Kuldnoka nokast pudenes heli
kevadekella sisse tiksuma
Selle vaarvana Nürbergi muna sisse
rebustus päike
jälle
Öösitigi kannad leinavaid prille
Suve vaadeldes mustaks
Talvel unistad taas ta valgeks
nii kauniks
Siis kui
Leevike end laulis surnuks
Ta ei surnud kohe
Enne ta palus
Aknale toksis lootuse pea noogutust
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar