Üks ots oli tervis. Eesnääre, urineerimine, öised ärkamised, valu, põletikutaust, metall kehas, MRT võimatus, antibiootikumiresistentsus, Mycobacterium fortuitum, varasem kopsulugu, lõualuu jama. Iga asi eraldi oleks talutav. Koos moodustasid need olukorra, kus arst ei tohiks mängida sekretäri, aga mängis. Lubatud kaugkonsultatsioon, vastuseta päringud, vaikimine, “kõik on norm”. Ei ole norm. Norm on siis, kui inimene saab aru, mis temaga tehakse ja miks.
Teine ots oli terviseandmete logiraamat. Seal muutus asi juba põhimõtteliseks. Kes vaatas? Miks vaatas? Miks üks kirje ilmub ja teine justkui kaob? Miks peab patsient ise muutuma uurijaks, registripidajaks ja ristküsitlejaks? Terviseandmed ei ole kellegi ametkondlik mänguväljak. Kui logi ei selgita, vaid udu toodab, siis ei ole see läbipaistvus. See on pimedale antud aken.
Kolmas ots oli auto. BMW ei olnud mulle hobi ega staatuseasi, vaid liikumisvahend. Kui inimesel on liikumisraskus, siis auto rike ei ole mugavusprobleem. See on vabaduse rike. Teenindus vahetab, testib, nihutab, unustab, seletab hiljem. Mina pean mäletama. Mina pean tõestama. Mina pean kirjalikult küsima, kas sõiduk on üldse liiklusohutu. Firma vabandab siis, kui tekst muutub piisavalt täpseks. Enne seda on klient lihtsalt müra.
Neljas ots oli kodu. Korteriühistu. Ventilatsioon, parkimiskaardid, koosolekute info, halduskulud, juhatuse liikme tasu, tegelik korraldaja ja ametlik vastutaja. Väike riik väikeses majas. Üks nimi paberil, teine nimi liigutab niite, kolmas maksab arve. Elanikule jääb õigus küsida, aga mitte õigus saada selget vastust.
Viies ots oli Postimees ja ligipääsud. Välja logitud. Parool ei tööta. Taastamine ei tööta. Kirjad lähevad, vaikus tuleb vastu. See on väike asi ainult inimesele, kelle päev ei koosne niigi tõendamisest. Minu jaoks sobitus see samasse mustrisse: teenus kaob, vastutus hajub, kasutaja peab tõestama, et ta ei ole ise süüdi.
Kuues ots oli looming. Teoseid on, materjali on, närvi on. Puudu ei ole ideedest. Puudu on inimesest, kes teksti ei steriliseeri. Tavaline toimetaja teeb sellisest kirjutamisest koolikirjandi. Silub ära konaruse, mille pärast tekst üldse hingab. Mina ei vaja keelepolitseid. Vajan vastasmängijat.
Seitsmes ots oli avalik sõna. LinkedIn, artiklid, kommentaarid, vastulaused. Ma ei tahtnud enam viisakalt nihverdada. Mõni asi tulebki ära öelda. Mitte sellepärast, et see maailma muudaks. Vaid sellepärast, et vaikides muutud kaasautoriks. Kui müüakse õhku, vaakumit ja prügi, siis võibki öelda: müüakse õhku, vaakumit ja prügi.
Kõige selle all oli üks ja sama mehhanism.
Vastutus lahustatakse ära.
Tõendamiskoormus lükatakse inimesele.
Ametkond vaikib.
Teenusepakkuja venitab.
Arst ei vasta.
Logi ei selgita.
Ühistu udutab.
Klient, patsient, elanik ja autor peavad ise kõike mäletama.
See ei ole halb õnn. See on mudel.
Aastatel 2025/2026 sattusin ma korraga mitmesse sellisesse mudelisse. Tervis, andmed, auto, kodu, ligipääsud, looming. Kõik eri riiulitel, aga sama lõhnaga. Ühes küsitakse: tõesta, et sul on halb. Teises: tõesta, et me tegime valesti. Kolmandas: tõesta, et sa üldse küsisid. Neljandas: tõesta, et sind ei ole nähtamatuks tehtud.
Ja mina tõestasin. Kirjutasin. Küsisin. Salvestasin. Võrdlesin. Panin kuupäevad ritta.
Mitte sellepärast, et mulle meeldiks jamaga tegeleda.
Sellepärast, et muidu kirjutatakse sinu elu sinu eest valmis. Ja allkirja küsitakse hiljem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar