Šoltzenitsõnile kuulub ütlus: „Häbi on olla venelane, kui sinuga istub ühes kambris eestlane.“
Millegipärast on ta oma hilisemates, GULAGI* kordustrükkidest, selle lause välja jätnud. Miks?
*Gulaagi Arhipelaag
esmaspäev, 30. mai 2011
Kõik algas Rolandist
Vannitoa põrand lõõmas suvepäiksest ruudulisena. Roland tõmbas suitsu, tülpinult, pigem harjumusest kui ihast. Suistupakil kägardus pruunikas palm.
Olga vajus ta kõrvale istuma.Ta lõhnas slaavilikult, pealetükkiva pafüümiga nina retseptoreid mõrumandliselt ärritades, unelema uinutavalt. Rolandile tundus see alati seksika kutsekaardina. Olga kuum veri kandus tavaliselt kõikidesse ta tegudesse, praegu kiirkõnesse, trummipõrinana r – deks, otsekui ta keel tantsiks liigpalaval tsinkplekist katusel šamaanilist palvetantsu.
Põrisevad r – id ei meeldinud Rolandile, need meenutasid talle mingit ammunähtud lavastsust kooliajast. Ta puhus Olga suunas veidi riivava suitsuviiru. Mitte otse näkku, see oleks liiga isekas tundunud. Olga ei lasknud end häirida, ta tõrjus käega, kus helkis mitu kuldset sõrmust, nikootiinise joapilve järsult ja lehvivalt laiali. Ta silmad olid roheliselt helkivad. Roland oleks tahtnud praegu olla rong ja kihutada Olgasse, ikka nende lubavate semaforituledes silmade pärast. Ta pani käe Olga ristatud põlvele, selle kaudu sukeldudes kleidi alla, aiva kõrgemale, kobama avanevasse, niiskuse häbemepessa.
Naine heitis vannitoale pilgu ja vedas küsiva pilgu mehele „Siin?“
Roland raputas peaga eitust, nagu urukoer kährikut. Sedapuhku mitte see kiir, püstijalabaarine, eelmänguta keha desserdi kugistamine. „Maitsetu“, vaagis olukorda Roland. Ja üldse – hiljem. Naise kabinetis. Pärast tööd. Millise Olga talle just praegu pähe oli määrinud.
Enne minekut haaras ta naise rindadest, nendest kitli all peitust mängivatest ahvatlustest, tugevalt nende jäigastuvaid nibusid hõõrudes. Enne naise esimest oiet jättis ta järele. Oli aeg.
Kivine kelder lehkas, mis ka mõistetav. Väljas lõõskas varjuski 30 kraadi celsiust juba paar nädalat. Vanamehest valvur pobises hambutu suuga vandeid, mis sisinaisse kustusid, haaras sangadest, tõmbudes kogu olemusega küürasendisse. Ta sandaalitud jalg otsis pidet ammu paljudest astumistest kulunud trepiasmeilt. Ja siis nad kukkusid – kolmekesi. Tükk aega jändamist, enne kui nad said teekonda jätkata. Roland pühkis higi, kandam oli raske, kätelihastesse õmbles piimhape valuniite.
Ta tundis mõnuga segatud soovi käepidemetest lahi lasta ja minema kõndida. Külma õlle ja kuuma Olga juurde. Aga juba nad olidki kohale jõudnud. Vannituppa tagasi. Pikk, seest õõnsa kõlakastina võimendav laudadest pesukast võttis kandami valju raksatusega enese kanda. Vanamees heitis puhmaskulmude alt küsiva pilgu Rolandi põuetaskule. Väljapööratud, tühjuse märki sisaldava kuuehõlma näitamine vedas küsija suurnurkadesse põlgusevao. „Pärast“, silendas Roland, kuigi tal polnud ettekujutustki millal see „pärast“ saabub. Ta kurjas sosinal, täna töötas ta paarimeheta. Siis heitis kandamilt kõrvale lina. Hais oli kui sein, ta ei suutnud esialgu kuidagi ennast sellest läbi astumaks sundida. Ta pidi veidi kohanema. Seniks vaatles ta tuimalt varvast. Sinikaslillat ja tursunut, mille küljes väreles õhuaknast hoovuv, tuulest liikvele lükatud nimelipik. „Kera“, oli sinna hoogsalt, pea üle papiserva kukkuvalt, lennukalt lendleva käega kirjutatud.
Ta võttis kilekotist esimese pudeli viina. See tundus vaid pudelit puudutadeski soojalt imala käepigistusena. Lina laiemale kiskudes avas ta teise käega pudelipõhja vastu põlve lüües joogianuma. Pöialt nõrga survega pudelisuul hoides pritsis ta märjukest laialilükatud linast avanevale lihale. Kõhuosa välja veninud nagu raseduse seitsmendal kuul, hematoomid tumelillade võõrasemadena kogu keha ulatuses õitsemas.
„Surmatunnistusel kindlasti surma põhjusena märge – Äge südamepuudulikkus“, mõtles Roland, ta võinuks selle peale mürki võtta. Nii oli märgitud eelmisel korral ja üleelmisel. Varem oli teisiti. Enne seda kui erikontingent saabus. Need eriti ohtlikud kroonilised haigusjuhud. Koos nende kandjatega. Seniilsed, kes siia hooldekoha leidnud ümbriku libistamisest valge kitli taskusse, hakkasid korrga liiga kiiresti välja surema.
„Looduse loomulik käik, ju nad Punasesse Raamatusse kandmata“, oli kelmitsenud paarimees. „Ei!“, oli vaielnud Roland. Peast veidi soojate vanurite asemel need mõrvarid, lastepilastajad, aminasiinist küll elavateks, kõikuvateks varjudeks moonutatud? Vaid haruharva muutusid nad kiskjaiks. Siis kui mõni meeltesegane ätt istus nende voodile, nende enesele mõõdetud tuiamisrajale ette jäi, valdas neid endit lõbustav raev. Nüüd lamas üks selliste juhtumite tagajärgedest Rolandi ees. „Habe tuleb ära ajada“, arutles ta fikseerivalt. Surnud ei kaeble, et zilett liiga nüri.
Kera vääris oma nime, alasti keha riidesse saamine nõudis Rolandilt kõiki teadaolevaid nõkse ja ohtralt jõudu. Aeg – ajalt eraldus kehast tumedat, lehkavt vedelikku. „Sisemised verejooksud“, konstanteeris Roland.
Keegi avas selja taga ukse. Roland, segamisest häirituna, pööras pead. Kolba Volli luuras teda vidukil silmil.
„Haltuura? Ja sihukese pekilasuga, puha üksinda? Oma 120 kilo jagu surnud liha, mh?“
Roland urhatas, ta ei sallinud Kolpa, kes pesemise ettekäändel patsiente naiste osakonnast vannituppa transportis, noori tüdrukuid hilisõhtuti seksuaalselt enesele tarbides.
„Viinaga pesed? Ma küll teist ei raiska, veest ja harjast küll!“ latras Kolp. „Viin ikka sisemiseks desinfitseerimiseks mõeldud!“
Roland boikoteeris.
Lajatav kinnilöödvava ukse prõmm andis teada, mida Kolp temastki arvas.
Pintsaku selga ajamine oli viimane, kuid kõige keerulisem tööosa. Pidi minema lahkunu sugulastega nõu pidama. Lihtsalt kuue seljaosa lõhki katki lõikamine, ilma omastega konsulteerimata olnuks liig riskantne. Aga muidu see riidetükk selga kuidagimoodi poleks mahtunud.
Leinajad istusid mustas „Volgas“.
„Hullude järeltulijad tõesti!“ mõtles Roland.
„Sellise ilmaga neljarattalisel praepannil!“
Veidi üllatavalt olid nood asjade käigust selge ülevaate saanutena, ruttu Rolandi otsusega päri.
Keha oli nüüd viiskalt riides, lehki tundus inimlikum.
Kindaid käest visates haaras mees puudritoosi. Poola päriolu grimmikreem oli selleks vahendiks, millega ta enesele oli nime teinud ja miks Olga teda nii visalt nõusse rääkis. Nägu. Näos oli asi. Keha varjas ju ülikond.
„Luksuskirst, samas mitte labane“, hindas asjatundlikult Roland tumedat eset koridoris. Leinajast naisisikul tuli oma oma ilusat Papakest vaadates lausa vesi silma. „Kunstripsmete vahelt langes ehtne pisar“, mudis Roland meeltega sõnakujundit ja sõrmedega taskus siledat sajalist.
Olga kabineti uks oli lukus. „Osakonnajuhataja“ seisis sildil. Roland tundis järsku vastupandamatut soovi ka ise juhtida. Näiteks ennast. Ta ei teadnud, et samamoodi mõtlesid just samasel hetkel NLKP Peasekretär Mihhail Gorbatšov, Osama Bin Laden, üks noormapoolne, tõmmu mees, nimega Obama ja veel mõni miljard inimest, kellest suurosa moodustasid hiinlased. Ainult mitte keegi neist, peale Rolandi, ei kuulnud ei kusagilt kostvat naeru. See oli Nostradamus, tal olid veel mõned ennustused varuks. Neid, mis täitusid. Ja ta oli valmis neid jagama. Rolandiga.
Praegu on Roland Prohvet. On edaspidigi. Hullumajas. Akuutosakonnas. Väga „kinnises“.
Olga vajus ta kõrvale istuma.Ta lõhnas slaavilikult, pealetükkiva pafüümiga nina retseptoreid mõrumandliselt ärritades, unelema uinutavalt. Rolandile tundus see alati seksika kutsekaardina. Olga kuum veri kandus tavaliselt kõikidesse ta tegudesse, praegu kiirkõnesse, trummipõrinana r – deks, otsekui ta keel tantsiks liigpalaval tsinkplekist katusel šamaanilist palvetantsu.
Põrisevad r – id ei meeldinud Rolandile, need meenutasid talle mingit ammunähtud lavastsust kooliajast. Ta puhus Olga suunas veidi riivava suitsuviiru. Mitte otse näkku, see oleks liiga isekas tundunud. Olga ei lasknud end häirida, ta tõrjus käega, kus helkis mitu kuldset sõrmust, nikootiinise joapilve järsult ja lehvivalt laiali. Ta silmad olid roheliselt helkivad. Roland oleks tahtnud praegu olla rong ja kihutada Olgasse, ikka nende lubavate semaforituledes silmade pärast. Ta pani käe Olga ristatud põlvele, selle kaudu sukeldudes kleidi alla, aiva kõrgemale, kobama avanevasse, niiskuse häbemepessa.
Naine heitis vannitoale pilgu ja vedas küsiva pilgu mehele „Siin?“
Roland raputas peaga eitust, nagu urukoer kährikut. Sedapuhku mitte see kiir, püstijalabaarine, eelmänguta keha desserdi kugistamine. „Maitsetu“, vaagis olukorda Roland. Ja üldse – hiljem. Naise kabinetis. Pärast tööd. Millise Olga talle just praegu pähe oli määrinud.
Enne minekut haaras ta naise rindadest, nendest kitli all peitust mängivatest ahvatlustest, tugevalt nende jäigastuvaid nibusid hõõrudes. Enne naise esimest oiet jättis ta järele. Oli aeg.
Kivine kelder lehkas, mis ka mõistetav. Väljas lõõskas varjuski 30 kraadi celsiust juba paar nädalat. Vanamehest valvur pobises hambutu suuga vandeid, mis sisinaisse kustusid, haaras sangadest, tõmbudes kogu olemusega küürasendisse. Ta sandaalitud jalg otsis pidet ammu paljudest astumistest kulunud trepiasmeilt. Ja siis nad kukkusid – kolmekesi. Tükk aega jändamist, enne kui nad said teekonda jätkata. Roland pühkis higi, kandam oli raske, kätelihastesse õmbles piimhape valuniite.
Ta tundis mõnuga segatud soovi käepidemetest lahi lasta ja minema kõndida. Külma õlle ja kuuma Olga juurde. Aga juba nad olidki kohale jõudnud. Vannituppa tagasi. Pikk, seest õõnsa kõlakastina võimendav laudadest pesukast võttis kandami valju raksatusega enese kanda. Vanamees heitis puhmaskulmude alt küsiva pilgu Rolandi põuetaskule. Väljapööratud, tühjuse märki sisaldava kuuehõlma näitamine vedas küsija suurnurkadesse põlgusevao. „Pärast“, silendas Roland, kuigi tal polnud ettekujutustki millal see „pärast“ saabub. Ta kurjas sosinal, täna töötas ta paarimeheta. Siis heitis kandamilt kõrvale lina. Hais oli kui sein, ta ei suutnud esialgu kuidagi ennast sellest läbi astumaks sundida. Ta pidi veidi kohanema. Seniks vaatles ta tuimalt varvast. Sinikaslillat ja tursunut, mille küljes väreles õhuaknast hoovuv, tuulest liikvele lükatud nimelipik. „Kera“, oli sinna hoogsalt, pea üle papiserva kukkuvalt, lennukalt lendleva käega kirjutatud.
Ta võttis kilekotist esimese pudeli viina. See tundus vaid pudelit puudutadeski soojalt imala käepigistusena. Lina laiemale kiskudes avas ta teise käega pudelipõhja vastu põlve lüües joogianuma. Pöialt nõrga survega pudelisuul hoides pritsis ta märjukest laialilükatud linast avanevale lihale. Kõhuosa välja veninud nagu raseduse seitsmendal kuul, hematoomid tumelillade võõrasemadena kogu keha ulatuses õitsemas.
„Surmatunnistusel kindlasti surma põhjusena märge – Äge südamepuudulikkus“, mõtles Roland, ta võinuks selle peale mürki võtta. Nii oli märgitud eelmisel korral ja üleelmisel. Varem oli teisiti. Enne seda kui erikontingent saabus. Need eriti ohtlikud kroonilised haigusjuhud. Koos nende kandjatega. Seniilsed, kes siia hooldekoha leidnud ümbriku libistamisest valge kitli taskusse, hakkasid korrga liiga kiiresti välja surema.
„Looduse loomulik käik, ju nad Punasesse Raamatusse kandmata“, oli kelmitsenud paarimees. „Ei!“, oli vaielnud Roland. Peast veidi soojate vanurite asemel need mõrvarid, lastepilastajad, aminasiinist küll elavateks, kõikuvateks varjudeks moonutatud? Vaid haruharva muutusid nad kiskjaiks. Siis kui mõni meeltesegane ätt istus nende voodile, nende enesele mõõdetud tuiamisrajale ette jäi, valdas neid endit lõbustav raev. Nüüd lamas üks selliste juhtumite tagajärgedest Rolandi ees. „Habe tuleb ära ajada“, arutles ta fikseerivalt. Surnud ei kaeble, et zilett liiga nüri.
Kera vääris oma nime, alasti keha riidesse saamine nõudis Rolandilt kõiki teadaolevaid nõkse ja ohtralt jõudu. Aeg – ajalt eraldus kehast tumedat, lehkavt vedelikku. „Sisemised verejooksud“, konstanteeris Roland.
Keegi avas selja taga ukse. Roland, segamisest häirituna, pööras pead. Kolba Volli luuras teda vidukil silmil.
„Haltuura? Ja sihukese pekilasuga, puha üksinda? Oma 120 kilo jagu surnud liha, mh?“
Roland urhatas, ta ei sallinud Kolpa, kes pesemise ettekäändel patsiente naiste osakonnast vannituppa transportis, noori tüdrukuid hilisõhtuti seksuaalselt enesele tarbides.
„Viinaga pesed? Ma küll teist ei raiska, veest ja harjast küll!“ latras Kolp. „Viin ikka sisemiseks desinfitseerimiseks mõeldud!“
Roland boikoteeris.
Lajatav kinnilöödvava ukse prõmm andis teada, mida Kolp temastki arvas.
Pintsaku selga ajamine oli viimane, kuid kõige keerulisem tööosa. Pidi minema lahkunu sugulastega nõu pidama. Lihtsalt kuue seljaosa lõhki katki lõikamine, ilma omastega konsulteerimata olnuks liig riskantne. Aga muidu see riidetükk selga kuidagimoodi poleks mahtunud.
Leinajad istusid mustas „Volgas“.
„Hullude järeltulijad tõesti!“ mõtles Roland.
„Sellise ilmaga neljarattalisel praepannil!“
Veidi üllatavalt olid nood asjade käigust selge ülevaate saanutena, ruttu Rolandi otsusega päri.
Keha oli nüüd viiskalt riides, lehki tundus inimlikum.
Kindaid käest visates haaras mees puudritoosi. Poola päriolu grimmikreem oli selleks vahendiks, millega ta enesele oli nime teinud ja miks Olga teda nii visalt nõusse rääkis. Nägu. Näos oli asi. Keha varjas ju ülikond.
„Luksuskirst, samas mitte labane“, hindas asjatundlikult Roland tumedat eset koridoris. Leinajast naisisikul tuli oma oma ilusat Papakest vaadates lausa vesi silma. „Kunstripsmete vahelt langes ehtne pisar“, mudis Roland meeltega sõnakujundit ja sõrmedega taskus siledat sajalist.
Olga kabineti uks oli lukus. „Osakonnajuhataja“ seisis sildil. Roland tundis järsku vastupandamatut soovi ka ise juhtida. Näiteks ennast. Ta ei teadnud, et samamoodi mõtlesid just samasel hetkel NLKP Peasekretär Mihhail Gorbatšov, Osama Bin Laden, üks noormapoolne, tõmmu mees, nimega Obama ja veel mõni miljard inimest, kellest suurosa moodustasid hiinlased. Ainult mitte keegi neist, peale Rolandi, ei kuulnud ei kusagilt kostvat naeru. See oli Nostradamus, tal olid veel mõned ennustused varuks. Neid, mis täitusid. Ja ta oli valmis neid jagama. Rolandiga.
Praegu on Roland Prohvet. On edaspidigi. Hullumajas. Akuutosakonnas. Väga „kinnises“.
teisipäev, 24. mai 2011
Eesti Kultuurist
Sa raks!
Kus mina küsisin
Noortelt ja vanadelt
Arvamust Eesti kultuurist
Pohui ja Nahui
Öeldi
Ei saadetud
Vist oli piinapingiselt piinlik
Ja saja aasta pärast meid polevat
Saurused…
Saurused!
Me Ise valinud Viimsepäeva
Ja aega?
Meil seda iseenestegi jaoks ei jagu
Nii ütlemegi enestele Ise
Head aega!
Tartu Vaimu kohta ei julenud küsida
Teadsin niigi
Ta tapalaval
Pää pea raiutud otsast
Vaata millisest otsast
Kui Sina vaid tahad või oskad
Tänav on Linna avalik Foorum
Sääl kõnnib ihualasti Tõde
Riided ja "Kapsapea" kaenlas
Selle eurovormi?
Ju EU protsendiga laenas
Kus mina küsisin
Noortelt ja vanadelt
Arvamust Eesti kultuurist
Pohui ja Nahui
Öeldi
Ei saadetud
Vist oli piinapingiselt piinlik
Ja saja aasta pärast meid polevat
Saurused…
Saurused!
Me Ise valinud Viimsepäeva
Ja aega?
Meil seda iseenestegi jaoks ei jagu
Nii ütlemegi enestele Ise
Head aega!
Tartu Vaimu kohta ei julenud küsida
Teadsin niigi
Ta tapalaval
Pää pea raiutud otsast
Vaata millisest otsast
Kui Sina vaid tahad või oskad
Tänav on Linna avalik Foorum
Sääl kõnnib ihualasti Tõde
Riided ja "Kapsapea" kaenlas
Selle eurovormi?
Ju EU protsendiga laenas
Kukumägi
Kukumägi kukkus
Targutusmuna
Täna
Rüütli tänval
Mulle
Et luuletjaid on sitaks
Ma Teietasin
Heituslõnga
Ketrasin austuseks
Kiiskselg mul vastuseks
Löödud sinna eluküürne konks
Ülesriputamiseks?
Upitamiseks?
Ei jõudnugi öelda
Et mida rohkem luulesõnnikut
Seda rammusam kultuurikiht
Neid mõlgutjaid ütlejaid kamarasse pekiks
Mõtlen
Kui palju neid häid
Krt!
Sa lugesid
Kokku said
Sa vana silk ei lugenud ju ridagi!
Sammudes elutüdimuse tarretis
Minekus ja kuuehõlmas liigpalju ehk aplausi?
Su keha neelas abalas inimass
Targutusmuna
Täna
Rüütli tänval
Mulle
Et luuletjaid on sitaks
Ma Teietasin
Heituslõnga
Ketrasin austuseks
Kiiskselg mul vastuseks
Löödud sinna eluküürne konks
Ülesriputamiseks?
Upitamiseks?
Ei jõudnugi öelda
Et mida rohkem luulesõnnikut
Seda rammusam kultuurikiht
Neid mõlgutjaid ütlejaid kamarasse pekiks
Mõtlen
Kui palju neid häid
Krt!
Sa lugesid
Kokku said
Sa vana silk ei lugenud ju ridagi!
Sammudes elutüdimuse tarretis
Minekus ja kuuehõlmas liigpalju ehk aplausi?
Su keha neelas abalas inimass
teisipäev, 17. mai 2011
Sotsiaaltööst Tartu Linnas
Taaralinnas saab nalja. Ja veel kuidas! Bürokratid on vallutanud selle pea tuhandeaastase kantsi. Ringkaitse töötab paremini kui Rooma leegioni eliitüksusel.
Alljärgnevalt üks lugu elust. See lugu võib juhtuda ka Teiega. Elutellis võib meid kõiki saatusekatuselt tabada. Veab, kui veel lapiti.
Emotsioonid püüaks tahatasku jätta, seega ainult kiretu kronoloogia ja asjade fikseering. See oli muidugi nali. Aga naeru on selles loos hõredamalt kui kirikus.
Kodanik X on aastaid invaliid. 100% töövõimetu, lisaks raske puue – käenärvi vigastus. Seega ei saa ta teha teatud töid ega tohi kokku puutuda kemikaalidega, sealhulgas ka kõige lihtsamate värvidega. Ta elas abikaasaga 19 ruutmeetril, tuba sellest 8.
Ja oh rõõmu veebruaris – talle pakutakse 2-toalist korterit. Asjaolude hämardudes selgub miskipärast, et see on siiski ühetoaline – asjade imeline metamorfoos.
Allkirjastas selle otsuse hr Šokman, just vahetult enne seda, kui ilmnes fakt, et Tartu Linnavarade kaukast kadus 9 miljonit.
Rahu, ärge ärrituge, need polnud euromiljonid. Eesti kroonid ikka, ikka tänapäeva kroonitud peade taskuisse.
Järgmine asjade käik. Peaaegu nagu malekäik. Esialgu mitte ratsukäik. Need tulid hiljem.
Toa põrandat oli vist karuäkkega äestatud. Aken tahtis avamisel kaela kukkuda. Õnneks päriselt seda ei avanudki – enne tahtis eelnimetatud asjandus üldse alla kukkuda, tänavale, viiendalt korruselt..., aga kui keegi oleks akna all kõndima juhtunud? Laed tahtsid elementaarsetki valgendamist. Nii võiks jätkata.
Linnavarade osakonna vanemspetsialist Ene Laane kriiskas, et kodanik X soovib luxkorterit. Janek Laan oli külmasjalikum. Pandi põrandaliistud ja köögiaken värviti üldse kapitaalselt kinni.
Olge, vegeteerige.
Ja kodanik X keeldus korterist.
Ja siis jantnäidend alles algas. Korteri ümber.
Esimene vaatus.
Sotsiaalabi osakonna töötaja Jana Arumets pakkus korterit hoolimata keeldumisest edasi.
Kaks korda.
Kodanik X lõpuks nõustus. Remonditööd jäid tema kanda, vahendid selleks samuti. Nii et elamistingimuste parandamise asemel hoopistükkis võlgadesse käpakile tõukamine.
Raskused sellega aga alles algasid. X pidi ise pahteldama, värvima. Põranda silumiseks kulus 3 kilo pahtlit.
Kõik see päädis kiirabi kutsumisega. X lihtsalt kukkus kokku, kaotas teadvuse.
X arvas, et aidatakse. Sotsiaalabi osakonnast lubatigi kompenseerida.
Remontimas tuli teisest linna otsast käia. Vahel jala.
Ainuüksi kolimisteenusele kulus 128 eurot. Remondivahenditele ca 300 eurot. Ja samas ei saa ju teha remonti peale kolimist.
Nüüd lubatakse üks aken vahetada. Kas peale seda peab kodanik X uut remonti kavandama? Kohe seda teostada keelas misasi?
Bürokraadil on veel üks kaitsetaktika võte – umbmäärasus. Tihtipeale ei vasta ametnik teile nimeliselt, ei esitle ennast.
Reelika Raidsalu, kohaliku sotsiaalabi teenistuja, pani kõik vajadused kirja – kokku 800 eurot. Kompenseeriti 100 eurot. Kolimisteenuski oli kallim.
Rahu 15, kabinetis nr 9 öeldi X-ile, et neil on vaja hoopis raskemate haigetega tegelda. Selle peale näitas kodanik X oma invatõendit.
Aga alati pole invaliidsus näkku kirjutatud, paraku. Ja raskemad juhud üldiselt sotsiaalteenistuses ei käi. Vahest ainult ratastoolis.
Nüüd on kodanik X rikas.
Tal on kaks korterit.
Teist üle anda ei õnnestu. Ene Laane pole talle isegi vastanud. Mõlema korteri eest maksab.
Ja arved jooksevad.
Nagu elu jookseb kodanik X-ist üle.
Lõbus on elada Eestimaal. Eriti kui teile sotsiaalabi osakonnast öeldakse:
„Kui ei meeldi, vahetage kodakondsust.“
Ometi on meid nii vähe. Üks miljon. Peaksime igat inimühikut veeretama nagu kerjus senti.
Lõppu Happy End?
Ei usu, kui nii enestega käituda lubatakse.
Kõik tahavad saada superstaariks, osad peavad jääma abivajajaiks. Kahjuks. Elu.
Kodanikuühiskond algab julgetest kodanikest.
Kodanik X siis julges.
Kuigi ta pole ingel.
Üldsegi mitte.
Tal pole isegi tiibu.
Sõnnidest
On kivine rada
Kruusane tee
Väändub mäe taha kalliks
paljasjalu mil kõnnid
Teetõkkeks äkki möirgavad Sõnnid
need kes sündinud Mais
Laupadel neil Veenuse täht
sarvedes kündmas surmasahk
Sa neid süga
Tunnete kõrvade tagant
Mõistustest sasi
Nad annavad teed
Hämmeldus tilkumas koonuilt
Sa polnudki matadoor
Kruusane tee
Väändub mäe taha kalliks
paljasjalu mil kõnnid
Teetõkkeks äkki möirgavad Sõnnid
need kes sündinud Mais
Laupadel neil Veenuse täht
sarvedes kündmas surmasahk
Sa neid süga
Tunnete kõrvade tagant
Mõistustest sasi
Nad annavad teed
Hämmeldus tilkumas koonuilt
Sa polnudki matadoor
laupäev, 14. mai 2011
1941
Nende südamed sulasid ära
Silmaveeks
Sel viimasel
Rahukevadel
Moskvas
Neid pisaraid
Ühegi rahvuse omi
Ei uskunud üks piibuga Mees
Tellimine:
Postitused (Atom)