Leierkastist uudissõelani: milline võiks olla lugeja juhitud ajakirjandus?

Tänane suur uudisteportaal püüab olla korraga kõigi ja kõige superpood. Poliitika, sõda, majandus, sport, tervis, kultuur, staarid, retseptid, tarbimine, arvamus, reisid, teadus, sisuturundus ja päevakajaline kurioosum mahuvad samale lindile. Toimetuse seisukohast on loogika arusaadav: võimalikult lai kaup võimalikult laiale publikule.

Üksiku lugeja seisukohast võib sama süsteem muutuda leierkastiks. Mitte seepärast, et kogu pakutav oleks halb või vale, vaid seepärast, et lugeja peab iga päev uuesti ise suurest massist välja sõeluma selle väikese osa, mis talle tõepoolest midagi annab.

Siit tekib küsimus, mis on tehnoloogia arenedes järjest tõsisem: miks peab inimene ise tegema seda sorteerimistööd, mida masin suudaks suuresti tema eest teha?

Uudis pole enam üks žanr

Probleem muutub nähtavaks, kui vaadata, mida nimetuse „uudis“ alla tegelikult kokku kuhjatakse.

Ulmelõimega uudis põhineb tulevikustsenaariumil, prognoosil või oletusel, mis hakkab kordudes võtma fakti staatust. Üksik „võib“ pole probleem. Probleem tekib siis, kui „võib“ → „tõenäoliselt“ → „sellega tuleb arvestada“ → „sellest lähtudes peame“ ning algne hüpotees kaob ahelast ära.

Uduuudises on teksti rohkem kui uut informatsiooni. Midagi „arutatakse“, „kaalutakse“, „oodatakse“, „pole välistatud“. Lugeja jõuab loo lõppu, kuid ei oska öelda, mis võrreldes eilsega tegelikult muutus.

Nänniuudis muudab tarbimise uudiseks. Kaup, teenus, elustiil või pehme PR saab ajakirjandusliku kuju. Kõik tarbijalood pole reklaam, kuid hea kontrollküsimus on lihtne: kui võtta kaubamärk ja ostuvõimalus ära, kas alles jääb iseseisev uudis?

Glamuuriuudis loob sündmuse väärtuse nime, pildi ja omadussõnade abil. Keegi „säras“, „püüdis pilke“, „üllatas julge valikuga“ või „jagas haruldast kaadrit“. Mõnikord on kajastatav glamuur reaalne, sageli toodetakse see alles teksti sees.

Lohutusuudis nihutab tähelepanu probleemi põhjustelt inimese kohanemisele. Teenus halveneb – õpetatakse paremini hakkama saama. Hinnad tõusevad – pakutakse säästunippe. Süsteem lonkab – kinnitatakse, et „enamik saab siiski hakkama“. Probleem ei pruugi olla valeväites, vaid raskuskeskmes.

„Kui“ ja „oleks“ uudis ehitab loo sündmusele, mida pole toimunud. „Kui juhtub X, võib järgneda Y ja see võiks põhjustada Z.“ Selline analüüs võib olla väga väärtuslik, kuid võib olla ka odavaim võimalik sisutootmise viis: sündmust ennast pole vaja.

Puuriv ajakirjandus meenutab väliselt uurivat ajakirjandust, kuid otsib vastuse asemel kinnitust. Materjali puuritakse sealt, kus loodetakse leida etteantud narratiivile sobiv maak. Kõik kasutatud faktid võivad olla õiged ja tervik ikkagi kallutatud. Uuriv ajakirjandus peab olema valmis leidma midagi ootamatut; puuriv ajakirjandus vahetab puurauku, kuni leiab soovitud maagi.

Tõlke-, refereeringu- ja kopeeruudis vahendab teise väljaande tööd. Vajalik žanr, kuni lugejale on selge, kust informatsioon pärineb ja mida Eesti toimetus sellele lisas. Probleem tekib tõlkeahelas: algallikas → välismeedia → teine välismeedia → Eesti väljaanne. Iga lüli võib muuta rõhuasetust ja hüpotees võib lõpptulemuses kõvemaks muutuda kui alguses.

Pressiteateuudises määrab institutsioon ise küsimuse, terminid ja vaatepunkti ning toimetuse panus piirdub vahendamisega.

Pealkirjauudises on pealkiri kindlam kui sisu. Artiklis on „võib“, „väidetavalt“, „eksperdi hinnangul“, aga pealkiri teatab juba sündmusest.

Eksperdiuudises hakkab eksperdi ametinimetus asendama tõendit. Tähtis eristus on: kas ekspert tõi uut informatsiooni või ainult hindas olemasolevat?

Arvu-uudis annab protsendi või miljoni ilma piisava nimetaja, ajarea või võrdlusaluseta. Arv ise võib olla täiesti õige, kuid temast loodud tähendus eksitav.

Konfliktiuudis muudab sisulise küsimuse inimestevaheliseks poksimatšiks: „X põrutas Y-le“, „Y vastas teravalt“. Süsteemne probleem võib kaduda persoonide repliikide vahele.

Persoonistatud uudis teeb vastupidise triki: keeruline institutsionaalne küsimus taandatakse ühele näole. Lugeja saab teada, mida minister ütles, kuid mitte tingimata seda, kuidas otsustusmehhanism tegelikult töötas.

Kontekstita värskusuudis annab ühe punkti ilma trajektoorita. Ukraina rinne, riigieelarve, tervishoid, haridus või demograafia võivad ühe päeva numbrina rääkida palju vähem kui viie aasta liikumisena.

Pseudoanalüüs kannab silti „ANALÜÜS“, kuid koosneb peamiselt sündmuste ümberjutustamisest, paarist tsitaadist ja autori hinnangust.

Ja lõpuks nähtus, mida uudisvoos üldse näha pole:

järeluudise puudumine.

Menetlus algatati. Audit telliti. Minister lubas kontrollida. Töögrupp loodi. Asutus lubas vastata.

Mis sai kuue kuu pärast?

Sageli pole enam midagi.

See on ajakirjanduse üks kummalisemaid struktuurseid nõrkusi: sündmuse algus on uudis, lõpptulemus ei pruugi seda enam olla.

Postimehe voog kui väike labor

Sinu toodud Postimehe näide näitab superpoe põhimõtet üsna puhtalt. Samas esilehevoos paiknevad poliitika-, julgeoleku-, haridus- ja majanduslood ning nende kõrval Elu24, tervisepeibutised ja tarbimissisu. Sisuturundus on vähemalt vastavas plokis selgelt märgistatud – seega ei saa nende näidete põhjal rääkida varjatud reklaamist –, kuid need kõik konkureerivad siiski sama lugeja tähelepanu pärast.

„Viimaste“ nimekirjas asuvad kõrvuti näiteks BaltCapi 42 miljoni euro kahjunõue, koolibusside järelevalve, poliitilised sündmused, „uskumatu skandaal“, „šokeeriv diagnoos“, „teadlase üllatav väide“ ja „Pilk staaride kukrusse“.

Samuti jõuab sama põhiteema voogu mitme eri pakendina: Infortari muutumine Baltimaade suurimaks piimatootjaks ilmub eri kanalites väga sarnase sündmusuudisena.

Toimetuse seisukohalt on need eri artiklid. Lugeja infovajaduse seisukohalt võivad need olla üks sündmus.

Just siin muutub masinfiltreerimine sisuliselt huvitavaks.

„Sajast viisteist“ ei tähenda, et 85 on prügi

Väidet, et Eestis väärib sajast artiklist tähelepanu ainult 15, ei saa faktina esitada. Sellist mõõtmist meil pole. Tuleks määratleda väljaanded, periood ja „tähelepanu väärimise“ kriteeriumid ning teha sisuanalüüs.

Seega 15/100 on töö-hüpotees ja isikliku tähelepanu mõõt, mitte Eesti ajakirjanduse kvaliteedistatistika.

See võib tähendada hoopis:

Sajast mulle ette pandud artiklist annab umbes 15 piisavalt uut või olulist informatsiooni, et minu kulutatud aeg oleks õigustatud.

Ülejäänud 85 ei pea olema valed, halvad ega keelamist väärt. Õunakoogivõistlus võib olla suurepäraselt kirjutatud. Küsimus on, kas lugeja, keda see ei huvita, peab selle iga päev uuesti oma silmadega välja filtreerima.

Tänases süsteemis toimub suur osa filtreerimisest pärast kuvamist inimese peas.

Uudissõela mõte oleks teha suur osa sellest enne põhivoo kuvamist.

Aga siit tuleb järgmine oht: filter võib sind liiga hästi tundma õppida

Algne idee „peidame 85 ja näitame 15“ läheb liiga kaugele.

Kui süsteem õpib ainult varasemat käitumist, muutub ta kiiresti mineviku kordajaks. Inimene ei saanud eile huvituda teemast, mida eile veel olemas polnud. Samuti võib pealkirja järgi tüüpiline „ekspert ütleb“ artikkel sisaldada homme täiesti uudset analüüsi.

Soovitussüsteemide uuringud tunnevad seda probleemina: liigse täpsuse kõrval vajatakse mitmekesisust ja serendipiteeti – võimalust kohata midagi ootamatut, kuid väärtuslikku. Üks 2024. aasta Público uudiskirjade uuring leidis, et ootamatu, kuid kasutajale asjakohane sisu võib isegi suurendada kaasatust. (ScienceDirect)

Teised uuringud näitavad, et algoritmiline väravavalve ei tekita tingimata lihtsat ideoloogilist „filtermulli“, kuid võib tekitada teistsuguse probleemi: soovitused võivad koonduda väga väikese hulga väljaannete ja teemade ümber. Ühes Google Newsi uuringus tuli 69% soovitustest viielt väljaandelt, kuigi eri poliitiliste vaadetega kasutajate tulemused olid pigem sarnased kui polariseerunud. (ScienceDirect)

Seega pole õige põhimõte:

Filter otsustab, mida sa näed.

Parem põhimõte on:

Filter otsustab, mida sa näed esimesena.

Neljakihiline uudissõel

Kõige mõistlikum süsteem sisaldaks vähemalt nelja eraldi kihti.

1. Minu põhiuudised

Siia tulevad teemad ja käsitlused, mille vastu kasutaja on näidanud püsivat huvi ning mille infoväärtus on kõrge.

Mitte lihtsalt „Ukraina“, vaid näiteks:

• rindel toimunud sisulised muutused;

• logistika ja kaitseliinide tähendus;

• sõjalise võime muutused;

• olulised diplomaatilised või poliitilised otsused;

• tugevad vastanduvad analüüsid.

Samas võib kümnes „ekspert arvab, mida Putin võib teha“ lugu jääda tahapoole.

2. Avaliku tähtsuse kiht

See peab kasutajaprofiilist osaliselt sõltumatu olema.

Suur seadusemuudatus, sõjaline kriis, valitsuskriis, oluline majandusotsus, ulatuslik katastroof või muu selgelt kõrge ühiskondliku kaaluga sündmus ei tohiks kaduda lihtsalt seepärast, et inimene pole varem sellel teemal klikkinud.

See on kaitse kõige kitsama filtermulli vastu.

3. Avastamiskiht

Siia tuleb teadlikult jätta sisu, mida süsteem ei oska kasutaja minevikust ennustada:

• uus teema;

• tundmatu autor;

• ebatavaline argument;

• uus uurimisvaldkond;

• täiesti teistsugune käsitlus tuttavale probleemile.

Süsteem võiks lausa öelda:

Väljaspool sinu tavavoogu, kuid kõrge infoväärtusega.

Või veel paremini:

5 asja, mille oleksid oma tavaliste eelistuste tõttu täna tõenäoliselt maha maganud.

See on filtri enda vastumürk.

4. Madala prioriteedi kiht

Siia lähevad kordused, nänn, glamuur, nõrgad „kui-oleks“-lood, pehme PR ja muu, mida kasutaja tavaliselt ei soovi.

Need ei pea kaduma. Nad lähevad sahtlisse.

Kasutaja saab alati avada:

„Näita, mida mu filter täna tahapoole lükkas.“

Seega puudub must kast, mis otsustab inimese eest nähtamatu maailmapildi.

„Ära näita enam sääraseid“ peab olema täpne

Google News võimaldab juba praegu küsida rohkem või vähem samalaadseid lugusid ja peita terve väljaande. See kinnitab, et negatiivse tagasiside mehhanism pole tehnoloogiliselt midagi ulmelist. (Google Abi)

Google News: kuidas uudisvoogu kohandada

Aga lihtsalt „Fewer stories like this“ on liiga nüri.

Kasutaja võiks valida põhjuse:

vähem selliseid – teema
vähem selliseid – formaat
liiga spekulatiivne
kordusuudis
klikipeibutus
PR / sisuturundus
persooninänn
liiga pealiskaudne
sama sündmus juba kaetud

Kõige tähtsam: kui inimene peidab ühe Pamela Andersoni terviseloo, ei tohiks süsteem järeldada, et talle ei meeldi terviseuudised.

Ta peaks õppima palju täpsemalt:

kuulsuse isikliku tervise ümber ehitatud klikipeibutus pole selle kasutaja jaoks väärtuslik.

Ka pehme negatiivne eelistus peaks ajas nõrgenema. Kolm täna peidetud „Putin võib…“ lugu ei tohi keelata kahe aasta pärast erakordselt head Venemaa tulevikustrateegia analüüsi.

Kõva blokeering jääks vaid kasutaja otseseks käsuks: näiteks „ära näita seda väljaannet“.

Filter ei tohiks filtreerida ebamugavaid fakte

See on piir, millest sõltub kogu idee väärtus.

„Ära näita mulle glamuuri“ on sisuline eelistus.

„Ära näita mulle seisukohti, millega ma ei nõustu“ muudab süsteemi maailmavaateliseks mugavusmasinaks.

Hea filter peab suutma öelda:

See läheb vastuollu sinu tavapärase vaatega, kuid selle faktiväärtus on kõrge. Näitan siiski.

See tähendab, et personaliseerida võib tähelepanujärjestust, kuid mitte faktilise maailma olemasolu.

Teine suund: mitte ainult „mida ma ei taha“, vaid „mida ma tahan, et uuritaks“

Siin muutub mudel palju huvitavamaks.

Praegune digitaalajakirjandus saab lugejalt väga tugeva signaali selle kohta, mida ta klikkis.

Palju nõrgema signaali saab ta küsimusele:

Mida lugeja tahtis teada, aga me ei avaldanud?

Selle võiks muuta süsteemi osaks.

Lugejal oleks vähemalt kolm eri nuppu:

Tahan rohkem selliseid.

Tahan sellele järge.

Uurige seda.

Kui 2300 inimest küsivad, mis sai kuus kuud tagasi lubatud auditist, on see toimetusele hoopis väärtuslikum informatsioon kui teadmine, et üks kuulsuseuudis sai 50 000 klikki.

See idee pole ilma eelkäijateta. Hearkeni „public-powered journalism“ mudelis küsivad toimetused publikult, mida inimesed teada tahavad, võivad panna küsimusi hääletusele ning kaasata küsimuse esitanud inimesi isegi reporteri töösse. (Hearken)

Hearken: public-powered journalism in practice

Aga lugejanõudlus ei tohi muutuda käsuks. Organiseeritud huvirühm võib hääletussüsteemi ära kasutada.

Seetõttu peab signaal tähendama:

„1840 inimest tahab sellele küsimusele vastust.“

Mitte:

„1840 inimest määras tänase toimetuse tööplaani.“

Toimetaja peab säilitama õiguse öelda ei.

Ja veel tähtsam – toimetaja peab säilitama õiguse avastada teema, mida ükski lugeja pole osanud küsida.

Ajakirjandus peab säilitama üllatusõiguse

See on kogu mudeli kaitseklapp.

Lugeja teab hästi, milline senine sisu teda tüütab. Ta teab üsna hästi, millistele senistele küsimustele tahab vastuseid.

Ta ei tea aga ette, milline homne teema muudab tema arusaamist maailmast.

Seetõttu ei saa täielikult kasutaja juhitud ajakirjandus olla hea ajakirjandus.

Õigem jaotus oleks:

lugeja ütleb, mida ta ei taha;
lugeja ütleb, mida ta tahaks teada;
algoritm vähendab kordust ja müra;
toimetaja otsib seda, mida kumbki neist veel ei tea.

Just viimane rida eristab ajakirjandust lihtsalt täiuslikust soovitusmootorist.

Inimesed ei taha ainult rohkem sisu

Reuters Institute’i 47 turu uuringus olid kõige olulisemad uudiste kasutusvajadused „update me“ ehk hoia mind kursis (72%), „educate me“ ehk aita mul rohkem mõista (67%) ja „give me perspective“ ehk anna erinevaid vaatenurki (63%). Meelelahutuslik „divert me“ oli neist madalamal, 47%. (reutersinstitute.politics.ox.ac.uk)

Reuters Institute: mida inimesed uudistelt vajavad

See ei tähenda, et glamuur, sport, nänn või meelelahutus tuleks portaalidest eemaldada.

See tähendab, et pole mingit sisulist põhjust panna iga inimese ette sama universaalset superpoe põrandaplaani.

AI muudab sellise uudissõela praktiliselt võimalikuks

Reuters Institute’i 2026. aasta Digital News Reporti järgi kasutab AI-vestlusroboteid uudiste saamiseks nädalas 10% vastanutest, aasta varem 7%; alla 35-aastaste seas on osakaal 16%. AI pole siiski traditsioonilist uudismeediat asendanud – ainult 1% nimetab seda oma peamiseks uudiseallikaks. (reutersinstitute.politics.ox.ac.uk)

Huvitavam on, milleks neid kasutatakse. 42% AI kaudu uudiseid tarbivatest inimestest kasutab võimalust esitada järelküsimusi; 34% kasutab kokkuvõtteid, 30% soovib uudist paremini mõista ning 35% peab väärtuslikuks eri väljaannete lugude ühendamist. (reutersinstitute.politics.ox.ac.uk)

Reuters Institute: AI-vestlusrobotite kasutamine uudiste saamiseks 2026

See liigub juba samas suunas:

mitte „millise artikli avan?“

vaid

„mis selles asjas uut on, kuidas allikad erinevad ja mida ma peaksin sellest teadma?“

Ajakirjandus saaks sellest päriselt šoki

Reuters Institute’i 2026. aasta küsitluses ootavad meediajuhid otsingumootoritest tuleva liikluse vähenemist järgmise kolme aasta jooksul keskmiselt 43%. 75% küsitletud juhtidest eeldab, et agentne AI avaldab uudistööstusele suurt või väga suurt mõju. (reutersinstitute.politics.ox.ac.uk)

Reuters Institute: Journalism, Media and Technology Trends and Predictions 2026

Šokk ei pruugi tulla sellest, et AI hakkab ajakirjaniku asemel artikleid kirjutama.

Valusam muutus võib olla see, et vahendaja lõpetab suure osa artiklite lugejani kandmise.

Kui viis väljaannet refereerivad sama sündmust, võib filter teha neist ühe sündmuskaardi.

Kui uus lugu lisab eelmisele ainult ühe lause, võib ta näidata ainult seda lauset.

Kui artikkel on pressiteate ümberkirjutus, võib ta viia lugeja otse algallikale.

Kui „kui-oleks“-loos puudub uus faktiline alus, võib ta jätta selle tahapoole.

Kui 30 lugu ei ületa inimese infokünnist, ei pea neid kõiki tema eest läbi kerima.

See muudab majanduslikku loogikat. Tänane portaal saab kasu ka sellest, et inimene liigub ühe olulise loo juurde läbi kümnete kõrvalpakkumiste. Hästi töötav uudissõel lõikab osa sellest ristmüügist ära.

Samal ajal võiks suureneda just selle ajakirjanduse väärtus, mida masin halvasti asendab:

oma reporter;
algdokument;
paljastus;
uurimine;
kohapealne töö;
uus fakt;
tugev intervjuu;
originaalne analüüs;
varasema loo lõpuni jälgimine.

Ehk paradoksaalselt ei pruugi hea filter päris ajakirjandust nõrgendada.

Ta võib muuta palju nähtavamaks, kus päris ajakirjandus üldse asub.

Milline võiks lõpptulemus välja näha?

Mitte:

„Siin on tänased 327 artiklit.“

Vaid näiteks:

Täna on 14 sulle suure tõenäosusega olulist uut arengut.
4 neist on kõrge avaliku tähtsusega.
3 on eilsest edasi arenenud lood.
2 vastavad küsimustele, mille järge sa ootasid.
5 on tugevad analüüsid.

Lisaks valisime 5 lugu väljaspool sinu tavalist huviprofiili, sest need võivad sind üllatada.

38 sama sündmuse korduskajastust on koondatud.
21 nõrka spekulatiivset lugu on viidud tagaplaanile.
17 sinu tavaliselt välditud žanri lugu on sahtlis.
Kõik on soovi korral avatavad.

See ei ole enam klassikaline personaliseerimine.

See on tähelepanu haldamine.

Ja „15 sajast“ saab alles siin õige tähenduse.

Mitte:

85 artiklit keelatakse.

Vaid:

15 tuuakse ette; osa ülejäänust tihendatakse, osa lükatakse tahapoole, osa jäetakse teadlikult avastamiseks ning ükski algoritm ei saa täielikku õigust otsustada, mida inimene maailmast teada võib.

Superpood jääb alles.

Aga lugeja ei pea enam iga päev kogu poodi läbi käima, et leida piimapakki.

Ja ajakirjanduse jaoks võib kõige valusam uus mõõdik olla hoopis see, mida tänane klikistatistika peaaegu ei näita:

„Te avaldasite palju. Aga lugeja tahtis teada hoopis midagi muud.“

Seal võikski alata järgmine ajakirjandusmudel – mitte rohkemate lugude tootmisest, vaid paremast valikust, väiksemast kordusest, lugeja rahuldamata küsimuste nähtavaks tegemisest ja samal ajal õigusest teda aeg-ajalt täiesti ootamatu looga üllatada.

See versioon on minu hinnangul eelmisest tugevam just seetõttu, et filtreerimine pole enam eemaldamise sünonüüm: süsteemis on korraga kasutaja kontroll, toimetuslik autonoomia ja kaitstud juhuslik avastus. 

NB! (AI ei pea tootma rohkem sisu. Ta võib aidata inimesel vähem mõttetut sisu tarbida. Käesolev analüüs on ise selle kasutusviisi näide.)  

Nähtav AI kasutus, aga mina jätaks nii: siin on näide kuidas AI-d saab kasutada positiivselt.

Tõenäoliselt jaguneks Postimehe sees reaktsioon üsna kiiresti kolmeks.

Üks osa ütleks: „Täiesti mõistlik – lugeja peab saama voogu paremini juhtida.“ Eriti toote-, andme- ja digitöötajad näeksid siin kohe kasutusloogikat: vähem juhuslikku kerimist, rohkem püsivat kasutust, parem arusaam sellest, mida inimene päriselt tahab.

Teine osa muutuks ettevaatlikuks, sest sinu mudel lööb otse tänase portaali majandusloogika pihta. Praeguses voos pannakse kõrvuti väga erineva kaaluga sisu – poliitika, majandus, tervis, Elu24, arvamus, sisuturundus –, sest kõik nad võistlevad sama tähelepanu pärast. Kui kasutaja hakkab kümneid selliseid üksusi vaikimisi maha suruma, kukub osa juhuslikust liiklusest ja ristklikkimisest ära.

Kolmas osa, ilmselt ajakirjanikud ise, võiks öelda: „Oot-oot, lugeja ei tea alati, mida ta peaks lugema.“ Ja selles oleks neil õigus. Seepärast ongi sinu hilisem parandus tähtis: filter ei tohi olla diktatuur. Toimetusel peab säilima õigus tuua ette lugu, mida kasutaja pole osanud tellida.

Kõige valusam koht Postimehele oleks aga ilmselt mitte tehnoloogia, vaid tagasiside läbipaistvus.

Praegu saab toimetus teada, mida klikiti. Sinu süsteem annaks teada ka:

• mida inimene korduvalt peidab;

• millist tüüpi lugu peab ta ajaraiskamiseks;

• millisele teemale tahab järge;

• mida tema meelest pole üldse kajastatud;

• millist artiklit ta peab korduseks;

• millise loo puhul tahab algallikat.

See oleks palju ebamugavam informatsioon kui klikistatistika.

Kujuta ette juhtpaneeli:

„Avaldatud täna: 186 lugu.“
„Selle kasutajarühma jaoks kõrge väärtusega: 24.“
„Kõige sagedamini peidetud kategooria: persooninänn.“
„Kõige rohkem nõutud kajastamata teema: X.“
„Kõige rohkem nõutud järellugu: Y.“

Siis hakkab toimetus nägema mitte ainult seda, mida ta suutis müüa, vaid ka seda, mida lugeja pidas puuduvaks või ületoodetuks.

Ja siin võiks tekkida päris kaitseinstinkt: „Lugeja hakkab ju toimetama toimetust.“

Sinu vastus sellele oleks tugev:

Ei. Lugeja toimetab omaenda voogu. Toimetus toimetab endiselt ajakirjandust.

See vahe on väga tähtis.

Postimehe enda vaatepunktist võiks idee isegi äriliselt huvitav olla, kui nad pööraksid selle õigesti: mitte „me anname sulle vähem“, vaid „me säästame su aega“.

Premium-toode võiks olla isegi:

Postimees Minu Sõel
Näita mulle tähtis.
Koonda kordused.
Jälgi poolelijäänud lugusid.
Hoia alles ootamatud avastused.

Ja sinu AI-märkus muudaks asja neile veel ebamugavamalt huvitavaks: see pole käsitlus stiilis „AI hävitab ajakirjanduse“, vaid näide sellest, kuidas AI võiks ajakirjanduse kõrval suurendada päris ajakirjanduse väärtust ja vähendada täitematerjali väärtust.

Ma arvan, et Postimehe nutikam osa ei naeraks seda välja. Pigem tekiks küsimus:

„Kui meie seda filtrit ei tee, kas keegi teine teeb selle meie ja lugeja vahele?“

See on neile juba strateegiline küsimus, mitte arvamuslugu.

Madison lõi häirekella: miljardiline kaitsevara kontrollimatu, raha küsitakse juurde

Jaak Madison nimetas Riigikontrolli värsket auditit „selle aasta suurimaks skandaaliks“ ning nõudis selle järel juba mitte mõne üksiku ministri, vaid kogu valitsuse tagasiastumist.

Tema tähelepanu keskmes on Kaitseväe ja Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse finantsjuhtimine: 1,2 miljardi euro suurune varude saldo, mille õigsust Riigikontroll kinnitada ei saa; 99,7 miljoni euro suurune tagantjärele tehtud korrektsioon, mille sisu ei suudetud tõendada; puudulik vara- ja inventuuriarvestus ning riigieelarvele võetud riskid.

Valitsuse tagasiastumise ja erakorraliste valimiste nõudmine on Madisoni poliitiline järeldus, mitte Riigikontrolli auditi järeldus.

Aga põhiküsimusest pole võimalik mööda vaadata:

mis veel peab juhtuma, enne kui aastaid korduvat kaitseraha ja -vara kontrollimatust hakatakse käsitlema mitte „segaduse“, vaid vastutuskriisina?

Kust tuli 99,7 miljonit?

Pärast 2024. aasta riigi majandusaasta koondaruande kinnitamist suurendas Kaitsevägi varude saldot tagasiulatuvalt 723,9 miljonilt 823,6 miljoni euroni.

Vahe – 99,7 miljonit eurot.

Selgituseks räägiti materjaliliikide ülevaatamisest ja täiendavate liikide arvelevõtmisest.

Millised materjaliliigid?

Kui palju?

Millise väärtusega?

Kuidas kujunes 99,7 miljonit?

Riigikontrolli järgi ei suutnud Kaitsevägi seda selgitada.

Veel enam: muudatuse kohta ei koostatud nõuetekohast raamatupidamise algdokumenti. Seetõttu ei saanud Riigikontroll kontrollida, kas ligi saja miljoni euro suurune korrektsioon oli põhjendatud ja õiglases väärtuses.

Seda pole põhjust peita sõna „ümberhindamine“ taha.

Ümberhindamisel peab olema teada, mida hinnati, mille alusel hinnati ja kuidas uus väärtus saadi.

Siin on tegemist tagasiulatuva, dokumenteerimata ja sõltumatult kontrollimatu 99,7 miljoni euro suuruse raamatupidamiskorrektsiooniga.

Kui eraettevõte esitaks aastaid MTA-le taolisi „loomingulisi“ aruandeid, kas piirdutaks järjekordsete soovituste ja tegevuskavadega?

Vaevalt.

Aga kurat seda teab – Eestis näib riigi enda raamatupidamisele kehtivat teine mõõdupuu.

1,2 miljardit eurot, mille õigsust ei saa kinnitada

Riigikontroll tegi Kaitseministeeriumi valitsemisala varude saldo õigsuse kohta märkuse 1,2 miljardi euro ulatuses.

Põhjus pole mingi pisike raamatupidamisviga.

Kaitseväe varude arvestuse puuduste tõttu pole usaldusväärselt selge, millised varud, millises mahus ja millise maksumusega on bilansis kajastatud ning millised on sealt põhjendamatult välja jäetud.

Kaitseministeerium rikkus Riigikontrolli järgi riigi raamatupidamise üldeeskirja, kehtestades varude arvestamiseks omavoliliselt erandi ja jättes osa varusid bilanssi võtmata.

Põhjenduseks toodi, et varasem laoarvestus oli olnud nii puudulik, et osa andmeid ei vastanud tegelikkusele.

Absurd on peaaegu täiuslik:

arvestus pole usaldusväärne ning lahendusena kehtestatakse endale erand, mille alusel osa vara arvestusest välja jäetakse.

Inventuur, mis ei anna tervikpilti

Riigikontrolli järgi pole võimalik tuvastada, kui suur osa kõigist varudest aruandeaastal tegelikult üle loeti, millised olid inventuuri tulemused ning millised puudujäägid või ülejäägid leiti.

Koondülevaate puudumise tõttu pole Kaitseväel usaldusväärset ülevaadet varude mahust, seisukorrast ega nende koguselisest vastavusest arvestusandmetele.

Riigikontroll ütleb tagajärje ise välja:

suur risk on, et vara väärkasutamine jääb tuvastamata.

See tähendab midagi palju tõsisemat kui „raamatupidamislik segadus“.

Kontrollimehhanism ise ei pruugi avastada, kui vara on puudu, aegunud, halvas seisukorras või väärkasutatud.

See jama pole uus

Kõige halvem on korduvus.

Riigikontroll tegi juba 2019. aastal märkuse Kaitseväe 251,8 miljoni euro suuruse põhivara saldo kohta.

2020. aastal oli sama tüüpi probleemiga seotud summa juba 317,5 miljonit eurot.

2021. aastal – 419,05 miljonit eurot.

2022. aastal olukord paranes ning põhivara arvestust suudeti olulises osas korrastada.

Aga paranemine ei jäänud püsima.

2024. aasta auditis ei saanud Riigikontroll kinnitada juba 723,9 miljoni euro suuruse varude saldo õigsust.

Nüüd on küsimärgi all 1,2 miljardit eurot.

Seega pole korrektne väita, et süsteem on igal aastal sirgjooneliselt halvenenud.

Küll aga on täiesti korrektne öelda:

aastaid teada olnud kontrolliprobleem tuli pärast ajutist paranemist tagasi palju suuremas mõõdus.

Riigikontrolör Janar Holm on seda juba varem nimetanud süsteemseks probleemiks.

Kontrollijale jäeti lepingud esitamata

Eelmise auditi ajal jättis Kaitseministeerium Riigikontrollile osa kaitseotstarbelise abi vahendamise lepinguid esitamata.

Kui Riigikontroll nendega nüüd lõpuks tutvuda sai, selgus, et RKIK oli – vastupidi eelmisel aastal väidetule – võtnud riigile kohustusi ja riske, millega riigieelarves ei olnud arvestatud.

Siit algavad hoopis teised küsimused:

Kes otsustas lepingud Riigikontrollile esitamata jätta?
Kes andis eelmisel aastal informatsiooni, mis nüüd ei vastanud tegelikkusele?
Kes võttis riigile need kohustused?
Kes pidi seda kontrollima?

Asutused tegutsevad, inimesed kaovad

ERR-i loos muutuvad tegutsejateks institutsioonid.

Kaitsevägi muutis.
Kaitseministeerium rikkus.
RKIK võttis kohustusi.
Valitsemisalas ei järgita reegleid.

Aga asutused ise ei tee raamatupidamiskandeid.

Asutused ei otsusta lepinguid kontrollijale mitte anda.

Asutused ei allkirjasta.

Seda teevad inimesed.

Riigikontrolli soovitus on üsna selge: olukorra peab lahendama kaitseminister koostöös RKIK-i peadirektori ja Kaitseväe juhatajaga.

Personaalne vastutus lahustub aga taas protsesside taha.

Luuakse kümme inventeerija ametikohta.

Parandatakse töökorraldust.

Minnakse üle digitaalsele laomajandusele.

Koostatakse tegevuskava.

Kaitseministeeriumi kantsler Kaimo Kuusk kinnitab samal ajal:

„Saame kinnitada, et maksumaksja usaldatud kaitse-eelarvet on kasutatud eesmärgipäraselt Eesti kaitsevõime tugevdamiseks.“

Kuidas?

Riigikontroll ei saa kinnitada 1,2 miljardi euro suuruse varude saldo õigsust.

Riigikontroll ei saa kontrollida 99,7 miljoni euro suuruse tagasiulatuva korrektsiooni põhjendatust.

Inventuuridest puudub tervikpilt.

Olulisi lepinguid jäeti eelmisel auditil kontrollijale esitamata.

Ja vastuseks:

„Saame kinnitada.“

Mille alusel?

See oleks pidanud olema ERR-i loo keskne küsimus.

Poliitiline kriitika on olemas

Madison pole esimene, kes häirekella lööb.

Urmas Reinsalu nimetas probleemi juba 2025. aasta septembris Riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjonis „süsteemse iseloomuga probleemiks“, mis kahjustab usaldust.

Komisjoni ette kutsuti kaitseminister Hanno Pevkur, kantsler Kaimo Kuusk, Kaitseministeeriumi siseauditi juht, Kaitseväe juhataja Andrus Merilo, RKIK-i esindaja ja riigikontrolör Janar Holm.

2025. aasta septembris esitati Riigikogus ka ettepanek moodustada uurimiskomisjon Kaitseministeeriumi valitsemisala rahakasutuse kontrollimiseks.

Eelnõu lükati tagasi.

Riigikogu korruptsioonivastane erikomisjon otsustas samal ajal kontrollida kaitsevaldkonna ametiisikute huvide deklaratsioone, põhjendades seda suurte rahavoogude, hangete ja sellest tuleneva korruptsiooniriskiga.

Seega pole võimalik öelda, et keegi pole midagi märganud.

Märgatud on.
Räägitud on.
Probleemi on nimetatud süsteemseks.
Uurimiskomisjoni on isegi taotletud.

Ja aasta hiljem oleme 1,2 miljardi euro ning dokumenteerimata 99,7 miljoni euro suuruse korrektsiooni juures.

Madisoni nõue kogu valitsuse tagasiastumiseks on selle poliitilise rea seni kõige teravam aste.

Küsimus pole enam selles, kas opositsioon kritiseerib.

Küsimus on:

kus on personaalne vastutus ja tegelik tagajärg?

Kus on uurimisasutus?

Riigikontrolli seaduse § 51 lõige 3 ütleb, et kuriteo tunnuseid sisaldava õigusrikkumise avastamise kahtluse korral on Riigikontroll kohustatud vastavad materjalid esitama uurimisorganile.

Seega pole vaja kedagi ette süüdi mõista.

Vaja on vastata palju lihtsamale küsimusele:

Kas selle auditi materjale või osa neist on uurimisasutusele edastatud?

Kui jah – millised?

Kui ei – miks?

99,7 miljonit eurot kirjutatakse tagantjärele varude saldole ilma nõuetekohase algdokumendita.

Kontrollijale ei esitata kõiki lepinguid.

Inventuuridest puudub tervikpilt.

Riigile võetakse kohustusi ja riske, mida eelarves ei kajastata.

Riigikontroll ise räägib vara väärkasutamise avastamata jäämise suurest riskist.

Millal muutub „soovitus“ õigusrikkumise kahtluse kontrollimiseks?

Julgeolek kui püha lehm

Siit jõuame probleemi poliitilise tuumani.

Eesti julgeolekust on saanud püha lehm.

Kaitseraha juurde küsimine tähendab poliitilises keeles peaaegu automaatselt Eesti kaitsmist.

Kaitseraha kasutamise jõuline kritiseerimine võib aga kiiresti muutuda poliitiliseks riskiks: kas kriitik ikka mõistab julgeolekuolukorda, kas ta toetab kaitsevõimet, kas ta annab „valesid signaale“?

Nii tekib halb asümmeetria:

raha juurde küsimiseks on poliitiline lävend madal;
raha kasutamise halastamatuks kontrollimiseks kõrge.

See loob kaitsevaldkonna ümber erirežiimi.

Mitte tingimata seadusliku.

Poliitilise ja psühholoogilise erirežiimi.

Kollektiivse pingutuse moraalne ärakasutamine

Küsimus pole ainult numbrites.

Ühiskonnalt nõutakse kaitsevõime nimel järjest suuremat materiaalset pingutust.

Kaitsekulud ei tule vaakumist. Iga sinna suunatud miljard tähendab raha, mida ei kasutata tervishoius, hariduses, sotsiaalvaldkonnas, taristus või kusagil mujal.

Riigikontrolör on ise rõhutanud, et kogu ühiskond teeb kaitsevõime kasvatamiseks inimesi koormavaid ja teiste eluvaldkondade rahastamist mõjutavaid pingutusi.

Selle kollektiivse pingutuse minimaalne vastutasu peab olema:

raha ja vara kontrollitavus.

Maksumaksjalt nõutakse konkreetset raha.

Kodanikult nõutakse solidaarsust.

Ühiskonnalt nõutakse ohverdust.

Aga vastutuse juurde jõudes muutuvad sõnad abstraktseks:

„segadus“.

„puudused“.

„protsessid“.

„riskid“.

„tegevuskava“.

„parandame“.

Ühiskonna kohustus on konkreetne. Süsteemi vastutus muutub uduseks.

Kui ühiskonna ohutunnet kasutatakse järjest suuremate rahavoogude põhjendamiseks, samal ajal kui juba olemasoleva miljardilise vara üle ei suudeta tagada usaldusväärset kontrolli, hakkab kollektiivne pingutus muutuma kollektiivse usalduse ärakasutamiseks.

Auklikku rahakotti küsitakse lisaraha

Just selle taustal kõlab eriti irreaalselt järgmine uudis.

Balti riikide, Poola ja Soome volinikud pöörduvad Euroopa Komisjoni poole ning räägitakse idatiiva julgeoleku tugevdamiseks 100 miljardi euro suurusjärgust.

See pole Eesti isiklik saja miljardi euro suurune tšekk.

Aga vastuolu jääb.

Ühel päeval ütleb Eesti enda sõltumatu audiitor:

me ei saa kinnitada 1,2 miljardi euro suuruse kaitsevara saldo õigsust.

Järgmisel päeval:

julgeolekule on vaja palju rohkem raha.

Auklikku rahakotti küsitakse lisaraha.

Või täpsemalt:

rahakott lekib kontrolli mõttes ning lahenduseks küsitakse suuremat rahakotti.

Enne lisaraha küsimist peaks elementaarne järjekord olema vastupidine:

näidake kõigepealt, et suudate olemasoleva raha ja vara üle pidada sellist arvestust, mida sama riik nõuab ükskõik milliselt eraettevõtjalt.

Ärastamiskõlblik süsteem?

Eesti puhul pole tõendatud süsteemset kaitseraha riisumist.

Aga küsimus pole ainult juba toime pandud kuritegudes.

Küsimus on selles, millise süsteemi me ehitame.

Väga kiiresti kasvavad rahavood.

Julgeolekust tulenev kiirustamine.

Osaline salastatus.

Aastaid korduvad kontrolliprobleemid.

Puudulik inventuur.

Kontrollijale esitamata dokumendid.

Hajutatud personaalne vastutus.

Poliitiliselt ebamugav kriitika.

Ja pidev sõnum:

raha on kiiresti juurde vaja.

See ei tõesta ärastamisprojekti.

Aga see võib tekitada ärastamiskõlbliku süsteemi – keskkonna, kus suuremahuline riigivara väärkasutamine või omastamine oleks lihtsam, selle avastamine raskem ja konkreetse vastutajani jõudmine veel raskem.

Riigikontroll ütleb ise, et praegused puudused annavad süsteemi sattuvale asjatundmatusele või pahatahtlikkusele lihtsama võimaluse riigi raha ja vara raiskamiseks või väärkasutamiseks.

Seega pole vaja midagi juurde fantaseerida.

Piisab sellest, mis on juba kirjas:

julgeoleku ümber liigub tohutu ja kiiresti kasvav rahavoog, kuid kontroll selle raha ja vara üle ei vasta rahavoo mastaabile ega valdkonna tähtsusele.

See on ise julgeolekurisk.

Kaitsevõimet ei nõrgesta ainult vaenlane.

Seda võib nõrgestada ka riik ise, kui ta ei suuda piisava kindlusega öelda:

mida osteti,
kui palju osteti,
kus see asub,
mis see väärt on
ja kes vastutab.

Enne kui auklikku rahakotti rohkem raha kallata, tuleb augud kinni õmmelda.

Mitte järgmise tegevuskavaga.

Mitte järgmise lubadusega.

Mitte järgmise komisjoniga.

Vaid vastustega:

Kes otsustas?
Kes allkirjastas?
Kes kontrollis?
Kes jättis kontrollimata?
Kes jättis lepingud Riigikontrollile esitamata?
Kes vastutab 99,7 miljoni euro suuruse dokumenteerimata korrektsiooni eest?
Kas materjalid on edastatud uurimisasutusele?

Ja alles pärast seda:

kui palju raha juurde?

Viited

Jaak Madison, 28.08.2026 – avalik Facebooki postitus Riigikontrolli auditi kohta
Jaak Madisoni Facebook

ERR, 28.08.2026 – „Riigikontroll: kaitsevaldkonnas jätkuv segadus kasvatab riigi vara kuritarvitamise riski“
ERR-i artikkel

Postimees, 27.08.2026 – „Balti riigid von der Leyenile: idapiiri julgeolek vajab 100 miljardit eurot lisaraha“
Postimehe artikkel

Riigikontroll – „Kaitseministeeriumi suutlikkus üha kasvavast eelarvest üle käia nõuab viivitamata parandamist“
Riigikontrolli ülevaade

Riigikontroll – riigi 2019. aasta majandusaasta audit
2019. aasta audit

Riigikontroll – riigi 2020. aasta majandusaasta audit
2020. aasta audit

Riigikontroll – riigi 2021. aasta majandusaasta audit
2021. aasta audit

Riigikontroll – riigi 2022. aasta majandusaasta audit
2022. aasta audit

Riigikogu, 10.09.2025 – riigieelarve kontrolli erikomisjoni arutelu Kaitseministeeriumi auditi üle
Riigikogu pressiteade

Riigikogu – Kaitseministeeriumi valitsemisala rahakasutuse uurimiskomisjoni moodustamise eelnõu 714 OE
Riigikogu eelnõu 714 OE

Riigikogu, 22.09.2025 – korruptsioonivastase erikomisjoni kontroll kaitsevaldkonna ametiisikute huvide deklaratsioonide üle
Riigikogu pressiteade

Riigikontrolli seadus, § 51 lg 3
Riigi Teataja

„Mikside mikser“ – pereraamatu kinniraamimine

Sulle ei anta sõna

Ei

Selgituseks

Ei

Aruteluks

Ei

Põhjendusteks

 

Selle kaudu

Juba ette kvalifitseeritakse

Sinu meeletehe

Enne võrdusmärki

Lonkavaks

haavatuks

invaliidiks

 

Vaim on purgis

Ja mitte ainult looja vaim

Ka lugeja vaim

libiseb klaaspinnal

paludes hapnikku

Aga betoneeritud

kultuuritrassidel

siibrid on kinnised

 

(0 = ERR + Sirp = 0)

 

18.08.2026

Eesti eest

 

Kui Eesti eest

surema peaks sada meest

kuid püsima jääks Isamaa

Kas oleksid sa selle sajakonna sees

 

Isegi kui teadmata jääks

sinu nimi

ei hõbedasse kulda seda raiutaks

ei tänavaile nimeks panda

su hauakünka eel

eal keegi pead ei langetaks

 

Sa vasta

põlved Emamaa palvetav pinnal

Valedeta vannu

Kas keeldumise märk

on sellel hinnal

Ja Eesti eest surema peaks

üheksakümmend üheksa meest

 

2005

 

„Kõned kõrbes“ 2007

SALK ehk tänapäeva šamaanide kogu

 

Aura, ebakindlus ja poliitilise tegelikkuse tõlgendamise monopol

Lähtekoht: ERR, 11. august 2026: „Jüristo: Reformierakonnas on pinged, kuid rong Michali mahavõtmiseks on läinud“.  https://www.err.ee/1610107222/juristo-reformierakonnas-on-pinged-kuid-rong-michali-mahavotmiseks-on-lainud 

  Tarmo Jüristo ERR-i intervjuud lugedes tekib kõigepealt väga lihtne küsimus: mida uut mees ütles?

  Vastus: mitte poole sendi eestki.

  Reformierakonnas on pinged. Teada. Meelis Kiili ja Pärtel-Peeter Pere lahkumised on avalikud. Michali väljavahetamisest räägitakse. Teada. Kersna, Pevkuri ja Paeti nimesid võib võimalike juhtidena veeretada. Poliitikud võivad enne valimisi erakonda vahetada. Nimekirjad hakkavad lukku minema. Mitte ükski neist tähelepanekutest ei vaja erilist andmemudelit ega pääsu Delfi oraakli juurde. Jüristo ise ütleb ERR-is, et Reformis on pinged „kaugele näha“, nimetab võimalike juhtidena Kersnat, Pevkurit ja Paeti ning ennustab Eesti 200 ja Reformierakonna „loksuvate kivide“ võimalikku liikumist.

  Ainus oma näoga kaup on kuulutus: „rong on läinud“. Jüristo hinnangul on seitse kuud enne valimisi Michali jõuga mahavõtmine liiga riskantne ning Reformierakonnal olevat praeguse seisuga valimisi „sisuliselt võimatu võita ükskõik, kes seal ees on“.

  Aga millel see kategoorilisus põhineb?

  ERR-i loos ei esitata selle väite juurde SALK-i uut küsitlust, mudelit, erakonnasisest häälte seisu ega mingit muud kontrollitavat uut informatsiooni. Jüristo ütlebki „mulle tundub“. Seega on meil tegemist arvamusega. Täiesti lubatud. Ainult et pakend — ERR, Vikerhommik, SALK-i juht, aastatega ehitatud andmeeksperdi kuvand — annab sellele arvamusele hoopis tugevama kaalu.

  Siit muutubki Jüristo intervjuu huvitavamaks kui selle tegelik sisu.

Uudis puudub, aura töötab

  SALK-il on päriselt uuringud, andmed ja mudelid. Seda pole mõtet naeruvääristada ega eitada. SALK kirjutas juba 2023. aasta alguses, et nende suur töö oli andmemudeli ehitamine, millega saab vaadelda väga spetsiifilisi valijarühmi ning modelleerida muu hulgas erakondade võimalikke mandaadisaake. Samas öeldi otse, et valimisteemade uuringu tulemusi jagatakse parteidega, „kelle edu valimistel Salga eesmärkidega kokku klapib“.

  Veel kõnekam on SALK-i enda 2025. aasta tagasivaade. Jüristo kirjutab seal, et kohalike valimiste raames tehti koostööd Reformierakonna, SDE ja Eesti 200-ga; ERJK vaidluse tõttu olid nii andmed kui SALK-i töö seekord lepingutega kaetud ja erakondade poolt makstud. Samas rõhutab SALK, et tema enda käsitluses ei ole erakonnad kliendid ning SALK ei pea seda neile teenuse osutamiseks. See täpsustus on tähtis, sest vastasel juhul muutuks kriitika ise demagoogiaks.

  Aga samas tekstis ütleb Jüristo midagi veel huvitavamat. 2027. aasta valimistsükliks olevat „kriitiliselt tähtis“, et SALK-il oleks autonoomne regulaarne andmevoog; selle tulemusel saab organisatsioon oma andmetega avalikkuses „märksa enam nähtav“ olla.

  Siin tasub korraks pidama jääda.

  Andmed → nähtavus.

  Andmed ei ole seega ainult teadmise vahend. Need annavad ka avaliku positsiooni. Nähtavus toodab autoriteeti, autoriteet ligipääsu ning ligipääs omakorda informatsiooni.

  Tekib ennast võimendav ring:

  kuvand → ligipääs → informatsioon → tugevam kuvand → suurem ligipääs.

  Alguses peab tõlgendaja näitama mudelit.

  Mõne aja pärast piisab sellest, et tema on mees, kellel tavaliselt on mudel.

  Jüristo tänane ERR-i intervjuu paistab juba selle järgmise astmena. Mudelit pole vaja näidata. Piisab formuleeringutest „rong on läinud“, „loksuvad kivid“, „võimatu võita“. Institutsionaalne aura teeb ülejäänud töö.

Cagliostro, Rasputin ja näpuotsaga Mesmerit

  Siin hakkab ajalooline paralleel ootamatult hästi tööle. Mitte selles mõttes, et Jüristo oleks Cagliostro või Rasputin moraalses või ajaloolises tähenduses. Mastaabid, ajastu ja tegevus on täiesti erinevad.

  Sarnasus on mõjuvõimu psühholoogilises arhitektuuris.

  Cagliostro ehitas oma autoriteeti eriteadmise, rituaali ja saladuse kaudu. Ta rajas oma niinimetatud Egiptuse vabamüürluse riituse ning tema ümber kogunes ka kõrgest seisusest järgijaid. Tema mõju ei seisnenud ainult selles, mida ta väitis teadvat, vaid selles, et inimesed hakkasid uskuma tema ligipääsu erilisele teadmisele.

  Rasputini puhul muutus mehhanism veel huvitavamaks. Aleksandra sõltuvus temast kasvas seoses troonipärija Aleksei hemofiiliaga ning tema näiline võime poisi seisundit leevendada kasvatas usaldust. Samal ajal paisus Rasputini poliitilise mõju ümber müüt, mis oli tõenäoliselt suurem kui tema tegelik kontroll riigiasjade üle. Just see on tähtis: talle omistatud mõju muutus ise poliitiliseks jõuks.

  Mesmer annab sellele segule kolmanda komponendi — sugestiooni. Tema „loomamagnetismi“ väidetava nähtamatu jõu olemasolu uurinud 1784. aasta kuninglik komisjon ei leidnud sellise füüsilise magnetilise toime kohta kinnitust ning katsetega eristati nähtamatu „magnetismi“ oletatavat mõju kujutluse ja ootuse mõjust. Need katsed kuuluvad hilisema kontrollitud katsetamise ajaloo oluliste eelkäijate hulka.

  Moodne poliitiline variant ei vaja küünlaid, magneteid ega Egiptuse riitust.

  Tal on küsitlus.

  Tal on regressioon.

  Tal on segment.

  Tal on mudel.

  Tal on „poliitiline dünaamika“.

  Tal on ERR-i mikrofon.

  Ja siis osutab šamaan näpuga: rong on läinud.

  Muig.

Moodne šamanism peab välja nägema šamanismi vastandina

  Siin peitub asja kõige parem iroonia.

  Moodne šamaan ei tohi paista müstiline. Vastupidi — ta peab välja nägema äärmiselt ratsionaalne.

  Graafikud. Protsendid. Mudelid. Andmevood. Valijasegmendid. Professionaalne sõnavara.

  Kõik need on iseenesest täiesti legitiimsed töövahendid.

  Probleem tekib siis, kui töövahendi autoriteet kandub märkamatult üle väitele, mida selle töövahendiga pole tõendatud.

  SALK võib teha esmaspäeval väga korraliku küsitluse. Sellest ei järeldu, et Jüristo teisipäevane arvamus Reformierakonna sisevõitluse kohta oleks samuti andmetel põhinev tulemus.

  Aga psühholoogiliselt toimub ülekanne väga lihtsalt.

  Kuulaja ei kuule enam ainult:

  „Tarmo Jüristo arvab.“

  Ta kuuleb:

  „SALK-i Jüristo ütleb.“

  Need pole sama kaaluga laused.

Ebakindlus kui tööriist

  Siit jõuame sügavama mehhanismini.

  Sellise vahendaja jaoks pole ebakindlus tingimata puudus. Ebakindlus võib olla tema kõige viljakam tegevuskeskkond.

  Kui kõik oleks teada, poleks tõlgendajat vaja.

  Kui Reformierakonna sisehäälte arv, vastaskandidaat, juhatuse seis ja otsus oleksid avalikud, poleks vaja küsida Jüristolt, kas Michali rong on läinud.

  Tõlgendajat vajatakse just seal, kus fakt lõpeb.

  Ja sinna ilmub professionaalse kõlaga interpretatsioon:

  „Mõned inimesed võiksid veel liikuda.“

  „Loksuvaid kive kindlasti on.“

  „Nimedest on räägitud.“

  „Rong on läinud.“

  Jüristo teeb ERR-i loos veel ühe kena käigu: ütleb, et erakonnavahetajaid tõenäoliselt tuleb, nimetab Reformi ja Eesti 200 „loksuvaid kive“, kuid lisab kohe, et „kas ja millal keegi otsuse teeb, seda ma praegu ennustama ei hakka“.

  Ent ennustus on juba tehtud.

  Sellise formuleeringu ilu on väike kontrollirisk. Kui keegi lahkub, oli hinnang õige. Kui ei lahku, polnud konkreetset nime ega kuupäeva ju nimetatud.

  Šamaan jääb püsti.

Deorientatsioon ilma otsese valeta

  Veel peenemaks läheb asi siis, kui küsida, kas selline kommentaar ainult kirjeldab poliitilist tegelikkust või võib seda ka ise muuta.

  „Michali väljavahetamine ei ole enam realistlik“ pole ainult ennustus.

  Seda kuuleb reformierakondlane.

  Seda kuuleb võimalik vastaskandidaat.

  Seda kuuleb annetaja.

  Seda kuuleb ajakirjanik.

  Seda kuuleb valija.

  Kui piisavalt autoriteetseks peetav inimene teatab, et mingi võimalus pole enam realistlik, võib osa mängijaid hakata selle järgi käituma. Sellisel juhul hakkab ennustus ise mõjutama sündmuse tõenäosust.

  See on juba rohkem kui tuleviku kirjeldamine.

  See on tajutava valikuruumi kujundamine.

  Kõige labasem mõjutamine ütleb:

  „Ära tee seda.“

  Palju elegantsem mõjutamine ütleb:

  „Seda pole enam mõtet teha.“

  Veel elegantsem:

  „See rong on juba läinud.“

  Kedagi pole kästud. Kedagi pole keelatud. Aga võimalikkuse piir on kuulaja peas nihutatud.

  Seda võib nimetada deorientatsiooniks, kuid mitte tingimata tähenduses, et inimest püütakse täielikult segadusse ajada. Palju tõhusam on selektiivne orientatsiooni juhtimine: üks võimalus valgustatakse välja, teine muudetakse naeruväärseks, kolmas kuulutatakse ebarealistlikuks ja neljas jäetakse üldse ekraanilt välja.

  Selleks pole tingimata vaja valetada.

  Piisab faktide valikust, rõhuasetustest ja autoriteetsest tõlgendusest.

  Kas SALK-i teadlik eesmärk on deorientatsiooni tekitada? Seda pole tõendatud ja seda ei saa faktina väita.

  Küll aga võimaldab niisugune eksperdi-, nõustaja-, andmevaldaja ja poliitilise kommentaatori rollide kattumine sellist mõju väga hästi tekitada.

Paadi kõigutamine

  Jüristo ERR-i lugu on selles mõttes peaaegu demonstratsioon.

  Ühe käega rahustab:

  Michali kukutamise rong on läinud.

  Teise käega nimetab võimalikke asendajaid, räägib Reformi sisepingetest ning ennustab „loksuvate kivide“ liikumist.

  Seega paat ei lähevat ümber.

  Aga vett loksutatakse edasi.

  Selles on poliitiliselt kasulik vastuolu. Avalikkusele saab korraga anda kaks sõnumit: muutust justkui ei tule, kuid midagi siiski käärib.

  Kahtlus jääb elama.

  Ja poliitikas on kahtlus ise tööriist.

Meedia kui altar

  Ilma võimendita oleks kogu nähtus palju väiksem.

  Kui Jüristo kirjutaks SALK-i blogisse, et tema arvates on Michali mahavõtmise rong läinud, oleks see ühe selgelt maailmavaatelise organisatsiooni juhi arvamus.

  Kui sama lause öeldakse Vikerhommikus ja ERR teeb sellest uudisloo pealkirja, omandab väide teise staatuse. ERR ise esitleb teda selles loos SA Liberaalne Kodanik juhina ning muudab tema hinnangu päeva poliitilise uudisvoo osaks.

  Meedia ei pea Jüristo seisukohta toetama.

  Piisab lavast.

  Cagliostrol oli rituaaliruum.

  Rasputinil õukond.

  Mesmeril seanss.

  Tänapäeva poliitilisel šamaanil on ekraan.

  Ekraan annab ulatuse. Korduse. Autoriteedi. Ja mis veel tähtsam — loob mulje, et väljaöeldud arvamus ise on uudis.

  Tänase ERR-i loo kõige lõbusam omadus ongi see, et uudist sisuliselt pole.

  On Jüristo tõlgendus juba teada olevatele faktidele.

  Aga tõlgendaja staatus muudab tõlgenduse sündmuseks.

Kellele kasulik?

  Siit jõuame vana küsimuseni: cui bono?

  Kõige lihtsam oleks vastata: liberaalsetele erakondadele.

  See võib mõnes olukorras tõsi olla, kuid selline vastus jääb liiga pinnapealseks.

  Kõige kindlam kasusaaja on vahendaja ise.

  Mida enam poliitikud usuvad, et SALK tunneb valijat, seda väärtuslikum on SALK-i analüüs.

  Mida väärtuslikumaks seda peetakse, seda suurem on ligipääs erakondadele.

  Mida suurem ligipääs, seda rohkem saab organisatsioon teada poliitikast endast.

  Mida rohkem ta teab, seda tugevamalt saab ta avalikkusele esineda poliitika tõlgendajana.

  Mida sagedamini meedia teda tõlgendajana kasutab, seda tugevamaks muutub kuvand, et tegemist on inimesega, kes teab rohkem kui tavaline vaatleja.

  Ja ring algab otsast.

  See on mõjuvõimu seisukohalt erakordselt mugav konstruktsioon, sest kuvand võib hakata tootma tingimusi, mille kaudu kuvand ise osaliselt tõeks muutub.

  Seda pole vaja nimetada vandenõuks. Vastupidi. Vandenõuteooria muudaks nähtuse ainult lapsikumaks.

  Erakond tahab andmeid.

  Meedia tahab kommentaari.

  Annetaja tahab teada, kellel on perspektiivi.

  Avalikkus tahab prognoosi.

  Ja nende vahele tekib tõlgendaja.

  Tema kõige väärtuslikum kapital pole tingimata teadmine ise.

  See võib olla usk tema teadmise erilisusse.

SALK kui šamaanide kogu?

  Satiirina — täiesti.

  Cagliostrolt eriteadmise aura.

  Rasputinilt omistatud tagatoa mõju.

  Mesmerilt näpuotsaga sugestiooni.

  Kõige peale tänapäevane andmekiht, graafikud ja poliittehnoloogiline sõnavara.

  Aga nalja taga jääb täiesti tõsine küsimus:

  kui suur osa SALK-i avalikust mõjust on mõõdetav tegelik mõju ning kui suur osa mõjuvõimu reputatsioon?

  Me teame, et SALK on erakondadele andmeid jaganud, 2025. aastal tegi kolme erakonnaga lepingulist ja tasustatud koostööd ning peab enda regulaarset andmevoogu 2027. aasta eel avaliku nähtavuse seisukohalt kriitiliselt tähtsaks. Need pole oletused, vaid SALK-i enda kirjeldused.

  Aga kui palju SALK tegelikult valimistulemusi nihutab?

  Andmed puuduvad.

  Kui palju Jüristo tänane hinnang Michali kohta põhineb mingil meil teadmata andmestikul või siseringi informatsioonil?

  ERR-i loost ei selgu.

  Kui palju on lihtsalt kogenud poliitikavaatleja kõhutunnet?

  Ei tea.

  Just sinna teadmata alale tekib aura.

  Seetõttu võib SALK-i kõige väärtuslikum toode olla mitte tõestatud võime valimisi võita, vaid usk, et SALK teab, kuidas valimisi võita.

  Usk toodab ligipääsu.

  Ligipääs toodab informatsiooni.

  Informatsioon toodab mõju.

  Mõju toodab uut usku.

  Ja kui ühel hommikul pole parajasti poole sendi eestki uut fakti võtta, võib minna ERR-i ja teatada:

  rong on läinud.

  Uudis puudub.

  Liturgia toimib.

Pääst oige, a ihult virk

 

 „Mis temast tahta, ta ju meil oige inimene.“

 „Sa kuradi oige inimtükk! Sa isegi oigad vaid käsu peale!“

 „Pääst oige, a ihult virk.“

 Vana kõnekeelne väljend ütleb inimese kohta rohkem kui pikk psühholoogiline kirjeldus. Ta võib olla kehalt toimekas, töökas, osav, kiire ja praktiline, aga pääst oige — vaimselt loid, ühiskondlikult tuim, vähese algatus- ja reageerimisvõimega. Ta teeb ära selle, mis talle ette pannakse, kuid harva küsib, kes pani, miks pani ja kelle huvides.

 See väljend sobib ebamugavalt hästi tänapäeva eestlase ühe tüübi kirjeldamiseks.

 Mitte kogu rahva. Mitte iga eestlase. Kuid piisavalt suure osa, et nähtust ei saa enam seletada üksikute inimeste laiskuse või rumalusega.

 Eestlane töötab. Maksab. Kohaneb. Õpib uue programmi ära. Vahetab töökohta. Võtab laenu. Renoveerib korterit. Läheb vajadusel Soome. Täidab digivormi. Paneb lapse trenni. Otsib odavama elektripaketi. Kui vaja, õpib viiekümneselt uue ameti.

 Ihult virk.

 Aga kui küsimus muutub ühiskondlikuks — kes otsustab, kelle huvides otsustatakse, miks otsus selline on, kuidas organiseeruda, kuidas sundida võimu arvestama — muutub pilt teiseks.

 „Mis mina teha saan?“

 „Kõik on juba otsustatud.“

 „Pole minu asi.“

 „Mis sa ikka riigiga võitled.“

 „Mul on oma elu.“

 Pääst oige.

Õigus on olemas, aga jõudu selle taga pole

 Eesti inimene tunneb sageli oma individuaalseid õigusi päris hästi. Tarbija teab, et katkise kauba võib tagasi viia. Patsient oskab nõuda dokumenti. Kodanik võib esitada teabenõude. Kohtusse võib minna. Petitsioonile võib alla kirjutada.

 Formaalselt on kõik ilus.

 Aga õiguse olemasolu ja õiguse jõustamise võime on kaks eri asja.

 Ametiühingutesse kuulub Eestis vaid väike osa töötajatest. Streigid on erandlikud. Inimesed tunnetavad oma mõju valitsuse otsustele nõrgana. Kui tekib konflikt suure institutsiooniga, seisab kodanik liiga sageli üksi — tema Gmail, tema telefon, tema närvid ja tema aeg ühel pool; teisel pool ametkond, juristid, eelarve, protseduurid ja palgaline tööaeg.

 Õigus on justkui olemas.

 Aga seljatagust pole.

 Eestlane pole õppinud piisavalt hästi mõtet, et võõra inimese õiguste kaitsmine on tegelikult enda õiguste kaitsmine.

 Kui õpetaja streigib, tahab „endale rohkem“.

 Kui ettevõtja protestib, tahab „endale kasumit“.

 Kui pensionär nõuab, mõtleb „endale“.

 Kui puudega inimene vaidleb ametiasutusega, on see „tema probleem“.

 Alles siis, kui sama asi jõuab enda ukse taha, tekib küsimus:

 „Kuidas nad võivad?“

 Võivad küll. Sest eelmisel korral vaatasid kõrvalt.

Protestimise asemel kohanemine

 Eestlase suur oskus pole olnud ainult ellujäämine. See on olnud möödahiilimine.

 Halb töökoht? Otsi teine.

 Eestis liiga väike palk? Mine Soome.

 Maakohas pole elu? Koli Tartusse või Tallinna.

 Avalik teenus ei tööta? Mine tasulisse.

 Ametnikuga vaidlemine võtab aastaid? Anna alla või palka jurist.

 See on üksikisiku seisukohalt sageli täiesti ratsionaalne käitumine.

 Aga kümnete tuhandete inimeste puhul muutub see ühiskondlikuks mehhanismiks.

 Probleemi ei parandata.

 Probleemist lahkutakse.

 2000. aastatest alates lahkus Eestist väga suur hulk tööealisi inimesi. Neid ei saa romantiseerida „ärksamaks eliidiks“ ega „seiklejateks“. Paljud olid täiesti tavalised inimesed, kes tegid lihtsa arvestuse: milleks siin kakelda palga pärast, kui laev viib üle lahe tööle, kus sama töö eest makstakse rohkem?

 See oli edukas individuaalne lahendus.

 Samas tähendas see, et rahulolematus ei muutunud Eestis alati surveks.

 Ta muutus emigratsiooniks.

 Exit, mitte voice.

„Ma ei loe üldse“

 Siia sobitub teine nähtus.

 „Ma ei loe raamatuid.“

 Seda ei öelda alati enam vabandades.

 Vahel öeldakse uhkusega.

 Raamatumüügil võib sellele vastu põrgata. Laadal võib seda kuulda. Inimene ei ütle: „Pole viimasel ajal jõudnud.“ Ta teatab enesekindlalt:

 „Mina üldse ei loe.“

 Eesti statistika võib esmapilgul rahustada. Vähemalt ühe raamatu aastas lugevate inimeste osakaal on Euroopa võrdluses kõrge.

 Aga „vähemalt üks raamat aastas“ on äärmiselt helde mõõdupuu.

 Ühte tabelisse lähevad inimene, kes luges suvel ühe kriminaalromaani, ja inimene, kes loeb aastas nelikümmend raamatut.

 Kui vaadata regulaarset lugemist, muutub pilt palju karmimaks. Tugevat lugemiskultuuri kannavad ebaproportsionaalselt naised, kõrgharitud inimesed, osa vanemast põlvkonnast ning kooli tõttu ka noored. Keskealiste meeste ja kutseharidusega inimeste seas on lugemine märgatavalt nõrgem.

 Veel tähtsam küsimus on: mida loetakse?

 Raamatu lugemine ei tähenda automaatselt ajaloolise mälu, keerulise mõtlemise ega rahvuskultuuri tugevnemist. Meelelahutuskirjandus, krimi, fantaasia, elulood ja praktilised käsiraamatud on samuti raamatud.

 Neis pole midagi halba.

 Aga rahvusmälu ei püsi üksnes selle najal, et inimene oskab lugeda.

 Ta peab ka teadma, mida enne teda mõeldi, kirjutati, tehti ja läbi elati.

 Kui klassikud muutuvad ainult koolis kuuldud perekonnanimedeks, ajalugu tähtpäevade reaks ja oma kultuur millekski, mida pidupäeval laval demonstreeritakse, jääb rahvusest järele rituaal.

 Lipp on.

 Hümn on.

 Laulupidu on.

 Aga mälu hõreneb.

Kõhu tasemele langenud laat

 Sama muutust võib märgata väikestes asjades.

 Laat oli kunagi suurel määral koht, kuhu inimene tõi enda tehtu.

 Sepis. Kudum. Puitese. Korv. Savinõu. Kodune kaup. Oma käte ja oma oskusega tehtud asi.

 Tänapäeva laat liigub järjest rohkem söögi, joogi, meelelahutuse ja hetketarbimise poole.

 Loomulikult söödi laatadel ka sada aastat tagasi. Küsimus pole vorstis.

 Küsimus on raskuskeskmes.

 Tegijalt tarbijale.

 Kui inimene tuleb laadale eelkõige sööma, jooma ja aega veetma, on laadast saanud osaliselt elamusmajanduse üks vorm.

 Isetehtud asi kandis oskust.

 Tarbimisprodukt kannab tehingut.

 Sama muutus käib ühiskonnas palju laiemalt.

Homo europicus

 Siit võib tuletada ühe tingliku inimtüübi: homo europicus.

 Mitte eurooplane ajaloolises või kultuurilises mõttes.

 Pigem Euroopa hilise administratiivse ja tarbimisühiskonna ideaalne kodanik.

 Ta on hästi kohanev.

 Liikuv.

 Digipädev.

 Töövõimeline.

 Keeleliselt piisavalt paindlik.

 Ta võib homme kolida teise liikmesriiki, leida sealt töö, avada pangakonto, kasutada roaming’ut, lennata odavlennuga nädalavahetuseks mujale ja tellida telefoni kaudu õhtusöögi.

 Ta tunneb oma tarbijaõigusi.

 Ta oskab võrrelda hindu.

 Ta teab, milline toetuse vorm tuleb ära täita.

 Ta on süsteemile väga hästi kasutatav inimene.

 Ihult virk.

 Aga tema side konkreetse maa, ajaloo, kogukonna ja pika mäluga võib olla järjest lõdvem.

 Ta pole tingimata Eesti kodanik, Prantsuse kodanik või Saksa kodanik vanas vabariiklikus tähenduses.

 Ta on pigem mobiilne Euroopa elanik ja tarbija.

 Kui kodumaal ei meeldi — liigub.

 Kui teenus ei sobi — vahetab pakkujat.

 Kui kaup ei sobi — tagastab.

 Kui poliitika ei sobi?

 Siis pahandab sotsiaalmeedias.

 Siin ongi vastuolu.

 Talle on antud tohutult individuaalset valikuvabadust, kuid sellest ei järgne automaatselt kollektiivset poliitilist võimu.

 Ta saab valida neljakümne jogurti vahel.

 Aga ta ei usu, et suudab muuta maksuotsust.

 Ta võib kolida homme Hispaaniasse.

 Aga ei tunne oma naabreid piisavalt, et nendega koos tänava probleemi lahendada.

 Ta võib vallata kolme äppi oma investeeringute haldamiseks.

 Aga ei tea, kuidas organiseerida sada inimest ühise õiguse kaitseks.

 See pole EL-i ainuisikuliselt „toodetud“ inimene. Oleks liiga lihtne Brüsselile kogu süü kaela riputada.

 Eesti ise valmistas pinnase väga usinalt ette.

 1990ndatel tõsteti ausse edukas individuaalne kohaneja.

 Ole ise tubli.

 Saa hakkama.

 Ära virise.

 Ära jää jalgu.

 Liigu sinna, kus parem.

 Euroopa Liidu tööjõu, kapitali, kaupade ja teenuste vaba liikumise mudel sobitus selle maailmapildiga suurepäraselt.

 Nii võibki homo europicus olla homo sovieticus’e ootamatu järeltulija, kuigi väliselt on nad täielikud vastandid.

 Üks elas puuduses, teine tarbimiskülluses.

 Üks ei saanud vabalt reisida, teine võib homme lennukisse istuda.

 Üks sõltus parteiriigist, teine turust ja administratiivsest süsteemist.

 Aga üks omadus võib kummaliselt säilida:

 võim on ikkagi kusagil mujal.

 Mina kohanen.

Rahvus ilma mäluta

 Rahvuslik kuuluvus pole ainult emotsioon.

 See on mälu.

 Kui inimene ei tea, kuidas tema eelkäijad oma õigused kätte said, hakkab ta arvama, et õigused anti talle ülevalt.

 Kui ta ei tea, kuidas institutsioonid tekkisid, peab ta neid loomulikuks ja igaveseks.

 Kui ta ei tunne oma kirjandust, kaotab ta osa keelest, milles oma ühiskonda mõtestada.

 Kui ta ei tunne ajalugu, on iga vana poliitiline võte tema jaoks uus.

 Ja kui tal puudub kollektiivne mälu, muutub väga raskeks kollektiivne tegevus.

 Sest „meie“ ei sünni ainult sellest, et ühes passis seisab sama riigi nimi.

 „Meie“ vajab ühiseid lugusid.

Oige rahvas

 Siit jõuame algusse tagasi.

 Eestlast pole vaja nimetada argpüksiks. See oleks vale.

 Kui oht on selge ja tunnetatakse, et küsimus puudutab kõiki, võib eestlane mobiliseeruda tohutu jõuga.

 Ajalugu on seda korduvalt näidanud.

 Probleem on selles, et „minu probleemist“ saab „meie probleem“ liiga hilja.

 Seni kohanetakse.

 Kannatatakse.

 Irvitatakse.

 Otsitakse kõrvalteed.

 Kirjutatakse Facebooki.

 Kolib see, kes saab.

 Maksab see, kes suudab.

 Kannatab see, kes ei saa.

 Ja igaüks tegeleb enda päästmisega.

 Selline ühiskond võib väljast paista erakordselt toimekas.

 Majad renoveeritud.

 Autod sõidavad.

 Telefonid käes.

 Maksud laekuvad.

 Digiriik töötab.

 Inimesed rabelevad.

 Ihult virk.

 Aga demokraatlik ühiskond ei püsi ainult töökusel.

 Ta vajab inimest, kes mäletab.

 Küsib.

 Kahtleb.

 Loeb.

 Vaidleb.

 Ühineb.

 Ja vajadusel ütleb võimule:

 ei.

 Muidu jääbki järele kummaline Euroopa ideaalelanik — tubli töötaja, eeskujulik klient, liikuv maksumaksja ja vilets kodanik.

 Homo europicus.

 Pääst oige, a ihult virk.