Alates 16. detsembrist 2026 muudab Google Bloggeri sisupoliitikat. Ametlikult on eesmärk kaitsta kasutajaid eksitava teabe, ahistamise, pettuste ja kahjuliku sisu eest. Tegelik küsimus on aga selles, kes otsustab, mis on tõde, mis eksitus ja milline arvamus väärib avaldamist.
Google kuulutab oma eeskirjade sissejuhatuses:
„Arvame, et sisu tsenseerimine on vastuolus teenusega, mis põhineb väljendusvabadusel.”
Edasi kirjeldatakse aga ulatuslikke võimalusi avaldatud sisu kontrollimiseks, kirjutiste eemaldamiseks, blogide sulgemiseks ning isegi Google'i kontode kasutamise piiramiseks.
Eriti kõnekas on mõiste „eksitav sisu”. Selle alla kuuluvad muu hulgas demokraatlikke protsesse, tervishoidu ja kahjulikke vandenõuteooriaid puudutavad väited. Google võtab endale õiguse otsustada, millal avaldatud teave on põhjendatud ja millal eksitav.
Veelgi tähelepanuväärsem on võimalus rakendada piiranguid mitte ainult tuvastatud rikkumiste, vaid ka „muude väärkasutuse märkide” ja „tuvastatud riskitaseme” põhjal.
Karistuste valik ulatub hoiatustest postituste kustutamise, blogide sulgemise ja Google'i kontode piiramiseni. Eeskirjade kohaselt on piiravad meetmed vaikimisi ülemaailmsed ja püsivad. Otsuseid saab üldjuhul vaidlustada, kuid esialgse otsuse langetab platvorm ise.
Siin peitubki orwellilik vastuolu: sõnavabaduse kaitsmise nimel luuakse ja põhjendatakse mehhanismi, millega saab sedasama sõnavabadust piirata.
Kõige tõhusam kontroll ei pruugi olla isegi otsene keelamine, vaid enesetsensuur. Kirjutaja hakkab ise kaaluma, milliseid küsimusi esitada, milliseid järeldusi teha ja millest oleks targem vaikida. Tsensor ei pea enam kirjutaja kõrval seisma – piisab teadmisest, et ta võib sekkuda.
Kas 16. detsembril algab senisest rangem tsensuur? Seda pole võimalik kinnitada, sest avaldatud eeskirjadest ei selgu üheselt, millised sätted on uued ja millised kehtisid juba varem.
Probleem ei piirdu siiski jõustumiskuupäevaga. Küsimus on võimu koondumises: üks eraettevõte koostab reeglid, hindab nende rikkumist, määrab sanktsioonid ning korraldab ka esialgse vaidlustamise. Euroopa Liidus jäävad kasutajale küll täiendavad õiguskaitsevõimalused.
Orwelli Tõeministeerium oli riiklik asutus. Tänapäeval võib avaliku sõna üle märkimisväärset kontrolli teostada ka eraettevõte, kelle otsustest sõltub, mida saab avaldada ja mida lugeja näeb.
Sõnavabadust kuulutatakse. Selle praktilised piirid määrab platvormi omanik.
Ja siit sünnib küsimus: kui sõnavabaduse piiride üle otsustab keegi teine, siis kelle vabadusega on õigupoolest tegemist?
Allikas: Google Bloggeri sisueeskirjad
