KOV valimised 2025 = e hääled pole psühhiaatriline diagnoos, vaid kliiniline reaalsus

 

Eesti poliitika: klannid, patiseisud ja toiduahel, mis ei sure

Eestis ei ole parteisid. On mõjuklannid ja mõjuperekonnad.
Mõnes on isa vallavolikogus, poeg ministeeriumis ja tütar kommunikatsioonibüroos.
Üks kirjutab pressiteate, teine jagab raha ja kolmas teeb näo, et ei tunne kedagi.
See on nagu tants — aeglane, etteaimatav ja täiesti turvaline neile, kes juba ringis sees.

---

Kohalik poliitika ehk “kõik tunnevad kõiki, aga keegi ei mäleta midagi”

KOV 2025 valimistel võitsid valimisliidud.
Ja kuidas siis teisiti — rahvas ju tahab näha oma inimest, mitte mingit parteilogoga hologrammi.
Plakatitel seisavad „meie omad“ – vallasekretäri onupoeg, spordiklubiga seotud tädipoeg või ettevõtja, kes kord kinkis koolile prügikasti.
Kõik on head inimesed. Ja kõik lubavad „ausat valitsemist“.

Aga siis tuleb hetk, kus keegi küsib:

„Kas teil Tallinnas ka kedagi on?“

Ja see ongi kõik.
Sest ilma oma inimeseta Tallinnas oled nagu külakohus ilma protokollita – võid otsustada, aga midagi ei muutu.

---

Tallinn – müütiline loom, kes jagab armu ja asfaltteid

Tallinn pole linn. Tallinn on mütoloogiline olend.
Temal on raha, temal on toetusfondid, temal on võime otsustada, milline vald saab uue tee ja milline saab lihtsalt uue põhjuse oodata.
Kõik teavad, et ilma „ühendusteta“ jääb elu seisma nagu e-riigi server pärast tarkvarauuendust.

---

Reform – erakond, kes õppis kaotama nagu džentelmen

Seekord olid valimised Reformierakonna jaoks nagu halb sushi:
välimus kena, aga järelmaitse veidi kahtlane.
E-valimiste müstiline aura, mis varem tähendas „korrastatud võitu“, tundus seekord liiga riskantne.
Nii et loodi… patiseisud.
Selline delikaatne poliitiline zen, kus kõik saavad natuke,
aga keegi ei saa nii palju, et saaks midagi tõesti muuta.

Süsteem jäi rahule.
Rahvas jäi segadusse.
Ja Reform jäi viisakalt alles.

---

Patiseis kui rahvuslik turvamehhanism

Eestlane ei armasta kaotajaid, aga ta ei usalda ka võitjaid.
Seetõttu on patiseis meie riiklik kaitsemehhanism –
see tagab, et midagi ei muutu liiga kiiresti,
et keegi ei saa liiga palju võimu,
ja et igaüks saab öelda:

„No näed, ma ju ütlesin, et need kõik on ühesugused.“

---

Toiduahel: ökosüsteem, mida ei tohi häirida

Üleval on parteid – need suured linnukesed, kes laulavad ilusasti ja söövad rahulikult.
Keskel valimisliidud – väiksemad olendid, kes sebivad, klatšivad ja räägivad „uuest algusest“.
All on rahvas – sipelgad, kes tassivad valimispäeval oma legitiimsust hääletuskasti,
ja pärast vaatavad uudistest, kuidas toiduahel iseennast taas õigustab.

Kõik töötab.
Kõik toimib.
Kõik söövad.

---

Ja lõpuks…

Meil ei ole parteisid.
On koduköök, kus igaüks keedab oma suppi ja lisab sinna veidi ühist soola.
Ja lõpuks maitseb see alati samamoodi –
nagu eilne, mida me nimetame homseks.

---

Lõpusõna blogipidajalt:
Kui keegi arvab, et see on liialdus – siis ta pole lihtsalt veel kutsutud õigesse kööki.

 

Europe Lost in the Name of Peace

When war never came — and peace arrived instead, costing more than war itself — there was nothing left to conquer but the soul of Europe.
Credit replaced the tanks, and debt did the work the armies never could.
Europe, that old spirit of the continent, took itself hostage — not out of fear of defeat, but out of fear of solitude.

Thus peace was given new names:
stability, meaning dependence;
security, meaning surrender;
shared values, meaning a shared burden of debt.

And it all unfolds in silence — not in the thunder of bombs, but in the whisper of an economy dying by degrees.
A political suicide written on immaculate paper instead of blood.
The signature beneath a line of credit has become the new form of oath.

Yet somewhere, at the twilight edge of history, one name still flickers — one bargain, one land.

Who knows what was agreed upon in Alaska?

Perhaps only God and the Devil know.
And perhaps, between them, there is no dispute.

16.10.25

Perpetuum mobile

Leinakägu kukkus kuidagi õõnsakstegevalt.

Kitsa ja käänulise metsatee kohal virvendas õhk, mis lõi end korraga tolmupilvest turri. Jõuliselt möirates lähenes kihutav auto. Põrkas kurvis mitmetihumeetrise männiga. Ja inimkäte loodud tehnika jäi sedapuhku loodusele alla.

Säärasest matsust tekkinud kära ja müra tõi kokku hulgim metsaelanikke – justkui tasuta atraktsiooni vaatama. Mõtlikult vaadeldi end selili heitnud, alla andnud masinat. Puust immitses vaiguverd.

„Jaguar,“ konstateeris Karu Aadu, masina firmamärki lähemalt uurides.

„Võõrliik. Hea, et siin teisi ei esine,“ mühatas Haaviku Emand.

Masina esikäpast ratas pöörles vudinal.

„Ei tea, kas see seisma ka jääb?“ kädistas Haraka Leenu.

„Mis mõttes?“ sügas Karu Aadu end asjalikult vastu lähimat puud.

„No lihtsalt – kõik, mis kord hoo minetab, raugeb ju.“

„Aga äkki see vurrabki kui igiliikur? Mida inimkond kogu aeg taga otsinud.“

„Jah, seda otsimise higilõhna lehkab neist siiamaani,“ täiendas Haaviku Emand.

„Seda seepärast, et nad otsivad aina edasi. Hulgim tüüpe tegeleb sellega,“ täpsustas Haraka Leenu. „Oma lendudel näen ma pidevalt teisi, jah.“

„Lollid siis – vaadaku parem peeglisse. Või veel parem, enda sisemusse.“

„?, !“ vaatasid kõik nüüd pikkkõrva.

„Lihtne ju. Veel lihtsam kui E = mc².“

„Arvad? Ta ju ikkagi kahtles kvantmehaanikas,“ nokitses Haraka Leenu vastupunnivat putukat puukoore alt välja.

„Kuule, ega ei peagi Einstein olema, et lõpuks mõista. Võrrandile leiab lahendi ka teisel moel,“ vaatas Haaviku Emand autos lebavat laipa – seda endalegi veidrana tunduva kaastundega.

„Ja see oleks?“ ühmatas Karu Aadu.

„Bioloogilised mehhanismid = inimkond = Perpetuum mobile,“ turtsatas jänes iseteadvalt.

„Sinuga võiks ju isegi nõus olla… aga nagu te näete – ajavad nad gaasi- ja piduripedaali ju segamini. Isegi lihtsal automehhanismil.“ Karu Aadu vaatas kinnitust otsides teistele otsa.

„Nagu selle isendi puhul juhtuski,“ osutas ta Jaguari plekist luukerele ja autoroolis vastu lage surutud laibale.

„Vastuvõetav – aga ainult mööndusega. Juhul kui nad lõpuks õpivad ära tasakaalustatud läbisaamise omaeneste egodega,“ kostus äkitsi selja tagant.

„Ah, põdrapull! Sina oma möögimisega... ära tüütab!“ lõi Haraka Leenu suled kohevile.

Ometi, justkui öeldu kinnituseks, peatus ratta veeremine äkilise naksatusega.

„Sõnasidki ära...“ ohkas Karu Aadu kahetsevalt, põdrapulli põrnitsedes.

„Oleks äkki asjast asjagi saanud. Perpetuum mobileks veerenud.“ 2016/2025