Saagem suureks vaimult

 

On kummaline, kui harva üks arvamusartikkel inimest päriselt puudutab. Mitte ei ärrita, mitte ei sunni poolt valima, vaid puudutab.

Jüri Reinvere tekst eestlastest ja iirlastest puudutas just sellepärast, et seal ei olnud tavalist väikeriiklikku kibestumist ega lõputut administratiivset mõtlemist. Seal oli midagi palju olulisemat: küsimus sellest, kuidas üks rahvas iseennast näeb.

Iirlased on suutnud teha oma rahvusest maailmas nähtava nähtuse. Nad ei häbenenud oma aktsenti, muusikat, folkloori ega diasporaad. Vastupidi — nad muutsid selle jõuks.

St. Patrick's Day ei ole enam ammu ainult iirlaste püha, vaid üleilmne identiteedi sümbol. Riverdance ei olnud lihtsalt tantsuetendus, vaid terve rahva eneseteadvuse eksport maailma.

Eestlased on olnud teistsugused. Meie tugevus on olnud vaikuses, visaduses ja püsimises. Me säilitasime oma keele läbi sajandite, olukorras, kus suuremadki rahvad kadusid või murdusid.

Kuid samal ajal õppisime me ennast vähendama. Me õppisime mitte liiga palju silma paistma. Mitte liiga valjusti rääkima. Mitte liiga uhked olema.

Ja ometi elab täna tohutu osa eestlusest väljaspool Eestit. Soomes, Rootsis, Kanadas, Saksamaal, Inglismaal, Austraalias. Mõni ehitab maju Helsingis, mõni juhib laborit Berliinis, mõni kirjutab muusikat Londonis, mõni õpetab Toronto koolis eesti keelt.

Nad kõik kannavad midagi Eestist edasi. Kuid erinevalt iirlastest puudub meil siiani kindel arusaam, et ka see on Eesti.

Me räägime endiselt „ära läinutest“, nagu oleks lahkumine pooleldi truuduse murdmine. Me mõõdame eestlust liiga sageli aadressi järgi. Aga kultuur ei ela registrites ega ministeeriumides. Kultuur elab keeles, mälus, lugudes ja selles kummalises sisemises tundes, et sa kuulud kuhugi isegi siis, kui oled kaugel.

Selles mõttes meenub paratamatult Jakob Hurda üleskutse:

„Saagem suureks vaimult.“

Võib-olla oleme me seda mõtet liiga kaua lugenud vaikselt ja tagasihoidlikult, nagu lohutust väikesele rahvale. Tegelikult on see üleskutse. Mitte saada suureks arvult või jõult, vaid lõpetada iseenda vähendamine.

Sest eestlase suurim oht ei ole alati väljastpoolt tulev surve. Mõnikord on selleks meie enda sisemine ettevaatlikkus, harjumus öelda: „Ah, mis nüüd meie.“

See sama tunne, mille tõttu mõni andekas inimene jääbki kusagile varju, mõni diasporaas elav eestlane muutub nähtamatuks ja mõni kultuuriline võimalus jääb kasutamata.

Iirlased tegid oma diasporaast müüdi ja jõu. Meil seisab see töö alles ees.

Aga võib-olla algabki see hetkest, kui eestlane lõpetab vabandamise oma eestluse pärast. Kui ta ei tunne enam vajadust sulanduda halliks, rääkida vaiksemalt või peita oma juuri kuhugi taskupõhja. Kui ta saab aru, et väike rahvas ei püsi ainult rahvaarvu abil, vaid kujutlusvõime kaudu.

Rahvas kaob palju varem oma mõtetest kui kaartidelt.

Inspireeris: Jüri Reinvere artikkel Postimehes „Me oleme valgusaastate kaugusel sellest, mis iirlased on teinud“.

 

 

Vastuseks "Kes jääb romaaniaastast välja?"

 

Mõtlesin, et panen selle siia.

See ei ole päris arvustus.
Ja ei ole ka päris kaitsekõne.

Pigem katse vaadata kõrvalt teksti, mille olen ise kirjutanud.
Mitte autorina, vaid lugejana, kes küsib:

mis üldse mahub kirjandusse ja mis jääb ukse taha?

Tõenäoliselt see ei sobi ajakirja.
Aga võib-olla sobib siia.

(Kes tahab, loeb.)

 

 

 

Käesolev mõtisklus lähtub Valner Valme romaaniaasta ülevaatest „Romaaniaasta 2020 — läbitud etapp“, mis ilmus ajakirjas Looming (nr 3, 2021) ning on kättesaadav ka ERR-i kultuuriportaalis:

https://kultuur.err.ee/1608154249/valner-valme-romaaniaasta-2020-labitud-etapp

Romaaniaasta kokkuvõtted on kirjandusväljal vajalikud. Need loovad korraks pildi, annavad mõõdu, joonistavad välja hetke eelistused ja pettumused. Ühtlasi on need vältimatult ülekohtused. Mitte pahatahtlikkusest, vaid žanri enda loomusest: üks pilk peab haarama väga palju, väga erinevat, sageli ka väga kiiresti. Mõni teos saab seal rohkem ruumi, mõni vähem, mõni taandub paari märksõna peale. Nõnda kujunebki nähtamatu hierarhia, kus osa romaane astub kirjandusaasta sisse peaukse kaudu, osa lastakse korra eesruumi, osa jääb ukse taha.

Küsimus ei ole ainult selles, milline romaan on õnnestunum, milline vähem õnnestunud. Küsimus on ka selles, millised elukogemused üldse mahuvad meie kirjanduslikku lugemisrežiimi. Mida peetakse “päris” romaani vääriliseks materjaliks, mida liigseks, tooreks, ülepaisutatuks, vormituks, ebapuhtaks. Millal tuntakse ära kunstiline pinge, millal tembeldatakse sama aine lihtsalt “rämeduseks”. Millal nähakse ühiskondlikku haava, millal ainult autori liigset hoogu.

On romaane, mida saab lugeda turvalise esteetilise distantsiga. Neis võib olla traagikat, surma, vägivalda, moraalset allakäiku, aga lugeja jääb ometi kindlale pinnale. Tekst on talle sõnakuulelik, maailm allub seletusele, õudus on doseeritud, tegelased püsivad äratuntavates piirides. Selline lugemine on mugav ka kriitikule: ta saab hinnata vormi, tooni, kompositsiooni, ilma et peaks liiga sügavale laskuma sellesse, mida tekst endast väljapoole kaasa toob.

Aga on ka teistsuguseid romaane. Neid, mille aine ei lase ennast kergesti viisakaks kirjanduseks ümber tõlkida. Neid, kus haigus ei ole süžeevahend, vaid keskkond. Kus psüühiline murdumine ei ole eksootiline karakteriviga, vaid elu enda surve all toimuv lagunemine. Kus meditsiin, sotsiaalsüsteem ja hooldus ei ilmu päästva taustana, vaid osalevad ise inimese ümberkujundamises, mõnikord lausa tema hävitamises. Kus ravimid ei ole neutraalne ravi, vaid muudavad mälu, taju, tahtejõudu, iseloomu. Kus vägivalla vorm ei ole ainult löök või nuga, vaid ka allkiri, diagnoos, hooldusotsus, hilinemine, vaikimine, juhis, järjekord, puuduv vastus.

Selline materjal tekitab kirjanduses ebamugavust. Mitte ainult lugejas, vaid ka kriitilises keeles endas. Sest seda ei saa käsitleda üksnes vormiküsimusena. Kui tekst puudutab vaimse tervise süsteemi, hoolduse, ravi, sõltuvuse, puude, institutsionaalse võimu ja sotsiaalse mahajätmise teemat, siis on väga kerge öelda: liiga palju, liiga tume, liiga tihe, liiga räige. Ja mõnikord on see tähelepanek osaliselt õige. Mõni romaan ongi liiga tihe, mõni kujund liigne, mõni lõik vajaks rangemat toimetajakätt. Aga oht algab sealt, kus vormiline etteheide muutub viisakaks viisiks aine enese kõrvale nihutamiseks.

Sest ka kannatusel on oma esteetika. Mitte ilus esteetika, vaid oma kuju, rütm, keel. Inimene, kes on kaua elanud haiglas, hooldusvõrgus, järjekordades, sõltuvuse ja ravi vahel, ei räägi enam tingimata selges, sümmeetrilises, hästi komponeeritud proosas. Tema teadvus on killuline, ärritunud, kramplik, irooniline, ropp, vahel lausa segane. Kui kirjandus tahab säärase kogemuse sisse minna ausalt, mitte dekoratiivselt, peab ka keel muutuma. Siit tekibki pinge: kas kriitik loeb seda kui vormilist puudujääki või kui kogemuse enda õigustatud avaldumisviisi?

Võib-olla on küsimus veelgi laiem. Võib-olla ei häiri meid sellistes romaanides mitte ainult stiil, vaid see, et need võtavad sõna nende nimel, kes tavaliselt jäävad kultuuris nähtamatuks. Invaliidid, psühhiaatrilised patsiendid, hooldajad, ravimist sõltuvad inimesed, sotsiaalsüsteemi vahele jäänud, krooniliselt haiged, need, kelle elu ei ole kangelaslik ega ka inspireeriv. Nende lood ei sobitu hästi eduloo ega ka elegantse kaotuse mudeliga. Nad ei ole “ilusad kannatajad”. Nad ei kanna oma häda väärika vaikusega. Nad on sageli tüütud, katkised, hirmunud, vihased, sõltuvad, vahel ebaõiglased, vahel lausa vastikud. Aga just sellepärast on nad kirjanduses olulised. Mitte hoolimata sellest, vaid selle tõttu.

Kui romaan toob sisse umbes tuhande inimese koondportree, siis ei tähenda see statistilist raportit ega sotsioloogilist tabelit. See tähendab, et üksiktegelased on kirjutatud paljude elusaatuste pealt. Nad ei ole üks ühele äratuntavad, vaid tihendatud. Nad kannavad endas rohkem kui ühte lugu. Selline kirjutamisviis ei ole vabandus ega kaitsekõne. See on üks väheseid võimalusi rääkida nähtusest, mis muidu hajub üksikjuhtumiteks. Sest süsteem armastab väga üksikjuhtumeid. Üksikjuhtum ei kohusta millekski. Koondportree juba kohustab.

Mulle tundub, et just siin tekibki kriitika ja säärase romaani vahele kuristik. Kriitik küsib: kas see on usutav, kas see on piisavalt fokusseeritud, kas see ei lähe liiale? Autor küsib vastu: kas te tõesti arvate, et see maailm ise ei lähe liiale? Kas te kujutate ette, et ravimist, haiglast, psühhiaatriast, hooldusest, vägivallast ja sotsiaalsest kadumisest saaks kirjutada ainult peene distantsiga? Kas kõik, mis ei mahu korralikku kirjanduslikku puhtusesse, tuleb lugeda liialduseks?

Romaaniaasta kokkuvõte võibki eksida mitte üksikdetailis, vaid lugemisviisis. Ta võib märgata intriigi, aga jätta tähelepanuta süsteemi. Ta võib märgata rämedust, aga jätta märkamata selle põhjuse. Ta võib näha vaimuhaiglat, aga mitte seda, et tegelikult kirjutatakse laiemalt abitusest, kontrollist, ravimitest, hooldusest, lapsepõlvetraumast, inimeseks jäämise piiril olemisest. Ta võib nimetada tegelase valesse ametisse, pidada sanitari arstiks, ja nõnda nihkub paigast terve võimuskeem, millele romaan on üles ehitatud. See pole enam lihtsalt detailiviga, vaid märk sellest, et tekstist on läbi mindud pigem märksõnade kui sisemiste telgede kaupa.

Siinkohal kerkib esile veel üks küsimus, mida harva sõnastatakse: toimetamine. Sageli öeldakse selliste romaanide kohta, et need mõjuvad vähese toimetamistöö tulemusena — ebaühtlane keel, liigne materjal, kohati kontrollimatu intensiivsus. Ka see võib olla osaliselt õige. Ent sellel on ka teine, harvemini nähtav pool.

On tekste, mille puhul toimetamine ei ole ainult tehniline töö, vaid ka risk. Kui romaan puudutab psühhiaatriat, ravimisõltuvust, sotsiaalsüsteemi kitsaskohti, institutsionaalset vägivalda, siis ei ole toimetaja roll enam pelgalt keele silumine. Ta satub sisuliselt kaastegijaks materjalis, mis võib olla ebamugav, konfliktne, isegi ohtlik oma üldistustes.

Ei ole haruldane, et käsikirja vastu tuntakse esialgu huvi. Nõustutakse, lubatakse, nähakse potentsiaali. Aga pärast süvenemist algab taganemine. Tuuakse esile ajapuudus, muud kohustused, formaalsed põhjused. Tegelik põhjus jääb sageli nimetamata.

Mis siis tegelikult hirmutab?
Võib-olla mitte niivõrd tekst ise, kuivõrd selle tagajärjed.
Hirm eksida piiride suhtes: kas see on ilukirjandus või süüdistus?
Hirm olla seotud materjaliga, mis puudutab konkreetseid süsteeme ja inimesi.
Hirm, et tekst ei allu täielikult “parandamisele” — et seda ei saa teha viisakaks ilma seda murdmata.
Ja võib-olla ka hirm selle ees, et toimetamine ei tähendaks siin ainult keele korrastamist, vaid ka eetilist valikut: kui palju toorest materjali jätta alles.

Sellisel juhul sünnib paradoks. Väljast vaadates paistab romaan vähese toimetamistööna. Tegelikult võib see olla romaan, mida ei ole tahetud lõpuni toimetada. Vahe ei ole semantiline, vaid sisuline.

Kui toimetajaks on märgitud “Nemo Null”, võib see mõjuda iroonilise või isegi provokatiivse märgina — “mitte keegi”. Aga see võib osutada ka olukorrale, kus vastutuse võtmine selle teksti eest ongi jäänud lõpuks autorile endale. Mitte valikuna, vaid sunnina.

See ei vabasta teksti kriitikast. Aga see muudab küsimust.
Mitte ainult: miks see romaan on selline?
Vaid ka: miks ei olnud võimalik, et see oleks olnud teistsugune?

Kas see oli hirm teksti ees või hirm süsteemi ees?

Võib-olla ei ole küsimus ainult selles, milline oli üks või teine romaaniaasta. Ehk on küsimus selles, keda meie kirjandus tahab endasse mahutada ja keda mitte. Kes on piisavalt puhas, piisavalt vormistatud, piisavalt “kirjanduslik”, et saada nähtud. Ja kes jääb liiga haigeks, liiga vihaseks, liiga tooreks, liiga ebamugavaks.

Niisuguste romaanide puhul ei peaks esimene küsimus olema, kas need on liiga tumedad. Pigem võiks küsida, miks meie lugemisviis nii sageli heledat eelistab.