kolmapäev, 22. juuli 2015

neljapäev, 16. juuli 2015

See lõpmata arm…

                                                 

                                                                                        Kaasautor:  Julia Mironova                            

     Koidest puretud jalapink armastas koledal kombel külmkappi, seda köögis troonivat jahedat iludust. Külmkapp oli saksamaine, täpsust ja korda armastav, otsekui hõbedane kronomeeter. Ja kui palju lisafunktsioone temas!
     
     Aga jalapink oli vana ja väsinud. Kuigi jah, kunagi oli ta lausa tallaaluseks olnud peenes magamiskambris, seda lausa  mõisahärra  Frau buduaaris.
Mistõttu tönkas ta, veidi küll arhailist, saksa keelt.
     
     Mis on vana mehe armumine? See meeletum kui esmane kirgastumine. Otsatult täis küpsust ja mõistmist, otsimas rohkem hingelist kui ihulist lähedust.
Ja mis lõputu piin, sõnatult seda tunda ja eneses kanda!
      
     Oli see  nüüd hilise sügise üksik, eriti ere tunduv päiksekiir või  tihase selle aasta esimene toitu otsiv toksatus vastu aknaruutu, igatahes see seletamatu „miski“ sundis jalapinki omi tundeid külmkapile lõpuks avaldama.
        
     Ja mida ta kuulis vastuseks?
„Kui su intellekt pole kõrgem tabureti omast, ära tee proovigi ronida mu troonile!“ ütles külmkapp  ja armus hoopis pilusilmsesse nõudepesumasinasse, kes teda küll alatasa oma hoolealustega – sööginõudega pettis. Neid toidujääkidega kaetuid kui pruugitud prostituute hellalt kallistades säravateks nautlemishetkedeks – taas delikatesse kandvateks hetäärideks puhtaks pestes.

Bon appetit!

2010


neljapäev, 25. juuni 2015

Aeg on teine, õõnen tõõne



Mul üks nägu
Unest
aeglase vine
ja vinnaga
Vanaisast
Ta esimese Eesti
aegasjalik suvehommikus kobistamine

Sahvriukse kriuks
Kassi nuruv kurin
Lohinal
möödaminnes
ja tagantkätt nappsuine: „Kõtt!“

Köök
Kus põrnitseb lauavagudesse küntud põrandalt aeg
ja kuusekäbidega kell käib sel klõbinal kannal
Pliidi alt sädemeid viskub
kui kuiv kuuseoks susatakse
tulele hakatuseks

Aknast näeb
udust jalutuks niidetud
Hildat
„No joba jälle tulep seda Rootsin tettut  hobeseniidukit lainama
Ah, ja mina käkse kaitskümmend aastat hainte all
Ei anna!“
Räägib vanaisa hääl ja ettevaatlikkus


Viljakohvi lõhn
kannus
millel rukkipead tolmlevad
Soolane
põski ja käsi
hingamist
määriv suitsusink
Kümme praetud
poolpunase
rammusa rebuga muna
kallerduvad taldrikul – „Poig, aig om ärgata!“

Küll tahtsin siis ja nüüd seda poolund hoida
kinni pidada
lausa raamidesse rabada!

Aga aeg
on teine –
vihaselt linnane
jah nii ennevidevikuline
Mürre
ja
õõnen tõõne...


16.01.2015




reede, 12. juuni 2015

1939



Väikeetnoste südamed sulasid ära
silmaveeks
Sel viimasel
rahukevadel
1939

Moskvas
Neid pisaraid –
mitte ühegi rahvuse omi
ei uskunud ammu üks piibuga Mees

Ja kui ka mujale vaadati
lootmises kiigati –
Läände
Itta
Lõunasse
või
päris Põhja –
Ep kusagil paremat
elusat nahka –  vaid parkimine uues kuues ja hääduses

Ent Firenze sekretär* naeratas Põrgus
nii malbelt kuulates taustaks Dante piinamiskisa
ise istudes sarvedega kroonitud peadega ühises lauas
Kõlistas sulenoaga pokaalil
ja ütles:

Jõujooneline globaliseerimine
see tõeline 
alles on ees


2010/2015

neljapäev, 11. juuni 2015

neljapäev, 4. juuni 2015

Reaktor: "Räige häbiväärsus"

http://ulmeajakiri.ee/?ulmkonnakroonika-4/15

Kolmandat kommentaari-arvustust Ulmekirjanduse baasis enam pole. Mis sisaldas otsest ähvardust raamatu müügitulemusi vähendada ja veel sellega seonduvat. Kandmist Musta Nimekirja?  Kaotati kuhugi neti telgitagustesse...
Ajakiri Reaktor minupoolsele avaldusele vastata ei suvatse.
Kuigi, pseudonüüm ja kodanikunimi ju sassi, segamini aetud.

Kelle või mille huvides selline blamaaž? Millised süüdistused veel ees ootamas on?
Et äkki olen sadade varikontode ja libaautorite käsundaja?
Või kõnnin, seda siis tellis käes, mööda öist linna ja käsin enda poolt hääletada?
Mida arvate antud komplitseeritud olukorrast, kallid lugejad?

Toon ühe näite:

kolmapäev, 29. aprill 2015