Matk Tere Tartu

Taaralinna tabas
varastatud valges
Kevad igas lauses

Kas sellest järgmiseks
oli armastus või segaseks
Hommikuks
kehamatkajaile enestelegi jäi segaseks

MetsMotell

Nii hullult vaikne
vaid enne hullumist

Kui mõistus vähkreb
viskleb pealuu sisemistel seintel
otsib helgeid laike
kaob tasalüliti nõel heintesse

kardin ribidega kaet
aken luukereline
põrandale viskub varje
ukseserva alt poeb sisse inimkarje

otsima ta tuli tõde
liigkeeruliseks väändus sild
ei kandnud mõtlemise juurdlemise raskust
kui keeruline olla sõge
teab mees kes elab rinnataskus

nii hullult vaikne
vaid enne hullumist

ülikool jäi pooleli
elukoolis põrumine valusamgi veel
kõik lihtne selge vaid enne veerimist
iga loetud rida
kaalus juurde kahtlusi

Vaid akadeemiline vaist
ta osaliselt päästis
kõik raamatud ta keeldu raamis
Kui lihasuretajast munk
hing pattu teadis
ihu ihkas naist

Nii hullult vaikne
vaid enne hullumist

Ta õppis käbikirja
luges metsakeeles
kusjuures mitut murret
valdas vabalt

Linnuhääli tuhandeid
Ta kõrvast noodikogus
Loomadega läbisaamine
Ehk värav loodusesse tagasi

Ta põrus eksamil
Just enne talve
Ta põimit vitstest hüti
Põrmu langes
Kui lindprii armuanne

Tagasi nüüd linna
Persse taganutet tasakaal
rohelise eluviisi petlikkõver võidukaar

Kelladest

Verist hüüdu
kumelesid kurekellad

Miks need polnud sinikarva
hellad?

Vastust teadsid ainult
sõjaajalaste varsi murdnud
murest maha keerat kellad

Miks mu süda laulab nii harva

Miks mu süda laulab nii harva
Nagu kartes
kõheldes
Olemaks päris
See õige õis
Kinkimaks enesegi näole naeratust
Ja öistesse hingedesse külvamast
igatsuste katsumiste
tahtmiste tahte

Süüdata neid
suutes nii arutult harva

Koidikusse pudeneb mu punastus

Vanakeelne
Nii Vabarnakarva

Luuletuse skelett

Sina
NeidRäitsakas
Liug
Lend
Üles
Ja
Alla
Valla!

Palu!
Janu
Ja joobumist
Valu tuleb nagunii!
Kutsumata
Matab
Kõik
Peale mälestuste
Mille nimel tasus ju oodata

Jah?

Nii haudkaua
Lausa eelmisest elust saati

Tsirkuse Direktor

Olen tsirkuse kloun
Olen naer publiku huulil
Olen väsinud elevantide pisarad
Olen lehv väikese tüdruku kiharal
Olen piitsaplaks kui hüppab lõvi
Olen kuhtunud areen kui lahkute
Olen tsirkuse Direktor kui naasete
tagasi oma kividest tarudesse
Kas ma suutnud
teile kaasa kinkida ka tunnete mett
kasvõi tilgakese?

Mai Sada aastat tagasi

Lilleneiu
Hei!
Kas teil müügil
neid maikellukesi
mida kõlistamas helistamas lehekuu?

Ma võtaks ühe kimbu
Ei
Parem kohe kaks
Teile Preili üks
Ma paluks

Pöördub Neiu
et võtta kimp
ülemiselt riiulilt
kõrgemalt kui unistust
Ach mis maguslubav säär
Suust punastavalt muigab
keeldumise lühikene kleidiäär

Korraga ma taipan

Ta seljal hapral õitses
väreles mind sõnatuks
lillekirjas Kevad

Jään ootama
mil müüduks saab viimne õis
Pihus kellamängu südamega võidu
löövad kellukate tilad tolmukad