Meestekliiniku näitel: Mehed – kes neist ellu, kes neist mällu

 

Margus Punabi pikk intervjuu ERR-ile on täis suuri sõnu: väärikus, vastutus, pingutamine, oma keha kuulamine, abi küsimine, mitte allaandmine.

ERR: „Margus Punab: igaüks vastutab oma tervise eest ise“

Kõik kõlab kenasti seni, kuni jõutakse küsimuseni: mis juhtub mehega siis, kui ta on Punabi õpetust järginud ja päriselt arsti juurde läheb?

Seal muutub filosoofia palju maisemaks.

Punab tunnistab intervjuus ise, et Eesti tervishoiusüsteemi jõudmine on „äärmiselt keeruline“, plaanilise arstiabi kättesaadavus väheneb ning Meestekliinikus kahaneb uute juhtude arv tema sõnul umbes neli protsenti aastas.

Sama intervjuu lõpuosas jõuab ta aga hoopis teistsuguse üldistuseni:

„Kokkuvõttes vastutab iga mats oma tervise eest ise.“

Kui intervjueerija küsib, kas ka ühiskond ei vastuta, vastab Punab: „Jah, ka ühiskond ei vastuta. Vastutab konkreetselt see inimene.“

Siin hakkab suur jutt lekkima.

Meestekliiniku enda ametlik teave ütleb, et Tervisekassa rahastatud teenuse broneerimiseks peab patsiendil olema saatekiri. Kui patsient pöördub arsti vastuvõtule ilma saatekirjata, on vastuvõtt ja kõik kaasnevad teenused tasulised.

Meestekliinik: „Loe enne visiiti“

Veel otsesem on kliiniku tasuliste teenuste kord:

„Esmaselt tasulisena alustatud haigusjuhu raames on kõik uuringud ja visiidid tasulised.“

Kui patsient soovib seejärel minna üle Tervisekassa rahastatud raviteele, tuleb võtta saatekiri ja panna end uuesti üldjärjekorda.

Sama leht ütleb täiesti varjamata, mida patsient oma raha eest ostab:

„järjekorravälise kiirema juurdepääsu meditsiiniteenusele“.

Meestekliinik: „Milleks on tasuline teenus“

Siin tasub sõnadel peatuda.

Raha eest ei osteta ainult mugavamat kellaaega, paremat tooli või lisateenust.

Raha eest ostetakse aega.

Ja tervishoius pole aeg mugavusteenus.

Aeg võib tähendada varasemat diagnoosi, varasemat ravi ja mõne haiguse puhul ka paremat ravitulemust.

Pealegi ei lõpe arstiabi 100-eurose kabinetiukse avamisega. Esmase diagnoosi saamiseks on sageli vaja uuringuid. Meestekliinik ise loetleb sõltuvalt probleemist läbivaatuse, uriini- ja spermaanalüüsid, eesnäärme sekreedi uuringu, hormoonuuringud, suguhaiguste testid, ultraheli ning vajadusel geneetilised uuringud.

Meestekliinik: patsiendiinfo ja uuringud

Seega pole tasulise patsiendi rahaline lävepakk üksnes visiit. See võib olla terve diagnostiline ahel.

Tervisekassa järjekorra kaudu alustatud haigusjuhu puhul on olukord teine. Meestekliinik kinnitab, et Tervisekassa kindlustusega meestele on selle haigusjuhu korduvad visiidid ja vajalikud põhiuuringud tasuta.

Aga sealsamas seisab järgmine lause:

„Arsti esmaste visiitide arv on piiratud ja nende ooteaeg märgatavalt pikem kui õe visiidile.“

Meestekliinik: Tervisekassa tingimustel vastuvõtt

Süsteem on seega väga lihtne.

Tervisekassa rada: saatekiri, piiratud ajad, järjekord.

Tasuline rada: maksad ja saad ametliku sõnastuse järgi „järjekorravälise kiirema juurdepääsu“.

See ei ole minu tõlgendus. Nii kirjeldab süsteemi kliinik ise.

2025. aastal muutus ka hinnastamine. Meestekliinik teatas, et 1. juulist 2025 täienes tasuliste teenuste hinnakiri ning 1. septembrist 2025 muutusid osade olemasolevate teenuste hinnad.

Meestekliinik: 2025. aasta hinnakirjamuudatused

Ka riik suurendas patsiendi omaosalust. Alates 1. aprillist 2025 on ambulatoorse eriarstiabi visiiditasu üldine piirmäär 20 eurot. Seadus sätestab mitmele rühmale 5-eurose piirmäära.

Saatekirjata eriarstiabi puhul ei võta Tervisekassa üldjuhul teenuse eest tasumise kohustust üle, välja arvatud seaduses nimetatud erandid. Meestearstiabi üldise saatekirjavaba erandina selles loetelus ei ole.

Ravikindlustuse seadus – Riigi Teataja

Seega ei ole küsimus selles, kas Meestekliinikul on üldse õigus tasulist teenust pakkuda.

On.

Küsimus on selles, mida see teeb Punabi jutuga „omavastutusest“.

Omavastutus on aus mõiste siis, kui inimesel on reaalne võimalus vastutada.

Kui aga ühe mehe tee on:

saatekiri – järjekord – piiratud vastuvõtuajad,

ja teise tee:

raha – järjekorraväline kiirem juurdepääs,

siis ei sõltu diagnoosini jõudmise kiirus enam ainult sellest, kas mees „võtab oma tervise eest vastutuse“.

See sõltub ka tema pangakontost.

Ühel mehel on mitusada eurot.

Teisel ei ole.

Mõlemal võib olla täpselt sama sümptom.

Mõlemal võib olla täpselt sama haigus.

Mõlemad võivad olla teinud täpselt seda, mida Punab neilt nõuab: märganud probleemi ja õigel ajal abi otsinud.

Üks saab aga kiirema ligipääsu välja osta.

Teine ootab.

Seda võib nimetada omaosaluseks. Patsiendi vaatepunktist on see ka selektsioon maksevõime järgi.

See ei tähenda automaatselt põhiseaduse ega võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist. Tasuliste ja Tervisekassa rahastatud teenuste erinev kord on seaduses lubatud.

Kuid sisulise võrdsuse küsimus jääb alles:

kui sama meditsiinilise vajadusega inimeste diagnoosini jõudmise kiirus erineb selle järgi, kumb suudab kiirema tee kinni maksta, siis kui võrdne on nende tegelik juurdepääs tervishoiule?

Sellele küsimusele ei saa vastata sõnaga „omavastutus“.

Vaga – nähtava inimese terviserike

Punabi intervjuu lähtekohaks oli Kristo Enn Vaga terviserike ETV „Esimese stuudio“ otse-eetris.

9. septembril 2026 halvenes Reformierakonna peasekretäri ja riigikogu liikme Vaga tervis otsesaates. Kohale kutsuti kiirabi ning ta viidi haiglasse uuringutele.

Mõni päev hiljem rääkis Vaga ERR-is, et esimene tunne polnud olnud hirm oma tervise pärast, vaid häbi, et ta oli meeskonda alt vedanud.

ERR: Vaga – „tundsin häbi, et vedasin meeskonda alt“

Vaga sai ägeda terviserikke puhul abi nii, nagu inimene peabki saama. Avalikud andmed ei näita, et talle oleks tema poliitilise positsiooni tõttu antud meditsiinilist eeliskohtlemist.

Aga kontrast on ikkagi jõhker.

Avalikus tele-eetris kokku kukkunud võimueliidi esindaja terviserike on hetkega nähtav.

Inimesed sekkuvad.

Kiirabi tuleb.

Haigla uurib.

Meedia kajastab.

Järgneb uus intervjuu.

Lõpuks saab sellest koguni Punabi 41-minutilise meeste tervise intervjuu lähtekoht.

Tavamees ei kuku enamasti „Esimese stuudio“ prožektorite all.

Tema võib istuda kodus valu, kusemishäire, põletikunähtude, erektsioonihäire või mõne muu sümptomiga.

Temale ei teki automaatselt ümber avalikku turvavõrku.

Tema ees on telefon.

Saatekiri.

Järjekord.

Või hinnakiri.

Ja seejärel kuuleb ta suure sõnumina:

vastuta ise.

Just seetõttu mõjub Vaga kasutamine intervjuu avavõtmena kummaliselt. Ühe nähtava erakorralise juhtumi ümber toimib süsteem ideaalilähedase kiirusega. Intervjuu moraalne raskus asetatakse aga sellele mehele, kes peab ise süsteemi ukse leidma, sellest sisse saama ja mõnel juhul ka kiirema läbipääsu kinni maksma.

Ja lõpuks – „looduslik valik“

Kõige karmim koht tuleb intervjuu lõpuosas.

Punab kirjeldab inimesi, kes teavad kõrgest vererõhust, kuid ei ravi seda, või on määratud ravi katkestanud. Seejärel küsib intervjueerija:

„Mõnes mõttes toimib siis looduslik valik?“

Punabi vastus:

„Paratamatult peabki toimima.“

Eugeenikaks pole seda täpses tähenduses õige nimetada. Punab ei räägi inimeste pärilikkuse ega paljunemise teadlikust juhtimisest.

Aga sotsiaaldarvinistlik kõla on ilmne.

Eriti arsti suust.

Eriti intervjuus, kus sama arst on mõni minut varem tunnistanud tervishoiuteenuste halvenevat kättesaadavust.

Meditsiini ülesanne ei ole võtta tervishoiu ebavõrdseid tulemusi kui mingit paratamatut „looduslikku valikut“.

Meditsiini mõte on olnud suuresti vastupidine: vähendada haiguse, juhuse, sünnipärase nõrkuse, sotsiaalse seisundi ja halva õnne mõju inimese võimalusele ellu jääda ja inimväärselt elada.

Punab ütleb küll samas intervjuus, et halvemas positsioonis olevate inimeste tervishoiuteenuste kättesaadavust ei tohi piirata ning täiesti tasuline meditsiin oleks „häving ja tagasiminek 19. sajandisse“.

Aga just seal lõpeb konkreetne jutt ja algab jälle üldsõnalisus.

Kuidas tagatakse väikese sissetulekuga mehele sama sisuline ligipääs?

Kui pikk ooteaeg on veel mõistlik?

Kui suur omaosalus on veel omavastutus?

Millal muutub omaosalus rahaliseks filtriks?

Miks saab üks sama meditsiinilise vajadusega inimene osta endale kliiniku enda sõnastuses „järjekorravälise kiirema juurdepääsu“, teine aga mitte?

Neile küsimustele intervjuu vastust ei anna.

Selle asemel tuleb:

vastutus;

pingutamine;

oma keha kuulamine;

mitte allaandmine;

„iga mats vastutab ise“;

ja lõpuks „looduslik valik“.

Kõik need sõnad asetavad raskuskeskme inimesele.

Süsteem ise jääb tagaplaanile isegi pärast seda, kui Punab on süsteemi puudused oma suuga üles lugenud.

Siin ongi intervjuu põhivastuolu.

Kui tervishoiuteenuse kättesaadavus halveneb ning sama süsteem müüb raha eest ametlikult kiiremat juurdepääsu, ei saa probleemi taandada patsiendi iseloomule, tahtejõule ega vastutustundele.

Kes oskab süsteemis liikuda, saab paremini hakkama.

Kes jõuab oodata, ootab.

Kes jõuab maksta, saab kiiremini.

Kes ei jõua?

Looduslik valik?

Mehed – kes neist ellu, kes neist mällu?

Kui sama süsteem ütleb ühele mehele „oota“ ja teisele „maksa ning saad kiiremini“, pole „omavastutus“ enam ainult tervisekäitumise küsimus.

See on ka maksevõime küsimus.

Punabi intervjuu räägib esimesest palju.

Teisest häirivalt vähe.