Sõlme keeratud autoliiklus Tartus

Liikluse rahustamine ehk Tartu piloodieksam lume all

Tartu uute liikluslahenduste puhul korratakse kolme püha sõna: ohutus, rohepööre, innovatsioon. Autojuhi tegelik tööjuhend on teine: pidurda, rooma, otsi haru, keera ümber kivi, jälgi ratturit, väldi vastutulijat, kiirenda ning pidurda uuesti. Talvel otsi kõigepealt lume alt üles, kuhu insener saarekese mattis.

Seda nimetatakse liikluse rahustamiseks. Tegelikkuses rahustatakse kiirus maha, kuid ärritatakse üles juht, liiklusvoog ja terve tänavavõrk.

Lõunakeskusest Võru–Luhamaa poole: ussjätke

Kõige puhtam näide on Lõunakeskusest Võru–Luhamaa suunas väljumine. Keskuse alalt tulles ei avane tee ühe selge pöördena. Ees on kitsas paremale väänduv ussjätke, kuhu tuleb korraga sisse mahtuda, kiirus maha võtta ja trajektoor ära arvata.

Kuival teel on see ebamugav. Talvel on piloodieksam.

Lumi sööb kurvi laiust, äärekivi piir kaob ja juht ei sõida enam projekti järgi, vaid sahajälje järgi. Jäitega surub auto kurvi välisserva, kuid parandamisruumi asemel ootab kivi. Tee, mis peaks juhi eksimuse andestama, on ehitatud nii, et väikese kõrvalekalde korjab üles velg, rehv või stange.

Riia liiklussõlm ja Tartu läänepoolse ümbersõidu II etapp projekteeriti Teedeprojekt OÜ-s; ehitasid GRK Infra AS ja GRK Infra OY. Ametlikus kirjelduses viidi Tallinn–Tartu–Võru–Luhamaa otsesuund viaduktiga üle turboringi. Põhivool sai sirgema tee, kuid osa kohalikke ühendusi suruti rampide ja kõrvalharude labürinti. (Transpordiamet)

Lõunakeskusest Tartu poole: piloodieksam

Tartu poole väljasõit pole üks kurv, vaid otsuste ahel.

Leia keskuse siseteedelt õige väljasõit. Vali õige haru. Loe viita. Jälgi ringilt tulijaid. Keera saarte vahel. Ära satu Luhamaa suunda. Ära lõika kõrvalrada. Valmistu järgmiseks liitumiseks.

Üks manööver pole lõpetatud, kui järgmine juba algab.

Arvutuslik sõiduk mahub läbi. Normijärgne juht saab samuti hakkama — juhul kui ta tunneb kohta, ilm on hea, märgistus paistab ja keegi kõrval ei improviseeri. Võõras juht saab pileti piloodieksamile. Talvel lisatakse instrumentaallend.

See ongi uue liikluskorralduse põhiviga: iga üksik element võib paberil olla lubatud, kuid nende kokkupakkimine toodab tarbetu töökoormuse. Juhilt nõutakse mõne sekundi jooksul rohkem otsuseid kui selge tee puhul terve ristmiku läbimiseks.

Võru–Ringtee ehk Postimaja sõlm: rampide matrjoška

Sama mõtteviis on suuremas mõõdus Võru tänava ja Ringtee liiklussõlmes. Seal on üks viadukt, neli rampi, kaks ringristmikku ja kogujateed. See pole enam ristmik, vaid ristmike perekond, kus ühe haru valik määrab, millisesse järgmisesse karpi juht satub. Eelprojekti koostasid Ramboll Eesti ja Ramboll Finland, ehitushanke võitis Nordeconi, Järva Teede ja EA Rengi ühispakkumus. (Tartu linn)

Kohalik sõidab mälu järgi. Võõras loeb viita ajal, mil peaks jälgima rada, kurvi, ringile tulijat ja kõrvalautot. Vale valik ei tähenda väikest eksimust, vaid uut ringi ja järgmist rampi.

Paberil kanaliseeritud liiklus. Roolis rampide matrjoška.

Vabaduse puiestee: slaalom pole kõrvalnähtus, vaid eesmärk

Vabaduse puiesteel ei tekkinud looklev tee ruumipuudusest ega juhuslikust parkimisest. Linn ütleb ise, et parkimiskohad paigutatakse vaheldumisi mõlemale poole tänavat, et sõidutee muutuks looklevamaks ja juht järgiks 30 km/h piirangut. (Tartu linn)

Seega projekteeritakse rooliliigutus kiiruspiirajaks.

Suvel tuleb autol parkivate sõidukite ja rohesaarte vahel siia-sinna liikuda. Talvel ulatuvad parkimiskohtade lumevallid sõiduteele, tegelik vaba laius väheneb ning vastutulevate autode ja busside trajektoorid nihkuvad teineteisele lähemale.

Kiirust ei vähendata selge tänavaruumiga. Juht pannakse slaalomisse ja pärast teatatakse mõõtepunktis saavutatud edust.

Lai tänav ja Jakobi ristmik: šikaan joonlaual

Laia tänava projektijoonisel on olemas tõstetud ristmik, ohutussaar ja šikaanid. Projekt ei varja oma meetodit: tänava telg ja liikumiskoridor murtakse füüsiliselt, et auto ei saaks liikuda sirgelt. (Tartu linn)

Selles pole iseenesest kuritegu, kui tegemist on vaikse elutänavaga. Probleem tekib siis, kui samasse koridori pannakse buss, teenindusauto, lumesahk, rattur ja juhuslikult peatunud sõiduk.

Arvutis mahub kõik läbi. Tänaval piisab ühest kaubikust, lumevallist või valesti pargitud autost ning šikaanist saab kork. Järgmine juht pidurdab, tema taga pidurdab buss ja mõnekümne sekundiga sünnib liiklustropp, mida projekti värvilisel joonisel ei eksisteeri.

Kroonuaia tänav: läbiv liiklus ja takistusrada ühes torus

Kroonuaia tänav teenindab läbivat autoliiklust, linna- ja kaugliinibusse ning on samal ajal koolitee. Ometi tehakse sõidutee 30 km/h jaoks kitsamaks, Oa, Kloostri ja Lepiku ristmikud tõstetakse ning Herne ristmikule rajatakse künnis. Linn ise loetleb kõik need vastukäivad funktsioonid ühes projektikirjelduses. (Tartu linn)

See tähendab: buss pidurdab tõstetud ristmiku ees, veereb üle, kiirendab, jõuab järgmise rahusti juurde ja pidurdab uuesti. Tema taga roomab autode rivi. Kõrvaltänavalt ei pääse vahele. Peatuses seisva bussi taha tekib järjekord.

Kiirus on all. Liiklus on samuti all.

Koolitee ohutus on vajalik. Aga kui läbiva liikluse ja kaugliinibusside koridor kujundatakse järjestikuste pidurduspunktide jadaks, siis ei ole lahendatud tänava funktsioonide vastuolu. See on äärekiviga kinni pahteldatud.

Turu tänav Aura ja Zeppelini juures: saar keset otsust

Turu tänava Aura–Zeppelini lõigus peab juht korraga jälgima keskuste sisse- ja väljasõite, peateeliiklust, jalakäijaid, ridade valikut ja saare nina.

Just sinna on kuhjatud füüsiline kanaliseerimine.

Ohutussaar töötab siis, kui juht näeb seda vara ja trajektoor on ilmne. Kui saar asub kohas, kus juhi pilk peab niigi käima vasakule, paremale ja peeglisse, hakkab ohutusvahend ise tähelepanu nõudma. Lumes ja soolalägas kaob saare algus ära ning „ohutu trajektoor“ selgub vahel velje kaudu.

See pole ainult ebamugavus. See on tähelepanu vale jaotus: jalakäija asemel otsib juht betooni.

Betooni–Ravila: nimi kohustab

Betooni–Ravila ristmikule rajati Ravila idaharule kahe meetri laiune kivisaar, Betooni tänava lõunaharule teine liiklussaar, Ravila lääneharule kuni 1,5-meetrine eraldusriba ning Betooni tänavale viiv vasakpöörderada kaotati. (Tartu linn)

Paberil kanaliseeritakse liiklus. Tegelikkuses asendatakse paindlik asfalt kivikoridoridega.

Kuiva teega sõidab juht mööda ettenähtud joont. Libedaga võib auto liikuda mõnikümmend sentimeetrit teisiti. Veok vajab pööramisel rohkem ruumi. Lumevall võtab raja servast oma osa. Aga varu pole, sest varu on projekteeritud kiviks.

Betooni tänaval vähemalt nimi ei valeta.

Tähtvere ja Tuglase: kogu matemaatika toetub ideaaljuhile

Tähtvere jalgrattatänaval on keskel kolme meetri laiune ühine sõidutee; koos ohutusaladega 4,5 meetrit. Linn ütleb, et see võimaldab mööduda ka peatunud prügiautost või kiirabist. Tuglase tänaval säilib 1+1 liiklus ja lisatakse rattateed. (Tartu linn)

Paberil töötab kõik sentimeetri pealt.

Tegelikkuses ei ole prügiauto joon. Kiirabi ei ole joon. Rattur ei püsi mõõdulindil, lumevall ei loe projekti ja autojuht ei saa end küljega õhemaks teha. Kui lahenduse toimimine sõltub sellest, et kõik liiklejad kasutavad kogu aeg täpselt oma arvutuslikku sentimeetrit, on varu juba enne avamist ära kulutatud.

Kiiruse vähendamisest saab liiklustroppide tootmine

Kõiki neid kohti ühendab üks loogika: kiirust ei langetata sujuva ja kergesti loetava tänavaruumiga. Liiklus hakitakse tükkideks.

Pidurda. Rooma. Pööra. Oota. Kiirenda. Pidurda uuesti.

Ühes mõõtepunktis langeb kiirus ja tabelisse saab teha rohelise linnukese. Sada meetrit eemal tekkiv järjekord on juba justkui teise ameti mure. Järjekord ulatub järgmise ristmikuni, blokeerib kõrvaltänava, buss jääb autode vahele ning terve koridor hakkab töötama pidurduslainetena.

Kõige iroonilisem on see, et Tartu enda üldplaneering nõuab põhitänavatelt kiiret ja sujuvat ühendust ning ütleb, et põhimagistraalidel liikluse rahustamist üldiselt ei kasutata. Samal ajal kandub rahustamise mõtteviis järjest suurema liikluskoormusega ühendustele ja juurdepääsudele. (Tartu linn)

Rohepööre tühikäigul

Siis tuleb rohejutt.

Sisepõlemismootoriga auto põletab kütust järjekorras seistes, madalal käigul roomates ja pärast iga kitsendust uuesti kiirendades. Lisanduvad pidurite ja rehvide kulumine, müra ning kohalikud heitmed. Stop-and-go-liiklus kuulub suure energiakuluga sõidurežiimide hulka; ühegi konkreetse Tartu saarekese tegelikku heitemõju pole aga avalikult välja arvutatud. (publications.jrc.ec.europa.eu)

Elektriauto ei pääse sellest tsirkusest. Ta saab osa pidurdusenergiast tagasi, kuid mitte aega. Ta seisab samas tropis, veab talvel akut, kütab salongi, kulutab rehve ja otsib lume alt sama äärekivi.

Summutist ei tule tossu. Piloodieksam jääb.

Ohutussaar kui talvine miin

Kõige räigem vastuolu ilmub lumega.

Suvel on saarel värv, märk ja nähtav äärekivi. Talvel võib nähtavale jääda ainult hang, mille sees on betoon. Raja serv kaob, märgistus kaob, saare nina kaob. Juht liigub sahajälje järgi, kuni sahajälg ja projekti trajektoor lahku lähevad.

Siis on valikus kolm võimalust: järsk roolipööre, pidurdus libedal või velg vastu kivi.

Pärast kirjutatakse protokolli, et juht ei valinud teeoludele vastavat kiirust. Saareke ise on alati süütu. Tema oli ju projektis nähtav.

Kes seda toodab?

EL ei käsi Tartusse ühtki ussjätket, šikaani ega konkreetset kivisaart rajada. Euroopa teetaristu ohutuse direktiiv nõuab ohutuse hindamist, auditeerimist ja riskide juhtimist. Täpse geomeetria valivad liikmesriik, teeomanik, linn, projekteerija ja projekti heakskiitjad. (Eur-Lex)

Vastutus lahustatakse seejärel ära.

Linn ütleb, et projekt vastas normile. Projekteerija ütleb, et täitis lähteülesande. Audiitor ütleb, et piirkiiruse juures on läbitav. Ehitaja ütleb, et ehitas joonise järgi. Hooldaja ütleb, et lund tuli palju. Poliitik ütleb, et Euroopa raha oli vaja ära kasutada.

Autojuht ütleb pärast pauku midagi muud.

Tagurpidi käik

Innovatsioon oleks selge trajektoor, arukas foorijuhtimine, sujuv liiklusvoog, varakult loetavad pöörded ja talvel nähtav taristu.

Praegu nimetatakse innovatsiooniks seda, kui teele valatakse juurde takistusi, liiklus hakitakse pidurduspunktideks ja juht saadetakse igal uuel objektil korduseksamile.

Lõunakeskuse Luhamaa-suuna ussjätke. Tartu-suuna piloodieksam. Riia ringi kõrvalharude labürint. Postimaja rampide matrjoška. Vabaduse puiestee projekteeritud slaalom. Laia tänava šikaanid. Kroonuaia busside ja künniste toru. Turu tänava saared otsustamispunktis. Betooni–Ravila kivikoridorid. Tähtvere ja Tuglase sentimeetrimatemaatika.

Need pole enam üksikud apsud. See on koolkond.

Autoliikleja vastane kius müüakse maha ohutuse, rohepöörde ja innovatsioonina. Tegelikult toodetakse liiklustroppe, stressi, järske manöövreid, energiakulu ja plekimõlkimise eeldusi.

See pole edasiminek.

See on tagurpidi käik — ainult kallima projekti, rohelisema sõnavara ja rohkemate äärekividega.

Talvel on eksamiküsimused lume all.

Mott.

Edasimüüja. Õhumüüja. Vaakumimüüja. Prahimüüja.

 Algul kõlab nagu nali.

LinkedIni profiile kerides.

Üks müüb võõrast kaupa.
Üks müüb lubadust.
Üks müüb puudumist ennast.
Üks müüb selle puudumise jääke.

Aga nali ei jää naljaks. Sealt kukub välja mudel.

LinkedIn ei ole tühi. See oleks liiga lihtne. Seal on päris töö. Päris inimesed. Päris oskused. Päris kontaktid. Sealt leitakse töötajaid, kliente, partnereid ja allikaid. Mõnes valdkonnas toimib see peaaegu avaliku töötururegistrina.

Hullem on muu.

LinkedIn kallab päris töö ja töö imitatsiooni samasse anumasse.

Sealt algab muda.

Kuvand on toode. Mõnel juhul ainus toode. Töö muutub tootepildiks. Oskus muutub märksõnaks. Kogemus muutub pakendiks. Inimene ei astu enam turule tegijana, vaid iseenda müügibrošüürina.

Nähtav. Tänulik. Alandlikult uhke. Kasvule avatud. Tulevikku ehitav. Väärtust lisav.

Muidu teda peaaegu ei eksisteeri.

Reaalväärtus algab tellisest.

Tellisega saab ehitada. Saab akna sisse visata. Saab vastu pead virutada. Tal on kaal, kasutus ja tagajärg.

Tellis ei vaja pitch deck’i.

Ta kas kannab või ei kanna.

Kuvandimajanduses on vastupidi. Tellist pole, aga on strateegiline ehituspotentsiaal, modulaarne kasvuraamistik ja tulevikukindel ruumilahendus.

Ostja seisab ehitusplatsil, arve käes, presentatsioonid ümber.

Seina ei ole.

See pole enam õhk. Õhk on veel midagi.

See on vaakum.

Või täpsemalt: hõbepaberisse pakendatud sõnnik.

Odav läige. Kingituse mulje. Väärtuse imitatsioon. Lõhn tuleb läbi.

Kuvand ei ole alati vale. Hea tegija vajab vahel nähtavust, muidu jääbki ta nähtamatuks. Käsitöölisel oli silt. Kaupmehel maine. Kirjanikul eessõna. Poliitikul kõne.

Enesemüük ei alanud LinkedIniga.

Uus on mastaap: tööstuslik enesemüük, mõõdetav tähelepanu ja algoritm, mis ei küsi, kas asi kannab. Ta küsib, kas asi liigub.

Platvorm ei loo kogu muda ise. Inimesed toodavad seda vabatahtlikult. Nad tahavad tööd, staatust, kliente, kuuluvust, kohta lauas.

Platvorm vormistab selle, võimendab seda ja maksustab selle.

LinkedIn teenib selle pealt.

Mida rohkem müra, seda kallimaks muutub ligipääs. Mida rohkem pakendatud sõnnikut, seda rohkem saab müüa filtreid, premium-tööriistu, värbamistööriistu, nähtavust ja “paremat sihtimist”.

Platvormi huvi ei ole, et õige inimene leitaks kiiresti.

Platvormi huvi on, et otsing kestaks.

Õige inimese leidmine hakkab meenutama kaevandamist kaevus. Kõik näib olemas olevat: nimed, ametid, kogemused, soovitused. Aga kui kaevama hakkad, tuleb välja muda, vana lubi, karjäärisete.

Mõnikord metall.

Harva.

Veel harvem tööriist.

Tasuline variant ei eemalda sodi. Ta annab õiguse näha rohkem sodi.

Maksad rohkem.
Näed rohkem.
Tead vähem.

Premium ei ole puhas pettus. Mõnele annab see parema otsingu, rohkem kontakte, kasulikke tööriistu. Aga hind on see, et baaskiht muutub järjest mudasemaks.

Kõigepealt tehakse usaldusväärne eristamine raskeks. Siis müüakse eristamise tööriist sulle tagasi.

See ei ole juhuslik kõrvalnäht.

See on mehhanism.

Platvorm kasvab.
Sisu paisub.
Kvaliteet muutub ebaühtlaseks.
Otsimine muutub raskemaks.
Siis müüakse filtreid, reklaami, nähtavust ja tasulist ligipääsu.
Ja korraga pole enam tugevat huvi muda liiga hästi ära koristada.

Infost pole puudus.

Puudus on mõõdust.

Google toodab otsingusetet.
Facebook toodab reaktsioonisetet.
Instagram toodab kuvandisetet.
X toodab impulssisetet.
LinkedIn toodab karjäärisetet.
Marketplace’id toodavad reitingusetet.
AI-sisutööstus toodab keelesetet.

Ühisnimetaja on sama: usaldusväärne eristamine muutub defitsiidiks.

Vana koloniaalmudel vedas välja maaki ja jättis maha augu.

Uus platvormimudel on kavalam. Ta jätab inimesele tunde, et too kaevandab ise väärtust, kuigi tegelikult sõelub ta kellegi teise ehitatud settebasseinis.

Inimene teeb töö.
Inimene annab andmed.
Inimene annab tähelepanu.
Inimene kannab närvikulu.
Platvorm kogub renti.

Turg ei ole üks loll pea. Ta on segu hirmust, kiirusest, ahnusest, kogemusest, juhusest ja puuduolevast infost. Mõnes kohas karistab turg pakendit väga kiiresti. Kehv töömees kaob. Halb restoran saab tühjad lauad. Kõver sein ei seisa LinkedIni postituse najal.

Aga infomüras muutub turg aeglaseks, väsinuks ja kalliks.

Täpselt sinna ehitatakse platvormi kasum.

Turg ostab seda, mida tal pole aega kontrollida. Mitte alati rumalusest. Sageli ajapuudusest. Sageli hirmust. Sageli seepärast, et kõik teised mängivad sama mängu.

Kui inimene näeb välja nagu ekspert, räägib nagu ekspert, teda jagatakse nagu eksperti — ehk siis ongi ekspert?

Nii muutub pakend tõendiks.

Väärtuse lahjendamine võib alata kõrvalnähuna. Keegi ei pea ütlema: lahjendame väärtust.

Piisab, kui nähtavus muutub tähtsamaks kui töö. Kui pakend muutub tõendiks. Kui “ekspert”, “strateeg”, “innovaator” ja “looja” muutuvad kleebisteks.

Aga kui segadus hakkab kasumit tootma, muutub ta hoitud seisundiks.

Müra oli algul kõrvalnäht. Siis avastas keegi, et müras saab müüa kõrvatroppe, mürasummutust, kureeritud valikut, tasulist ligipääsu ja eksperdi abi.

Sellest hetkest ei ole müra enam õnnetus.

Ta on ärimudel.

Kes selle kinni maksab?

See, kes veel päriselt midagi teeb.

Kasutaja maksab ajaga.
Tööandja maksab valede inimestega.
Töötaja maksab eneseturundusega.
Väike tegija maksab nähtamatusega.
Ühiskond maksab usalduse langusega.
Lõpptarbija maksab rahaga.

Platvorm maksab kõige vähem.

Tema müüb kaevu, labidat, sõela ja premium-ämbrit. Kui leid on muda, öeldakse: otsisid valesti, filtreeri paremini, maksa rohkem.

Vana maailm ei olnud ausam. Enne LinkedIni olid soovituskirjad, tutvused, parteipiletid, suletud klubid, päritud positsioonid, õiged poisid õigetes tubades.

Pettus pole uus.

Uus on selle tööstuslik levitamine.

See on vana kõnts uues vormis.

Leiba ja tsirkust. Ainult et nüüd ei istu publik enam tribüünil. Kõik peavad ise areenile ronima. Igaüks teeb oma väikese numbri, et leiva ligi pääseda.

Tänulik jagada.
Uhke teatada.
Viis õppetundi, mida õppisin.
Tänan tiimi.
Järgmine peatükk.

Tsirkus jäi alles.

Leib muutus tingimuslikuks.

Kloun peab nüüd ise oma CV kirjutama.

Siit algab suurem pilt.

Hajutatud mõttemaailmad. Hajutatud eluhoiakud. Hajutatud väärtused. Suur segadus.

Piibli keeles: enne uputust on maailm korrast väljas. Mitte lihtsalt “patune”, vaid mõõduta. Piirid, vastutus, suhe, töö, häbi — kõik on segi.

Tänapäeva uputus ei tule veest.

Ta tuleb mürast.

Kõik räägivad. Kõik müüvad. Kõik brändivad. Kõigil on oma tõde. Lõpuks pole küsimus enam, kellel on õigus.

Küsimus on, kelle paat veel ei leki.

Ja kohe ilmub keegi, kes müüb piletit Noa laevale.

Telli ligipääs.
Liitu kinnise võrgustikuga.
Osta premium.
Saa kureeritud teadmist.
Sisene kogukonda.
Ole nende hulgas, kes teavad.

Platvorm teeb kahte asja korraga: uputab ruumi müraga ja müüb seejärel pääsu kõrgemale tekile.

See on Noa laev ilma Noata.

Ainult piletikassa.

Piiblis pääseb Noa mitte sellepärast, et tal on parem narratiiv. Ta ehitab laeva. Puit, tõrv, mõõt, töö.

Jälle tellise loogika.

Päris Noa ehitab kere. Vale-Noa müüb sertifikaati.

Kindlate struktuuride põud tähendab, et süsteemid ei varise kohe.

Kõigepealt muutuvad nad vedelaks.

Kõigepealt laguneb keel.
Siis laguneb usaldus.
Siis laguneb vastutus.
Siis laguneb institutsioon.
Lõpuks laguneb inimene, kes peab seda kõike üksi kandma.

Struktuur ei ole alati hea. Struktuur võib olla vangla. Nomenklatuur. Kutsemonopol. Bürokraatlik väravavalve. “Meie inimeste” võrgustik. Vanad struktuurid kaitsesid sageli just neid, kes süsteemi lukus hoidsid.

Aga struktuuri puudumine ei tee inimest vabaks.

See teeb ta kaitsetuks.

Küsimus ei ole struktuuri hävitamises. Küsimus on selles, kes seda valvab ja kelle vastu see töötab.

Struktuur võib olla ka kaitse: sein tuule vastu, reegel nõrgema poole kaitseks, ametioskus petturi vastu, leping lubaduse vastu, maine maski vastu.

Kui struktuurid kaovad, ei võida vabad inimesed.

Võidavad libedad inimesed.

Voltaire ütles: oma aeda tuleb harida. Piibel ütleb sama teisest uksest: viljast tuntakse neid.

Inimesele ei antud lõputut kommentaariumi.

Talle anti aed.

Muld. Piir. Töö. Korduvus. Vastutus.

Surm mugavuse läbi algab siis, kui aed jäetakse harimata, aga selle kohta kirjutatakse visioonidokument.

Töö asemel protsess.
Vastutuse asemel kommunikatsioon.
Oskuse asemel kuvand.
Maapinna asemel platvorm.
Aia asemel profiil.
Vilja asemel nähtavus.

Mugavus ei tapa löögiga.

Ta võtab lihase ära.

Inimene ei oska enam teha, ainult tellida. Ta ei oska enam parandada, ainult kaevata. Ta ei oska enam eristada, ainult skrollida. Ta ei oska enam harida, ainult hinnata teiste aedu.

Aed ei ole romantika.

Aed on piir, töö ja korduvus. Seda ei saa tellida. Seda ei saa asendada tellimusteenusega.

Kui inimene annab oma aia platvormile, saab ta vastu profiili.

Profiil ei kanna vilja.

Aed on struktuur. Mugavus on umbrohi. Kui inimene enam ei hari, hakkab süsteem harima teda.

 

Reseller. Air Seller. Vacuum Seller. Garbage Seller.

 

At first it sounds like a joke.

Scrolling through LinkedIn profiles.

One sells someone else’s goods.
One sells a promise.
One sells absence itself.
One sells the leftovers of that absence.

But the joke does not stay a joke. A model falls out of it.

LinkedIn is not empty. That would be too easy. There is real work there. Real people. Real skills. Real contacts. People do find employees, clients, partners and sources there. In some fields it functions almost like a public labour registry.

The worse part is elsewhere.

LinkedIn pours real work and the imitation of work into the same container.

That is where the mud begins.

Image is a product. In some cases it is the only product. Work becomes a product photo. Skill becomes a keyword. Experience becomes packaging. A person no longer enters the market as a maker, but as his own sales brochure.

Visible. Grateful. Humbly proud. Growth-minded. Future-building. Value-adding.

Otherwise he almost does not exist.

Real value begins with a brick.

You can build with a brick. You can throw it through a window. You can hit someone over the head with it. It has weight, use and consequence.

A brick does not need a pitch deck.

It either carries weight or it does not.

In the image economy it is the other way around. There is no brick, but there is strategic construction potential, a modular growth framework and a future-proof spatial solution.

The buyer stands on the building site, invoice in hand, surrounded by presentations.

There is no wall.

This is no longer air. Air is still something.

This is vacuum.

Or more precisely: manure wrapped in silver foil.

Cheap shine. The suggestion of a gift. An imitation of value. The smell still comes through.

Image is not always false. A good worker sometimes needs visibility, otherwise he remains invisible. The craftsman had his sign. The merchant had his reputation. The writer had his preface. The politician had his speech.

Self-promotion did not begin with LinkedIn.

What is new is scale: industrial self-promotion, measured attention and an algorithm that does not ask whether something holds. It asks whether something moves.

The platform does not create all the sludge itself. People produce it willingly. They want work, status, clients, belonging, a seat at the table.

The platform formats it, amplifies it and taxes it.

LinkedIn profits from this.

The more noise there is, the more expensive access becomes. The more packaged manure there is, the more filters, premium tools, recruiting tools, visibility and “better targeting” can be sold.

The platform’s interest is not that the right person be found quickly.

The platform’s interest is that the search continue.

Finding the right person begins to resemble mining in a well. Everything appears to be there: names, titles, experience, recommendations. But once you start digging, out comes mud, old lime, career sediment.

Sometimes metal.

Rarely.

Even more rarely, a tool.

The paid version does not remove the sludge. It gives you the right to see more of it.

You pay more.
You see more.
You know less.

Premium is not pure fraud. For some, it gives better search, more contacts, useful tools. But the price is that the base layer becomes more and more muddy.

First, reliable distinction is made difficult. Then the tool for distinction is sold back to you.

This is not an accidental side effect.

It is a mechanism.

The platform grows.
Content swells.
Quality becomes uneven.
Searching becomes harder.
Then filters, advertising, visibility and paid access are sold.
And suddenly there is no strong incentive to clean the mud too well.

There is no shortage of information.

There is a shortage of measure.

Google produces search sediment.
Facebook produces reaction sediment.
Instagram produces image sediment.
X produces impulse sediment.
LinkedIn produces career sediment.
Marketplaces produce rating sediment.
The AI content industry produces language sediment.

The common denominator is the same: reliable distinction becomes scarce.

The old colonial model extracted ore and left behind a hole.

The new platform model is more cunning. It makes the person feel that he is mining value himself, while in reality he is sifting through a sediment basin built by someone else.

The person does the work.
The person gives the data.
The person gives the attention.
The person carries the nervous cost.
The platform collects rent.

The market is not one stupid head. It is a mixture of fear, haste, greed, experience, chance and missing information. In some places the market punishes packaging very quickly. A bad tradesman disappears. A bad restaurant gets empty tables. A crooked wall does not stand because of a LinkedIn post.

But in information noise the market becomes slow, tired and expensive.

That is exactly where platform profit is built.

The market buys what it does not have time to verify. Not always out of stupidity. Often out of lack of time. Often out of fear. Often because everyone else is playing the same game.

If a person looks like an expert, speaks like an expert, is shared like an expert — perhaps he is an expert?

That is how packaging becomes evidence.

The dilution of value may begin as a side effect. No one has to say: let us dilute value.

It is enough that visibility becomes more important than work. That packaging becomes evidence. That “expert”, “strategist”, “innovator” and “creator” become stickers.

But once confusion starts producing profit, it becomes a maintained condition.

Noise was first a side effect. Then someone discovered that in noise one can sell earplugs, noise reduction, curated selection, paid access and expert help.

From that moment on, noise is no longer an accident.

It is a business model.

Who pays for it?

The one who still actually does something.

The user pays with time.
The employer pays with wrong people.
The worker pays with self-marketing.
The small maker pays with invisibility.
Society pays with declining trust.
The end customer pays with money.

The platform pays the least.

It sells the well, the shovel, the sieve and the premium bucket. If the find is sludge, it says: you searched incorrectly, filter better, pay more.

The old world was not more honest. Before LinkedIn there were recommendation letters, acquaintances, party cards, closed clubs, inherited positions, the right boys in the right rooms.

Fraud is not new.

What is new is its industrial distribution.

This is old filth in a new form.

Bread and circuses. Except now the public no longer sits in the stands. Everyone has to climb into the arena. Everyone performs his own small number in order to get near the bread.

Grateful to share.
Proud to announce.
Five lessons I learned.
Thanks to the team.
The next chapter.

The circus remained.

The bread became conditional.

The clown now has to write his own CV.

From here the larger picture begins.

Scattered worlds of thought. Scattered life attitudes. Scattered values. Great confusion.

In Biblical language: before the flood, the world is out of order. Not merely “sinful”, but without measure. Boundaries, responsibility, relation, work, shame — everything is mixed.

The modern flood does not come from water.

It comes from noise.

Everyone speaks. Everyone sells. Everyone brands. Everyone has his own truth. In the end the question is no longer who is right.

The question is whose boat is still not leaking.

And immediately someone appears selling a ticket to Noah’s ark.

Subscribe for access.
Join the closed network.
Buy premium.
Get curated knowledge.
Enter the community.
Be among those who know.

The platform does two things at once: it floods the space with noise and then sells access to a higher deck.

It is Noah’s ark without Noah.

Only the ticket office.

In the Bible, Noah is saved not because he has a better narrative. He builds a ship. Timber, pitch, measure, work.

Again, the logic of the brick.

The real Noah builds the hull. The false Noah sells the certificate.

A drought of firm structures means systems do not collapse immediately.

First they become liquid.

First language breaks down.
Then trust breaks down.
Then responsibility breaks down.
Then the institution breaks down.
Finally the person breaks down, because he has to carry all of it alone.

Structure is not always good. Structure can be a prison. Nomenklatura. Professional monopoly. Bureaucratic gatekeeping. The network of “our people”. Old structures often protected precisely those who kept the system locked.

But the absence of structure does not make a person free.

It makes him defenceless.

The question is not the destruction of structure. The question is who guards it and against whom it works.

Structure can also be protection: a wall against the wind, a rule for the weaker side, professional skill against the fraudster, a contract against a promise, reputation against a mask.

When structures disappear, free people do not win.

Slippery people do.

Voltaire said: one must cultivate one’s garden. The Bible says the same through another door: by their fruit you shall know them.

A person was not given an endless comment section.

He was given a garden.

Soil. Boundary. Work. Repetition. Responsibility.

Death by comfort begins when the garden is left uncultivated, but a vision document is written about it.

Process instead of work.
Communication instead of responsibility.
Image instead of skill.
Platform instead of ground.
Profile instead of garden.
Visibility instead of fruit.

Comfort does not kill with a blow.

It takes away the muscle.

A person no longer knows how to do, only how to order. He no longer knows how to repair, only how to complain. He no longer knows how to distinguish, only how to scroll. He no longer knows how to cultivate, only how to judge other people’s gardens.

A garden is not romance.

A garden is boundary, work and repetition. It cannot be ordered. It cannot be replaced by a subscription service.

When a person gives his garden to a platform, he receives a profile in return.

A profile bears no fruit.

The garden is structure. Comfort is weed. When a person no longer cultivates, the system begins to cultivate him.

Kärt Pormeistri paradoks: Sildaru kui lava, geenivaramu kui püha graal

Kärt Pormeistri Sildaru-käsitlus algab kohast, millega on raske vaielda: laps ei ole tõuhobune, lapse raha ei kuulu vanemale ning tippsport ei anna õigust last alandada, murda või kasutada. Rahaasjas on olemas ka kohtulik alus. Tõnis Sildaru mõisteti süüdi oma alaealise lapse vara omastamises eriti suures ulatuses. Seda ei ole mõtet valgeks pesta.

Aga just siin tuleb vahe sisse tõmmata. Üks asi on kohtuotsus omastamises. Teine asi on see, kuidas Pormeister selle loo avalikku ruumi tõi, millise rolli ta endale võttis ja milliste vahenditega ta süüdistusraami üles ehitas. Ta ei piirdunud kohtuotsuse seletamisega. Ta võttis perekonnaloo, pani sellele juristi pitseri, ühendas selle salvestiste, YouTube’i, ERR-i ja institutsionaalse survega ning muutis selle avaliku moraalikohtu looks.

Seega ei ole küsimus ainult selles, mida Tõnis Sildaru tegi. Küsimus on ka selles, mida Pormeister selle looga tegi.

Sildaru oli lihtne lava. Geenivaramu on süsteem. Geenivaramu on püha graal. Seda Pormeister samasuguse mõõgaga ei rünnanud.

Pormeistri enda kanal annab võtme kätte. “See siin pole õigusteenus ega õigusnõu andmine, see on niisama mölavalang.” Väga mugav lause. Sellega saab rääkida juristi autoriteediga, aga vajadusel vastutuse pealt kõrvale astuda. Kui mõte töötab, on see juristi selgitus. Kui küsimus läheb täpseks, on see lihtsalt möla.

See ongi formaat: vastutuseta autoriteet.

Sildaru loos töötas see eriti hästi. Juristi hääl, sisulooja lava, moraalne kindlus, aga ukse kohal silt: ärge võtke liiga tõsiselt, see on mölavalang. Avaliku moraalikohtu jaoks ideaalne segu. Süüdistusel on kaal, vastutusel kummist seinad.

“Tõuhobuse” kujund ei olnud Pormeistri leiutis. See oli varasemast kohtulikust raamistikust võtta. Pormeister tõstis selle esile, muutis loosungiks ja pani oma avaliku süüdistuse etteotsa. Nii sai kohtulikust kujundist moraalne relv. Kujundeid võib kasutada, aga kui jurist võtab kohtu sõnastuse ja teeb sellest avaliku sõjapasuna, siis ta ei seleta enam ainult õigust. Ta ehitab süüd.

Rahaasjas oli tal tugev pind all. Seda ei pea vaidlustama. Aga Pormeister ei jäänud rahaasja juurde. Kohtu kujundist sai tema pealkiri, tema süüdistusraam ja tema nähtavuse vedur. Tõuhobuste loost võttis ta nimetuse ja tegi sellest endale veohobuse.

Sildaru loo kõige libedam koht ei ole omastamise kohtuotsus, vaid helide ja videote avalik kasutamine. Pormeister käitub salvestistega nii, nagu need oleksid juba läbi valgustatud. Kui Tõnis Sildaru räägib salasalvestistest ja vaidleb nende kasutamise eetika üle, siis olevat see märk, et salvestised on autentsed. See on juristi kohta mugav ja ohtlik hüpe.

Reaktsioon ei ole ekspertiis. Ebamugavus ei ole failiahel. Kaitsev toon ei tõenda, et lõik on terviklik, muutmata, õigesti ajastatud ja kontekstist välja rebimata. Salvestise autentsus tähendab enamat kui tuttav hääl või ebameeldiv stseen. See tähendab päritolu, ajatempleid, terviklikkust, säilitamisahelat, montaažijälgede puudumist ja kogu olukorra konteksti. Avalikkusele seda kihti ei näidatud. YouTube ei ole kohtuekspertiis, ERR ei ole heliforensika labor ja juristi kindel toon ei muuda faili kontrollituks.

Juristlikult aus lause oleks olnud kuiv: salvestised võivad olla ehtsad, kuid avalikkusele ei ole näidatud sõltumatut tehnilist kontrolli nende päritolu, terviklikkuse ja muutmata säilimise kohta. Selline lause ei tee aga tormi. See ei ehita moraalset plahvatust. See ei kanna avalikku hukkamist. Seepärast valiti teine tee.

Siit jõuame 2024. aasta auku. Toona oli seis selline: kehalise väärkohtlemise ja ähvardamise haru ei kandnud, omastamise haru kandis. Üks osa liikus edasi, teine mitte. Kui 2018–2019 helid, videod ja fotod olid nii kõnekad, siis kus need olid ajal, kui prokuratuur hindas vägivalla ja ähvardamise kahtlustust? Kui need olid menetluses olemas, miks need süüdistust ei kandnud? Kui neid menetluses ei olnud, miks neid seal ei olnud? Kui need olid kellegi käes aastaid, miks hakkasid need liikuma hiljem, siis kui menetluslik tee oli ühes harus kinni, aga avalik häbistamisväärtus veel alles?

See ei tee materjali automaatselt valeks. Küll aga teeb see ajastuse kõnekaks. Materjal, mis ei kandnud kohtulikus vägivallaharus või jäi sealt üldse välja, hakkas hiljem kandma avalikus häbipostis. See ei ole enam ainult õigus. See on surve.

Pormeistri kõige raskem samm ei ole isegi salvestiste kasutamine. Kõige raskem on küsimus, miks Tõnis Sildarult ei võetud toona alaealise Henry Sildaru hooldusõigust. See ei ole süütu imestus. Hooldusõigus tähendab riigi sekkumist vanema ja lapse suhtesse. Seda ei arutata möödaminnes nagu järjekordset moraalset nupukest. See eeldab tõendeid, lastekaitse tööd, lapse heaolu hindamist, kohtu kontrolli ja lapse enda olukorra arvestamist.

Kui 2024. aastal vägivalla ja ähvardamise haru ei kandnud, siis enne hooldusõiguse küsimuse õhku viskamist tuleb vastata palju kuivematele küsimustele. Kas need materjalid olid lastekaitse, prokuratuuri või kohtu käes? Kas neid hinnati lapse heaolu seisukohalt? Kes kontrollis nende päritolu ja konteksti? Mida arvestati Henry enda olukorra kohta? Ilma nende vastusteta ei ole “miks hooldusõigust ära ei võetud?” enam juristi küsimus. See on avalikku ruumi visatud kirves. Ja kirves teeb oma töö ka siis, kui hiljem öeldakse, et ainult küsiti.

Siin paistab Pormeistri paraprokuröri roll kõige selgemalt. Ta ei olnud enam lihtsalt jurist, kes selgitab. Ta oli korraga seletaja, vahendaja, sisulooja, ERR-i hääl, moraalikohtu prokurör ja avalik võimendaja. Kui prokurör kasutab tõendit, on menetlus. Kui kohus hindab tõendit, on vaidlus ja kaitseõigus. Kui ajakirjanik avaldab materjali, vastutab toimetus. Pormeistri puhul jooksis materjal läbi YouTube’i, ERR-i, institutsioonide ja moraaliraami. Kontrollikiht jäi uduseks, süüdistus oli selge.

See on paraprokuratuur: mitte riiklik süüdistus, vaid avaliku moraalikohtu süüdistus. Ja “mölavalang” on sellele mugav vihmavari. Kõlab nagu vastutusest loobumine, aga töötab nagu autoriteedi võimendi.

Temaga otse vaielda pole seetõttu eriti mõtet. Mitte siis, kui eesmärk on teda ümber veenda. Tema platsil on mikrofon tema käes, publik tema oma ja raam ette valmis: kes küsib salvestiste terviklikkuse, ajastuse või hooldusõiguse menetlusliku aluse kohta, selle saab lükata järgmisse kasti — kas te kaitsete väärkohtlemist? Nii muutub täpsust nõudev küsimus moraalseks süüdistuseks küsija vastu.

Seetõttu ei ole mõistlik vaielda temaga. Mõistlik on vaielda tema meetodi üle. Tema ei ole publik. Tema on näide.

Tellimust ei saa väita. Andmed puuduvad. Ei saa kirjutada, et keegi maksis, käskis või suunas. Aga funktsioon on nähtav. Vana materjal tuleb välja sobival hetkel. Sellele annab kaalu juristi autoriteet. Platvormiks on YouTube, võimendiks ERR, kõrvaltoimeks institutsioonide reaktsioon. Lõpptulemusena antakse avalikkusele süüdlane ette. Raha ei pea liikuma. Maine liigub. Nähtavus liigub. Eksperdistaatus liigub. Ligipääs avalikule areenile liigub.

See võib olla huvide kattumine. Võib olla tellimuseta tellimustöö. Võib olla juhus, mis käitub nagu meetod. Tulemus on siiski sama: ühe poole materjal saab juristi pitseri ja läheb avalikku ringlusse enne, kui kõik tõendikihid on päriselt nähtavad. Seda nimetatakse surveks.

Ja nüüd geenivaramu.

Pormeistri tegelik erialane põld ei ole Sildaru, freestyle-suusatamine ega perekonnadraama. Tema tugev alus on geeniandmed, terviseandmed, andmekaitse ja teadusuuringute läbipaistvus. Ta on kirjutanud geeniandmete töötlemise läbipaistvusest ja töötanud Tartu Ülikooli genoomika instituudis. Ta ei vaadanud süsteemi kõrvalt. Ta oli süsteemi sees.

Geenivaramu ei ole ühe pere vaidlus. Geenivaramu on riik, ülikool, teadus, registrid, tervishoid, genoom, personaalmeditsiin, tulevikuravi ja andmekapital. Seal ei ole mängus ühe lapse auhinnaraha, vaid sadade tuhandete inimeste bioloogiline ja terviseandmeline vara. See on püha graal.

Just seal ei kuule me sama häält. Seal ei tule mõõk välja. Seal on ettevaatus, menetlus, õiguspärasus, läbipaistvus, vastutuse alus ja sõnastused, mis ei lõhu ust. Seal kirjutab jurist pastakaga. Sildaru puhul tuli mõõk.

Kui Pormeistri Sildaru-loogikat ausalt edasi viia, peaks järgmine lause olema sama lihtne: kodanik ei ole biopanga tooraine. Aga seda lauset ei tule.

Sildaru puhul küsitakse, kas isa kasutas lapse raha ja tööd enda kasuks. Geenivaramu puhul tuleks küsida, kas riik, ülikool ja teadussüsteem on saanud Eesti inimeste bioloogilise ning terviseandmelise kapitali pikaajaliseks kasutusvaraks. Kas inimene, kes andis proovi teaduse, rahvatervise ja parema ravi nimel, sai päriselt aru, kuidas tema andmeid tulevikus ühendatakse, uuendatakse, analüüsitakse, jagatakse ja väärtuseks muudetakse?

Seadus võib olemas olla. See ei lõpeta küsimust. Kõik seaduslik ei ole inimesele arusaadav. Kõik teaduse nimel tehtu ei ole võimusuhtest vaba. Kõik rahvatervise lipu all seisev ei ole süütu.

Sildaru puhul on üks nägu. Geenivaramu puhul on süsteem. Ühte saab avalikult ruunata. Teise vastu minnes tuleb minna Tartu Ülikooli, riigi, teadusprestiiži, tervishoiupoliitika ja omaenda tööjälje vastu. Seal muutub mõõk pastakaks. Tühjaks pastakaks. Jälge ei jää.

Pormeistri puhul ei ole küsimus selles, kas ta tohib Sildarut kritiseerida. Tohib. Küsimus on selles, miks tema keel muutub. Kui sihtmärgiks on süsteem, tuleb ettevaatus. Kui sihtmärgiks on institutsioon, tuleb menetlus. Kui mängus on terviseandmed, laborid, registrid ja vastutus, tuleb juristlik pidur. Aga kui sihtmärgiks on üks inimene, üks perekond ja üks avalik nägu, siis pidur kaob. Siis on salvestis moraalikohtu kütus. Siis on hooldusõigus avaliku surve küsimus. Siis on “laps ei ole tõuhobune” mitte enam kujund, vaid lipukiri.

See ei ole lihtsalt stiilivahe. See on valikuline õiglus.

Pormeistri paradoks on lihtne. Sildaru on lihtne lava: üks mees, üks perekond, üks hääl lindil, üks avalik süüdlane. Geenivaramu on püha graal: sadade tuhandete inimeste geeni-, tervise- ja sugupuuandmed, Tartu Ülikool, riik, teadus, registrid, tulevikumeditsiin ja andmekapital.

Sildaru puhul saab võtta kohtu “tõuhobuse”, panna sellele oma sadula ja teha sellest brändi veohobuse. Geenivaramu puhul peaks küsima, kas terve rahvas on tehtud biopanga veoloomaks. Seda Pormeister samas hääles ei küsi.

Pormeister ei ole süsteemipurustaja. Ta on süsteemi sees lubatud moraaliprokurör. Ta lööb siis, kui sihtmärk on üksik, nähtav ja mugav. Seal, kus küsimus puudutab sadade tuhandete Eesti inimeste bioloogilist andmevara ja süsteemi, mille sees ta ise töötas, muutub toon ettevaatlikuks.

Sildaru puhul on mõõk väljas: nimi, nägu, süüdistus, helid, moraalne otsus, isegi hooldusõiguse küsimus. Geenivaramu ees muutub mõõk tühjaks pastakaks.

Süsteem jääb terveks. Jälge ei jää.