, kas haldur, juhatuse liige, alltöövõtja ja “parim pakkumine” on ühe võrgustiku eri näod. Ta näeb arvet, aga ei näe sööjat. Näeb protokolli, aga ei näe raha lõppsuunda. Näeb teenust, aga ei näe kupja nime.

Sama käib kõigi teenindusfirmade kohta. Kodanik näeb registrikoodi, kodulehte ja viisakat arvet. Aga ta ei näe tegelikku skoori: kes on omanik, milline on tema varasem muster, kas halb maine on jäänud eelmise äriühingu külge, kas nüüd müüakse sama teenust uue keha kaudu. Firma nimi võib muutuda kiiremini kui tavakodanik jõuab taotluse kirjutada.

Automanik ei näe enam, kes talle käki kokku keerab. Ta näeb müügifirmat, mitte mustrit. Remondiklient näeb töökoja silti, mitte varasemat kahjujada. KÜ liige näeb hoolduskulu, mitte võrgustikku, mis sellest kulust toitub. E-poe klient näeb kampaaniat, mitte vana halbade otsuste ajalugu uue juriidilise keha taga.

Ja siis öeldakse: õigustatud huvi korral saate ligi.

Aga õigustatud huvi tekib sageli alles siis, kui inimene näeb omanikuahelat. Kui vaatamiseks tuleb enne tõestada, miks sul on vaja vaadata, nõutakse inimeselt pimedas augu tõendamist enne taskulambi andmist. See on menetluslik lõks, mitte kodaniku kaitse.

Neljas vastuolu on töö juurde tootmine. Piirangut müüakse privaatsuse ja korra nimel, aga tegelikult toodetakse juurde taotlusi, ametniku otsuseid, kontrolli, vaidlusi, juristitööd ja ootamist. Otsevaade võetakse ära ning asemele luuakse vahendatud nägemine. Kodanik ei näe. Jurist oskab küsida. Notaril on ligipääs. Vastavuskontrolli tegija saab töö. Ettevõtja ostab due diligence’i. Tavainimene täidab blanketti.

See ei ole juhuslik kõrvalnäht. See on uus toidulaud. Õigus teada jääb alles paberil, aga selle kasutamine muutub tasuliseks oskustööks. Rikkal on nõustaja, ettevõttel jurist, pangal vastavuskontroll, notaril süsteem. Kodanikul on vorm ja ootamine.

Seda kõike nimetatakse eraelu kaitseks. Eraelu kaitse on vajalik. Aga siin ei kaitsta ainult kodust aadressi või tundlikku isikuandmet. Siin peidetakse seoseid. Peidetakse mustreid. Peidetakse inimest, kes kontrollib raha liikumist ja vastutuse kadumist.

See ei ole enam lihtsalt andmekaitse. See on õigsuse pimendamine.

Küsimus ei ole selles, kas iga inimene peab saama lõputult kõigi kohta kõike uurida. Küsimus on selles, kas tavakodanikul peab olema võimalus enne tehingut, enne kahju, enne KÜ otsust, enne raha liikumist näha, kes tegelikult tema vastas seisab. Kui vastus on “kirjutage taotlus ja oodake”, siis on kodanik juba nõrgemasse seisu pandud.

Ajakirjanik küsib praegu peamiselt, kes saab nägijaks. Tavakodanik peab küsima järsemalt: miks minult silmad ära võetakse?

Kui tegelik kasusaaja kaob avalikust vaatest, muutub kodanik ette pimedaks. Ta ei näe, kes teda nöörida võib. Ta ei näe, kes tema maja haldab. Ta ei näe, kes tema auto müüb. Ta ei näe, kas teenusepakkuja taga on aus töö või vana käkikeeraja uus mask. Kui kahju on sündinud, öeldakse talle: pöörduge juristi poole, esitage taotlus, põhjendage huvi.

See on hilinenud taskulamp pärast röövi.

Omanik saab varju. Kodanik saab blanketi. Jurist saab töö. Ametnik saab värava.

Selline ongi uus “targem läbipaistvus”.

Viide käsitletud artiklile: ERR — “Riik soovib otsustada, kes teeb ajakirjandust ja kes mitte”

kolmapäev, 10. juuni 2026

Sõlme keeratud autoliiklus Tartus


Liikluse rahustamine ehk Tartu piloodieksam lume all

Tartu uute liikluslahenduste puhul korratakse kolme püha sõna: ohutus, rohepööre, innovatsioon. Autojuhi tegelik tööjuhend on teine: pidurda, rooma, otsi haru, keera ümber kivi, jälgi ratturit, väldi vastutulijat, kiirenda ning pidurda uuesti. Talvel otsi kõigepealt lume alt üles, kuhu insener saarekese mattis.

Seda nimetatakse liikluse rahustamiseks. Tegelikkuses rahustatakse kiirus maha, kuid ärritatakse üles juht, liiklusvoog ja terve tänavavõrk.

Lõunakeskusest Võru–Luhamaa poole: ussjätke

Kõige puhtam näide on Lõunakeskusest Võru–Luhamaa suunas väljumine. Keskuse alalt tulles ei avane tee ühe selge pöördena. Ees on kitsas paremale väänduv ussjätke, kuhu tuleb korraga sisse mahtuda, kiirus maha võtta ja trajektoor ära arvata.

Kuival teel on see ebamugav. Talvel on piloodieksam.

Lumi sööb kurvi laiust, äärekivi piir kaob ja juht ei sõida enam projekti järgi, vaid sahajälje järgi. Jäitega surub auto kurvi välisserva, kuid parandamisruumi asemel ootab kivi. Tee, mis peaks juhi eksimuse andestama, on ehitatud nii, et väikese kõrvalekalde korjab üles velg, rehv või stange.

Riia liiklussõlm ja Tartu läänepoolse ümbersõidu II etapp projekteeriti Teedeprojekt OÜ-s; ehitasid GRK Infra AS ja GRK Infra OY. Ametlikus kirjelduses viidi Tallinn–Tartu–Võru–Luhamaa otsesuund viaduktiga üle turboringi. Põhivool sai sirgema tee, kuid osa kohalikke ühendusi suruti rampide ja kõrvalharude labürinti. (Transpordiamet)

Lõunakeskusest Tartu poole: piloodieksam

Tartu poole väljasõit pole üks kurv, vaid otsuste ahel.

Leia keskuse siseteedelt õige väljasõit. Vali õige haru. Loe viita. Jälgi ringilt tulijaid. Keera saarte vahel. Ära satu Luhamaa suunda. Ära lõika kõrvalrada. Valmistu järgmiseks liitumiseks.

Üks manööver pole lõpetatud, kui järgmine juba algab.

Arvutuslik sõiduk mahub läbi. Normijärgne juht saab samuti hakkama — juhul kui ta tunneb kohta, ilm on hea, märgistus paistab ja keegi kõrval ei improviseeri. Võõras juht saab pileti piloodieksamile. Talvel lisatakse instrumentaallend.

See ongi uue liikluskorralduse põhiviga: iga üksik element võib paberil olla lubatud, kuid nende kokkupakkimine toodab tarbetu töökoormuse. Juhilt nõutakse mõne sekundi jooksul rohkem otsuseid kui selge tee puhul terve ristmiku läbimiseks.

Võru–Ringtee ehk Postimaja sõlm: rampide matrjoška

Sama mõtteviis on suuremas mõõdus Võru tänava ja Ringtee liiklussõlmes. Seal on üks viadukt, neli rampi, kaks ringristmikku ja kogujateed. See pole enam ristmik, vaid ristmike perekond, kus ühe haru valik määrab, millisesse järgmisesse karpi juht satub. Eelprojekti koostasid Ramboll Eesti ja Ramboll Finland, ehitushanke võitis Nordeconi, Järva Teede ja EA Rengi ühispakkumus. (Tartu linn)

Kohalik sõidab mälu järgi. Võõras loeb viita ajal, mil peaks jälgima rada, kurvi, ringile tulijat ja kõrvalautot. Vale valik ei tähenda väikest eksimust, vaid uut ringi ja järgmist rampi.

Paberil kanaliseeritud liiklus. Roolis rampide matrjoška.

Vabaduse puiestee: slaalom pole kõrvalnähtus, vaid eesmärk

Vabaduse puiesteel ei tekkinud looklev tee ruumipuudusest ega juhuslikust parkimisest. Linn ütleb ise, et parkimiskohad paigutatakse vaheldumisi mõlemale poole tänavat, et sõidutee muutuks looklevamaks ja juht järgiks 30 km/h piirangut. (Tartu linn)

Seega projekteeritakse rooliliigutus kiiruspiirajaks.

Suvel tuleb autol parkivate sõidukite ja rohesaarte vahel siia-sinna liikuda. Talvel ulatuvad parkimiskohtade lumevallid sõiduteele, tegelik vaba laius väheneb ning vastutulevate autode ja busside trajektoorid nihkuvad teineteisele lähemale.

Kiirust ei vähendata selge tänavaruumiga. Juht pannakse slaalomisse ja pärast teatatakse mõõtepunktis saavutatud edust.

Lai tänav ja Jakobi ristmik: šikaan joonlaual

Laia tänava projektijoonisel on olemas tõstetud ristmik, ohutussaar ja šikaanid. Projekt ei varja oma meetodit: tänava telg ja liikumiskoridor murtakse füüsiliselt, et auto ei saaks liikuda sirgelt. (Tartu linn)

Selles pole iseenesest kuritegu, kui tegemist on vaikse elutänavaga. Probleem tekib siis, kui samasse koridori pannakse buss, teenindusauto, lumesahk, rattur ja juhuslikult peatunud sõiduk.

Arvutis mahub kõik läbi. Tänaval piisab ühest kaubikust, lumevallist või valesti pargitud autost ning šikaanist saab kork. Järgmine juht pidurdab, tema taga pidurdab buss ja mõnekümne sekundiga sünnib liiklustropp, mida projekti värvilisel joonisel ei eksisteeri.

Kroonuaia tänav: läbiv liiklus ja takistusrada ühes torus

Kroonuaia tänav teenindab läbivat autoliiklust, linna- ja kaugliinibusse ning on samal ajal koolitee. Ometi tehakse sõidutee 30 km/h jaoks kitsamaks, Oa, Kloostri ja Lepiku ristmikud tõstetakse ning Herne ristmikule rajatakse künnis. Linn ise loetleb kõik need vastukäivad funktsioonid ühes projektikirjelduses. (Tartu linn)

See tähendab: buss pidurdab tõstetud ristmiku ees, veereb üle, kiirendab, jõuab järgmise rahusti juurde ja pidurdab uuesti. Tema taga roomab autode rivi. Kõrvaltänavalt ei pääse vahele. Peatuses seisva bussi taha tekib järjekord.

Kiirus on all. Liiklus on samuti all.

Koolitee ohutus on vajalik. Aga kui läbiva liikluse ja kaugliinibusside koridor kujundatakse järjestikuste pidurduspunktide jadaks, siis ei ole lahendatud tänava funktsioonide vastuolu. See on äärekiviga kinni pahteldatud.

Turu tänav Aura ja Zeppelini juures: saar keset otsust

Turu tänava Aura–Zeppelini lõigus peab juht korraga jälgima keskuste sisse- ja väljasõite, peateeliiklust, jalakäijaid, ridade valikut ja saare nina.

Just sinna on kuhjatud füüsiline kanaliseerimine.

Ohutussaar töötab siis, kui juht näeb seda vara ja trajektoor on ilmne. Kui saar asub kohas, kus juhi pilk peab niigi käima vasakule, paremale ja peeglisse, hakkab ohutusvahend ise tähelepanu nõudma. Lumes ja soolalägas kaob saare algus ära ning „ohutu trajektoor“ selgub vahel velje kaudu.

See pole ainult ebamugavus. See on tähelepanu vale jaotus: jalakäija asemel otsib juht betooni.

Betooni–Ravila: nimi kohustab

Betooni–Ravila ristmikule rajati Ravila idaharule kahe meetri laiune kivisaar, Betooni tänava lõunaharule teine liiklussaar, Ravila lääneharule kuni 1,5-meetrine eraldusriba ning Betooni tänavale viiv vasakpöörderada kaotati. (Tartu linn)

Paberil kanaliseeritakse liiklus. Tegelikkuses asendatakse paindlik asfalt kivikoridoridega.

Kuiva teega sõidab juht mööda ettenähtud joont. Libedaga võib auto liikuda mõnikümmend sentimeetrit teisiti. Veok vajab pööramisel rohkem ruumi. Lumevall võtab raja servast oma osa. Aga varu pole, sest varu on projekteeritud kiviks.

Betooni tänaval vähemalt nimi ei valeta.

Tähtvere ja Tuglase: kogu matemaatika toetub ideaaljuhile

Tähtvere jalgrattatänaval on keskel kolme meetri laiune ühine sõidutee; koos ohutusaladega 4,5 meetrit. Linn ütleb, et see võimaldab mööduda ka peatunud prügiautost või kiirabist. Tuglase tänaval säilib 1+1 liiklus ja lisatakse rattateed. (Tartu linn)

Paberil töötab kõik sentimeetri pealt.

Tegelikkuses ei ole prügiauto joon. Kiirabi ei ole joon. Rattur ei püsi mõõdulindil, lumevall ei loe projekti ja autojuht ei saa end küljega õhemaks teha. Kui lahenduse toimimine sõltub sellest, et kõik liiklejad kasutavad kogu aeg täpselt oma arvutuslikku sentimeetrit, on varu juba enne avamist ära kulutatud.

Kiiruse vähendamisest saab liiklustroppide tootmine

Kõiki neid kohti ühendab üks loogika: kiirust ei langetata sujuva ja kergesti loetava tänavaruumiga. Liiklus hakitakse tükkideks.

Pidurda. Rooma. Pööra. Oota. Kiirenda. Pidurda uuesti.

Ühes mõõtepunktis langeb kiirus ja tabelisse saab teha rohelise linnukese. Sada meetrit eemal tekkiv järjekord on juba justkui teise ameti mure. Järjekord ulatub järgmise ristmikuni, blokeerib kõrvaltänava, buss jääb autode vahele ning terve koridor hakkab töötama pidurduslainetena.

Kõige iroonilisem on see, et Tartu enda üldplaneering nõuab põhitänavatelt kiiret ja sujuvat ühendust ning ütleb, et põhimagistraalidel liikluse rahustamist üldiselt ei kasutata. Samal ajal kandub rahustamise mõtteviis järjest suurema liikluskoormusega ühendustele ja juurdepääsudele. (Tartu linn)

Rohepööre tühikäigul

Siis tuleb rohejutt.

Sisepõlemismootoriga auto põletab kütust järjekorras seistes, madalal käigul roomates ja pärast iga kitsendust uuesti kiirendades. Lisanduvad pidurite ja rehvide kulumine, müra ning kohalikud heitmed. Stop-and-go-liiklus kuulub suure energiakuluga sõidurežiimide hulka; ühegi konkreetse Tartu saarekese tegelikku heitemõju pole aga avalikult välja arvutatud. (publications.jrc.ec.europa.eu)

Elektriauto ei pääse sellest tsirkusest. Ta saab osa pidurdusenergiast tagasi, kuid mitte aega. Ta seisab samas tropis, veab talvel akut, kütab salongi, kulutab rehve ja otsib lume alt sama äärekivi.

Summutist ei tule tossu. Piloodieksam jääb.

Ohutussaar kui talvine miin

Kõige räigem vastuolu ilmub lumega.

Suvel on saarel värv, märk ja nähtav äärekivi. Talvel võib nähtavale jääda ainult hang, mille sees on betoon. Raja serv kaob, märgistus kaob, saare nina kaob. Juht liigub sahajälje järgi, kuni sahajälg ja projekti trajektoor lahku lähevad.

Siis on valikus kolm võimalust: järsk roolipööre, pidurdus libedal või velg vastu kivi.

Pärast kirjutatakse protokolli, et juht ei valinud teeoludele vastavat kiirust. Saareke ise on alati süütu. Tema oli ju projektis nähtav.

Kes seda toodab?

EL ei käsi Tartusse ühtki ussjätket, šikaani ega konkreetset kivisaart rajada. Euroopa teetaristu ohutuse direktiiv nõuab ohutuse hindamist, auditeerimist ja riskide juhtimist. Täpse geomeetria valivad liikmesriik, teeomanik, linn, projekteerija ja projekti heakskiitjad. (Eur-Lex)

Vastutus lahustatakse seejärel ära.

Linn ütleb, et projekt vastas normile. Projekteerija ütleb, et täitis lähteülesande. Audiitor ütleb, et piirkiiruse juures on läbitav. Ehitaja ütleb, et ehitas joonise järgi. Hooldaja ütleb, et lund tuli palju. Poliitik ütleb, et Euroopa raha oli vaja ära kasutada.

Autojuht ütleb pärast pauku midagi muud.

Tagurpidi käik

Innovatsioon oleks selge trajektoor, arukas foorijuhtimine, sujuv liiklusvoog, varakult loetavad pöörded ja talvel nähtav taristu.

Praegu nimetatakse innovatsiooniks seda, kui teele valatakse juurde takistusi, liiklus hakitakse pidurduspunktideks ja juht saadetakse igal uuel objektil korduseksamile.

Lõunakeskuse Luhamaa-suuna ussjätke. Tartu-suuna piloodieksam. Riia ringi kõrvalharude labürint. Postimaja rampide matrjoška. Vabaduse puiestee projekteeritud slaalom. Laia tänava šikaanid. Kroonuaia busside ja künniste toru. Turu tänava saared otsustamispunktis. Betooni–Ravila kivikoridorid. Tähtvere ja Tuglase sentimeetrimatemaatika.

Need pole enam üksikud apsud. See on koolkond.

Autoliikleja vastane kius müüakse maha ohutuse, rohepöörde ja innovatsioonina. Tegelikult toodetakse liiklustroppe, stressi, järske manöövreid, energiakulu ja plekimõlkimise eeldusi.

See pole edasiminek.

See on tagurpidi käik — ainult kallima projekti, rohelisema sõnavara ja rohkemate äärekividega.

Talvel on eksamiküsimused lume all.

Mott.