Madison lõi häirekella: miljardiline kaitsevara kontrollimatu, raha küsitakse juurde

Jaak Madison nimetas Riigikontrolli värsket auditit „selle aasta suurimaks skandaaliks“ ning nõudis selle järel juba mitte mõne üksiku ministri, vaid kogu valitsuse tagasiastumist.

Tema tähelepanu keskmes on Kaitseväe ja Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse finantsjuhtimine: 1,2 miljardi euro suurune varude saldo, mille õigsust Riigikontroll kinnitada ei saa; 99,7 miljoni euro suurune tagantjärele tehtud korrektsioon, mille sisu ei suudetud tõendada; puudulik vara- ja inventuuriarvestus ning riigieelarvele võetud riskid.

Valitsuse tagasiastumise ja erakorraliste valimiste nõudmine on Madisoni poliitiline järeldus, mitte Riigikontrolli auditi järeldus.

Aga põhiküsimusest pole võimalik mööda vaadata:

mis veel peab juhtuma, enne kui aastaid korduvat kaitseraha ja -vara kontrollimatust hakatakse käsitlema mitte „segaduse“, vaid vastutuskriisina?

Kust tuli 99,7 miljonit?

Pärast 2024. aasta riigi majandusaasta koondaruande kinnitamist suurendas Kaitsevägi varude saldot tagasiulatuvalt 723,9 miljonilt 823,6 miljoni euroni.

Vahe – 99,7 miljonit eurot.

Selgituseks räägiti materjaliliikide ülevaatamisest ja täiendavate liikide arvelevõtmisest.

Millised materjaliliigid?

Kui palju?

Millise väärtusega?

Kuidas kujunes 99,7 miljonit?

Riigikontrolli järgi ei suutnud Kaitsevägi seda selgitada.

Veel enam: muudatuse kohta ei koostatud nõuetekohast raamatupidamise algdokumenti. Seetõttu ei saanud Riigikontroll kontrollida, kas ligi saja miljoni euro suurune korrektsioon oli põhjendatud ja õiglases väärtuses.

Seda pole põhjust peita sõna „ümberhindamine“ taha.

Ümberhindamisel peab olema teada, mida hinnati, mille alusel hinnati ja kuidas uus väärtus saadi.

Siin on tegemist tagasiulatuva, dokumenteerimata ja sõltumatult kontrollimatu 99,7 miljoni euro suuruse raamatupidamiskorrektsiooniga.

Kui eraettevõte esitaks aastaid MTA-le taolisi „loomingulisi“ aruandeid, kas piirdutaks järjekordsete soovituste ja tegevuskavadega?

Vaevalt.

Aga kurat seda teab – Eestis näib riigi enda raamatupidamisele kehtivat teine mõõdupuu.

1,2 miljardit eurot, mille õigsust ei saa kinnitada

Riigikontroll tegi Kaitseministeeriumi valitsemisala varude saldo õigsuse kohta märkuse 1,2 miljardi euro ulatuses.

Põhjus pole mingi pisike raamatupidamisviga.

Kaitseväe varude arvestuse puuduste tõttu pole usaldusväärselt selge, millised varud, millises mahus ja millise maksumusega on bilansis kajastatud ning millised on sealt põhjendamatult välja jäetud.

Kaitseministeerium rikkus Riigikontrolli järgi riigi raamatupidamise üldeeskirja, kehtestades varude arvestamiseks omavoliliselt erandi ja jättes osa varusid bilanssi võtmata.

Põhjenduseks toodi, et varasem laoarvestus oli olnud nii puudulik, et osa andmeid ei vastanud tegelikkusele.

Absurd on peaaegu täiuslik:

arvestus pole usaldusväärne ning lahendusena kehtestatakse endale erand, mille alusel osa vara arvestusest välja jäetakse.

Inventuur, mis ei anna tervikpilti

Riigikontrolli järgi pole võimalik tuvastada, kui suur osa kõigist varudest aruandeaastal tegelikult üle loeti, millised olid inventuuri tulemused ning millised puudujäägid või ülejäägid leiti.

Koondülevaate puudumise tõttu pole Kaitseväel usaldusväärset ülevaadet varude mahust, seisukorrast ega nende koguselisest vastavusest arvestusandmetele.

Riigikontroll ütleb tagajärje ise välja:

suur risk on, et vara väärkasutamine jääb tuvastamata.

See tähendab midagi palju tõsisemat kui „raamatupidamislik segadus“.

Kontrollimehhanism ise ei pruugi avastada, kui vara on puudu, aegunud, halvas seisukorras või väärkasutatud.

See jama pole uus

Kõige halvem on korduvus.

Riigikontroll tegi juba 2019. aastal märkuse Kaitseväe 251,8 miljoni euro suuruse põhivara saldo kohta.

2020. aastal oli sama tüüpi probleemiga seotud summa juba 317,5 miljonit eurot.

2021. aastal – 419,05 miljonit eurot.

2022. aastal olukord paranes ning põhivara arvestust suudeti olulises osas korrastada.

Aga paranemine ei jäänud püsima.

2024. aasta auditis ei saanud Riigikontroll kinnitada juba 723,9 miljoni euro suuruse varude saldo õigsust.

Nüüd on küsimärgi all 1,2 miljardit eurot.

Seega pole korrektne väita, et süsteem on igal aastal sirgjooneliselt halvenenud.

Küll aga on täiesti korrektne öelda:

aastaid teada olnud kontrolliprobleem tuli pärast ajutist paranemist tagasi palju suuremas mõõdus.

Riigikontrolör Janar Holm on seda juba varem nimetanud süsteemseks probleemiks.

Kontrollijale jäeti lepingud esitamata

Eelmise auditi ajal jättis Kaitseministeerium Riigikontrollile osa kaitseotstarbelise abi vahendamise lepinguid esitamata.

Kui Riigikontroll nendega nüüd lõpuks tutvuda sai, selgus, et RKIK oli – vastupidi eelmisel aastal väidetule – võtnud riigile kohustusi ja riske, millega riigieelarves ei olnud arvestatud.

Siit algavad hoopis teised küsimused:

Kes otsustas lepingud Riigikontrollile esitamata jätta?
Kes andis eelmisel aastal informatsiooni, mis nüüd ei vastanud tegelikkusele?
Kes võttis riigile need kohustused?
Kes pidi seda kontrollima?

Asutused tegutsevad, inimesed kaovad

ERR-i loos muutuvad tegutsejateks institutsioonid.

Kaitsevägi muutis.
Kaitseministeerium rikkus.
RKIK võttis kohustusi.
Valitsemisalas ei järgita reegleid.

Aga asutused ise ei tee raamatupidamiskandeid.

Asutused ei otsusta lepinguid kontrollijale mitte anda.

Asutused ei allkirjasta.

Seda teevad inimesed.

Riigikontrolli soovitus on üsna selge: olukorra peab lahendama kaitseminister koostöös RKIK-i peadirektori ja Kaitseväe juhatajaga.

Personaalne vastutus lahustub aga taas protsesside taha.

Luuakse kümme inventeerija ametikohta.

Parandatakse töökorraldust.

Minnakse üle digitaalsele laomajandusele.

Koostatakse tegevuskava.

Kaitseministeeriumi kantsler Kaimo Kuusk kinnitab samal ajal:

„Saame kinnitada, et maksumaksja usaldatud kaitse-eelarvet on kasutatud eesmärgipäraselt Eesti kaitsevõime tugevdamiseks.“

Kuidas?

Riigikontroll ei saa kinnitada 1,2 miljardi euro suuruse varude saldo õigsust.

Riigikontroll ei saa kontrollida 99,7 miljoni euro suuruse tagasiulatuva korrektsiooni põhjendatust.

Inventuuridest puudub tervikpilt.

Olulisi lepinguid jäeti eelmisel auditil kontrollijale esitamata.

Ja vastuseks:

„Saame kinnitada.“

Mille alusel?

See oleks pidanud olema ERR-i loo keskne küsimus.

Poliitiline kriitika on olemas

Madison pole esimene, kes häirekella lööb.

Urmas Reinsalu nimetas probleemi juba 2025. aasta septembris Riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjonis „süsteemse iseloomuga probleemiks“, mis kahjustab usaldust.

Komisjoni ette kutsuti kaitseminister Hanno Pevkur, kantsler Kaimo Kuusk, Kaitseministeeriumi siseauditi juht, Kaitseväe juhataja Andrus Merilo, RKIK-i esindaja ja riigikontrolör Janar Holm.

2025. aasta septembris esitati Riigikogus ka ettepanek moodustada uurimiskomisjon Kaitseministeeriumi valitsemisala rahakasutuse kontrollimiseks.

Eelnõu lükati tagasi.

Riigikogu korruptsioonivastane erikomisjon otsustas samal ajal kontrollida kaitsevaldkonna ametiisikute huvide deklaratsioone, põhjendades seda suurte rahavoogude, hangete ja sellest tuleneva korruptsiooniriskiga.

Seega pole võimalik öelda, et keegi pole midagi märganud.

Märgatud on.
Räägitud on.
Probleemi on nimetatud süsteemseks.
Uurimiskomisjoni on isegi taotletud.

Ja aasta hiljem oleme 1,2 miljardi euro ning dokumenteerimata 99,7 miljoni euro suuruse korrektsiooni juures.

Madisoni nõue kogu valitsuse tagasiastumiseks on selle poliitilise rea seni kõige teravam aste.

Küsimus pole enam selles, kas opositsioon kritiseerib.

Küsimus on:

kus on personaalne vastutus ja tegelik tagajärg?

Kus on uurimisasutus?

Riigikontrolli seaduse § 51 lõige 3 ütleb, et kuriteo tunnuseid sisaldava õigusrikkumise avastamise kahtluse korral on Riigikontroll kohustatud vastavad materjalid esitama uurimisorganile.

Seega pole vaja kedagi ette süüdi mõista.

Vaja on vastata palju lihtsamale küsimusele:

Kas selle auditi materjale või osa neist on uurimisasutusele edastatud?

Kui jah – millised?

Kui ei – miks?

99,7 miljonit eurot kirjutatakse tagantjärele varude saldole ilma nõuetekohase algdokumendita.

Kontrollijale ei esitata kõiki lepinguid.

Inventuuridest puudub tervikpilt.

Riigile võetakse kohustusi ja riske, mida eelarves ei kajastata.

Riigikontroll ise räägib vara väärkasutamise avastamata jäämise suurest riskist.

Millal muutub „soovitus“ õigusrikkumise kahtluse kontrollimiseks?

Julgeolek kui püha lehm

Siit jõuame probleemi poliitilise tuumani.

Eesti julgeolekust on saanud püha lehm.

Kaitseraha juurde küsimine tähendab poliitilises keeles peaaegu automaatselt Eesti kaitsmist.

Kaitseraha kasutamise jõuline kritiseerimine võib aga kiiresti muutuda poliitiliseks riskiks: kas kriitik ikka mõistab julgeolekuolukorda, kas ta toetab kaitsevõimet, kas ta annab „valesid signaale“?

Nii tekib halb asümmeetria:

raha juurde küsimiseks on poliitiline lävend madal;
raha kasutamise halastamatuks kontrollimiseks kõrge.

See loob kaitsevaldkonna ümber erirežiimi.

Mitte tingimata seadusliku.

Poliitilise ja psühholoogilise erirežiimi.

Kollektiivse pingutuse moraalne ärakasutamine

Küsimus pole ainult numbrites.

Ühiskonnalt nõutakse kaitsevõime nimel järjest suuremat materiaalset pingutust.

Kaitsekulud ei tule vaakumist. Iga sinna suunatud miljard tähendab raha, mida ei kasutata tervishoius, hariduses, sotsiaalvaldkonnas, taristus või kusagil mujal.

Riigikontrolör on ise rõhutanud, et kogu ühiskond teeb kaitsevõime kasvatamiseks inimesi koormavaid ja teiste eluvaldkondade rahastamist mõjutavaid pingutusi.

Selle kollektiivse pingutuse minimaalne vastutasu peab olema:

raha ja vara kontrollitavus.

Maksumaksjalt nõutakse konkreetset raha.

Kodanikult nõutakse solidaarsust.

Ühiskonnalt nõutakse ohverdust.

Aga vastutuse juurde jõudes muutuvad sõnad abstraktseks:

„segadus“.

„puudused“.

„protsessid“.

„riskid“.

„tegevuskava“.

„parandame“.

Ühiskonna kohustus on konkreetne. Süsteemi vastutus muutub uduseks.

Kui ühiskonna ohutunnet kasutatakse järjest suuremate rahavoogude põhjendamiseks, samal ajal kui juba olemasoleva miljardilise vara üle ei suudeta tagada usaldusväärset kontrolli, hakkab kollektiivne pingutus muutuma kollektiivse usalduse ärakasutamiseks.

Auklikku rahakotti küsitakse lisaraha

Just selle taustal kõlab eriti irreaalselt järgmine uudis.

Balti riikide, Poola ja Soome volinikud pöörduvad Euroopa Komisjoni poole ning räägitakse idatiiva julgeoleku tugevdamiseks 100 miljardi euro suurusjärgust.

See pole Eesti isiklik saja miljardi euro suurune tšekk.

Aga vastuolu jääb.

Ühel päeval ütleb Eesti enda sõltumatu audiitor:

me ei saa kinnitada 1,2 miljardi euro suuruse kaitsevara saldo õigsust.

Järgmisel päeval:

julgeolekule on vaja palju rohkem raha.

Auklikku rahakotti küsitakse lisaraha.

Või täpsemalt:

rahakott lekib kontrolli mõttes ning lahenduseks küsitakse suuremat rahakotti.

Enne lisaraha küsimist peaks elementaarne järjekord olema vastupidine:

näidake kõigepealt, et suudate olemasoleva raha ja vara üle pidada sellist arvestust, mida sama riik nõuab ükskõik milliselt eraettevõtjalt.

Ärastamiskõlblik süsteem?

Eesti puhul pole tõendatud süsteemset kaitseraha riisumist.

Aga küsimus pole ainult juba toime pandud kuritegudes.

Küsimus on selles, millise süsteemi me ehitame.

Väga kiiresti kasvavad rahavood.

Julgeolekust tulenev kiirustamine.

Osaline salastatus.

Aastaid korduvad kontrolliprobleemid.

Puudulik inventuur.

Kontrollijale esitamata dokumendid.

Hajutatud personaalne vastutus.

Poliitiliselt ebamugav kriitika.

Ja pidev sõnum:

raha on kiiresti juurde vaja.

See ei tõesta ärastamisprojekti.

Aga see võib tekitada ärastamiskõlbliku süsteemi – keskkonna, kus suuremahuline riigivara väärkasutamine või omastamine oleks lihtsam, selle avastamine raskem ja konkreetse vastutajani jõudmine veel raskem.

Riigikontroll ütleb ise, et praegused puudused annavad süsteemi sattuvale asjatundmatusele või pahatahtlikkusele lihtsama võimaluse riigi raha ja vara raiskamiseks või väärkasutamiseks.

Seega pole vaja midagi juurde fantaseerida.

Piisab sellest, mis on juba kirjas:

julgeoleku ümber liigub tohutu ja kiiresti kasvav rahavoog, kuid kontroll selle raha ja vara üle ei vasta rahavoo mastaabile ega valdkonna tähtsusele.

See on ise julgeolekurisk.

Kaitsevõimet ei nõrgesta ainult vaenlane.

Seda võib nõrgestada ka riik ise, kui ta ei suuda piisava kindlusega öelda:

mida osteti,
kui palju osteti,
kus see asub,
mis see väärt on
ja kes vastutab.

Enne kui auklikku rahakotti rohkem raha kallata, tuleb augud kinni õmmelda.

Mitte järgmise tegevuskavaga.

Mitte järgmise lubadusega.

Mitte järgmise komisjoniga.

Vaid vastustega:

Kes otsustas?
Kes allkirjastas?
Kes kontrollis?
Kes jättis kontrollimata?
Kes jättis lepingud Riigikontrollile esitamata?
Kes vastutab 99,7 miljoni euro suuruse dokumenteerimata korrektsiooni eest?
Kas materjalid on edastatud uurimisasutusele?

Ja alles pärast seda:

kui palju raha juurde?

Viited

Jaak Madison, 28.08.2026 – avalik Facebooki postitus Riigikontrolli auditi kohta
Jaak Madisoni Facebook

ERR, 28.08.2026 – „Riigikontroll: kaitsevaldkonnas jätkuv segadus kasvatab riigi vara kuritarvitamise riski“
ERR-i artikkel

Postimees, 27.08.2026 – „Balti riigid von der Leyenile: idapiiri julgeolek vajab 100 miljardit eurot lisaraha“
Postimehe artikkel

Riigikontroll – „Kaitseministeeriumi suutlikkus üha kasvavast eelarvest üle käia nõuab viivitamata parandamist“
Riigikontrolli ülevaade

Riigikontroll – riigi 2019. aasta majandusaasta audit
2019. aasta audit

Riigikontroll – riigi 2020. aasta majandusaasta audit
2020. aasta audit

Riigikontroll – riigi 2021. aasta majandusaasta audit
2021. aasta audit

Riigikontroll – riigi 2022. aasta majandusaasta audit
2022. aasta audit

Riigikogu, 10.09.2025 – riigieelarve kontrolli erikomisjoni arutelu Kaitseministeeriumi auditi üle
Riigikogu pressiteade

Riigikogu – Kaitseministeeriumi valitsemisala rahakasutuse uurimiskomisjoni moodustamise eelnõu 714 OE
Riigikogu eelnõu 714 OE

Riigikogu, 22.09.2025 – korruptsioonivastase erikomisjoni kontroll kaitsevaldkonna ametiisikute huvide deklaratsioonide üle
Riigikogu pressiteade

Riigikontrolli seadus, § 51 lg 3
Riigi Teataja

„Mikside mikser“ – pereraamatu kinniraamimine

Sulle ei anta sõna

Ei

Selgituseks

Ei

Aruteluks

Ei

Põhjendusteks

 

Selle kaudu

Juba ette kvalifitseeritakse

Sinu meeletehe

Enne võrdusmärki

Lonkavaks

haavatuks

invaliidiks

 

Vaim on purgis

Ja mitte ainult looja vaim

Ka lugeja vaim

libiseb klaaspinnal

paludes hapnikku

Aga betoneeritud

kultuuritrassidel

siibrid on kinnised

 

(0 = ERR + Sirp = 0)

 

18.08.2026

Eesti eest

 

Kui Eesti eest

surema peaks sada meest

kuid püsima jääks Isamaa

Kas oleksid sa selle sajakonna sees

 

Isegi kui teadmata jääks

sinu nimi

ei hõbedasse kulda seda raiutaks

ei tänavaile nimeks panda

su hauakünka eel

eal keegi pead ei langetaks

 

Sa vasta

põlved Emamaa palvetav pinnal

Valedeta vannu

Kas keeldumise märk

on sellel hinnal

Ja Eesti eest surema peaks

üheksakümmend üheksa meest

 

2005

 

„Kõned kõrbes“ 2007

SALK ehk tänapäeva šamaanide kogu

 

Aura, ebakindlus ja poliitilise tegelikkuse tõlgendamise monopol

Lähtekoht: ERR, 11. august 2026: „Jüristo: Reformierakonnas on pinged, kuid rong Michali mahavõtmiseks on läinud“.  https://www.err.ee/1610107222/juristo-reformierakonnas-on-pinged-kuid-rong-michali-mahavotmiseks-on-lainud 

  Tarmo Jüristo ERR-i intervjuud lugedes tekib kõigepealt väga lihtne küsimus: mida uut mees ütles?

  Vastus: mitte poole sendi eestki.

  Reformierakonnas on pinged. Teada. Meelis Kiili ja Pärtel-Peeter Pere lahkumised on avalikud. Michali väljavahetamisest räägitakse. Teada. Kersna, Pevkuri ja Paeti nimesid võib võimalike juhtidena veeretada. Poliitikud võivad enne valimisi erakonda vahetada. Nimekirjad hakkavad lukku minema. Mitte ükski neist tähelepanekutest ei vaja erilist andmemudelit ega pääsu Delfi oraakli juurde. Jüristo ise ütleb ERR-is, et Reformis on pinged „kaugele näha“, nimetab võimalike juhtidena Kersnat, Pevkurit ja Paeti ning ennustab Eesti 200 ja Reformierakonna „loksuvate kivide“ võimalikku liikumist.

  Ainus oma näoga kaup on kuulutus: „rong on läinud“. Jüristo hinnangul on seitse kuud enne valimisi Michali jõuga mahavõtmine liiga riskantne ning Reformierakonnal olevat praeguse seisuga valimisi „sisuliselt võimatu võita ükskõik, kes seal ees on“.

  Aga millel see kategoorilisus põhineb?

  ERR-i loos ei esitata selle väite juurde SALK-i uut küsitlust, mudelit, erakonnasisest häälte seisu ega mingit muud kontrollitavat uut informatsiooni. Jüristo ütlebki „mulle tundub“. Seega on meil tegemist arvamusega. Täiesti lubatud. Ainult et pakend — ERR, Vikerhommik, SALK-i juht, aastatega ehitatud andmeeksperdi kuvand — annab sellele arvamusele hoopis tugevama kaalu.

  Siit muutubki Jüristo intervjuu huvitavamaks kui selle tegelik sisu.

Uudis puudub, aura töötab

  SALK-il on päriselt uuringud, andmed ja mudelid. Seda pole mõtet naeruvääristada ega eitada. SALK kirjutas juba 2023. aasta alguses, et nende suur töö oli andmemudeli ehitamine, millega saab vaadelda väga spetsiifilisi valijarühmi ning modelleerida muu hulgas erakondade võimalikke mandaadisaake. Samas öeldi otse, et valimisteemade uuringu tulemusi jagatakse parteidega, „kelle edu valimistel Salga eesmärkidega kokku klapib“.

  Veel kõnekam on SALK-i enda 2025. aasta tagasivaade. Jüristo kirjutab seal, et kohalike valimiste raames tehti koostööd Reformierakonna, SDE ja Eesti 200-ga; ERJK vaidluse tõttu olid nii andmed kui SALK-i töö seekord lepingutega kaetud ja erakondade poolt makstud. Samas rõhutab SALK, et tema enda käsitluses ei ole erakonnad kliendid ning SALK ei pea seda neile teenuse osutamiseks. See täpsustus on tähtis, sest vastasel juhul muutuks kriitika ise demagoogiaks.

  Aga samas tekstis ütleb Jüristo midagi veel huvitavamat. 2027. aasta valimistsükliks olevat „kriitiliselt tähtis“, et SALK-il oleks autonoomne regulaarne andmevoog; selle tulemusel saab organisatsioon oma andmetega avalikkuses „märksa enam nähtav“ olla.

  Siin tasub korraks pidama jääda.

  Andmed → nähtavus.

  Andmed ei ole seega ainult teadmise vahend. Need annavad ka avaliku positsiooni. Nähtavus toodab autoriteeti, autoriteet ligipääsu ning ligipääs omakorda informatsiooni.

  Tekib ennast võimendav ring:

  kuvand → ligipääs → informatsioon → tugevam kuvand → suurem ligipääs.

  Alguses peab tõlgendaja näitama mudelit.

  Mõne aja pärast piisab sellest, et tema on mees, kellel tavaliselt on mudel.

  Jüristo tänane ERR-i intervjuu paistab juba selle järgmise astmena. Mudelit pole vaja näidata. Piisab formuleeringutest „rong on läinud“, „loksuvad kivid“, „võimatu võita“. Institutsionaalne aura teeb ülejäänud töö.

Cagliostro, Rasputin ja näpuotsaga Mesmerit

  Siin hakkab ajalooline paralleel ootamatult hästi tööle. Mitte selles mõttes, et Jüristo oleks Cagliostro või Rasputin moraalses või ajaloolises tähenduses. Mastaabid, ajastu ja tegevus on täiesti erinevad.

  Sarnasus on mõjuvõimu psühholoogilises arhitektuuris.

  Cagliostro ehitas oma autoriteeti eriteadmise, rituaali ja saladuse kaudu. Ta rajas oma niinimetatud Egiptuse vabamüürluse riituse ning tema ümber kogunes ka kõrgest seisusest järgijaid. Tema mõju ei seisnenud ainult selles, mida ta väitis teadvat, vaid selles, et inimesed hakkasid uskuma tema ligipääsu erilisele teadmisele.

  Rasputini puhul muutus mehhanism veel huvitavamaks. Aleksandra sõltuvus temast kasvas seoses troonipärija Aleksei hemofiiliaga ning tema näiline võime poisi seisundit leevendada kasvatas usaldust. Samal ajal paisus Rasputini poliitilise mõju ümber müüt, mis oli tõenäoliselt suurem kui tema tegelik kontroll riigiasjade üle. Just see on tähtis: talle omistatud mõju muutus ise poliitiliseks jõuks.

  Mesmer annab sellele segule kolmanda komponendi — sugestiooni. Tema „loomamagnetismi“ väidetava nähtamatu jõu olemasolu uurinud 1784. aasta kuninglik komisjon ei leidnud sellise füüsilise magnetilise toime kohta kinnitust ning katsetega eristati nähtamatu „magnetismi“ oletatavat mõju kujutluse ja ootuse mõjust. Need katsed kuuluvad hilisema kontrollitud katsetamise ajaloo oluliste eelkäijate hulka.

  Moodne poliitiline variant ei vaja küünlaid, magneteid ega Egiptuse riitust.

  Tal on küsitlus.

  Tal on regressioon.

  Tal on segment.

  Tal on mudel.

  Tal on „poliitiline dünaamika“.

  Tal on ERR-i mikrofon.

  Ja siis osutab šamaan näpuga: rong on läinud.

  Muig.

Moodne šamanism peab välja nägema šamanismi vastandina

  Siin peitub asja kõige parem iroonia.

  Moodne šamaan ei tohi paista müstiline. Vastupidi — ta peab välja nägema äärmiselt ratsionaalne.

  Graafikud. Protsendid. Mudelid. Andmevood. Valijasegmendid. Professionaalne sõnavara.

  Kõik need on iseenesest täiesti legitiimsed töövahendid.

  Probleem tekib siis, kui töövahendi autoriteet kandub märkamatult üle väitele, mida selle töövahendiga pole tõendatud.

  SALK võib teha esmaspäeval väga korraliku küsitluse. Sellest ei järeldu, et Jüristo teisipäevane arvamus Reformierakonna sisevõitluse kohta oleks samuti andmetel põhinev tulemus.

  Aga psühholoogiliselt toimub ülekanne väga lihtsalt.

  Kuulaja ei kuule enam ainult:

  „Tarmo Jüristo arvab.“

  Ta kuuleb:

  „SALK-i Jüristo ütleb.“

  Need pole sama kaaluga laused.

Ebakindlus kui tööriist

  Siit jõuame sügavama mehhanismini.

  Sellise vahendaja jaoks pole ebakindlus tingimata puudus. Ebakindlus võib olla tema kõige viljakam tegevuskeskkond.

  Kui kõik oleks teada, poleks tõlgendajat vaja.

  Kui Reformierakonna sisehäälte arv, vastaskandidaat, juhatuse seis ja otsus oleksid avalikud, poleks vaja küsida Jüristolt, kas Michali rong on läinud.

  Tõlgendajat vajatakse just seal, kus fakt lõpeb.

  Ja sinna ilmub professionaalse kõlaga interpretatsioon:

  „Mõned inimesed võiksid veel liikuda.“

  „Loksuvaid kive kindlasti on.“

  „Nimedest on räägitud.“

  „Rong on läinud.“

  Jüristo teeb ERR-i loos veel ühe kena käigu: ütleb, et erakonnavahetajaid tõenäoliselt tuleb, nimetab Reformi ja Eesti 200 „loksuvaid kive“, kuid lisab kohe, et „kas ja millal keegi otsuse teeb, seda ma praegu ennustama ei hakka“.

  Ent ennustus on juba tehtud.

  Sellise formuleeringu ilu on väike kontrollirisk. Kui keegi lahkub, oli hinnang õige. Kui ei lahku, polnud konkreetset nime ega kuupäeva ju nimetatud.

  Šamaan jääb püsti.

Deorientatsioon ilma otsese valeta

  Veel peenemaks läheb asi siis, kui küsida, kas selline kommentaar ainult kirjeldab poliitilist tegelikkust või võib seda ka ise muuta.

  „Michali väljavahetamine ei ole enam realistlik“ pole ainult ennustus.

  Seda kuuleb reformierakondlane.

  Seda kuuleb võimalik vastaskandidaat.

  Seda kuuleb annetaja.

  Seda kuuleb ajakirjanik.

  Seda kuuleb valija.

  Kui piisavalt autoriteetseks peetav inimene teatab, et mingi võimalus pole enam realistlik, võib osa mängijaid hakata selle järgi käituma. Sellisel juhul hakkab ennustus ise mõjutama sündmuse tõenäosust.

  See on juba rohkem kui tuleviku kirjeldamine.

  See on tajutava valikuruumi kujundamine.

  Kõige labasem mõjutamine ütleb:

  „Ära tee seda.“

  Palju elegantsem mõjutamine ütleb:

  „Seda pole enam mõtet teha.“

  Veel elegantsem:

  „See rong on juba läinud.“

  Kedagi pole kästud. Kedagi pole keelatud. Aga võimalikkuse piir on kuulaja peas nihutatud.

  Seda võib nimetada deorientatsiooniks, kuid mitte tingimata tähenduses, et inimest püütakse täielikult segadusse ajada. Palju tõhusam on selektiivne orientatsiooni juhtimine: üks võimalus valgustatakse välja, teine muudetakse naeruväärseks, kolmas kuulutatakse ebarealistlikuks ja neljas jäetakse üldse ekraanilt välja.

  Selleks pole tingimata vaja valetada.

  Piisab faktide valikust, rõhuasetustest ja autoriteetsest tõlgendusest.

  Kas SALK-i teadlik eesmärk on deorientatsiooni tekitada? Seda pole tõendatud ja seda ei saa faktina väita.

  Küll aga võimaldab niisugune eksperdi-, nõustaja-, andmevaldaja ja poliitilise kommentaatori rollide kattumine sellist mõju väga hästi tekitada.

Paadi kõigutamine

  Jüristo ERR-i lugu on selles mõttes peaaegu demonstratsioon.

  Ühe käega rahustab:

  Michali kukutamise rong on läinud.

  Teise käega nimetab võimalikke asendajaid, räägib Reformi sisepingetest ning ennustab „loksuvate kivide“ liikumist.

  Seega paat ei lähevat ümber.

  Aga vett loksutatakse edasi.

  Selles on poliitiliselt kasulik vastuolu. Avalikkusele saab korraga anda kaks sõnumit: muutust justkui ei tule, kuid midagi siiski käärib.

  Kahtlus jääb elama.

  Ja poliitikas on kahtlus ise tööriist.

Meedia kui altar

  Ilma võimendita oleks kogu nähtus palju väiksem.

  Kui Jüristo kirjutaks SALK-i blogisse, et tema arvates on Michali mahavõtmise rong läinud, oleks see ühe selgelt maailmavaatelise organisatsiooni juhi arvamus.

  Kui sama lause öeldakse Vikerhommikus ja ERR teeb sellest uudisloo pealkirja, omandab väide teise staatuse. ERR ise esitleb teda selles loos SA Liberaalne Kodanik juhina ning muudab tema hinnangu päeva poliitilise uudisvoo osaks.

  Meedia ei pea Jüristo seisukohta toetama.

  Piisab lavast.

  Cagliostrol oli rituaaliruum.

  Rasputinil õukond.

  Mesmeril seanss.

  Tänapäeva poliitilisel šamaanil on ekraan.

  Ekraan annab ulatuse. Korduse. Autoriteedi. Ja mis veel tähtsam — loob mulje, et väljaöeldud arvamus ise on uudis.

  Tänase ERR-i loo kõige lõbusam omadus ongi see, et uudist sisuliselt pole.

  On Jüristo tõlgendus juba teada olevatele faktidele.

  Aga tõlgendaja staatus muudab tõlgenduse sündmuseks.

Kellele kasulik?

  Siit jõuame vana küsimuseni: cui bono?

  Kõige lihtsam oleks vastata: liberaalsetele erakondadele.

  See võib mõnes olukorras tõsi olla, kuid selline vastus jääb liiga pinnapealseks.

  Kõige kindlam kasusaaja on vahendaja ise.

  Mida enam poliitikud usuvad, et SALK tunneb valijat, seda väärtuslikum on SALK-i analüüs.

  Mida väärtuslikumaks seda peetakse, seda suurem on ligipääs erakondadele.

  Mida suurem ligipääs, seda rohkem saab organisatsioon teada poliitikast endast.

  Mida rohkem ta teab, seda tugevamalt saab ta avalikkusele esineda poliitika tõlgendajana.

  Mida sagedamini meedia teda tõlgendajana kasutab, seda tugevamaks muutub kuvand, et tegemist on inimesega, kes teab rohkem kui tavaline vaatleja.

  Ja ring algab otsast.

  See on mõjuvõimu seisukohalt erakordselt mugav konstruktsioon, sest kuvand võib hakata tootma tingimusi, mille kaudu kuvand ise osaliselt tõeks muutub.

  Seda pole vaja nimetada vandenõuks. Vastupidi. Vandenõuteooria muudaks nähtuse ainult lapsikumaks.

  Erakond tahab andmeid.

  Meedia tahab kommentaari.

  Annetaja tahab teada, kellel on perspektiivi.

  Avalikkus tahab prognoosi.

  Ja nende vahele tekib tõlgendaja.

  Tema kõige väärtuslikum kapital pole tingimata teadmine ise.

  See võib olla usk tema teadmise erilisusse.

SALK kui šamaanide kogu?

  Satiirina — täiesti.

  Cagliostrolt eriteadmise aura.

  Rasputinilt omistatud tagatoa mõju.

  Mesmerilt näpuotsaga sugestiooni.

  Kõige peale tänapäevane andmekiht, graafikud ja poliittehnoloogiline sõnavara.

  Aga nalja taga jääb täiesti tõsine küsimus:

  kui suur osa SALK-i avalikust mõjust on mõõdetav tegelik mõju ning kui suur osa mõjuvõimu reputatsioon?

  Me teame, et SALK on erakondadele andmeid jaganud, 2025. aastal tegi kolme erakonnaga lepingulist ja tasustatud koostööd ning peab enda regulaarset andmevoogu 2027. aasta eel avaliku nähtavuse seisukohalt kriitiliselt tähtsaks. Need pole oletused, vaid SALK-i enda kirjeldused.

  Aga kui palju SALK tegelikult valimistulemusi nihutab?

  Andmed puuduvad.

  Kui palju Jüristo tänane hinnang Michali kohta põhineb mingil meil teadmata andmestikul või siseringi informatsioonil?

  ERR-i loost ei selgu.

  Kui palju on lihtsalt kogenud poliitikavaatleja kõhutunnet?

  Ei tea.

  Just sinna teadmata alale tekib aura.

  Seetõttu võib SALK-i kõige väärtuslikum toode olla mitte tõestatud võime valimisi võita, vaid usk, et SALK teab, kuidas valimisi võita.

  Usk toodab ligipääsu.

  Ligipääs toodab informatsiooni.

  Informatsioon toodab mõju.

  Mõju toodab uut usku.

  Ja kui ühel hommikul pole parajasti poole sendi eestki uut fakti võtta, võib minna ERR-i ja teatada:

  rong on läinud.

  Uudis puudub.

  Liturgia toimib.

Pääst oige, a ihult virk

 

 „Mis temast tahta, ta ju meil oige inimene.“

 „Sa kuradi oige inimtükk! Sa isegi oigad vaid käsu peale!“

 „Pääst oige, a ihult virk.“

 Vana kõnekeelne väljend ütleb inimese kohta rohkem kui pikk psühholoogiline kirjeldus. Ta võib olla kehalt toimekas, töökas, osav, kiire ja praktiline, aga pääst oige — vaimselt loid, ühiskondlikult tuim, vähese algatus- ja reageerimisvõimega. Ta teeb ära selle, mis talle ette pannakse, kuid harva küsib, kes pani, miks pani ja kelle huvides.

 See väljend sobib ebamugavalt hästi tänapäeva eestlase ühe tüübi kirjeldamiseks.

 Mitte kogu rahva. Mitte iga eestlase. Kuid piisavalt suure osa, et nähtust ei saa enam seletada üksikute inimeste laiskuse või rumalusega.

 Eestlane töötab. Maksab. Kohaneb. Õpib uue programmi ära. Vahetab töökohta. Võtab laenu. Renoveerib korterit. Läheb vajadusel Soome. Täidab digivormi. Paneb lapse trenni. Otsib odavama elektripaketi. Kui vaja, õpib viiekümneselt uue ameti.

 Ihult virk.

 Aga kui küsimus muutub ühiskondlikuks — kes otsustab, kelle huvides otsustatakse, miks otsus selline on, kuidas organiseeruda, kuidas sundida võimu arvestama — muutub pilt teiseks.

 „Mis mina teha saan?“

 „Kõik on juba otsustatud.“

 „Pole minu asi.“

 „Mis sa ikka riigiga võitled.“

 „Mul on oma elu.“

 Pääst oige.

Õigus on olemas, aga jõudu selle taga pole

 Eesti inimene tunneb sageli oma individuaalseid õigusi päris hästi. Tarbija teab, et katkise kauba võib tagasi viia. Patsient oskab nõuda dokumenti. Kodanik võib esitada teabenõude. Kohtusse võib minna. Petitsioonile võib alla kirjutada.

 Formaalselt on kõik ilus.

 Aga õiguse olemasolu ja õiguse jõustamise võime on kaks eri asja.

 Ametiühingutesse kuulub Eestis vaid väike osa töötajatest. Streigid on erandlikud. Inimesed tunnetavad oma mõju valitsuse otsustele nõrgana. Kui tekib konflikt suure institutsiooniga, seisab kodanik liiga sageli üksi — tema Gmail, tema telefon, tema närvid ja tema aeg ühel pool; teisel pool ametkond, juristid, eelarve, protseduurid ja palgaline tööaeg.

 Õigus on justkui olemas.

 Aga seljatagust pole.

 Eestlane pole õppinud piisavalt hästi mõtet, et võõra inimese õiguste kaitsmine on tegelikult enda õiguste kaitsmine.

 Kui õpetaja streigib, tahab „endale rohkem“.

 Kui ettevõtja protestib, tahab „endale kasumit“.

 Kui pensionär nõuab, mõtleb „endale“.

 Kui puudega inimene vaidleb ametiasutusega, on see „tema probleem“.

 Alles siis, kui sama asi jõuab enda ukse taha, tekib küsimus:

 „Kuidas nad võivad?“

 Võivad küll. Sest eelmisel korral vaatasid kõrvalt.

Protestimise asemel kohanemine

 Eestlase suur oskus pole olnud ainult ellujäämine. See on olnud möödahiilimine.

 Halb töökoht? Otsi teine.

 Eestis liiga väike palk? Mine Soome.

 Maakohas pole elu? Koli Tartusse või Tallinna.

 Avalik teenus ei tööta? Mine tasulisse.

 Ametnikuga vaidlemine võtab aastaid? Anna alla või palka jurist.

 See on üksikisiku seisukohalt sageli täiesti ratsionaalne käitumine.

 Aga kümnete tuhandete inimeste puhul muutub see ühiskondlikuks mehhanismiks.

 Probleemi ei parandata.

 Probleemist lahkutakse.

 2000. aastatest alates lahkus Eestist väga suur hulk tööealisi inimesi. Neid ei saa romantiseerida „ärksamaks eliidiks“ ega „seiklejateks“. Paljud olid täiesti tavalised inimesed, kes tegid lihtsa arvestuse: milleks siin kakelda palga pärast, kui laev viib üle lahe tööle, kus sama töö eest makstakse rohkem?

 See oli edukas individuaalne lahendus.

 Samas tähendas see, et rahulolematus ei muutunud Eestis alati surveks.

 Ta muutus emigratsiooniks.

 Exit, mitte voice.

„Ma ei loe üldse“

 Siia sobitub teine nähtus.

 „Ma ei loe raamatuid.“

 Seda ei öelda alati enam vabandades.

 Vahel öeldakse uhkusega.

 Raamatumüügil võib sellele vastu põrgata. Laadal võib seda kuulda. Inimene ei ütle: „Pole viimasel ajal jõudnud.“ Ta teatab enesekindlalt:

 „Mina üldse ei loe.“

 Eesti statistika võib esmapilgul rahustada. Vähemalt ühe raamatu aastas lugevate inimeste osakaal on Euroopa võrdluses kõrge.

 Aga „vähemalt üks raamat aastas“ on äärmiselt helde mõõdupuu.

 Ühte tabelisse lähevad inimene, kes luges suvel ühe kriminaalromaani, ja inimene, kes loeb aastas nelikümmend raamatut.

 Kui vaadata regulaarset lugemist, muutub pilt palju karmimaks. Tugevat lugemiskultuuri kannavad ebaproportsionaalselt naised, kõrgharitud inimesed, osa vanemast põlvkonnast ning kooli tõttu ka noored. Keskealiste meeste ja kutseharidusega inimeste seas on lugemine märgatavalt nõrgem.

 Veel tähtsam küsimus on: mida loetakse?

 Raamatu lugemine ei tähenda automaatselt ajaloolise mälu, keerulise mõtlemise ega rahvuskultuuri tugevnemist. Meelelahutuskirjandus, krimi, fantaasia, elulood ja praktilised käsiraamatud on samuti raamatud.

 Neis pole midagi halba.

 Aga rahvusmälu ei püsi üksnes selle najal, et inimene oskab lugeda.

 Ta peab ka teadma, mida enne teda mõeldi, kirjutati, tehti ja läbi elati.

 Kui klassikud muutuvad ainult koolis kuuldud perekonnanimedeks, ajalugu tähtpäevade reaks ja oma kultuur millekski, mida pidupäeval laval demonstreeritakse, jääb rahvusest järele rituaal.

 Lipp on.

 Hümn on.

 Laulupidu on.

 Aga mälu hõreneb.

Kõhu tasemele langenud laat

 Sama muutust võib märgata väikestes asjades.

 Laat oli kunagi suurel määral koht, kuhu inimene tõi enda tehtu.

 Sepis. Kudum. Puitese. Korv. Savinõu. Kodune kaup. Oma käte ja oma oskusega tehtud asi.

 Tänapäeva laat liigub järjest rohkem söögi, joogi, meelelahutuse ja hetketarbimise poole.

 Loomulikult söödi laatadel ka sada aastat tagasi. Küsimus pole vorstis.

 Küsimus on raskuskeskmes.

 Tegijalt tarbijale.

 Kui inimene tuleb laadale eelkõige sööma, jooma ja aega veetma, on laadast saanud osaliselt elamusmajanduse üks vorm.

 Isetehtud asi kandis oskust.

 Tarbimisprodukt kannab tehingut.

 Sama muutus käib ühiskonnas palju laiemalt.

Homo europicus

 Siit võib tuletada ühe tingliku inimtüübi: homo europicus.

 Mitte eurooplane ajaloolises või kultuurilises mõttes.

 Pigem Euroopa hilise administratiivse ja tarbimisühiskonna ideaalne kodanik.

 Ta on hästi kohanev.

 Liikuv.

 Digipädev.

 Töövõimeline.

 Keeleliselt piisavalt paindlik.

 Ta võib homme kolida teise liikmesriiki, leida sealt töö, avada pangakonto, kasutada roaming’ut, lennata odavlennuga nädalavahetuseks mujale ja tellida telefoni kaudu õhtusöögi.

 Ta tunneb oma tarbijaõigusi.

 Ta oskab võrrelda hindu.

 Ta teab, milline toetuse vorm tuleb ära täita.

 Ta on süsteemile väga hästi kasutatav inimene.

 Ihult virk.

 Aga tema side konkreetse maa, ajaloo, kogukonna ja pika mäluga võib olla järjest lõdvem.

 Ta pole tingimata Eesti kodanik, Prantsuse kodanik või Saksa kodanik vanas vabariiklikus tähenduses.

 Ta on pigem mobiilne Euroopa elanik ja tarbija.

 Kui kodumaal ei meeldi — liigub.

 Kui teenus ei sobi — vahetab pakkujat.

 Kui kaup ei sobi — tagastab.

 Kui poliitika ei sobi?

 Siis pahandab sotsiaalmeedias.

 Siin ongi vastuolu.

 Talle on antud tohutult individuaalset valikuvabadust, kuid sellest ei järgne automaatselt kollektiivset poliitilist võimu.

 Ta saab valida neljakümne jogurti vahel.

 Aga ta ei usu, et suudab muuta maksuotsust.

 Ta võib kolida homme Hispaaniasse.

 Aga ei tunne oma naabreid piisavalt, et nendega koos tänava probleemi lahendada.

 Ta võib vallata kolme äppi oma investeeringute haldamiseks.

 Aga ei tea, kuidas organiseerida sada inimest ühise õiguse kaitseks.

 See pole EL-i ainuisikuliselt „toodetud“ inimene. Oleks liiga lihtne Brüsselile kogu süü kaela riputada.

 Eesti ise valmistas pinnase väga usinalt ette.

 1990ndatel tõsteti ausse edukas individuaalne kohaneja.

 Ole ise tubli.

 Saa hakkama.

 Ära virise.

 Ära jää jalgu.

 Liigu sinna, kus parem.

 Euroopa Liidu tööjõu, kapitali, kaupade ja teenuste vaba liikumise mudel sobitus selle maailmapildiga suurepäraselt.

 Nii võibki homo europicus olla homo sovieticus’e ootamatu järeltulija, kuigi väliselt on nad täielikud vastandid.

 Üks elas puuduses, teine tarbimiskülluses.

 Üks ei saanud vabalt reisida, teine võib homme lennukisse istuda.

 Üks sõltus parteiriigist, teine turust ja administratiivsest süsteemist.

 Aga üks omadus võib kummaliselt säilida:

 võim on ikkagi kusagil mujal.

 Mina kohanen.

Rahvus ilma mäluta

 Rahvuslik kuuluvus pole ainult emotsioon.

 See on mälu.

 Kui inimene ei tea, kuidas tema eelkäijad oma õigused kätte said, hakkab ta arvama, et õigused anti talle ülevalt.

 Kui ta ei tea, kuidas institutsioonid tekkisid, peab ta neid loomulikuks ja igaveseks.

 Kui ta ei tunne oma kirjandust, kaotab ta osa keelest, milles oma ühiskonda mõtestada.

 Kui ta ei tunne ajalugu, on iga vana poliitiline võte tema jaoks uus.

 Ja kui tal puudub kollektiivne mälu, muutub väga raskeks kollektiivne tegevus.

 Sest „meie“ ei sünni ainult sellest, et ühes passis seisab sama riigi nimi.

 „Meie“ vajab ühiseid lugusid.

Oige rahvas

 Siit jõuame algusse tagasi.

 Eestlast pole vaja nimetada argpüksiks. See oleks vale.

 Kui oht on selge ja tunnetatakse, et küsimus puudutab kõiki, võib eestlane mobiliseeruda tohutu jõuga.

 Ajalugu on seda korduvalt näidanud.

 Probleem on selles, et „minu probleemist“ saab „meie probleem“ liiga hilja.

 Seni kohanetakse.

 Kannatatakse.

 Irvitatakse.

 Otsitakse kõrvalteed.

 Kirjutatakse Facebooki.

 Kolib see, kes saab.

 Maksab see, kes suudab.

 Kannatab see, kes ei saa.

 Ja igaüks tegeleb enda päästmisega.

 Selline ühiskond võib väljast paista erakordselt toimekas.

 Majad renoveeritud.

 Autod sõidavad.

 Telefonid käes.

 Maksud laekuvad.

 Digiriik töötab.

 Inimesed rabelevad.

 Ihult virk.

 Aga demokraatlik ühiskond ei püsi ainult töökusel.

 Ta vajab inimest, kes mäletab.

 Küsib.

 Kahtleb.

 Loeb.

 Vaidleb.

 Ühineb.

 Ja vajadusel ütleb võimule:

 ei.

 Muidu jääbki järele kummaline Euroopa ideaalelanik — tubli töötaja, eeskujulik klient, liikuv maksumaksja ja vilets kodanik.

 Homo europicus.

 Pääst oige, a ihult virk.

Hüüru kui AI-buumi hüüumärk: särav torn, vananev sisu ja küsimused, mida ei küsitud

 

 Hüüru andmekeskuse puhul pole põhiküsimus, kas tehisarul on väärtust või kas maailm vajab rohkem arvutusvõimsust. Mõlemad on reaalsed. Rahvusvahelise Energiaagentuuri baasstsenaarium näeb maailma andmekeskuste elektritarbimise ligikaudset kahekordistumist 2030. aastaks, umbes 945 TWh-ni, kusjuures AI-d vedavate kiirendatud serverite elektritarbimine kasvaks ligi 30% aastas.

 Õige küsimus algab sealt, kus edulugu tavaliselt lõpeb: kas praegune investeerimis- ja ehitamiskiirus vastab homsele tegelikule nõudlusele ning kas pika tasuvusajaga andmetaristu jõuab ennast tagasi teenida enne, kui muutuvad tehnika, elektriarhitektuur, standardid, seadused, kliendid ja kapitali hind?

 Hüüru ei tõesta, et AI-taristu on mull. Samuti pole praegu alust väita, et Hüüru investorid teevad halba tehingut. Kuid Hüüru on väga hea hüüumärk riskile, sest ühes projektis saavad kokku aastakümneteks rajatav füüsiline taristu, mõne aasta kaupa uuenev arvutustehnika, suur elektrikoormus, alles kujunevad tehnilised standardid ja miljarditesse ulatuvad tulevikuootused.

Hüüru pole mälukärg, vaid andmetaristu

 Greenergy Data Centersi enda andmetel on Hüüru kompleksi pindala 14 500 m² ja koguvõimsus 31,5 MW; PUE-eesmärk on alla 1,2 ning keskus on side- ja pilveneutraalne.

 AI-suunal pole tegemist lihtsalt andmete hoidmisega. Hüüru on pigem andmetaristu sõlm: hoone, elektrivarustus, UPS-id, jahutus, võrgutehnika, fiiber, andmete hoidmine ja järjest enam arvutamine.

 Miko Niinemäe ütleb ERR-i intervjuus üsna selgelt, et GDC ehitab maja ja vajaliku infrastruktuuri, kliendid toovad sinna GPU-d või serveriraamid. Vähemalt praegu GDC ise arvutusriistvara ostma ja välja rentima ei hakka.

 See eristus on tähtis. Hüüru omanik ei pruugi kanda kõige kiiremini vananeva ja kallima arvutustehnika riski. Ta võib teenida pikaealisema „korpuse“ pealt.

 Aga sellest ei järgne, et taristuomanik on AI-riski suhtes immuunne. Korpus teenib ainult seni, kuni keegi tahab sinna konkurentsivõimelist sisu sisse panna ja selle eest piisavalt maksta.

Kümneaastane mänguri-PC

 Hüüru seletamiseks sobib üllatavalt hästi kümne aasta vanune kunagine tippmänguri-PC.

 Hoone on korpus. Alajaam, UPS-id ja elektrijaotus on toitesüsteem. Jahutus on jahutus. Switch'id, ruuterid ja fiiber on võrguosa. GPU, CPU ja mälu moodustavad kalli sisu. Elekter ja internet tulevad pidevalt sisse.

 Kümneaastane kvaliteetne korpus võib ka praegu särada nagu uus. Tuled vilguvad, ventilaatorid töötavad ja masin läheb käima. Kuid just see osa, mille eest omal ajal kõige rohkem maksti, on kaotanud suure osa oma kunagisest majanduslikust väärtusest.

 Microsoft arvestab arvutiseadmete hinnanguliseks raamatupidamislikuks elueaks üldiselt 2–6 aastat, hoonete ja parenduste puhul 5–15 aastat. Need pole tehnoloogilise konkurentsivõime tähtajad, kuid näitavad hästi varakihtide erinevat ajahorisonti.

 Niinemäe nimetab samal ajal andmekeskuse infrastruktuuri tasuvusajaks üle 10–15 aasta.

 Siit tuleb esimene tuumküsimus:

 mitu kallist tehnoloogiapõlvkonda jõuab ühe pikaealise taristuinvesteeringu tasuvusaja jooksul läbi sama hoone käia?

 Vana GPU ei muutu tingimata viie aastaga kasutuks. Ta võib edasi teha odavamat inference'i, teadusarvutusi või muid ülesandeid. Probleem on premium-teenimisvõime kadumises. Kui uus põlvkond teeb sama elektri ja ruumi juures oluliselt rohkem tööd, liigub kõige tulusam töö uuele rauale.

II tuumküsimus: kes maksab järgmise sisu?

 See küsimus on veel olulisem.

 Kui AI-operaator paneb keskusse näiteks 500 miljoni euro eest tehnikat ning nelja-viie aasta pärast tuleb konkurentsivõime säilitamiseks järgmine põlvkond osta, ei piisa sellest, et esimene põlvkond näitas tegevuskasumit.

 Esimene rauapark peab katma oma ostuhinna, elektri, rendi, võrgu, hoolduse, tööjõu ja finantseerimise ning jätma lisaks piisavalt vaba raha järgmise tehnoloogiapõlvkonna ostmiseks.

 Alles sellest üle jääv raha on päris kapitalitootlus.

 Microsofti 2026. aasta teises kvartalis läks umbes kaks kolmandikku 37,5 miljardi dollari suurusest kapitalikulust lühikese elueaga varadesse, peamiselt GPU-desse ja CPU-desse; ettevõte ütles samas, et klientide nõudlus ületab endiselt pakkumist.

 Suur ettevõte saab järgmise rauaringi rahastada muu äri rahavoost, võlast või eelnevalt sõlmitud kliendilepingutest. Väiksema AI-operaatori puhul muutub küsimus palju karmimaks.

 Kui järgmine sisupõlvkond ostetakse jälle uue laenu, uue investori või uue aktsiaemissiooni abil, võib ettevõte küll kiiresti kasvada, kuid ta pole veel tõestanud, et suudab oma tehnoloogilist uuendamist ise rahastada.

 Hüüru puhul võib see risk jääda rentnikule. Aga kui rentnik ei suuda järgmist sisu osta, jõuab probleem lõpuks ka korpuse omanikuni.

Kõige pikema juhtme lõpus on ikkagi maksja

 AI-taristu buumi kõige karmim küsimus pole „kas inimesed AI-d kasutavad?“. Kasutavad.

 Küsimus on:

 kes on kogu kapitaliahela lõpus klient, kes maksab AI-teenuse eest nii palju, et sellest saab kinni maksta elektri, võrgu, andmekeskuse, mitu põlvkonda GPU-sid, intressid ning lõpuks ka investorite tootluse?

 Kasutus ja kasumlik kasutus pole üks ja sama.

 Võib tekkida olukord, kus AI-d kasutatakse massiliselt, kuid teenuse hind surutakse konkurentsis nii alla, et kogu selle kasutuse teenindamiseks rajatud kapital ei teeni oodatud tootlust.

 See oleks tehnoloogiliselt edukas AI ja samal ajal halb investeerimistsükkel.

 Need kaks asja pole vastuolus.

Tulbisibula vaim

 AI nimetamine tulbisibulaks oleks demagoogia. Tulbisibula vaim on teine asi.

 Ka Hollandi haruldased tulbisordid olid päris väärtusega kaup. Anne Goldgari arhiiviuuring on näidanud, et hilisem legend kogu Hollandit laastanud tulbimaania kohta on kõvasti üle paisutatud. Samas toimus 1630. aastatel reaalne spekulatiivne hinnamull.

 Tulbisibula-vaim ei alga seega väärtusetust tootest.

 Ta algab hetkel, mil päris kasutusväärtusele kasvab juurde spekulatiivne lisakiht.

 Ostja ei küsi enam ainult, mida vara täna toodab. Ta ostab või broneerib, sest homme olevat nappus suurem, hinnad kõrgemad ja konkurent jõuab muidu ette.

 AI-taristus kõlab see tuttavalt:

 GPU-sid ei jätku. Elektrit ei jätku. Võrguühendusi ei jätku. Häid asukohti ei jätku. Kui mina praegu ei broneeri, broneerib konkurent.

 Iga otsus võib üksikult olla ratsionaalne. Kõigi otsuste summa ei pruugi seda olla.

 Texas on selle kohta jõhker näide. 2026. aasta augustis oli ERCOT-i menetluses umbes 474 GW uut elektrinõudlust, millest kuberner Greg Abbotti sõnul umbes 90% tuli andmekeskustelt. See ületas Texase rekordilist tipukoormust enam kui viis korda ning osariik peatas uute projektide menetlemise auditi ajaks.

 Päevad hiljem kirjeldas Reuters sadu miljoneid dollareid tagatisraha, mis olid juba nende projektide võrguühenduste nimel välja pandud.

 See ei tõesta, et AI-nõudlus on fiktsioon. See tõestab, et projektitoru ja tegelik lõpptarbimine on kaks eri asja.

 Just seal peitubki tulbisibula-vaim: päris nõudlus võib tekitada enda ümber veel suurema nõudluse õigustele, maale, elektrile, GPU-dele ja tulevikuootusele.

Elektripinged: sajandivanune hoiatus

 Maailma elektrivõrgud annavad hea ettekujutuse sellest, kuidas tehnilised valikud lukustuvad.

 Jaapan kasutab tänini 100 V, kuid Ida-Jaapanis on sagedus 50 Hz ja Lääne-Jaapanis 60 Hz. IEC standardite hulgas on Euroopa tüüpilise madalpingesüsteemi üheks põhiväärtuseks 230 V / 50 Hz.

 Mõte pole selles, et AI-taristu killustub kindlasti täpselt samamoodi.

 Mõte on rajasõltuvuses.

 Kui ühe lahenduse ümber on kord miljardite eest ehitatud trafosid, kaableid, jõuelektroonikat, jahutust ja seadmeid, muutub järgmisele tehnilisele teele minemine kalliks isegi siis, kui uus lahendus osutub paremaks.

 AI-taristu puhul pole see enam hüpotees. NVIDIA ütleb, et tänane 54 V alalisvoolujaotus hakkab megavatise räki juures füüsilistele piiridele jõudma ning ettevõte liigub alates 2027. aastast 800 VDC arhitektuuri suunas, et toetada 1 MW ja suuremaid AI-räkke. Põhjused on voolutugevus, vasekogus, ruum, energiakaod ja jahutus.

 Open Compute Projecti elektritöögrupis on 2026. aastal eraldi töös nii System Architecture kui ka Voltage Levels and Power Quality; vastava valge raamatu esimene versioon valmis alles märtsis 2026.

 See tähendab üsna räiget asja:

 AI-andmetaristusse pannakse praegu miljardeid ajal, mil isegi järgmise põlvkonna sisemine elektriarhitektuur pole veel täielikult settinud.

 Kümne aasta pärast ei pruugi vaja olla ainult uut „videokaarti“.

 Vaja võib olla uut toitesüsteemi, uut rack'i arhitektuuri, uut jahutust, uusi võrguseadmeid ja uut kaabeldust.

 Korpus särab ikka.

24/7 elekter: PPA pole elektrijaam

 ERR-i intervjuus räägitakse pikaajalistest elektri ostulepingutest ehk PPA-dest ning taastuvenergiast.

 Kuid siin jääb üks keskne küsimus peaaegu lahti.

 PPA võib fikseerida hinna ja tagada lepingulise taastuvenergia ostu. Ta ei pane tuulikut tuulevaiksel talveööl pöörlema.

 IEA prognoosibki, et andmekeskuste kiiresti kasvava nõudluse katmiseks kasutatakse taastuvenergia kõrval ka juhitavat tootmist, sealhulgas gaasi ja tuumaenergiat, sest arvutuskeskused vajavad elektrit pidevalt.

 Kui Hüüru jõuaks kunagi 300 MW püsikoormuseni, oleks täiskoormusel aastane elektritarbimine suurusjärgus 2,6 TWh.

 Seega oleks pidanud küsima:

 kes toodab selle elektri kell kolm tuulevaiksel jaanuariööl?

 Kes rahastab reservvõimsuse?

 Kes maksab tasakaalustamise?

 Kui palju võrku tuleb selle tarbija tõttu juurde ehitada?

 Niinemäe väidab intervjuus, et suur tarbija võiks võrgutasusid tavatarbijale vähendada.

 Sellele oleks loomulik vastuküsimus olnud:

 näidake arvutus.

Soojus ja vesi: sisend tuleb sisse, midagi peab ka välja tulema

 Kui andmekeskus tarbib sadu megavatte elektrit, muutub suurem osa sellest lõpuks soojuseks.

 300 MW klassi keskuse puhul pole „anname jääksoojuse kaugküttesse“ enam väike roheline lisaväärtus, vaid tohutu energiasüsteemi küsimus.

 Kes ostab selle soojuse?

 Mis temperatuuril see saadakse?

 Kui palju vajatakse soojuspumpasid?

 Kes rajab torustiku?

 Mida tehakse suvel, kui soojusvajadus on väike?

 Samamoodi pole intervjuus sisuliselt kvantifitseeritud Hüüru AI-laienduse võimalikku veevajadust. Ojakivi puudutab vee teemat vaid üldiselt digitaalse salvestamise kontekstis.

 Need pole kõrvalteemad. Suure AI-keskuse puhul kuuluvad elekter, jahutus, soojus ja vesi sama füüsilise süsteemi sisse.

Seadus tuleb hiljem

 Tehnoloogilise riski kõrvale tuleb regulatiivne ümberhindamisrisk.

 EL-i 2024. aasta määruse järgi peavad vähemalt 500 kW paigaldatud IT-võimsusega andmekeskused esitama Euroopa andmebaasi energia- ja jätkusuutlikkusnäitajaid.

 Euroopa Komisjon töötab samal ajal edasi ühise reitingusüsteemi ja võimalike minimaalsete jõudlusstandardite kallal.

 Järjekord on kõnekas:

 keskused ehitatakse → tarbimine kasvab → hakatakse andmeid koguma → võrreldakse keskusi → kujundatakse standardid ja võimalikud miinimumnõuded.

 Iirimaa on elus näide. Andmekeskuste osa riigi mõõdetud elektritarbimisest tõusis 5%-lt 2015. aastal 23%-ni 2025. aastal.

 2025. aasta lõpus otsustas regulaator, et uued keskused peavad muu hulgas tooma süsteemi oma maksimaalse impordivõimsusega võrreldava tootmis- ja/või salvestusvõime ning katma vähemalt 80% aastasest tarbest täiendavate Iirimaal toodetud taastuvenergia projektidega.

 See ei tähenda, et Eesti võtab üle Iirimaa reeglid.

 See tähendab, et 2026. aasta reeglite järgi tehtud 15-aastase investeeringu regulatiivset keskkonda pole võimalik 15 aastaks lukku panna.

Kas Eesti saab AI-tööstuse või elektriga köetava rendipinna?

 Intervjuus nimetatakse Eesti kasuna kõrgepalgalisi töökohti, maksutulu ja ülikoolide võimalusi. Niinemäe räägib ka „miljonist eurost megavati kohta“ maksutulust, kuid intervjuust ei selgu selle numbri periood ega arvutusmetoodika.

 Siin peaks riigi küsimus olema palju karmim:

 kui palju Eestis tekkivat lisandväärtust annab üks andmekeskuse kasutatud MW või MWh võrreldes sama elektri, võrguvõimsuse ja maa alternatiivse kasutusega?

 Kui Eestis asub maja ja kasutatakse Eesti võrku, aga GPU-d, mudelid, andmed, intellektuaalomand ja suurem osa kasumist kuuluvad välismaisele kliendile, siis ei võrdu füüsiliselt Eestis asuv arvutusvõimsus automaatselt Eesti AI-tööstusega.

 Kas Eesti ülikoolidele tekib garanteeritud ligipääs arvutusvõimsusele?

 Kas siin tekib teadus- ja arendustegevus?

 Kas kohalikud ettevõtted saavad hinnavõidu?

 Kas tekib tehnoloogiline oskusteave, mis jääb Eestisse ka kliendi lahkumise järel?

 Intervjuu nendele küsimustele vastust ei anna.

Riik on juba loos sees, kuid dotatsiooniskeemi pole tõendatud

 Hüüru ajalugu pole puhtalt erakapitali lugu.

 Three Seas Initiative Investment Fund omandas Greenergys kontrolliva osaluse ning Greenergy omandas selle toel MCF Group Estonia arendatud andmekeskuse.

 Eesti valitsus otsustas 2020. aastal osaleda Kolme Mere Algatuse Investeerimisfondis kuni 20 miljoni euro suuruse investeeringuga. See oli investeering fondi, mitte 20 miljoni euro suurune otsene toetus Hüürule.

 Eestis on praegu olemas ka suurinvesteeringute toetus, mille puhul vähemalt 100 miljoni eurose kvalifitseeruva investeeringu maksimaalne toetus on 20 miljonit eurot ning projekt peab looma vähemalt 30 uut töökohta.

 Andmed puuduvad, et Hüüru praegusele AI-laiendusele oleks see toetus määratud.

 Seetõttu pole alust väita, et investorid lähevad Hüürusse riikliku dotatsiooni kaudu rikastuma.

 Õige küsimus on teine:

 kui kasum läheb hästi minnes eraomanikule, siis kui suur osa halvasti mineva stsenaariumi kuludest jääb investorile ja kui suur osa võrgu, toetuste, energiasüsteemi või muu avaliku taristu kaudu ühiskonnale?

Koordineerimine: kõik on ratsionaalsed, tervik ei pruugi olla

 AI-taristu maailmas on veel üks paradoks.

 Tehnoloogiline võim on väga kontsentreeritud: kiibid, pilved ja mudelid koonduvad väheste suurfirmade kätte. Samal ajal ehitavad Microsoft, Amazon, Meta, Google, Nebius, CoreWeave ja paljud teised oma võimsust eraldi.

 Üht keskset osalist, kelle ülesanne oleks optimeerida kogu süsteemi investeeringumahtu, ei ole ega pruugigi tulla.

 Turg koordineerib küll hinna, lepingute, elektriliitumise, intresside, projektide tühistamise, pankrottide ja konsolideerumise kaudu.

 Aga see koordinatsioon võib tulla pärast raiskamist, mitte enne.

 Elektrivõrkude ajalugu annab selles suhtes kainestava õppetunni: tehniliselt ühendatud süsteem ei tähenda automaatselt majanduslikult optimaalset süsteemi.

Mida intervjuus oleks pidanud küsima?

 27-minutilise intervjuu probleem pole see, et ajakirjanik oleks pidanud kuulutama Hüüru halvaks projektiks.

 Probleem on selles, et edulugu ei saanud korralikku stressitesti.

 Kõige olulisemad küsimused jäid kas täiesti esitamata või ainult puudutati neid:

 Kui suur osa esimesest AI-võimsusest on siduvate pikaajaliste lepingutega juba müüdud?

 Kui pikk on kliendileping ja kes kannab tehnoloogilise vananemise riski?

 Kui klient lahkub, mis saab talle kohandatud taristust?

 Kust tuleb 24/7 elekter ajal, mil taastuvtootmist pole piisavalt?

 Kes maksab reservi, võrgu tugevdamise ja tasakaalustamise?

 Kui palju vett vajab 30 MW, 100 MW või 300 MW keskus?

 Kuhu läheb sadade megavattide jääksoojus?

 Kui palju tuleb 10–15 aasta jooksul elektri-, jahutus- ja võrgutaristut ümber ehitada?

 Mis juhtub, kui Nvidia või mõni muu tehnoloogiline standard muutub?

 Kui palju väärtust jääb ühe MW kohta Eestisse?

 Mis on sama elektrivõimsuse alternatiivkulu mõnes teises tööstuses?

 Mis on läbikukkumise plaan, kui 300 MW asemel täitub näiteks ainult osa projektist?

 Ja kõige tähtsam:

 kes maksab kogu AI-ahela lõpus piisavalt raha, et esimene rauapõlvkond teeniks välja järgmise ning investorile jääks pärast seda veel kasum?

 Need pole AI-vastased küsimused.

 Need on investeerimise küsimused.

Lõpphinnang

 AI ise võib osutuda üheks selle sajandi kõige väärtuslikumaks tehnoloogiaks.

 AI-andmetaristu sektor võib samal ajal üle investeerida.

 Ja Hüüru konkreetne investor võib isegi sellises üleinvesteeritud sektoris väga head raha teenida, kui tema lepingud ja riskijaotus on õigesti üles ehitatud.

 Need kolm väidet võivad korraga tõesed olla.

 Seetõttu pole kõige mõistlikum küsimus „kas AI-buum on mull?“.

 Õigem on küsida:

 kui suur spekulatiivne liigprotsent on päris tehnoloogilise revolutsiooni ümber tekkinud?

 Seal tulebki mängu tulbisibula vaim.

 Mitte sellepärast, et AI oleks tühi kaup, vaid seepärast, et inimene oskab väärtusliku asja ümber kasvatada ootuste, nappusekartuse ja kapitaliahmimise kihi, mis võib lõpuks muutuda palju suuremaks kui tegelik vajadus.

 Hüüru kohal tiksub seepärast vähemalt viis kella.

 Tehnoloogia kell: kui kiiresti kallis sisu kaotab oma parima teenimisvõime?

 Rahakell: kas vana sisu teenib järgmise sisu ostmiseks piisavalt?

 Energiakell: kas pideva elektri ja süsteemiteenuste tegelik hind on ärimudelisse õigesti sisse arvestatud?

 Standardi ja seaduse kell: kas toide, jahutus, võrguarhitektuur ja regulatsioon muutuvad enne tasuvusaja lõppu?

 Buumikell: kui suur osa tänasest projektitorust on päris tulevane tarbimine ja kui suur osa konkurentide kollektiivne hirm hiljaks jääda?

 ERR-i intervjuu investeerimisvisiooni eest võiks anda 7–8/10. Riskide läbivalgustamise ja vastuküsimuste eest 2,5/10.

 Hüüru võib õnnestuda.

 Aga praeguse intervjuu põhjal ei saa seda teada, sest küsiti põhjalikult, kui suureks torn võib kasvada, kuid liiga vähe seda, mis torni sees, all ja ümber järgmise 15 aasta jooksul juhtuma hakkab.

 Kümneaastane mänguri-PC jääb seetõttu heaks viimaseks kontrolliks.

 Torn särab. Tuled vilguvad. Elekter tuleb sisse. Internet töötab.

 Küsimus pole selles, kas masin on alles.

 Küsimus on selles, kui palju sellest, mille eest kunagi kõige rohkem maksti, teenib täna veel raha – ning kust tuleb raha järgmise sisu, uue toite, uue võrgu ja võimaliku uue „pistikupesa“ jaoks.

 Kui sellele vastuseks jääb peamiselt „AI ju kasvab“, siis tulbisibul ise võib olla täiesti süütu.

 Aga tema vaim on juba ukse vahel.

Allikad

 ERR-i intervjuu Miko Niinemäega:

 Greenergy Data Centers – Hüüru keskuse põhiandmed

 International Energy Agency – Energy demand from AI

 Microsoft – 2025 Annual Report

 Microsoft – FY2026 Q2 Earnings Conference Call

 NVIDIA – 800 VDC Architecture for AI Factories

 Open Compute Project – Data Center Facility/Power

 Japan National Tourism Organization – 100 V ja 50/60 Hz

 IEC 60038 – standardpinged

 Euroopa Komisjon – andmekeskuste minimaalsed jõudlusstandardid

 EUR-Lex – määrus (EL) 2024/1364 andmekeskuste raporteerimise kohta

 Ireland CSO – Data Centres Metered Electricity Consumption 2025

 Ireland CRU – uus andmekeskuste ühenduspoliitika

 Reuters – Texas peatas uute andmekeskuste võrguühenduste menetlemise

 Reuters – Texase andmekeskuste võrguühenduste tagatisrahad

 Anne Goldgar – Tulipmania, University of Chicago Press

 Three Seas Initiative Investment Fund – Greenergy investeering

 Riigi Teataja – Eesti osalus Kolme Mere Algatuse Investeerimisfondis

 EIS – suuremahuliste investeeringute toetus