Tänane suur uudisteportaal püüab olla korraga kõigi ja kõige superpood. Poliitika, sõda, majandus, sport, tervis, kultuur, staarid, retseptid, tarbimine, arvamus, reisid, teadus, sisuturundus ja päevakajaline kurioosum mahuvad samale lindile. Toimetuse seisukohast on loogika arusaadav: võimalikult lai kaup võimalikult laiale publikule.
Üksiku lugeja seisukohast võib sama süsteem muutuda leierkastiks. Mitte seepärast, et kogu pakutav oleks halb või vale, vaid seepärast, et lugeja peab iga päev uuesti ise suurest massist välja sõeluma selle väikese osa, mis talle tõepoolest midagi annab.
Siit tekib küsimus, mis on tehnoloogia arenedes järjest tõsisem: miks peab inimene ise tegema seda sorteerimistööd, mida masin suudaks suuresti tema eest teha?
Uudis pole enam üks žanr
Probleem muutub nähtavaks, kui vaadata, mida nimetuse „uudis“ alla tegelikult kokku kuhjatakse.
Ulmelõimega uudis põhineb tulevikustsenaariumil, prognoosil või oletusel, mis hakkab kordudes võtma fakti staatust. Üksik „võib“ pole probleem. Probleem tekib siis, kui „võib“ → „tõenäoliselt“ → „sellega tuleb arvestada“ → „sellest lähtudes peame“ ning algne hüpotees kaob ahelast ära.
Uduuudises on teksti rohkem kui uut informatsiooni. Midagi „arutatakse“, „kaalutakse“, „oodatakse“, „pole välistatud“. Lugeja jõuab loo lõppu, kuid ei oska öelda, mis võrreldes eilsega tegelikult muutus.
Nänniuudis muudab tarbimise uudiseks. Kaup, teenus, elustiil või pehme PR saab ajakirjandusliku kuju. Kõik tarbijalood pole reklaam, kuid hea kontrollküsimus on lihtne: kui võtta kaubamärk ja ostuvõimalus ära, kas alles jääb iseseisev uudis?
Glamuuriuudis loob sündmuse väärtuse nime, pildi ja omadussõnade abil. Keegi „säras“, „püüdis pilke“, „üllatas julge valikuga“ või „jagas haruldast kaadrit“. Mõnikord on kajastatav glamuur reaalne, sageli toodetakse see alles teksti sees.
Lohutusuudis nihutab tähelepanu probleemi põhjustelt inimese kohanemisele. Teenus halveneb – õpetatakse paremini hakkama saama. Hinnad tõusevad – pakutakse säästunippe. Süsteem lonkab – kinnitatakse, et „enamik saab siiski hakkama“. Probleem ei pruugi olla valeväites, vaid raskuskeskmes.
„Kui“ ja „oleks“ uudis ehitab loo sündmusele, mida pole toimunud. „Kui juhtub X, võib järgneda Y ja see võiks põhjustada Z.“ Selline analüüs võib olla väga väärtuslik, kuid võib olla ka odavaim võimalik sisutootmise viis: sündmust ennast pole vaja.
Puuriv ajakirjandus meenutab väliselt uurivat ajakirjandust, kuid otsib vastuse asemel kinnitust. Materjali puuritakse sealt, kus loodetakse leida etteantud narratiivile sobiv maak. Kõik kasutatud faktid võivad olla õiged ja tervik ikkagi kallutatud. Uuriv ajakirjandus peab olema valmis leidma midagi ootamatut; puuriv ajakirjandus vahetab puurauku, kuni leiab soovitud maagi.
Tõlke-, refereeringu- ja kopeeruudis vahendab teise väljaande tööd. Vajalik žanr, kuni lugejale on selge, kust informatsioon pärineb ja mida Eesti toimetus sellele lisas. Probleem tekib tõlkeahelas: algallikas → välismeedia → teine välismeedia → Eesti väljaanne. Iga lüli võib muuta rõhuasetust ja hüpotees võib lõpptulemuses kõvemaks muutuda kui alguses.
Pressiteateuudises määrab institutsioon ise küsimuse, terminid ja vaatepunkti ning toimetuse panus piirdub vahendamisega.
Pealkirjauudises on pealkiri kindlam kui sisu. Artiklis on „võib“, „väidetavalt“, „eksperdi hinnangul“, aga pealkiri teatab juba sündmusest.
Eksperdiuudises hakkab eksperdi ametinimetus asendama tõendit. Tähtis eristus on: kas ekspert tõi uut informatsiooni või ainult hindas olemasolevat?
Arvu-uudis annab protsendi või miljoni ilma piisava nimetaja, ajarea või võrdlusaluseta. Arv ise võib olla täiesti õige, kuid temast loodud tähendus eksitav.
Konfliktiuudis muudab sisulise küsimuse inimestevaheliseks poksimatšiks: „X põrutas Y-le“, „Y vastas teravalt“. Süsteemne probleem võib kaduda persoonide repliikide vahele.
Persoonistatud uudis teeb vastupidise triki: keeruline institutsionaalne küsimus taandatakse ühele näole. Lugeja saab teada, mida minister ütles, kuid mitte tingimata seda, kuidas otsustusmehhanism tegelikult töötas.
Kontekstita värskusuudis annab ühe punkti ilma trajektoorita. Ukraina rinne, riigieelarve, tervishoid, haridus või demograafia võivad ühe päeva numbrina rääkida palju vähem kui viie aasta liikumisena.
Pseudoanalüüs kannab silti „ANALÜÜS“, kuid koosneb peamiselt sündmuste ümberjutustamisest, paarist tsitaadist ja autori hinnangust.
Ja lõpuks nähtus, mida uudisvoos üldse näha pole:
järeluudise puudumine.
Menetlus algatati. Audit telliti. Minister lubas kontrollida. Töögrupp loodi. Asutus lubas vastata.
Mis sai kuue kuu pärast?
Sageli pole enam midagi.
See on ajakirjanduse üks kummalisemaid struktuurseid nõrkusi: sündmuse algus on uudis, lõpptulemus ei pruugi seda enam olla.
Postimehe voog kui väike labor
Sinu toodud Postimehe näide näitab superpoe põhimõtet üsna puhtalt. Samas esilehevoos paiknevad poliitika-, julgeoleku-, haridus- ja majanduslood ning nende kõrval Elu24, tervisepeibutised ja tarbimissisu. Sisuturundus on vähemalt vastavas plokis selgelt märgistatud – seega ei saa nende näidete põhjal rääkida varjatud reklaamist –, kuid need kõik konkureerivad siiski sama lugeja tähelepanu pärast.
„Viimaste“ nimekirjas asuvad kõrvuti näiteks BaltCapi 42 miljoni euro kahjunõue, koolibusside järelevalve, poliitilised sündmused, „uskumatu skandaal“, „šokeeriv diagnoos“, „teadlase üllatav väide“ ja „Pilk staaride kukrusse“.
Samuti jõuab sama põhiteema voogu mitme eri pakendina: Infortari muutumine Baltimaade suurimaks piimatootjaks ilmub eri kanalites väga sarnase sündmusuudisena.
Toimetuse seisukohalt on need eri artiklid. Lugeja infovajaduse seisukohalt võivad need olla üks sündmus.
Just siin muutub masinfiltreerimine sisuliselt huvitavaks.
„Sajast viisteist“ ei tähenda, et 85 on prügi
Väidet, et Eestis väärib sajast artiklist tähelepanu ainult 15, ei saa faktina esitada. Sellist mõõtmist meil pole. Tuleks määratleda väljaanded, periood ja „tähelepanu väärimise“ kriteeriumid ning teha sisuanalüüs.
Seega 15/100 on töö-hüpotees ja isikliku tähelepanu mõõt, mitte Eesti ajakirjanduse kvaliteedistatistika.
See võib tähendada hoopis:
Sajast mulle ette pandud artiklist annab umbes 15 piisavalt uut või olulist informatsiooni, et minu kulutatud aeg oleks õigustatud.
Ülejäänud 85 ei pea olema valed, halvad ega keelamist väärt. Õunakoogivõistlus võib olla suurepäraselt kirjutatud. Küsimus on, kas lugeja, keda see ei huvita, peab selle iga päev uuesti oma silmadega välja filtreerima.
Tänases süsteemis toimub suur osa filtreerimisest pärast kuvamist inimese peas.
Uudissõela mõte oleks teha suur osa sellest enne põhivoo kuvamist.
Aga siit tuleb järgmine oht: filter võib sind liiga hästi tundma õppida
Algne idee „peidame 85 ja näitame 15“ läheb liiga kaugele.
Kui süsteem õpib ainult varasemat käitumist, muutub ta kiiresti mineviku kordajaks. Inimene ei saanud eile huvituda teemast, mida eile veel olemas polnud. Samuti võib pealkirja järgi tüüpiline „ekspert ütleb“ artikkel sisaldada homme täiesti uudset analüüsi.
Soovitussüsteemide uuringud tunnevad seda probleemina: liigse täpsuse kõrval vajatakse mitmekesisust ja serendipiteeti – võimalust kohata midagi ootamatut, kuid väärtuslikku. Üks 2024. aasta Público uudiskirjade uuring leidis, et ootamatu, kuid kasutajale asjakohane sisu võib isegi suurendada kaasatust. (ScienceDirect)
Teised uuringud näitavad, et algoritmiline väravavalve ei tekita tingimata lihtsat ideoloogilist „filtermulli“, kuid võib tekitada teistsuguse probleemi: soovitused võivad koonduda väga väikese hulga väljaannete ja teemade ümber. Ühes Google Newsi uuringus tuli 69% soovitustest viielt väljaandelt, kuigi eri poliitiliste vaadetega kasutajate tulemused olid pigem sarnased kui polariseerunud. (ScienceDirect)
Seega pole õige põhimõte:
Filter otsustab, mida sa näed.
Parem põhimõte on:
Filter otsustab, mida sa näed esimesena.
Neljakihiline uudissõel
Kõige mõistlikum süsteem sisaldaks vähemalt nelja eraldi kihti.
1. Minu põhiuudised
Siia tulevad teemad ja käsitlused, mille vastu kasutaja on näidanud püsivat huvi ning mille infoväärtus on kõrge.
Mitte lihtsalt „Ukraina“, vaid näiteks:
rindel toimunud sisulised muutused;
logistika ja kaitseliinide tähendus;
sõjalise võime muutused;
olulised diplomaatilised või poliitilised otsused;
tugevad vastanduvad analüüsid.
Samas võib kümnes „ekspert arvab, mida Putin võib teha“ lugu jääda tahapoole.
2. Avaliku tähtsuse kiht
See peab kasutajaprofiilist osaliselt sõltumatu olema.
Suur seadusemuudatus, sõjaline kriis, valitsuskriis, oluline majandusotsus, ulatuslik katastroof või muu selgelt kõrge ühiskondliku kaaluga sündmus ei tohiks kaduda lihtsalt seepärast, et inimene pole varem sellel teemal klikkinud.
See on kaitse kõige kitsama filtermulli vastu.
3. Avastamiskiht
Siia tuleb teadlikult jätta sisu, mida süsteem ei oska kasutaja minevikust ennustada:
uus teema;
tundmatu autor;
ebatavaline argument;
uus uurimisvaldkond;
täiesti teistsugune käsitlus tuttavale probleemile.
Süsteem võiks lausa öelda:
Väljaspool sinu tavavoogu, kuid kõrge infoväärtusega.
Või veel paremini:
5 asja, mille oleksid oma tavaliste eelistuste tõttu täna tõenäoliselt maha maganud.
See on filtri enda vastumürk.
4. Madala prioriteedi kiht
Siia lähevad kordused, nänn, glamuur, nõrgad „kui-oleks“-lood, pehme PR ja muu, mida kasutaja tavaliselt ei soovi.
Need ei pea kaduma. Nad lähevad sahtlisse.
Kasutaja saab alati avada:
„Näita, mida mu filter täna tahapoole lükkas.“
Seega puudub must kast, mis otsustab inimese eest nähtamatu maailmapildi.
„Ära näita enam sääraseid“ peab olema täpne
Google News võimaldab juba praegu küsida rohkem või vähem samalaadseid lugusid ja peita terve väljaande. See kinnitab, et negatiivse tagasiside mehhanism pole tehnoloogiliselt midagi ulmelist. (Google Abi)
Google News: kuidas uudisvoogu kohandada
Aga lihtsalt „Fewer stories like this“ on liiga nüri.
Kasutaja võiks valida põhjuse:
vähem selliseid – teema
vähem selliseid – formaat
liiga spekulatiivne
kordusuudis
klikipeibutus
PR / sisuturundus
persooninänn
liiga pealiskaudne
sama sündmus juba kaetud
Kõige tähtsam: kui inimene peidab ühe Pamela Andersoni terviseloo, ei tohiks süsteem järeldada, et talle ei meeldi terviseuudised.
Ta peaks õppima palju täpsemalt:
kuulsuse isikliku tervise ümber ehitatud klikipeibutus pole selle kasutaja jaoks väärtuslik.
Ka pehme negatiivne eelistus peaks ajas nõrgenema. Kolm täna peidetud „Putin võib…“ lugu ei tohi keelata kahe aasta pärast erakordselt head Venemaa tulevikustrateegia analüüsi.
Kõva blokeering jääks vaid kasutaja otseseks käsuks: näiteks „ära näita seda väljaannet“.
Filter ei tohiks filtreerida ebamugavaid fakte
See on piir, millest sõltub kogu idee väärtus.
„Ära näita mulle glamuuri“ on sisuline eelistus.
„Ära näita mulle seisukohti, millega ma ei nõustu“ muudab süsteemi maailmavaateliseks mugavusmasinaks.
Hea filter peab suutma öelda:
See läheb vastuollu sinu tavapärase vaatega, kuid selle faktiväärtus on kõrge. Näitan siiski.
See tähendab, et personaliseerida võib tähelepanujärjestust, kuid mitte faktilise maailma olemasolu.
Teine suund: mitte ainult „mida ma ei taha“, vaid „mida ma tahan, et uuritaks“
Siin muutub mudel palju huvitavamaks.
Praegune digitaalajakirjandus saab lugejalt väga tugeva signaali selle kohta, mida ta klikkis.
Palju nõrgema signaali saab ta küsimusele:
Mida lugeja tahtis teada, aga me ei avaldanud?
Selle võiks muuta süsteemi osaks.
Lugejal oleks vähemalt kolm eri nuppu:
Tahan rohkem selliseid.
Tahan sellele järge.
Uurige seda.
Kui 2300 inimest küsivad, mis sai kuus kuud tagasi lubatud auditist, on see toimetusele hoopis väärtuslikum informatsioon kui teadmine, et üks kuulsuseuudis sai 50 000 klikki.
See idee pole ilma eelkäijateta. Hearkeni „public-powered journalism“ mudelis küsivad toimetused publikult, mida inimesed teada tahavad, võivad panna küsimusi hääletusele ning kaasata küsimuse esitanud inimesi isegi reporteri töösse. (Hearken)
Hearken: public-powered journalism in practice
Aga lugejanõudlus ei tohi muutuda käsuks. Organiseeritud huvirühm võib hääletussüsteemi ära kasutada.
Seetõttu peab signaal tähendama:
„1840 inimest tahab sellele küsimusele vastust.“
Mitte:
„1840 inimest määras tänase toimetuse tööplaani.“
Toimetaja peab säilitama õiguse öelda ei.
Ja veel tähtsam – toimetaja peab säilitama õiguse avastada teema, mida ükski lugeja pole osanud küsida.
Ajakirjandus peab säilitama üllatusõiguse
See on kogu mudeli kaitseklapp.
Lugeja teab hästi, milline senine sisu teda tüütab. Ta teab üsna hästi, millistele senistele küsimustele tahab vastuseid.
Ta ei tea aga ette, milline homne teema muudab tema arusaamist maailmast.
Seetõttu ei saa täielikult kasutaja juhitud ajakirjandus olla hea ajakirjandus.
Õigem jaotus oleks:
lugeja ütleb, mida ta ei taha;
lugeja ütleb, mida ta tahaks teada;
algoritm vähendab kordust ja müra;
toimetaja otsib seda, mida kumbki neist veel ei tea.
Just viimane rida eristab ajakirjandust lihtsalt täiuslikust soovitusmootorist.
Inimesed ei taha ainult rohkem sisu
Reuters Institute’i 47 turu uuringus olid kõige olulisemad uudiste kasutusvajadused „update me“ ehk hoia mind kursis (72%), „educate me“ ehk aita mul rohkem mõista (67%) ja „give me perspective“ ehk anna erinevaid vaatenurki (63%). Meelelahutuslik „divert me“ oli neist madalamal, 47%. (reutersinstitute.politics.ox.ac.uk)
Reuters Institute: mida inimesed uudistelt vajavad
See ei tähenda, et glamuur, sport, nänn või meelelahutus tuleks portaalidest eemaldada.
See tähendab, et pole mingit sisulist põhjust panna iga inimese ette sama universaalset superpoe põrandaplaani.
AI muudab sellise uudissõela praktiliselt võimalikuks
Reuters Institute’i 2026. aasta Digital News Reporti järgi kasutab AI-vestlusroboteid uudiste saamiseks nädalas 10% vastanutest, aasta varem 7%; alla 35-aastaste seas on osakaal 16%. AI pole siiski traditsioonilist uudismeediat asendanud – ainult 1% nimetab seda oma peamiseks uudiseallikaks. (reutersinstitute.politics.ox.ac.uk)
Huvitavam on, milleks neid kasutatakse. 42% AI kaudu uudiseid tarbivatest inimestest kasutab võimalust esitada järelküsimusi; 34% kasutab kokkuvõtteid, 30% soovib uudist paremini mõista ning 35% peab väärtuslikuks eri väljaannete lugude ühendamist. (reutersinstitute.politics.ox.ac.uk)
Reuters Institute: AI-vestlusrobotite kasutamine uudiste saamiseks 2026
See liigub juba samas suunas:
mitte „millise artikli avan?“
vaid
„mis selles asjas uut on, kuidas allikad erinevad ja mida ma peaksin sellest teadma?“
Ajakirjandus saaks sellest päriselt šoki
Reuters Institute’i 2026. aasta küsitluses ootavad meediajuhid otsingumootoritest tuleva liikluse vähenemist järgmise kolme aasta jooksul keskmiselt 43%. 75% küsitletud juhtidest eeldab, et agentne AI avaldab uudistööstusele suurt või väga suurt mõju. (reutersinstitute.politics.ox.ac.uk)
Reuters Institute: Journalism, Media and Technology Trends and Predictions 2026
Šokk ei pruugi tulla sellest, et AI hakkab ajakirjaniku asemel artikleid kirjutama.
Valusam muutus võib olla see, et vahendaja lõpetab suure osa artiklite lugejani kandmise.
Kui viis väljaannet refereerivad sama sündmust, võib filter teha neist ühe sündmuskaardi.
Kui uus lugu lisab eelmisele ainult ühe lause, võib ta näidata ainult seda lauset.
Kui artikkel on pressiteate ümberkirjutus, võib ta viia lugeja otse algallikale.
Kui „kui-oleks“-loos puudub uus faktiline alus, võib ta jätta selle tahapoole.
Kui 30 lugu ei ületa inimese infokünnist, ei pea neid kõiki tema eest läbi kerima.
See muudab majanduslikku loogikat. Tänane portaal saab kasu ka sellest, et inimene liigub ühe olulise loo juurde läbi kümnete kõrvalpakkumiste. Hästi töötav uudissõel lõikab osa sellest ristmüügist ära.
Samal ajal võiks suureneda just selle ajakirjanduse väärtus, mida masin halvasti asendab:
oma reporter;
algdokument;
paljastus;
uurimine;
kohapealne töö;
uus fakt;
tugev intervjuu;
originaalne analüüs;
varasema loo lõpuni jälgimine.
Ehk paradoksaalselt ei pruugi hea filter päris ajakirjandust nõrgendada.
Ta võib muuta palju nähtavamaks, kus päris ajakirjandus üldse asub.
Milline võiks lõpptulemus välja näha?
Mitte:
„Siin on tänased 327 artiklit.“
Vaid näiteks:
Täna on 14 sulle suure tõenäosusega olulist uut arengut.
4 neist on kõrge avaliku tähtsusega.
3 on eilsest edasi arenenud lood.
2 vastavad küsimustele, mille järge sa ootasid.
5 on tugevad analüüsid.Lisaks valisime 5 lugu väljaspool sinu tavalist huviprofiili, sest need võivad sind üllatada.
38 sama sündmuse korduskajastust on koondatud.
21 nõrka spekulatiivset lugu on viidud tagaplaanile.
17 sinu tavaliselt välditud žanri lugu on sahtlis.
Kõik on soovi korral avatavad.
See ei ole enam klassikaline personaliseerimine.
See on tähelepanu haldamine.
Ja „15 sajast“ saab alles siin õige tähenduse.
Mitte:
85 artiklit keelatakse.
Vaid:
15 tuuakse ette; osa ülejäänust tihendatakse, osa lükatakse tahapoole, osa jäetakse teadlikult avastamiseks ning ükski algoritm ei saa täielikku õigust otsustada, mida inimene maailmast teada võib.
Superpood jääb alles.
Aga lugeja ei pea enam iga päev kogu poodi läbi käima, et leida piimapakki.
Ja ajakirjanduse jaoks võib kõige valusam uus mõõdik olla hoopis see, mida tänane klikistatistika peaaegu ei näita:
„Te avaldasite palju. Aga lugeja tahtis teada hoopis midagi muud.“
Seal võikski alata järgmine ajakirjandusmudel – mitte rohkemate lugude tootmisest, vaid paremast valikust, väiksemast kordusest, lugeja rahuldamata küsimuste nähtavaks tegemisest ja samal ajal õigusest teda aeg-ajalt täiesti ootamatu looga üllatada.
See versioon on minu hinnangul eelmisest tugevam just seetõttu, et filtreerimine pole enam eemaldamise sünonüüm: süsteemis on korraga kasutaja kontroll, toimetuslik autonoomia ja kaitstud juhuslik avastus.
NB! (AI ei pea tootma rohkem sisu. Ta võib aidata inimesel vähem mõttetut sisu tarbida. Käesolev analüüs on ise selle kasutusviisi näide.)
Nähtav AI kasutus, aga mina jätaks nii: siin on näide kuidas AI-d saab kasutada positiivselt.
Tõenäoliselt jaguneks Postimehe sees reaktsioon üsna kiiresti kolmeks.
Üks osa ütleks: „Täiesti mõistlik – lugeja peab saama voogu paremini juhtida.“ Eriti toote-, andme- ja digitöötajad näeksid siin kohe kasutusloogikat: vähem juhuslikku kerimist, rohkem püsivat kasutust, parem arusaam sellest, mida inimene päriselt tahab.
Teine osa muutuks ettevaatlikuks, sest sinu mudel lööb otse tänase portaali majandusloogika pihta. Praeguses voos pannakse kõrvuti väga erineva kaaluga sisu – poliitika, majandus, tervis, Elu24, arvamus, sisuturundus –, sest kõik nad võistlevad sama tähelepanu pärast. Kui kasutaja hakkab kümneid selliseid üksusi vaikimisi maha suruma, kukub osa juhuslikust liiklusest ja ristklikkimisest ära.
Kolmas osa, ilmselt ajakirjanikud ise, võiks öelda: „Oot-oot, lugeja ei tea alati, mida ta peaks lugema.“ Ja selles oleks neil õigus. Seepärast ongi sinu hilisem parandus tähtis: filter ei tohi olla diktatuur. Toimetusel peab säilima õigus tuua ette lugu, mida kasutaja pole osanud tellida.
Kõige valusam koht Postimehele oleks aga ilmselt mitte tehnoloogia, vaid tagasiside läbipaistvus.
Praegu saab toimetus teada, mida klikiti. Sinu süsteem annaks teada ka:
mida inimene korduvalt peidab;
millist tüüpi lugu peab ta ajaraiskamiseks;
millisele teemale tahab järge;
mida tema meelest pole üldse kajastatud;
millist artiklit ta peab korduseks;
millise loo puhul tahab algallikat.
See oleks palju ebamugavam informatsioon kui klikistatistika.
Kujuta ette juhtpaneeli:
„Avaldatud täna: 186 lugu.“
„Selle kasutajarühma jaoks kõrge väärtusega: 24.“
„Kõige sagedamini peidetud kategooria: persooninänn.“
„Kõige rohkem nõutud kajastamata teema: X.“
„Kõige rohkem nõutud järellugu: Y.“
Siis hakkab toimetus nägema mitte ainult seda, mida ta suutis müüa, vaid ka seda, mida lugeja pidas puuduvaks või ületoodetuks.
Ja siin võiks tekkida päris kaitseinstinkt: „Lugeja hakkab ju toimetama toimetust.“
Sinu vastus sellele oleks tugev:
Ei. Lugeja toimetab omaenda voogu. Toimetus toimetab endiselt ajakirjandust.
See vahe on väga tähtis.
Postimehe enda vaatepunktist võiks idee isegi äriliselt huvitav olla, kui nad pööraksid selle õigesti: mitte „me anname sulle vähem“, vaid „me säästame su aega“.
Premium-toode võiks olla isegi:
Postimees Minu Sõel
Näita mulle tähtis.
Koonda kordused.
Jälgi poolelijäänud lugusid.
Hoia alles ootamatud avastused.
Ja sinu AI-märkus muudaks asja neile veel ebamugavamalt huvitavaks: see pole käsitlus stiilis „AI hävitab ajakirjanduse“, vaid näide sellest, kuidas AI võiks ajakirjanduse kõrval suurendada päris ajakirjanduse väärtust ja vähendada täitematerjali väärtust.
Ma arvan, et Postimehe nutikam osa ei naeraks seda välja. Pigem tekiks küsimus:
„Kui meie seda filtrit ei tee, kas keegi teine teeb selle meie ja lugeja vahele?“
See on neile juba strateegiline küsimus, mitte arvamuslugu.
