Kolmsammas XIV

Küll reetur palus suu pärani karjes õitsemas
Käed värisemas
Puuriti otsaette kolmas tinane silm

Kolmsammas I

Valekõle ilm
End sügav Sügis oma rüüs
Pea paljana ootamas lund

Sünnimärkidesse maetud surm

Kas need on kustuvad südamelöögid?
Need viimsed elukellukate tuksed
juba avali sülega mullast?
Milleks sinagi pead saama kord!
Või ehk see põtkiva
alles veel sündimata lapse esimesed löögid
Ema paisunud kõhutrummile…

Mõlemad ometi nii sarnaselt vaiksed
tasase maamadala kõlaga
et eristab vaid lähedane kõrv ja meel
see kes aerutab ühise vere mõlaga

Habemekõrtega lõug vastu
nii vastu ärkavat elu
et seisatuvad korraks ajad kõigis inimkellades
nende kahe jaoks
Ja silmadest aknad avali
Ootel vastu sündimise päeva
Hingedes magus valu pärani

Sünnimärkides surm
Veel pole sinu aeg!
Kaisuta neid
kelle küünlad on põlenud maamadalaks!

Need on ärkavad südamelöögid
Need on esimesed elukellukate tuksed
Kostmas juba avali sülega emast
Kelleks sinagi saad kord
Iha sõrmedega pühitsetud
Looduse sünnimärkidega üle kallatud
Naine…

Üheöölibliknaine

Su jalataldade all
südamed mahajäetud
nooltega nõelutud
huikavad peremehi
tätoveeritud need sinna
veenideverede pigmendiga

Kui jooksed sa ära
neid näed ammulisilmi
Alles siis kihvatav kiivus minus lõikab
kurbuse pätsist kannika kivise
korratukoorse
Nagu ikka kui näed
vale varivarjus
uduäärsete lubaduste alla
peitu pletitud poolt

Ja nii siledalt tühjad mu käed

Neist libised
kui üheöölibliknaine
Kelle tiibu
ei südant suutnud ma murda
pärisomadeks
selle valupõlengus lihasvesti põuetaskusse
lapiti ja serviti
Ah ükskõik midapiditi
rinna vastu rahutult liibuma
hetkest koorunud korrakski

Tagasitulek mällu

Vihmapoeg põristab tasa
roostesel plekkkatusel trummi
Tuul kääksutab kõhedalt akende ajast katkutuid hingi
lakkudes omi Golfihoovusest niiskeid soolaseid sõrmi
Ripphäll nöörides kui kuivanud nabaväätides lae all käib ringi
Rabad ta maha et mälust ja tolmust hing korraks jääb kinni
Nukust su talla alla maetult voolab liigpalju saepuru verd
Sahtlist ja meeltepõhjast haaratud
Weltmeister üht lugu vaid oskab
Ei sinagi rohem kui kaasamängida vaevatult:

Üks mees koju tagasi tuli
nii haudade kaugelt
Mõrsja ammugi läinud teisega
Jah teisega Jah võõraga…

Ja sina koos oma sündimata lapsukestega käid oma mälus aina ringi ja ringi

Sest siia ruumidesse sünnivad vaid läbikäijad
Kodukäijaid sa ei oskagi karta
Lihtsalt siin neid ju pole
keset kõdunut kola
See-eest sees on õudsemgi veel
kus pole enam kellegi koda ei kodu
Küll pigistaks rinnus
otsekui oleks su süda sääl alles
nii alles veel
justkui tuksudes ärarebitult
hingestpurskavalt
loojangu veeniverre kastetud hangest
sel tagasituleku katkisel teel

Lugedes aias noorkuu valguses Eesti uuemat romaani

Ta naeratas valgust
Niinõnda tundus
esialguses

Lehekülgi pidi edasi roomates
maitses küll kui soelääpas suvine õlu

Enne sügise valgumist viimase lehe mulda
sain targemaks!
Ega kohe kõige peale ei tulda
Jaa jah!

Tema kingitud Valgus oli madallaupselt labane
selles seedis ennast rahulolevalt vaid algus
Ei keskmist purelemist
Ei lõpppeatusse väänatud surma ei ulma
Kaks kaant ei enamat
Ikkagi enamkenam kui kirstul

At! Kõss!
need patumõtted!

Kolevalus oli kui tõusin püsti
Tagumik tegi naksti
Kärss kärnas
Meel näljast puha sinine

Kana kaagutas kusagil reklaamis
Kas ka munes?
Läen perra vaatama

Halduskohus Eesti moodi

Sina silgusabad ja kartulikoored! Kus mina sain materjali!

Kirjutis järgneb peatselt.