Kui küsitakse, kellele ma „Mikside mikseri” tegin, siis kõige lihtsam vastus oleks: lastele. Aga see oleks ainult pool vastust. Võib-olla isegi väiksem pool.
Seadsin selle raamatu kokku lastele ja nende vanematele. Veel täpsemalt: lapse ja täiskasvanu vahele. Sinna kummalisse ruumi, kus üks küsib veel ilma häbenemata ja teine vastab tihti juba harjumusest.
Laps küsib „miks?”, sest maailm ei ole tema jaoks valmis. Täiskasvanu vastab, sest tema arvab, et on. Siis tuleb järgmine küsimus ja selgub, et mõni suur vastus oligi ainult viisakas vaikus, millel oli vastuse kostüüm seljas.
Filmis on ju ammu käibel mõiste „perefilm”. Keegi ei imesta. Perefilm ei tähenda, et see oleks ainult lapsele või et täiskasvanul tuleks vapralt ära kannatada. Heas perefilmis näeb laps üht kihti, täiskasvanu teist, ja mõlemad on samas loos kohal.
Aga raamatumaailmas räägime endiselt peamiselt lasteraamatust, noorteraamatust ja täiskasvanute raamatust. Mis saab raamatust, mida loetakse koos? Raamatust, kus laps saab oma loo ja täiskasvanu saab oma torke? Raamatust, mis ei pane üht lugejat teisest ettepoole, vaid laseb neil samas tekstis erinevaid asju märgata?
Miks ei võiks raamatu puhul samamoodi öelda: pereraamat?
Mulle tundub, et „Mikside mikser” on just seda. Mitte lihtsalt lasteraamat, vaid pereraamat. Luuletuste ja proosalugude kogumik, kus laps kasvab, aga tema kõrval kasvab — imelikul kombel — ka lapsevanem. Vahel rõõmuga, vahel väsinult, vahel vastu punnides.
Laps kasvab keeles, kehas, jonnis, julguses, häbis ja taipamistes. Vanem kasvab kannatuses, vastutuses, eneseiroonias, süütundes ja selles raskes oskuses: mitte kohe karjuda, kui elu kodus kolisema hakkab.
Ja võib-olla küsib selline raamat täiskasvanult veel midagi: kui palju sinus endas on last alles?
Mitte armsas, suhkruses mõttes. Vaid päriselt. Inimene muutub ajas. Ta õpib vastama, varjama, kohanema, viisakalt vaikima. Ühel hetkel on paljud vastused juba ette lahterdatud: õige või vale, sobiv või sobimatu, tark või rumal. Ka küsimused käivad sama sõela alt läbi. Sisemine redaktor töötab automaatrežiimil juba enne, kui mõte jõuab hääleks saada.
Aga kas sa mäletad veel, mis tunne oli küsida rumalaks peetud küsimust? Mitte teada. Häbenemata uurida. Julgeda olla see, kes ei saa aru. Laps ei karda küsijana rumal näida. Täiskasvanu kardab sageli juba enne, kui suu lahti teeb. Ja veel sagedamini peab ta liiga palju küsivat last tüütuks, mitte mõtlevaks.
Mulle on vahel ette heidetud kirjanduslikku tumedust. Võib-olla õigusega. Ma ei ole kunagi eriti uskunud maailma, kus kõik on ära triigitud, ära pestud ja sobivasse riiulisse tõstetud. Aga laps ei ela ju ka sellises maailmas. Ta elab täiskasvanute keskel. Seal on hellust, nalja, väsimust, väikseid valesid, kehvi harjumusi, kadunud asju ja piinlikke suuri inimesi.
Seal võib isa või vanaisa õlut võtta. Seal võib mõni Jota Jaak kaotada koos kotiga oma pudelid, palgaraha ja väärikuse. See ei ole eeskuju ega üleskutse. See on täiskasvanute maailm lapse vaateväljas — logisev, naljakas, vahel hale, vahel soe.
Ma ei usu hästi sellesse lastekirjandusse, kus kõik on liiga puhtaks pestud. Laps näeb nagunii rohkem, kui talle näidata tahetakse. Ta kuuleb kõrvaltoas öeldud lauseid, märkab näoilmeid, korjab üles täiskasvanute hirmud, naljad ja äpardused. Mõnikord teeb neist valed järeldused. Mõnikord ehmatavalt õiged.
Selles mõttes pole küsimus ainult selles, kas lasteraamat võib olla naljakas või natuke tume. Küsimus on selles, kas me usaldame last lugejana. Kas me usaldame teda nägema elu nii, nagu ta seda nagunii näeb — poolikult, teravalt, vahel valesti, vahel täpsemalt kui täiskasvanu.
Sama kehtib keele kohta. Ma ei näe põhjust, miks laps peaks kirjanduses kohtama ainult üht siledaks kammitud kirjakeelt. Eesti keel ei ole kitsas koridor, kus kõik peavad ühtemoodi kõndima ja ühtemoodi kõlama. Ta on suur maja, kus on rohkem tube, kui kooliõpik esimesel pilgul näitab.
Murdekeel annab lapsele aimu, et keel ei ela ainult reeglites, vaid inimestes. Eri paikades, eri suudes, eri naljades, eri ärritumistes ja leppimistes. Mõni ütlus kõlab murdes palju särtsakamalt kui korralikus kirjakeeles. Selles on hoogu, kohmakust, täpsust, päritolu ja vahel ka sellist elusat nalja, mida liiga puhtaks pühitud lause enam kanda ei jaksa.
Laps ei pea kõigest kohe lõpuni aru saama. Täiskasvanu ka ei pea. Mõni sõna võibki jääda korraks suhu veerema. Mõni kõla võib teha ukse lahti hiljem. Keele rikkus ei tähenda ainult seda, et sõnu on palju. See tähendab ka seda, et sama maailm võib kõlada mitut moodi.
Sama puudutab lapsevanemat. Kui täiskasvanu võtab kätte lasteraamatu, siis temalt eeldatakse sageli saatja rolli. Tema loeb ette, seletab, aitab, vajadusel tõlgib. Aga hea pereraamat ei jäta täiskasvanut ainult ettelugejaks. Ta tõmbab ka tema loosse sisse. Vahel vastu tahtmist. Vahel väikese valusa äratundmisega.
Ma ei tahtnud kokku panna kasvatusõpikut. Neid on maailmas niigi. Pealegi ei käi kodune elu käsiraamatu järgi. Kodus lähevad asjad kaduma, telefonid satuvad lapse kätte, lohed kukuvad katki, isa teeb tähtsat nägu, ema näeb rohkem läbi, kui talle tunnistatakse, ja laps vaatab kõike altpoolt — aga vahel palju täpsemalt kui need, kes kõrgemal seisavad.
Ka esikaane lapselikkus pole juhuslik. Oleksin võinud tahta midagi tõsisemat, midagi, mis ütleks juba eemalt: ärge kartke, see raamat ei ole ainult lapsele. Aga just see oleks olnud vale märk. Lapse maailm ei ole väiksem kui täiskasvanu oma. Ta on ainult teise nurga alt nähtud. Lapselikkus ei tähenda labasust ega lihtsameelsust. Vahel tähendab see hoopis julgemaid küsimusi, teravamat pilku ja väiksemat hirmu näida rumal.
Sellepärast on raamatus tähtsal kohal huumor. Mitte selleks, et elu kergemaks valetada. Huumor ei ole suhkrukord, millega mõru koht üle määritakse. Naer lubab vahel rääkida asjadest, mille ümber muidu hiilitakse kikivarvul. Kodus ongi tihti nii: kui enam ei oska otse öelda, tuleb nali vahele. Mõnikord päästab see õhtu. Mõnikord reedab rohkem, kui plaanis oli.
Kui laps kasvab, kasvab temaga koos terve kodu. Vahel isegi põlvkonnad tema ümber. Me ei kanna edasi ainult perekonnanime, silmade värvi või vanaema lõuajoont. Me kanname edasi ka viise, kuidas vaikitakse, kuidas vihastatakse, kuidas lepitakse, kuidas armastust näidatakse või näitamata jäetakse. See liigub meis nagu nähtamatu seeneniidistik. Habras, visa, mõnikord toitev, mõnikord mürgine.
„Mikside mikser” on minu katse see kodune, naljakas, väsitav ja hell kasvamine korraks nähtavaks kirjutada.
Lapsele. Vanemale. Ja sellele kolmandale, kes nende vahel kogu aeg kasvab — perekonnale endale.
https://www.apollo.ee/et/mikside-mikser.html
https://rahvaraamat.ee/et/raamatud/lasteraamatud/nooremale-koolieale-vanus-10-12/mikside-mikser/2887676
Kibe lisa: Meil armastatakse oma autorilt küsida vormi, kuulekust ja õiget riiulit. Kui raamat ei mahu kohe sahtlisse, siis ei küsita enamasti, kas sahtel äkki on väike. Küsitakse, mis raamatul viga on. Sama võtte puhul, kui see tuleks mõnelt lääne autorilt, oldaks valmis rääkima kihilisusest, piiride avamisest ja uuest lugemisviisist. Oma autori puhul algab pahatihti vaikne võõristus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar