Mõtteaadli ärevus: kui rahvas saab sõnastuse kätte

ERR-i pikk intervjuu Pärtel Piirimäega räägib pealtnäha mõttelaiskusest ja tehisarust. Tegelikult kumab sealt läbi midagi muud: tänapäeva mõtteaadliku ärevus.

Hirm ei ole ainult selles, et inimene laseb masinal enda eest mõelda. Hirm on ka selles, et inimene saab tööriista, millega varem suletud keeleruumidesse sisse murda.

Ametniku keel. Juristi keel. Ülikooli keel. Toimetaja keel. Eksperdi keel.

Need on olnud väravad, mille taga tavakodanik pidi seisma müts käes. Tahad otsust vaidlustada? Palka jurist. Tahad ametiasutusele vastata? Õpi vorm. Tahad kaebust kirjutada? Ära eksi terminiga. Tahad vaide esitada? Vaata, et paragrahv valesti ei läheks.

Nüüd saab inimene tehisaru abil koostada avalduse, vaide, kaebuse, selgitustaotluse, vastulause. Mitte sellepärast, et masin tema eest mõtleb. Mõte on tal ammu olemas: mind solgutati, mulle ei vastatud, otsus on vigane, ametnik hämab, süsteem toodab mulle ajakulu.

Tehisaru aitab selle mõtte vormi panna.

See ei ole mõttelaiskus. See on keeleline enesekaitse.

Intervjuu suur vastuolu ongi siin. Kui professor kasutab tehisaru tõlkimiseks, tsitaatide otsimiseks ja suure mõttepärandi läbikammimiseks, siis on see tööriist. Kui tavakodanik kasutab sama tööriista ametikirja, vaide või kaebuse vormistamiseks, muutub see korraga vaimse allakäigu märgiks.

Ühe käes abivahend. Teise käes patt.

See pole tehnoloogiakriitika. See on seisuserefleks.

Teine vastuolu: intervjuu hoiatab vaimuaristokraatia eest, aga loob seda ise. Pikk, kenitlev, professorliku kraega jutt seletab rahvale, millal rahvas veel mõtleb ja millal on juba mugavusloomaks muutunud. Mõtteaadlik seisab trepil, hoiatab mõtteaadli tekkimise eest ja silub samal ajal omaenda mantlihõlma.

Kolmas vastuolu puudutab tehisaru juhtimist. Seda kujutatakse liiga odavalt, justkui inimene vajutaks nuppu ja laseks masinal enda eest valmis lobiseda. Jah, nii saabki prügi. Aga see on kehv kasutus, mitte kogu nähtus.

Tõsine AI kasutamine on vaidlus masinaga.
Kus on nõrk koht?
Mis jäi välja?
Milline väide ei kanna?
Kuidas ametnik sellele vastu vaidleb?
Milline paragrahv on vale?
Kus on propaganda?
Kus on tühi loosung?
Kus kadus minu enda toon?

See on mõttetöö. Teistsugune, aga mitte olematu.

Halb kasutaja saab halva teksti. Mõtlev kasutaja saab tööpingi.

Neljas vastuolu on võrdsuse jutus. Kardetakse, et kallimad mudelid annavad osale eelise. See oht on olemas. Aga seni oli kallis mudel elav inimene: juristist isa, toimetajast tuttav, ülikooliharidusega kodu, ametikeelt valdav sugulane. Keegi, kes oskas kirjutada nii, et vallavalitsus, haigla, pank või kohus ei saanud sind kohe kõrvale lükata.

AI ei loo ebavõrdsust nullist. Ta võib osa senisest ebavõrdsusest nähtavaks teha ja osa sellest ka ära lõhkuda.

Ajaloo juures kordub sama muster. Kui jutuks tuleb Tartu rahu, Sinimäed ja ebamugavate teemade vältimine koolis, ei lõigata asja kohe sirgelt läbi. Algab pehmendus: ühest näitest ei tasu teha suuri järeldusi, tsensuuri mõistet kasutatakse liiga avaralt, vaja on tasakaalukust, erinevaid tõlgendusi, konteksti.

See on pehme tsensuuri tänapäevane riietus. Mitte keeld, vaid “tundlikkus”. Mitte mahavaikimine, vaid “tasakaalukas käsitlemine”. Mitte ajaloo vältimine, vaid “keeruka teema läbimõtlemine”.

Mõtteaadlik ei pea enam ütlema: seda ei tohi rääkida.
Ta ütleb: ettevaatlikult.
Ta ütleb: kontekst.
Ta ütleb: ärme tee jämedaid järeldusi.
Ta ütleb: teema on tundlik.

Ja lõpuks seisab Tartu rahu jälle ukse taga, Sinimäed ukse taga, tavakodanik ukse taga, kõik ootamas õiget tooni.

Sama muster töötab ka tehisaru juures. Ei kardeta ainult robotlikku jama. Seda tasubki karta. Kardetakse ka seda, et inimene saab lõpuks vastu kirjutada.

Mitte vihase kommentaarina.
Vaid kaebusena.
Mitte köögilaua vandumisena.
Vaid vaidega.
Mitte “mulle tundub” vormis.
Vaid struktureeritud vastulausena.

Siin lähebki mõtteaadlik närvi.

Sest kui tavakodanik saab sõnastuse kätte, siis ei ole ta enam nii mugavalt juhitav. Ta ei vaja iga ukse jaoks vahendajat. Ta ei pea iga ametliku kirja ees põlvili laskuma. Ta saab küsida: kus on õiguslik alus? Kus on põhjendus? Miks tähtaeg selline on? Miks piirang kehtib? Kelle huvides see kord tehti? Miks mina pean ootama, kontrollima, tõendama ja vaidlema, samal ajal kui süsteem toodab endale aina uusi läbipääsupunkte?

Mõttelaiskus on päris oht. Robotlik tekstimass on päris nuhtlus. Tehisaruga saab toota vahtu, plakatit ja pidulikku tühjust.

Aga sama tööriist võib anda inimesele keele, millega ta saab vastu hakata.

Seda kardabki ärev mõtteaadlik kõige rohkem.

Mitte seda, et rahvas enam ei mõtle.
Vaid seda, et rahvas hakkab mõtlema ilma tema loata.

Allikas:
Merilin Pärli, “Pärtel Piirimäe: mõttelaiskus murendab ühiskonda”, ERR.
https://www.err.ee/1610053579/partel-piirimae-mottelaiskus-murendab-uhiskonda