Edasimüüja. Õhumüüja. Vaakumimüüja. Prahimüüja.

 Algul kõlab nagu nali.

LinkedIni profiile kerides.

Üks müüb võõrast kaupa.
Üks müüb lubadust.
Üks müüb puudumist ennast.
Üks müüb selle puudumise jääke.

Aga nali ei jää naljaks. Sealt kukub välja mudel.

LinkedIn ei ole tühi. See oleks liiga lihtne. Seal on päris töö. Päris inimesed. Päris oskused. Päris kontaktid. Sealt leitakse töötajaid, kliente, partnereid ja allikaid. Mõnes valdkonnas toimib see peaaegu avaliku töötururegistrina.

Hullem on muu.

LinkedIn kallab päris töö ja töö imitatsiooni samasse anumasse.

Sealt algab muda.

Kuvand on toode. Mõnel juhul ainus toode. Töö muutub tootepildiks. Oskus muutub märksõnaks. Kogemus muutub pakendiks. Inimene ei astu enam turule tegijana, vaid iseenda müügibrošüürina.

Nähtav. Tänulik. Alandlikult uhke. Kasvule avatud. Tulevikku ehitav. Väärtust lisav.

Muidu teda peaaegu ei eksisteeri.

Reaalväärtus algab tellisest.

Tellisega saab ehitada. Saab akna sisse visata. Saab vastu pead virutada. Tal on kaal, kasutus ja tagajärg.

Tellis ei vaja pitch deck’i.

Ta kas kannab või ei kanna.

Kuvandimajanduses on vastupidi. Tellist pole, aga on strateegiline ehituspotentsiaal, modulaarne kasvuraamistik ja tulevikukindel ruumilahendus.

Ostja seisab ehitusplatsil, arve käes, presentatsioonid ümber.

Seina ei ole.

See pole enam õhk. Õhk on veel midagi.

See on vaakum.

Või täpsemalt: hõbepaberisse pakendatud sõnnik.

Odav läige. Kingituse mulje. Väärtuse imitatsioon. Lõhn tuleb läbi.

Kuvand ei ole alati vale. Hea tegija vajab vahel nähtavust, muidu jääbki ta nähtamatuks. Käsitöölisel oli silt. Kaupmehel maine. Kirjanikul eessõna. Poliitikul kõne.

Enesemüük ei alanud LinkedIniga.

Uus on mastaap: tööstuslik enesemüük, mõõdetav tähelepanu ja algoritm, mis ei küsi, kas asi kannab. Ta küsib, kas asi liigub.

Platvorm ei loo kogu muda ise. Inimesed toodavad seda vabatahtlikult. Nad tahavad tööd, staatust, kliente, kuuluvust, kohta lauas.

Platvorm vormistab selle, võimendab seda ja maksustab selle.

LinkedIn teenib selle pealt.

Mida rohkem müra, seda kallimaks muutub ligipääs. Mida rohkem pakendatud sõnnikut, seda rohkem saab müüa filtreid, premium-tööriistu, värbamistööriistu, nähtavust ja “paremat sihtimist”.

Platvormi huvi ei ole, et õige inimene leitaks kiiresti.

Platvormi huvi on, et otsing kestaks.

Õige inimese leidmine hakkab meenutama kaevandamist kaevus. Kõik näib olemas olevat: nimed, ametid, kogemused, soovitused. Aga kui kaevama hakkad, tuleb välja muda, vana lubi, karjäärisete.

Mõnikord metall.

Harva.

Veel harvem tööriist.

Tasuline variant ei eemalda sodi. Ta annab õiguse näha rohkem sodi.

Maksad rohkem.
Näed rohkem.
Tead vähem.

Premium ei ole puhas pettus. Mõnele annab see parema otsingu, rohkem kontakte, kasulikke tööriistu. Aga hind on see, et baaskiht muutub järjest mudasemaks.

Kõigepealt tehakse usaldusväärne eristamine raskeks. Siis müüakse eristamise tööriist sulle tagasi.

See ei ole juhuslik kõrvalnäht.

See on mehhanism.

Platvorm kasvab.
Sisu paisub.
Kvaliteet muutub ebaühtlaseks.
Otsimine muutub raskemaks.
Siis müüakse filtreid, reklaami, nähtavust ja tasulist ligipääsu.
Ja korraga pole enam tugevat huvi muda liiga hästi ära koristada.

Infost pole puudus.

Puudus on mõõdust.

Google toodab otsingusetet.
Facebook toodab reaktsioonisetet.
Instagram toodab kuvandisetet.
X toodab impulssisetet.
LinkedIn toodab karjäärisetet.
Marketplace’id toodavad reitingusetet.
AI-sisutööstus toodab keelesetet.

Ühisnimetaja on sama: usaldusväärne eristamine muutub defitsiidiks.

Vana koloniaalmudel vedas välja maaki ja jättis maha augu.

Uus platvormimudel on kavalam. Ta jätab inimesele tunde, et too kaevandab ise väärtust, kuigi tegelikult sõelub ta kellegi teise ehitatud settebasseinis.

Inimene teeb töö.
Inimene annab andmed.
Inimene annab tähelepanu.
Inimene kannab närvikulu.
Platvorm kogub renti.

Turg ei ole üks loll pea. Ta on segu hirmust, kiirusest, ahnusest, kogemusest, juhusest ja puuduolevast infost. Mõnes kohas karistab turg pakendit väga kiiresti. Kehv töömees kaob. Halb restoran saab tühjad lauad. Kõver sein ei seisa LinkedIni postituse najal.

Aga infomüras muutub turg aeglaseks, väsinuks ja kalliks.

Täpselt sinna ehitatakse platvormi kasum.

Turg ostab seda, mida tal pole aega kontrollida. Mitte alati rumalusest. Sageli ajapuudusest. Sageli hirmust. Sageli seepärast, et kõik teised mängivad sama mängu.

Kui inimene näeb välja nagu ekspert, räägib nagu ekspert, teda jagatakse nagu eksperti — ehk siis ongi ekspert?

Nii muutub pakend tõendiks.

Väärtuse lahjendamine võib alata kõrvalnähuna. Keegi ei pea ütlema: lahjendame väärtust.

Piisab, kui nähtavus muutub tähtsamaks kui töö. Kui pakend muutub tõendiks. Kui “ekspert”, “strateeg”, “innovaator” ja “looja” muutuvad kleebisteks.

Aga kui segadus hakkab kasumit tootma, muutub ta hoitud seisundiks.

Müra oli algul kõrvalnäht. Siis avastas keegi, et müras saab müüa kõrvatroppe, mürasummutust, kureeritud valikut, tasulist ligipääsu ja eksperdi abi.

Sellest hetkest ei ole müra enam õnnetus.

Ta on ärimudel.

Kes selle kinni maksab?

See, kes veel päriselt midagi teeb.

Kasutaja maksab ajaga.
Tööandja maksab valede inimestega.
Töötaja maksab eneseturundusega.
Väike tegija maksab nähtamatusega.
Ühiskond maksab usalduse langusega.
Lõpptarbija maksab rahaga.

Platvorm maksab kõige vähem.

Tema müüb kaevu, labidat, sõela ja premium-ämbrit. Kui leid on muda, öeldakse: otsisid valesti, filtreeri paremini, maksa rohkem.

Vana maailm ei olnud ausam. Enne LinkedIni olid soovituskirjad, tutvused, parteipiletid, suletud klubid, päritud positsioonid, õiged poisid õigetes tubades.

Pettus pole uus.

Uus on selle tööstuslik levitamine.

See on vana kõnts uues vormis.

Leiba ja tsirkust. Ainult et nüüd ei istu publik enam tribüünil. Kõik peavad ise areenile ronima. Igaüks teeb oma väikese numbri, et leiva ligi pääseda.

Tänulik jagada.
Uhke teatada.
Viis õppetundi, mida õppisin.
Tänan tiimi.
Järgmine peatükk.

Tsirkus jäi alles.

Leib muutus tingimuslikuks.

Kloun peab nüüd ise oma CV kirjutama.

Siit algab suurem pilt.

Hajutatud mõttemaailmad. Hajutatud eluhoiakud. Hajutatud väärtused. Suur segadus.

Piibli keeles: enne uputust on maailm korrast väljas. Mitte lihtsalt “patune”, vaid mõõduta. Piirid, vastutus, suhe, töö, häbi — kõik on segi.

Tänapäeva uputus ei tule veest.

Ta tuleb mürast.

Kõik räägivad. Kõik müüvad. Kõik brändivad. Kõigil on oma tõde. Lõpuks pole küsimus enam, kellel on õigus.

Küsimus on, kelle paat veel ei leki.

Ja kohe ilmub keegi, kes müüb piletit Noa laevale.

Telli ligipääs.
Liitu kinnise võrgustikuga.
Osta premium.
Saa kureeritud teadmist.
Sisene kogukonda.
Ole nende hulgas, kes teavad.

Platvorm teeb kahte asja korraga: uputab ruumi müraga ja müüb seejärel pääsu kõrgemale tekile.

See on Noa laev ilma Noata.

Ainult piletikassa.

Piiblis pääseb Noa mitte sellepärast, et tal on parem narratiiv. Ta ehitab laeva. Puit, tõrv, mõõt, töö.

Jälle tellise loogika.

Päris Noa ehitab kere. Vale-Noa müüb sertifikaati.

Kindlate struktuuride põud tähendab, et süsteemid ei varise kohe.

Kõigepealt muutuvad nad vedelaks.

Kõigepealt laguneb keel.
Siis laguneb usaldus.
Siis laguneb vastutus.
Siis laguneb institutsioon.
Lõpuks laguneb inimene, kes peab seda kõike üksi kandma.

Struktuur ei ole alati hea. Struktuur võib olla vangla. Nomenklatuur. Kutsemonopol. Bürokraatlik väravavalve. “Meie inimeste” võrgustik. Vanad struktuurid kaitsesid sageli just neid, kes süsteemi lukus hoidsid.

Aga struktuuri puudumine ei tee inimest vabaks.

See teeb ta kaitsetuks.

Küsimus ei ole struktuuri hävitamises. Küsimus on selles, kes seda valvab ja kelle vastu see töötab.

Struktuur võib olla ka kaitse: sein tuule vastu, reegel nõrgema poole kaitseks, ametioskus petturi vastu, leping lubaduse vastu, maine maski vastu.

Kui struktuurid kaovad, ei võida vabad inimesed.

Võidavad libedad inimesed.

Voltaire ütles: oma aeda tuleb harida. Piibel ütleb sama teisest uksest: viljast tuntakse neid.

Inimesele ei antud lõputut kommentaariumi.

Talle anti aed.

Muld. Piir. Töö. Korduvus. Vastutus.

Surm mugavuse läbi algab siis, kui aed jäetakse harimata, aga selle kohta kirjutatakse visioonidokument.

Töö asemel protsess.
Vastutuse asemel kommunikatsioon.
Oskuse asemel kuvand.
Maapinna asemel platvorm.
Aia asemel profiil.
Vilja asemel nähtavus.

Mugavus ei tapa löögiga.

Ta võtab lihase ära.

Inimene ei oska enam teha, ainult tellida. Ta ei oska enam parandada, ainult kaevata. Ta ei oska enam eristada, ainult skrollida. Ta ei oska enam harida, ainult hinnata teiste aedu.

Aed ei ole romantika.

Aed on piir, töö ja korduvus. Seda ei saa tellida. Seda ei saa asendada tellimusteenusega.

Kui inimene annab oma aia platvormile, saab ta vastu profiili.

Profiil ei kanna vilja.

Aed on struktuur. Mugavus on umbrohi. Kui inimene enam ei hari, hakkab süsteem harima teda.

 

Reseller. Air Seller. Vacuum Seller. Garbage Seller.

 

At first it sounds like a joke.

Scrolling through LinkedIn profiles.

One sells someone else’s goods.
One sells a promise.
One sells absence itself.
One sells the leftovers of that absence.

But the joke does not stay a joke. A model falls out of it.

LinkedIn is not empty. That would be too easy. There is real work there. Real people. Real skills. Real contacts. People do find employees, clients, partners and sources there. In some fields it functions almost like a public labour registry.

The worse part is elsewhere.

LinkedIn pours real work and the imitation of work into the same container.

That is where the mud begins.

Image is a product. In some cases it is the only product. Work becomes a product photo. Skill becomes a keyword. Experience becomes packaging. A person no longer enters the market as a maker, but as his own sales brochure.

Visible. Grateful. Humbly proud. Growth-minded. Future-building. Value-adding.

Otherwise he almost does not exist.

Real value begins with a brick.

You can build with a brick. You can throw it through a window. You can hit someone over the head with it. It has weight, use and consequence.

A brick does not need a pitch deck.

It either carries weight or it does not.

In the image economy it is the other way around. There is no brick, but there is strategic construction potential, a modular growth framework and a future-proof spatial solution.

The buyer stands on the building site, invoice in hand, surrounded by presentations.

There is no wall.

This is no longer air. Air is still something.

This is vacuum.

Or more precisely: manure wrapped in silver foil.

Cheap shine. The suggestion of a gift. An imitation of value. The smell still comes through.

Image is not always false. A good worker sometimes needs visibility, otherwise he remains invisible. The craftsman had his sign. The merchant had his reputation. The writer had his preface. The politician had his speech.

Self-promotion did not begin with LinkedIn.

What is new is scale: industrial self-promotion, measured attention and an algorithm that does not ask whether something holds. It asks whether something moves.

The platform does not create all the sludge itself. People produce it willingly. They want work, status, clients, belonging, a seat at the table.

The platform formats it, amplifies it and taxes it.

LinkedIn profits from this.

The more noise there is, the more expensive access becomes. The more packaged manure there is, the more filters, premium tools, recruiting tools, visibility and “better targeting” can be sold.

The platform’s interest is not that the right person be found quickly.

The platform’s interest is that the search continue.

Finding the right person begins to resemble mining in a well. Everything appears to be there: names, titles, experience, recommendations. But once you start digging, out comes mud, old lime, career sediment.

Sometimes metal.

Rarely.

Even more rarely, a tool.

The paid version does not remove the sludge. It gives you the right to see more of it.

You pay more.
You see more.
You know less.

Premium is not pure fraud. For some, it gives better search, more contacts, useful tools. But the price is that the base layer becomes more and more muddy.

First, reliable distinction is made difficult. Then the tool for distinction is sold back to you.

This is not an accidental side effect.

It is a mechanism.

The platform grows.
Content swells.
Quality becomes uneven.
Searching becomes harder.
Then filters, advertising, visibility and paid access are sold.
And suddenly there is no strong incentive to clean the mud too well.

There is no shortage of information.

There is a shortage of measure.

Google produces search sediment.
Facebook produces reaction sediment.
Instagram produces image sediment.
X produces impulse sediment.
LinkedIn produces career sediment.
Marketplaces produce rating sediment.
The AI content industry produces language sediment.

The common denominator is the same: reliable distinction becomes scarce.

The old colonial model extracted ore and left behind a hole.

The new platform model is more cunning. It makes the person feel that he is mining value himself, while in reality he is sifting through a sediment basin built by someone else.

The person does the work.
The person gives the data.
The person gives the attention.
The person carries the nervous cost.
The platform collects rent.

The market is not one stupid head. It is a mixture of fear, haste, greed, experience, chance and missing information. In some places the market punishes packaging very quickly. A bad tradesman disappears. A bad restaurant gets empty tables. A crooked wall does not stand because of a LinkedIn post.

But in information noise the market becomes slow, tired and expensive.

That is exactly where platform profit is built.

The market buys what it does not have time to verify. Not always out of stupidity. Often out of lack of time. Often out of fear. Often because everyone else is playing the same game.

If a person looks like an expert, speaks like an expert, is shared like an expert — perhaps he is an expert?

That is how packaging becomes evidence.

The dilution of value may begin as a side effect. No one has to say: let us dilute value.

It is enough that visibility becomes more important than work. That packaging becomes evidence. That “expert”, “strategist”, “innovator” and “creator” become stickers.

But once confusion starts producing profit, it becomes a maintained condition.

Noise was first a side effect. Then someone discovered that in noise one can sell earplugs, noise reduction, curated selection, paid access and expert help.

From that moment on, noise is no longer an accident.

It is a business model.

Who pays for it?

The one who still actually does something.

The user pays with time.
The employer pays with wrong people.
The worker pays with self-marketing.
The small maker pays with invisibility.
Society pays with declining trust.
The end customer pays with money.

The platform pays the least.

It sells the well, the shovel, the sieve and the premium bucket. If the find is sludge, it says: you searched incorrectly, filter better, pay more.

The old world was not more honest. Before LinkedIn there were recommendation letters, acquaintances, party cards, closed clubs, inherited positions, the right boys in the right rooms.

Fraud is not new.

What is new is its industrial distribution.

This is old filth in a new form.

Bread and circuses. Except now the public no longer sits in the stands. Everyone has to climb into the arena. Everyone performs his own small number in order to get near the bread.

Grateful to share.
Proud to announce.
Five lessons I learned.
Thanks to the team.
The next chapter.

The circus remained.

The bread became conditional.

The clown now has to write his own CV.

From here the larger picture begins.

Scattered worlds of thought. Scattered life attitudes. Scattered values. Great confusion.

In Biblical language: before the flood, the world is out of order. Not merely “sinful”, but without measure. Boundaries, responsibility, relation, work, shame — everything is mixed.

The modern flood does not come from water.

It comes from noise.

Everyone speaks. Everyone sells. Everyone brands. Everyone has his own truth. In the end the question is no longer who is right.

The question is whose boat is still not leaking.

And immediately someone appears selling a ticket to Noah’s ark.

Subscribe for access.
Join the closed network.
Buy premium.
Get curated knowledge.
Enter the community.
Be among those who know.

The platform does two things at once: it floods the space with noise and then sells access to a higher deck.

It is Noah’s ark without Noah.

Only the ticket office.

In the Bible, Noah is saved not because he has a better narrative. He builds a ship. Timber, pitch, measure, work.

Again, the logic of the brick.

The real Noah builds the hull. The false Noah sells the certificate.

A drought of firm structures means systems do not collapse immediately.

First they become liquid.

First language breaks down.
Then trust breaks down.
Then responsibility breaks down.
Then the institution breaks down.
Finally the person breaks down, because he has to carry all of it alone.

Structure is not always good. Structure can be a prison. Nomenklatura. Professional monopoly. Bureaucratic gatekeeping. The network of “our people”. Old structures often protected precisely those who kept the system locked.

But the absence of structure does not make a person free.

It makes him defenceless.

The question is not the destruction of structure. The question is who guards it and against whom it works.

Structure can also be protection: a wall against the wind, a rule for the weaker side, professional skill against the fraudster, a contract against a promise, reputation against a mask.

When structures disappear, free people do not win.

Slippery people do.

Voltaire said: one must cultivate one’s garden. The Bible says the same through another door: by their fruit you shall know them.

A person was not given an endless comment section.

He was given a garden.

Soil. Boundary. Work. Repetition. Responsibility.

Death by comfort begins when the garden is left uncultivated, but a vision document is written about it.

Process instead of work.
Communication instead of responsibility.
Image instead of skill.
Platform instead of ground.
Profile instead of garden.
Visibility instead of fruit.

Comfort does not kill with a blow.

It takes away the muscle.

A person no longer knows how to do, only how to order. He no longer knows how to repair, only how to complain. He no longer knows how to distinguish, only how to scroll. He no longer knows how to cultivate, only how to judge other people’s gardens.

A garden is not romance.

A garden is boundary, work and repetition. It cannot be ordered. It cannot be replaced by a subscription service.

When a person gives his garden to a platform, he receives a profile in return.

A profile bears no fruit.

The garden is structure. Comfort is weed. When a person no longer cultivates, the system begins to cultivate him.