Kuuekümnes päev
Võidupüha. Päev,
mil pea kõik
Kurski meeskodanikud kõnnivad Georgi lindid rinnas. Paljud on poolmundris, kas
või ühe militaarse rõivatükiga ehitud. Isegi avalikult viinauimas tukkujaid ei
korjata sel päeval kainestusmajja. Veetakse silma alt kõrvale, ei muud. Kedagi
ei arreteerita, kui just ei kakle, ei röövi ega vägista.
Kellele ja kuhu viia leinalilli
Au andmise
au
See küsimus oli vaevanud Rolandit juba teise
Eesti aja algusest. Ta oli teeninud Nõukogude armees. Seal näinud langenud
kaaslaste jäänuseid…
Võidelnud end seal enese arust meheks.
Ja ta polnud ju üksi. Temasuguseid, samavanuseid oli täis terve
postsotsialistlik Ida-Euroopa. Kes ei osanud endid kuhugi
paigutada.
Ja ta oli andnud vande. Relvavande. Selle rikkumise karistuseks oli tol ajal kehtestatud eriolukordades lausa
surmanuhtlus.
Ta vaatas marssal
Rokossovski, venestunud poolakast
Nõukogude Liidu marssali ja pärastise Poola kaitseministri ausammast. Talle
meenus sõjamehe karm elusaatus: aastatel 1937–40 mõistetud sunnitööle, kaotanud
eelnevatel ülekuulamistel pea pooled
hammastest ja saanud mitmed ribiluumurrud. Kelle saatuseks kujunes: olla omadele võõras ja võõrastele ajutiselt kutsutud
külaline. Nüüd seisis ta kivist raiutuna keset omanimelist kiviplaatidega
kaetud väljakut, mille olid kui pilkena, saatuse narritusena omakorda
piiramisrõngasse võtnud pargipingid.
Alati,
kui Roland sealt möödus, paistsid ausamba jalamilt lilled.
Kuhu tema peaks lilli viima, Eestis? Polegi nagu kohta. Seda õiget. Kus
võiks leinata neid, kes langesid tema kõrval
ja neid kahte, kes seda tegid tema eest, jäädes sinna igaveseks.
Mingi poolakas (see selgus veidi hiljem) sekkus ta mõtisklusse, istudes
Rolandi kõrvale. Ta oli vähe vindine, aga veel üpris konstruktiivse jutuga.
Mõlemile jäi kõrva teise osapoole aktsent.
Nii said nad teada, et ühel pingil istuvad
poolakas ja eestlane.
„Venemaal poolakas olla, mees tead, see on raske, eriti siin, Kurskis!“ kaebas pan Eliasz Rolandile.
„Sinuga on hea koos juua, sa oled eurooplane,
vot nii, meie oleme eurooplased,“ ja ta matitas korralikult. Ta oli seda juba
mitu aastat siin Kurskis elades õppinud. Küsimusele, millise eesmärgiga pan
üldse Venemaal viibib, sai ta otsekohese kiire ja äreva vastuse.
„Naist tahan võtta, farmi on tööjõudu vaja.“
„Miks venelastega on raske?“
küsis Roland.
„Vaat seepärast, et venelastele meenub ajalugu miskipärast eriti purjus
peaga. Me siin ühtteist koos leedukatega ju kunagi korraldasime!“ ja ta lõi käed laiali,
otsekui tahtes emmata kogu Kurski oblastit.
Nad jõid vaikides, vaadeldes kivistunud Rokossovskit.
„Samas, sa kujutle vaid,“ jätkas juba poollällates poolakas, „kui Venemaa püüakski
enesele tagasi vallutada endisi satelliitriike või kurat võtaks, teidki, endisi
Nõukogude Liidu liikmesriike?“
Poolakas vaatas talle joobnu seiskunult vahtiva pilguga otsa. Roland võinuks vanduda, et
sealt vaatas vastu hirmu ja raevu kokteil.
„No ja siis, mis siis toimuks. Me kuulume ju NATOsse!“
„Perse su NATO! Poola ja Eesti on NATO liikmed muidugist. Aga sellesamase NATO nurgakiviks on viies artikkel. Üks asi, millest me peame
aru saama on see, et viienda artikli jõustumine ei toimu automaatselt. Sellel
artiklil on alltekst ehk salajane lisa, mille sisu on järgmine: NATO kaitseb
ainult neid, kes enda eest ise suudavad sõjaliselt seista.“
Asi hakkas Rolandile huvi pakkuma. Ta müksas
pani juttu jätkama.
Poolakas elavnes: „Las ma selgitan lähemalt.
Kui Eesti või Poola vastu peaks toime pandama rünnak, siis viienda artikli
rakenduseks on vaja poliitilist haamrit. Kui te ise asute kaitsele, siis see
haamer poliitilisele kõnetoolile ka lajatab. Europarlamendi saadikud või USA poliitikud
pärivad oma valitsustelt: „Eestlased või poolakad on hädas, meie kohus on neid
koheselt aidata!“.“ Roland nõustus vaid osaliselt: „Meil suured metsad, nad
võivad ju linnad vallutada, aga neist laantest nad meid niipea välja kõrvetada
ei suudaks. Ilma peal mitte!“ Pan lõi vaid tüdinenult käega.
„Kuidas sa siis aru ei saa, kas oled turok*? Sa oled ju Nõukogude armees
teeninud?“
„Olen küll, pea kõik minu põlvkonna mehed ju on. Kui ei läinud
sõjaväkke, viidi vangimajja!“
* Turok – vene keeles türklane, kasutatakse ka vähe kohtlase
inimese kohta.
„Seda ma sulle räägingi, mees!“
„Sa vaata seda värki või juriidiliselt. Venemaa on Nõukogude Liidu
õigusjärglane?“ „On!“ vastas ta ise. „Vot tak!“
„Lase edasi, mis sa venitad kummi,“ vähe vihastas Roland.
„Sa oled Totu Kuul või, relvavande andsid?“
„Muidugi, peale utšebkat see ju tavaline
värk.“
„A kas lahti oled öelnud, kohe täitsa avalikult ja ametlikult?“ uuris
pan.
„Ei, milleks?“ imestas Roland. „Keegi pole sundinud.“
„Ega ei sunnigi, sa türbel!“ jauras Eliasz.
„No vot!“ leierdas poolakas edasi. „Tulevad sisse ja ütlevad: „Vande
andsid, nüüd teeni. Muidu kasutame sõjaaja armee seadustiku tribunali
määrustikku ja kohtleme sind desertöörina. Pluss veel perekonna ja suguvõsa
karistamise võimalus“.“
Roland jäi vägagi mõttesse.
Pan nägi selle ära ja tõdes: „Desertöörile võib vist igas riigis
mahalaskmise kohaldada. Täideviimisega kohapeal.“ Ta itsitas, lisades: „Seda
isegi kõige kultuursemas ja õiguslikumas riigis. Ja kuna kurat on see Venemaa
enne küsinud: „Kumb oli enne, kana või muna?“ Neile üks kanafarm puha!“
„Venelaste arvustamine vene keeles,“ muigas Roland markantse olukorra üle.
„Mida naljakat sa siin leiad?“ ärritus kergelt pan Eliasz.
Roland selgitas.
Poolakas vajus kuidagi enesesse ja vandus
siis miskit omas keeles. Roland mõistis vaid seda, et jutt käib millegipärast
mingist koerast ja verest.
Pan poolaka jutt pani Rolandi juurdlema:
milline on lähiajalookäsitlus Venemaa ajalooõpikutes? Või Poola omades?
Ta vandus tasa, ta ei teadnud isegi seda,
milline see on Eesti õpikutes. Praegustes õpikutes.
Ühes asjas oli ta enda meelest küll kindlale
järeldusele jõudnud – kõige parema ülevaate saaks rahva poliitika- ja
ajalookäsitlusest lugedes nimelt nende ametlikke ajalooõpikuid. Neist saab
aluskinnitust riigikodaniku maailmavaade. Ta valgustas sellest ka poolakat. Too
nõustus pead noogutades, olles suu
õllepudelisse ankrusse heitnud.
Nad jõid selle peale paniga veel õige mitu
õlut. Muidugi ikka seda Baltikat.
Roland kutsus Eliasze isegi oma
üürikorterisse külla.
Kus kõik lõppes viisakalt.
Pan Eliasz läks koju tudile ja Roland kobis
Julia najal voodisse. Iga roju oma koju!
Nad olid ju ikkagi eurooplased, seega
kultuursed inimesed.
Ei kakelnud, et pärast vennastuda.
Ei sõimelnud eriti, vähemasti üksteisega. Ei
kakelnud Julia pärast, pan oli mingi kohaliku näitsiku Rolandi juurde sõites
takso pardale kutsunud.
Linna majadeakendest silmade all huilati hommikuni – ammune Võit
pidutses siiani.
