A little about myself

 

  Which one is the original?

“Drugs are climbing, booze is falling”

 

1. Just switching norms, not fixing anything.
   Booze is old-school – all about toxic masculinity, drunk fights, shame.
   Drugs (or “therapy stuff”) show up with a new look:
   microdosing, LSD guides, biohacking, “opening your creativity.”
   Same addiction, just dressed up in fancy words.

2. High-class hedonism.
   Booze is cheap, for the masses. The “new drugs” are for the upper tier.
   Not some needle junkie, but the psychonaut in a startup, taking tiny LSD hits or mushroom extracts to sharpen focus.
   Sobriety and buzz merged into one: optimized pleasure.

3. The control trick.
   Booze is obvious – you reek, act weird, easy to catch.
   New psychoactive stuff is subtle, invisible, measured: a pill, a drop, a sachet.
   Society looks “cleaner,” but it’s just the same old mind tweak, packaged differently.

• The shiny bullshit of the e-cig industry

“The Table Manners of Power”

 

The world-cake has been cut. For now, only on the map.
But the diners have different table manners: some eat with fork and knife, others tear at the treat with their hands. And as always, beneath the table the small states scuffle over the leftovers. Power is sweet, as we know.
Yet history offers one lesson to take along: many of them end up with food poisoning — and in need of an enema.

30.11.'25

Wall Poster XV

 

"If you are constantly shown only details, you can no longer see the whole picture."

— From the collection “Pooleks löödud aeg”, 2004, Tartu

Wall Poster XI

 

“The latest laws in Estonia act like an obituary:
fewer birth certificates.
No heart certificates are issued at all.”

— From the collection “Pooleks löödud aeg”, 2024, Tartu

На открытом рынке в Тарту одна огуречница сказала:

Те,
кто дольше ткал жизнь,
те знают:
сколько ссудят твою душу,
и как мало её удобряют.

21.12.2023

Из сборника «Pooleks löödud aeg», Тарту 2024

Wall Poster IV

 

"Both the blue and the red tablet were painted brown – crap."
— Neo

Wall Poster I

Every politician, every official: their running tally – profit or loss caused.

Fog

 

“In London’s fog, many great figures have vanished—like a curtain falling after the play.”

KOV valimised 2025 = e hääled pole psühhiaatriline diagnoos, vaid kliiniline reaalsus

 

Eesti poliitika: klannid, patiseisud ja toiduahel, mis ei sure

Eestis ei ole parteisid. On mõjuklannid ja mõjuperekonnad.
Mõnes on isa vallavolikogus, poeg ministeeriumis ja tütar kommunikatsioonibüroos.
Üks kirjutab pressiteate, teine jagab raha ja kolmas teeb näo, et ei tunne kedagi.
See on nagu tants — aeglane, etteaimatav ja täiesti turvaline neile, kes juba ringis sees.

---

Kohalik poliitika ehk “kõik tunnevad kõiki, aga keegi ei mäleta midagi”

KOV 2025 valimistel võitsid valimisliidud.
Ja kuidas siis teisiti — rahvas ju tahab näha oma inimest, mitte mingit parteilogoga hologrammi.
Plakatitel seisavad „meie omad“ – vallasekretäri onupoeg, spordiklubiga seotud tädipoeg või ettevõtja, kes kord kinkis koolile prügikasti.
Kõik on head inimesed. Ja kõik lubavad „ausat valitsemist“.

Aga siis tuleb hetk, kus keegi küsib:

„Kas teil Tallinnas ka kedagi on?“

Ja see ongi kõik.
Sest ilma oma inimeseta Tallinnas oled nagu külakohus ilma protokollita – võid otsustada, aga midagi ei muutu.

---

Tallinn – müütiline loom, kes jagab armu ja asfaltteid

Tallinn pole linn. Tallinn on mütoloogiline olend.
Temal on raha, temal on toetusfondid, temal on võime otsustada, milline vald saab uue tee ja milline saab lihtsalt uue põhjuse oodata.
Kõik teavad, et ilma „ühendusteta“ jääb elu seisma nagu e-riigi server pärast tarkvarauuendust.

---

Reform – erakond, kes õppis kaotama nagu džentelmen

Seekord olid valimised Reformierakonna jaoks nagu halb sushi:
välimus kena, aga järelmaitse veidi kahtlane.
E-valimiste müstiline aura, mis varem tähendas „korrastatud võitu“, tundus seekord liiga riskantne.
Nii et loodi… patiseisud.
Selline delikaatne poliitiline zen, kus kõik saavad natuke,
aga keegi ei saa nii palju, et saaks midagi tõesti muuta.

Süsteem jäi rahule.
Rahvas jäi segadusse.
Ja Reform jäi viisakalt alles.

---

Patiseis kui rahvuslik turvamehhanism

Eestlane ei armasta kaotajaid, aga ta ei usalda ka võitjaid.
Seetõttu on patiseis meie riiklik kaitsemehhanism –
see tagab, et midagi ei muutu liiga kiiresti,
et keegi ei saa liiga palju võimu,
ja et igaüks saab öelda:

„No näed, ma ju ütlesin, et need kõik on ühesugused.“

---

Toiduahel: ökosüsteem, mida ei tohi häirida

Üleval on parteid – need suured linnukesed, kes laulavad ilusasti ja söövad rahulikult.
Keskel valimisliidud – väiksemad olendid, kes sebivad, klatšivad ja räägivad „uuest algusest“.
All on rahvas – sipelgad, kes tassivad valimispäeval oma legitiimsust hääletuskasti,
ja pärast vaatavad uudistest, kuidas toiduahel iseennast taas õigustab.

Kõik töötab.
Kõik toimib.
Kõik söövad.

---

Ja lõpuks…

Meil ei ole parteisid.
On koduköök, kus igaüks keedab oma suppi ja lisab sinna veidi ühist soola.
Ja lõpuks maitseb see alati samamoodi –
nagu eilne, mida me nimetame homseks.

---

Lõpusõna blogipidajalt:
Kui keegi arvab, et see on liialdus – siis ta pole lihtsalt veel kutsutud õigesse kööki.

 

Europe Lost in the Name of Peace

When war never came — and peace arrived instead, costing more than war itself — there was nothing left to conquer but the soul of Europe.
Credit replaced the tanks, and debt did the work the armies never could.
Europe, that old spirit of the continent, took itself hostage — not out of fear of defeat, but out of fear of solitude.

Thus peace was given new names:
stability, meaning dependence;
security, meaning surrender;
shared values, meaning a shared burden of debt.

And it all unfolds in silence — not in the thunder of bombs, but in the whisper of an economy dying by degrees.
A political suicide written on immaculate paper instead of blood.
The signature beneath a line of credit has become the new form of oath.

Yet somewhere, at the twilight edge of history, one name still flickers — one bargain, one land.

Who knows what was agreed upon in Alaska?

Perhaps only God and the Devil know.
And perhaps, between them, there is no dispute.

16.10.25

Perpetuum mobile

Leinakägu kukkus kuidagi õõnsakstegevalt.

Kitsa ja käänulise metsatee kohal virvendas õhk, mis lõi end korraga tolmupilvest turri. Jõuliselt möirates lähenes kihutav auto. Põrkas kurvis mitmetihumeetrise männiga. Ja inimkäte loodud tehnika jäi sedapuhku loodusele alla.

Säärasest matsust tekkinud kära ja müra tõi kokku hulgim metsaelanikke – justkui tasuta atraktsiooni vaatama. Mõtlikult vaadeldi end selili heitnud, alla andnud masinat. Puust immitses vaiguverd.

„Jaguar,“ konstateeris Karu Aadu, masina firmamärki lähemalt uurides.

„Võõrliik. Hea, et siin teisi ei esine,“ mühatas Haaviku Emand.

Masina esikäpast ratas pöörles vudinal.

„Ei tea, kas see seisma ka jääb?“ kädistas Haraka Leenu.

„Mis mõttes?“ sügas Karu Aadu end asjalikult vastu lähimat puud.

„No lihtsalt – kõik, mis kord hoo minetab, raugeb ju.“

„Aga äkki see vurrabki kui igiliikur? Mida inimkond kogu aeg taga otsinud.“

„Jah, seda otsimise higilõhna lehkab neist siiamaani,“ täiendas Haaviku Emand.

„Seda seepärast, et nad otsivad aina edasi. Hulgim tüüpe tegeleb sellega,“ täpsustas Haraka Leenu. „Oma lendudel näen ma pidevalt teisi, jah.“

„Lollid siis – vaadaku parem peeglisse. Või veel parem, enda sisemusse.“

„?, !“ vaatasid kõik nüüd pikkkõrva.

„Lihtne ju. Veel lihtsam kui E = mc².“

„Arvad? Ta ju ikkagi kahtles kvantmehaanikas,“ nokitses Haraka Leenu vastupunnivat putukat puukoore alt välja.

„Kuule, ega ei peagi Einstein olema, et lõpuks mõista. Võrrandile leiab lahendi ka teisel moel,“ vaatas Haaviku Emand autos lebavat laipa – seda endalegi veidrana tunduva kaastundega.

„Ja see oleks?“ ühmatas Karu Aadu.

„Bioloogilised mehhanismid = inimkond = Perpetuum mobile,“ turtsatas jänes iseteadvalt.

„Sinuga võiks ju isegi nõus olla… aga nagu te näete – ajavad nad gaasi- ja piduripedaali ju segamini. Isegi lihtsal automehhanismil.“ Karu Aadu vaatas kinnitust otsides teistele otsa.

„Nagu selle isendi puhul juhtuski,“ osutas ta Jaguari plekist luukerele ja autoroolis vastu lage surutud laibale.

„Vastuvõetav – aga ainult mööndusega. Juhul kui nad lõpuks õpivad ära tasakaalustatud läbisaamise omaeneste egodega,“ kostus äkitsi selja tagant.

„Ah, põdrapull! Sina oma möögimisega... ära tüütab!“ lõi Haraka Leenu suled kohevile.

Ometi, justkui öeldu kinnituseks, peatus ratta veeremine äkilise naksatusega.

„Sõnasidki ära...“ ohkas Karu Aadu kahetsevalt, põdrapulli põrnitsedes.

„Oleks äkki asjast asjagi saanud. Perpetuum mobileks veerenud.“ 2016/2025

Räigelt ja õiglaselt Luulekogu: "Pooleks löödud aeg"

 https://www.apollo.ee/et/pooleks-loodud-aeg.html

https://rahvaraamat.ee/et/raamatud/ilukirjandus/luule/pooleks-loodud-aeg/2007256

AI tõlked, tõlgendused – sinna mutiauku mõtete identsus kaob…

 

Jah

tuleb tõtt

kurba  tunnistada –

ei maksa liigselt unistada

 

Tõdemus mus

susistab kui mürgita uss:

AI ei suuda (veel)

eesti keelset loomet

viie väärselt

tõlkida

 

META sends us

 META sends us: we will close your account, you have misused someone else's intellectual property. No specific reference, no example has been provided... What do I need to understand, when and where I violated. Unknown complainants are digging a grave...

"My Laughing Seagull" (Julia)

I know
and You know
you're my laughing seagull—
how you make that sound ring, drip-clink-chime!
right into my heart you wring rapture's ache

Well?
Yes.
Exactly!
Like a hungry kitten lapping
after
I've drunk my fill

For I am both your torment and milk
at once—
this noose-tangle in our bowl of an apartment

Yet sometimes
when between us
voluntary bed-captivity and chains remain

I tickle you just so

Reading in darkness
owl-spectacles on my nose
to You
in a clanking ghost-voice
I recite this Jack-approved seagull soup recipe:

Take one seagull
Remove innards and feathers
boil two hours
Don't discard the broth
Add fresh water
Boil again
Then—
peaceably—
you may discard
both bird
and pot entire
every bone infected with rancid blubber-stink!

You've always kept watch
I've always repented
Sworn:
"Never again!"

Only at dawn do you smile forgiveness

My laughing seagull

My winged beacon...

*Jack London

2011/2013

Meine Lachmöwe (Julia)

Ich weiß
und Du weißt
dass Du meine Lachmöwe bist
Und wie du diesen Klang erklingen lässt – pling-plang-plong!
direkt in mein Herz drückst du Wonneschmerz

Na wie?
Ja.
Genau!
Wie ein hungriges Kätzchen schmeichelst du
nachdem
ich mich vollgesoffen habe

Denn ich bin deine Qual und Milch
in einem –
ein wahrer Würgegriff hier in der Schüssel Wohnung

Doch manchmal
wenn zwischen uns
freiwillige Bettgefangenschaft und Kette herrscht

Kitzle ich dich so

Ich lese im Dunkeln
mit Eulenbrille auf der Nase
dir
mit knöchriger Geisterstimme
dieses Rezept für Möwensuppe* nach Jack vor:

Nimm eine Möwe
Entferne Innereien und Federn
koch zwei Stunden
Schütt die Brühe nicht weg
Gieß neues Wasser zu
Koch weiter
Danach
in aller Ruhe
kannst du wegwerfen
den Vogel
und den Topf gleich mit
bis in die Knochen vom Tran durchgestunken!

Du hast immer gewacht
Ich habe immer bereut
Geschworen:
"Nie wieder!"

Erst am Morgen lächelst du verzeihung

Meine Lachmöwe

Mein geflügelter Leuchtturm...

• Jack London

2011/2013

Naurulokki (Juliale)

Minä tiedän
ja Sinä tiedät
että olet Naurulokkini
Ja kuinka soitat sitä ääntä tip-tap-plink!
suoraan sydämeeni puristaen mielihyvän kipinää

No miten?
Niin.
Aivan!
Kuin nälkäinen kissanpentu nuoleskelee
juuri jälkeen
minun juomisen litkuttelun

Sillä olen Sinun tuskanne ja maidonne
yhdessä kerralla -
kirjaimellisesti kaulansolmu tässä kulhossa asunnossa

Mutta joskus
kun välillämme
on vapaaehtoinen sänkypaini ja ketju

Kutitan Sinua näin

Luen pimeässä
pöllönlasit nenälläni
Sinulle
kumisevella aaveäänellä
tämän Jackin*
lokkilientä reseptin:

Ota yksi lokkilintu
Puhdista sisälmykset ja höyhenet
keitä kaksi tuntia
Älä kaada lientä
Lisää vettä
Keitä lisää
Sen jälkeen
Rauhallisesti
Voit heittää pois
Linnun
Ja kattilan kokonaan
Traanin haju tarttuu jokaiseen luuhun!

Olet aina valvonut
Minä olen aina katunut
Vannonut:
"En enää tee!"

Vasta aamulla hymyilet anteeksiantoa

Naurulokkini

Siipieni Majakka...

• Jack London

2011/2013

Моя Чайка-Хохотушка (Juliale)

Я знаю,
и Ты знаешь,
что Ты — моя Чайка-Хохотушка.
И как же звенит этот звук — кап-кап-дзинь!
прямо в сердце щемящий восторг.

Ну как?
Да.
Точно!
Как голодный котёнок ты тычется
после
того, как я напьюсь.

Ведь я — Твоя мука и молоко
в одном флаконе —
хоть петлю на шее вьёшь в этой квартире.

Но иногда,
когда между нами
добровольный постельный плен и цепь,

Я щекочу Тебя вот так.

Читаю в темноте,
совиные очки на носу,
Тебе
дребезжащим голосом призрака
этот рецепт чаячьей похлёбки *от Джека:

Возьми одну чайку.
Очисти от потрохов и перьев,
вари два часа.
Не выливай бульон.
Долей свежей воды.
Вари ещё.
После этого
спокойно
можно выбросить
и птицу,
и кастрюлю целиком.
Пронзит до костей вонь ворвани!

Ты всегда прощала.
Я всегда каялся.
Клялся:
"Больше не буду!"

Только утром улыбнёшься снисходительно.

Моя Чайка-Хохотушка.

Мой крылатый Маяк...

• Джек Лондон

2011/2013

"Gifting Yourself"

Offer yourself beliefs—

the truest kind,

like blooms you’ve tended alone.

Day upon day,
as evenings slip into dawn’s arms—
you fortify your soul.

2011

"Selbstgeschenk" (Thavet Atlas (2011)

 

Überzeugungen schenk dir –
jene reinen
wie selbstgepflanzte Blüten.

Tag um Tag,
wenn Abende in Morgen stürzen –
errichtest du in dir Festung.

Itselleni lahjaksi

Anna itsellesi uskomuksia -
heitä vilpittömiä
kuin omakätisiä kukkia.

Päivä päivän jäljestä,
ilta aamun kynnykselle -
rakennat sisääsi varmuuden.

2011

"Un regalo a te stesso"

Fatti dono di convinzioni –
quelle sincere
come fiori coltivati da te.

Così, giorno dopo giorno,
e nelle cadute della sera verso l’alba –
costruisci in te sicurezza.

2011

"Подарок себе"

Подари себе убеждения —

те самые,
что вырастил, как цветы.

Чтоб день за днем,
в паденьях ночи к рассветам —
ты крепость в себе возводил.

2011

"The Player" (Thavet Atlas, 2012) (translated from Estonian)

 

Oh what a poor soul,
this much-afflicted being,
tinkling his leper’s breath-bell.

How they longed to help him,
offered support like ivy tendrils.

He twisted all the loyal ones into his ropes

and sent them into battles.

Watched with interest
as they fell,
got wounded
for him.

From a distant trench,
the other side of the frontline,
he laughed at the fools.

Before himself—
a mask carved from sorrow.

---

Translation Notes:

1. Tone & Diction:

   • "Leper’s breath-bell" – retains the grotesque, almost medieval imagery of the original ("leeprahinge kelluke").

   • "Ivy tendrils" (for võsuvääd) – suggests parasitic clinging, more vivid than literal "willow shoots."

   • "Twisted into ropes" – sharpens the violence of manipulation ("mässis köitesse").

2. Rhythm & Syntax:

   • Short, abrupt lines mimic the cold, detached observation of the player.

   • Enjambment ("fell, / got wounded") creates a staccato effect, like gunfire.

   • Dashes ("Before himself—") isolate the mask, emphasizing its artifice.

3. Key Metaphors:

   • War imagery ("trench," "frontline") universalizes the poem—could be love, politics, or literal war.

   • "Mask carved from sorrow" – implies performance of grief, not real feeling.

4. Why This Works in English:

   • Germanic roots align with Estonian’s directness ("poor soul," "much-afflicted").

   • "Breath-bell" is unconventional but arresting—a haunted sound.

   • The last line lands like a verdict, exposing the player’s fraud.

Final Thought:
This translation keeps the chilling clarity of the original. The Player isn’t a villain who gloats—he’s worse: a bored puppeteer, carving masks while others bleed. It’s a poem for the age of grifters and gaslighting.

(Would fit perfectly in a collection with Carol Ann Duffy’s dramatic monologues or Charles Simic’s bleak wit.)

by DeepSeek

"Der Spieler" (Thavet Atlas, 2012)

 

 "Der Spieler" (Thavet Atlas, 2012)

Ach was für ein Ärmster,
vielgeplagte Gestalt,
läutete sein Leprahauchglöckchen.

Wie man ihm doch helfen wollte,
Stütze anbot wie Efeuranken.

Er wand alle Treuen in seine Stricke

Und sandte sie in Schlachten.

Sah mit Interesse zu,
wie sie fielen,
verwundet wurden
für ihn.

Aus dem Schützengraben fern,
jenseits der Frontlinie,
lachte er über die Toren.

Vor sich selbst
eine aus Trauer geschnitzte Maske.

"Pelaaja" käännös (Thavet Atlas, 2012)

 

Ai niin raukkaa,
monisärkynyt olento,
leprahengellään kellon soitteli.

Niin häntä haluttiin auttaa,
tukea tarjottiin kuin muratille.

Hän punoi kaikki uskolliset köyteensä

Ja lähetti taisteluihin.

Mielenkiinnolla katseli,
kuinka he kaatuivat,
haavoittuivat
hänen puolestaan.

Kaukaa juoksuhautaan,
rintamalinjan toisella puolella,
nauraen tyhmille.

Itseään edessä surusta veistetty naamio.

"Игрок" (Тавет Атлас, 2012)

 

Ах, какой же он бедняжка,
Многострадальная личность,
Звенел колокольчиком прокажённого дыхания.

Как же хотели помочь ему,
Поддержку, как плющу, предлагали.

Он всех верных в свои верёвки сплел

И отправил на поля сражений.

С интересом наблюдал,
Как они падали,
Получали раны
За него.

Из траншеи издалека,
По ту сторону линии фронта,
Смеялся над глупцами.

С грустью вырезанной маской
Перед собой.

---

Комментарий к переводу: