Hüüru andmekeskuse puhul pole põhiküsimus, kas tehisarul on väärtust või kas maailm vajab rohkem arvutusvõimsust. Mõlemad on reaalsed. Rahvusvahelise Energiaagentuuri baasstsenaarium näeb maailma andmekeskuste elektritarbimise ligikaudset kahekordistumist 2030. aastaks, umbes 945 TWh-ni, kusjuures AI-d vedavate kiirendatud serverite elektritarbimine kasvaks ligi 30% aastas.
Õige küsimus algab sealt, kus edulugu tavaliselt lõpeb: kas praegune investeerimis- ja ehitamiskiirus vastab homsele tegelikule nõudlusele ning kas pika tasuvusajaga andmetaristu jõuab ennast tagasi teenida enne, kui muutuvad tehnika, elektriarhitektuur, standardid, seadused, kliendid ja kapitali hind?
Hüüru ei tõesta, et AI-taristu on mull. Samuti pole praegu alust väita, et Hüüru investorid teevad halba tehingut. Kuid Hüüru on väga hea hüüumärk riskile, sest ühes projektis saavad kokku aastakümneteks rajatav füüsiline taristu, mõne aasta kaupa uuenev arvutustehnika, suur elektrikoormus, alles kujunevad tehnilised standardid ja miljarditesse ulatuvad tulevikuootused.
Hüüru pole mälukärg, vaid andmetaristu
Greenergy Data Centersi enda andmetel on Hüüru kompleksi pindala 14 500 m² ja koguvõimsus 31,5 MW; PUE-eesmärk on alla 1,2 ning keskus on side- ja pilveneutraalne.
AI-suunal pole tegemist lihtsalt andmete hoidmisega. Hüüru on pigem andmetaristu sõlm: hoone, elektrivarustus, UPS-id, jahutus, võrgutehnika, fiiber, andmete hoidmine ja järjest enam arvutamine.
Miko Niinemäe ütleb ERR-i intervjuus üsna selgelt, et GDC ehitab maja ja vajaliku infrastruktuuri, kliendid toovad sinna GPU-d või serveriraamid. Vähemalt praegu GDC ise arvutusriistvara ostma ja välja rentima ei hakka.
See eristus on tähtis. Hüüru omanik ei pruugi kanda kõige kiiremini vananeva ja kallima arvutustehnika riski. Ta võib teenida pikaealisema „korpuse“ pealt.
Aga sellest ei järgne, et taristuomanik on AI-riski suhtes immuunne. Korpus teenib ainult seni, kuni keegi tahab sinna konkurentsivõimelist sisu sisse panna ja selle eest piisavalt maksta.
Kümneaastane mänguri-PC
Hüüru seletamiseks sobib üllatavalt hästi kümne aasta vanune kunagine tippmänguri-PC.
Hoone on korpus. Alajaam, UPS-id ja elektrijaotus on toitesüsteem. Jahutus on jahutus. Switch'id, ruuterid ja fiiber on võrguosa. GPU, CPU ja mälu moodustavad kalli sisu. Elekter ja internet tulevad pidevalt sisse.
Kümneaastane kvaliteetne korpus võib ka praegu särada nagu uus. Tuled vilguvad, ventilaatorid töötavad ja masin läheb käima. Kuid just see osa, mille eest omal ajal kõige rohkem maksti, on kaotanud suure osa oma kunagisest majanduslikust väärtusest.
Microsoft arvestab arvutiseadmete hinnanguliseks raamatupidamislikuks elueaks üldiselt 2–6 aastat, hoonete ja parenduste puhul 5–15 aastat. Need pole tehnoloogilise konkurentsivõime tähtajad, kuid näitavad hästi varakihtide erinevat ajahorisonti.
Niinemäe nimetab samal ajal andmekeskuse infrastruktuuri tasuvusajaks üle 10–15 aasta.
Siit tuleb esimene tuumküsimus:
mitu kallist tehnoloogiapõlvkonda jõuab ühe pikaealise taristuinvesteeringu tasuvusaja jooksul läbi sama hoone käia?
Vana GPU ei muutu tingimata viie aastaga kasutuks. Ta võib edasi teha odavamat inference'i, teadusarvutusi või muid ülesandeid. Probleem on premium-teenimisvõime kadumises. Kui uus põlvkond teeb sama elektri ja ruumi juures oluliselt rohkem tööd, liigub kõige tulusam töö uuele rauale.
II tuumküsimus: kes maksab järgmise sisu?
See küsimus on veel olulisem.
Kui AI-operaator paneb keskusse näiteks 500 miljoni euro eest tehnikat ning nelja-viie aasta pärast tuleb konkurentsivõime säilitamiseks järgmine põlvkond osta, ei piisa sellest, et esimene põlvkond näitas tegevuskasumit.
Esimene rauapark peab katma oma ostuhinna, elektri, rendi, võrgu, hoolduse, tööjõu ja finantseerimise ning jätma lisaks piisavalt vaba raha järgmise tehnoloogiapõlvkonna ostmiseks.
Alles sellest üle jääv raha on päris kapitalitootlus.
Microsofti 2026. aasta teises kvartalis läks umbes kaks kolmandikku 37,5 miljardi dollari suurusest kapitalikulust lühikese elueaga varadesse, peamiselt GPU-desse ja CPU-desse; ettevõte ütles samas, et klientide nõudlus ületab endiselt pakkumist.
Suur ettevõte saab järgmise rauaringi rahastada muu äri rahavoost, võlast või eelnevalt sõlmitud kliendilepingutest. Väiksema AI-operaatori puhul muutub küsimus palju karmimaks.
Kui järgmine sisupõlvkond ostetakse jälle uue laenu, uue investori või uue aktsiaemissiooni abil, võib ettevõte küll kiiresti kasvada, kuid ta pole veel tõestanud, et suudab oma tehnoloogilist uuendamist ise rahastada.
Hüüru puhul võib see risk jääda rentnikule. Aga kui rentnik ei suuda järgmist sisu osta, jõuab probleem lõpuks ka korpuse omanikuni.
Kõige pikema juhtme lõpus on ikkagi maksja
AI-taristu buumi kõige karmim küsimus pole „kas inimesed AI-d kasutavad?“. Kasutavad.
Küsimus on:
kes on kogu kapitaliahela lõpus klient, kes maksab AI-teenuse eest nii palju, et sellest saab kinni maksta elektri, võrgu, andmekeskuse, mitu põlvkonda GPU-sid, intressid ning lõpuks ka investorite tootluse?
Kasutus ja kasumlik kasutus pole üks ja sama.
Võib tekkida olukord, kus AI-d kasutatakse massiliselt, kuid teenuse hind surutakse konkurentsis nii alla, et kogu selle kasutuse teenindamiseks rajatud kapital ei teeni oodatud tootlust.
See oleks tehnoloogiliselt edukas AI ja samal ajal halb investeerimistsükkel.
Need kaks asja pole vastuolus.
Tulbisibula vaim
AI nimetamine tulbisibulaks oleks demagoogia. Tulbisibula vaim on teine asi.
Ka Hollandi haruldased tulbisordid olid päris väärtusega kaup. Anne Goldgari arhiiviuuring on näidanud, et hilisem legend kogu Hollandit laastanud tulbimaania kohta on kõvasti üle paisutatud. Samas toimus 1630. aastatel reaalne spekulatiivne hinnamull.
Tulbisibula-vaim ei alga seega väärtusetust tootest.
Ta algab hetkel, mil päris kasutusväärtusele kasvab juurde spekulatiivne lisakiht.
Ostja ei küsi enam ainult, mida vara täna toodab. Ta ostab või broneerib, sest homme olevat nappus suurem, hinnad kõrgemad ja konkurent jõuab muidu ette.
AI-taristus kõlab see tuttavalt:
GPU-sid ei jätku. Elektrit ei jätku. Võrguühendusi ei jätku. Häid asukohti ei jätku. Kui mina praegu ei broneeri, broneerib konkurent.
Iga otsus võib üksikult olla ratsionaalne. Kõigi otsuste summa ei pruugi seda olla.
Texas on selle kohta jõhker näide. 2026. aasta augustis oli ERCOT-i menetluses umbes 474 GW uut elektrinõudlust, millest kuberner Greg Abbotti sõnul umbes 90% tuli andmekeskustelt. See ületas Texase rekordilist tipukoormust enam kui viis korda ning osariik peatas uute projektide menetlemise auditi ajaks.
Päevad hiljem kirjeldas Reuters sadu miljoneid dollareid tagatisraha, mis olid juba nende projektide võrguühenduste nimel välja pandud.
See ei tõesta, et AI-nõudlus on fiktsioon. See tõestab, et projektitoru ja tegelik lõpptarbimine on kaks eri asja.
Just seal peitubki tulbisibula-vaim: päris nõudlus võib tekitada enda ümber veel suurema nõudluse õigustele, maale, elektrile, GPU-dele ja tulevikuootusele.
Elektripinged: sajandivanune hoiatus
Maailma elektrivõrgud annavad hea ettekujutuse sellest, kuidas tehnilised valikud lukustuvad.
Jaapan kasutab tänini 100 V, kuid Ida-Jaapanis on sagedus 50 Hz ja Lääne-Jaapanis 60 Hz. IEC standardite hulgas on Euroopa tüüpilise madalpingesüsteemi üheks põhiväärtuseks 230 V / 50 Hz.
Mõte pole selles, et AI-taristu killustub kindlasti täpselt samamoodi.
Mõte on rajasõltuvuses.
Kui ühe lahenduse ümber on kord miljardite eest ehitatud trafosid, kaableid, jõuelektroonikat, jahutust ja seadmeid, muutub järgmisele tehnilisele teele minemine kalliks isegi siis, kui uus lahendus osutub paremaks.
AI-taristu puhul pole see enam hüpotees. NVIDIA ütleb, et tänane 54 V alalisvoolujaotus hakkab megavatise räki juures füüsilistele piiridele jõudma ning ettevõte liigub alates 2027. aastast 800 VDC arhitektuuri suunas, et toetada 1 MW ja suuremaid AI-räkke. Põhjused on voolutugevus, vasekogus, ruum, energiakaod ja jahutus.
Open Compute Projecti elektritöögrupis on 2026. aastal eraldi töös nii System Architecture kui ka Voltage Levels and Power Quality; vastava valge raamatu esimene versioon valmis alles märtsis 2026.
See tähendab üsna räiget asja:
AI-andmetaristusse pannakse praegu miljardeid ajal, mil isegi järgmise põlvkonna sisemine elektriarhitektuur pole veel täielikult settinud.
Kümne aasta pärast ei pruugi vaja olla ainult uut „videokaarti“.
Vaja võib olla uut toitesüsteemi, uut rack'i arhitektuuri, uut jahutust, uusi võrguseadmeid ja uut kaabeldust.
Korpus särab ikka.
24/7 elekter: PPA pole elektrijaam
ERR-i intervjuus räägitakse pikaajalistest elektri ostulepingutest ehk PPA-dest ning taastuvenergiast.
Kuid siin jääb üks keskne küsimus peaaegu lahti.
PPA võib fikseerida hinna ja tagada lepingulise taastuvenergia ostu. Ta ei pane tuulikut tuulevaiksel talveööl pöörlema.
IEA prognoosibki, et andmekeskuste kiiresti kasvava nõudluse katmiseks kasutatakse taastuvenergia kõrval ka juhitavat tootmist, sealhulgas gaasi ja tuumaenergiat, sest arvutuskeskused vajavad elektrit pidevalt.
Kui Hüüru jõuaks kunagi 300 MW püsikoormuseni, oleks täiskoormusel aastane elektritarbimine suurusjärgus 2,6 TWh.
Seega oleks pidanud küsima:
kes toodab selle elektri kell kolm tuulevaiksel jaanuariööl?
Kes rahastab reservvõimsuse?
Kes maksab tasakaalustamise?
Kui palju võrku tuleb selle tarbija tõttu juurde ehitada?
Niinemäe väidab intervjuus, et suur tarbija võiks võrgutasusid tavatarbijale vähendada.
Sellele oleks loomulik vastuküsimus olnud:
näidake arvutus.
Soojus ja vesi: sisend tuleb sisse, midagi peab ka välja tulema
Kui andmekeskus tarbib sadu megavatte elektrit, muutub suurem osa sellest lõpuks soojuseks.
300 MW klassi keskuse puhul pole „anname jääksoojuse kaugküttesse“ enam väike roheline lisaväärtus, vaid tohutu energiasüsteemi küsimus.
Kes ostab selle soojuse?
Mis temperatuuril see saadakse?
Kui palju vajatakse soojuspumpasid?
Kes rajab torustiku?
Mida tehakse suvel, kui soojusvajadus on väike?
Samamoodi pole intervjuus sisuliselt kvantifitseeritud Hüüru AI-laienduse võimalikku veevajadust. Ojakivi puudutab vee teemat vaid üldiselt digitaalse salvestamise kontekstis.
Need pole kõrvalteemad. Suure AI-keskuse puhul kuuluvad elekter, jahutus, soojus ja vesi sama füüsilise süsteemi sisse.
Seadus tuleb hiljem
Tehnoloogilise riski kõrvale tuleb regulatiivne ümberhindamisrisk.
EL-i 2024. aasta määruse järgi peavad vähemalt 500 kW paigaldatud IT-võimsusega andmekeskused esitama Euroopa andmebaasi energia- ja jätkusuutlikkusnäitajaid.
Euroopa Komisjon töötab samal ajal edasi ühise reitingusüsteemi ja võimalike minimaalsete jõudlusstandardite kallal.
Järjekord on kõnekas:
keskused ehitatakse → tarbimine kasvab → hakatakse andmeid koguma → võrreldakse keskusi → kujundatakse standardid ja võimalikud miinimumnõuded.
Iirimaa on elus näide. Andmekeskuste osa riigi mõõdetud elektritarbimisest tõusis 5%-lt 2015. aastal 23%-ni 2025. aastal.
2025. aasta lõpus otsustas regulaator, et uued keskused peavad muu hulgas tooma süsteemi oma maksimaalse impordivõimsusega võrreldava tootmis- ja/või salvestusvõime ning katma vähemalt 80% aastasest tarbest täiendavate Iirimaal toodetud taastuvenergia projektidega.
See ei tähenda, et Eesti võtab üle Iirimaa reeglid.
See tähendab, et 2026. aasta reeglite järgi tehtud 15-aastase investeeringu regulatiivset keskkonda pole võimalik 15 aastaks lukku panna.
Kas Eesti saab AI-tööstuse või elektriga köetava rendipinna?
Intervjuus nimetatakse Eesti kasuna kõrgepalgalisi töökohti, maksutulu ja ülikoolide võimalusi. Niinemäe räägib ka „miljonist eurost megavati kohta“ maksutulust, kuid intervjuust ei selgu selle numbri periood ega arvutusmetoodika.
Siin peaks riigi küsimus olema palju karmim:
kui palju Eestis tekkivat lisandväärtust annab üks andmekeskuse kasutatud MW või MWh võrreldes sama elektri, võrguvõimsuse ja maa alternatiivse kasutusega?
Kui Eestis asub maja ja kasutatakse Eesti võrku, aga GPU-d, mudelid, andmed, intellektuaalomand ja suurem osa kasumist kuuluvad välismaisele kliendile, siis ei võrdu füüsiliselt Eestis asuv arvutusvõimsus automaatselt Eesti AI-tööstusega.
Kas Eesti ülikoolidele tekib garanteeritud ligipääs arvutusvõimsusele?
Kas siin tekib teadus- ja arendustegevus?
Kas kohalikud ettevõtted saavad hinnavõidu?
Kas tekib tehnoloogiline oskusteave, mis jääb Eestisse ka kliendi lahkumise järel?
Intervjuu nendele küsimustele vastust ei anna.
Riik on juba loos sees, kuid dotatsiooniskeemi pole tõendatud
Hüüru ajalugu pole puhtalt erakapitali lugu.
Three Seas Initiative Investment Fund omandas Greenergys kontrolliva osaluse ning Greenergy omandas selle toel MCF Group Estonia arendatud andmekeskuse.
Eesti valitsus otsustas 2020. aastal osaleda Kolme Mere Algatuse Investeerimisfondis kuni 20 miljoni euro suuruse investeeringuga. See oli investeering fondi, mitte 20 miljoni euro suurune otsene toetus Hüürule.
Eestis on praegu olemas ka suurinvesteeringute toetus, mille puhul vähemalt 100 miljoni eurose kvalifitseeruva investeeringu maksimaalne toetus on 20 miljonit eurot ning projekt peab looma vähemalt 30 uut töökohta.
Andmed puuduvad, et Hüüru praegusele AI-laiendusele oleks see toetus määratud.
Seetõttu pole alust väita, et investorid lähevad Hüürusse riikliku dotatsiooni kaudu rikastuma.
Õige küsimus on teine:
kui kasum läheb hästi minnes eraomanikule, siis kui suur osa halvasti mineva stsenaariumi kuludest jääb investorile ja kui suur osa võrgu, toetuste, energiasüsteemi või muu avaliku taristu kaudu ühiskonnale?
Koordineerimine: kõik on ratsionaalsed, tervik ei pruugi olla
AI-taristu maailmas on veel üks paradoks.
Tehnoloogiline võim on väga kontsentreeritud: kiibid, pilved ja mudelid koonduvad väheste suurfirmade kätte. Samal ajal ehitavad Microsoft, Amazon, Meta, Google, Nebius, CoreWeave ja paljud teised oma võimsust eraldi.
Üht keskset osalist, kelle ülesanne oleks optimeerida kogu süsteemi investeeringumahtu, ei ole ega pruugigi tulla.
Turg koordineerib küll hinna, lepingute, elektriliitumise, intresside, projektide tühistamise, pankrottide ja konsolideerumise kaudu.
Aga see koordinatsioon võib tulla pärast raiskamist, mitte enne.
Elektrivõrkude ajalugu annab selles suhtes kainestava õppetunni: tehniliselt ühendatud süsteem ei tähenda automaatselt majanduslikult optimaalset süsteemi.
Mida intervjuus oleks pidanud küsima?
27-minutilise intervjuu probleem pole see, et ajakirjanik oleks pidanud kuulutama Hüüru halvaks projektiks.
Probleem on selles, et edulugu ei saanud korralikku stressitesti.
Kõige olulisemad küsimused jäid kas täiesti esitamata või ainult puudutati neid:
Kui suur osa esimesest AI-võimsusest on siduvate pikaajaliste lepingutega juba müüdud?
Kui pikk on kliendileping ja kes kannab tehnoloogilise vananemise riski?
Kui klient lahkub, mis saab talle kohandatud taristust?
Kust tuleb 24/7 elekter ajal, mil taastuvtootmist pole piisavalt?
Kes maksab reservi, võrgu tugevdamise ja tasakaalustamise?
Kui palju vett vajab 30 MW, 100 MW või 300 MW keskus?
Kuhu läheb sadade megavattide jääksoojus?
Kui palju tuleb 10–15 aasta jooksul elektri-, jahutus- ja võrgutaristut ümber ehitada?
Mis juhtub, kui Nvidia või mõni muu tehnoloogiline standard muutub?
Kui palju väärtust jääb ühe MW kohta Eestisse?
Mis on sama elektrivõimsuse alternatiivkulu mõnes teises tööstuses?
Mis on läbikukkumise plaan, kui 300 MW asemel täitub näiteks ainult osa projektist?
Ja kõige tähtsam:
kes maksab kogu AI-ahela lõpus piisavalt raha, et esimene rauapõlvkond teeniks välja järgmise ning investorile jääks pärast seda veel kasum?
Need pole AI-vastased küsimused.
Need on investeerimise küsimused.
Lõpphinnang
AI ise võib osutuda üheks selle sajandi kõige väärtuslikumaks tehnoloogiaks.
AI-andmetaristu sektor võib samal ajal üle investeerida.
Ja Hüüru konkreetne investor võib isegi sellises üleinvesteeritud sektoris väga head raha teenida, kui tema lepingud ja riskijaotus on õigesti üles ehitatud.
Need kolm väidet võivad korraga tõesed olla.
Seetõttu pole kõige mõistlikum küsimus „kas AI-buum on mull?“.
Õigem on küsida:
kui suur spekulatiivne liigprotsent on päris tehnoloogilise revolutsiooni ümber tekkinud?
Seal tulebki mängu tulbisibula vaim.
Mitte sellepärast, et AI oleks tühi kaup, vaid seepärast, et inimene oskab väärtusliku asja ümber kasvatada ootuste, nappusekartuse ja kapitaliahmimise kihi, mis võib lõpuks muutuda palju suuremaks kui tegelik vajadus.
Hüüru kohal tiksub seepärast vähemalt viis kella.
Tehnoloogia kell: kui kiiresti kallis sisu kaotab oma parima teenimisvõime?
Rahakell: kas vana sisu teenib järgmise sisu ostmiseks piisavalt?
Energiakell: kas pideva elektri ja süsteemiteenuste tegelik hind on ärimudelisse õigesti sisse arvestatud?
Standardi ja seaduse kell: kas toide, jahutus, võrguarhitektuur ja regulatsioon muutuvad enne tasuvusaja lõppu?
Buumikell: kui suur osa tänasest projektitorust on päris tulevane tarbimine ja kui suur osa konkurentide kollektiivne hirm hiljaks jääda?
ERR-i intervjuu investeerimisvisiooni eest võiks anda 7–8/10. Riskide läbivalgustamise ja vastuküsimuste eest 2,5/10.
Hüüru võib õnnestuda.
Aga praeguse intervjuu põhjal ei saa seda teada, sest küsiti põhjalikult, kui suureks torn võib kasvada, kuid liiga vähe seda, mis torni sees, all ja ümber järgmise 15 aasta jooksul juhtuma hakkab.
Kümneaastane mänguri-PC jääb seetõttu heaks viimaseks kontrolliks.
Torn särab. Tuled vilguvad. Elekter tuleb sisse. Internet töötab.
Küsimus pole selles, kas masin on alles.
Küsimus on selles, kui palju sellest, mille eest kunagi kõige rohkem maksti, teenib täna veel raha – ning kust tuleb raha järgmise sisu, uue toite, uue võrgu ja võimaliku uue „pistikupesa“ jaoks.
Kui sellele vastuseks jääb peamiselt „AI ju kasvab“, siis tulbisibul ise võib olla täiesti süütu.
Aga tema vaim on juba ukse vahel.
Allikad
ERR-i intervjuu Miko Niinemäega:
Greenergy Data Centers – Hüüru keskuse põhiandmed
International Energy Agency – Energy demand from AI
Microsoft – 2025 Annual Report
Microsoft – FY2026 Q2 Earnings Conference Call
NVIDIA – 800 VDC Architecture for AI Factories
Open Compute Project – Data Center Facility/Power
Japan National Tourism Organization – 100 V ja 50/60 Hz
Euroopa Komisjon – andmekeskuste minimaalsed jõudlusstandardid
EUR-Lex – määrus (EL) 2024/1364 andmekeskuste raporteerimise kohta
Ireland CSO – Data Centres Metered Electricity Consumption 2025
Ireland CRU – uus andmekeskuste ühenduspoliitika
Reuters – Texas peatas uute andmekeskuste võrguühenduste menetlemise
Reuters – Texase andmekeskuste võrguühenduste tagatisrahad
Anne Goldgar – Tulipmania, University of Chicago Press
Three Seas Initiative Investment Fund – Greenergy investeering
Riigi Teataja – Eesti osalus Kolme Mere Algatuse Investeerimisfondis
