Tegelike kasusaajate andmekogu põhimääruse muutmise plaan teeb tavakodaniku ette pimedaks

Tegelike kasusaajate andmekogu põhimääruse muutmise plaani ümber räägitakse praegu peamiselt sellest, kas riik hakkab otsustama, kes teeb ajakirjandust ja kes mitte. See on vajalik küsimus, aga liiga kitsas. Ajakirjandus vaatab jälle kõigepealt omaenda mätta otsast: kas mina näen edasi, kas minu toimetus saab loa, kas minu blogi, saade, portaal või maksumüür kvalifitseerub.

Tavakodaniku küsimus on palju lihtsam ja valusam: kas mina näen, kes minu kahjuks töötab?

Kui tegelike kasusaajate andmed viiakse loapõhise ligipääsu taha, ei kao ainult ajakirjaniku mugav tööriist. Kaob kodaniku ennetav kaitsevahend. Inimene ei taha tegelikku omanikku teada uudishimust. Ta tahab teada, kellega ta tegelikult tehingut teeb, kes seisab teenindusfirma taga, kas sama inimene on varem firmasid põhja lasknud, kas halb maine on lihtsalt uue OÜ taha peidetud ja kelle poole kahju korral tegelikult vaadata.

See puudutab autoostu, remonditöökoda, ehitusfirmat, e-poodi, kinnisvaratehingut, korteriühistu haldust, ventilatsioonitöid, koristusteenust, avariitöid, turvafirmat, inkassot, vahendajat. Kõike seda, kus tavainimene maksab enne ja saab tarkuse sageli alles pärast.

Artiklis toodud autoostu näide ei rahusta, vaid paljastab kogu süsteemi absurdi. Inimesele öeldakse: kui ostad autot ja müüja tahab sularaha, saad ju kontrollida. Logid sisse, kirjeldad tehingut, märgid, kelle kohta andmeid soovid, esitad taotluse, ametnik vaatab üle ja kui seos on piisavalt põhjendatud, siis saad andmed kätte.

Aga kui autoostja võib kontrollida, siis milleks üldse see lisauks? Miks peab inimene oma ettevaatust riigile seletama? Miks peab lihtne riskikontroll muutuma minimenetluseks?

Varem oli loogika lihtne: vaata enne, otsusta siis. Nüüd on loogika tagurpidi: põhjenda enne, oota siis, võib-olla näed hiljem.

See ei ole läbipaistvus. See on läbipaistvus ametniku loal.

Ja siin on esimene suur vastuolu. Riik ütleb, et tavakodanik ei jää pimedaks, sest õigustatud huvi korral saab ta kontrollida. Tegelikult muutub kontroll just sel hetkel aeglaseks ja tingimuslikuks, mil ta peaks olema kiire. Auto, remonditöö, ehitusleping, KÜ otsus või teenuse tellimine ei oota alati ametniku menetlust. Petturile ei ole vaja igavest saladust. Talle piisab viivitusest.

Ajakulu ei ole kõrvalkulu. Ajakulu ongi mehhanismi osa. Mida kauem kodanik taotleb, põhjendab ja ootab, seda vabamalt liigub raha. Õigus teada jääb paberile, aga praktiline kaitse sureb menetlusse.

Teine vastuolu on veel räigem. Räägitakse “targemast läbipaistvusest”, aga samal ajal tunnistatakse, et kui Eesti omanik tahab oma osalust avalikkuse eest varjata, piisab välisfirma vahele panemisest. Mida see tavakodanikule tähendab? Seda, et ta näeb Eesti OÜ-d, registrikoodi, juhatust ja korrektset arvet, aga ei näe tegelikku omanikumustrit. Kui omanik peidab ennast kihi taha, jääb kodanik kihte lugema nagu pime kaardimängija.

Kolmas vastuolu puudutab ajakirjandust ennast. Ametnik ütleb, et ei hakata otsustama, kes on ajakirjanik. Samas hakatakse vaatama, kas blogi on olemas, kas see on avalikkusele suunatud, kas see kirjutab õigest teemast ja kas ligipääs on põhjendatud. See ongi otsustamine, ainult teise nimega. Kui riik hindab sinu kanalit, teemat ja avalikku huvi, siis ta ei pea sulle ütlema “sa ei ole ajakirjanik”. Piisab sellest, et ta ütleb: sinu taotlus ei ole piisavalt põhjendatud.

Aga isegi see ei ole kogu asja tuum. Ajakirjanik ei ole ainus, kes peab nägema. Nägema peab ka inimene, kelle raha liigub.

Korteriühistute puhul on asi eriti räige. Korteriomanik ei ole lihtsalt tarbija. Ta on oma vara kaasomanik. Tema rahaga makstakse haldust, hooldust, ventilatsiooni, remondifondi, avariitöid ja “teenuseid”. Kui tegelikud kasusaajad on peidus, ei näe ta, kas haldur, juhatuse liige, alltöövõtja ja “parim pakkumine” on ühe võrgustiku eri näod. Ta näeb arvet, aga ei näe sööjat. Näeb protokolli, aga ei näe raha lõppsuunda. Näeb teenust, aga ei näe kupja nime.

Sama käib kõigi teenindusfirmade kohta. Kodanik näeb registrikoodi, kodulehte ja viisakat arvet. Aga ta ei näe tegelikku skoori: kes on omanik, milline on tema varasem muster, kas halb maine on jäänud eelmise äriühingu külge, kas nüüd müüakse sama teenust uue keha kaudu. Firma nimi võib muutuda kiiremini kui tavakodanik jõuab taotluse kirjutada.

Automanik ei näe enam, kes talle käki kokku keerab. Ta näeb müügifirmat, mitte mustrit. Remondiklient näeb töökoja silti, mitte varasemat kahjujada. KÜ liige näeb hoolduskulu, mitte võrgustikku, mis sellest kulust toitub. E-poe klient näeb kampaaniat, mitte vana halbade otsuste ajalugu uue juriidilise keha taga.

Ja siis öeldakse: õigustatud huvi korral saate ligi.

Aga õigustatud huvi tekib sageli alles siis, kui inimene näeb omanikuahelat. Kui vaatamiseks tuleb enne tõestada, miks sul on vaja vaadata, nõutakse inimeselt pimedas augu tõendamist enne taskulambi andmist. See on menetluslik lõks, mitte kodaniku kaitse.

Neljas vastuolu on töö juurde tootmine. Piirangut müüakse privaatsuse ja korra nimel, aga tegelikult toodetakse juurde taotlusi, ametniku otsuseid, kontrolli, vaidlusi, juristitööd ja ootamist. Otsevaade võetakse ära ning asemele luuakse vahendatud nägemine. Kodanik ei näe. Jurist oskab küsida. Notaril on ligipääs. Vastavuskontrolli tegija saab töö. Ettevõtja ostab due diligence’i. Tavainimene täidab blanketti.

See ei ole juhuslik kõrvalnäht. See on uus toidulaud. Õigus teada jääb alles paberil, aga selle kasutamine muutub tasuliseks oskustööks. Rikkal on nõustaja, ettevõttel jurist, pangal vastavuskontroll, notaril süsteem. Kodanikul on vorm ja ootamine.

Seda kõike nimetatakse eraelu kaitseks. Eraelu kaitse on vajalik. Aga siin ei kaitsta ainult kodust aadressi või tundlikku isikuandmet. Siin peidetakse seoseid. Peidetakse mustreid. Peidetakse inimest, kes kontrollib raha liikumist ja vastutuse kadumist.

See ei ole enam lihtsalt andmekaitse. See on õigsuse pimendamine.

Küsimus ei ole selles, kas iga inimene peab saama lõputult kõigi kohta kõike uurida. Küsimus on selles, kas tavakodanikul peab olema võimalus enne tehingut, enne kahju, enne KÜ otsust, enne raha liikumist näha, kes tegelikult tema vastas seisab. Kui vastus on “kirjutage taotlus ja oodake”, siis on kodanik juba nõrgemasse seisu pandud.

Ajakirjanik küsib praegu peamiselt, kes saab nägijaks. Tavakodanik peab küsima järsemalt: miks minult silmad ära võetakse?

Kui tegelik kasusaaja kaob avalikust vaatest, muutub kodanik ette pimedaks. Ta ei näe, kes teda nöörida võib. Ta ei näe, kes tema maja haldab. Ta ei näe, kes tema auto müüb. Ta ei näe, kas teenusepakkuja taga on aus töö või vana käkikeeraja uus mask. Kui kahju on sündinud, öeldakse talle: pöörduge juristi poole, esitage taotlus, põhjendage huvi.

See on hilinenud taskulamp pärast röövi.

Omanik saab varju. Kodanik saab blanketi. Jurist saab töö. Ametnik saab värava.

Selline ongi uus “targem läbipaistvus”.

Viide käsitletud artiklile: ERR — “Riik soovib otsustada, kes teeb ajakirjandust ja kes mitte”