Kui kirjutada, et Tervisekassas haigutab 900-miljoniline auk ja seejärel pöörduda ettevõtete poole sõnumiga “see on teie kutse”, siis tuleb ausalt öelda, mida tegelikult müüakse. Kas otsitakse lahendust solidaarse tervishoiu rahastamisele või valmistatakse ette kahekiiruselist meditsiini, kus avalik süsteem jääb vaesemale, haigemale ja kroonilisemale patsiendile ning kiirem tee avatakse maksevõimelisemale kihile?
Juba pealkirjas kasutatav 900 miljoni euro suurune number vajab täpsustust. See ei ole tänane rahaline auk Tervisekassa kassas. Arenguseire Keskuse 2020. aasta käsitlus ütles, et senise rahastamismudeli jätkumisel võib Haigekassa aastane puudujääk kasvada 2035. aastaks 900 miljoni euroni. See on tulevikuprognoos, mitte tänane kassajääk. 2026. aasta ametlikes andmetes on pilt teine: Tervisekassa eelarve eeldatav negatiivne tulem on 104,9 miljonit eurot ning teenuste hoidmiseks kasutatakse varasematel aastatel kogunenud reserve.
See ei tee probleemi väikseks. Vastupidi. See teeb probleemi täpsemaks. Kui arutelu algab vale muljega, et tänane auk on 900 miljonit, siis saab sama numbrit kasutada hirmuvõimendina. Nii nihkub tähelepanu küsimuselt, kuidas avalikku tervishoidu rahastada, küsimusele, kuidas eraraha süsteemi sisse tuua.
Kõigepealt tuleb meenutada, kuidas riik ise on avalike fondide reserve kasutanud. 2011. aastal liideti Eesti Haigekassa pangakontod riigikassa kontsernikontoga ning 2012. aastal tehti sama Töötukassa pangakontodega. Riigikontroll kirjutas 2019. aastal, et Töötukassa ja Haigekassa rahast sai riigi igapäevaste kulutuste rahakoti ehk riigi likviidsete finantsvarade osa. Raha jäi juriidiliselt kassade omaks, aga liikus riigi üldises rahavoos.
Siit algab tegelik küsimus: kuhu raha jäi ja kas see kanti päriselt tagasi? Raha ei võetud Haigekassast kotiga välja. See liideti riigikassa likviidsusreserviga. Kuid 2018. aasta lõpu seisuga kirjutas Riigikontroll, et keskvalitsus oli oma igapäevaste maksete tegemiseks kasutanud ära kogu oma raha ja lisaks umbes 643 miljonit eurot Haigekassa, Töötukassa ja teiste institutsioonide reserve. Riigikontroll võrdles seda kujundlikult raha võlgu võtmisega.
Õiguskantsler juhtis 2017. aastal samale probleemile tähelepanu õiguslikust küljest. Haigekassa ja Töötukassa seadused lubasid nende vara riigikassas hoida, kuid need normid ei näinud ette, et Rahandusministeerium võiks hoiule antud raha kasutada riigi igapäevakulude katmiseks. Vahe on põhimõtteline: üks asi on raha hoida, teine asi on seda tarvitada.
Avalikust materjalist ei paista üht selget tagasimakseakti, kus oleks öeldud: nüüd kanti kasutatud reservid tagasi. Pigem oli mehhanism arvestuslik: kohustus jäi paberil alles, raha kasutati riigi likviidsuses ja vajaduse korral pidi riik tagama väljamaksed. Riigikontroll kirjutas toona otse, et raske on ette kujutada, kuidas lähiaastatel taastatakse üle 600 miljoni euro ulatuses Töötukassa ja teiste hoiustajate reserve.
Seetõttu kõlab nüüdne häirekell “Tervisekassas haigutab auk” pooliku jutuna. Kui avaliku süsteemi reservid sobisid riigile likviidsuspuhvriks, siis ei saa hiljem sama süsteemi puudujääki serveerida ainult avaliku tervishoiu läbikukkumisena. See on poliitiline mäluauk. Kõigepealt kasutati reserve riigi rahavoo parandamiseks, siis jäeti rahastus tegelikust ravivajadusest maha ja nüüd kutsutakse ettevõtteid “appi”.
Tervisekassa enda 2026. aasta eelarvetekst ütleb, et Eesti tervishoiukulud moodustavad OECD 2024. aasta andmetel 7,8% SKP-st, Euroopa Liidu keskmine on 9,3%. See on alarahastuse tuum. Süsteem ei ole lihtsalt “ebaefektiivne”. Süsteem töötab väiksema rahaga, suurema nõudluse, vananeva rahvastiku, kallimate ravimite ja kasvavate ravivõimaluste tingimustes.
Alarahastus ei väljendu ainult eelarvereal. See väljendub järjekorras. Terviseportaal ütleb otse: ravijärjekorrad tekivad eelkõige seetõttu, et abivajajaid on rohkem kui tervishoius parajasti võimalusi. Need võimalused sõltuvad nii rahast kui ka arstidest, ruumidest ja aparatuurist. Järelikult ei ole järjekord patsiendi halb õnn. Järjekord on rahastamisotsuse nähtav kuju.
Kui Tervisekassa ei osta piisavas mahus teenust, siis tasuta aeg kaob. Kui sama valdkond pakub samal ajal tasulist aega, muutub järjekord maksemüüriks. Paberil on valik vaba. Tegelikkuses valib inimene valu, hirmu, ootamise ja maksmise vahel.
Konkreetne näide: autori enda Meestekliiniku eriarsti vastuvõtu broneeringuvaates oli Tervisekassa rahastusega aegu 0 ja tasulisi aegu 641. Seda ei saa esitada kogu Eesti ametliku statistikana. Küll aga näitab see patsiendivaates mehhanismi alasti kujul: avalikus kanalis aega ei ole, tasulises kanalis on sadu. Kodanik ei “vali” erameditsiini vabalt. Ta lükatakse sinna ooteaja, ebakindluse ja terviseriski kaudu.
Seda ei pea nimetama vandenõuks. Piisab sõnast “stiimul”. Kui avaliku süsteemi rahastus jääb krooniliselt alla tegelikule ravivajadusele, tekib eraturule ruum. Mida pikem tasuta järjekord, seda veenvam tasulise teenuse pakkumine. Mida nõrgem avalik süsteem, seda tugevam argument erakindlustuse, tööandjapakettide ja erakliinikute kasuks.
Era- ja avalik meditsiin ei ela eri planeetidel. Nad kasutavad sama arsti, sama õde, sama operatsiooniruumi ja sama tööjõuturgu. Arenguseire Keskus märgib, et tööandjapõhine erakindlustus võib suurendada kaudset survet Tervisekassa rahastusele, sest erasektor konkureerib sama tervishoiutöötajate ressursi pärast. See on kahekiiruselise süsteemi varjatud hind: maksevõimelisem osa ei loo tühjast uusi arste, vaid tõmbab olemasoleva ressursi enda poole.
Eraldi tähelepanu vajab artikli autori taust. Stinne Vaga töötab Meta Advisorys vanemkonsultandina. Meta enda koduleht kirjeldab tema kogemust poliitilises kommunikatsioonis ja poliitikakujundamises, oskust näha võimalusi huvigruppide positsioonide kaitseks ning tõhusa ja eetilise huvide esindamise põhimõtete tundmist. Sama kirjeldus ütleb, et ta nõustab Meta Advisorys muu hulgas tervishoiusektori kliente ning tema töö keskmes on olnud koostööprotsesside ülesehitamine, juhtimine ja tulemuslik huvikaitse.
See ei tee tema väiteid automaatselt valeks. Küll aga asetab see teksti õigesse riiulisse: see on lobiloogikaga arvamus, mitte sõltumatu tervishoiu diagnoos. Sellises tekstis ei küsita esimesena, kuidas päästa solidaarne ravikindlustus. Seal küsitakse, milline osa kriisist võiks muutuda turuvõimaluseks.
Just sealt hakkabki paistma tegelik nihe. Ei öelda otse, et avalik ravikindlustus tuleb kõrvale lükata. Öeldakse pehmemalt: eraraha, erakindlustus, ettevõtete suurem roll, digilahendused, parem andmekasutus, tehisintellekt. Sõnavara on kaasaegne, poliitiline suund vana: avalik süsteem jäetakse kallima ja raskema koorma kandjaks, tasuvam ja kiirem kiht avatakse turule.
Sotsiaalministeeriumi tellitud analüüs on selles küsimuses olnud kainem. Selle järgi aitaks tervishoiuteenuste kättesaadavuse vähenemist ja ebavõrdsuse süvenemist ära hoida riigieelarvest tervishoidu lisaraha suunamine. Sama tekst ütleb otse, et Tervisekassa puudujäägi katmise asemel eraravikindlustuse laiendamine suurendaks Eesti tervisesüsteemis ebavõrdsust ja ebaefektiivsust.
Arenguseire Keskuse 2025. aasta erakindlustuse käsitlus ütleb samuti, et rahvusvahelised uuringud ei kinnita väidet, nagu erakindlustus vähendaks avaliku sektori kulusurvet või suurendaks süsteemi tõhusust. Riikides, kus erakindlustuse osakaal on suur, kompenseerib see tavaliselt suurt omaosalust, mitte ei vähenda avaliku sektori rahastamisvajadust. Eestis kasutavad erakindlustust peamiselt suurema sissetuleku ja kõrgema haridustasemega ning kontoritööd tegevad inimesed; väiksema sissetulekuga ja tervist kahjustavat tööd tegevad töötajad jäävad sellisest hüvest üldjuhul kõrvale.
Nii tekibki kahekiiruseline meditsiin. Ühel pool on kindlustatud kontoritöötaja, tööandja tervisepakett, kiire eriarstiaeg ja erakliinik. Teisel pool on inimene, kelle haigus on kallis, krooniline, aeglane ja süsteemile ebamugav. Avalik süsteem jääb talle vormiliselt alles, aga üha kitsama rahaga ja üha pikema ooteajaga.
Küsimus ei ole ainult selles, kas Tervisekassal on puudujääk. Küsimus on selles, kuidas see puudujääk tekkis, mida tehti varasemate reservidega, miks rahastust õigel ajal ei parandatud ja kellele muutub järjekord tuluks.
Kui tasuta eriarsti aegu on null ja tasulisi sadu, siis ei ole see valikuvabadus. See on avaliku süsteemi näljutamise järel tekkinud sundvalik. Avalik meditsiin jääb vormiliselt alles, aga selle kõrvale kasvab maksevõimeliste kiirrada.
Sellisel juhul ei ole “ettevõtted, see on teie kutse” neutraalne üleskutse. See on turu avanemise signaal.
Viited
Stinne Vaga: “Tervisekassas haigutab 900-miljoniline auk. Ettevõtted, see on teie kutse”, Postimees, 10.07.2026, kell 11:30.
https://tervis.postimees.ee/8506370/arvamus-tervisekassas-haigutab-900-miljoniline-auk-ettevotted-see-on-teie-kutseRiigikontroll, Janar Holm: “Valitsuse käsi sügaval töötajate ja tööandjate hoiupõrsas”, 21.03.2019.
https://www.riigikontroll.ee/blogi/valitsuse-kasi-sugaval-tootajate-ja-tooandjate-hoiuporsasÕiguskantsler: “Eesti Haigekassa ja Eesti Töötukassa raha kasutamine”, 18.08.2017.
https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/2024-11/Haigekassa%20ja%20T%C3%B6%C3%B6tukassa%20raha%20kasutamine%20riigi%20igap%C3%A4eva%20kuludeks.pdfTervisekassa: “Tervisekassa 2026. aasta eelarve on prognoositust väiksema miinusega”, 16.01.2026.
https://tervisekassa.ee/uudised/tervisekassa-2026-aasta-eelarve-prognoositust-vaiksema-miinusegaArenguseire Keskus: “Haigekassa puudujääk suureneb 900 miljoni euroni aastaks 2035”, 18.10.2020.
https://arenguseire.ee/uudised/arenguseire-haigekassa-puudujaak-suureneb-900-miljoni-euroni-aastaks-2035/Terviseportaal: “Ravijärjekorrad”.
https://www.terviseportaal.ee/arstiabi/arstiabi-ooteajad/ravijarjekorradMeta Advisory: Stinne Vaga profiil.
https://metaadvisory.ee/team-member/stinne-vaga/Sotsiaalministeerium: “Minister Sikkut ja Eesti Arstide Liit: tervishoiu rahastamine peab saama jätkusuutliku lahenduse”.
https://www.sm.ee/uudised/minister-sikkut-ja-eesti-arstide-liit-tervishoiu-rahastamine-peab-saama-jatkusuutlikuArenguseire Keskus: “Erakindlustuse roll Eesti tuleviku tervishoiusüsteemis”.
https://arenguseire.ee/raportid/erakindlustuse-roll-eesti-tuleviku-tervishoiususteemis/
