Saagem suureks vaimult

 

On kummaline, kui harva üks arvamusartikkel inimest päriselt puudutab. Mitte ei ärrita, mitte ei sunni poolt valima, vaid puudutab.

Jüri Reinvere tekst eestlastest ja iirlastest puudutas just sellepärast, et seal ei olnud tavalist väikeriiklikku kibestumist ega lõputut administratiivset mõtlemist. Seal oli midagi palju olulisemat: küsimus sellest, kuidas üks rahvas iseennast näeb.

Iirlased on suutnud teha oma rahvusest maailmas nähtava nähtuse. Nad ei häbenenud oma aktsenti, muusikat, folkloori ega diasporaad. Vastupidi — nad muutsid selle jõuks.

St. Patrick's Day ei ole enam ammu ainult iirlaste püha, vaid üleilmne identiteedi sümbol. Riverdance ei olnud lihtsalt tantsuetendus, vaid terve rahva eneseteadvuse eksport maailma.

Eestlased on olnud teistsugused. Meie tugevus on olnud vaikuses, visaduses ja püsimises. Me säilitasime oma keele läbi sajandite, olukorras, kus suuremadki rahvad kadusid või murdusid.

Kuid samal ajal õppisime me ennast vähendama. Me õppisime mitte liiga palju silma paistma. Mitte liiga valjusti rääkima. Mitte liiga uhked olema.

Ja ometi elab täna tohutu osa eestlusest väljaspool Eestit. Soomes, Rootsis, Kanadas, Saksamaal, Inglismaal, Austraalias. Mõni ehitab maju Helsingis, mõni juhib laborit Berliinis, mõni kirjutab muusikat Londonis, mõni õpetab Toronto koolis eesti keelt.

Nad kõik kannavad midagi Eestist edasi. Kuid erinevalt iirlastest puudub meil siiani kindel arusaam, et ka see on Eesti.

Me räägime endiselt „ära läinutest“, nagu oleks lahkumine pooleldi truuduse murdmine. Me mõõdame eestlust liiga sageli aadressi järgi. Aga kultuur ei ela registrites ega ministeeriumides. Kultuur elab keeles, mälus, lugudes ja selles kummalises sisemises tundes, et sa kuulud kuhugi isegi siis, kui oled kaugel.

Selles mõttes meenub paratamatult Jakob Hurt üleskutse:

„Saagem suureks vaimult.“

Võib-olla oleme me seda mõtet liiga kaua lugenud vaikselt ja tagasihoidlikult, nagu lohutust väikesele rahvale. Tegelikult on see üleskutse. Mitte saada suureks arvult või jõult, vaid lõpetada iseenda vähendamine.

Sest eestlase suurim oht ei ole alati väljastpoolt tulev surve. Mõnikord on selleks meie enda sisemine ettevaatlikkus, harjumus öelda: „Ah, mis nüüd meie.“

See sama tunne, mille tõttu mõni andekas inimene jääbki kusagile varju, mõni diasporaas elav eestlane muutub nähtamatuks ja mõni kultuuriline võimalus jääb kasutamata.

Iirlased tegid oma diasporaast müüdi ja jõu. Meil seisab see töö alles ees.

Aga võib-olla algabki see hetkest, kui eestlane lõpetab vabandamise oma eestluse pärast. Kui ta ei tunne enam vajadust sulanduda halliks, rääkida vaiksemalt või peita oma juuri kuhugi taskupõhja. Kui ta saab aru, et väike rahvas ei püsi ainult rahvaarvu abil, vaid kujutlusvõime kaudu.

Rahvas kaob palju varem oma mõtetest kui kaartidelt.

Inspireeris: Jüri Reinvere artikkel Postimehes „Me oleme valgusaastate kaugusel sellest, mis iirlased on teinud“.