Kärt Pormeistri Sildaru-käsitlus algab kohast, millega on raske vaielda: laps ei ole tõuhobune, lapse raha ei kuulu vanemale ning tippsport ei anna õigust last alandada, murda või kasutada. Rahaasjas on olemas ka kohtulik alus. Tõnis Sildaru mõisteti süüdi oma alaealise lapse vara omastamises eriti suures ulatuses. Seda ei ole mõtet valgeks pesta.
Aga just siin tuleb vahe sisse tõmmata. Üks asi on kohtuotsus omastamises. Teine asi on see, kuidas Pormeister selle loo avalikku ruumi tõi, millise rolli ta endale võttis ja milliste vahenditega ta süüdistusraami üles ehitas. Ta ei piirdunud kohtuotsuse seletamisega. Ta võttis perekonnaloo, pani sellele juristi pitseri, ühendas selle salvestiste, YouTube’i, ERR-i ja institutsionaalse survega ning muutis selle avaliku moraalikohtu looks.
Seega ei ole küsimus ainult selles, mida Tõnis Sildaru tegi. Küsimus on ka selles, mida Pormeister selle looga tegi.
Sildaru oli lihtne lava. Geenivaramu on süsteem. Geenivaramu on püha graal. Seda Pormeister samasuguse mõõgaga ei rünnanud.
Pormeistri enda kanal annab võtme kätte. “See siin pole õigusteenus ega õigusnõu andmine, see on niisama mölavalang.” Väga mugav lause. Sellega saab rääkida juristi autoriteediga, aga vajadusel vastutuse pealt kõrvale astuda. Kui mõte töötab, on see juristi selgitus. Kui küsimus läheb täpseks, on see lihtsalt möla.
See ongi formaat: vastutuseta autoriteet.
Sildaru loos töötas see eriti hästi. Juristi hääl, sisulooja lava, moraalne kindlus, aga ukse kohal silt: ärge võtke liiga tõsiselt, see on mölavalang. Avaliku moraalikohtu jaoks ideaalne segu. Süüdistusel on kaal, vastutusel kummist seinad.
“Tõuhobuse” kujund ei olnud Pormeistri leiutis. See oli varasemast kohtulikust raamistikust võtta. Pormeister tõstis selle esile, muutis loosungiks ja pani oma avaliku süüdistuse etteotsa. Nii sai kohtulikust kujundist moraalne relv. Kujundeid võib kasutada, aga kui jurist võtab kohtu sõnastuse ja teeb sellest avaliku sõjapasuna, siis ta ei seleta enam ainult õigust. Ta ehitab süüd.
Rahaasjas oli tal tugev pind all. Seda ei pea vaidlustama. Aga Pormeister ei jäänud rahaasja juurde. Kohtu kujundist sai tema pealkiri, tema süüdistusraam ja tema nähtavuse vedur. Tõuhobuste loost võttis ta nimetuse ja tegi sellest endale veohobuse.
Sildaru loo kõige libedam koht ei ole omastamise kohtuotsus, vaid helide ja videote avalik kasutamine. Pormeister käitub salvestistega nii, nagu need oleksid juba läbi valgustatud. Kui Tõnis Sildaru räägib salasalvestistest ja vaidleb nende kasutamise eetika üle, siis olevat see märk, et salvestised on autentsed. See on juristi kohta mugav ja ohtlik hüpe.
Reaktsioon ei ole ekspertiis. Ebamugavus ei ole failiahel. Kaitsev toon ei tõenda, et lõik on terviklik, muutmata, õigesti ajastatud ja kontekstist välja rebimata. Salvestise autentsus tähendab enamat kui tuttav hääl või ebameeldiv stseen. See tähendab päritolu, ajatempleid, terviklikkust, säilitamisahelat, montaažijälgede puudumist ja kogu olukorra konteksti. Avalikkusele seda kihti ei näidatud. YouTube ei ole kohtuekspertiis, ERR ei ole heliforensika labor ja juristi kindel toon ei muuda faili kontrollituks.
Juristlikult aus lause oleks olnud kuiv: salvestised võivad olla ehtsad, kuid avalikkusele ei ole näidatud sõltumatut tehnilist kontrolli nende päritolu, terviklikkuse ja muutmata säilimise kohta. Selline lause ei tee aga tormi. See ei ehita moraalset plahvatust. See ei kanna avalikku hukkamist. Seepärast valiti teine tee.
Siit jõuame 2024. aasta auku. Toona oli seis selline: kehalise väärkohtlemise ja ähvardamise haru ei kandnud, omastamise haru kandis. Üks osa liikus edasi, teine mitte. Kui 2018–2019 helid, videod ja fotod olid nii kõnekad, siis kus need olid ajal, kui prokuratuur hindas vägivalla ja ähvardamise kahtlustust? Kui need olid menetluses olemas, miks need süüdistust ei kandnud? Kui neid menetluses ei olnud, miks neid seal ei olnud? Kui need olid kellegi käes aastaid, miks hakkasid need liikuma hiljem, siis kui menetluslik tee oli ühes harus kinni, aga avalik häbistamisväärtus veel alles?
See ei tee materjali automaatselt valeks. Küll aga teeb see ajastuse kõnekaks. Materjal, mis ei kandnud kohtulikus vägivallaharus või jäi sealt üldse välja, hakkas hiljem kandma avalikus häbipostis. See ei ole enam ainult õigus. See on surve.
Pormeistri kõige raskem samm ei ole isegi salvestiste kasutamine. Kõige raskem on küsimus, miks Tõnis Sildarult ei võetud toona alaealise Henry Sildaru hooldusõigust. See ei ole süütu imestus. Hooldusõigus tähendab riigi sekkumist vanema ja lapse suhtesse. Seda ei arutata möödaminnes nagu järjekordset moraalset nupukest. See eeldab tõendeid, lastekaitse tööd, lapse heaolu hindamist, kohtu kontrolli ja lapse enda olukorra arvestamist.
Kui 2024. aastal vägivalla ja ähvardamise haru ei kandnud, siis enne hooldusõiguse küsimuse õhku viskamist tuleb vastata palju kuivematele küsimustele. Kas need materjalid olid lastekaitse, prokuratuuri või kohtu käes? Kas neid hinnati lapse heaolu seisukohalt? Kes kontrollis nende päritolu ja konteksti? Mida arvestati Henry enda olukorra kohta? Ilma nende vastusteta ei ole “miks hooldusõigust ära ei võetud?” enam juristi küsimus. See on avalikku ruumi visatud kirves. Ja kirves teeb oma töö ka siis, kui hiljem öeldakse, et ainult küsiti.
Siin paistab Pormeistri paraprokuröri roll kõige selgemalt. Ta ei olnud enam lihtsalt jurist, kes selgitab. Ta oli korraga seletaja, vahendaja, sisulooja, ERR-i hääl, moraalikohtu prokurör ja avalik võimendaja. Kui prokurör kasutab tõendit, on menetlus. Kui kohus hindab tõendit, on vaidlus ja kaitseõigus. Kui ajakirjanik avaldab materjali, vastutab toimetus. Pormeistri puhul jooksis materjal läbi YouTube’i, ERR-i, institutsioonide ja moraaliraami. Kontrollikiht jäi uduseks, süüdistus oli selge.
See on paraprokuratuur: mitte riiklik süüdistus, vaid avaliku moraalikohtu süüdistus. Ja “mölavalang” on sellele mugav vihmavari. Kõlab nagu vastutusest loobumine, aga töötab nagu autoriteedi võimendi.
Temaga otse vaielda pole seetõttu eriti mõtet. Mitte siis, kui eesmärk on teda ümber veenda. Tema platsil on mikrofon tema käes, publik tema oma ja raam ette valmis: kes küsib salvestiste terviklikkuse, ajastuse või hooldusõiguse menetlusliku aluse kohta, selle saab lükata järgmisse kasti — kas te kaitsete väärkohtlemist? Nii muutub täpsust nõudev küsimus moraalseks süüdistuseks küsija vastu.
Seetõttu ei ole mõistlik vaielda temaga. Mõistlik on vaielda tema meetodi üle. Tema ei ole publik. Tema on näide.
Tellimust ei saa väita. Andmed puuduvad. Ei saa kirjutada, et keegi maksis, käskis või suunas. Aga funktsioon on nähtav. Vana materjal tuleb välja sobival hetkel. Sellele annab kaalu juristi autoriteet. Platvormiks on YouTube, võimendiks ERR, kõrvaltoimeks institutsioonide reaktsioon. Lõpptulemusena antakse avalikkusele süüdlane ette. Raha ei pea liikuma. Maine liigub. Nähtavus liigub. Eksperdistaatus liigub. Ligipääs avalikule areenile liigub.
See võib olla huvide kattumine. Võib olla tellimuseta tellimustöö. Võib olla juhus, mis käitub nagu meetod. Tulemus on siiski sama: ühe poole materjal saab juristi pitseri ja läheb avalikku ringlusse enne, kui kõik tõendikihid on päriselt nähtavad. Seda nimetatakse surveks.
Ja nüüd geenivaramu.
Pormeistri tegelik erialane põld ei ole Sildaru, freestyle-suusatamine ega perekonnadraama. Tema tugev alus on geeniandmed, terviseandmed, andmekaitse ja teadusuuringute läbipaistvus. Ta on kirjutanud geeniandmete töötlemise läbipaistvusest ja töötanud Tartu Ülikooli genoomika instituudis. Ta ei vaadanud süsteemi kõrvalt. Ta oli süsteemi sees.
Geenivaramu ei ole ühe pere vaidlus. Geenivaramu on riik, ülikool, teadus, registrid, tervishoid, genoom, personaalmeditsiin, tulevikuravi ja andmekapital. Seal ei ole mängus ühe lapse auhinnaraha, vaid sadade tuhandete inimeste bioloogiline ja terviseandmeline vara. See on püha graal.
Just seal ei kuule me sama häält. Seal ei tule mõõk välja. Seal on ettevaatus, menetlus, õiguspärasus, läbipaistvus, vastutuse alus ja sõnastused, mis ei lõhu ust. Seal kirjutab jurist pastakaga. Sildaru puhul tuli mõõk.
Kui Pormeistri Sildaru-loogikat ausalt edasi viia, peaks järgmine lause olema sama lihtne: kodanik ei ole biopanga tooraine. Aga seda lauset ei tule.
Sildaru puhul küsitakse, kas isa kasutas lapse raha ja tööd enda kasuks. Geenivaramu puhul tuleks küsida, kas riik, ülikool ja teadussüsteem on saanud Eesti inimeste bioloogilise ning terviseandmelise kapitali pikaajaliseks kasutusvaraks. Kas inimene, kes andis proovi teaduse, rahvatervise ja parema ravi nimel, sai päriselt aru, kuidas tema andmeid tulevikus ühendatakse, uuendatakse, analüüsitakse, jagatakse ja väärtuseks muudetakse?
Seadus võib olemas olla. See ei lõpeta küsimust. Kõik seaduslik ei ole inimesele arusaadav. Kõik teaduse nimel tehtu ei ole võimusuhtest vaba. Kõik rahvatervise lipu all seisev ei ole süütu.
Sildaru puhul on üks nägu. Geenivaramu puhul on süsteem. Ühte saab avalikult ruunata. Teise vastu minnes tuleb minna Tartu Ülikooli, riigi, teadusprestiiži, tervishoiupoliitika ja omaenda tööjälje vastu. Seal muutub mõõk pastakaks. Tühjaks pastakaks. Jälge ei jää.
Pormeistri puhul ei ole küsimus selles, kas ta tohib Sildarut kritiseerida. Tohib. Küsimus on selles, miks tema keel muutub. Kui sihtmärgiks on süsteem, tuleb ettevaatus. Kui sihtmärgiks on institutsioon, tuleb menetlus. Kui mängus on terviseandmed, laborid, registrid ja vastutus, tuleb juristlik pidur. Aga kui sihtmärgiks on üks inimene, üks perekond ja üks avalik nägu, siis pidur kaob. Siis on salvestis moraalikohtu kütus. Siis on hooldusõigus avaliku surve küsimus. Siis on “laps ei ole tõuhobune” mitte enam kujund, vaid lipukiri.
See ei ole lihtsalt stiilivahe. See on valikuline õiglus.
Pormeistri paradoks on lihtne. Sildaru on lihtne lava: üks mees, üks perekond, üks hääl lindil, üks avalik süüdlane. Geenivaramu on püha graal: sadade tuhandete inimeste geeni-, tervise- ja sugupuuandmed, Tartu Ülikool, riik, teadus, registrid, tulevikumeditsiin ja andmekapital.
Sildaru puhul saab võtta kohtu “tõuhobuse”, panna sellele oma sadula ja teha sellest brändi veohobuse. Geenivaramu puhul peaks küsima, kas terve rahvas on tehtud biopanga veoloomaks. Seda Pormeister samas hääles ei küsi.
Pormeister ei ole süsteemipurustaja. Ta on süsteemi sees lubatud moraaliprokurör. Ta lööb siis, kui sihtmärk on üksik, nähtav ja mugav. Seal, kus küsimus puudutab sadade tuhandete Eesti inimeste bioloogilist andmevara ja süsteemi, mille sees ta ise töötas, muutub toon ettevaatlikuks.
Sildaru puhul on mõõk väljas: nimi, nägu, süüdistus, helid, moraalne otsus, isegi hooldusõiguse küsimus. Geenivaramu ees muutub mõõk tühjaks pastakaks.
Süsteem jääb terveks. Jälge ei jää.
