Eesti
poliitika: klannid, patiseisud ja toiduahel, mis ei sure
Eestis ei ole parteisid. On mõjuklannid ja
mõjuperekonnad.
Mõnes on isa vallavolikogus, poeg ministeeriumis ja tütar
kommunikatsioonibüroos.
Üks kirjutab pressiteate, teine jagab raha ja kolmas teeb näo, et ei tunne
kedagi.
See on nagu tants — aeglane, etteaimatav ja täiesti turvaline neile, kes juba
ringis sees.
Kohalik
poliitika ehk “kõik tunnevad kõiki, aga keegi ei mäleta midagi”
KOV 2025 valimistel võitsid valimisliidud.
Ja kuidas siis teisiti — rahvas ju tahab näha oma inimest, mitte mingit
parteilogoga hologrammi.
Plakatitel seisavad „meie omad“ – vallasekretäri onupoeg, spordiklubiga seotud
tädipoeg või ettevõtja, kes kord kinkis koolile prügikasti.
Kõik on head inimesed. Ja kõik lubavad „ausat valitsemist“.
Aga siis tuleb hetk, kus keegi küsib:
„Kas teil Tallinnas ka kedagi on?“
Ja see ongi kõik.
Sest ilma oma inimeseta Tallinnas oled nagu külakohus ilma protokollita – võid
otsustada, aga midagi ei muutu.
Tallinn –
müütiline loom, kes jagab armu ja asfaltteid
Tallinn pole linn. Tallinn on mütoloogiline
olend.
Temal on raha, temal on toetusfondid, temal on võime otsustada, milline vald
saab uue tee ja milline saab lihtsalt uue põhjuse oodata.
Kõik teavad, et ilma „ühendusteta“ jääb elu seisma nagu e-riigi server pärast
tarkvarauuendust.
Reform –
erakond, kes õppis kaotama nagu džentelmen
Seekord olid valimised Reformierakonna jaoks nagu
halb sushi:
välimus kena, aga järelmaitse veidi kahtlane.
E-valimiste müstiline aura, mis varem tähendas „korrastatud võitu“, tundus
seekord liiga riskantne.
Nii et loodi… patiseisud.
Selline delikaatne poliitiline zen, kus kõik saavad natuke,
aga keegi ei saa nii palju, et saaks midagi tõesti muuta.
Süsteem jäi rahule.
Rahvas jäi segadusse.
Ja Reform jäi viisakalt alles.
Patiseis kui
rahvuslik turvamehhanism
Eestlane ei armasta kaotajaid, aga ta ei usalda
ka võitjaid.
Seetõttu on patiseis meie riiklik kaitsemehhanism –
see tagab, et midagi ei muutu liiga kiiresti,
et keegi ei saa liiga palju võimu,
ja et igaüks saab öelda:
„No näed, ma ju ütlesin, et need kõik on
ühesugused.“
Toiduahel:
ökosüsteem, mida ei tohi häirida
Üleval on parteid – need suured linnukesed, kes
laulavad ilusasti ja söövad rahulikult.
Keskel valimisliidud – väiksemad olendid, kes sebivad, klatšivad ja räägivad
„uuest algusest“.
All on rahvas – sipelgad, kes tassivad valimispäeval oma legitiimsust
hääletuskasti,
ja pärast vaatavad uudistest, kuidas toiduahel iseennast taas õigustab.
Kõik töötab.
Kõik toimib.
Kõik söövad.
Ja lõpuks…
Meil ei ole parteisid.
On koduköök, kus igaüks keedab oma suppi ja lisab sinna veidi ühist soola.
Ja lõpuks maitseb see alati samamoodi –
nagu eilne, mida me nimetame homseks.
Lõpusõna blogipidajalt:
Kui keegi arvab, et see on liialdus – siis ta pole lihtsalt veel kutsutud
õigesse kööki.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar