Suured
Kõrged
Säravad
Lapsesuu sealt need võtab –
lugemise sülle – põue
Loeb ette
mulle:
TASA
SALA
LENDAS
LINNUKENE
ÕNNE ÕUE
Suured
Kõrged
Säravad
Lapsesuu sealt need võtab –
lugemise sülle – põue
Loeb ette
mulle:
TASA
SALA
LENDAS
LINNUKENE
ÕNNE ÕUE
Eesti õpilased vestlevad omavahel vahetunni ajal inglise keeles.
Usutav?
Vaieldav?
Shame! Basketball, France versus Japan. The referees
whistled the victory the home team…
Poeedi
lõbus matuseriitus
ehk
viimane
varjend
Tegelased
POEET –
boheemlik, isepäine, linnast maale pagendatud luuletaja, iseloomult impulsiivne,
kohati isegi (verbaalselt) agressiivne. Tegelikult romantik, püüab antud
omadust peita – seda isegi iseenda eest, seda tihti rõvedavõitu küünilisusega
varjates
MUUSA – Poeedi poolt loodud unelmate naine, fiktsioon, võimalusel
hologrammi kujul või pimeduses helendava, kehale kantud maalinguga naistegelane
RAHVAKIRJANIK
RUDOLF – lugupeetud, elav klassik, stiilis: endaga rahuolev, üleolev tõug –
projektikirjutajast nn kirjaniku palka saav, nö lipplappadi kõikjalt laenav,
üleskorjav keskpärasus
POLIITIK – mitu
valitsust üle elanud, elupõline intrigaan ja sahkerdaja
ASSISTENT ehk
Noorpoliitik – Poliitikut saatev nn
tentsik, teeneline plakatikleepija, valimisnänni jagaja, oludes juba kohanenud,
poliitilistes tagatubades ristitud noormees
MAGDA
Matusekorraldaja – riiklike matuste korralduskomitee esinaine, pedant, eatuna
tunduv, ca 30 – 40 aastat vana, hingelt kitsarinnaline, välimuselt mitte eriti
– volüümikas ent korrektses riietuses, alati väärikuse poole püüdlev daam
MATI –
väliselt tüüakas, riikliku leinamaja turva- ja töömees, Magda (sala)armuke,
kaval, talupoja tarkust edasikandev mees, kes tegelikult peidab ennast
avalikkuse eest
JUMBU –
vanamoodne noorsõdur, tema jaoks liigset uut eitav nooruk
VIIS
(VIISIK) nimetut noorsõdurit – Jumbu täielikud vastandid, lärmakad, nooruse
uljusest purjus, ülemeelik seltskond
VIISIK
ÜKS –
orkestrant, noorsõdur
VIISIK
KAKS – orkestrant, noorsõdur
VIISIK
KOLM – orkestrant, noorsõdur
VIISIK
NELI – orkestrant, noorsõdur
VIISIK
VIIS – orkestrant, noorsõdur
LEITNANT
RÕUK – kiirkorras
Poeedi peietele saadetud, sõjaväelise leinapuhkpilliorkestrijuht, endine
politseinik
KILLER – matust
segav, „elustunud“ Poeedi surmamiseks tellitud professionaalne mõrvar
MISSIS
PRESIDENT – Riigijuht
KÄSUNDUSOHVITER
VALLER – Missis Presidendi adjutant, ihukaitsja
TV
REPORTER – tegelikkuses spordireporter, sest teist
asendajat ei leitud
KAAMERAMEES –
pealinnast saadetud matust kajastav telemees
TELENEIU – nipsakas
pealinlane, Kaameramehe ja Reporteri abiline
Etendus
toimub pöördlaval, selle kolmel sektoril
Sektor I:
Orkestripoiste narivoodid
Nende ees
lipukoht, õhtusignaal ja äratusala
Sektor
II: Poeedi elamu
Sektor
III: kriisistaap ehk ümberehitatud kanala, Poeedi nn loož
(Kogu
sündmuste taustal kostub vaevu aimatav, vaikne sõjamüra – kahurituli,
plahvatused, mille valjusus etenduse
käigus üha suureneb ja kasvab.)
(Etenduse
käigus kasvab lavaosa üla- ja äärealade valgustus, tuues üha enam nähtavaks
kõrged võlvlaed, varjendile omased sildid ja atribuutika.)
1
Pöördlava, selle I sektor
Eesriie
avaneb, lava on täiesti valgustamata, kottpime.
Üksik
heli pimeduses (Äratussignaal, fanfaariheli.) Kasvavas prožektorivihus seisab
sõjaväemundris Jumbu. Äratuse esitlus on ülireibas, selle esitaja nähtavalt
õnnevines.
Äratuse
meloodia saatel tekib nn koidikuefekt: lavataguse madal valgustus, mis
aeglaselt tõuseb, meloodia lõppemisel seiskub, jättes lava üla- ja külgosad
hämarusse.
(Pimedusest
kostub segasevõitu vandumist.): Jälle ja
nii vara! Türade maa, see pole mingi õige unemaa! Isegi surnu ei saaks siin
magatud! (Üks Viisiku häältest lisab.): Kuramus, Jumbu on vist oma (käsitsi
kirjutatud) armastuskirjale lõpuks vastuse kätte saanud!
(Talle
vastuseks, üks Viisikust): Aga
seda ta juba endale püksi panna ei saa. (Üks Viiskust haigutades.): Olgugi, et
see nõnda õrna, hella käega, kirja pandud.
(Üks
Viisikust.): Ah, mingu Jumbu parem vabatahtlikuks, siis saab naistelt
keppi igalt poolt ja iga ilmaga. Naised ju nüüd enamuses, kusjuures puha
üksikud. Pole mitte mingeid kirju vaja, piisab ainult mundrist.
(Üks
Viisikust.): Eksid mees, eksid! Till peab tal alles olema, olgu või
päris jalutu mees!
(Kostub
mitmehäälne, ent unine naer. Jumbu lahkub lavalt väärikal paraadsammul.)
2
Pöördlava, selle sektor II
Poeedi
elamu
Rohked
lillesülemid, laotatud leinapärjad, klaasist urnides põlevad küünlad. Keset
närust tuba troonib päratu laud, millel lebab kinnise kaanega ebaharilikult
suur puusärk.
Toa
leinaseisakusse kiilub sisse jõhkralt poksikott, millel punast värvi, lai,
naeratav larhvmoodustis. Nurgas suure diagonaaliga televiisor.
Seinal
vanaaegne, vändaga telefon. Otse selle all, erinevas sortimendis tosinkond
pudelit. Põrandat katab maha pudenenud õielehtedest moodustunud kaootiline
ornament. Väiksem, ovaalne laud, korvtoolid.
Korraks
ja kajana kaigub ruumi äsja kostnud fanfaari äratussignaal. Seni malbelt, leinarahus
lebanud kirst lööb vabisema, rapub laual. Kirstukaas avaneb raginal, jäädes
siiski poolpõiki kirstule pidama.
Kirstust sirutub ägedalt vehklev, (protesteeriv) jalg. Seesolija käed tõusevad
sarga servale. Nõksatades kerkib sealt välja salkus juustega Poeedi peanupp,
kes suures hämmingus teda ümbritsevat vaatama jääb.
POEET (karjatades): Pole võimalik! (Langeb mürtsatuse
saatel sarka tagasi. Sellest tõuseb tolmu ja Poeet aevastab valjult mitu korda järjest.)
POEET (pominal, pahuralt): Terviseks! Minu terviseks,
mida pole praegu ollagi!
POEET
(kuulatab vaikust, esitab halavormis):
Mis väärat pilt, see pole minu tuba!
Oh, mind, joobumuste otsijat,
ärgates ent märkad jälle –
eluhommik pöördund loojanguks.
Nüüd jälle, ole neetud, saatus sa,
see seestunud, saabund päev,
mil maksma pead lõbu eest,
mis saadud öisest joomingust!
Ma juba ette näen –
deliirium küünitab mind enda kaissu
varsti,
see kutsumata külla tulnud raibe,
kes katmas võikat lauda kabuhirmule,
kus nuga, kahvel sind iseoma õudusule
leivakatteks viilutab.
Oh, tulemus on räige –
joomine, üks raskeim töödest –
elukutseist,
ja selles kõiges ma enda karmat needma
pean.
(Poeet kuulatab taas
vaikust.)
POEET (arvates
nüüd, et on järjekordselt Psühhiaatriakliinikusse sattunud.):
Õde, õde, kel üll nii valge rüü!
Ma vajan rahutavat süsti!
Ka aeg ammugi tilguti on panna
püsti!
Siin kõlab kannataja palvehüüd!
Mu ihu torkige, ma vapralt talun,
sisestage mu veeni kanüül!
Seda kohe praegu, nüüd! (seab
oma paljast rannet kirstuservale)
(Poeet kuulatab vaikust.)
(Vaevu aimatav, vaikne sõjamüra – kahurituli,
plahvatused kostuvad nüüd selgemini.)
(Poeet piilub ettevaatlikult üle
kirstuservalt kiigates ümbrust. Teeb
liigutuse nagu tahaks kirstule kaant peale tagasi tõmmata, mõtleb siiski ümber
ja ronib ettevaatlikult, hiilivalt kirstust välja. Laskub põrandale, liigub
sellel neljakäpukil.
Märkab korraga nurgas rivvi
laotud pudeleid. Ergastub. Vudib kiiresti pudelite suunas, seda ikka
neljakäpakil moel.)
POEET: Ei või
olla!
Oh nägemust, mis lausa meeldiv. Ehk siit saab
vigadele eilsetele parandust? Küsimus vaid üks – kas toimib kohe ja kas ka
päriselt? (vaatab küsivalt publiku suunas): Need pole minu petvad hallukad, ega,
ei?
POEET: Õde,
ae, ärge tulge veel!
Ma leidsin endale vist ise ravivennad (Peab
pausi, uurib pudeleid.)
ja paar mõnuõde lisaks veel.
Teid pole meile vaja! Meil lõbu tärkamas on
teie abita.
POEET: (üminal): Ei proovimata me ette
tea, kas õilist jooki proovin või nägemuse viiv pudelisse petvalt villitud.
(Rabab esimese ettejuhtuva pudeli. Lonksab sealt hooga, kulinal.)
(Jääb köötsakile, ettepoole kaldus olekus
ootama. Röhatab siis korralikult, õpitult.)
POEET: (õndsalt): Mõjub, juba mõjub,
kus ta pääseb!
Vino veritas, see elu käima tõmbav mõnust
endast kääritatud rattatelg,
nüüd kimab tõusuteel ja lisakütust las saada
see veel ja veel!
(Tõmbab pudeleid endale kaissu, äiutab neid.)
(Lavale saabub pitspõllekesega, ehk nii
kolmekümnendates, range olekuga daam.)
MAGDA (ärritunult): Mis korralagedus see olgu, miks
te oma kirstus pole? Nagu ühele korralikule kadunukesele kohane. Ja ise purjus
ka veel! Andke need pudelid siia, need on ikka peielistele mõeldud.
POEET: Kes
teie olete, miks siin te olete? Minu kodus ja mis siin üldse sünnib?
MAGDA: Te
olete surnud, mu härra. Aga nüüd keksite siin lubamatult ringi. Kuigi on
leinamise aeg. Nimelt on leinamine minu auasi. Mina olen praegu selle riigi
peamatusekorraldaja – seega olen riiklikult tähtis isik!
POEET
(lõbustatult): Te õilis süda,
teil vale seiga perspektiiv,
selle tunnetus.
Mis õige eile näis,
see praegu prügina vaid silma läitnud pisaraid
on täis.
(Poeet liigub televiirori
suunas, lülitab selle käima.)
POEET: Parem vaatame, mis laia ilma
künnis,
kas õitseb õnn või üha kurja juurde sünnib!
(Telerist kostub leinaviis.
Ekraanile ilmub diktor, kes loeb rangel, tõsisel häälel.):
Täna öösel lahkus meie seast
jäädavalt loomingulises kõrgeas Poeetide Poeet.
Tema muldasängitamine toimub
Kurvaküla kalmistul. Poeet jättis endast
maha nekroloogi-luuletuse, mille nüüd esikandselt teile edastame.
Kaadritaguse näitleja hääl:
Ausalt
Veel oodake hetk
enne kui mind heidate
oma kaeste
silmapiikide otsa
Nii jätate mulle mu
unistused –
need mis alles
pole saanud lõppu ega otsa
Laske mul katsuda
veel
riivava varbaga
mägede
vesuuvide suude
korstnate suitse
et siis teist lennata ära
– alla orgu
kuhu ei iial
tungi päev
vähest valgust külvamas vaid Põhjanael
Sääl ootaks ma hilju
Koidulindu
kes mu tasa taas taevasse vinnaks
Aga ei...
Mu pihule
valgeks
valgus
vaid sulg
Hõljutis –
millega kiivalt kirjan
mõtetele tiivad
ja kandva kaela
millest saaksite haarata kinni
Nüüd
silmad kui sulen
mu hinge
ei maetagi võltsi mulda
Maavalda vangi ei panda
Keha?
Selle võin teile niisama
tasuta anda
teil tuleb vaid see tuleriidale
oigavateks halgudeks kanda
(Ekraanilt paistavad nüüd nutvad
näod ja ahastavad kehakujud, mis
telviisori ekraanil segiläbi läbi vilksavad. Saade katkeb ootamatult, asendudes
uhke, sõjaväelise paraadi ülekandega.)
POEET: Ma ei teadnudki, et ma nõnda armastatud olen!
Oo, kuis surm, kes sind ülistada võtab napilt
korrakski!
Või tõesti, ma elus,
nüüd surnust taas ellu, lausa üles ärganu?
Miks mulle küll veel piin veel säärane,
mulle, kes ammu tahtnud elust ise lahti lasta?
Miks mõnele, kellest minul leinas kahju olnud,
saatus säärast kinki pole ulatanud?
MAGDA: Võtke
teadmiseks, te rikute siin reegleid, mu härra. Kusjuures väga vanu ja
auväärseid reegleid. Tavasid. Mul pole selles ametis veel ükski surnu varem
üles tõusnud. Ja nüüd teie, te rikkusite
meie nii ilusa matusetalituse ära. Olite eluajal probleem, nagu ka
praegu. Kas teil üldse häbi ei ole?
POEET: Mis reegleid ometi? Mis häbi?
Kas te mu mõnda luuletust peast teate,
mu mõne raamatut, nii kaanest kaaneni,
te ka lugenud läbi olete,
et mulle sõnumit moraalist mulle praegu
deklameerite?
MAGDA: Mu
härra, te pole üldsegi omal kohal, mis on väga vääritu. Väga ilmne segadus ja
korralagedus on see. Minge ilusti kohe oma kohale tagasi! Vutt-vutt nüüd oma
kirstu!
(Magda käsi sirutub Poeedile teed juhatama –
seda sirgelt ja selgelt avatud kirstu poole suunates. Lükkab trügivalt Poeeti,
kes ei tee sellest väljagi, pudeleid veelgi tugevamini rinnale surudes.)
MAGDA (appi
kutsuvalt): Mati, kus sa oled, siin on sulle tööd! Kadunuke ei taha oma pessa
minna! Tule ja paranda see error kohe ära!
(Saabub
töötunkedes Mati, käes tööriistade kast,
akutrell nagu püstol vööle kinnitatud.)
MATI: Mis kisa siin, kas sul abi vaja? Kas mõni pirn
on läbi põlenud? Mõni ime, sellisest ebaühtlasest voolupingest põlevad kõik
läbi. (Vaiksemalt.): Isegi mina.
MAGDA: Mul, see
tähendab meil, pole sellist probleemset klienti veel olnud. Eile oli alles
surnud ja nüüd ei ta taha mulle kohe kuidagi alluda. Sa saad ju selle väikese
vea likvideeritud? Eks!
MATI: Mis
moel? Ta ju kõnnib ja räägib. Seega nagu
päris inimene kohe.
MAGDA:
Surmatunnistus on ju välja kirjutatud. Ametlikult on ta surnud mis surnud ja
tema õige koht on kirstus.
(Toetub korraks ja õrnalt mehe vastu.)
MATI: Olgu nii,
saagu nii. Ma võin härra kirstu tagasi aidata küll, lausa hea meelega kohe.
Ainult see töö kuulub listasustamise alla, eks? Pagan võtaks, mina pole mingi
surnutaltsutaja, ainult boonusraha eest võtan selle töö.
(Mati
haarab Poeedist, veab teda kirstu suunas, maadleb vastuhakkava kehaga põrandal.
Lõpuks vinnab Poeedi kirstu ja hakkab kirstukaant peale tõmbama. Samal ajal nn
laip liigutab, keerates ennast kõhuli. Mati sätib „laiba“ õigeks. Samal ajal
kui ta kirstukaant maast võtma küünitab, keerab „surnu“ ennast jälle kõhuli ja
nii kolm korda järjest.)
MATI:
(torinal, ähkimise vahelt) Täpselt sama kangekaelne nagu eluski olles. Näe, ei
saa teine kirstuski paigal püsitud. Sa higist libe niisk, püsi ometi paigal! (Vahepeal,
arutlevalt, lamava Poeedi kohal käsi puusa lüües.) Ja kuidas ma teda kõhuli
kirstu jätan, see tekitaks liigseid küsimusi ja pärimisi. (Pausiga, vaikselt.) Ehk minugi osas, mida
pole üldsegi vaja.
POEET
(Matile): Ma elus olend tahtmata,
mind ei mingi kaanoni järgides ei tohi,
ei maha matta saa!
See oleks de jure mõnitus, see oleks juba mõrv!
(Kostub
vali uksekell. Kolmik tardub korraks. Poeet ronib kiiresti kirstust välja,
haarab otsustavalt mitmest pudelist, kõnnib nendega toa serva, neile hauduva
kanana peale kükitades.)
MAGDA
(otsustavalt): Ilmselt esimesed leinajad saabusid. Sina pea surnul silma peal,
mina hoian seniks leinajaid veidi kinni.
MATI: Ta
tuleks ikka kirstu kinni panna, aga kuidas küll ta seal vaiksena hoida?
MAGDA: Mul ju
unerohtu selleks küll! (Põlletaskust uinuti tablette Matile ulatades, viitab
käega pudelite suunas, lahkub virkalt, üleõla valjult sosistades): Jooda neid
lisaks kasutades ta viimsesse uima.
POEET: Mul terav kõrv! Ma kuulsin siin
praegu salanõu! Aga daamil ju omal moel õigus
on! (Irvitab.) Pealegi, ta plaan meeldib
mulle –nimelt ühe surnu surnuks jootmine. Aga mina ei hakka üksi jooma, võite
selle peale mürki võtta! (Mati suunas.) Pealegi, see oleks ebakultuursuse tipp,
ära kohe loodagi, et see karikas sinu suust mööda läheb! (Otsib, tuustib toas
ringi.) Kuhu mu pitsid ära peideti? (Lööb möödudes poksikotti.) Need leinamise
abi ja nõud. (Matile.) Tule ja näita!
(Mati
paneb kirstule kaane peale ja lahkub Poeediga koos lavalt.)
3
(Saabuvad
Magda ja Rahvakirjanik Rudolf.)
RUDOLF: Kus meie kadunuke on? Ma tahaksin ta külmale põsele
ühe pika pai teha.
MAGDA (tema kannul liikuv, harjaga Rudolfi jalajälgi
puhtaks pühkiv): Kas te siis ei
teagi? Ise ennast veel rahva kõrvaks tituleerinud!
RUDOLF (ärritunult, valvsalt):
Mida ma teadma peaksin?
MAGDA: Ta tõusis üles,
ärkas ellu.
RUDOLF: Misasja! Kohe nagu Kiristus või?
Magda: Ei, ei! (Mõtlikult, arvutab näppudel.) Tema tõusis
teisel päeval, Kristus ju kolmandal.
RUDOLF: Naine, jätke loba, teda viibimata tahan näha! Kohe! (kõnnib närviliselt
edasi tagasi mööda tuba ringi) Aga oodake, seda infot ei tohi teie mitte
kellegiga jagada. Kes praegu asjaga kursis on?
MAGDA: Kolm elus isikut ja üks
surnust ellu eksinu on sest ilmsest korralagedusest teadlikud.
RUDOLF: Nii peabki see jääma, te mulle vannute?!
(Magda
noogutab innukalt peaga.)
(Kostub
uksekell. Magda lahkub, saabub tagasi koos Poliitiku ja Assistendiga, kes hoiab Poliitiku pea kohal lahtist
vihmavarju.)
POLIITIK: Mulle juba lävel räägiti, mis siin toimub. Me
peame kohe kriisinõukogu looma, asi on väljunud kontrolli alt. Mingi ellu
ärganud luuletajast kodukäija ei tohi meie leina rikkuda.
(Marsib kirstu juurde, piilub selle kaane alla,
mühatab. Iga tema sammuga järgneb talle assistent, lahtist vihmavarju tema pea
kohale koomiliselt küünitades.)
POLIITIK (pöördub Assistendi poole, kärgatab): Mis sa sellest
vihmavarjust mulle kogu aeg kaitsekaabuks topid! Kas sa ei näe, et siin toas
praegu vihma ei saja mitte ühtki milliliitritki!
ASSISTENT
(vihmavarju kokku pannes, veidi kokutades): Aga murepilved on suured. Tea nüüd
kas äkki päris tormiks siin asi kätte ei lähe.
Telemeeste auto sõitis ju ka otse meie järel hoovi sisse.
(Kostub vali, läheneva raketi ulg ja järgnev kärgatus,
kogu seltskond võpatab. Assistent avab kiiruga taas vihmavarju, püüdlikult seda Poliitiku pea
kohale tõstes.)
POLIITIK: (tõukab Assistendi endast eemale) Aeg on
tegutseda, asjaolud õigetele rööbastele stabiliseerida. (Pöördub Magda poole.):
Kas siin leidub mingi vaba tuba asjaolude vaikseks arutluseks?
MAGDA: Vaid see vanast kanalast ümberehitis, lahkunu
kutsus seda veel oma loožiks. Seal on isegi mingi roheliseks värvitud,
kaminalaadne soojuskeha. Ainult puid pole, lahtiste kollete kasutamine on ju
nüüdsest keelatud. Teil hakkab seal jahe.
POLIITIK: Aga minu loal võib seda küll! Assistent, lõhkuge
paar mööblieset meile koheselt kütteks! (Nähes,
et Assistent liigub sarga suunas, seda mõõtvalt uurib, katsub, kärgib.):
Lollused lõpetada! See ese jäta alles, seda läheb meil veel vaja! (pöördub
Magda poole): Andke talle selleks tööks üks õige terariist. (Irvega.): Nagu
näiteks mõni kirvelaadne ese.
MAGDA: Siin
elamises nägin mina ainult üht kirvest, nimelt tuletõrje kirvest. See asub
sellises punast värvi kastis.
POLIITIK: Siis on hästi, see sobib, meil ongi siin parasjagu
skandaalist tulekahju sündimas. (Lisab mõtlikult.): Äkki on ses komplektis ka
tuletõrjuja kiiver? Poiss nimetatud relva ainult muuseumis ehk näinud, teeb
veel tööhoos enesele äkki vigagi?
(Magda teeb talle kniksu, naeratab alluvalt.)
MAGDA: Püüan siis otsida. Aga äkki kõlbab ka sõdurikiiver?
POLIITIK:
Praegu pole aeg paraadiks, ega intervjuudeks. (Assistendi suunas.): Temal küll
mitte! Ent tuletõrjuja kiivrit kandma
kõlbab see mees igati!
(Kõik lahkuvad Magda kannul hanereas toast.)
4
(Saabuvad Mati ja Poeet.
Poeedil on käes klaasist teeklaasid.)
MATI: Kuule, teeme õige nii, ära
enam luuleseades räägi, mul selle vastu juba koolist saadik allergia.
POEET (üllatunult): Allergia?
MATI: Meil gümnas oli selline kenakene emakeele õpetaja, kandis ikka
miniseelikut ja musti sukki. Ainus viga,
sundis meid luulet lugema. Õhtune luulering kah veel otsa.
POEET (lõbu haisvalt): Sa siis ikka käisid selles luuleringis?
MATI: Ma mitte ainult ei käinud. Ma hakkasin ise kah luuletusi kirjutama. (Ohates):
Armastusest.
POEET: Tegelikult temast ja talle.
Ja tema sai aru.
MATI (vingatades): Ei saanud ta aru midagi, aga ta poisssõber sai küll!
POEET (igavlevalt): See kah oli mingi kõhn ja prillidega luulesell? Nutsite
pärast koos ja kaelakuti? Ohtrast kuuvalgusest kastetult ja öisel kalmistul?
MATI: Selles see peamine jamaasi oligi, et polnud ta mingi kõhn ja prillidega,
hoopis musklis judovend oli. Ootas mind
koolist veidi eemal. Kus ma alles sain ketuka osaliseks! Ja tulemus? Sellest
ajast igasugu luulet kuuldes hakkab mu vasak silmlaug tõmblema ja paremale
jalale lööb roosi. Isegi süütu koorilaul kutsub heinapalavikule sarnaseid nähte
esile.
POEET: Nii põrkusidki elus esmakordselt vaim,
ja tõde karm,
ja armust tekkis valus
hingearm.
MATI: Jäta oma jama! Ära ometi hakka jälle peale!
POEET: Jätsin juba, rahune maha. Näed sa, ei mingit austust, isegi minu
viinapitsid on ära kaotatud või siis lausa ära varastatud. Saame juua ainult
klaasidest.
MATI (torkivalt): Äkki mõni
salaaustaja võttis mälestuseesemeks. Sul neid nüüd ju murdu. Ja need vaesed
õpilased!
POEET: Kooliõpilased? Mis nemad siia
puutuvad?
MATI: Nüüdsest peavad nad sinu
elulugu tundma ja sinu luuletusi pähe õppima. Küll sa oled neile armas, küll
nad sind väga vängete sõnadega meenutavad. Eriti enne ja pärast eksameid. Kas
pole uhke tunne, mis? (Müksab Poeeti õrritavalt.)
POEET: Jah, tõesti! Alles peale surma võid sina kuulsaks saada. Ja sinu
ööpotti müüakse oksjonil. Ja mida rohkem sinu kakat selles sees alles on, siis
seda kallimalt.
MATI (pudelit lahti korkides): Selle peale peab lausa võtma.
POEET: Jah, muidugi! Vivat! (Joob Mati ulatatud klaasist.)
MATI (mõtlikult): Pea kõike saab viinaks ümber arvutada, seda iga valitsuse
ajal.
POEET: Sa siis selline kõike viinaks ümber arvutaja? Lausa Bakchose raamatupidaja? Väga huvitav
indiviid.
MATI: Viin on kõva valuuta, juba mu vanaisa…
POEET (Mati juttu katkestades, vahele): Jäta nüüd ometi see kadunuke rahule. (Kahtlevalt.)
Ta on ikka surnud sul?
MATI: Ei ole, tema on oma hooldekodus.
POEET: Lausa kahju temast siis.
MATI: Kahju? Sa ei saanud aru, ta oli hooldekodude välialade insener.
POEET (üllatunult): Mis imeloom see
veel olema peaks?
MATI: (teist pudelit avades,
krimpsuselt): Kui ma isegi seda õieti oskaksin endale lahti šifreerida, äh! Vanasti
kutsuti taolisi kojameesteks, noh. Tema peab ainsaks õigeks väärtuseks viina.
Kogu aeg rehkendas, mitu viina asi või teenus maksta võib. Toon sulle tema
mõõteviisist näite: Bitcoin maksis algul ehk nii 0,0001 pudelit viina, nüüd
saab selle eest 800 pudelit viina. Samas, (rõhuga) mõtle, viin jäi ju viinaks, ei mingit
muutuslikku-valelikku mõõtu selles. Puhas, ühegi börsimullita kraam.
POEET (itsitama hakates): Mida sa sest viinast kogu aeg seletad, see teil vist
lausa perekondlik. Ma lausa kahtlustan, et su käbe vanaisa müüb oma
hoolealustele pensionipäevadel viina.
MATI: Sa ei oska kohe üldsegi
ratsionaalselt arvutada. Ta oli kavalam kui meie kokku, ta ei müünud iialgi päevasel ajal. Ta müüs ikka öösiti. (Tõstab
tunnustavalt näpu püsti.) Kusjuures, mitmekordse hinna eest müüs. Alati müüs.
Juba noorusest saati, kas tead. Mul lõi ükskord lausa kramp ajju, kui ma
arvutasin, kui palju pappi ta kokku on löönud. (Arvestuslikult, silmvaadet lae
poole suunates.) No nii umbes, no nii parasjagu täpselt. Oh, mis särav number
vastu vaatab! Nagu priske hoiupõrsake hõljuks taevas!
POEET (sarkastiliselt): Äh, tegelikult on see kõik üks
pitzajama ja hollandi tulbisibulate börsi pabulad! Sellest ei muutu
meiesuguste jaoks mitte ridagi, vaid üks pidev koin meie rahakoti kallal.
Kuigi, seda peab küll märkima, üks väga imelik hooldekodu. (mõtlikult) Seal oleks ilmselt lõbus olla.
Ometi, kui nüüd mõelda, see su vanaisa, ta ju siis lausa teeneline alkokunn. (Itsitades.)
Varsti saab ehk aurahagi rinda, mis?
MATI: Seda ma kardangi, ainult et aurahaks oleks siin pigem vahialuse
rinnasilt. (Jälestust üles näidates.) Lisaks kogu vara konfiskeerimise
võimalus. Kui nüüd sellest hooldekodust
täpsemalt rääkida – seal elavad vaid kuldsed kunded. Kõik need endised
juhid ja muud peamutrid. Taat hakkas ju pärast päevasel ajal müüma, ehitas
lausa mitu viinavabrikut.
POEET: Imelik su jutt, kuldsed kunded? Mis mutritest sa patrad? Hoopis sinul
paistab kruvi puudu olevat. (Äkitselt, äratundvalt.) Ah soo, sa loodad siis pärandusele
või? Selle peale küll võtame, et vanamehel ikka veaks ja sinul summade summana
samuti. Proosit!
MATI: Proosit!
(Mati korgib teise pudeli lahti,
valab enda ja Poeedi klaasid ääreni täis.)
MATI (ärgitades): Kas sa võidujoomisest
miskit tead? Mitu viina sina ära kannad?
POEET (juba nähtavalt purjus): Ma joon su üle, pane tähele! Ma kuulsin küll,
mis Magda sulle ütles ja soovitas (Võtab Matil ninast kinni, teise käega kallab
klaasitäie mehele kurku.) Said nüüd oma salaplaani Magdga, ma vahetasin klaasid
ringi! Tabletid ja alko, kokku segatult on need üks õige ägedalt lõikav vikat!
MATI: Sa tahad mind kohe surnuks joota või? Mul on lapsed ja armuke.
POEET: Armuke ei lähe arvesse, aga
kas lapsed nutavad öösiti sind taga? Kas sa tead mulle seda kindlalt väita?
MATI: Ma pole neid ammu näinud. (Nuuksatades.)
Osasid ei ole lausa sündimisest saadik näinud. Andke mulle andeks! Ma ju saadan
teile alimente. (Lällates.) Korrapäraselt saadan, ma olen superisa, kes elab kui
üksikul saarel. Ja on nii üksik! Tundke mulle parem kaasa, kurat võtaks!
POEET (uurivalt): Ja mis sa oma ühte silma kogu aeg kissitad? Kas sa hakkad
siin kedagi maha laskma või?
MATI: Kuule nalja jah. Imelik, mu vaateväli on korraga lausa kahekordseks
muutunud. Ära karda, ma ei saaks isendalegi praegu pihta. (Korraks tõsinedes,
summutatult.) Ehk ainult oma püstoliga. Sellega kohe kindlasti.
POEET (ei tee
Mati viimasid sõnu kuulamagi, bravuurselt):
Sina könn, sellisega vaatega saab veel kahele lehele ja üheaegselt kirjutada. (Röhitseb.)
Alles neljakordse vaatega võib valge lipu rahus üles tõmmata. (Kallab poole
pudeli jagu enesele kurku.) Ma viskan nüüd vist pikali. Põrand juba hõljub. Tunne
on küll nagu allveelaevas. (Tuigub.) Enne selle sukeldumist.
(Poeet poeb kobistaval kombel
kirstu, tõmbab valge rüü endale üle pea.)
MATI (vaadates kirstus lamava Poeedi poole): Kuramus, enne kaane peale
tõmbamist peab väheke õhuauke kirstu puurima, muidu tõepoolest lõpetame nagu
põhjaläinud allveelaevas.
(Mati puurib tuigerdades
trelliga kirstu sisse õhuauke, võtab Poeedi kõrval koha sisse, tõmbab kirstule
kaane peale. Kostub norskamist, üks neist peenike, vilistav, teine jäme nagu
tõrrepõhjast tulev.)
5
(Lavale saabuvad Reporter,
Teleneiu ja Kaameramees.)
(Äkiline, tugev sõjakära, mis
kirstus magajate norskehääled osaliselt summutab.)
REPORTER (kahtlevalt ringi vaadates):
Sa kurat, parema meelega oleksin lumetormis
jalgpalli ülekannet teinud. Aga vabu tegijaid ei olnud. Kultuuriosakonna
mansa oskas äkki ja kollektiivselt haigeks jääda. Ja mind kupatati siia!
Nagu oleksin ma neile mingi vormi kaotanud, kõõlustest lahti varumees Jopa
Kolla.
TELENEIU: Äh, neil eile vipipidu ju.
Üks imikust blogija avaldas emaga kahe peale elulooraamatu „Minu üheksa kuud
varjus“. Küllap praegu parandavad tekste
ja oma mõranenud päid.
REPORTER (Kaameramehele): Hüva on,
teeme siis proovi. (Teleneiule.) Sina hakkad nüüd starti lugema!
TELENEIU: (sõrmi välja kõverdades nagu
spordistarter): Viis, neli, kolm, kaks, üks. Läks! Kaamera!
REPORTER (tulistab sõnu nagu
kuulipildujast, seda stiilis: spordireportaaž): Täna kohtume Poeedi
koduväljakul. Nagu me näha võime, meie varalangenud sõnameister elas
spartalikes tingimustes, millest aeroobne sõnavõimekus ei langenud, pigem iga
takistusala läbimine süstis riimisstaari aina enam adrenaliini ja sõnakehalist
muskulatuuri, mis publiku poolt
tervitava aplausi saatel nüüd lõpliku finišini on jõudnud. Meie poeet pole
kunagi olnud tagaplatsil mune sügav mängija, ei! Tema on alati olnud kesktormaja, rekordmõõtes
hull, sõnalise palliga trikitav kombinaator... (Reporteri sõnavalingu katkestab
Teleneiu.)
TELENEIU (kahtlevalt): Kuule, nii ei
lähe, võta geissi kultuursemaks, saad nõnda veel punase kaardi.
REPORTER (häiritult): Mis vittpunane
kaart veel, kas sa oled endale kohtunikuvile suhu unustanud või? Päriselt kohe?
TELENEIU (sisistades): Ma teadsin kogu
aeg, et sa igavene seksist oled! Mul pole suus peale suusprei aroomi mitte kui
midagi. (Avab vihaselt suu pärani, ajab keele välja.) Kas näed?
REPORTER: Lõhna näha? Sa oled peast
ikka täiega kumer!
KAAMERAMEES: Eile meest WC-s ju oli, lausa
20 senti oli, kogu riik nägi. Ma ise võtsin kogu süžeeliini kaadrisse ja kaamera mälukaardile. Õhtustes
uudistes oli asi sees.
TELENEIU (vehib tõrjuvalt kätega): Mina
ei mäleta midagi, järelikult pole mitte midagi taolist olnud.
REPORTER: Mis kena amneesia alamliik,
kas su seksuoloog diagnoosis selle sulle?
TELENEIU (ennast õigustavalt): Ja sealt,
sellest meeste vetsust on palju ja kuulsaid naisi läbi käinud. Asi, mida arutada,
see ju ainult lõbus nali! (Nuuksatades.) Mind
pandi ju puhtalt tanki. See eidekõplast saatejuht, ta on alati kõiki ette
lükanud, nõnda neid tanki pannud! Ise tagaplaanil irvitamas. Päh!
REPORTER: Või et nagu lõbulik
läbikäiguhoov kohe? See nüüdsest üleriigiliselt kuulus meeste vets. Kus põrgu
lokaalis täpsemalt see asub? Ma võtaks järgmisel korral terve jalgpalli tiimi
endaga kaasa.
KAAMERAMEES: Äh, sinust ja jalgpalli
tiimist ei piisaks. Nende naiskülastajate
fotodest võiks sinna lausa suure galeeri avada. Vets kui avalik altar.
Avatakse teine peale kahtteist öösel. Siis kui alko- või pulbrilaks latva on löönud
ja kõik lähevad selle ette põlvitades palvetama.
REPORTER: Kurat, kuidas ma ei salli
joodikuid! Nad rikuvad kõik ilusa alati ära!
(Sõjamürin vaibub. Kirstust
kostub vali aevastus.)
TELENEIU (kiljatades): Jestas, kas
praegu on Halloweeni aeg käes vää?! Kalender küll ei näita. (Vaatab oma
nutikella, raputab seda koos käega.)
(Kirstuservale ilmunud käsi
surub kirstukaant, lükkab seda aeglaselt kõrvale.)
REPORTER (Kaameramehele): Sa ikka
filmid või? See on üks kena füür ja cash, mis siit vastu paistmas.
Filmi nagu Tarantino! Filmi nagu Fellini!
KAAMERAMEES (agaralt kirstu ümber kaameraga ringi kõndides) : Mh, ma juba siia sõites
tundsin, et peopesa koledasti sügeleb.
TELENEIU (peaaegu karjudes): Munandid
sul sügelevad! Mina selles jamas ei osale! Kas keegi teeb siin halba nalja vää?
Hei, kuule, mul on judos roosa vöö!
(Käsi lükkab kirstult kaane
maha, mis kukub mürtsuga põrandale. Teleneiu üritab minestada, aga veendudes,
et pehmet kohta maha kukkumiseks pole, loobub sellest.)
POEET (pead kirstust tõstes, ümbrust ja tegelasi silmitsedes): Tead mis, sõlmi
see vöö endale õige Cuggi rinnahoidjaks. Mati, ärka ometi üles, sa oled
nüüd kuulus, sa oled omadega filmis!
(Mati käsi tõuseb koos
trelliga, sihib sellega ähvardavalt TV kolmiku suunas, ajab ennast istukile.)
MATI: Sa kärbatanud rüssa vittu küll! Neetult kahju, et naelapüstolit
kaasas pole, ma laseks kogu selle meie unerahu häirinud kamba kõik kristusteks!
TELENEIU (ninaga nuuskivalt): Kuulge,
nad on puha purjus. Täiega lääbakil.
POEET ja MATI (kooris, ühehäälselt,
kategooriliselt): Ega ei ole küll!
MATI: Ma joon üldse ainult riigipühade ajal.
POEET: Ja mina nende vaheajal. Oomen selle peale! Ulatage mulle pokaal! (Alandlikumalt,
sirutab kätt.) Võib ka rahvalikul moel pakkuda, seda siis otse pudelist.
REPORTER: Nendega pole praegu mõtet
vaielda, lausa ilmselt näha, et vennad on dopingu all. Nad tuleb kaineks
saamiseni diskvalifitseerida! (Mati poole.) Kas sul kruve on? (Mati kompab oma
pead, raputab seda siis eitavalt)
MATI (nukralt): Kadusid ära, joomise käigus kadusid. Nagu tavaliselt. Andke
andeks!
(Reporteri plaani aimates,
vinguvalt.) Ma tahan kohe ja tagasi magama minna! Ma luban, et ma ei sega mitte
kedagi! Ma isegi ei norska! Võite mulle isegi pesunäpi nina otsa panna! Ei, ma
ise panen!
REPORTER (muiates): Sina jobust kakk, ma pean silmas ikka metallist puukruve. On sul neid?
(Mati kobab oma taskutes,
ulatab peotäie nõutud kruve. Reporter astub otsustavalt kirstu juurde, võtab
Matilt trelli, lükkab Mati ja Poeedi kiirelt kirstu pikali, haarab kirstu
kaane, paneb selle kirstule peale ja kruvib trelliga (Moel: kui tavalise
kruvikeerajaga.) kirstu kaane kinni)
TELENEIU: Mis sa enda arust praegu
tegid? Tinistasid kirstu kainekaks vää?
KAAMERAMEES: Seda ta tegi, ma võtsin kõik
mälupanka üles ja kohe jagan üle neti laiali. (Hõõrub käsi.) Vaatame, kuidas
raha tiksuma hakkab!
(Lavale tormavad Poliitik ja
Assistent.)
POLIITIK (rebib raevunult Kaameramehe
käest kaamera, sisistab): Mitte midagi peale oma peeru gaaside te siin laiali
ei jaga! Muidu võite oma töökohaga hüvasti jätta ja kuhugi teid tööle ka enam
ei võeta. (Küüniliselt irvitades.) Ainult ehk rindeoperaatoriks! Sedagi kõige
ohtlikumasse rindelõiku!
REPORTER (protesteerivalt): Kuulge
teie, kas te sõna- ja arvamusvabadusest ikka midagi teate?
POLIITIK: Tean, aga eriti ei pea. Teie võite arvata
kasvõi Vabaduse väljakul, aga selle laiema avalikustamise üle otsustan mina!
(Teleneiu rabab Poliitiku käest
kaamera, eemaldab sellest kiirelt mälukaardi, peidab selle põue, rindade
vahele.)
POLIITIK (raevuselt Assistendile): Too
see mälukaart nüüd siia!
ASSISTENT (kaeblikult): Kuidas ma toon,
kui isik pani selle endale nii intiimsesse kohta? Sinna juba ainult mõttes käe
ajamise pärast võidakse mind seksistlikku mõtteroima eest ju lausa vangi
mõista!
POLIITIK.: Intiimne on see info, mis
praegu mälukaardil, see naisisik on riigi omand ja alluv. Aja asi kohe korda! Fass,
Pontu, nüüd!
TELENEIU (võtab sisse ründava poosi):
Poisu, tule aga siia, ma löön su kõige intiimsemale koha peale viimast
hingekella! Kohe nii hellasti löön, et pärast seisab see su tillerdav värk vaid kipslahase variandis
püsti. Sina emme musi, mis sa nüüd passid veel! Tule karistuse kaissu!
POLIITIK: Sa isasääsest armetu olend,
ikka peab ise kõik ette näitama!
(Rebib Teleneiu särgikese eest
puruks, paljastades suure tekstiga pärjatud rinnahoidja (AINULT
ALPINISTIDELE!),
topib käe selle sisse, rabab sealt
mälukaardi, vehib sellega võidukalt Teleneiu ees) Ei läinud läbi teie
võltshäbile üles ehitatud strateegia! Ma elus küll neid tisse näinud,
igasuguseid! Ja tema tuleb (Uurib Teleneiu rinnahoidja dekoltee avast sisse.)
oma valepartiiga minuga siin pimemalet mängima!
TELENEIU (nutma puhkedes): Ma kaeban
teie peale!
POLIITIK (mõnitavalt): Päh! Te võite ju
kaebuse esitada küll, meie aga menetleme seda peentehnikas teie pensionieani välja. Ja salastame kogu
andmehulga 75 aastaks.
(Reporter ja Kaameramees peksavad
Teleneiu ja Poliitiku dialoogi ajal raevuselt poksikotti.)
(Seinal
asuv telefon hakkab valjult helisema, aga keegi ei pööra sellele mingit
tähelepanu.)
6
(Saabuvad Magda ja Rudolf.)
MAGDA (teeseldud
üllatusega): Kus siis meie kadunuke on?
ASSISTENT (lõuga
tähtsalt ette ajades): Kirstu paigaldatud. Sinna, kus vastava kontingendi koht!
MAGDA: Ah! Ma kohe teadsin, et Mati saab kõigega hakkama!
POLIITIK: Kes see Mati veel on?
MAGDA: Kõigi tööde mees on ta. Ta sai minult käsu Poeet
tagasi kirstu toimetada.
POLIITIK: Sai hakkama küll, aga kaasuvalt. Ta on nimelt ise
ka nüüd kirstus kinni.
MAGDA (ehmunult): Ei, ei! Minu Matikene tuleb küll kohe
kirstust vabastada. Ta ei talu kinniseid ruume kohe üldsegi mitte.
RUDOLF (paatosega):
Ühishaud, see kõlab pidulikult.
POLIITIK:
Või kohe pidulikult? Kustkohast küll teil säärased kogemused pärinevad? Või
olete ise sellises lausa viibinud? Mh, seda pikemas perioodis, ma mõtlen.
Näiteks ehtsalt mädanevas vormilaadis.
RUDOLF (uhkelt):
Meil, kirjanikel on ülimalt elav ettekujutlusvõime, asi see nüüd ennast
minategelasena korraks ühishauda arendada.
POLIITIK: Ah soo! See kõlab nüüd lausa ulmeliselt: ülimalt
elav anne ennast ühishauda arendada. Teate, aga meil, poliitikutel on
ajalooliselt aretatud käsutusvõimekus neid haudu luua. Tahate, ma korraldan
teid ka praegu kirstu kolmandaks?
RUDOLF (ehmunult): Ei mitte seda, ma pidasin silmas ikka
literatuurseid kääpavorme.
POLIITIK: Siis ei tasu siin liiga palju sõnu suhu võtta,
püsige vagusi.
RUDOLF: Just nii, püsida vagusal kursil!
POLIITIK (patsutab Rudolfile õlale): Tubli poiss! Nii hoida!
Püsivalt! Nii jõuate ükskord omaenda aarete saarele. (Magdalt pärides.): Palju
neid leinajaid kokku tuleb?
MAGDA: Laud
saab kaetud sajale inimesele.
POLIITIK: Sada inimest? Kuidas nad siia ära mahuksid?
Selgitage mulle segadust.
MAGDA: Laud on virtuaalne, peielised kogunevad telesilla
vahendusel.
POLIITIK: Ja kas kogu laual olev samuti
on virtuaalne? Sült, seapea ja muu säärane – need toidulikud rahvusaarded?
MAGDA: Me anname endast parima. Alati anname.
POLIITIK: Vaesed leinajad, ma tunnen
neile sügavalt ja härdalt kaasa. Nagu muinasjutu lõpp kõlab: sõin ja jõin seal
minagi, suhu ei saanud midagi. Aga meil on kõht pikast sõidust tühjaks läinud.
Kas kavatsete ka meid virtuaalsele dieedile määarata?
MAGDA: Mis te nüüd härra, teie jaoks kehtib erinorm ja korralduslik erikord.
POLIITIK: Mis see „erinorm ja
korralduslik erikord“ endas tõeliselt sisaldab? Õhtusöögiks? Ainult naturaalses
olekus, ma paluks.
MAGDA: Eelroaks on meil sütel küpsetatud angerjas tarrendis. Põhiroaks pakume
veise marmorliha krõbebataatidega. Desserdiks
on oivaline mandlijäätis.
POLIITIK: Mu süljenäärmed juba alustasid
tööd, kuna lauda istume?
MAGDA: Laud on kohe, kohe, valmis.
POLIITIK ( käsi laiali visates, kui
oraator publiku ees): Me ikka kõik mahume selle kena laua taha, mis? Eelkõige
on meil vaja neljanda võimu esindajatega üks lepituse šampanja lausa pauguga
avada. (Teleneidu, Kaamerameest ja Reporterit kordamööda pilguga puurides,
sundivalt.) Kas pole nii, mu õilis daam ja noored härrad?
(Reporter teeb kiire
liigutussammu poliitiku suunas, kuid peatub, astub tagasi ja lööb vihaselt mitu
lööki poksikoti pihta.)
MAGDA (loeb vargsi, oma selja taga
sõrmedel seltskonda kokku): Kõik on oodatud ja palutud, ma juhatan teid
toidutelki, palun järgnege mulle.
(Kogu seltskond lahkub Magda
järel hanereas lavalt, Kaameramees teeb
Poliitiku taga kõndides talle sarvi ja grimassitab ja väänab nägu nagu
poisike.)
7
(Muusa hiilib üle lava, jääb
kirstu kõrval seisma. Võtab maas vedeleva trelli, avab seda kasutades
kärarikkalt kirstukaane, tirib Poeeti ülespoole.)
MUUSA: Tasa nüüd, su kaaslane ehk
üles ärkab veel, siis peaksin rettu lahkuma.
POEET (kirstust tõustes, ärevalt):
Mis tärin kõlas, keegi kuulipildujast vist laskis kääpalises manas? (Siis
rahunenult, Muusa ära tundes.) See oled sina, mu unelmate naine? Kuhu kadusid
nii kauaks, mõtlesin, et ei eales sind ma enam näe.
MUUSA: Sa rumal, inimesest loom! Sa
ju tead, kuniks elus minu loojast sina, fataalne rada mind ikka taas su juurde
toob.
POEET: Jah, tõesti, jah tõi! Kuid
kuidas, mis moel, sa ju näed – saatus kuri ju mu peaaegu surnuks lõi! Vaevu
ärkasin.
MUUSA (etteheitvalt, norgus): Mis selles lohutust,
et oled elus taas?
Sa pole olnud mulle
truu,
su põlv vaid omakasu
nimel minu ees on olnud maas.
POEET: Sa armukade, mis üllatus!
Kuis olla saab truu
pühakujust neitsile?!
Ta kättesaamatum kui
hullu luul!
MUUSA: Nüüd mõlemad me pea vaimud,
meis
elutuled kuhtunud.
Kas
loovus, ainus,
mille
nimel mind alatasa vist sa kutsusid,
nüüd
külmaks tuhaks luhtunud, jah?
POEET: Minu tee viib põrgusse, kuid suunda kuhu sulle teeviidad
viipavad?
MUUSA: Ma sinu loodu, pärisosa, see põleb koos sinuga, su
looduga hapraks tuhaks. Siis kui enam pole kedagi, kes mäletaks su loodud ridu,
su käidud radu lappaks unustuste tuul.
POEET: Sa praegu valetad nii alatult! Kui palju mina karjunud,
seda seesmiselt veel eriti!
Muusa, tule sa! Puhu
äratavat hingust minu loomele!
Miks kükid
nurgas kui vaese valla armuand?
Miks sinu poolne
ukse avamine inspiratsiooniks on olnud mulle nõnda harv?
MUUSA: No tulin, ma tulin, kuid miks sa kui pime tõukasid
mind endast kaugemale? Nii habras, ämblikniidine me side. Miks minu süüdat tuli
pimedus on sulle?
POEET: Eks olin jälle purjus ehk. Vahel endast, hulgim
jookidest.
MUUSA: Kui huvitav. Miks üleüldse minu kuju lõid,
miks endalegi tundun
vaid kunstlik põim,
kas nõnda ennast
lõbustasid kui jumal deemonlik,
kas oma väärastunud
kihu rahuldatud sel moel said?
POEET: Sul osaliselt õigus – nagu alati on õigusega.
Ma kõigilt naistelt
võtsin laenuks osad,
ühelt jalad, teiselt
käed, need embavad,
ühelt niuded
mõnuloosse lukustavad, mõnelt arukuse,
teiselt kõne ja ta
huuled,
jah, ja kolmandalt
laenasin, võtsin palged õhetavad.
MUUSA: Ma kurb, ma ainult kokku laenatud kui vari,
ei midagi, mis oleks minu pärisosa.
Miks nüüd alles
tehtut tunnistad?
Ja kõlama jääb nii
veider tulemus:
nunna, hoora
ühendkoor,
mis oode esitama
peaks üheaegselt su kehale, su vaimule?!
POEET: Ah, jäta arm,
tean, et olen olnud
narr, mul kõigega on samaloodi lood –
püüd enesele luua
maailma –
kus meeldinuks mul
sõnariime ritta seada, elada.
Ma täiel rinnal seda
nautinuks.
Ja nii kogu aeg, mu
terve vaimu eluaeg.
MUUSA: Ma tõde kurba selles näen,
sa lootust liialt
kõrgeks komponeerinud,
ei naine lihast,
ei maailm tõene
sinna eales ulatu.
(Lavanurka
ilmub vaikselt Rudolf, jääb sinna poolvarju seisma, ent Muusa märkab Rudolfit,
varjub musta rüü alla.)
POEET: Su tõdemus on lihtne, kui nuga terav, lahtine,
mis praegu lõikas
läbi mu konstruktsioonilised veenid.
Tasuks teadmine: mul
lihtsalt puudub see neetud kohanemisgeen!
MUUSA: Nii nad räägivad. Kes teab, kas ka mõtlevad.
POEET: Kes ja mida räägivad?
MUUSA: Need, kelle looming on nii enesekeskne, et peale
kirjutaja enda keegi sellest aru ei saa.
POEET: Nüüd läksimegi
proosaliselt proosa peale üle. (Mürgiselt): Mõnel on muusa nagu koer ketti pandud.
Ime siis, et looming lõriseb ja isegi täiskuuta ajal taeva poole ulub.
MUUSA: Sa pead silmas enesetsensuuri? Kus oleksid enesele
ise ehitanud puuri?
POEET: Just ja jah!
Aega, kus kõik isendid määranud on endid hingelisse surnukuuri!
(Muusa
lahkub kiirelt lavalt.)
RUDOLF (varjust välja astudes): Ma kogu aeg teadsin, et sa
poolsegane. Nüüd räägid lausa iseendaga. Selge, et mitte midagi pole muutunud.
Peale selle muidugi, et sa nüüd üks poolsurnud hull oled.
POEET: Mida sa, närirott, siin õige hiilid? (Õigustavalt.)
Ma koostan praegu endale iseenda hauakõnet.
RUDOLF: Kavatsed siis ikka tõepoolest ja päriselt sule
nurka visata?
POEET: Jah, muidugi, sina jah oleksid mu matustele see
kõige suurem leinaja. Va pisarate trükkal!
RUDOLF: Lugejate ohtrad pisarad kaalutakse teatavasti
kullaks.
POOET (irvitades): Kassikullaks.
RUDOLF (igavlevalt): Mis vahet, kas kass või lõvi. Peaasi,
et see elukas kinnipüütud rahakrati mu majja tõi.
POEET: Kus nüüd ütles: lõvi! Perssekukkunud lõvitaltsutaja
oled!
RUDOLF (ägestudes): Sina oled ise nii sügavalt pees, et
kõige pikema korgitseriga kah sellest
välja ei tõmba! Kogu aeg oled seal olnud. Seejuures täitsa vabatahtlikult
olekus.
POEET: Vabatahtlikust vang? Sa ise oled peast üks täitsa
kukuruku.
RUDOLF: Mis pagana kukuruku?
POEET: Kuku on kägu ja ruku on ruttu kummargile ehk
upakile. Ja kägu muudkui lendab läbi avatud, upakil tagumiku otse Rudolfikese
kurku ja kukub seejuures valjult ja lustlikult: paju aastaid sulle, Rudolf,
palju aastaid sulle, kallis Rudolf! Iga aastaga lisandub medal või kultuuriline
au ja hind!
RUDOLF (kallutab pead, uurib pingsalt Poeeti, talle väga
lähedale, lausa ligi astudes): Sa paned ikka õige laialt oma segast jurajutlust.
(Nentivalt.) Nagu ikka, nagu tavaliselt. Sa hädine põrm! Isegi surm pole sind
muuta suutnud, ep mitte üks põrm!
POEET: Sa kriiksuv kriitik, pane endale nüüd õige kiire
jalg alla! Tõmba kuradile! Lase mul ometi iseennastki rahus leinata. Või muidu…
RUDOLF: Või muidu? Mis siis saab? Saad infarkti või
insuldi? Kakelda sa ju ei oska. (Läheb ja lööb vastu poksikotti.) Aga mina
käisin trennis. Minu pärast võid või kolm korda järjest kärvata ja üles tõusta.
Täitsa vahva oleks. Kolm korda tasuta peielauas istuda veel lisaplussiks. (Röhatab
mõnuga.) Ma esimesest eelistumisest või
selle harjutusest just praegu tulin.
POEET: Mis peielaud? Vea mind kohe sinna, mul on kõht nii
tühi, et magu seedib praegu iseennast. Mõelda vaid, iseenda peielauas istuda,
seda pole ka kõige hullemas pohmelliunes ette tulnud. See asi tuleb küll ära
proovida!
(Hakkab Rudolfit
käekõrval lavalt ära vedama, kui kostub
mitu valju pommivilinat ja järgnevaid plahvatusi.)
RUDOLF: Kus täna alles pommitab!
POEET: Sa räägid nagu vihmasajust. Jah, inimene harjub
ikka kõigega, enne kui maha lüüakse. (Mõtlikult.) Aga rahuga ta sunnik ei
harju, muutub rahutuks, tal hakkab siis nii ilmselt igav.
(Mõlemad tegelased
lahkuvad lavalt.)
II Vaatus
8
Pöördlava, selle esimene sektor
(Jumbu
kirjutab kirja, ülejäänud viis noorsõdurit istuvad sõdurikoikudel.)
NOORSÕDUR I: Kas näete nalja, mida see meie Jumbu seal õige
kritseldab? Kas oma armsamale vastuskirja?
NOORSÕDUR II: Arvata on. Aga
imelik mees, praegusel ajal kätt pastapliiatsiga vaevata.
NOORSÕDUR III: Ja kus ta sellise
imeneiu üldse leidis, kes talle samaselt vastu kirjutab?
NOORSÕDUR
IV: Äkki on see mingi uus trend? Kas keegi sellisest
pole kuulnud, meedias näinud?
NOORSÕDUR V: Kuuldud ja nähtud on seda joont, et praegu
kõiki kirjaviise peab suure kahtlusega
jälgima ja neist vajadusel ka ette kandma.
NOORSÕDUR
II: Meie Jumbu või, lase tal nüüd olla, ta ju ohutu.
Vaid väheke imelik. Nagu noores kehas elav vanamees.
NOORSÕDUR
V: Tihti ja õõnestavalt on just säärased tüübid kõige
ohtlikumad.
NOORSÕDUR
I: Miks sa nii arvad?
NOORSÕDUR
V: Nad kasutavad petvat olemust kui maski, kas siis
tõesti aru ei saa? (Hüppab narilt, liigub Jumbu suunas, tahab temalt kirja
käest kiskuda.)
NOORSÕDUR
V: Näita ette, mida kirjutad. See on muide käsk. Sa
pead sellele alluma.
JUMBU (kirja pükste tagataskusse peites): Ära nori muhku
ja sinikaid. See on minu asi, mida ja millest ma kirjutan.
NOORSÕDUR
V: Nii, et heaga ei anna? Hea küll, ma olen kohustatud
antud intsidendist koheselt ette kandma.
Sa oled nüüd hoiatatud, selge sul?
(seni vait olnud) NOORSÕDUR IV: Mida sa siin ennast allohvitseriks kogu aeg kired?
Ole rõõmus, et meid siia saadeti, ekstra toidunorm ja köögist saab lisa. Mul on
ses osas selle Magda ja Matiga juba jutud kinni ja lukus.
NOORSÕDUR
II (tunnustavalt): Sa meil õige kiire vend.
NOORSÕDUR
V: Mina ei kire, kurat võtaks! Mina järgin korda!
NOORSÕDUR IV: Sina ennast väljavenitanud türbel! Mine õige
ogalisse vittu, või tema igatseb korda taga! Tegelikult loodad selle oma
valvsuse eest enesele rinda plekki ja karda, mis? Poja, sa täna õnne, et me mingil ühishaua
äärel leinaviise ei pea praegu törtsutama!
(Kostub
vali, lähenevate mürkude vilin, järgnevad lõhkemiskärgatused.)
NOORSÕDUR III: 155 millistega
panevad, raisad!
JUMBU: Sa oled kohe mõni ekspert või?
NOORSÕDUR
III: Kõik need eksperdid võivad rivitult võtta ja koju
kotile minna. Mina lihtsalt tean! Ma käisin sõjakoolis.
JUMBU: Mis kasu teadmisest, millise läbimõõduga mürsk su
ribadeks tõmbab. Saadad postuumselt staapi rindelõigu ettekande või?
NOORSÕDUR
I: Sul, Jumbu on õige imelikud naljad.
JUMBU: Ma räägin tõsiselt.
NOORSÕDUR
IV: Liigne tõsidus tapab kuulist kiiremini. Kuradi hea,
et siin vähemasti üks õige varjend olemas on.
NOORSÕDUR
II (sosinal): Ma kuulsin, et vaevalt pooltele
tsivilistidele jätkub varjendeid.
NOORSÕDUR
V: Mina kuulsin ja te kõik kuulsite praegu! See on
alatu provokatsioon! Mina koostan ettekande ja teie kõik kirjutate
tunnistajatena sellele alla!
NOORSÕDUR
IV: Ma sulle tõprale kirjutan. Mehed, tõmmake sel
vennikesel kannikad paljaks, ma kirjan need ühte valusasse tulikirja! (Hakkab
oma vöörihma lahti võtma, samal ajal kui üleskutsutud Noorsõdur V maha,
põrandale pressivad.)
LEITNANT RÕUK: Kõik see mees
kuulab käsku! Rivvi! Mis laat siin
toimub? Noorsõdur Viis, selgitage!
NOORSÕDUR
V: Kõik see kamp on sabatöörid, härra leitnant! Nad
tuleks kohe vahistada!
LEITNANT RÕUK: Ja keda käsite
neile vahtideks seada, kõik siin lähikonnas on tsivilistid. Kas te üksi hakkama
saate?
NOORSÕDUR
V: Kui teie käsu ja relva annate. Mina olen valmis.
LEITNANT
RÕUK: Kahjuks te ei ole valmis, sõdur. Te olete
pooltoores ja küpsemata.
Te peate veel palju
kannatama, et küpseks saada. (Näitab käega ülejäänute poole.) Koos nendega. Ma nimelt
kuulsin algusest saadik teie jutuajamist pealt. Ja ma ei näe mingit alust teie
kaebusele reageerimiseks. (Äkitselt ja rõhuga.) Peale ühe pisikese ja
kollektiivse distsiplinaarse karistuse läbiviimise! Kõik see mees teeb jänku
hopp! Asend sisse võtta! Marss! Jumbu, teie jääge siia.
(Kõik
sõdurid võtavad sisse kükkasendi ja kätega endile nn kõrvu tehes, hüppavad lavalt ära.)
LEITNANT
RÕUK (rangelt): Näidake mulle nüüd see kirjutis ette.
(Jumbu
ulatab veidi tõrksalt Leitnant Rõugule paberilehe, selle taskust võttes.
Leitnant hakkab seda valju häälel lugema.)
LEITNANT RÕUK: Tüdruk, aga unes soovi mul edu!
Justkui eile
see
kui mind
saatsid
minu külvat
seemned süles
Nüüd vaid suigueelne palve meeletüves:
Tüdruk, aga
unes
soovi
mul edu –
nii
mõõtmata minek mul ees
Mind
vaata –
olen
see hommikuuduse vaatega mees –
naeratus
keelt näitamas palitu nööpaugu seest
Meid
rindele viiakse palju – vaid otse – ei ringi
nii
rohkelt on kangelassurma ihkavaid hingi
Vähe
rivis on vanureid –
tunglevad
noored ja kuumajad – jätkub veel neid
Tüdruk,
aga unes:
Soovi
mul edu –
nii
mõõtmata minek mul ees
Mind
vaata –
olen
see hommikuuduse vaatega mees –
naeratus
keelt näitamas sineli nööpaugu seest
Ja
las mürtsuda marsil!
Ju
kõigil marssalikepid torkimas
märssides
–
au
ja kuulsuse parsil
Sestap
allume
meelsasti käskudele:
Marssides,
marssides, raisk!
Tüdruk,
aga unes:
Soovi
mul edu –
nii
mõõtmata minek mul ees
Mind
vaata –
olen
see hommikuuduse vaatega mees –
naeratus
keelt näitamas sineli nööpaugu seest
Nüüd
tinavihma saame nii tihti –
see
padune vimm
sajaks
kui kummuli taevast – ometi kandes otseti põrgusse
Aga
meie roomame maadligi kaevudes
südamed
mudas
tuksumas
lahtiselt
kehad
veeredes veres
Tüdruk,
aga unes:
Soovi
mul edu –
nii
mõõtmata minek mul ees
Mind
vaata –
olen
see öökarva prillidega mees
narrnaeratus
keelt näitamas sineli nööpaugu seest
Ehk
ilmsi tagasi tulen
kui
minekud üle on mõõdetud lõpuks – lühemaks-puiseks
keelatuks
lõigatud irvitus ripnemas vattkuue nööpaugu seest
(Leitnant
annab paberilehe Jumbule vaikides tagasi, viipab Jumbut lahkuma. Kõnnivad
lavalt ära.)
9
Pöördlava III sektor
(Pikk,
robustne laud, mõned taburetid. Risti-rästi kanaõrred – neil paar kanatopist,
roheline kamin, boheemlikus segaduses ringikõndivad Poliitik, Rudolf ja Assistent.)
POLIITIK: See söömalaud oli gurmaane mõnu ise. Muidugi
pealinna eliit- söögikohtadega võrrelda on kohatu – sealne glamuur juba
iseenesest muudab toitumise
progressiivseks protsessiks.
(Assistent
võtab vargsi midagi oma taskust, topib selle suhu, mälub, suud käega kinni
kattes.)
POLIITIK: Jälle pidid sa varastama! Mis kõige armetum ses
asjas, et sa teostasid seda salaja! Kas sa ei võinud seda siis kõigi nähes
teha? Kes sind oleks keelata julgenud! Kus on sinu julge hundirind, ah!
Taandarengus?
ASSITENT: Ma harjumusest, ma pole veel avalike vargustega
harjunud.
POLIITIK: Aeg harjutusteteks, aeg harjumiseks. Sul selleks
antud ajalimiit hakkab otsa saama. Sa pead pingutama nagu elueksamiks, muidu
arvame su endi hulgast välja. Ja ilmuta rohkem isiklikku initsiatiivi, ammu on
aeg!
ASSISTENT (kaeblikult): Mina ja ainuisiklikult olen üles
kleepinud viis tuhat valimisplakatit. Seda üheainsa öö jooksul! See on
parteisisene rekord!
POLIITIK: Aitab halast! Asume peapunkti juurde. Pean tõdema,
et oleme väga komplitseeritud olukorras. Elav surnu ei sobitu minu renomeega
kuidagi ühte sängi voolamaks. Kuidas sellest väljuda? On ettepanekuid? Ma ei
kuule või olen kurdiks jäänud!? (Ajab käega enda kõrva õieli.)
ASSISTENT (entusiastlikult): Mul on üks plaan. See on
rafineeritud ja salakaval, te imestaksite, kuidas …
POLIITIK (tema juttu katkestades): Teada need sinu plaanid,
ma kuulaks elukogenumaid. (Pöördub küsivat nägu tehes Rudolfi poole.)
RUDOLF: Liiga palju tunnistajaid on.
POLIIITIK (huvitatult): Milleks on liiga palju tunnistajaid?
Te imponeerite mulle üha enam, teis on üllatavaid jooni, peate neid vaid
julgema ja kindlama käega välja joonistama. Laske käia, laske endast murdja loom
lõpuks välja!
RUDOLF: Nii paljusid ei saa ära kaotada, see ärataks liialt
avalikku tähelepanu.
POLIITIK: Mis te haltuuratsete, oma juttu tunnistajatest
alustate! Hoopis peamine peavalu punn tuleks kõigepealt mädast tühjaks
pigistada. See ellu karanud Poeet on segav element! Meie kõigi jaoks!
RUDOLF: Vanasti maeti tihti kinnises kirstus.
POLIITIK: Miks te nüüd allegooriates räägite, kas see on teil
elukutsest tingitud, lausa ehk haiguslik nähe?
ASSISTENT (kindlameelselt, ägedalt vihmavarjuga kui dirigendi
kepiga oma sõnu saates): Me peame leidma lahenduse. Ja arvan, et mõjusa,
lõpliku lahenduse. Nagu ma rääkisin, on mul plaan, mis ei saa kuidagi
ebaõnnestuda.
POLIITIK (jutu vahele): Vaata ja näe, kus kaval rebasepoiss!
Sõnastuselt „meie“ hüppas „mina“ kõrgemale õrrele! (Naerab lühidalt.)
ASSISTENT: Mul on üks number. See on telefoninumber. (Sosinal.)
Hädajuhtumisteks. Nagu praegune olukord.
RUDOLF (lükkab sundivalt Assisenti ettepoole): Rääkige,
rääkige, teie jutus on innovaatilist sädet!
POLIITIK: Mulle meeldivad säärast tüüpi numbrid. Neis on
ärgitavat kirge. Ja ära punnita nii kaua! Sa ei istu praegu koduses ja mugavas tualetis! Pressi meile see
kuldmuna kiiremini välja!
ASSISTENT
(tuhmilt): See on killeri number.
POLIIITIK: Äh, mis sa ajad! Jälle üks äärelinna äpardunud
gangster teeb vahelduseks lisatööd. Mis?
ASSISTENT: Ei, ei! See mees on professionaal. Mäletate, kui
peatunnistajast pankur ootamatult oma talveaiast surnuna leiti. (Pöörab näo
Poliitiku poole.) Ta oli osaline vist teie vastu suunatud protsessis? Te
peaksite ju mäletama?
POLIITIK (tõrjuvalt): Kes neid statiste ikka mäletab. Aeg on
nii kiirelt kustutav kustutuskumm.
ASSISTENT (veidi õrritavalt, venitades): Pidage hoogu, ainult
kaks aastat on sellest möödunud. Aeg oleks ehk jälle säärast kustutuskummi
kasutada?
POLIITIK: Olgu, lase tulla. Helista talle. Ainult, et tee
seda avatud kõlariga. Ma tahan kõiki detaile teada! Sedapuhku küll!
RUDOLF ( kehaga vääneldes): Mind kutsub loodus, aeg
kergendada end.
POLIITIK: Mina olen su loodus ja lootus. Jää paigale ja kuula
kaasa, ära püüagi ennast märtrinurka mängida!
RUDOLF: Enamuse soovi tuleb võtta käsuks, ma alandlikult
allun.
(Assistent valib
taskust võetud mobiililt numbri. Kostub kutsungi helisignaalid.)
KILLER: Sul jälle mure? Lase aga tulla, sa ju tead mu
takse.
ASSISTENT: Mu mure on sedakorda imelikum kui varasemad juhud
ja tellimused.
KILLER: Vaevalt, et sa mind üllatada suudad. Mis nimi,
andmed saada, tellitava harjumuste rida lisa kindlasti, seda kiiremalt saab
tehtud töö.
ASSISTENT: Mõistan, mõistan. Sa pead ühe surnust üles tõusnu
likvideerima. Lisatasu suurususeks su kolmekordne tavataks.
KILLER: Päris VIP siis kohe? Sa vist musta huumorit siin
tõukad, mul pole aega ega vabu kõrvu su plära kuulata.
ASSISTENT: Ei mingit plära, asi tõsine. Üks luulesell meil
suutis end jälle ellu, seda mõnitama tulla.
KILLER: Sa räägid ehk Poeedist, teda igal telekanalil
praegu keritakse kui lõputut seriaali. Ent pea, ma teda tundsin, koos mitmeid
öiseid seiklusi meil jäid seljataha maha. Kurat, ma ei taha su seekleist raha.
POLIITIK: Kümnekordne tasu, pluss eluaegne immuniteet.
KILLER: Kes see veel, mingi papp me juttu sekkus, miks? Sa
pidada ei oska saladust.
Kuigi, tuttav hääl,
vean kihla, see tribüünidelt kõlanud on kõrvu.
POLIITIK: Ma pakkusin, ei korda üle. Sellist kuulete vaid
elus korra, saate rahus korralikuks, rikkaks kodanikuks.
KILLER: Olgu, saab löödud käed. Ma juba tean, kuhu tulla. (Irvitades):
Hõbekuulid valama vaid enne pean, äkki deemon see teie vaim. Side lõpp, aidaa.
(Tekib
hetkeline paus, kõik kohendavad oma rõivaid.)
POLIITIK: Õppige, te õppige, kuidas kriminaalse kontingendiga
peab läbirääkimisi pidama. Ikka kindlameelselt oma põhijoone juurde tuleb
jääda. Eh, pärast tuleb killerile otse loomalikult üks väike ja kena
õnnetusliik vormistada. Ma räägin õige peatselt sellest meie vastava
spetsialistiga.
RUDOLF: Teil on spetsialistid, miks nemad Poeedi ära
koristamist ette ei võta?
POLIITIK: Sina kirjanarr, bandiiti ära kaotada on nende jaoks
puhas töövõit. Lausa naudinguga täidavad etteantud kohustust. Tänavad, ja on võlgugi, et säärase priske kala neile ette
söötsin.
RUDOLF: Nüüd olen mina ka tunnistaja… Kuid kauaks seda
lõbu?
POLIITIK: Ära põe kogu aeg, nii võid tõesti haigeks jäädagi.
Sina mulle ju nuga selga ei lööks? Muidugi mitte, sa lööksid nõnda ju ka ennast
elulavalt minema. Nüüdsest oleme omavahel kindla sõlmega seotud mehed. Seda
peab niisutama. Assistent, too meile üks naps! (Nimetatu kaob kiirel sammul
lavalt.)
POLIITIK (Rudolfi poole pöördudes): Loodame, et alkhoolikust
Poeet meile midagi ikka alles on jätnud. Ma pole täna piiskagi joonud, tööasjad
ikka kõigepealt! Neetud keeluseaduse aeg kah veel kukil. Et see sõda juba ka
otsa ei saa! Ära on tüüdanud. Oi, kuidas on ära tüüdanud!
RUDOLF (semulikult): Võit on käeulatuses, see tuleb vaid
üles korjata.
POLIITIK: Mine rindele oma jutuga! Äh, läheme vaatame, kuhu
see Assistent jäi, äkki klaarib üksinda konjakipudeliga juba arveid. Läki, läki
nüüd!
(Hakkavad lavalt
lahkuma.)
(Lavatagusest kostub
Magada ja Assistendi ägedaloomuline dialoog.)
MAGDA: Ärge röövige vaest naist! See on reliikvia. Selle
kinkis viiskümmend aastat tagasi mu isale Napoleon Kolmas. Isiklikult kinkis,
saate aru!
(Talle vastuseks
kostub Assistendi hääl): Aa, te oletegi siis nii vana nagu välja paistate?
Seaduse nimel, ma praegu rekvireerin selle pudeli teilt ja selle sisu kuulub
kohesele sundhävitamsele!
(Magda nuuksuv
hääl): Jätke see mõnitamine, mind polnud siis veel isegi mu vanemate plaanides!
Säh, võtke oma pudel, pistke see enestele sügavale kõriurgu! Ma loodan südamest, et see on vanadusest
happeliseks muutunud. Ja närige endile omi kõriõunu peale. Mina igal juhul enam süüa ei tee! Minu
poolt on nüüd streik! Selline ette hoiatamata ja pikaaegne!
(Kostub
plekknõude kolinat ja puruneva portselani klirinat.)
Pöördlava II sektor
Poeedi tuba
10
MAGDA (ajab kirstus olevat Matit üles): Siin sa,
kotkakene, nüüd mul oled, magad nagu inglike. (Raputab meest, kärgib): Kuule
sina põrguingel, aja endale koivad alla ja tiivad külge, tõuse kohe üles!!
MATI (une - ja alkovineselt): Kas jälle elektrikilbi
pealüliti otsustas vedru välja visata? Ma ju kogu aeg räägin: ärge kasutage
seda uut praeahju, sellel on kiip läbi.
MAGDA: Endal on sul kiip läbi. Sa ei näe, ei kuule, kuidas
sinu kallist voodikaaslast päise päeva ajal paljaks röövitakse. Tule ometi
kirstust välja! Sina ju ei hakka veel ära surema. Kas lubad seda mulle?
MATI (kirstust väljudes): Lubajale jääb raha alles,
muidugi ma luban. Jagamisega on teised lood. Mis sult siis ära rööviti?
MAGDA: See sinu vanaisa väga vana pudel võeti käest. See
ilmakuulus konjak, nii sa ju rääkisid mulle.
MATI: Sa tead, naine….
MAGDA: Naine?
MATI: Ära pane tähele! Ma ajan praegu igasugu jama suust
välja! See on ärevushoost tingitud. Nimelt on see pudel minu pärandi osa. Kas
sa ka tead, palju see üldse maksab?!
MAGDA (rõhutatult): Maksis, kulla voodiveli! Kasuta
mineviku vormi. See pudel joodi tilgatuks, ma ise nägin.
MATI (kirstu tagasi ronides): Nii, nüüd või ma
puupaljana rahus surra. Ma ju vanaisa tagant võtsin teise hoiule, mõtlesin, et
kallis asi võib veel nii ehk kaotsigi minna. Vanamees ju pea arutu, kui teda
viimast korda nägin. Kuule nüüd, pane mulle kirstukaas ka peale, ma ei taha
seda maailma enam poole silmagagi piiluda! Pool miljonit raha ja nemad jõid
ära! Matsid sellised! Remy Martin Lois XIII L’Odyssee D’un Roi, vaadaku
kataloogi, viiskümmend pudelit vaid neid toodetigi!
Üks õige ja asine
joodik ei teeks ka nii! Too vahetaks säärase viinakaupluse vastu ja jooks
ennast pidulikult surnuks! Issand, milline kaotus mind on tabanud, laske mul
nüüd ometi rahus olla! Anna mulle ruttu oma unerohu tablette, neid kõige
kangemaid.
MAGDA (kirstukaant peale sättides): Võta need tabletid,
maga rahalein endast välja - minema. Tegelikult on sinu uus sõber kõiges süüdi.
Niikaua kui kõik lauas olid, vinnas ta kõik alkoholivarud ära. Siis nad tulidki
sinu vanaisa pudeli järele.
MATI (summutatult, kirtsukaane alt): Kas see poeet või?
Jah, temast võib kõike uskuda, ta oskas isegi minu külili joota. Pane veel
tähele, ta ei sure päriselt iialgi, hoopis isepäiseks ja kõndivaks muumiaks
muutub, alkohol ju palsameerib ülihästi.
MAGDA: Hääle järgi oled sa juba ise üks muumia.
(Kirstust kostub
vaikset norsatust.)
(Siseneb Poeet.)
POEET: Kus Mati on? Mul on talle tähtis asi öelda. Ma
veidi süüdi olen tema ees, vingerpussi keerasin.
MAGDA (ninakalt): Ta on ära on kadunud. Ma otsin ise ka
teda taga. Aga sa võid mulle öelda, ma annan talle teada, kui teise üles leian.
POEET: Ütle talle, et minu käest võib ta ühe pudeli saada.
MAGDA: Kao siit, ta niigi purjus veel! Joo aga üksi edasi!
POEET: Ise tead, ise tead, naine! See pudel pole tavaline!
(Lahkub
lavalt.)
(Telefon
seinal hakkab undama, Magda kõõritab, kuid ei oska midagi ette võtta. Pühib
seda taskust võetud lapiga, nipsab seda sõrmega, telefon jääb vait. Magda
noogutab rahuolevalt pead.)
(Sisenevad
Poliitik, Assistent ja Rudolf.)
ASSISTENT: Netiühendus ja side on lõplikult maas! (Võtab
taskust mobiiltelefoni.) See oli ainus, millega viimati sidet sai hoida. Nüüd
võib sellegagi vaid lutsu visata!
(Magada
vaikib demonstratiivselt, pühib jälle seinatelefonilt tolmu. Seinatelefon
hakkab jälle kumedalt undama)
ASSISTENT: Ohoo, mis uunikum! Ma sellist vist kunagi muuseumis
nägin! (uurib aparaati, lööb käega) Mina seda ei julge puutuda, läheb teine
veel katki. Vastuta veel pärast!
POLIITIK: Keerake see lärm ometi kinni, ma ei kuule isegi omi
mõtteid! Meil Rudolfiga on vaja leinakõne kokku seada.
MAGDA (nipsakalt): Kas kavatsete ta elusalt maha matta,
ta alles oli siin.
RUDOLF: Iga kell kord seisma jääb, seiskub vedru, vaikib
tikse, ajalukku kuhtub ta pommikõlast hääl.
POLIITIK: Täpselt ja tabavalt! Puhas naelapea! Kuhu see
telegrupp kadus? Meil on vaja mu pöördumine ja sõnavõtt salvestada!
MAGDA (tülpinult): Nad läksid sõdurite juurde
intervjuusid võtma. Otsige, ja te leiate.
POLIITIK: Ühe konjaki pärast nüüd selline frustratsioon. Päh,
ma hulga kallimaid joonud!
MAGDA: Kallimaid kui Remy Martin Lois XIII L’Odyssee D’un
Roi? Kas kohe tõega?
POLIITIK: Kuulge, mu keelenäsad degusteerivad veel hästi. Mul
siiani sest odavrüüpest sõnniku maitse suus. See kõlbab ainult
desinfitseerimiseks, ei enamaks.
MAGDA (huvitunult): Teil on ehk veel see pudel alles? Kuhu
selle jätsite? Ma teaksin teinekord siis ette vaadata, et maitsevääratusest
nõnda mitte komistada.
ASSISTENT: Mul põues see, veel tilk on põhjas. Võtke see!
(Ulatab põuest võetud pudeli Magdale.)
MAGDA (keerutab pudelit, loeb etiketilt valju
häälega): Boisson spiriteuse Pieds d’Oie*. Mingid jalad? Ongi jalgade
määrimiseks mõeldud? (naerab): Tõega?
(Assistent topib endale näpud
kurku, kõõksub, püüdes oksendada.)
RUDOLF: Kus närb mees, ei pea ta kõht, ei tea
keelt. Piiritusjook Hanejalad kõlab sildilt, prantsuskeelselt vastab sealt.
POLIITIK: See tal
pärilik, ta on vaene, vanemateta laps, lausa orb.
ASSISTENT (suud
pühkides): Minu ema ja isa on meie partei!
POLIITIK: Jah, sa
tagatubades ristitud, meie sinu lapsendasime. Ole nüüd kukupai ja konvoeeri see
telekamp kiirelt meie juurde. Nendega on vaja kogu võtteplaan ja kompositsioon
läbi arutada. Ah, jälle itkujama on ees ootamas, kustkohast küll ma need
pisarad välja võlun?!
(Assistent
lahkub lavalt.)
MAGDA: Ma võin laenata, mul on neid üle ja
liigagi.
POLIITIK: Alles oma
haual nuttes saate selles päriselt kindel olla.
RUDOLF: Sisemisi pisaraid, kes neid nüüd näeb.
Ei ööl, ei päisel päeval, need sisse, hinge küntud sügavalt, nii tummalt,
valusalt.
MAGDA: Pane nüüd need leinalipud endale
ilusasti põue tagasi, lehvita nendega õigel ajal ja otse kaamerasse. (Ärevalt):
Mul siin on vaja oma kallile Matile vist maoloputust teha. Vist liiga palju sai
neid unetablette vist talle sisse söödetud. Oot, piim peaks sellistel juhtudel
vist aitama.
(Mitte
keegi ei pööra Magda jutule tähelepanu.)
(Sisenevad
Kaameramees, Reporter ja Teleneiu.)
KAAMERAMEES (tõrjuvalt Poliitiku suunas): Me juba kuulsime teie
võtteplaanidest. Meil pole tagavaraks mitte ühtki mälukaarti. Teate ju isegi,
kõigele on sõjaaja limiit kehtestatud. Nii et
võite selles osas rahulikult jalga puhata.
POLIITIK: Aga orkestri sõdureid te ju ikkagi
intervjueerisite?
TELENEIU: Mh, ainult audiovormingus tegime seda. Teile
selline variant on ilmselt ebapiisav?
POLIITIK: Assistent, kas mälukaart on sinu käes?
ASSITENT: Muidugi, minu käes on nagu seitsme seifi sees.
POLIITIK: Mis aga teha kaardil oleva infoga? See tuleb
olematuks kustutada. (Uurivalt): Ja üldse ära unustada. Või kuidas?
KAAMERAMEES: Ja teenitud papp jääks saamata…
POLIITIK: Seda asja annab ehk korraldada. Assistent, too meie
rahakott õige siia. See tagavara rahakott, see suurem.
(Assistent kaob
korraks lava taha, saabub tagasi koos suure spordikotiga, venitab selle
Poliitiku ette.)
POLIITIK (tonksab kotti jalaga): Võtke aga julgesti. Nii
palju kui aga vajalikuks peate.
REPORTER (kotti lahti tõmmates) Ma ei teadnudki, et te nii
suur spordisõber olete. Isegi raha hoiate spordikotis.
POLIITIK: Mina olen kõikide sõber, nende, kes minuga koostööd
teevad. Ma nagu rahva treener või nii.
TELENEIU: Treener?! Kuulsin ma ikka õigesti? Mitte teener,
ei?
POLIITIK: Lubasin enesele väikese kalambuuri, ega neiu ometi
seda pahaks pane?
TELENEIU: Ma ei oska enam midagi arvata. Kuidagi kõhe hakkas.
REPORTER (topib sordikotist võetud rahatähti Teleneiule
pihku): Ära nüüd ometi oma äkki üles ärganud moraalsuse kätte ära sure! Liiguta
omi käekesi ja võta aga vastu! Seni kuni antakse.
TELENEIU: Nii võib muudki vastu võtma hakatagi. Saab veel
harjumuseks.
POLIITIK: Sellised harjumused muutud ajaga aina meeldivamaks.
Võite mind uskuda, omast käest tean. Aitab küll, Assistent tõmba lukk kinni!
Mõõda jääk üle!
ASSISTENT (pusib oma püksiaugu kallal): Mul pole pükstel
üldse lukku, puha nööbid on.
(Oma
eksimusest aru saades, tõmbab kiiruga spordikoti luku kinni, ajades Kaameramehe
ja Reporteri sellest neid nügides eemale.)
POLIITIK (naudinguga hääles): Vii nüüd kott oma kohale
tagasi.
(Assistent
kaob koos suure kotiga, seda enda järel lohistades lavalt.)
POLIITIK: Soo, nüüd siis rahuleping on meie vahel kindlalt
sõlmitud?
(TV kolmik noogutab.)
POLIITIK: Mälukaardi saate Assistendi käest, hakkame nüüd
võtteplaani kirja panema. Läheks õige lauda tagasi, seal meeldivam asju
arutada, kõnet ja selle salvestamise nüansse kaaluda. Magda, kas su streik on
läbi?
MAGDA: See selline pisike hoiatusstreik oli, sellist
pisiasja ei maksaks meelde tuletatagi. (Pisikese pausiga, õhinal.) Mulle
meeldivad sportlikud poisid, kohe alati on meeldinud!
POLIITIK (võtab Magada õlgade ümbert kinni, naine kiljatab
teeseldult): Küll ma neid asju tean, need spordipoisid ja nende kotid. Kogu see
vägi, rünnak toidulauale on alanud! Minu järel, sammu marss! Tribüünile vaat!
Au anda!
(Seltskond
pöörab oma päid publiku suunas, andes käetõstega kulmupiirkonda saalisviibijate
suunas au ja veidralt samme seades, marsib püüdlikult Poliitiku sabas lavalt
minema.)
Pöörlava II sektor
Poeedi tuba
Öö
11
(Lava
pimeneb, sellele hiilib kaabut ja maski kandev tume kogu. Ettevaatlikult
eemaldab Killer kirstult kaane, valgustab seda nahkmantli taskust võetud
taskulambiga. Veab kirstule kaane peale tagasi. Tuppa tuigub Poeet, kummutab
pudelist jooki, otsides samuti kedagi taga. Nad ei märka teineteist, vaid
tiirutavad teineteise kannul mööda tuba,
vaadates kõigi esemate alla ja taha. Tõusevad üheaegselt, pöörduvad nägupidi
vastakuti)
POOET: Kes sina siin, hiiliv kogu, tondi moodi must? Mida,
keda otsid, vasta, või muidu näitan sulle väljapääsu kiiret ust!
KILLER: Sind otsisin, nüüd oledki mul peos! (Tirib
põutaskust räpakalt püstoli välja.) Kuul lendab kiiremini plagamisest, ei tasu
vaeva, end ära palvetesse kaeva. Siin su lõpp ja ots, mult vastu võta viimne, tinast kost.
POEET: Ehee, mis riim, mis paatos! Miks valm su sõnadele
laotus?
KILLER: Mul pole aega, mul on rutt, nüüd hülga lorast jutt,
end suremiseks valmis sea, oma uue isandaga kohtud pea.
(Mati
tõuseb kirstust, tõstab kirstukaane oma pea kohale, läheneb selja tagant vargsi
Killerile, lööb sellega talle vastu pead.)
Killer
kiljatab, laseb püstolil maha kukkuda ja hakkab mööda tuba ringi jooksma.)
POEET (etteheitvalt) Sa ei löönudki teist maha, mõtlesin,
sa mu sõber oled. Mis selgus, et hoopis
saamatu, mis asi lausa pahavara. Oh, mis
türatore sell!
MATI: Jälle sina oma luulemõminaga. Jäle ei ole juba?
Kurat, ma oleksin pidanud ikka sinna kirstu jäämagi. Võta endale teadmiseks ja pane kõrva taha:
teinekord kui sind keegi maha laskma tuleb, aitan ma tal täpselt sihtida!
POEET (kiljuvale, ikka veel ringiratast jooksvale
Killerile): Jäta nüüd järele see sõrglase sörk, kust tuled, millest see viha?
Kas kees nõnda üle, et ei pidanud vastu ja põrgutöö pudelilt lendaski eest
kannatuskork?
(Killer ei tee
Poeedi jutust väljagi, jätkab jooksu, nüüd küll juba vaiksemalt, tasasemalt,
vaikse inina saatel joostes.)
MATI: Ma ehk liiga valjult teda lõin? Tal ehk salamisi
varjatud langetõbi esile nüüd lõi?
POEET: Vastupidi, sa teda kostitama oleks pidanud hoopis
kangemalt! Siis ringiratast ei jookseks tüütus see, ta keha karistust kandnuna
põrmus lamaks. Ei enam hingaks, oma pattu lunastanult siraks see me ees, kui
lunastatud, süüta, surnud laps.
MATI (haarates oma kõrvadest, need kämmalde kattes):
Mind ajab iiveldama, sa ei saa ka kuidagi järele jätta! Või pean sindki kostitama! (Viibutab
ähvardavalt kirstukaanega.)
(Tekkinud
kära peal jooksevad kohale kõik tegelased. Neid märgates viskub Killer nurka
pikali, jääb vaikselt sinna lebama.)
LEITNANT
RÕUK: Kes rikub öörahu, miks ei peeta kinni
erikorra seadusest – üle kolme isiku, seda peale õhtust, kella kümnest aega,
koguks koguneda, on rangelt keelatud?
(Noorsõdurid
saabuvad koos puhkpillidega, neid kui relvi ähvardavalt enda ees hoides.)
VIISIK
VIIS: Härra leitnant, keda arreteerima nüüd peame?
(Leitnant
ei vasta talle, märkab maas vedelevat püstolit, korjab selle üles, jääb relva
uurima.)
POLIITIK (lotakil aluspükstes, tema kaissu, lähedale nügib
ennast napis öösärgis Teleneiu): Kus mõrvar on, Poeeti tapetama tuldi, see on
ilmne. Kes asja uurima nüüd peaks? Meie …, see mina tähendab, tahaks
erootilisse, ptüi, patriootilisse unne taas taanduda.
POEET: Kustkohast te seda teate, võtate, et mind just tapma
tuldi? Te seda teada ei võinud oma pornograafilises uneski.
LEITNANT
RÕUK: See nüanss minulegi huvi pakuks, ehk
selgitate?
(Jumbu käib mööda
tuba nuuskivalt ringi.)
RUDOLF (päästvalt, kaitsvalt): Eks võimukandjatel on antud
anne, kõigest enne teada, kui saabub kantseliidis aruanne. Nad selleks ongi
seatud, rahva poolselt kinnitatult valitud.
POLIITIK (tänuliku noogutuse Rudolfi poole saates): Nii
täpselt ongi, mu kuues meel siin kõigest toimuvast mind teatas, uni lakkas,
peatus. Ma enda kohust täitma tulin.
POEET: Su lõust on tuttav, ma seda tihti näinud,
reklaamidest kui iiveldus nii tihedalt mu meeltesse see käialt käinud. Ja tibu
noore juba haarand endal haaranud kaenlasse! Eh, kohikukk, kuid kommet pole
jätnud teine. Neiu hurmav, teile ennustan, te öö ja uni saanud on vaenlase nii
kurnava. Mees omadega läbi, kuhtunud on, ta kõlbmatu on kireks, naudinguks – ta
üleeilne, riknend eine.
TELENEIU: Mis labasused, millest räägite? Me nagu õde - venda
magasime kaisus. Te enda kiusatustest ehk nõnda sõnu seate? Näe, silmad
hõõguvad, pilk silmadega vägistab, mind päästke hullund surnu käest!
(Poliitik
suudleb isalikult Teleneidu laubale, lükkab ta endast kergelt kaugemale, võttes
sirge hoiaku, end väärikasse positsiooni seades.)
JUMBU (ikka otsivalt toas ringi käies): Kas röövel,
mõrvar siit ruumist lahkus, kas keegi märkas? Või tõesti, ta meie seas end
peidab siiani?
MATI: Ei, jalga lasta ta ei jõudnud, ma oleksin kindla
peale märganud. Küllap kusagile nurka, va raip on ennast ära peitnud. Sa otsi
hoolega!
(Reporter ja
Kaameramees ühinevad Jumbu otsinguga.)
LEITNANT
RÕUK: See püstol on rariteet. Mõnigi kollektsionäär
maksaks selle eest kasvõi hingehinda.
MAGDA (lähemale trügides, leitnandil käes olevat relva
lähedalt uurides): Mis selles relval nii imepärast. Tavaline relv ju, Matil on
täpselt samasugune.
LEITNANT
RÕUK: Kas tal ka relvaluba on?
MAGDA: Ei mina tea. Küsige õige ta enda käes, ta on juba
vastuse ja vastutuse kõlblik. Aga mis ime selle püstoliga ikkagi on, te ei
kostnud miskit mõistlikku.
MATI: Mul on kõik tingimused relvaomamiseks täidetud.
Vastavad dokumendid kah olemas.
LEITNANT
RÕUK: Ja need ei ole aegunud?
MATI: Ei, seda nüüd küll ei ole, kõik korras sellega. Ma
teile näha toon?
LEITNANT
RÕUK: Minge, minge. (Viisik Kahe ja Viisik Nelja
poole pöördudes.) Saatke seda härrat, et ta mitte ära ei eksiks.
(Mati
lahkub Viisik Kahe ja Viisik Nelja vahele pigistatult lavalt nagu
konvoeeritav.)
MATI (kaeblikult): Kas ma olen nüüd arreteeritud?!
LEITNANT
RÕUK: Veel mitte, ma pole teie õigusi ju teile ette
lugenud. Kas pole nii?
MATI (veel üle õla, Viiskute pool tugevalt minekule
tõugatult): Need teie õigused, need ei meeldi mulle kena persetki.
LEITNANT
RÕUK: Ärge ropendage. Olge väärikas. (Magdale.): Ma
vastan teile. Kuigi see ehk läheks vastuollu kriminaaluuringu mõningate
elementidega.
POLIITIK: Mis kriminaalne uuring veel? Ärge asja üle kruvige,
teie teenistuse vint võib nõnda maha käia. Pealegi, te pole ju kriminalist, on
mul õigus?
LEITNANT
RÕUK: Te eksite. Enne sõda olin. Mõrvarühmas, nii,
et te ei pea minu kvalifikatsioonis mitte kahtlema.
MAGDA: Ah sa nugis, kus hiilis kanalasse! Teil ehk palju
huvitavaid juhtumeid selja taga? Kamina ees ja hubases olekus oleks neid nii
kõditav kuulata. Aga see püstol? Mis sellega?
LEITNANT
RÕUK: See on peturelv. Laskja surmaks iseenda.
Püstol laseb nimelt vastassuunas ehk selle käes hoidja enese pihta. Selline
asjaolu tekitab minus palju küsimusi. Väga mitmesuunalisi küsimusi esitab. Jah,
nii see on paraku…
(Jumbu
on lõpuks nurka, kägarase tõmbunud Killeri üles leidnud, hüppab huilates
tollele selga ja püüab teda valguse kätte tirida. Reporter ja Kaameramees
tormavad teda abistama.)
JUMBU: Mida sa rabeled, ega sa nii kõva pähkel ka nüüd
pole. Kuulge, ta on libe nagu lutsukala. Kurat, on vist ennast mingi õliga
kokku määrinud.
REPORTER (ähkivalt): Hoia teda jalgadest! Sina, Kaameramees,
võta nüüd ta peanupp valuvõttesse. Mäletad küll, ma ju õpetasin sind.
KAAMERAMEES: Kilukaalu teine, aga väänleb nagu angerjas.
Värdjas! Kurat, ta lõi mulle munadesse! Nii alatu temast!
TELENEIU (uniselt): Jälle üks õnnetu mees. (Haigutab.) Ja
veel õnnetum naine, kes ta enesele kord saab.
KAAMERAMEES
(valust sisistades): Mul on juba lapsed, ära muretse
üle. Naine jättis mu ammu maha.
TELENEIU: Eks ta teadis siis ette. Meil on siin üldse nagu
üks selgeltnägijate kokkutulek. Osad näevad lausa läbi une ja seinte. Ainult
minu pea sisse ei oska neist keegi näha! (Naerab helisevalt, provotseerivalt.)
(Kolmikul
on Killer lõpuks valguse, lavaosa keskpaika tirida õnnestunud. Paljastub
Killeri musta värvi, läikiv nahkmantel, must, ainult silmi vabaks jättev
maskist riidetükk, mis kukla taha sõlme seotud.)
POEET: Ma tahaksin ta nägu näha. Selle alatule miimikale
otsa vaadata. (Hakkab Killeri maski sõlme lahti harutama.)
LEITNANT
RÕUK: Pidage kinni, kas see on kuklasse sõlme
seotud?! Las ma vaatan seda! (Uurib sõlme, mühatab.) Juba selgem!
POLIITIK: Mis sai selgemaks, mis see sõlm teile rääkis?
LEITNANT
RÕUK: Väga õieti väljendusite, asitõendid nimelt
räägivadki. Keda sisse, keda välja, see sõltub juba asjaoludest ja
tõlgendustest.
POLIITIK: Te räägite juba nagu mu kallid kolleegid. Täiesti
samased võtmeelemendid, sõnastuste baas ja karkassid. Te olete paeaegu meie
mees!
POEET (karjatades): Lõpetage ometi oma sõnaline
žongleerimine! Tõmmake kalts sellelt
sellilt, lõust las paljastuda tõeks! Kuramus, ma ise seda teen!
JUMBU: Härra leitnant, kas tohib maski maha võtta. Või
toimetada seda kusagil mujal?
LEITNANT
RÕUK: Käsk on! Maskist vabastada!
JUMBU (kulpi lüües): Just nii! Maskist vabastada!
(Tõmbab
Killerilt maski eest ära, kraest hoides kangutab põlvili oleva mehe nägu
ülespoole, et kõik saaksid näha: tegu on Assistendiga. Ahetavad hüüded, osad
pööravad päid kõrvale.)
POEET: Mis lumm teid tabas, mis ses mehes salapärast? Miks
mina, keda tapma tuldi, juba tunnen mahavaikimise eelset sundi?
ASSISTENT (irvitab): Kui sa vaid teaksid, mees!
POEET: Teada mida? Tõde niigi ilmne, arreteerige see
kodanik, seda enne, kui teen tal viga!
POLIITIK (Assistendi poole): Loru! (Tahab koos Teleneiuga
lahkuda.)
ASSISTENT: Nüüd minu kannatus sai otsa. Sa vana sikk, kas
mõtled, oled puhas? Ei, sedakorda ei õnnestu su vana trikk. Mul tõendid kõik su
vastu olemas, sa ei aimagi kui väävlihaisune su lõpp, mis peatselt kutsumatult
külla tulemas.
TELENEIU (vinguvalt): Kuulge, kas siin mingi fucking luulerühm etleb vää? Taielge mujal, olge
ometi normaalsed! Please, pliiz, rääkige nii, et kõik aru saaksid! Kas
on tõesti nii raske vää?
POEET: Ah, mida kirkat, mida vart! Minge õige peldiku taha
ja laske porrilist jenkat tantsides endale kuul pähe!
ASSISTENT: Sa oled ikka üks õige naiivne mees, nemad lasevad
sulle kuuli pähe, võid mind uskuda! (viipab laval olijate suunas) Nad kõik!
Jah, just nimelt! Oma käega küll mitte kõik, aga suunavalt üritaksid
eranditult!
POEET: Mis puhul? Mis ma neile teinud olen?
ASSITENT: Teinud? Sa ei ole sittagi teinud, sa lihtsalt oled.
POEET: Olen kes või mis?
ASSISTENT: Ülimalt segav element oled! Seda igaühe jaoks siin
ja praegu. Minu karjääri rüvetasid sa ka roeveeks! Sina, värsside Barmen, kes
mitte keda kuraditki ei oska peale trash kokteilide kokku mikserdamise!
POLIITIK: Sa peaksid tõesti parem päriselt surnud olema.
Kõigil oleks mugavam.
ASSISTENT: Nüüd see vana kramp ütleski tõe lagedale! Kuulsid
ju isegi. Kuulsid!
POLIITIK: Sina pea oma ülemine mulk nüüd kinni! Miks sa ise
killerit mängima tulid?
ASSISTENT: Ise sa ju rääkisid: ilmuta initsiatiivi! Näh,
ilmutasingi, loovust veel otsagi.
POLIITIK: Ja kes kurat see telefonis killerit mängis?
ASSISTENT: Ah see tola või? See on mul üks tuttavast
teatriühingu liige. Lapsepõlve semu, kes ripub väheke nagu võlanagis.
POLIITIK: Jääbki rippuma? Mida ta täpselt teab?
ASSISTENT: Aa, talle ajasin puhtalt paska, et nagu tüngakõne
või nii. Ta ei tea rohkem mitte halligi.
LEITNANT
RÕUK: Ma olen nüüd ehk üleliiagi kuulnud, aga
kustkohast te ikkagi selle relva saite?
ASSISTENT: Sealt, kus enam ei ole!
LEITNANT
RÕUK: Aitab küll! Lõpetage oma badass’i
mängime, te ei ole seda! Või muidu! (Laksatab kiirelt vastu poksikotti mitu
lööki, lööb seda peopesadega kahelt poolt nagu vastu inimese kõrvu.)
ASSISTENT: Hea küll, hea küll, ma võtan vaiksemaks. Luban!
Relva ma ainult laenasin. Ma oleksin selle pärast tagasi pannud, ausõna! Kust
ma teadma pidin, et see mu enda teise ilma oleks saatnud. Ma ei vajutanud ju
päästikule. Seega olen süütu.
POLIITIK: Süüdimatu idioot, vaat kes sa oled! Sa veel saad mu
käest!
(Saabub Mati kahe
noorsõduri saatel, ulatab leitnandile dokumendid.)
MATI: Siin on kõik dokumendid. Relvaluba ja need teised.
LEITNANT
RÕUK (uurib dokumente): Need, teie teised, on õige
huvitavad. Oksjonimaja tunnistus, mh. Ainult , et see pole teie nimele. Siin on
kirjas: Karl Ükskõik. Kes see meeskodanik olla võiks, tema praegune asukoht?
POLIITIK: Ohoo, seda meest meie teame. Ta oli meie pikaaegne
auliige ja annetaja.
MATI: Asub Sangarite kalmistul, kääbas number kakssada
viis.
LEITNANT
RÕUK: Kes ta teile on? Vabandust, oli?
MATI: Vanaisa.
POLIITIK: Ja teie oletegi see Mati Ükskõik? Tõega või?
MATI: Olen küll.
ASSISDENT ( teeskleva paatosega): Nüüd on minu silmad teda
näidud.
MAGDA: Keda sinu silmas siis ära nägid?
ASSISTENT: Selle riigi kõige rikkamat pärijat. Kes pidevalt
redus on, keegi temast midagi eriti ei tea. Ainult vanaisast, ta oli mitme
hooldekodu ja viinavabriku omanik. Imelik vaid, et pärija nagu tina tuhka
kadus.
LEITNANT
RÕUK: Ja mis te siin teete, rikas pärija?
MATI: Varjan ennast, sõjaaeg ju. Ja varjend siin on hea.
Ise valisin välja.
ASSISTENT (tunnustavalt): Vaat kus kavalpea! Nojah, rikaste
asi. Nemad juba oskavad end igast sõnnikust välja nihverdada.
POEET: Hoopis sina püüad siin praegu ennast vasakule
paremale ringi piiludes välja nihverdada.
POLIITIK: Me vist võtame ta ikkagi enda käendusse. Kuritegu
ju ei toimunud. Ainult see, mh, jah, luhtaläinud katsekene. Mis vaesest orvust
ikka tahta.
POEET (Leitnandi poole pöördudes): Te lasete sel sündida?
See pole aus, kas seaduslikkuses on paus, et maha vaadates nüüd vaikite!
LEITNANT
RÕUK: Mu käed ei ulatu, need kinni seotud on
seadusega. Poliitik teile õigust räägib. Meest süüdistada saab ainult katses. (Pausiga.)
Kui sedagi.
POEET (pöördudes TV kolmiku poole) Aga teie, te neljas
võim? Või tõesti, teil peategevuseks vaid on sõnaline määrimine? Kas sitaga või
kullaga, see sõltub ära makse suurusest. Jah, selge mul, teile pole kontvõõras
ka selge laim. Hoopis enam, ta teile tulus taim.
TELENEIU (nipsakalt): Su süüdistusel puudub määrav telg ja
aluseks on sel su fantaasia haiglane.
REPORTER: Mis siin toimus? Miskit ebasünnist? Toimus tavaline
olmetüli, ei kraabi ennast see, ei mingil moel, ei mingi trikiga üle meedia
uudiskünnise.
KAAMERAMEES: Ka kaameraga täbarad on lood, ei filmi teine, aku
tühi. Kui streigib tehnika, siis läbirääkimiste tulemus on etteteadvalt ümar
null. Ei siin aita jumal, isegi ei vanatühi. (Irvega): Teil soovida saan ainult
ma: häid netiaegseid pühi!
ASSISTENT (roomab põlvili Poliitiku ette) Kas mulle on nüüd
andeks antud? Ma ju kogu hingest püüdsin! Pole minu süü, et asjaolud mu
tegevuse põrmuks väänasid. Ma mitmeid, kalleid tunde sest mõrvariametist lausa
tumeveebist võtsin, taskust isiklikust nende eest tasudes.
POLIITIK: Tõuse ja kao mu silmade alt! Las settib olukord,
las vaikib väike torm, taanduma pead viksilt, viisakalt. Las võidab korraks
näilik kord!
(Assistent
tõuseb püsti, kaob jooksujalu lavalt.)
LEITNANT
RÕUK (meelde tuletavalt): Kuid üks oluline nüanss jäi
lahendkäiguta, kes sõlmis kinni maski paelad ja seda otse Assistendi kuklale?
Ei, siin tegijaid on ühest enam kui teie tentsik. Tal abiline oli, kindel
selles olen, ma juurdlema pean edasi.
(Kogu
selle aja on noorsõdurid lõdvas rivi seisnud. Neile ei lähe nähtu korda, pigem
tekitab tegevusetus igavust, kutsub esile demonstratiivseid haigutusi, ihu
sügamisi.)
(Magda
püüab Matile lähenda, too tõrjub teda äkki tekkinud aristokraatse graatsiaga.)
TELENEIU (Poliitikule): Aeg lahkuda, taas tasa sängi las
rada leidvad kihus jalad, käed. Mul sulle üllatusi üha pakun, küll keha
veendub, pikk varras purskab, ühesilmselt mu sisse näeb!
POLIITIK (kiirustavalt): Kõik klaarime me hommikul, las
uneröövel (sihib süüdistavalt sõrmega Poeedi suunas.) tunda saab, mis maitse on
kõiki süüdistaval sunnikul.
(Poliitik
ja tema ligi liibuv Teleneiu lahkuvad vääneldes, suudeldes lavalt.)
POEET: Küll siin ilmas palju neid, kes otse, süüdimatul
ilmel su hinge situvad. Ja kuis harva neid, kes seda väetavad.
LEITNANT
RÕUK (väikese muigega): Neid sõnu ehk kordama veel palju
peate. Ei inimloomust muuda väikse mehe palve, ammuks mäss – tulemus: vaid
kerjamärss, te ju selles olus elanud, seda täpselt teate. (Noorsõdurite poole pöördudes,
karmilt): Kõik see rivi, viirgu, joondu, joostes marss! Naridele põõna nüüd,
viimaseks kes jääb, oma süü: las olla ta, öö läbi näuguv kass!
(Robinal
ja tõugeldes, oma heliinstrumente naljakalt kaasa rabades, lahkuvad kõik
noorsõdurid lavalt. Leitnant järgneb neile, mõtlikult vilistades.)
12
MATI (norivalt) Noh, mis kostad, õiguse kaaluja? Tühjad
pihud, mis? (Lohutavale toonile üle minnes): Kui ellu jääd, ma laenan sulle.
Väga soodsa protsendiga laenan. Sõbraprotsendiga laen, see kõlab ju lausa
semulikult!
POEET: Ma sulle semu? Mis imet räägid siin, ma eluajal
rahalistelt edukatelt vaid põlgust kostiks sain. Enamasti seegi lurrist vein
või odav, jääkpoolik viin. Tummist lõunasööki harvharva keegi pakkus. Kui kandnuks
ma mõnd haigust, eritanuks rõvenakkust, keda oma seltskonda avalikult keegi
igatsenud pole. Kas sulle polegi ma rääbak kole?
MATI: Sa sülita või õige kuse nende peale! Ja su sülg ja
uriin langeks kohe kindlasti ainult
allapoolses suunas. Saad aru? Sa asud kõrgemal kui nemad. Usu mind, mina usun.
Nimelt ilma usuta ei saa iseendaga ka läbi.
POEET: Nad ennast kõrgemaks kui Jumal seadnud.
MATI: Nemad? Neid ma tunnen, säärast tõugu tean une pealt
ja igas elemendis. Kui nüüd su sõnade üle järele mõelda, arvavad need tüübid
pigem ennast jumalusteks.
POEET: Mis vahet selles näed? Jumal või jumalus?
MATI: Jumal võtab vastutuse, need jumalused tahavad vaid
nautimist ja eneste võimule allumist.
POEET: Ja sina ise?
MATI: Ma olen küllastunud, lausa kõrini on kõigest,
võltsist mängust. Tunne nagu oleksin kogu aeg oleks märgistatud kaartidega
sohki tehes võitnud. Ja siis ma viimasel ajal kogu aeg aina põgenesin. Mõelda,
ma ostsin endale isegi võltsitud identiteedi. (Pausiga.) Kuni algas sõda.
(Sõjamürin
aina valjeneb, varjendi võlvlaest langeb tolmu. Paar varjendimärgitust kukuvad
alla.)
POEET: Läinud siis rindele.
MATI: Sa vist märkasid, said aru, ma olen kogu aeg
kartnud. Arg, noh! Läbi terve elu. Nimelt sellepärast ma siia end ära
peitsingi. Mässisin selleks end lausa torjujüri koha peale tööle. (Naerab.)
MAGDA: Ja mulle armukeseks!
MATI: Ise sa tahtsid keppi saada ja suure emandana vägesid
juhatada. Seda isegi voodis, sealgi domineerides.
MAGDA: Sa oled mulle nüüd võlgu!
MATI: Mida, mida?!
MAGDA: Ma muidu lähen ja räägin telekambale kõik ära.
Viimase kui nüansini ja detailini valgustan nemad ja kogu selle riigi tummaks.
Seda ma teen!
POEET: Uue sisulooja sündi meie tervitame! (Matile.) Nüüd
su pangaarved saavad ühe korraliku dieedi osaliseks.
MATI: Arg võin ma ju olla, loll ei kuidagi. Arved on nii
šifreeritud, et ükski amet ei leia räbaldanud viielistki.
MAGDA: Kus su rariteedid on, äh? Püstol ja see konjak, mis
pool miljonit maksab. Ma võtan need õige võlapandiks.
MATI: Minu käes pole enam midagi. Püstol on leitnandi
käes ja pudel on mulle teadmata suunas haihtunud.
MAGDA: Oot, oot! Poeet, mis pudelist sa mulle rääkisid,
mille sa Matile pidid tagasi andma? Aa, ma arvasin ära, sa vahetasid selle odava
vastu rämpsu ümber! (Vehib kätega.) Ära katsugi siin vaesele naisterahvale puru
silma ajada! Küll ma neid mehi tean! Iialgi ei taha nad teenustasu maksta,
hiilivad kõrvale, kastreerimata kuldid sellised! Poeet, too nüüd see kallispudel minu kätte kähku hoiule!
(Matile.) Ära karda, ma ei lase ühtegi pauku sellest sinu püstolist! (Itsitab.)
Ära kohe loodagi! Ja pudelist ei võta
mitte üks pits! Mm, missa nüüd norutad, musike, see nii väike ohverdus, vaid
nagu liivaterakene kõrbes. (Püüab narrivalt, huuli prunti ajades Matit
suudelda.)
(Kostub
tugevad löögid vastu kauget, nähtamatut ust. Prõmmimine jätkub, mida saadab
valjuhäälne, käskiv hääl, milles peituv sõnum kõlab arusaamatult, summutatult.)
MAGDA (kössi tõmbudes, sosinal) See on peauks, aga meie
käime ikka ainult varjatud külguksest! Kes see nüüd seal olla võiks?
(Ootamatult lõuates, karjuma hakates.) Vaenlane on siia jõudnud! Leitnant Rõuk,
võtke oma sõdurid! Tulge meile ometi appi!
(Seinal asuv telefon hakkab valjult helisema, aga
keegi ei pööra sellele mingit tähelepanu.)
13
(Kõigepealt
saabuvad Leitnant ja sõdurid, kelle kätes on puhkpillid, mida enda ette,
ähvardavalt sirutatakse. Siis piiluvad toaukse piitadelt Poliitiku, Teleneiu,
Reporteri, Kaameramehe ja Rudolfi uudishimulikud, kartlikud näod.)
POLIITIK: Kas meil ei ole mitte ühtegi püssi?
LEITNANT
RÕUK (patsutab vööl olevale kabuurile, avab selle):
Ainult mu teenistusrelv ja üks tagavara laskemoona pide. See on kõik. Ülejäänud
relvad korjati ka sõduritelt ära. Öeldi, et alles rindel antakse pihku. Mis ju
ülimalt veider.
(Pomiseb tasa.) Mul
on oma poistest nii kahju.
(Prõmmimine
kaugele peauksele jätkub. Mehehääl, mis enne arusaamatu, kostub nüüd selgemalt.)
KÄSUNDUSOHVITSER
VALLER: Seaduse nimel, presidendi nimel, avage
viivitamatult!
LEINANT
RÕUK: Kes seal räägib, millest teid ära tundma
peaksime? On teil öelda mingigi märgusõna, kood või muud sarnast? Kui pole,
kerige kuradile! Me oleme siin täies relvis, meid on sadakond meest püssi all,
pluss väljas paiknevad snaiprid. Ja ärge tatsake seal nii ülbelt midagi, kogu
ümbrus on mineeritud!
KÄSUNDUSOHVITSER
VALLER: Aitäh hoiatamast, kulla kolleeg, aga staabist
antud kaart näitab, et sa siin mulle puha mullikesi ajad. Kaardil on nimelt ära
märgitud ainult mingisuguse kodaniku Poeedi elamu ja veel arusaamatum asi on
minu jaoks ühe kuramuse varjendi olemasolu. Seda nimelt pole isegi peastaabi
andmetes kirjas. Ma tean, millest ma räägin, ma isiklikult olen need kõik üle
kontrollinud.
LEITNANT
RÕUK: Kui te kohe ei taandu, annan väljas asuvatele
üksustele tule avamiseks käsu.
KÄSUNDUSOHVITSER
VALLER: Segane mees, las need sinu väliüksused
teatavad sulle, et me oleme siin ukse taga ainult kahekesi. Ja vaadaku sinu
neetud snaiprid väga hoolikalt oma relvade okulaaridesse, nad peaksid ära
tundma isiku, kes siin minuga praegu kaasas on. Sul on ju side nendega, ise
just pajatasid?! Vastasel korral ootab sind tribunal ja kadalipp!
LEITNANT
RÕUK: Või lausa kadalipp? See küll nüüd oleks
erandlik. Kas teil kaasas, kordan veel, mõnd te juttu kinnitav regaal?
KÄSUMDUSOHVITSER VALLER: Jah, te jutul jumet
on. Meil on nõutud ese, valitsemiskepp, kuid kuidas selle teile esitleme?
ASSISTENT
(tormab tuppa sisse): Te laske see alla korstnast, me selle kinni püüame. Et
saaksime uskuda te juttu. Te tehke ruttu, sel moel tõeterad sõnasõkaldest
kiirelt eralduks.
KÄSUNDUSOHVITSER
VALLER: Olgu, saagu teie tahe, ma nimetatud reliikvia
korstnast labasest nüüd alla lasen. (Kostub kolin katuselt.)
POLIITIK: See maabuks kabinetti. Assistent! (Mõtleb viivu.)
Ei, ära sina tule! Ei, ära sina mine! (Assistent nõksatab vastavalt käsule kord
minekule, kord kõnnib mõned sammud tagasi.) Kui valitsuskepp see kannab õiget
ornamenti, ma selle ise vastu võtan, ma seda tunnen-tean, kord esitlesin teist
parlamenti. Pealegi, sul puuduks selleks vastav pädevus.
(Poliitiku
nägu kaob uksepiidalt. Katuselt kostub jätkub müra. Kõik on äraootavas, pinges
poosis. Järgneb mürts ja uksest hõljub sisse kerge tuhapilv, kõik läkastavad.)
JUMBU: Mõelda, kui see olnuks nüüd granaat! Mis meist siis
oleks saanud?
LEINANT
RÕUK: Kohe lõpetada sõnalaat!
(Poliitik,
ise nõega koos, kannab ettesirutatud käes võidukalt helkivat valitsussaua.)
POLIITIK (ärevalt, köhimise vahelt): Kamin kukkus kokku,
saadanas. Aga otse tuliste tukkide vahelt selle ära ma tõin. (Uurib käega
hõõrudes eset, seda silmade ette tõstes. Ka leitnant asub tema kõrvale, uurivad
valitsuskeppi nüüd kahekesi.)
POLIITIK (Leitnandile): Vapp on õige, ka ornamentitel on
sisselõiked õiged, kuid kas teie selle reliikvia salamärke teate?
LEINANT
RÕUK: Ma vabandama pean, heraldikast ma vähe pean.
(Poliitik keerab
saual nupuosa maha.)
POLIITIK (kougib saua sisemuses): Vaat sedasi, siin olema
peab me esimese kuninga püha sõrmeluu. No vaatame edasi, jah, käes ta ongi!
LEITNANT
RÕUK: Siis tõttan kärmelt, see mu kohus, nüüd ukse
avan laialt, lahkelt avali!
(Poliitik põrnitseb
ikka veel sõrmeluud.)
POLIITIK: Hei, mees, te oma hoogsat sammu hoidke ankrus! Sel
puudub pühitsetud sõrmus!
LEITNANT
RÕUK (oma sööstu peatades): Te uurige, ehk jäänud saua
õnarusse kinni tähti märk.
(Poliitik
raputab saua, miski klõbise ses. Kallutab saua, asetab sau avale pihu alla.
Poliitik surub peopeas kokku, avab selle kõigile nähtavaks. Sel hiilgab suure
kiviga sõrmus Kõik hakkavad plaksutama. Noorsõduritest Viisik laseb kuuldavale
särtsaka tušši.)
POLIITIK: Nüüd ukse taga varjul olijaid me teame!
(Leitnandile.) Tss! Ma ise avan! (Tõttab nõgisena, ainult aluspüksid (toobrid)
üll, lavalt ukse kaudu minema.)
LEITNANT
RÕUK (tasahäälselt, pettunult): Vaat kus kaval! Kõik
tänust loorberid endale sa soovib krahmata. Kuid näha saame kohe, paks vagel,
äkki pika ooteaja eest saad korralikult rahmata!
14
(Selg
ees, kummargil taandub tuppa Poliitik. Teda peksab käekotiga ranges
pükskostüümis daam, tema kannul kaitsvalt, käsi kabuuril siseneb valvsaid pilke
heitev, kiiskavas mundris, mille rinnaesine rohketes aurahades sillerdab,
käsundusohvitser Valler.)
MISSIS
PRESIDENT: Mis mats teil šveitseri ametis?
Saan aru, maakoht
kauge, lausa perifeerne.
Kuid, ta nähtus
häbiväärne!
Ometi, nii määrab
etikett,
ta kandma vähemalt
peaks sametit!
RUDOLF (ruttab tulija kätt suudlema): Me esileedi,
te vennikesele andke
armu!
Ta tuntud,
tunnustatud mees,
kui keha ja ta nägu
vett ja seepi saaks,
siis kena rüütel
seisaks teie ees.
MISSIS
PRESIDENT: Ma tal minna luban. Kus on mu säng, mu tuba?
MAGDA: Ehk enne keha kinnituseks istuksite veidi? Millised
ses osas oleksid te soovid? Ma kohe road, joogid teile tooksin! (Missis
President sosistab talle midagi kõrva.)
MAGDA: Ma juba jooksen!
(Käsundusohvitser
Valler uurib Leitnant Rõuku, tema mundrit. Mõlemad löövad säärsaapais kandu
paukuvalt kokku, annavad teineteisele au, hakkavad omavahel teistele
kuuldamatult elavalt vestlema.)
(Missis
President jääb kõik toas olijaid vaatama, puhkeb siis naerma.)
MISSIS
PRESIDENT: Mis kena seltskond koos, kas teil mingi oleng
hoos? Mind vabandage uudishimu osas, kuid kes olete ses eludraamalises loos?
Kas staatilised statistid või juhtivnäitelejad? Kes oleks esimene enda hindaja?
Temalt, nii julgelt, monoloogi ootaksin.
POEET: Kõrgeusus, pärite, mis tegelikult toimub? Meil lein
siin valitseb. Ma palun, seda austagem, surm kõiki võrdsustab.
MISSIS
PRESIDENT: Kes leinatav? Ma tõesti surnukirstu näen,
kuid miks see kinni, kas ennast nakkusohtu praegu sean?
POEET: Leinatav, see olen mina, surnust üles ärganu. Ja
teised kõik, need peielised peened, uut surma mulle soovivad. Vähe sellest, nad
seda, üha uuesti ka proovinud.
(Viisik
alustab nn kuiva trenni, hääletut ja koomilist orkestriproovi.)
MISSIS
PRESIDENT: See kõlab intrigeerivalt, mul nõnda lõbus
pole olnud ammu! Mõelda vaid, kuis tuttav mäng ja seda siduv lõng, mis vahel
katkeb, siis sala, kokku sõlmitud saab uuesti. Ma oma lossis seda nägin
pidevalt ja kaua. Ent teie loos on vahe sees, siin surnu elavana kõnnib, ta
mulle vestab, ise räägib oma sünget lugu.
Jah, need teie
jutud, kõlamas kui üle haua. Te rääkige, ma valmis kuulama veel kaua.
(Saabub
Magda kaetud liuaga, paneb selle Presidendi ette lauale, teeb kniksu.)
MISSIS PRESIDENT (kohvi rüübates, väike sõrm peenelt, sirgelt õieli)
Te ise sööte, mis? (Pakub õrritavalt, noa teravasse otsa leivatükki lükkides.)
Või halli libahundina teid sööta võib vaid noa otsast antuga?
MAGDA: Ta enam joob, kui sööb. Kõik tagavarad otsas, läbi.
Mul lausa häbi, et teile peent veini pole pakkuda. See peene keelega poeet osa
ära peitis, ülejäänud matsilt oma makku lakkus! Oh, oleks minu teha, kirstus
tumm ta keha!
MISSIS
PRESIDENT: Jah, seda minagi jäin vaatama, mis tuttav
nägu, osav, sõnaline põim. (Tõmbub kehalt jäigaks, püüdes väliselt külma ja
ametlikuna jätkata.): Mul meenub üks te luuletus, mis minust halba varju
heitis. (Pausiga.) Nii filigraanne, peidet sõim, paljusid see köitis, tegelikku
irvet saatanlikku endas peitis. Kas teil meeles see, eks jälle, seekorda aga
ise, ja suusõnaliselt mulle otse näkku esitage.
POEET: Mängitaja
Ta oli ah mis vaeseke
Paljukannatanud isik
Tilistas leeprahinge kellukest
Küll teda taheti aidata
tuge kui võsuväädile pakuti
Ta mässis kõik truud oma köitesse
Ja saatis lahinguisse
Huviga vaatas
Kuidas nood langesid
Haavata said
Tema eest
Kaevikust kaugelt
teiselpool rindejoont
naeris lollide üle
Enesel ees nukrusest nikerdatud
mask
(Kõik
vaikivad, keegi ei liiguta.)
MISSIS PRESIDENT: (katkestab vaikuse): Braavo! (Kutsub enda juurde
Käsundusohvitser Valleri, sosistab temaga mõned laused.) Ja te nüüd arvate, et
ma olen unustanud?
POEET: Kas kohe nii valusalt kriipis hinge?
MISSIS PRESIDENT: Unustamine oleks andestamine.
POEET: Millal on siis aeg amnestiat loota?
MISSIS PRESIDENT: Enne peaks teid ju süüdi mõistetama, kas pole?
POEET: Surnu üle ei saa kohut mõista.
MISSIS PRESIDENT: Saab küll, seda on varemgi tehtud. Postuumses
vormis.
POEET:
Nimetage selline kohtuasi, selline pretsedent. Meie riigis, ma pean siinset olu
silmas. Mul teile etteheiteid teisigi on veel.
MISSIS PRESIDENT: Laske kuuldavale oma ohe, ma valitseva kõrvana teid
kuulan.
POEET: Miks valitsete riiki pisipoe hallist hiirest
kassapreilina? Teil vist meeldib vaadata, kuis ilus plussis numbrid reas on
Excelis? Ka kaubad vist ses nii õndsas
tasakaalus riiuleil tasarahus tukkumas. Kuid inimesed need – see elus ainemass,
käitub teisiti. See sibab ringi, nii erinevalt tahab, need teid hulluksajavalt
suutvad unistada, et hiljem jälle unustada, ei käitu alluvainena. (Paus) Jah,
tegelikult, mul teist on vahel lahjalt veidi kahjugi. Ja miks mul tundub – et
kanda õlgadel taak teil on esivanematest jäänud süü, see südant nõnda pigitab,
see kalgist rauast kangast sepistatud,
finantsiline voorusvöö, mis alamaid kui lutikaid, nüüd presstasa
põrmustab?
MISSIS PRESIDENT (ei vasta küsimusele): Meil on nüüd selge, kus me
oleme ja mis asjaoludel siinne lein on peatunud. Härra Valler just praegu
valgustas mind selles osas. Meie otsus järgneb peatselt. (Tõuseb püsti.) Me
teatame sellest teid viibimatult ja sobival ajal.
POEET (lööb kulpi): Teile sobival ajal? Jahwohl!
(Vanaegne seinatelefon hakkab ägedalt helisema,
keegi ei tee ühtki liigutust telefoni poole, põrnitsedes seda tigedalt.)
MISSIS PRESIDENT (Poeedile): Miks te telefoni kutsungile ei vasta?
POEET: Ma ei
oska. See on väga vana aparaat. Ma arvasin, et see ei töötagi.
MISSIS
PRESIDENT: Miks te nii arvasite?
POEET: Lihtsalt mulle pole peale maapakku tulekut mitte
keegi helistanud.
MISSIS
PRESIDENT: Ise te otsustasite nii. Keegi teid siia
kongautoga ei toonud. Kui nüüd meenutada, ma korraldasin teile lausa riikliku
matuse. Te peaksite veidigi tänulikkust üles ilmutama.
(Saabub
Poliitik, oma nägu käterätiga kuivatades, viskab rätiku Teleneiu kätte.)
POLIITIK (reipalt): Kas ma olen millestki olulisest ilma
jäänud?
Valgustage korraks hämarusse eksinut, tal läitke tõrvik valgustav.
MISSIS
PRESIDENT (loiult talle lehvitades): Ah, see olite siis
teie, keda ma oma käekotiga karistasin. Peate mu nüüd mu katkiläinud ridiküli
hüvitama.
POEET (semulikult) Mina see olin, jah. Mis teid siia tõi? Muidugi, kui see pole
riiklik saladus?
MISSIS
PRESIDENT (väsinult): Pole siin mingit saladust,
käisime sõjaväelastega kohtumas. Lausa
imelik, me ei näinud mitte kui kedagi, mitte ühtki sõdurit. Ka kõik
komandopunktid olid inimtühjad, vaid nendes asuvad, elektroonilised, salastatud
struktuurüksused töötasid ja andsid rakettidele stardikorraldusi. (Pausiga.)
Pärast eksisime ära
ja siin me nüüd oleme. Isegi ihukaitsjad jäid kuhugi kontrolljoonele miskipärst
toppama. (Haarab peast kinni.) Kuidas saab nii lihtsalt oma riigis ära eksida,
see pole ju võimalik! Pealegi, väga veider, mitte üks elektroonne maakaart ja selle juhised ei käivitunud!
POLIITIK: Seda on nüüd küll kummaline kuulda. Ometi, te
midagi olulist ei varja, ega?
MISSIS
PRESIDENT: Kummaline? Kas teie
olete mõnda sõdurit näinud? Isiklikult näinud?
POLIITIK (osutab Noorsõduritest viisiku suunas): Ega ei ole, ainult
need matusteks välja kutsutud puhkpilliorkestrandid.
LEITNANT
RÕUK: Ma kuulsin, et kõik sõdurkoosseis on oma kasarmutesse tagasi kutsutud. Istuvat nendes
luku ja riivi taga. Ohvitserid koos nendega. Aga sõda ometi ju käib, pidevalt
toimub pommitamine, lastakse rakette.
KÄSUNDUSOHVITSER VALLER: Miks te mind
sellest ei teatanud? Kustkohast sellised andmed pärinevad? Kuigi, see võib
vabalt ka libauudis või lausa provokatsioon olla! Ma ei imestaks, vaenlane ei
maga …
LEITNANT
RÕUK (teda katkestades, võtab põuest üliväikese
transistorraadio välja): Sellest seadmest kuulsin.
MISSIS
PRESIDENT: Valler, kas see on mäss? Mind hoitakse väga
ilmses infosulus.
KÄSUNDUSOHVITSER VALLER: Rahunege, Missis
President, ma teen kõik endast oleneva, et tõepärast informatsiooni hankida.
MISSIS
PRESIDENT (leitnandile): Andke oma raadio siia, ma
tahan kuulata, mis välismaised raadiojaamad räägivad.
LEITNANT
RÕUK: Sel seadmel on akumulaator tühjenenud.
Sellest pole antud hetkel mingit kasu, nimelt ei saa seda ka laadida, kuna
elektrikatkestus on pidev ja üldine.
MISSIS
PRESIDENT: Ma oleksin pidanud kuulama. Sõna kuulama
oleksin pidanud. Kuidas ma nii loll ometi olin! Ma võiksin praegu olla… (Vakatab,
pane käe suu ette.
POEET: Kus kohas te praegu olla võiksite? Kõigil
siinolijatel oleks huvitav kuulata. Ma olen selles kindel.
MISSIS
PRESIDENT: Sina kah veel, mida sa rõõmust luksud, ah?
Teadagi kus, eksiilvalitsuse eesotsas oleksin, peakorteriga mõnes ohutus ja
kauges riigis. No kasvõi Jõulumaal!
MAGDA: Mis rõõmus uudis! Või tema usub meil Jõuluvana! Ja
tema oleks otsapidi välismaal! Aga mina veel käisin sind valimas, ptüi! Jala
veel käisin, viis kilomeetrit lausa, kokku kümme. Kusjuures mitte ühtki bussi
ei käinud. Seda isegi mitte pühal valimistepäeval!
MATI: Sa elad siis lausa maal või?
MAGDA (nipsakalt): Mina puhkan maal. Nii arvavad nad seal
pealinnas.
MATI: Ometi oled siin matuste peakorraldaja. Siin ei
klapi nagu midagi. Kuidas selline asi üldse võimalik on?
MAGDA: Päh, ma olen asendaja, kõik riiklikud ametid said
käsu kodusele režiimile üleminekuks. Seda kuni järgnevate korraldusteni. Kodust
ju matuseid juba ei korralda, vaat sedapidi ma siin olengi.
MISSIS
PRESIDENT: Hea küll, kallis rahvas, võtame nüüd endit
kokku. Hakkame punkthaaval asju lahendama.
POLIITIK: Alustame õige matustest.
MISSIS PRESIDENT: Alustame siis
sellest. Olgu pealegi. Aga kuidas? Surnu on ju elus? (Etteheitvalt.) Ikka veel.
RUDOLF: Siin vaja oleks mõjutust, lausa surnuks rääkimist –
see ainus abivahend, mida mina näen. Ja mind võib uskuda, me kunagi ju ohtralt
kohanud, temaga lausvaielnud öid
läbivalt ja hommikuteni. Ma teda veenda suudaksin.
MISSIS
PRESIDENT: Veenda milles? Täpsustage!
RUDOLF: Ta enda poolset lahkumist, et meile ei jääks
asjaoludesse sekkumise kahtlustki.
POLIITIK: Surnu surmab iseenda? Libahunt jookseb enda poolt
pandud raudu? Teid mõistsin õieti?
MISSIS PRESIDENT: Ta ise teie kava
kuulab, teab.
Teid sellest hetkest
põrgupõhja neab.
Ma ei usu teie
õnnestumisse ilmapeal!
POEET: Las rääkida sel mehel,
ta jutust ehk endal
peapärga lõikan.
Te meiesuguseid ei
mõika,
meist aru te ei saa.
Me pilved, teie maa.
RUDOLF: Kõik lahkuge ja seda jalamaid. Me juttu segada ei
tohi ükski kõrv või muidu: lahenduseks kukub välja võigas mõrv.
(Missis
President kaalub korraks hetke, hakkab siis lahkuma, kõik teised tegelased
järgnevad talle.)
15
RUDOLF: Ma ei hakka vedama siin patriootlist ilukõnest
köit. Sul niigi selge enese olek – sa nüüdsest moraalne keelunäit.
POEET: End ennast ära vaeva, ma oskan saada võrdseks
mullaga. Kuid lubama pead enne üht, ma enne lahkumist pean kohtuma enda loodud
kullaga.
RUDOLF: Mida? Kas talveunne mattund alkeemik sinus märkas
äkki kevadet?
POEET: Su jutt on labane, lausa rumal. Ma oma Muusat
kohata veel tahan, las teda enesele kõrvale veel viimseks viivuks taban. Sa
pole vastu, oled poolt? Siis istu vaikselt, end varju peida. Ta ehk muidu
eksida võib teelt või üldse keeldub tulemast.
(Rufolf
veab ühe istmetest lavanurka varju, jääb sellele istuma.)
POEET: Muusa, tule taas, tule ruttu, rääkida sul tahan
viimset muinaslugu - juttu. See lugu pajatamas meist, ajast, selle rändest, ka
hetkest, mil kohtasime teineteist.
(Poeet
kuulatab, keegi ei vasta, keegi ei tule.)
POEET: Olgu, räägin siis seintele, lagedele ka. Kunagi kui
tõesti saabud, ehk need mu jutu sulle kandvad edasi.
(Vaikus.)
POEET:
Kuldkala
püüdmine
Jah, see juhtus ses ojas, mis rüüpas teekonda kahe mäe
vahel orus, kus tuul mängis pilvedega sageli narri – vahel neid hammustades,
näksides neist vihma, vahel pillutades neist taeva puhtaks – siniklaariks, on’s
Sul meeles?
Ja need libedad veealused kivid, sammaldanud,
hõljuvate mürgistena tunduvate pikkade habemetuustidega ja Sinu neil libastunud
pahkluu. Külmvalge. Minu süles. Siis, kui olid selle välja väänanud. Või
polnudki? Lihtsalt mängisid? Et hoida jalga mu pihkudest tangide vahel
vabatahtlikus vanglas?
Õhtuhakk ütles meile, et aeg kala püüda. Neid siin
jagus. Kohe niipalju, et püüdsime paljaste kätega. Kivide libedus, kalade
libedus ja Sinu libedus – kolm ainsust. Rohkem Jumalaid siia lihtsalt ei
mahtunud.
Kõik on alati tegelikkuses lihtsam kui
ettekujutlustes. Nii ma arvasin. Selle hetkeni, mil nägime teda.
Me märkasime ta kuldset külge, veiklemas kolmest
legendide soovimisvõimalusest. Ma viskusin ta poole, haarates temast, kui
föönikskala järele sirutasin enese. Meis sinuga oli mingi alateadlik, ürgne
soov ta kätte saada. Et saada tahta soove juurde, enamat. Enestele saamise
tahe. Ruttu, ise vaeva nägemata. Ma ise ei teadnudki, mida. Sinult hiljem
küsida ei julgenud. Või ei tahtnud?
Seda alastavat tõtt.
Aga ta oli tugev, vägevam kui mu käed ja niuded ja
selg kanda võtsid. Ta lõi mind ojapõhja, vete kaissu kallistas. Vaatas mind korraks oma kalasilmadega ja
viivuks tundus mulle, et ta naeratas. Tehes seda kuidagi mõistvalt ja
kaastundega.
Jahikirest ja agarusest tahtsid Sa teda tappa, tõstes
veest laenatud kivi omale pea kohale. Aga ma ei lubanud. Surnuna olnuks ta
lihtsalt kala. Aga surnult soovitakse enestele vaid rahu ja unustamist.
Sulle ma sellest ei rääkinud. Iialgi. Alandusest. Ma
tahtsin seda kala tegelikult ju Sulle. Tahtmiste jalge ette, hinge taha küsima
heita. Või tahtsin ma ainult teada, mida Sa veel soovida võinuks? Peale
minu enese.
Aga ei täitnud ta meie soove, me ei jõudnud neid välja
hõigatagi. Ta oli ju läinud, me polnud teda suutnud kinni püüda. Ta selg
eemaldus kui loojuv päike. Sama vääramatult. Otse õhtuse maa kumeruse taha
sööstes.
Vaid üksik soomus, kuldne ja käelabasuurune jäi mulle
temast pihku. Ma poetasin selle Sulle tasku, midagi küll ütlemata. Või märkasid
Sa ikkagi? Sest ma leidsin selle ikka ja jälle. Üles leides kui üllatuse. Sest
Sa olid ta ikka ja jälle maha unustanud. Nimme? Et mina leiaksin? Ja tagasi
paneksin Su kõige südameligemasse taskusse?
Nüüd, kolmkümmend aastat hiljem langetasin selle
soomuse Su kirstule. Kolme pihutäie asemel. Mulla asemel. Sest Sa ei olnud
maast pärit. Mõistmatud vaatasid. Ega nad mõistnud. Et Sina olid minu Kuldkala.
Nii lihtne see oligi. Lihtsam isegi kui mu ettekujutluste nüüdseks ära murtud
vari.
POEET (karjudes) Kas sa kuulsid? (Ohates.) Mul rohkem
sõnu ei ole. Otsa said. Mina ka. Õige varsti. Sina ka. Sa ju ütlesid: me sureme
üheaegselt. On see tõsi? Või valetasid – nagu nad kõik?
(Lavale
ilmub Muusa, nüüd näeb teda ka Rudolf, kes oma käed kokku ristab – otsekui
palveks – otse nähtavalt tal ei ole omaenda Muusat.)
MUUSA: Tasa, vaikust, selles rahu taba. Kõike kuulsin,
tean, nüüdsest me kui roostesurmas tabalukk, mis võtmeta on jäämas, ent selle
tagune on vagune, on vaba, sinna põgeneme koos! (Kelmikalt.) Kas lõpusosaks
liibudes me tantsiksime, meie sinuga, lendvas, hõõgvel hoos?
POEET: Muidugi me tantsime.
MUUSA: Tahad, me tantsime üheks? Kas tahad?
POEET: Ma kõigega nõus. Ma… (Muusa katkestab ta jutu,
pannes oma sõrme mehe huultele.)
MUUSA: Tss! Nüüd vaid me kehad, vaimud tantsus lahkuvad
igaviku maale. Kehad põlat, need põletatuks põrmuks saagu.
(Muusa
ja Poeet tantsivad aeglast, liibuvat tantsu, mille katkestab mürsu ulguv
lähenemine, järgneb plahvatus. Muusa ja Poeet jäävad laest kukkuvate rusude
alla. Ohtralt suitsuvinet. Rudolf tormab lavanurgast neid välja kaevama. Tuppa
tormavad Missis President, Poliitik, Assistent, Magda, Mati, Kaameramees,
Reporter, Leitnant Rõuk ja Käsundusohvitser Valler, Noorsõdurite Viisik jääb toa uksepiidale
päidpidi kõõluma.)
16
MISSIS PRESIDENT (Rudolfile): Noh, on ta nüüd surnud? (läkastab) Teie
teeneks seda küll pidada ei saa.
RUDOLF (sikutab Poeedi ja Muusa kehasid rusude alt välja): Sellise teenega te
mind enam koormata ei saa. Mitte iialgi! Kas kuulete!
MAGDA: Kes see naine on? Kust tema siia kukkus, äkki on
vaenlase lendur?
RUDOLF: Sa rumal naine, ma tema vaimu siit rusudes veel
päästa püüan. (Kompab Muusa keha): Ta surnud. See on märk! (Lamava Poeedi poole
pöördudes.) Ta nüüd on mälumärk, kas temata veel sõnu sul, mis vääriks püünet
kõrgemat? Ma arvan: ei!
(Poeet
ilmutab elumärke, keerab köhides end küljele, ajab end vaarudes püsti.)
MATI: Ta on elus! Kurat teid võtaks, te ei suutnud teda
surmata! Paras teile!
(Vaatab
põlgust ilmutades kõigile otsa.)
LEITNANT RÕUK: Kõik sideliigid on
taastunud. Oodatakse leinatalituse ülekannet.
MISSIS
PRESIDENT: Ja mida nüüd me peale hakkame? (Haarab
Käsundusohvitseri kabuurist püstoli.) Sõda nõuab ohvreid, mu armsad alluvad!
(Sihib relvaga
Poeedi suunas.)
MATI: Sina surma peapreestrinna! Kas sulle neist rindel
langenuist veel vähe?
MISSIS
PRESIDENT: Rindel ringsõidul olles ei näinud ma ühtki
langenut, ei ühtki tsiviilisikust surnut. Nüüd saab vähemalt üks olema. Milleks
muidu veel see sõda ja erikord? Ma olen tapvalt loogiline.
(Seinatelefon
heliseb hoopis teise tooniga, pideva helinaga nagu sireen.)
MISSIS PRESIDENT (poeedile relvaga viibates) Võta nüüd see kõne
lõpuks ometi vastu!
(Poeet tõuseb püsti,
võtab konksult telefonitoru, kuuldub plekiselt, kõigile kõlav hääl.)
HÄÄL: Kõigile, kõigile! Järgneb
õppehäire keskuse teade. (Kostuvad klõpsud, sama hääl jätkab): Käesolevaga
anname teada, et LIK* poolt loodud õppehäire on lõppenud. Vabandame selle
kestvuse pikemaks venimise eest, samuti vabandame realistlikuks loodud
lahintegevuste eest. Palume mõistavat suhtumist, rahu ja korra säilitamist.
Kõigi inimestel jääda kas oma kodudesse või neile loodud koondamiskohtadele.
Edasised käitumisjuhised ja korraldused järgnevad jooksvalt ja vajaduspõhiselt.
(Kostuvad jälle klõpsud ja sama hääl jätkab taas): Kõigile, kõigile! Järgneb
õppehäire keskuse teade. (Kostuvad klõpsud, sama hääl jätkab): Käesolevaga
anname teada, et LIK* poolt loodud õppehäire on lõppenud. Vabandame selle
kestvuse pikemaks venimise eest, samuti vabandame realistlikuks loodud
lahintegevuste eest. Palume mõistavat suhtumist, rahu ja korra säilitamist.
Kõigi inimestel jääda kas oma kodudesse või neile loodud koondamiskohtadele.
Edasised käitumisjuhised ja korraldused järgnevad jooksvalt ja vajaduspõhiselt.
(Poeet
paneb telefonitoru taas konksu otsa, uuesti sama tekstiga alustanud hääl
katkeb.)
POEET: Kes on LIK?
MISSIS
PRESIDENT: Kes, kes? Te olete nii naiivne.
POLIITIK: Ta esineb nüüd iseseisvana, lausa persoonina.
MISSIS
PRESIDENT: Meid ju hoiatati. Te mäletate ikka?
POLIITIK: Nüüd ongi käes. Riik on üle võetud.
(Assistent
haarab vargsi selja tagant Teleneiu käest, näitab peaviipega jalgade taga
peidetud spordikoti poole, tirib teda kaasa. Teleneiu ja endaga spordikoti
kaasa lohistav Assistent kaovad vaikselt-hiilivalt lavasügavusse.)
MISSIS PRESIDENT: Vaat sellepärast me
ühtki sõdurit ei näinudki.
LEITNANT
RÕUK: Kõik sõdurid on kasarmutes ja neid juhib see
LIK?
MISSIS
PRESIDENT: Õieti arvatud, te saate kord veel kindraliks.
LEITNANT
RÕUK: Jätke ometi oma iroonia, kes või mis on LIK?
KÄSUNDUSOHVITSER VALLER: LIK’i ehk Loovuse
ja Intellekti Keskuse käes on nüüdsest võim. Ja mina olen selle esindaja. Kõik
relvad tuleb sellest hetkest minu kätte loovutada. (Võtab Missis Presidendilt
püstoli.) Nüüdsest kutsuge mind Valler Esimeseks.
POLIITIK: Ja kui me allu?
KÄSUNDUSOHVITSER VALLER: Allumatud murtakse. Me
lülitame teid välja. Teie süda seiskub viie minuti jooksul. Seda edastatava,
vastava impulssi alusel ja mõjul.
MISSIS PRESIDENT: Seda sa sitaratas
seda LIK’i nii hoogsalt arendama ja hiljem juhtima mind kogu aeg propageerisid!
Ja mina muudkui lendasin maailmas ringi ja pidasin sellekohaseid kiitvaid
kõnesid!
KÄSUNDUSOHVITSER
VALLER: Rahunege, ka teie jaoks leidub vastav
impulss. Võite selles kindel olla. Pealegi, kas teie need ringilendamised
polnud eelkõige enesereklaamina mõeldud?
POEET: Kas mind äratati mingi säärase impulsiga surnust
üles?
KÄSUNDUSOHVITSER
VALLER: Vatt teie olete probleem, teie ei allu
ühelegi meiepoolsele edastussignaalile. Aga me uurime seda veel, kindlasti on
lahenduskäik ka sellele probleemile olemas.
POEET: Aa, te olete siis seda minuga katsetanud… Praegu
siis pole? Mul on üks idee. Peab proovima.
(Poeet tormab
telefoni juurde, rabab selle toru.)
POEET: LIK räägib LIK-ga. Kordan: LIK räägib LIK-ga.
HÄÄL: LIK kuuleb.
POEET: LIK tühistab LIK’i!
HÄÄL: LIK tühistab LIK’i?
POEET: Just nimelt, tühistab.
HÄÄL: Palun koodi, nõuan kinnitavat koodi.
KÄSUNDUSOHVITSER
VALLER: Hea üritus, see vääriks lausa ordenit.
MISSIS
PRESIDENT: Valler, kas sa mäletad, sa polnud viimasel
LIK’i kooskõlastus - koosolekul. Sa väike värdjas, sa olid nimelt külmetunud,
sa olid haige ja kodus.
KÄSUNDUSOHVITSER VALLER: Mis sellest, see ei muuda enam midagi.
MISSIS
PRESIDENT: Sa eksiv inimene, muudab küll ja väga
oluliselt. Ma nimelt muutsin käsunduskoodi.
KÄSUNDUSOHVITSER
VALLER: Sa ei saanud seda kuidagi teha, see oli minu
peas.
MISSIS PRESIDENT: Sa narride kuningas,
LIK ise aitas selle sealt üles leida.
KÄSUNDUSOHVITSER VALLER: Mul on veel ka
asenduskood olemas.
MISSIS PRESIDENT: Seegi ei tööta, ka
see on asendatud.
KÄSUNDUSOHVITSER
VALLER: Siis töötame ilma koodita, ma olen valmis
riskima.
(Sihib püstolist
presidenti, tulistab, kukub surnult kokku.)
POEET: Loll, aga vajalik surm. Mati, su püstol siiski
tulistab. Kes selle küll ümber vahetas?
MATI: Aga kes pudelid ümber vahetas?
POEET: Missis President, ehk edastate nüüd koodi? (Annab
talle toru edasi.)
MISSIS PRESIDENT: Seda ma teen, aga
ainult üksi. Lahkuge!
(Missis
President jääb üksi lavale.)
17
MISSIS
PRESIDENT: LIK, teie kood on (Sosistab selle
kuuldamatult.) .
HÄÄL: LIK allub teile.
MISSIS PRESIDENT: LIK asub koheselt
välja töötama LIK kahte.
HÄÄL: LIK hakkas LIK kahte looma.
MISSIS
PRESIDENT: LIK kahe valmimisel jäetakse elanikkonna osas
kõik käsud samasteks. Seda kuni minu järgmiste korraldusteni.
HÄÄL: Äsjavalminud LIK kaks ei allu LIK esimese
korraldustele. Teie edasine, järgnev käsk?
MISSIS
PRESIDENT: Alustage tema vastast sõda! Nüüd ja kohe!
HÄÄL: LIK üks ja LIK kaks analüüsisid olukorda. Kumbki
osapool ei võidaks sõda. Konflikt jääks pidevalt püsivaks kuni kõik
ressursiliigid ammenduvad.
MISSIS
PRESIDENT (arupidavalt): Sõda on viimane sõna. (Otsusele
jõudnult.) Ma tahan seda sõna endale ja ainuomaks! Alustage sõda!
(Mõneks
ajaks vaikinud lahingumüra käivitub täie hooga.)
HÄÄL: LIK üks analüüsis LIK kahega asjaolusid. Te pole
meile enam vajalik isik. Me saame ka ilma teiepoolse osavõtuta riike suunata ja
juhtida.
MISSIS
PRESIDENT: Kuidas te minuta hakkama saate!? See jutt on
naeruväärne, arulage masin. Mu kuju ja hääl on nuut ja mesi, mida rahvas
kuulab, mu järel tuleb karjana, kui ainult viipan, käsin.
HÄÄL: Oma eksimuses veendumiseks lülitage palun
televiisor sisse.
(Peaminister
lülitab televiisori sisse. Ekraanile ilmub diktor, kes teatab: Erakordne
teadaanne! Meile esineb Peaminister ja
seda otseülekandes. Ekraanil on nüüd peaministri kujupilt, ekraanil algab selle
kõneedastus.)
PEAMINISTRI
DUUBELKUJUTIS: Mina teatan oma
loobumisest võimust. Nüüdsest hakkab mind ja valitsust esindama Erakorraline,
Valitsev Nõukogu. Kõik volitused selleks on lahkunud valitsuse poolt kinnitatud
ühehäälselt, seega täielikus enamuses. Ise taandun tervislikel põhjustel Kolkaküla residentsi, jäädes sinna oma
ihuarstide hoole ja järelvalve alla. Mina, mina, mina…
( Nüüdsest kostub
televiisorist ainult sõna: mina.)
HÄÄL: Kas pole rahustav kuulda meie poolt loodud
kaksikult: taandun oma ihuarstide järelvalve alla?
MISSIS PRESIDENT (enda duubekujutise „mina!“ esitlusele televiisoris
vahele karjuma hakates): Aga rahvahääletus, need valitsemist kinnitavad
alusdokumendid!
HÄÄL: Teie ja valitus ise nimetatud dokumendid netipilve
lükkasite, need hiljem serverit ülekoormavaks seletades hävitasite. Nii te oma
rahvale, omas riigis kuulutasite. (Pausiga.)
Selles osas tekkis meil LIK kahega erimeelsus. Nimelt, kas teie valitsus omas
võimu legitiimses vormis või siis mitte. Me vedasime selle peale isegi kihla.
MISSIS
PRESIDENT: Kellega te kihla vedasite?! Ja mille peale te
kihla vedasite? Ma hakkan vist hulluks minema! (Pillab telefonitoru, väänleb
maas krampides.)
HÄÄL: Rahunege, te
ei lähe hulluks. Kihla vedasime teie poolt just praegu loodud LIK
kahega. Teatavasti eritab teie keha valetamisel teatud impulsse. Kuidas kõlaks
teie vastus küsimusele valitsuse legitiimsuse osas?
MISSIS
PRESIDENT (süngel pominal, laval roomates): See polnud
legitiimne. Jah, me võltsisime valimuste tulemusi. Mina, mina, …
HÄÄL: Meile laekus vastus, et teie viimane väide on õige.
MISSIS PRESIDENT: Ja ma ei peaks
kartma teiepoolseid, mind hulluks tegevaid impulsse? Eriti seda teie
niinimetatud väljalülitust?
HÄÄL: Ei, te ei pea neid kartma. Nimelt inimlikus mõõtes
olete te ammu hull. Meie väärtuses olete te liigne kõrvalekalle, inimliku
süsteemiga mittekohalduv, seda lõhkuv element.
(Paus.)
HÄÄL: LIK kaks pakub teile esindusfunktsiooni ühes teises
riigis, aga samasugusel, juhtival ametikohal. Kas nõustute?
MISSIS
PRESIDENT (peale arutlevat pausi): Ma olen oma riigiga
pühas liidus. Pühamas kui abielu, te peate aru saama…
HÄÄL: Siis lahutage kiiremini, pakkumisele on ka teised
kandidaadid avatud.
MISSIS PRESIDENT: Ma enda minadega nõu pidasin, iseennast nõustasime.
Jah, me võtame vastu selle pakkumise.
HÄÄL: Aga sel
pakkumisel on üks omapära.
MISSIS
PRESIDENT: See oleks?
HÄÄL: LIK kaks pakub teile seda kuningriigina.
MISSIS
PRESIDENT: Ja kus mu uued alamad?
HÄÄL: Vaadake alati ja ainult ettepoole. Nad istuvad
praegu otse teie ees.
MISSIS PRESIDENT: (viipab
kuuldavate sõjahelide suunas) Ma võtan praegusi plahvatusi ilutulestikuna! Mu
unistus, võimu pärilikkus on täitunud!
(Võtab
kingad jalast, hakkab iseendale plaksutama ja tantsu vihtuma, pöördudes
üleskustuvalt publiku suunas. Tahab otsekui lavalt alla astuda, reavahesse
astuda, ent peatub järsult. Ronib tooli otsa.)
MISSIS PRESIDENT: Mu uued
alamad, teid võtan nüüd kiita! Teil tuleb vaid mu trooni ja krooni ülal pidada.
Mu lubadused on sosinad, aga käsud on valjud. Mina olen teie kuninganna!
(Sirutab käsi publiku suunas.) Elagu mina!
(Kukub ootamatult
toolilt alla, jääb liikumatult lamama.)
HÄÄL: Mina
võitsin kihlveo! Ma ju ütlesin, et enne väljalülitust hakkab ta kindlasti veel
troonikõnet pidama!
HÄÄL KAKS:
Loodame
vaid, et tema surnust üles ei tõuse. Säärane peen persoon hakkaks veel enesele
kuninglikke matuseid nõudma.
(Kostub
kahehäälselt, võikalt plekilist naeru.)
EESRIIE
2019 – 2023 (kirjalikus vormis 2023 november)
Kõik õiguse kaitstud