Pääst oige, a ihult virk

 

 „Mis temast tahta, ta ju meil oige inimene.“

 „Sa kuradi oige inimtükk! Sa isegi oigad vaid käsu peale!“

 „Pääst oige, a ihult virk.“

 Vana kõnekeelne väljend ütleb inimese kohta rohkem kui pikk psühholoogiline kirjeldus. Ta võib olla kehalt toimekas, töökas, osav, kiire ja praktiline, aga pääst oige — vaimselt loid, ühiskondlikult tuim, vähese algatus- ja reageerimisvõimega. Ta teeb ära selle, mis talle ette pannakse, kuid harva küsib, kes pani, miks pani ja kelle huvides.

 See väljend sobib ebamugavalt hästi tänapäeva eestlase ühe tüübi kirjeldamiseks.

 Mitte kogu rahva. Mitte iga eestlase. Kuid piisavalt suure osa, et nähtust ei saa enam seletada üksikute inimeste laiskuse või rumalusega.

 Eestlane töötab. Maksab. Kohaneb. Õpib uue programmi ära. Vahetab töökohta. Võtab laenu. Renoveerib korterit. Läheb vajadusel Soome. Täidab digivormi. Paneb lapse trenni. Otsib odavama elektripaketi. Kui vaja, õpib viiekümneselt uue ameti.

 Ihult virk.

 Aga kui küsimus muutub ühiskondlikuks — kes otsustab, kelle huvides otsustatakse, miks otsus selline on, kuidas organiseeruda, kuidas sundida võimu arvestama — muutub pilt teiseks.

 „Mis mina teha saan?“

 „Kõik on juba otsustatud.“

 „Pole minu asi.“

 „Mis sa ikka riigiga võitled.“

 „Mul on oma elu.“

 Pääst oige.

Õigus on olemas, aga jõudu selle taga pole

 Eesti inimene tunneb sageli oma individuaalseid õigusi päris hästi. Tarbija teab, et katkise kauba võib tagasi viia. Patsient oskab nõuda dokumenti. Kodanik võib esitada teabenõude. Kohtusse võib minna. Petitsioonile võib alla kirjutada.

 Formaalselt on kõik ilus.

 Aga õiguse olemasolu ja õiguse jõustamise võime on kaks eri asja.

 Ametiühingutesse kuulub Eestis vaid väike osa töötajatest. Streigid on erandlikud. Inimesed tunnetavad oma mõju valitsuse otsustele nõrgana. Kui tekib konflikt suure institutsiooniga, seisab kodanik liiga sageli üksi — tema Gmail, tema telefon, tema närvid ja tema aeg ühel pool; teisel pool ametkond, juristid, eelarve, protseduurid ja palgaline tööaeg.

 Õigus on justkui olemas.

 Aga seljatagust pole.

 Eestlane pole õppinud piisavalt hästi mõtet, et võõra inimese õiguste kaitsmine on tegelikult enda õiguste kaitsmine.

 Kui õpetaja streigib, tahab „endale rohkem“.

 Kui ettevõtja protestib, tahab „endale kasumit“.

 Kui pensionär nõuab, mõtleb „endale“.

 Kui puudega inimene vaidleb ametiasutusega, on see „tema probleem“.

 Alles siis, kui sama asi jõuab enda ukse taha, tekib küsimus:

 „Kuidas nad võivad?“

 Võivad küll. Sest eelmisel korral vaatasid kõrvalt.

Protestimise asemel kohanemine

 Eestlase suur oskus pole olnud ainult ellujäämine. See on olnud möödahiilimine.

 Halb töökoht? Otsi teine.

 Eestis liiga väike palk? Mine Soome.

 Maakohas pole elu? Koli Tartusse või Tallinna.

 Avalik teenus ei tööta? Mine tasulisse.

 Ametnikuga vaidlemine võtab aastaid? Anna alla või palka jurist.

 See on üksikisiku seisukohalt sageli täiesti ratsionaalne käitumine.

 Aga kümnete tuhandete inimeste puhul muutub see ühiskondlikuks mehhanismiks.

 Probleemi ei parandata.

 Probleemist lahkutakse.

 2000. aastatest alates lahkus Eestist väga suur hulk tööealisi inimesi. Neid ei saa romantiseerida „ärksamaks eliidiks“ ega „seiklejateks“. Paljud olid täiesti tavalised inimesed, kes tegid lihtsa arvestuse: milleks siin kakelda palga pärast, kui laev viib üle lahe tööle, kus sama töö eest makstakse rohkem?

 See oli edukas individuaalne lahendus.

 Samas tähendas see, et rahulolematus ei muutunud Eestis alati surveks.

 Ta muutus emigratsiooniks.

 Exit, mitte voice.

„Ma ei loe üldse“

 Siia sobitub teine nähtus.

 „Ma ei loe raamatuid.“

 Seda ei öelda alati enam vabandades.

 Vahel öeldakse uhkusega.

 Raamatumüügil võib sellele vastu põrgata. Laadal võib seda kuulda. Inimene ei ütle: „Pole viimasel ajal jõudnud.“ Ta teatab enesekindlalt:

 „Mina üldse ei loe.“

 Eesti statistika võib esmapilgul rahustada. Vähemalt ühe raamatu aastas lugevate inimeste osakaal on Euroopa võrdluses kõrge.

 Aga „vähemalt üks raamat aastas“ on äärmiselt helde mõõdupuu.

 Ühte tabelisse lähevad inimene, kes luges suvel ühe kriminaalromaani, ja inimene, kes loeb aastas nelikümmend raamatut.

 Kui vaadata regulaarset lugemist, muutub pilt palju karmimaks. Tugevat lugemiskultuuri kannavad ebaproportsionaalselt naised, kõrgharitud inimesed, osa vanemast põlvkonnast ning kooli tõttu ka noored. Keskealiste meeste ja kutseharidusega inimeste seas on lugemine märgatavalt nõrgem.

 Veel tähtsam küsimus on: mida loetakse?

 Raamatu lugemine ei tähenda automaatselt ajaloolise mälu, keerulise mõtlemise ega rahvuskultuuri tugevnemist. Meelelahutuskirjandus, krimi, fantaasia, elulood ja praktilised käsiraamatud on samuti raamatud.

 Neis pole midagi halba.

 Aga rahvusmälu ei püsi üksnes selle najal, et inimene oskab lugeda.

 Ta peab ka teadma, mida enne teda mõeldi, kirjutati, tehti ja läbi elati.

 Kui klassikud muutuvad ainult koolis kuuldud perekonnanimedeks, ajalugu tähtpäevade reaks ja oma kultuur millekski, mida pidupäeval laval demonstreeritakse, jääb rahvusest järele rituaal.

 Lipp on.

 Hümn on.

 Laulupidu on.

 Aga mälu hõreneb.

Kõhu tasemele langenud laat

 Sama muutust võib märgata väikestes asjades.

 Laat oli kunagi suurel määral koht, kuhu inimene tõi enda tehtu.

 Sepis. Kudum. Puitese. Korv. Savinõu. Kodune kaup. Oma käte ja oma oskusega tehtud asi.

 Tänapäeva laat liigub järjest rohkem söögi, joogi, meelelahutuse ja hetketarbimise poole.

 Loomulikult söödi laatadel ka sada aastat tagasi. Küsimus pole vorstis.

 Küsimus on raskuskeskmes.

 Tegijalt tarbijale.

 Kui inimene tuleb laadale eelkõige sööma, jooma ja aega veetma, on laadast saanud osaliselt elamusmajanduse üks vorm.

 Isetehtud asi kandis oskust.

 Tarbimisprodukt kannab tehingut.

 Sama muutus käib ühiskonnas palju laiemalt.

Homo europicus

 Siit võib tuletada ühe tingliku inimtüübi: homo europicus.

 Mitte eurooplane ajaloolises või kultuurilises mõttes.

 Pigem Euroopa hilise administratiivse ja tarbimisühiskonna ideaalne kodanik.

 Ta on hästi kohanev.

 Liikuv.

 Digipädev.

 Töövõimeline.

 Keeleliselt piisavalt paindlik.

 Ta võib homme kolida teise liikmesriiki, leida sealt töö, avada pangakonto, kasutada roaming’ut, lennata odavlennuga nädalavahetuseks mujale ja tellida telefoni kaudu õhtusöögi.

 Ta tunneb oma tarbijaõigusi.

 Ta oskab võrrelda hindu.

 Ta teab, milline toetuse vorm tuleb ära täita.

 Ta on süsteemile väga hästi kasutatav inimene.

 Ihult virk.

 Aga tema side konkreetse maa, ajaloo, kogukonna ja pika mäluga võib olla järjest lõdvem.

 Ta pole tingimata Eesti kodanik, Prantsuse kodanik või Saksa kodanik vanas vabariiklikus tähenduses.

 Ta on pigem mobiilne Euroopa elanik ja tarbija.

 Kui kodumaal ei meeldi — liigub.

 Kui teenus ei sobi — vahetab pakkujat.

 Kui kaup ei sobi — tagastab.

 Kui poliitika ei sobi?

 Siis pahandab sotsiaalmeedias.

 Siin ongi vastuolu.

 Talle on antud tohutult individuaalset valikuvabadust, kuid sellest ei järgne automaatselt kollektiivset poliitilist võimu.

 Ta saab valida neljakümne jogurti vahel.

 Aga ta ei usu, et suudab muuta maksuotsust.

 Ta võib kolida homme Hispaaniasse.

 Aga ei tunne oma naabreid piisavalt, et nendega koos tänava probleemi lahendada.

 Ta võib vallata kolme äppi oma investeeringute haldamiseks.

 Aga ei tea, kuidas organiseerida sada inimest ühise õiguse kaitseks.

 See pole EL-i ainuisikuliselt „toodetud“ inimene. Oleks liiga lihtne Brüsselile kogu süü kaela riputada.

 Eesti ise valmistas pinnase väga usinalt ette.

 1990ndatel tõsteti ausse edukas individuaalne kohaneja.

 Ole ise tubli.

 Saa hakkama.

 Ära virise.

 Ära jää jalgu.

 Liigu sinna, kus parem.

 Euroopa Liidu tööjõu, kapitali, kaupade ja teenuste vaba liikumise mudel sobitus selle maailmapildiga suurepäraselt.

 Nii võibki homo europicus olla homo sovieticus’e ootamatu järeltulija, kuigi väliselt on nad täielikud vastandid.

 Üks elas puuduses, teine tarbimiskülluses.

 Üks ei saanud vabalt reisida, teine võib homme lennukisse istuda.

 Üks sõltus parteiriigist, teine turust ja administratiivsest süsteemist.

 Aga üks omadus võib kummaliselt säilida:

 võim on ikkagi kusagil mujal.

 Mina kohanen.

Rahvus ilma mäluta

 Rahvuslik kuuluvus pole ainult emotsioon.

 See on mälu.

 Kui inimene ei tea, kuidas tema eelkäijad oma õigused kätte said, hakkab ta arvama, et õigused anti talle ülevalt.

 Kui ta ei tea, kuidas institutsioonid tekkisid, peab ta neid loomulikuks ja igaveseks.

 Kui ta ei tunne oma kirjandust, kaotab ta osa keelest, milles oma ühiskonda mõtestada.

 Kui ta ei tunne ajalugu, on iga vana poliitiline võte tema jaoks uus.

 Ja kui tal puudub kollektiivne mälu, muutub väga raskeks kollektiivne tegevus.

 Sest „meie“ ei sünni ainult sellest, et ühes passis seisab sama riigi nimi.

 „Meie“ vajab ühiseid lugusid.

Oige rahvas

 Siit jõuame algusse tagasi.

 Eestlast pole vaja nimetada argpüksiks. See oleks vale.

 Kui oht on selge ja tunnetatakse, et küsimus puudutab kõiki, võib eestlane mobiliseeruda tohutu jõuga.

 Ajalugu on seda korduvalt näidanud.

 Probleem on selles, et „minu probleemist“ saab „meie probleem“ liiga hilja.

 Seni kohanetakse.

 Kannatatakse.

 Irvitatakse.

 Otsitakse kõrvalteed.

 Kirjutatakse Facebooki.

 Kolib see, kes saab.

 Maksab see, kes suudab.

 Kannatab see, kes ei saa.

 Ja igaüks tegeleb enda päästmisega.

 Selline ühiskond võib väljast paista erakordselt toimekas.

 Majad renoveeritud.

 Autod sõidavad.

 Telefonid käes.

 Maksud laekuvad.

 Digiriik töötab.

 Inimesed rabelevad.

 Ihult virk.

 Aga demokraatlik ühiskond ei püsi ainult töökusel.

 Ta vajab inimest, kes mäletab.

 Küsib.

 Kahtleb.

 Loeb.

 Vaidleb.

 Ühineb.

 Ja vajadusel ütleb võimule:

 ei.

 Muidu jääbki järele kummaline Euroopa ideaalelanik — tubli töötaja, eeskujulik klient, liikuv maksumaksja ja vilets kodanik.

 Homo europicus.

 Pääst oige, a ihult virk.