Perpetuum mobile

Leinakägu kukkus kuidagi õõnsakstegevalt.

Kitsa ja käänulise metsatee kohal virvendas õhk, mis lõi end korraga tolmupilvest turri. Jõuliselt möirates lähenes kihutav auto. Põrkas kurvis mitmetihumeetrise männiga. Ja inimkäte loodud tehnika jäi sedapuhku loodusele alla.

Säärasest matsust tekkinud kära ja müra tõi kokku hulgim metsaelanikke – justkui tasuta atraktsiooni vaatama. Mõtlikult vaadeldi end selili heitnud, alla andnud masinat. Puust immitses vaiguverd.

„Jaguar,“ konstateeris Karu Aadu, masina firmamärki lähemalt uurides.

„Võõrliik. Hea, et siin teisi ei esine,“ mühatas Haaviku Emand.

Masina esikäpast ratas pöörles vudinal.

„Ei tea, kas see seisma ka jääb?“ kädistas Haraka Leenu.

„Mis mõttes?“ sügas Karu Aadu end asjalikult vastu lähimat puud.

„No lihtsalt – kõik, mis kord hoo minetab, raugeb ju.“

„Aga äkki see vurrabki kui igiliikur? Mida inimkond kogu aeg taga otsinud.“

„Jah, seda otsimise higilõhna lehkab neist siiamaani,“ täiendas Haaviku Emand.

„Seda seepärast, et nad otsivad aina edasi. Hulgim tüüpe tegeleb sellega,“ täpsustas Haraka Leenu. „Oma lendudel näen ma pidevalt teisi, jah.“

„Lollid siis – vaadaku parem peeglisse. Või veel parem, enda sisemusse.“

„?, !“ vaatasid kõik nüüd pikkkõrva.

„Lihtne ju. Veel lihtsam kui E = mc².“

„Arvad? Ta ju ikkagi kahtles kvantmehaanikas,“ nokitses Haraka Leenu vastupunnivat putukat puukoore alt välja.

„Kuule, ega ei peagi Einstein olema, et lõpuks mõista. Võrrandile leiab lahendi ka teisel moel,“ vaatas Haaviku Emand autos lebavat laipa – seda endalegi veidrana tunduva kaastundega.

„Ja see oleks?“ ühmatas Karu Aadu.

„Bioloogilised mehhanismid = inimkond = Perpetuum mobile,“ turtsatas jänes iseteadvalt.

„Sinuga võiks ju isegi nõus olla… aga nagu te näete – ajavad nad gaasi- ja piduripedaali ju segamini. Isegi lihtsal automehhanismil.“ Karu Aadu vaatas kinnitust otsides teistele otsa.

„Nagu selle isendi puhul juhtuski,“ osutas ta Jaguari plekist luukerele ja autoroolis vastu lage surutud laibale.

„Vastuvõetav – aga ainult mööndusega. Juhul kui nad lõpuks õpivad ära tasakaalustatud läbisaamise omaeneste egodega,“ kostus äkitsi selja tagant.

„Ah, põdrapull! Sina oma möögimisega... ära tüütab!“ lõi Haraka Leenu suled kohevile.

Ometi, justkui öeldu kinnituseks, peatus ratta veeremine äkilise naksatusega.

„Sõnasidki ära...“ ohkas Karu Aadu kahetsevalt, põdrapulli põrnitsedes.

„Oleks äkki asjast asjagi saanud. Perpetuum mobileks veerenud.“ 2016/2025