Populistlik reilender

Andrus Ansip kui märterkeemik Eesti-nimelises laboratooriumis ehk küsimus kuue pärna kohta, raputades tammepuud*

Juured

 Mis küll taastoodab ühe väikeriigi peaministri poliitilist paksunahalisust? Avalik, sisemine küünism ja sellest välja poegiv nahaalsus? Olles kas pelgalt näiline, lõdva püksikummine, eneseusu puudumist varjav pidev pükstekergitus või siis, vastupidiselt, kindel taotlussihitis, põhinedes oma veendumustele, et pikemas perspektiivis õigustub praegune tegevusliin tulevikus stabiilse poliitilise ja majandusliku rentaablusena?

 Millest paraku pööbel ehk rahvas nagunii aru ei saaks, seega pole neid sellest vaja üldse valgustada ega asjasse pühendada?

 „Püha Lihtsameelse“ roll on parim lahenduskäik seda tüüpi lavastuse valikus. Tootes ohtralt valitseja lollusesse uskujaid ja selle eest palvetajaid.

Tüved

 Ajalooliselt pole reformistid kunagi olnud populaarsed, pigem diktaatorlikud uuenduste sunniviisilised täideviijad. Mis sünnitavad kindlaid, etteaimatavaid proteste.

 Loodab nüüd reformistist peaminister, et rahvas tänavaile ei tule, seda massiliselt nagu mujal, näiteks Lõuna-Euroopas? Islandist ei hakka siin rääkimagi (täpselt nagu seda ei tee Eesti massimeediagi), varuventiilselt endid virtuaalsesse virtsa maandades?

 Nii ehe eestlaslikult end maha hääletades?

 Kuidas siis nii?

 Ikka selle va arvutiklaviatuuri kaudu.

 Reaalne protest jääb Ansipil vist nägemata.

Elumahlad

 Meenutades Otto Eduard Leopold von Bismarckile omistatud ütlust: „Lähtudes üldriiklikest huvidest, see on võimatu!“

 Kas ei kõla see sarnaselt meie peaministri avalikkuse ette paisatud loosungitega? Mis on esitatud üliemotsionaalses helistikus.

 Kusagilt kummitab lisaks M. Gorbatšov oma naiivsuses, küll valitsejana ülipopulaarsena välismaal, kuid nii vihapõlatud NSV Liidus ja praegusel Venemaalgi.

 Paraku on aeg keeranud uue lehekülje, seega ei saaks nagu neid näiteid-malenuppe tänapäevasele mängulauale asetada?

 Aga!

 Vaadakem nüüd seda postsovetliku Euroopa osa kaarti. Põhiliselt on millegipärast pukikantslites need „endised“.

Võrad

 Aga millele siis loodetakse, mis on see tagataskusse peidetud mängukaart? Selline jõuline äss.

 Ja kus asuks siis kaardipakk? Berliinis või Brüsselis?

 Samas kohe küsimus: Brüssel kui Berliini varjatud käepikendus?

 On see kaart hoopis Moskva pihus? Kelle käsi jõuliselt Euroopa energiapulssi pigistab, ajutiste gaasitarnete katkestamiste kaudu mõista andes, et võib selle vereringe üldse peatada?

Lehestikud

 199?. aastal kadus osa KGB toimikutest jäljetult. Kui palju, mida ja kuhu, seda teavad täpselt vaid Moskva ja Jumal. Pluss muu kaasnev kompromiteeriv informatsioonihulk, mida nüüd kahtlustatakse Eesti poliitruumi lekitatavat. Kuhu neid vaid jätkuportsude kaupa edastatakse. Tekitamaks üldist kaost ja moraalseid usalduskriise.

 Veel üks teooriake: mingi rühmitus nagu provotseeris kõrgametnikke rahalistes afäärides osalema.

 Kes siis?

 Eesti kui näidislabor, kus oma geograafilise väiksuse tõttu on mugav ja kiiresti võimalik katse-eksimuse meetodil näha euroseaduste rakendamise tulemusi.

 Teadagi: eriti püüdlik laborant on endine patune.

Õied

 Reformistist Andrus Ansip kui märtrist pühak? Kes läheb aega lukku nagu Jean d’Arc, John Bunyan ja Martin Luther?

 Kuid oodakem, oodakem!

 Kas enne ei tuleks mitte hoopis olla patune vaenlaste silmis ja kangelane omade seltsis?

 Muidu jääksid ehk eestimaalaste kannatuste puudel õied tarbetult viljatuiks.

Tammepuu mõrutõrude iidne tarkus

Jaga omadele kulda, rahvale õhku, siis saad sina valitud.

* Otto von Bismarck külastas Eestit 27. juulil 1867. aastal, kus jõi talumeestega võidu õlut ning istutas Tuhisoo mõisa parki tammepuu ja kuus pärnapuud.

 Sulgudes: hea, et Saaremaad ei külastanud – neid kadakaid niigi palju. Uusi ja vanu.